Niklas Natt och Dag “Stockholm 1793”

Raamatukogutöö juures on üks tore asi see, et vahel soovitavad ka lugejad raamatuid. Kõiki soovitusi ei jõua kahjuks järgida ning mõnega läheb jupp aega, enne kui kuulda võtan, aga tänulik olen ma nendele soovitajatele sellegipoolest.

See raamat ootas oma aega umbes aasta. Ma teadsin kohe, et kunagi ma seda loen, aga õiget meeleolu ei tulnud. Nüüd vist tuli.

Ajalugu. Mitte kuningakojad ja ballisaalid, vaid agul ja agul ja agul, veidi väärastunud või vaesunud aadlit sekka. Külm, nälg, veri, muda, sõnnik, ülekohus, vägivald, meeleheide jne

Krimiliin on nii põhjamaade sünkmust, et tumedamaid ja verisemaid toone pole vist enam väga võimalik välja mõelda.

Aga peategelased on toredad, igaüks oma mineviku ja iseloomuga, oma elusihi ja põhimõtetega, oma haavade ja armidega, püüdmas siiski, jah siiski, kuhugi kõrgemate ja helgemate asjade poole…

Kohati oli lugedes umbes sama tunne nagu mul oli Jerzy Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et kohutavalt vastik, aga käest ära panna ei saa, sest nii hästi on kirjutatud . Kokkuvõttes jättis “Stockholm 1793” helgema mulje kui “Kirgas lind”, sest esiteks oli siin tegu ikkagi puhta ilukirjandusega (kuigi ajalooline taustauuring oli mahukas ja hästi tehtud), “Kirka linnu” puhul oli seda omaeluloolist ja tõsielu liiga palju taga, ning teiseks, “Stockholm 1793” lugemine kätkes siiski mingit lootust, et mingid asjad võivad ka laheneda ja paremaks minna (ja mingid asjad ju lahenesid ka).

Karastunud krimilugejale julgen edasi soovitada küll.

Mõned seigad veel: * Natt och Dag (tõlkes Öö ja Päev) ongi päriselt inimese perekonnanimi, kusjuures tegu on väga vana aadlisuguvõsaga. * Autoril hakkas mõte kerima päriselt 1793. aastal politseimeistrina ametis olnud Johan Gustaf Norlinist, raamatusse sai Norlin sisse kõrvaltegelasena. * Erinevates keeltes on raamatul erinevad pealkirjad, näiteks rootsi-, saksa-, hollandi- ja veel mõnikeelne on lihtsalt “1793”, ingliskeelne on hoopis “The Wolf and The Watchman” ja Horvaatias “Čuvar i vuk”, türklastel “1793 Kurt ve Bekci” ja rumeenlastel “1793. In umbra mortii” ning poolakatel on sama, mis eestlastel.

Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Iseenesest minu jaoks nukravõitu raamat 63-aastasest korralikust koduperenaisest, kes avastab, et ta ei ole mehel mitte ainus, ja otsustab seepeale ise ja üksi hakkama saada. Ametlikku töökogemust tal just palju pole ja tutvusringkondki vähene ja lähedaste sõprade hulk olematu. Tööbüroo kaudu saab ta ühe masust räsitud aleviku noortekeskuse majapidajaks ja siis hakkab juhtuma. Inimesi, eelkõige inimesi, igasuguses vanuses, aga ka üks kena rott ja jalgpall. Naerda turtsuda saab ka, situatsioonikoomika üle eelkõige. Aga jah, Backman on meister, kuidas naeru- ja nutukohti parasjagu timmida, nagu Nüganen eesti teatris. Ja need peatükkide pisut eraldiseisvate lausetega lõpetamised oli mu meelest hea ja mõjuv stiilivõte.

Nukramate kohtadede puhul tulid reaalelu paralleelid tugevalt sisse, n ma ei suutnud aru saada, et pealt 70sed õedvennad viitsivad veel vaielda ja kauna kanda, et kes oli ema lemmiklaps, aga ju see on ikkagi oluline ja määrav, või masust räsitud alevi puhul Lõuna-Eesti kolleegi märkus oma koduküla kohta, et ah, mis seal ikka on, kõik, kel jalg vähegi kannab, on Soomes tööl, kodus on need, kes vallast palka saavad, väiksed lapsed, paduvanakesed ja põhjajoodikud, ja mitte ainult mehed pole kalevipojad, vaid ka emad ja vanaemad … no jne …

Johan Egerkrans “Põhjala müütilised olendid”

See raamat on väga ilusate illustratsioonidega lühiülevaade igasugustest mütoloogilistest olevustest. Nii mõnedelgi on Maavallas sugulasi, olgu lähemalt — näkid, metsa-, maja- ja laevavaimud, kodukäijad — või kaugemalt — libahundid, luupainajad, ussikuningad, virvatulukesed –, aga on ka neid, keda siinmail ei tunta, — ennekõike muidugi trollid, aga ka draakonid, kaevandusvaimud, glosonid, Kraken jt.

1. märtsile https://www.daysoftheyear.com/days/2019/03/01/ on sattunud päris mitu toredat tähtpäeva ja see raamat katab nii mõnegi päevateema.

Kanna sinist (Dress in Blue Day) — raamatul on sinised kaaned.

Põrssapäev (Pig Day) — üks peatükk on glosonist. Gloson on olend, kelle olemasolust ma varem ei teadnud ja kelle sarnast eesti mütoloogiast ei leia, see on suur tige emis, kelle lepitamiseks viljalõikuse ajal kolm viljapead ohverdatakse. Ja nüüd ma sain vist aru mõnest asjast, millele Pratchett oma “Orikavanas” vihjas :)

Töötegijate tunnustamise päev (Employee Appreciation Day) — sinna alla kuuluksid need majavaimud ja kotermannid, kes asjadel silma peal hoiavad ja ringi toimetavad, vahel laisku utsitavad ja võõraid eemale peletavad, tasuks olgu igapäevane pudrukauss ja lugupidav suhtumine, muidu võib vaim oma tegemised unarusse jätta või hoopis minema minna.

Hobukaitsepäev (Horse Protection Day) — hobustest on raamatus vähe juttu, aga mainitakse siiski ära, et mõne näki või vetevaimu meelis-ilmumiskuju on hobune ja hobunäkk on teistest pisut suhtlemisaltim, võib sõidutada nii lapsi kui täiskasvanud, kuigi mitte alati sinna, kuhu nood ise oleks tahtnud minna.

Pulmaplaanide pidamise päev (Wedding Planning Day) — ega pulmad ses raamatus eriti jutuks tule, antakse vaid vaikselt mõista, et inimeste ja haldja(trolli/näki/vaimu)rahva paariminemisest tihti head nahka ei tule, mõned erandid muidugi on, ses mõttes, et paar võib omavahel täitsa hästi hakkama saada, aga ega sel inimesel külaühiskonda enam suurt asja pole.

Kompotipäev (Fruit Compote Day) — naah, sellega ei anna siin küll midagi seostada, kui hästi tahta, siis üks kibuvitsamarjadega haldjapilt.

Kompimentide pildumise päev (World Compliment Day) — pisut sarnane tunnustamisega, aga mitte päris. Võib-olla lihtsalt soovitus, et tundmatu rahvaga kohtudes võiks viisakas olla, ehk nad on siis abiks ja vastupidisel juhul on jahiloomad ja/või kodutee äkitselt kaotsis või mingi muu jama tulemas.

Lähen üksi reisile (Plan A Solo Vacation Day) — siit raamatust on ühtteist kõrva taha panna küll, n üksi ujuma minnes löö nuga kaldapiirile või et hoia pisut peenraha taskus valmis, et seda vajadusel kellegi, kes ennast võib-olla ei näitagi, aga ikka õige raja kätte näitab, poetada, või et segadusse sattumise korral tõmba kuub pahupidi selga, lööb mõistuse selgemaks, või noh, see jutt, mis kompimentide päeva kohta käis.

Wõrguvaba päev (Day of Unplugging) — jaa, see raamat jutustab vägagi wõrguvabadest tüüpidest :)

Ja seda viimast päeva — Refired, Not Retired Day — ma ei oskagi hästi tõlkida. Viimase aja keelekasutuses on saanud stampväljendiks “väärikas vananemine”, aga see siin peaks sisaldama ka suure annuse lustlikku ebaväärikust. Kui kõnelda vanusest, siis kõik see otsaga teispoolsuses olev punt on inimesega võrreldes oluliselt pikaealisemad (n saarehaldjas elab seni, kuni elab puu, seega mitusada aastat), aga vanast peast on nad ikka igaüks isemoodi, nagu inimesedki, kes lustlikum (eriti kalduvat sinnapoole trolliemandad), kes eraklikum (eriti üksindust ihkav olevat kaevanduste vaim).

Johan Egerkransi koduleht: https://johan-egerkrans.blogspot.com/

 

Jens Lapidus „Top Dogg”

Jens Lapidus on sellest kaasaegsete Põhjamaade krimiautorite kambast üks mu lemmikuid. Ma päris täpselt ei teagi, miks just. Lapidusel on kirev kurikaelte galerii: on nii sisserännanute poegi (serblased, iraanlased jt) kui rootslasi, esimeste osaks on enamasti narko, relvad, röövid, katus, rahapesu ja maksude optimeerimine, svenssonitele jäävad börsipettused, perverssused ja märja töö tellimine. Seal vahel on väga erineva moraalikoodeksiga politseinikud ja peategelasena särav kangelanna ja õigluse eest võitleja advokaat Emelie. Lahti on kirjutatud erinevad variandid (ümbrus, sõbrad, juhus, ahnus, kättemaks, lihahimu jne), kuidas sinna kuritegevuse sohu satutakse. Nii realist olen ma küll, et saan aru, et kukkuda on lihtsam kui tõusta, aga nii palju olen ma ka naiivik, et ma usun, et see püstitõusmine on võimalik, seda naiivsus-reaalsusskaalat näib jagavat ka Lapidus. Lapiduse lood on ettearvamatud ja kaasahaaravad. No ja lisaks kõigele muule on Lapidus ka romantik, selline tagasihoidlik, aga veendunud.

Thomas Erikson “Idioodid minu ümber”

Üldjuhul mu lugemisvara üle enam eriti ei imestata, ma olen tuntud kõigesööja. Aga selle raamatu ettevõtmine oli pigem mulle endale, et päriselt ka, ma tõesti loen seda, mina, kelle üks lemmiktsitaate on vendade Strugatskite “On väike vale, suur vale ja statistika. Kuid armsad sõbrad, ärge unustage psühholoogiat.” Aga näppu ta mulle sattus ja läbi ma ta lugesin. Üldjoonetes on tegu jälle inimeste lahterdamisega, natuke samamoodi nagu sangviinik-koleerik-melanhoolik-flegmaatik, aga värvipõhiselt: punane-kollane-sinine-roheline. Rõhud on sutsu teistes kohtades, kui neis teooriates, mis ma varem lugenud olen, ja mulle tundub, et mõned piirid on ka natuke nihkes, aga mitte palju. Raamat võlus mind ära kuskil alguses väljaütlemisega, et puhtaid tüüpe ei ole ja kõik inimesed on erinevad. Edaspidi seletas see raamat, mismoodi need inimesed võivad erinevad olla ja kuidas erinevate temperamenditüüpide esindajad võiksid teisi temperamenditüüpe paremini mõista ja suuta enda dominantseid jooni pisut taltsutada ja teiste nõrkusi kui mitte just aktsepteerida, siis vähemalt õrnalt muiata, mitte vihastada. Aga kui autor väitis kindlalt, et kõigi nelja tüübi segu ei ole olemas, siis siinkohal tekkis mus küll kõhklus, igatahes mina lugesin seda raamatut nagu hüpohondrik meditsiiniõpikut, et mul oleks nagu kõigi värvide jooni, ja tuttavaid läbi mõeldes ka, et neis on ju kõike, no mõnes on mõnda värvi rohkem ja mõnda vähem, aga…

Värvide iseloomustusena võiks olla situatsioon — Punane: “Mul tuli suurepärane mõte, kuidas seda asja paremini teha! Nii teemegi. Mõelge välja, kuidas te selle mõtte tööle saate. Eile oli tähtaeg.” Roheline: “No ootame-vaatame ikka tasapisi. Kuidas su kassil läheb?” Kollane: “Oi, ma nägin eile Punase kassi poe juures! Küll ta oli kena! Kohe selle lillepeenra juures, kus kasvavad need kollased imetoredad lilled! Ja kui hästi need lilled veel lõhnavad! Ja kui ilusaid selfisid selle peenra taustal saab teha! Oi, me võiksime oma uued reklaamfotod teha selle peenra taustal! Tulnukad lillede keskel! See oleks lõbus!” Sinine: “Mhmm. Punane, kas sa arvutasid kõik läbi, mina sain 3,5% kasu 4,75% suurema kuluga?” Aga Punane on juba uksest väljas, Kollane orgunnib hõbepaberit ja fotograafi ning Roheline loeb süvenenult arvutist Postimeest ja/või Facebooki ja Sinine asub ohates hoopis mingeid muid numbreid kokku lööma…

A selle raamatu pealkiri meenutas mulle rida filmipahasid, kes ikka ja jälle ahastavad, et neid ümbritsevad idioodid :)

Kõige praktilisem nõuanne sellest raamatust oli minu jaoks, et need, kes kogu aeg endaette vaikselt torisevad, tuleks lihtsalt rahule jätte, las torisevad omaette, esteks lasevad nad niimoodi oma pingeid välja ja testeks on neil sel hetkel inimestest nagunii kõrini, niiet nad on väga rahul, kui neid pisut üksi jäetakse… Teisalt jälle, kui vähegi on aega ja jaksu, siis võiks püüda jutukate inimeste lobisemisehood ära kuulata…

Christoffer Carlsson “Oktoober on kõige külmem kuu”

Sellel raamatul on meie raamatukogus peal kaks kleepsu: krimi märkiv ja noortekaid märkiv.

Krimi poolelt — küll on tore meeldetuletus, et krimakd ei pea alati 400-500-leheküljelised tellised olema, piisab vahel oluliselt vähemast mahust, et oleks karakterid, taust, põnevus, hargnevaid niidiotsi ja üllatavat lahendust — st kõik, mis ühe korraliku krimka juurde kuulub, on olemas. Eriti hästi on mu meelest selle tausta ja karakteritega, krimilugu ise oli selline keskmik, aga hargnemiste jada päris hea.

Noorteka poolelt — et jah, see noortekamääratlus on õigustatud, sest peategelane on 16-aastane ja servapidi tuleb seda noore inimese kasvamise ja maailmaavastamise teemat ka sisse, aga sobib hästi lugeda ka neil, kel nooruspõlv juba selja taga, mingit tasemealandust sisule ja stiilile noorteka-märgiga ei tehta.

Nordic noir.

Lisalugemist https://lugemissoovitus.wordpress.com/2018/01/18/christoffer-carlsson-oktoober-on-koige-kulmem-kuu/

Mons Kallentoft “Südatalvine ohverdus”

Selles raamatus oli paar head momenti. Esteks see teemasse sobiv talv oli tõesti külm ja kõle ja talv ja vähemalt raamatu algupoolel päris hästi edasi antud. Testeks see võte, et ka vaesele mõrvatule antakse sõna, raamatu algupoolel tundus see huvitav ja omapärane, raamatu lõpuks tüütas ära. Ja see ongi selle raamatu suurim puudus — tüütas ära. Igatahes selle autori uut krimkat ma niipea ette ei võta. Ja … õmm … SPOILER!!! … mulle ei meeldi, kui raamatutes on mõrva põhjuseks raske lapsepõlvega p**sse keeratud psüühika…