“New Zealand Comics and Graphic Novels”

2012. aastal kokku pandud kogumik tutvustamaks Uus-Meremaa koomiksikunstnikke.

Algatuseks on Tim Bollingeri ülevaade koomiksi ajaloost Uus-Meremaal. Kui lühidalt kokku võtta, siis arenes kõik tasapisi ja tavapäraselt kuni 1950. aastateni, kui võimule sattusid tüübid, kes arvasid, et koomiksid on päh ja keerasid kraanid kinni. Edasi tuli paar aastakümmet suht vaikust, 70.-aastatest oli peamiselt kõrgkoolide juures tegutsevad isekirjastuslikud kogumikud ning alates 90.-aastatest on Uus-Meremaa koomiksimaailm suure hooga edasi arenenud.

Kogumik tutvustab 69 autorit ja toob näiteid 88 koomiksist. Pilt on igatahes mõnusalt kirju, olgu siis autorite päritolu poolest või erinevate stiilide ja žanrite kasutuse poolest. Uus-Meremaa koomiksihuviline saab kohaliku kraamiga ikka päris pikalt läbi ja igav ei tohiks hakata. Autorite tutvustused on sellised kõikuvad, aga koomiksite annotatsioonid tunduvad küll väga hästi kirja pandud olevat, sellised ausad ja meeleolukad. Ma ei teagi, kas see on kogumiku kokkupanijate teene või ongi sealmaal head raamatututvustused. Mu jaoks olid pea pooled tutvustused sellised, et kui neid koomikseid lihtsamalt kuidagi kätte saaks, siis täitsa oleks huvi lugeda.

Raamat on allalaetav http://hicksvillepress.com/wp-content/uploads/2012/09/NZComics-highres-DL-revised.pdf ja koht, kus lisainfot veel võiks otsida on http://hicksvillepress.com/nzcomics/?fbclid=IwAR1m5T3_tGBWSISlM3jv14RZwWeDTZnVgMpnTJOX5YCGqD2m6l4qKDdjZaw

 

Trace Moroney sari “Minu tunded” ja Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”

Ma olin täis veendumust, et ma tahan lugeda midagi Uus-Meremaast ja/või Uus-Meremaalt. Esiteks on see selline kaugem ja eksootilisem kant, teiseks on mulle need mitteingise ja mitteameerika — päritolumaa siis Kanada, Austraalia, Šoti, Iiri, Nigeeria, India jne — ingliskeelsed autorid ikka kuidagi põnevad ja kuidagi kodusemad ja inimlikumad tundunud ning kolmandaks tahtsin ma veel kord meelde tuletada Witi Ihimaera suurepärast raamatut “Vaalaratsanik”, mis mu meelest hoolimata ühest lapseeas peategelasest ei ole mitte lasteraamat, aga on üli-väga-mega-jne hea lugemine, mida kõigile kangesti soovitada tahaks, eesti keeles Mathura tundlikus ja ilusas tõlkes pealekauba.

Esmapilgul oli valikut väga nadilt, ainult Trace Moroney “Uneaeg”, aga siis ma leidsin, et Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sari, sari “Minu tunded”. See sari on mõeldud üsna nubludele — eelkool või siis esimese klassi juntsud — ja kõneleb pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas positiivseid tundeid jagada ja negatiivseid maandada. Lühidalt, selgelt, lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja übernunnud illustratsioonid (piltide autor on ka Trace Moroney). Tekst on küll kirjatähtedes, aga küllalt suure ja mugava šritiga ning leheküljed on tavapärasest paremast ja vastupidavamast paberist, et peavad ikka päris mitu lappamist vastu. Ma arvan, et kaasaegsele lapsele võiks neist raamatuist olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus” (Koolibri, 18 lk), “Headus” (Koolibri, 18 lk), “Hirm” (Koolibri, 20 lk), “Kadedus” (Koolibri, 18 lk), “Kurbus” (Koolibri, 20 lk), “Pettumus” (Koolibri, 20 lk), “Rõõm” (Koolibri, 20 lk), “Viha” (Koolibri, 20 lk), “Ärevus” (Koolibri, 20 lk), “Üksildus” (Koolibri, 18 lk), sarja tõlkijad on olnud üsna vaheldumisi Mari-Ly Tiitsmaa ja Kadri Haljamaa. Kõige rõõmsam raamat oli muidugi “Rõõm”, aga vulkaaniteemaga läks kõige paremini kokku “Viha” :)