Florian Illies “1913. Sajandi suvi”

Vana võlg. Mitte ainult väljakutse mõttes, vaid et ma kunagi lubasin ühele inimesele, et jaa, ma loen selle raamatu läbi. Alustasin korda mitu ja no ei saand reele, aga siis — kes ütles, et raamatuid peab just algusest lugema — lõin raamatu suvalise koha pealt lahti, juhtus olema oktoober, täitsa hästi läks edasi, siis lugesin mai ja nõnda kuid segi paisates sai raamat läbigi. Esialgu ehmatav faktiüleküllus sai oma kirjandusliku põhjendatuse ning aegapidi hakkasin sest omamoodi stiilist, mis segab kuivi fakte oletuste ja kuulujuttudega, ka lugu pidama. Huvitav raamat, kui soone peale saada. Ainult et…

Ainult et ma oleks rohkem soolist tasakaalu tahtnud näha, see oli jällegi üks mehelt meestest meestele raamat. See ei tähenda, et raamatus naisi poleks, on küll, ja see, et naisi on raamatus vähem kui mehi, on ajalooline paratamatus ja selle üle ma ei nura, küll aga nuran ma selle üle, kuidas neid naisi on kujutatud: enamasti on nad defineeritud läbi suhte mingi mehega ja on meeste võtta ja jätta, ainus, kes on iseendana defineeritud, on Rosa Luxemburg, aga teda jätkub tervelt kahte lausesse, peaaegu annab mõõdu välja ka kahe lõigu jagu Virgina Woolfi, aga siis on ikkagi vaja toonitada tema suhet oma poolvennaga, ja paari lause jagu Gertrude Steini, aga siis tuuakse kohe ka tema vend mängu. Ka häiris mind see, et meeste vaevustel on tänapäevased diagnoosid (tuberkuloos, depressioon, süüfilis), aga naistel on endiselt müstilised kopsuhädad ja alakõhuvaevused, naiste haiguste tuvastamiseks ei oleks nagu meditsiin raamatu kirjutamise ajaks, 2012. a. veel arenenud. Omaette nähtus raamatus on Alma Mahler, keda autor esitleb eelkõige läbi meeste — Gustav Mahleri lesk, Oskar Kokoschka armsam, Walter Gropiuse abikaasa — aga kes on nii kange naine, et otsustab ise, kellega ja millal voodit jagab ja kellega ja millal paari läheb ning kellel oma otsustest ka suuremat jama ei tule. Ses meestemudases raamatus tuleb mul tänulik olla Almagi eest, kuigi Alma loomingulisest elust pole raamatus ridagi.

Kui meestest rääkida, siis neid on siin raamatus palju. Kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, kirjastajaid, kriitikuid, filosoofe, poliitikuid jne. Enamjaolt saksa-austria kultuuriruumist, aga päris palju on ka prantslasi, mõned inglased ja paar ameeriklast ja paar venelast ja paar itaallast, miskipärast on autorile oluline ka üks teatav grusiin. Mulle tundus, et autori põhisümpaatia kuulub Rainer Maria Rilkele, Thomas Mannile ja Marcel Duchampile, neist kirjutab ta kõige rohkem ja kõige soojemalt. Ta kirjutab ka palju Franz Kafkast, aga mul on tunne, et pigem hea käepärase materjali olemasolu tõttu, mitte et Kafka talle eriti meeldinuks. Ka jäi mul tunne, et autor nagu tahaks Oskar Kokoschkast rohkemgi kirjutada, aga ta ei suuda Kokoschkat mõista. Seeeest näib ta mõistvat Siegmud Freudi ja Robert Musilit ja Ernst Ludwig Kirchnerit ja isegi keiser Franz Josephit… Pea kõigi meeste puhul (ja neid on ligi sada) on jätkunud autoril huvi ja tahtmist tuua välja nipetnäpet eraelust ning viiteid või näiteid või kirjeldusi kas loomingulisest või ametialasest tegevusest. Valik, kellelt kui palju, on küll subjektiivne, aga on raamatu rütmi üsna hästi paigutatud. Seda enam teeb nõutuks, miks selle sajakonna mehe kultuuriloome kõrvale on mahtunud vaid Virginia Woolfi mainimine, üks Marie Mölleri mitte kuigi hea jõululuuletus ning Else Lasker-Schüleri armastusluuletused… Kirjeldus sellest, et Asta Nielsen on filmitäht, ei asenda kuidagi kirjeldust sellest, mida Asta Nielsen võis näideldes tunda või mõelda või vähemalt teha.

Kokkuvõtvalt siis nii ja naa raamat. Erapoolik, kuigi üsna huvitav kroonika-nägemus 1913. aastast.

Bonaventura “Öised valvused”

Selline hämar, lopsakas, paljusõnaline ja mitmekihiline teos, omas ajas tõenäoliselt ka ühiskondlikult terav ja tabav, tänases päevas nii suurt kaaskõla pole, aga omamoodi köitev oli see lugemine küll. Tõlkija Mati Sirkel annab järelsõnas teada, et tegu on “romantilise proosa ühe kõige tähtsama teosega” ja kes olen mina, et talle vastu vaielda. Olgu siis tähtteos :)

Kirju minevikuga öövaht jutustab oma kohtumistest erinevate inimestega ja vahel mitte-nii-inimestega, igaühel on oma lugu ja taak ja lootus, mis panevad kaasa elama ja avavad pisitasa autori ühiskondlikke või filosoofilisi tõekspidamisi. Kui stiilist rääkida, siis mõne koha peal tekkis sellest romantismist üleküllus, aga enamjaolt oli see värskendavalt teistmoodi ja mõnusaid üllatusi pakkuv. Viiteid nii mineviku kui tolleaegse kultuurikihi tegelastele jagub, eriti õnnelik olen ma Kotzebue üle, mis teha, see mees on oma eesti teatrilukku läinud esimeste eestikeelsete lavale seatud sõnadega leidnud mu südames austava koha, olgu tema näitekirjanduse kvaliteedi ja segasevõitu elulooga, nagu on. Ja oi, ma tänan inimest, kes joonealused märkused läbi lasi!

Stiilinäide:

Ebakindlal ajastul peljatakse kõike absoluutset ja iseseisvat, ning seepärast ei meeldi meile enam ehtne nali ega ehtne tõsidus, ehtne voorus ega ehtne kurjus. Aja iseloom on lippidest-lappidest kokku paigatud nagu narrikuub, ja mis kõige hullem — seda kuube kandev narr tahab näida tõsisena.

Kõik on roll, nii roll ise kui ka näitleja, kes seda mängib, ning temas omakorda ta mõtted, plaanid, vaimustus ja narritembud — kõik kuulub hetkele ja pageb kähku nagu sõna komödiandi  huulilt.

Kummitusi pole just oluliselt ja needki, kes on, on võib-olla vaieldavad, aga raamatu õhkkond on üsnagi kummituslikkust soosiv — sobiv lugemine nüktofiilidele.

 

Kerstin Gier “Igale lahendusele oma probleem”

“Igale lahendusele oma probleem” — see pealkiri intrigeeris mind juba siis, kui raamat raamatukokku tuli. Siis sain ma aru, et see raamat läheb naistekate riiulisse, ja kuna ma eriline naistekate lugeja ei ole, siis jäi see raamat minust tookord lugemata. Nüüd aga jäi jälle näppu ja kuna ma olen aastatega natuke tolerantsemaks muutunud, andsin raamatule võimaluse.

Raamat kuulub chick-lit kirjandusse: on naispeategelane vanuses 23-33, alguses vallaline, raamatu lõpuks paaris, vahele kerges toonis ja humoorikas võtmes kirjeldatud sekeldusi, olgugi et tegevuste sisu võib vahel olla üsna tõsine või eluline. Selle raamatu keskmeks on luhtaläinud enesetapp, mis selleni viis, saadetud viimased kirjad, kuidas hoolikalt planeeritud ettevõtmine untsu läks ja kuidas ümbritsevad sellele reageerisid. Vägagi tõsine teema ju, aga kirja on pandud komöödiana, nii et teeb sellest lihtsa ja kaasahaarava lugemise, aga paneb raamatus mainitud murekohtade üle ikkagi mõtlema ka.

Oma lisavõlu oli sellel, et kuna autor on sakslane ja raamatu tegevus toimub Kölnis, siis on see hea vaheldus angloameerika sedasorti kirjandusele. Lisanüansina oli päris hariv lugeda kirjastusmaailma puudutavat osa.

Ja lõppu üks üldisem mõru pill. Mõnikord on mul tunne, et pooled Eesti kirjastused peaksid pooltele oma raamatutele külge panema sildi: “Hea lugeja! Seoses sellega, et me anname oma toimetajatele ebareaalseid tähtaegu ja eriti maksta ka ei taha, on teil suurepärane võimalus meelde tuletada emakeeletundides õpitut ja proovida oma oskusi kirjavigade parandajana. Ära maga seda võimalust maha! Siiralt teie …” Sellel raamatul oleks võinud see silt olla, sest üks lugeja oli parandanud kirjavigu pastakaga, teine oli pliiatsiga lihtsalt vigu märkinud, mõlemad väsisid kahjuks poole raamatu peal ära ja nii pidin ma edaspidi vigu mõttes ise parandama… Ja see ei tee lugemiselamust paremaks, arvaku kirjastused oma suurepärasest lugejate kaasamise ideest, mida tahavad.

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast”

Cornelius Hasselblatti peateos on kopsakas “Eesti kirjanduse ajalugu” ja see raamat näitab, kuidas ta selleni jõudis: elulugu-mälestused, st õpingud, teadus- ja muu töö, natuke eraelu, hulga reisimuljeid, kohtumised erinevate inimestega (muuhulgas paljude eesti kirjanike ja tõlkijatega, tihedamad sidemed olid Jaan Krossi, Ellen Niidu, Viivi Luige, Jaak Jõerüüdi, Juhan Viidingu, Mati Undi, Maimu Bergi, Mati Sirkli, Enn Soosaare ja Lennart Meriga), selgitused, et miks just eesti keel ja kirjandus (vastus on lihtne: see lihtsalt meeldib ja pakub huvi). Mulje jääb, et Hasselblatt on ühtaegu nii idealistlik kui kahe jalaga maas, tohutu töövõime, hea suhtlusoskuse ja ladusa jutuanniga inimene. On ju puhas rõõm, et ta on lihtsalt niisama heast peast võtnud oma eluülesandeks jagada maailmale (peaasjalikult küll sakslastele ja hollandlastele) oma vaimustust eesti keelest ja kirjandusest :)

Kerstin Gier “Silber”

Vahel mind kummitab see laul, eriti read “siiski ma arvan, et uni magusam…”, mõnikord on uni magusam kui ükskõik mis muu asi. See raamat on suuresti unest ja unenägudest ja teiste unenägudes käimisest ja see osa oli mu meelest päris hästi läbi mõeldud, natuke stereotüüpne küll, aga minu silmis suhteliselt uudne. Kui ma kolleegilt küsisin, et kas ta on seda lugenud, siis ta ütles, et ei, aga tema mees luges ja ütles, et naistekas, ma jäin üllatunult vaatama, siis tuli täpsustus, et noh, tegelt ta ütles, et plikade värk, ja siis läks mu nägu selgeks tagasi, see on mu meelest tõesti hea määratlus, et plikade värk, sest selle raamatu peategelane on tõesti pigem plika kui naine või isegi neiu. Noorsooulme kohustuslikust armuroosast lugesin ma mööda, aga kirimielemendid, peategelase suhted oma noorema õega, üldine humoorikas kirjutamislaad ja see unedes rändamise mõte panid lugemiselamuse pigem plusspoolele.