Juhani Karila “Väikese haugi püük”

No nii. Lugu Lapimaa nukast, kos näki, maru, kuraski, nõia ja kummituse ommava tavaperra. On noor naine Elina, kel om vajja tuu aug käe saia, ja igatsugu küla- ja muud rahvast segamas ja aitamas. Teemasid, millele lugedes mõelda, on palju, a mai nakse noid siin ärr kõnõlma, lukse esi. Soome kultuuriga kursisolijale on see vast sutsu lihtsam lugemine, kui muile, olkse vai tiidmine, mesmuudu tuu “no nii” siin vai sääl kõlla võiss ja mesmuudu seda mõissa võiss. Huumori poolest ei julge soovitada, mul oli küll muie suunurgas, kord lõbusam, kord kibedam, a olks noit, kiä saa kõvva naarda, ja noit, kiä luu lauskurva arvass. Mulle meeldis, väega häeste meeldse.

Hannu Rajaniemi “Suvemaa”

Idee on suurejooneline ja omapärane: raamat, mis põimib füüsika, okultismi, relgiooni, alternatiivajaloo, spiooniromaani. Siia-sinna kirjanduslikke vihjed, milledest ma enamikele pihta ei saanud, aga paar asja tundsin ära. 1938. aasta London ja surm ei ole lõpp, vaid surnud saavad erinevatel viisidel elavate maailmas osaleda. Suurbritannial on nii koguni kaks luurekeskust — Talvemaal, ehk elavate Londonis, ja Suvemaal, ehk surnute linnas. Tegelasi on palju ja mõned kipuvad liig ühenäolised olema, aga osadele on ilusti minevik ja motiivid külge kirjutatud. Joel Jansi järelsõnale toetudes arvan, et Cambridge’i meenutusi kirjutas Rajaniemi erilise lustiga. Lugemine ise läks mul suht üle kivide ja kändude, seda salongilikku viisakat omi mõtteid peitvat vestlust ning peategelase minevikus tuiutamist oli mu jaoks liiga palju ning arusaamine, kes mille eest siis tegelikult seisab, võttis omajagu aega. Lõpp läks kiireks märuliks, mida oli küll lihtsam lugeda, aga mis võttis jälle mõtlemisainet vähemaks. Et siis tegelikult mulle see raamat eriti ei istunud, aga uudishimust, et mida ja kuidas soomlased ulmes teevad, sai ikka läbi. Ja kahetseda pole põhjust, sest takkajärgi mõtlemist pakub raamat küll.

Pikemalt on raamatust kirjutanud Tea Roosvald Reaktoris ja Kaja Kleimann Lugemissoovituse blogis.

Kari Hotakainen “Tundmatu Kimi Räikkönen”

Ma ei ole eriline tugitoolisportlane ja Vormeli austaja, aga mingil eluperioodil ma poole silmaga jälgisin ja olin seisudega enamvähem kursis. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mulle meeldib sugrimugri autosportlaste huumor ja suhtumine, et ajakirjanike lollid küsimused väärivad lolle, ausaid, ühesõnalisi või vimkaga vastuseid (näiteid: Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev,” või siis ajakirjanik: “Soome rallil oli väga palju sinimustvalgeid lippe, kas sa jõudsid neid näha?” Märtin: “Jah, lugesin kokku 2047*, edasi läks lugemine sassi.” (* ma ei mäleta, mis numbri ta täpselt ütles, aga midagi sinnakanti see number oli) ; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.” ; päevakangelane Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.”). 

Niiet kui raamat käeulatusse sattus, siis ma mõtlesin, et võiks ikka lugeda, seda enam, et autor Kari Hotakainen on täitsa arvestatav kirjanik ja intervjuusid tegi ta nii Kimi kui Kimi lähedastega. Nojah, midagi eriti uut ja huvitavat ma siit teada ei saanud, pigem meeldetuletust, et Kimil oli kardinädalavahetustega pikitud lapsepõlv, et kogu pere oli mingit pidi motospordihullud, et Kimi teadmised automehhaanikast ja osavad käed on Vormeli seltskonnas legendaarsed, et motospordis ei sõltu tulemus ainult juhist, vaid ka masinast, et Kimi on erakordselt kaua Vormelis vastu pidanud, kuigi õnne on tal vähe olnud (see 2007. a maailmameistri tiitel on ilus erand), et Kimi ei salli Vormeliga kaasaskäivat meediakohustust, et noores põlves võis pidutsemise käigus alkoholikoguseid mõõta ämbrites ja nüüdseks on tegu maha rahunenud vaikse pereisaga jne. Uudis oli minu jaoks, et tal on oma mototiim. Noja pildikesi pereelust, aga need ei erine kuigi palju teistest väikeste lastega perede elust. 

Kirjutamise stiil mulle muljet ei avaldanud. Kimi fännidele soovitan kindlasti, aga kes autospordist lugu ei pea, neile tõenäoliselt ei ole see ka kuigi huvitav raamat. Mul ei ole kahju ajast, mis ma ise selle lugemisele kulutasin, aga oleks ma teadnud, mis stiilis see raamat on, oleks vist lugemata jätnud. Aga teisest küljest, kui ma ei oleks lugenud, poleks ma paaril viimasel õhtul juutuubist Vormeli videosid vaadanud ja enda vormelialaseid teadmisi natuke värskendanud. Ma loodan, et Kimi on veel paar aastat Vormelis, kümne küünega ta sellest kinni ei hoia, aga üldjuhul tunneb ta sõidust rõõmu, olgu selle ümbritseva meluga kuidas on. Ja mul on ikka soomlase edu üle Vormelis hea meel :) Järgmine mees, kel silma peal hoida, on Valtteri Bottas, kuigi ka Kimi võib veel üllatada.

Lauri ja Jaakko Ahonen “Väike pasknäär”

Käisin üle hulga aja lasteosakonnas. Jäi selline toredalt pahura pilguga linnukesega kaanepilt silma. Korraks sisse vaadates sain aru, et koomiks. Võtsin koju. Raamat on väga ilusate piltidega ja koomiksiloo jutustamisele väga hästi kaasaaitavad. Lugu ise on väga sünk ja väga kurb. See lind ei ole pahur, ta on väga hirmunud. Hirmuga hakkamasaamiseks valib ta valed vahendid, aga teeb ta seda talle teadaoleva info alusel… Šokikirjandus lastele?

J. K. Tamminen “Mees Pasilast”

Ma vaatasin peaasi.ee vaimse tervise kampaania plakatit ja murdsin pikalt pead, et kas kampaania kunstnik on eriti naiivne või eriti küüniline… sest need värvilised nupsukesed tekitasid isegi nii korralikus tütarlapses, nagu mina olen, esimese seoselingi ajus ekstaasitabletikestega.

Kuidas see lause nüüd selle raamatuga seostub? A no, terve raamat on narkot täis, tarbijaid on vähem, aga diilereid, edasimüüjaid, rahastajaid, informaatoreid ja kinnivõtjad on palju ja igasuguseid, põhitähelepanu läheb siiski Helsingi narkopolitseile ja iseäranis selle juhile. Ma ei tea, kas J. K. Tamminen on ise korrakaitseorganites töötanud, aga tema kirjutamisstiil laseb oletada, et on. Ses raamatus on kuidagi vanale võmmile omast segu nullstiilist, mallepärnasid ehmatavast sõnavarast, protokollilaadsest emotsiooni- ja hinnangutevabast väga täpselt kirjeldatud tegevustikust ning sellest omamoodi künismi ja idealismi põimumisest, mis olid olemas ka n Võsaste ja Anvelti raamatutes.

Lk 109-111 on värvikas narkoärikate liigitus vana narkovõmmi pilgu läbi:

  • organiseeritud kuritegevus. “Mootorrattagängide ilmumine tõstis organiseeritud kurjategijate oskused narkoäris hoopis teisele tasemele. Nende tegevust juhitakse rahvusvaheliselt ja neil on ressursse. See puudutab nii Soome kui Eesti mootorrattureid. Nemad on armee.”
  • noored eestlastest tulipead. “Nende tegevus on selline soperdamine, et nende popsutajate kinnivõtmine paneb peaaaegu kaasa tundma.”
  • vanglas istunud ja vastvabanenud narkokaupmehed. “Need tüübid on narakopolitseile kui kartulikasvatus. On vajavaid oodata, kui mugulast kasvab uus narkodiil ja pikem vanglakaristus. Selles klassis ei ole õnnestujaid. Mitte kunagi.”
  • tõsised tegijad. “Tõsised tegijad ei uhkelda. Nad teenivad ja neil on selge arusaam sellest, mis ümberrinngi toimub. Nende lood ei jõua ajalehtedesse, vähemalt mitte narkotehingute asjad. /–/ Kattemees varjab oskajat. Sissekukkunu läheb kas vanglasse istuma või mulla alla.”
  • prügikala. “Alamkihti kuuluvad sotsiaalabirahadest elavad väikesed pätid, kes on riigikorralduse ohvrid. /–/Varsti lähevad kogu pundiga istuma ja vanglas nutetakse ja kaevatakse igas suunas. Pere ootab toetuste najal isa koju…”

Tagakaanel on kirjas, et see on tõsielusündmustel põhinev, aga selle lause lasin ma endast mööda, ma tahaks elada pisut ilusamas maailmas ja seega võtsin endale vabaduse tõlgendada paljusid asju ilukirjanduslike liialdustena. Raamatust nopitud lause “Politseinike ja kurjategijate võrgustumises ei ole midagi imellikku” tekitab vägagi vastakaid mõtteid, et pragmaatiliselt, politseil on informaatoreid vaja ja nii tuleb lekitajatel lasta vabamalt omi asju ajada, aga kusmaalt jookseb see piir, mil vastuteened liialt isiklikult kasumlikuks osutuvad ja kaalukauss seaduslikkuse piirist liialt kaugele kandub…

Kokkuvõttes sihuke kuivavõitu raamat, et kui teid huvitab, kuidas käis narkokaubandus siin- ja sealpool lahte 13 aastat tagasi, siis lugege, ilukirjandusliku elamuse mõttes ei tasu vaeva, kuigi esmene lause on ahvatlev: “Tänav läigib nagu ahvena selg.”

Katja Kettu “Rose on kadunud”

Selle raamatu kohta tahaks eriti ilusti kirjutada, aga kuidagi ei leia neid õigeid sõnu. Ütlen siis märksõna “findiaanlased”. Mu südamele ütleb see sõna nii palju, nii palju, aga neile, kellele ei ütle, soovitan lugeda seda Kadri Jaanitsa imelises tõlkes Katja Kettu raamatut, võib-olla hakkab see sõna neile ka midagi olulist ütlema.

Tõlkija kirjutab raamatust pikemalt https://raamatud.elu24.ee/6832534/naine-kes-on-valmis-raevunult-vastu-hammustama ja ma kopin selle teksti häbenematult siia ka, sest mul on juba kogemusi, kuidas head tekstid netist kaovad. Jätka lugemist

Leena Lehtolainen “Uskusid juba – on meelest läinud”

Romaan algab, nagu nii mitmedki kaasaegsed romaanid (N. Ikstena „Elu pühitsus”, I. McEwani „Amsterdam”, L. Ullmanni „Hüvastijätt Stellaga” jt), matustega.

Raamatus on viis minategelast: kaks õde (tõsine ja töökas üksikema ja üsna naeruväärselt kujutatud järjest uusi elusihte otsiv „hingeline inimene”) ja vend (rannamajakeses üksi elav kirjanik) ning ühe õe kaks täiskasvanud last (laulmist ja muusikateooriat tudeeriv alkoholi-, söömis- ja suhtlemisprobleemidega tütar ja ravimisõltlasest taksojuhist poeg). Võib küll öelda, et tegelased on rohkem tüübid kui karakterid, kuid värvikad ka sellistena.

Igaühel on oma elu, omad probleemid ja omad viisid nende probleemidega toimetulekuks, omad unistused ja püüdlused. Ja oma üksindus. Üks ühine paine on 25 aastat tagasi toimunud mõrv, millest kõigil on pisut erinevad mälestused ja millest keegi eriti rääkida ei taha, aga mis mingil kombel siiski kõiki mõjutab.

Enam läksid mulle küll korda noorema põlvkonna tegemised, kuid omamoodi huvipakkuvad olid kõigi tegelaste sisemonoloogid. Eriti meeldisid mulle üleminekud ühelt jutustajalt teisele: jutt jääb katki poolelt lauselt ja jätkub poolelt lauselt juba teise tegelase suu läbi ja uue mõttega.

Žanrimääratlusega jään ma hätta. Reklaamitud on seda kui krimiromaani, mida ta natunatukene ka on, vormilt pigem naisteka ja sisult olmeromaani moodi, probleemiti arenguromaan (enese otsimine ja leidmine) või ühiskonnakriitiline romaan (alkoholism, töötus, üksindus). Olgu žanriga kuidas on, aga minu meelest annab romaan hea läbilõike Soome ühiskonnast.

Meeleolult sobib raamatut iseloomustama väljend, mida ma olen kasutanud nii mitmegi soome autori teose puhul: „Käsitletakse tõsiseid teemasid ja valusaid probleeme, aga kujutamisviisis on olemas mingi ugrihuumor või iroonia, mis asja pehmendab ja loetu omaseks teeb.”

Üldjuhul julgeks raamatu lugemist soovitada, aga eemale hoidku need, kel tõsine allergia naistekate või soome kirjanduse vastu.

PS. Kummaline pealkiri – “Uskusid juba – on meelest läinud” – on katke poplaulu sõnadest ja annab soome muusikaga kursisolijale mingi vihje, paraku mul jäi see vihje tabamata…

2008, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Timo Parvela, Bjørn Sortland “Kepler62. Esimene raamat: Kutse”

Et jaa, soovitus oli täitsa hea, aitäh, Seili :) Selline kiirelt edasiminev kaasahaarav lastekas küberpunklikus keskkonnas. Esimese raamatu lõpetamatus kutsub kohe järgesid haarama :) Kahele teksti autorile lisaks on üsna oluline roll selle raamatu kunstnikul Pasi Pitkänenil.

Jussi Varese lood: Reijo Mäki “Indiaanlane” ja “Šerif”

indiaanlaneSoome autor Reijo Mäki kirjutab Turus tegutsevast eradetektiivist Jussi Varesest. Üldjoontes võib Varese lood panna vist nordic noir’i alla. Romaanid on omanäoliste ja meeldejäävate karakteritega, põneva süžeega ja lahenduskäigule kaasa mõtlema panevad. Nagu ikka, saab krimiromaanidest detaile reaalse eluolu kohta ja boonuseks on muhe stiil.

Iga Varese raamat on pisut isemoodi rõhuasetustega. Viimases eesti keelde tõlgitud teoses “Indiaanlane” on osa tegevusest Soomes, Turus ja Turu saarestikus, osa tegevusest Ameerikas ning pisut kaadritagust ka Tallinnas ja Peterburis. Liinid jooksevad paralleelselt üsna pikalt, enne kui otsad kokku jooksevad. Uue Apteegi seltskonda on pisut vähem kui muudes raamatutes, Varese eraelu pisut pikemalt. Algus on ilus, keskpaik põnev ja lõpp ootamatu. Kaanekujunduse mõte selgub viimastel lehekülgedel.

varesefilmOlgu tänatud interneedus! Varese filmide otsa komistasin ma kuidagi kogemata. Kokku on Varesest tehtud 9 filmi, viimane 2015. a. valminud “Šerif”. Kui võrrelda filmi ja raamatut, siis tükati on nad sündmustikult erinevad ja tegelaste iseloomustamisel on filmis paksemaid värve kasutatud ning miskit läheb kaotsi, aga soovitussõnad lähevad nii filmile kui raamatule.