Colette “Vagabund”

Kui ma pea pool aastat tagasi Lugemise väljakutse grupis küsisin soovitusi, et mida võiks Varraku 20. sajandi klassika sarjast lugeda, siis ma sain igasuguseid huvitavaid vastuseid (aitäh teile kõigile veel kord), aga miski ei tundunud “see õige” olevat.

Niisiis tegin ma valiku lähtudes sellest, et see “Vagabund” on kõige rohelisema kaanepildiga ja mulle meeldib roheline värv, et prantsuse kirjandust ma polegi ammu lugenud, et autori noorepõlve fotodel on ta natuke sarnane Erika Tetskyga (Tetsky on see eesti tantsijanna, kellest Kivirähk “Liblika” kirjutas) ja et saatesõnad lubasid raamatust tantsu.

Raamat ise oli nohjaholikah. Kõige enam meeldis mulle algusosa, see osa, mis pani paika olustiku ja karakteritutvustused, raamatu teine ja kolmas osa läksid mu jaoks liiga tundlemiseks kätte ära.

Aga mingite nurkade alt oli see raamat mu jaoks ikkagi päris huvitav lugemine ka.

Pisiasjade märkamised ja kirjeldused, mis annavad väga hästi edasi meeleolu, keskkonda või muutuvad üksikasjadest üldistusteks:

Isegi koer on tujust ära ja heidab mulle, külma pärast end korvist liigutamata, must-valgeid virilaid pilke.

Ainult et nüüd ma tean, miks ta tobukese moodi välja näeb! Aga sellepärast, et kannab oma rõivaid nagu “piduseid”, samasuguse parandamatu ja sümpaatse kohmakusega kui pühapäevane talumees.

Ma ei ole vist lugenud ühtegi raamatut, kus on nii palju juttu meigist:

Nuttu on mul aidanud tagasi hoida kaks head harjumust: mitte näidata oma tundeid ja ripsmed olgu alati tušiga kaetud…

Ja mida osanukski peegel mulle öelda? Et oskuslikust meigist — pruuniga rõhutatudb sinakalt varjundatud laugudest, viinamarjakarva huulepunast — piisas eile ja piisab muilgi päevil /—/

Sedasorti teatrirahva, kes tunnevad end end hästi ainult laval, portreed:

Kogu päeva ootab ta lavale astumise hetke, et siis unustada kõik maailas, pöörduda tagasi lapsepõlve, lustlikult hullata ja sütitada publikut.

/—/ olen eraldatud, kaitstud teiste omasuguste eest üksnes laval /—/ tulemüür kaitseb mind kõigi eest.

Mõtisklused vananemisest (kuigi mu silmis 34 on veel noor ju :) ):

Ent koju tagasi jõudnud, kuulutab väsimus karmi tõde. See väsimus pole enam seesama väsimus. Kahekümneselt oleksin ma ilma kaksipidi mõtlemata nautinud seda hetkelist roidumust, lasknud end vajuda mõnusasse tukastusse. Nüüd aga tähendab väsimus vaimset tuska, räidinud füüsise norgu.

Mõtiskluse üksindusest, et sel on nii häid kui halbu külgi:

/—/ on päevi, kus üksindus minusuguse olevuse jaoks on tõepoolest kui joovastav vein, kui vabadus, mis teeb ülemeelikuks, ent on teisi päevi, kus ta maitseb kui mõru rüüp, ning on ka päevi, kus ta mõjub kui mürk, mis sind peaga vastu müüri paiskab.

Ja sest vagabundlusest:

Ärasõidud teevad mind nukraks ja joovastavad ühekorraga, teekonnal pudeneb minust killuke sinna, killuke tänna — senitundmatutesse maastikesse, taevasse nende kohal, pilvitusse või pilvisesse, mere kohal hallilt pärlendava vihma sisse –, klammerdused kõigesse sellise kirega, et näib, nagu jätaksin endast maha musttuhat pisikest endaga sarnast haldjat, õõtsuma lainetele, kiikuma lehestikku, hajuma pilvedesse.

Aga lugedes sain ma ka aru, et see on ses suhtes kaval raamat, et mõni teine lugeja korjab sealt hoopis teised teemad või rõhud üles.

 

Jules Verne “India printsessi pärandus”

Kaks linna kerkimas on kaugel Ameerika läänerannikul. Üks preisi sõjatööstuslinn ja teine prantsuse tervisenatside oma. Kuidas tulid ideed ja rahastused ja mis neist linnadest sai, jutustabki “India printsessi pärandus”.

Selle raamatu nautimisele tuleb kasuks oskus end ajas tagasi mõelda, kas just poolteist sajandit tagasi raamatu ilmumisaega, aga mingi sammu tagasi küll. Samuti kulub ära enda noorema mina ülesleidmine. Mul võttis mängureeglitega kohanemine veidi aega, aga tegelt oli tegu omas ajas vist vägagi vinge seiklusjutuga. Tegelastega on kehvemini, stereotüüpe, üleelusuuruses lopsakaid kirjeldusi, liialdatud head ja liialdatud halba ning tänapäeval vägagi veidralt mõjuvaid seisukohavõtte on kamaluga, aga raamatus on ka värskeid ideid, tehnilise poole läbimõeldust, põnevuse kerimist ja kogenud eesmärgipärast stiilikasutust ning seda miskit, mis annab ainest tänasel päevalgi mõtteid mõlgutada. Kui raamatut viiepalli süsteemis hinnata, siis tänases päevas vaevu venitab kahe välja, aga kui end mõlemat pidi ajas tagasi mõelda, siis tubli koolipoisi kolm.

Martin Kirotari tõlget kiidaks, ega ma sellele tähelepanu pööranud, aga kui silma jäi ainult üks sõna, mille puhul ma arvasin, et siia oleks mõni teine sõna paremini passinud, siis on ju tegu hea tõlkega.

Kiidan kirjastust otsuse eest anda välja raamat illustratsioonide ja järelsõnaga :)

Õiglus, hea ja kuri on täiesti suhtelised ja sõltuvad tavadest. Absoluutsed on vaid suured loodusseadused.

François Schuiten, Benoît Peeters “Segadus Urbicande’is”

Selle raamatu puhul on mul  emotsioon praegu selline, et pigem ma rõõmustan, et see eesti keeles olemas on, kui et ma oleks lugu päriselt nautinud.

Iseenesest on koomiks ambitsioonikas, fantaasiarikas, hästi joonistatud ja huvitavaid edasimõtlemissuundi pakkuv ning pisut mälumänguline, et no millised vihjed pärismaailmale sa ära tunned, aga kuidagi ei haakind muga praegu.

Edasi soovitan küll :) Ja soovin, et sarja teised osad ka maakeelde jõuaksid.

Priit Hõbemägi Eesti Eskpressis, Mari Laaniste Sirbis.

 

Romain Rolland “Pierre ja Luce”

Ilus pisike armastuslugu. Et ühtpidi väga ajalik — konkreetse ajahetke, 1918. aasta hilistalve-varakevade, Pariis, sealne olustik ja õhustik ja ajalooline taust — ja teistpidi ajatu — eks armastus ole ikka ajatu, aga seda ajatust rõhutab ka kirjutamise stiil, kus on väga hästi tembitud mõnusalt lopsakad võrdlused ja mõttekäigud ning napp tegevustik ja hulk ütlematajätmisi. Raamatu algusots meeldis mulle pisut enam, võib-olla oli üllatusvaimustus alguses suurem ja hilisem tekst muutus pisut etteaimatavaks. Aga kokku oli ikkagi hea. Kiusatust tsitaate välja kirjutama hakata tundsin ma ka, aga ah, jäägu see. Lugege ja leidke oma lemmikkohad :) Ma usun, et selle raamatu sõnaladususe eest tuleb tänada ka tõlkijat, Sirje Keevallikut.

Jean-Paul Sartre “Iiveldus”

Ma olen aru saanud, et lisaks filmidele sobivad ka sarjades loetud raamatud. Seega raamat ühest mu lemmikseriaalist “Vampiiritapja Buffy”. “Buffys” on päris palju raamatuid ja raamatute lugemist (ja ärgem unustagem suurepärast raamatukoguhoidjat Gilesi), aga suurem osa kirjavarast on tavainimesele kättesaamatud maagia- või demonoloogia- või vampiiriraamatud. Miskit tavapärasemat vilksatab vahel ka sisse, n Angel loeb Jean-Paul Sartre’i “Iiveldust”. Muuseas, “Iiveldust” loeb ka Daria Morgendorffer animasarjas “Daria”, Drew Holt “Parenthoodis” ja Tony Stonem sarjas “Skins” ning tõenäoliselt keegi kuskil veel.

Raamatust endast ei oska ma suurt midagi kirjutada. Ma kujutan ette, kuidas üks mu sõber küsib, et noh, see oli siis sedasorti raamat, et igav tegelane teeb lolle valikuid, imetleb enese naba ja targutab, jah? ja mina venitan vastata, et nooh, jaah, midagi sinnakanti… Lugemisest mingit erilist elamust ma ei saanud, tõenäoliselt on mingitel inimestel mingil eluperioodil oluline lugeda, et jumalad on surnud, ühiskond on nõme, inimesed on lollakad ja elu on mõttetu, aga minul praegu mitte, aitäh, sest jumalad veeretavad täringuid kuis mullu ja muistegi, inimesed on ilusad ja head, elu mõte — no seda väikest asja ikka leiab, olgu linnaväljakult või kuusejuure alt, a ühiskond, see on nagu on ja päris ilma ka ei saa, sest inimene on ikkagi karjaloom… Mõneti kummaline on, et kui enne on lehekülgi ilgutud inimeste, kes arvavad, et kunst päästab maailma, üle, siis lõpulõigus annab autor oma peatelasele uueks elu mõtteks romaani kirjutamise… a inimesed ongi vastuolulised, nagu üks tark lugeja kirjanduskohvikus sedastas. Niiet raamatut ennast ma niiväga ei soovitaks, aga tõlkija Tanel Lepsoo järelsõna on küll päris tore, aga jah, sellest arusaamiseks tuleks ikka raamatu ennast ka lugeda :) Ja kui nüüd päris aus olla, siis mõni lehekülg ju oli selline, mis haaras mind kaasa ka, olgu siis keele voolavuse või mõtteuidude pärast.

Mitmetest arvustustest lugesin ma välja, et “Iiveduse” mõjusid on küllalt palju Albert Camus’ “Võõras” (mida ma pole lugenud ja ei teagi nüüd, kas passida mustemat või helgemat eluperioodi selle lugemiseks) ja Boris Viani “Päevade vahus” (mida ma olen lugenud ja mis mulle meeldis ja mida ma olen julgenud teistelegi soovitada, aga mida ma ise küll “Iiveldusega” seostada ei oleks osanud).

Algusesse tagasi minnes — Kas keegi teab, mis raamatut loeb “Buffys” Spike?