Noo nii.
Ma olen mõnevõrra segaduses, mida sest kogumikust arvata. Ma tundsin neid lugusid lugedes mingit tõrget, aga teistpidi olid need ikkagi väga head omamoodi kulgemistega lood. Ma peaksin vist laskma veel veidi settida, kuhu ma oma lugemiselamusteskaalal selle raamatu paigutan, aga igatahes olid need lood, mis jäävad mind mingiks ajaks mingi nurga alt kummitama.
Kui ma hakkasin lugudele mälu tarbeks märksõnu külge panema, siis lisaks eelnevalt arvustanutele (Jüri Kallas Reaktoris, Mart Pechter ERRis, Kristjan Sander Algernonis, kolm Loteriis, Marko Kivimäe Goodreadsis, Daire oma blogis), kes on välja toonud ühisjoontena tugevad naiskangelased, dekadentsi, hea ajastutunnetuse, kättemaksu motiivi, seksuaalsuse ja et igas loos oli nii etteaimatavaid kui üllatavaid pöördeid, siis ma leidsin kõigist juttudest ka valu — “Südametu” (vampiirid, skarabeus, valu), “Öö” (enesetapujärgne vahesaar, matemaatika, valu), “Must vürst” (kauaelavad varjaagid, paleepööre, valu), “Viimane sangar” (ulmekrimi, Venemaa, valu), “Musträstas” (Prantsusmaa, alkeemia, valu). Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis olgugi, et kõik lood olid sünged-sünged, siis oli neis kõigis ka omajagu lootust.
Arvi Nikkarevile igatahes aitäh, et ta sellise kogumiku kokku pani ja välja andis, eestikeelset ulmemaastikku rikastab see kogumik tublisti.
Illustratsioonideks pilte otsides läks mu mõte uitama ja said siia siis vürstinna Olga, ravitseja ja alkeemik (pärit siit, siit ja siit), mu jaoks nad koos sobisid selle raamatu meeleolu edasi andma küll.
Tellis, kus on haaret (tegevuskohtadeks on Rootsi, Austria, Prantsusmaa, Kongo (ja killuke Eestit)), mastaapsust (laias laastus Wagnerist tänapäevani, aga legende pakutakse veel kaugematest aegadest), kirevust (suur suguvõsa oma eripäraste karakteritega, nipet-näpet sõpru ja juhututtavaid sekka), maaililisust (olgu siis põhjamaine karge kaljusaar või Kongo džungel, lisaks otseselt maalide kirjeldused) ja kuhjaga targutamist (valdavalt kunsti ja okultismi seostest).
See oli üks päris lõbus lugemine. Kirjastuse kiidulaulu tagakaanel ei maksa lõpuni uskuda, aga midagi sinnakanti lugu läheb küll.
See oli nüüd üks neid toredamat sorti minu-raamatuid. Natuke ebatüüpiline ses mõttes, et ei ole viimased paar-kolm-neli-aastat muljeid mingist maast, vaid lugu algab juba seitsmekümnendatest, autori lapsepõlvest ja liigub tasapisi eelmisse aastasse. Nii tore, et Mika on päris põhjalikult mõelnud Karjala olemuse üle ja läbi enda isiku seda siis teistelegi jaganud. Nagu ma aru sain, siis üks karjaluse alustala on see rahvaluule ja Soome pärimuse allikas, teine on omamoodi loodus oma graniidi, metsade ja järvedega, kolmas on Talvesõda ja selle tagajärjed ja neljas on keel, olgu siis soome murdena või hoopis oma keelena. Mika Karjala näib moodustavat ajalugu, keel, suguvõsa, koolimälestused, loodus, loomemajad, kalapüük, kohtumised ja loomisvajadus. Ja mälestused, mis hüppavad siia ja sinna ja põikena kolmandasse kohta, aga ei muutu tüütuks heietamiseks ega hooplemiseks, vaid on kuidagi stiilis, et on nagu on, ning mingitpidi on need jutud ikka kenasti teemasse. Läbi raamatu võib leida lugemissoovitusi ja kirjeldusi parimatest söögipaladest, olgu need lugemised ja söömised siis lapsepõlvest või üsna eile.
Aitäh Mathurale, et ta mööda maailma uusi ja huvitavaid autoreid leiab ja tõlgib!
Oh sa vanakurat!
Sõnadeta koomiksiraamat. Värviline, segane, fantaasiaküllane. Ei ole läbivat lugu, vaid on katked sama tegelasega. Samuel on väike (umbes pooleteisesentimeetrine) valge valdavalt paljas poiss, kel vahel käib aeg tagurpidi, kes võib kaotada pea, kes tantsib oma varjuga ja jalutab pildilt leitud koeraga, eksleb labürintides, linnatänavatel, inimkehal ja inimkehas, kuuekümnendate psühhedeelses looduses jne.
No nii. Lugu Lapimaa nukast, kos näki, maru, kuraski, nõia ja kummituse ommava tavaperra. On noor naine Elina, kel om vajja tuu aug käe saia, ja igatsugu küla- ja muud rahvast segamas ja aitamas. Teemasid, millele lugedes mõelda, on palju, a mai nakse noid siin ärr kõnõlma, lukse esi. Soome kultuuriga kursisolijale on see vast sutsu lihtsam lugemine, kui muile, olkse vai tiidmine, mesmuudu tuu “no nii” siin vai sääl kõlla võiss ja mesmuudu seda mõissa võiss. Huumori poolest ei julge soovitada, mul oli küll muie suunurgas, kord lõbusam, kord kibedam, a olks noit, kiä saa kõvva naarda, ja noit, kiä luu lauskurva arvass. Mulle meeldis, väega häeste meeldse.
Idee on suurejooneline ja omapärane: raamat, mis põimib füüsika, okultismi, relgiooni, alternatiivajaloo, spiooniromaani. Siia-sinna kirjanduslikke vihjed, milledest ma enamikele pihta ei saanud, aga paar asja tundsin ära. 1938. aasta London ja surm ei ole lõpp, vaid surnud saavad erinevatel viisidel elavate maailmas osaleda. Suurbritannial on nii koguni kaks luurekeskust — Talvemaal, ehk elavate Londonis, ja Suvemaal, ehk surnute linnas. Tegelasi on palju ja mõned kipuvad liig ühenäolised olema, aga osadele on ilusti minevik ja motiivid külge kirjutatud. Joel Jansi järelsõnale toetudes arvan, et Cambridge’i meenutusi kirjutas Rajaniemi erilise lustiga. Lugemine ise läks mul suht üle kivide ja kändude, seda salongilikku viisakat omi mõtteid peitvat vestlust ning peategelase minevikus tuiutamist oli mu jaoks liiga palju ning arusaamine, kes mille eest siis tegelikult seisab, võttis omajagu aega. Lõpp läks kiireks märuliks, mida oli küll lihtsam lugeda, aga mis võttis jälle mõtlemisainet vähemaks. Et siis tegelikult mulle see raamat eriti ei istunud, aga uudishimust, et mida ja kuidas soomlased ulmes teevad, sai ikka läbi. Ja kahetseda pole põhjust, sest takkajärgi mõtlemist pakub raamat küll.
Ma ei ole eriline tugitoolisportlane ja Vormeli austaja, aga mingil eluperioodil ma poole silmaga jälgisin ja olin seisudega enamvähem kursis. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mulle meeldib sugrimugri autosportlaste huumor ja suhtumine, et ajakirjanike lollid küsimused väärivad lolle, ausaid, ühesõnalisi või vimkaga vastuseid (näiteid: Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev,” või siis ajakirjanik: “Soome rallil oli väga palju sinimustvalgeid lippe, kas sa jõudsid neid näha?” Märtin: “Jah, lugesin kokku 2047*, edasi läks lugemine sassi.” (* ma ei mäleta, mis numbri ta täpselt ütles, aga midagi sinnakanti see number oli) ; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.” ; päevakangelane Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.”). 
Sulepuru 