Stieg Larssoni Millenniumi sari koomiksitena

Sylvain Runberg, Jose Homs “Millennium: The Girl With the Dragon Tattoo” #1
Sylvain Runberg, Jose Homs “Millennium: The Girl With the Dragon Tattoo #2
Sylvain Runberg, Jose Homs “Millennium: The Girl Who Played With Fire” #1
Sylvain Runberg, Manolo Carot Conzalez “Millennium: The Girl Who Played With Fire” #2
Sylvain Runberg, Jose Homs “Millennium: The Girl Who Kicked the Hornet’s Nest” #1
Sylvain Runberg, Manolo Carot Conzalez “Millennium: The Girl Who Kicked the Hornet’s Nest” #2
Sylvain Runberg, Belen Ortega “Millennium: The Girl Who Danced With Death” #1
Sylvain Runberg, Belen Ortega “Millennium: The Girl Who Danced With Death” #2
Sylvain Runberg, Belen Ortega “Millennium: The Girl Who Danced With Death” #3

Ühtpidi ma tahtsin Stieg Larssoni teoseid üle lugeda, aga teistpidi ei tahtnud ka. Mulle avaldasid need raamatud omal ajal sügavat muljet — minu jaoks oli neis kuidagi väga hästi kokku saanud krimi ja tõsisem kirjandus, mu meelest oli autor osav kasutama ära meelelahutust tõsistest probleemidest rääkimiseks ja omapärased tugevad karakterid, ootamatu lähenemine ja teatud hingega kirjutamine olid mu jaoks nende lugude suurimaks plussiks. Kui ette juhutusid koomiksid, siis sain ma korraga nii lugeda kui mitte lugeda. Kolme esimese loo puhul ma tundsin Larssoni ära. Runeberg oli keskmesse tõstnud  Lisbeth Salanderi, kes Larssoni teoses oli küll oluline, aga Mikael Blomkvisti kõrval siiski kõrvaltegelane, aga lugude üldine joonis jooksis suhteliselt nii, nagu ma mäletasin. Ühtteist oli muudetud ka, aga ma ei tundnud end häirituna, olulisemad jooned olid olemas ja karakterid ja nende loogikad suht samad. See neljas lugu oli Runebergil endal välja mõeldud ja paraku oli see nõrk, loona nõrk ja karakterite loogikat oli muudetud (eriti mind häiris Erika muutmine). Kunstnikest meeldis mulle kõige enam Jose Homs ja kõige vähem Belen Ortega, kuigi kõik kolm olid suhteliselt sarnase käekirjaga ja mul oli hea meel tõdeda, et kuigi nad võtsid midagi üle ka filmide esteetikast, siis ei jäänud nad sellesse kinni, vaid joonistasid oma näoga tegelasi.

Johan Theorin “Salajaki lahing”

Teoreetiliselt oleks see raamat võinud mulle meeldida, et noortekas ja Põhjala mütoloogia ja natike sünkjamat kanti. Aga ei meeldinud. Kõige enam vast seepärast, et kuigi mulle üldjoontes vahelduvate peategelastega peatükkide vastu pole suurt miskit, siis siin olid peatükid nii 4-5 lehekülge pikad ja see kirjanduslik stroboskoop ehk vilkumine erinevate tegelaste vahel hakkas üsna närvidele käima. Lisaks oli siin tegevus-tegevus-tegevus ja seda, mida need tegelased ka mõtlesid, ei olnud peaaegu üldse. Päeva päästab see sünkjas pool, et mingid kohad on usutavalt karmid ja kõik ei ole päriselt nii, nagu alul näidata tahetakse. Aga kokkuvõttes ei jäänud mulle siiski head lugemismuljet.

Anders Fager, Peter Bergting “The Crows”

Raamat, mis sai alguse kahest maalist. Kui kunstnik Peter Bergting korraldas oma näituse, siis ta pani tähele, et kõige enam jäid inimesed seisatama just nende kahe pildi ees. Jäi seisatama ka kirjanik Anders Fager. Ja tal tuli mõte. Aega läks, aga asja sai, ning kahepeale (kuigi suurem jagu oli siin vist Andersi jagu) kirjutasid nad valmis loo ning Peter joonistas veel hulga pilte juurde ning oligi valmis õuduskategooriasse kuuluv graafiline jutustus “Kaarnad”.

Loo sisu on umbes selles, et läheb noormees Kim kuskile Rootsi pärapõrgusse oma äsjalahkunud vanavanemate maja üle vaatama, meenutab seal olnud lapsepõlve, muuhulgas kaarnaid, meenutab valu ja vaime ning vaatab, kuidas nende vaimudega siis edasi elada. Sünk lugu. Pildiline pool tundus mulle sutsu tugevam kui jutupool, aga kokku oli päris hea, mitte suurepärane, aga hea.

Seda veel, et see ei ole tavapärane koomiksiraamat, vaid minu silma jaoks pigem jutt, mis on rikkalikult illustreeritud (illustratsioonides on küll kohati ka koomiksielemente), kus pildi ja teksti koosmõju on küll tugevalt olemas, aga seda teksti oleks võimalik (küll mõningaste kadudega) ka niisama lugeda. Aga samas, mul ei ole mingit tõrget seda raamatut graafilse jutustusena määratleda.

Üks kurb mõte, mis lugedes pähe tuli, oli Bullerby, omal ajal väike idülliline külake, aga aega on ju nii palju mööda läinud ja mis sest väiksest külast tänaseks võib olla saanud…

Anders Fager — https://www.gottick.com
Peter Bergting — https://www.bergting.com

Jutu aluseks olnud pildid:

Stina Jackson “Kõnnuküla”

Ühtpidi on nagu veider praegusel ajal lugeda mingis Rootsi kolkakülas elavate inimeste untsuläinud eludest, see, mis meist mõned riigid lõunapool käib ja punases majas olev hull vanamees idas tundub nagu kõike varjutavat. Teisalt, meeldetuletusena, et kõik need tuhanded, kes hukkuvad või saavad haavata või põgenevad kodumaalt ja kannavad oma hingehaavu kaasas surmani, on kõik üksikud indiviidid oma elu ja looga, võib-olla on just praegu midagi sellist vaja.

Igatahes deprsessiivne väikelinn on ikka väga deprsessiivne, inimesed on oma elud suurejooneliselt mülkasse elanud ja kasutavad väljarabelemiseks mittetoimivaid strateegiaid. Valed ja vimm kuhjuvad ja kuhjuvad. Õnneks on kogu halli raamatu peale olemas ka paar päikesekiirt, mõned neist usutavad, mõned mitte, aga isegi mitteusutavad tundusid mulle siin raamatus vajalikud olevat, sest see hallus oli paraku läbinisti usutav ja nii suurt hulka ühiskonna- ja sotsiaalkriitikat läbi üksikisikute elude oleks muidu ikka liiga raske vastu võtta.

Krimipoolelt — nojaa, oli krimi küll, kuigi enamuse raamatust täitis elu ja olu. Ka ei olnud siin sellist agarat uurijat, vaid sasipundar läks järjest rohkem sassi ja hakkas siis kogemata ootamatust otsast hargnema. Ja kuigi mingid pusad jäid lõpuni lahtisõlmimata, siis selleks, et kõige hapramad kohad kinni siduda, piisas küll.

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Pisike raamat ajaloost, eluloost, kunstist ja kirjandusest. Agatha Christie ja Oskar Kokoschka. Läbisegi reaaliat, fantaasiat ja targutamist. 

Ma just suur Agatha Christie fänn ei ole, aga ma tunnustan tema krimikirjaniku talenti ning tema kirjutatud autobiograafia on mu mälus kui kõige toredam elulooraamat, mida ma iial olen lugema sattunud. Oskar Kokoschka loominguga ma kursis ei ole, jah nime olin küll kuulnud ja oli temast juttu ka lliese raamatus “1913“. Mulle tundub, et Pleijel saab Kokoschkast paremini aru kui Illies, aga Christie jääb mu meelest Pleijelile mõistatuseks, niiet tegelaste usutavuse eest autorile täispunkte ei tule. Muidu üsna ok raamat, mingit imet või sära ma ei täheldanud, aga lausigavusse ka ei uppunud. Võib ajatäiteks lugeda, aga lugematajätmisega ei kaota ka midagi. 

Mul tekkis nüüd huvi Kokoschka kirjandusliku loomingu vastu. Enamik on üle saja aasta vanad näidendid, aga ta kirjutas hiljem ka ühtteist. No ma veel mõtlen, kas ma hakkan neid kuskilt taga otsima.

Astrid Lindgren “Kaisa”

Kimbuke lastejutte, mida ma varem ei olnudki lugenud.

Üldmulje on soe ja et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See suur mõistmine, et kui väikesel inimesel on mure, siis see on täitsa tõsine mure, ja kui on lootus, siis see on suur. Pisut üllatavad oli mu jaoks pisikesed looduspiltide tabamised, ma polnud seni seda külge Lindgrenis nagu väga tähele pannudki. Kokku tundusid need lood kuidagi vägaväga vanast ajast olevat, tänapäeva lugejale pigem muinasjutud kui olupildikesed (millena need tõenäoliselt omal ajal mõeldud olid).

Lood üksiti (mäluabiks :) ): “Hakkaja Kaisa” on tragist kuueaastasest ja tema vanaemast ja nende kenast jõuluajast; “Smalandi härjavõitleja” lihavõttepühadeaegne tigeda pulli trall, mille lõpetas seitsmeaastane popsipoiss Kalle; “Kullake” on väike tuhkatriinulugu, et tüdruklaps, kelle ema on haiglas, peab hakkama saama tõredate tädide ja täiesti tüütu täditütrega, ebaõiglane kohtlemine päädib suurima solvanguga, mida üks pisike tüdruklaps suutis välja mõelda; “Natuke Sammelaugustist” on üks tore lugu tulevasest küülikufarmerist; “Elus asi Kalle jaoks” on ühtpidi rõõmus ja teistpidi kurb kassijutt; “Kumb on kangem?” on tobe poisikeste üksteisest ületrumpamise katsete lugu; “Suur õde ja väikevend” kirjeldab suure õe kannatusi väikevennale muinasjutu jutustamisel, sest väikevend norib sõnastuse kallal ja tahab jutustada oma lugu; “Pelle kolib Vabakambrisse” on pisike lugu ähvardusest kolida välikempsu; lõpujutt “Head ööd, härra hulkur!” on jälle üks jõululugu. Aastaring saab täis.

Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse”

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kunagi lugesin ma “Põhjamaade romaani” sarja raamatuid päris meelsasti, aga siis tekkis mingi tõrge. Kui ma püüdsin välja mõelda, miks see tõrge tekkis, siis kõige lihtsam vastus on vast, et küllalt sai, ikka seesama mäed ja fjordid ja vilets põllumaa ja eluõhtused kahetsemised, et sellele ja tollele jäi midagi olulist rääkimata, et ilus ja sügav, aga see kõik on juba olnud, kaasaegsemate poole pealt — kui see raamat ei tõota olla parem kui Stig Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruku” lugu, siis ma ei viitsi seda lugeda. Aga siis jäi mulle näppu Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse” ja mõningase sissepiilumise järel tundus mulle, et see on üks väga segane lugu, mida on võib-olla huvitav harutama hakata. Jah. Oli segane. Ja oli huvitav. Ja omamoodi stiilis. Üsna universaalne pagulaste probleem — kui palju siis on viisakas uude maailma minnes vana kaasa võtta ning hirm, et äkki jäi midagi olulist maha ja on nüüd määratud unustusse — ja ka pagulasi vastuvõtva maa probleem — millised kultuurilised erinevused on aksepteeritavad ja kust maalt on tegu riigi vaenlastega, kellega ei saa enam külalislahkelt käituda. Olgu nende piiridega, kuidas on, kui metsa raiutakse, siis laastud langevad ja kannatada saavad tihtipeale (või lausa eelkõige) ka süütud kõrvalseisjad. Ning ükskõik, kuhu neid piire ka tõmmatakse, kellegi jaoks on need ikka valesti ja ebaõiglased. Niigi segase olukorra teeb veel segasemaks mäng aja ja mäluga. Kirja on see kõik saanud kuidagi kaasakiskuvalt, erinevad vaatepunkte ja registreid kasutades, siiasinna araabipäraseid väljendeid ja häšštäge pikites ja düstoopiaõhkkonnaga mängides. Et ma nagu natuke sain aru, mida autor enda jaoks selle raamatuga selgeks mõelda ja teistele öelda tahtis, ning üsna kenasti oli see kirja ka saanud, nuran vaid, et veidi tugevam loogikareha oleks teosele kasuks tulnud, vint sai vist pisut üle võlli keeratud, aga olgu, kunstilised liialdused ja vabadused, mis tegelikult muljet ei muuda, nagu öeldud, huvitav ja edasimõtlemapanev oli see raamat mu jaoks küll, isegi sedavõrra, et ma üsna lahke käega annan lugemissoovitusena edasi. Julm muidugi ka, et kes sellist hoiatust vajab, aga kuna minu jaoks oli see üldjuhul ebausutav, siis mulle see eriti naha vahele ei läinud. Küll aga läks naha vahele see üldine hirm, ma ei olnud nagu varem märganudki, et elame maailmas, kus kõik kardavad kõiki. Hmm.

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Inimesed on lollakad! Inimesed on imelised! Kõik, ka need, kes paistavad läbi elu minevat nagu kuum nuga läbi või, on kuidagi katki ja teibiga kokku tõmmatud. Mõni teip peab paremini ja mõni kipub laperdama, mõni hakkab ainult niiske ilmaga servadest lahti tulema, aga elu tahab elamist ja pea püsti, homme on sinu ülejäänud elu esimene päev…

Inimesed on naljakad! Inimesed on traagilised! Üksteisest möödarääkimise hirm ja vaiksed mõistmishetked. Sündmused, mis jäävad kummitama läbi elu. Näitemängud, mida me mängime, et elu oleks talutav. Things I do for love. Lein ja elu mõte.

Inimesed on erinevad! Tosinkond tegelast erinevate saatuste ja väljendusviiside ja käitumismustritega peaksid lugeja panema mõtlema pea iga vastutulija kohta, et huvitav, milline on tema lugu, miks ta reageerib mingitele asjadele just nii nagu ta reageerib ja kas tal on vajadusel võtta parajal hulgal teipi…

Niklas Natt och Dag “Stockholm 1793”

Raamatukogutöö juures on üks tore asi see, et vahel soovitavad ka lugejad raamatuid. Kõiki soovitusi ei jõua kahjuks järgida ning mõnega läheb jupp aega, enne kui kuulda võtan, aga tänulik olen ma nendele soovitajatele sellegipoolest.

See raamat ootas oma aega umbes aasta. Ma teadsin kohe, et kunagi ma seda loen, aga õiget meeleolu ei tulnud. Nüüd vist tuli.

Ajalugu. Mitte kuningakojad ja ballisaalid, vaid agul ja agul ja agul, veidi väärastunud või vaesunud aadlit sekka. Külm, nälg, veri, muda, sõnnik, ülekohus, vägivald, meeleheide jne

Krimiliin on nii põhjamaade sünkmust, et tumedamaid ja verisemaid toone pole vist enam väga võimalik välja mõelda.

Aga peategelased on toredad, igaüks oma mineviku ja iseloomuga, oma elusihi ja põhimõtetega, oma haavade ja armidega, püüdmas siiski, jah siiski, kuhugi kõrgemate ja helgemate asjade poole…

Kohati oli lugedes umbes sama tunne nagu mul oli Jerzy Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et kohutavalt vastik, aga käest ära panna ei saa, sest nii hästi on kirjutatud . Kokkuvõttes jättis “Stockholm 1793” helgema mulje kui “Kirgas lind”, sest esiteks oli siin tegu ikkagi puhta ilukirjandusega (kuigi ajalooline taustauuring oli mahukas ja hästi tehtud), “Kirka linnu” puhul oli seda omaeluloolist ja tõsielu liiga palju taga, ning teiseks, “Stockholm 1793” lugemine kätkes siiski mingit lootust, et mingid asjad võivad ka laheneda ja paremaks minna (ja mingid asjad ju lahenesid ka).

Karastunud krimilugejale julgen edasi soovitada küll.

Mõned seigad veel: * Natt och Dag (tõlkes Öö ja Päev) ongi päriselt inimese perekonnanimi, kusjuures tegu on väga vana aadlisuguvõsaga. * Autoril hakkas mõte kerima päriselt 1793. aastal politseimeistrina ametis olnud Johan Gustaf Norlinist, raamatusse sai Norlin sisse kõrvaltegelasena. * Erinevates keeltes on raamatul erinevad pealkirjad, näiteks rootsi-, saksa-, hollandi- ja veel mõnikeelne on lihtsalt “1793”, ingliskeelne on hoopis “The Wolf and The Watchman” ja Horvaatias “Čuvar i vuk”, türklastel “1793 Kurt ve Bekci” ja rumeenlastel “1793. In umbra mortii” ning poolakatel on sama, mis eestlastel.

Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Iseenesest minu jaoks nukravõitu raamat 63-aastasest korralikust koduperenaisest, kes avastab, et ta ei ole mehel mitte ainus, ja otsustab seepeale ise ja üksi hakkama saada. Ametlikku töökogemust tal just palju pole ja tutvusringkondki vähene ja lähedaste sõprade hulk olematu. Tööbüroo kaudu saab ta ühe masust räsitud aleviku noortekeskuse majapidajaks ja siis hakkab juhtuma. Inimesi, eelkõige inimesi, igasuguses vanuses, aga ka üks kena rott ja jalgpall. Naerda turtsuda saab ka, situatsioonikoomika üle eelkõige. Aga jah, Backman on meister, kuidas naeru- ja nutukohti parasjagu timmida, nagu Nüganen eesti teatris. Ja need peatükkide pisut eraldiseisvate lausetega lõpetamised oli mu meelest hea ja mõjuv stiilivõte.

Nukramate kohtadede puhul tulid reaalelu paralleelid tugevalt sisse, n ma ei suutnud aru saada, et pealt 70sed õedvennad viitsivad veel vaielda ja kauna kanda, et kes oli ema lemmiklaps, aga ju see on ikkagi oluline ja määrav, või masust räsitud alevi puhul Lõuna-Eesti kolleegi märkus oma koduküla kohta, et ah, mis seal ikka on, kõik, kel jalg vähegi kannab, on Soomes tööl, kodus on need, kes vallast palka saavad, väiksed lapsed, paduvanakesed ja põhjajoodikud, ja mitte ainult mehed pole kalevipojad, vaid ka emad ja vanaemad … no jne …