Katja Kettu “Rose on kadunud”

Selle raamatu kohta tahaks eriti ilusti kirjutada, aga kuidagi ei leia neid õigeid sõnu. Ütlen siis märksõna “findiaanlased”. Mu südamele ütleb see sõna nii palju, nii palju, aga neile, kellele ei ütle, soovitan lugeda seda Kadri Jaanitsa imelises tõlkes Katja Kettu raamatut, võib-olla hakkab see sõna neile ka midagi olulist ütlema.

Tõlkija kirjutab raamatust pikemalt https://raamatud.elu24.ee/6832534/naine-kes-on-valmis-raevunult-vastu-hammustama ja ma kopin selle teksti häbenematult siia ka, sest mul on juba kogemusi, kuidas head tekstid netist kaovad. Jätka lugemist

Leena Lehtolainen “Uskusid juba – on meelest läinud”

Romaan algab, nagu nii mitmedki kaasaegsed romaanid (N. Ikstena „Elu pühitsus”, I. McEwani „Amsterdam”, L. Ullmanni „Hüvastijätt Stellaga” jt), matustega.

Raamatus on viis minategelast: kaks õde (tõsine ja töökas üksikema ja üsna naeruväärselt kujutatud järjest uusi elusihte otsiv „hingeline inimene”) ja vend (rannamajakeses üksi elav kirjanik) ning ühe õe kaks täiskasvanud last (laulmist ja muusikateooriat tudeeriv alkoholi-, söömis- ja suhtlemisprobleemidega tütar ja ravimisõltlasest taksojuhist poeg). Võib küll öelda, et tegelased on rohkem tüübid kui karakterid, kuid värvikad ka sellistena.

Igaühel on oma elu, omad probleemid ja omad viisid nende probleemidega toimetulekuks, omad unistused ja püüdlused. Ja oma üksindus. Üks ühine paine on 25 aastat tagasi toimunud mõrv, millest kõigil on pisut erinevad mälestused ja millest keegi eriti rääkida ei taha, aga mis mingil kombel siiski kõiki mõjutab.

Enam läksid mulle küll korda noorema põlvkonna tegemised, kuid omamoodi huvipakkuvad olid kõigi tegelaste sisemonoloogid. Eriti meeldisid mulle üleminekud ühelt jutustajalt teisele: jutt jääb katki poolelt lauselt ja jätkub poolelt lauselt juba teise tegelase suu läbi ja uue mõttega.

Žanrimääratlusega jään ma hätta. Reklaamitud on seda kui krimiromaani, mida ta natunatukene ka on, vormilt pigem naisteka ja sisult olmeromaani moodi, probleemiti arenguromaan (enese otsimine ja leidmine) või ühiskonnakriitiline romaan (alkoholism, töötus, üksindus). Olgu žanriga kuidas on, aga minu meelest annab romaan hea läbilõike Soome ühiskonnast.

Meeleolult sobib raamatut iseloomustama väljend, mida ma olen kasutanud nii mitmegi soome autori teose puhul: „Käsitletakse tõsiseid teemasid ja valusaid probleeme, aga kujutamisviisis on olemas mingi ugrihuumor või iroonia, mis asja pehmendab ja loetu omaseks teeb.”

Üldjuhul julgeks raamatu lugemist soovitada, aga eemale hoidku need, kel tõsine allergia naistekate või soome kirjanduse vastu.

PS. Kummaline pealkiri – “Uskusid juba – on meelest läinud” – on katke poplaulu sõnadest ja annab soome muusikaga kursisolijale mingi vihje, paraku mul jäi see vihje tabamata…

2008, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Timo Parvela, Bjørn Sortland “Kepler62. Esimene raamat: Kutse”

Et jaa, soovitus oli täitsa hea, aitäh, Seili :) Selline kiirelt edasiminev kaasahaarav lastekas küberpunklikus keskkonnas. Esimese raamatu lõpetamatus kutsub kohe järgesid haarama :) Kahele teksti autorile lisaks on üsna oluline roll selle raamatu kunstnikul Pasi Pitkänenil.

Jussi Varese lood: Reijo Mäki “Indiaanlane” ja “Šerif”

indiaanlaneSoome autor Reijo Mäki kirjutab Turus tegutsevast eradetektiivist Jussi Varesest. Üldjoontes võib Varese lood panna vist nordic noir’i alla. Romaanid on omanäoliste ja meeldejäävate karakteritega, põneva süžeega ja lahenduskäigule kaasa mõtlema panevad. Nagu ikka, saab krimiromaanidest detaile reaalse eluolu kohta ja boonuseks on muhe stiil.

Iga Varese raamat on pisut isemoodi rõhuasetustega. Viimases eesti keelde tõlgitud teoses “Indiaanlane” on osa tegevusest Soomes, Turus ja Turu saarestikus, osa tegevusest Ameerikas ning pisut kaadritagust ka Tallinnas ja Peterburis. Liinid jooksevad paralleelselt üsna pikalt, enne kui otsad kokku jooksevad. Uue Apteegi seltskonda on pisut vähem kui muudes raamatutes, Varese eraelu pisut pikemalt. Algus on ilus, keskpaik põnev ja lõpp ootamatu. Kaanekujunduse mõte selgub viimastel lehekülgedel.

varesefilmOlgu tänatud interneedus! Varese filmide otsa komistasin ma kuidagi kogemata. Kokku on Varesest tehtud 9 filmi, viimane 2015. a. valminud “Šerif”. Kui võrrelda filmi ja raamatut, siis tükati on nad sündmustikult erinevad ja tegelaste iseloomustamisel on filmis paksemaid värve kasutatud ning miskit läheb kaotsi, aga soovitussõnad lähevad nii filmile kui raamatule.