Romain Rolland “Pierre ja Luce”

Ilus pisike armastuslugu. Et ühtpidi väga ajalik — konkreetse ajahetke, 1918. aasta hilistalve-varakevade, Pariis, sealne olustik ja õhustik ja ajalooline taust — ja teistpidi ajatu — eks armastus ole ikka ajatu, aga seda ajatust rõhutab ka kirjutamise stiil, kus on väga hästi tembitud mõnusalt lopsakad võrdlused ja mõttekäigud ning napp tegevustik ja hulk ütlematajätmisi. Raamatu algusots meeldis mulle pisut enam, võib-olla oli üllatusvaimustus alguses suurem ja hilisem tekst muutus pisut etteaimatavaks. Aga kokku oli ikkagi hea. Kiusatust tsitaate välja kirjutama hakata tundsin ma ka, aga ah, jäägu see. Lugege ja leidke oma lemmikkohad :) Ma usun, et selle raamatu sõnaladususe eest tuleb tänada ka tõlkijat, Sirje Keevallikut.

Jean-Paul Sartre “Iiveldus”

Ma olen aru saanud, et lisaks filmidele sobivad ka sarjades loetud raamatud. Seega raamat ühest mu lemmikseriaalist “Vampiiritapja Buffy”. “Buffys” on päris palju raamatuid ja raamatute lugemist (ja ärgem unustagem suurepärast raamatukoguhoidjat Gilesi), aga suurem osa kirjavarast on tavainimesele kättesaamatud maagia- või demonoloogia- või vampiiriraamatud. Miskit tavapärasemat vilksatab vahel ka sisse, n Angel loeb Jean-Paul Sartre’i “Iiveldust”. Muuseas, “Iiveldust” loeb ka Daria Morgendorffer animasarjas “Daria”, Drew Holt “Parenthoodis” ja Tony Stonem sarjas “Skins” ning tõenäoliselt keegi kuskil veel.

Raamatust endast ei oska ma suurt midagi kirjutada. Ma kujutan ette, kuidas üks mu sõber küsib, et noh, see oli siis sedasorti raamat, et igav tegelane teeb lolle valikuid, imetleb enese naba ja targutab, jah? ja mina venitan vastata, et nooh, jaah, midagi sinnakanti… Lugemisest mingit erilist elamust ma ei saanud, tõenäoliselt on mingitel inimestel mingil eluperioodil oluline lugeda, et jumalad on surnud, ühiskond on nõme, inimesed on lollakad ja elu on mõttetu, aga minul praegu mitte, aitäh, sest jumalad veeretavad täringuid kuis mullu ja muistegi, inimesed on ilusad ja head, elu mõte — no seda väikest asja ikka leiab, olgu linnaväljakult või kuusejuure alt, a ühiskond, see on nagu on ja päris ilma ka ei saa, sest inimene on ikkagi karjaloom… Mõneti kummaline on, et kui enne on lehekülgi ilgutud inimeste, kes arvavad, et kunst päästab maailma, üle, siis lõpulõigus annab autor oma peatelasele uueks elu mõtteks romaani kirjutamise… a inimesed ongi vastuolulised, nagu üks tark lugeja kirjanduskohvikus sedastas. Niiet raamatut ennast ma niiväga ei soovitaks, aga tõlkija Tanel Lepsoo järelsõna on küll päris tore, aga jah, sellest arusaamiseks tuleks ikka raamatu ennast ka lugeda :) Ja kui nüüd päris aus olla, siis mõni lehekülg ju oli selline, mis haaras mind kaasa ka, olgu siis keele voolavuse või mõtteuidude pärast.

Mitmetest arvustustest lugesin ma välja, et “Iiveduse” mõjusid on küllalt palju Albert Camus’ “Võõras” (mida ma pole lugenud ja ei teagi nüüd, kas passida mustemat või helgemat eluperioodi selle lugemiseks) ja Boris Viani “Päevade vahus” (mida ma olen lugenud ja mis mulle meeldis ja mida ma olen julgenud teistelegi soovitada, aga mida ma ise küll “Iiveldusega” seostada ei oleks osanud).

Algusesse tagasi minnes — Kas keegi teab, mis raamatut loeb “Buffys” Spike?