Andrei Beljanin “Musta missa vandenõu”

Juhhuu! Mõnikord satub mõni raamat väga õigel hetkel kätte! “Musta missa vandenõu” oli just see, mida mul praegu vaja oli — süüdimatu, lopsakas, fantaasiarikas, põnev, humoorikas, stereotüüpidega mängiv poliitiliselt ebakorrektne lora.

“Musta missa vandenõu” on siis järg “Tsaar Gorohhi salajuurdlusele“. Peategelased on eelmisest osast tuttavad, a mu meelest antakse mitmele tegelasele vihjamisi veidi sügavust juurde. Uustulnukad mängivad rahvuslikel stereotüüpidel, aga lisaks tulevad mängu näkid, metsa- ja vetevana, Vanjuša-põllulill, Kärbeste Isand, ikoonimaalijad ja vaimulikud… Ja ärgem unustagem kukke!

Loo algusots on puhas fun. Ma olen suht huumorivaene inimene, aga bussis esimesi lehekülgi lugedes naersin kõva häälega :D Loo edenedes viskab Beljanin vahele ka satiiri, et ma alati ei saanud aru, et mille kohta täpselt, aga vahel sain aru, et nii, see lause oli nüüd torkena mõeldud…

Aitäh Evale, kes raamatu välja andis, ja aitäh tõlkijale Tatjana Peetersoole, kes selle on ilmse mõnuga eesti keelde ümber pannud! Ja oo, aitäh mõlemale joonealuste märkuste eest :)

Aleksei Tolstoi “Vereimejas”

Mul oli kunagi noores põlves üks vene klassika lugemise periood, osalt Salumi Antsu vene kirjanduse piiik-pikk nimekiri ja osalt lihtsalt sattus. Laias laastus mulle meeldis luule (Puškin, Jessenin) ja draama (Tšehhov, Ostrovski), proosast mõned kopsakamad lood (“Sõda ja rahu”), aga vat lühiproosat närisin ilma igasuguse arusaamata, et miks see küll hea võiks olla. “Vereimejas” läks ka sinna viimase kategooria kanti, et nohjah, on lugu küll ja isegi mitu lugu ühtekokku põimitud ja mõnes kohas see “üksik küünlaleek, mis jätab pikki süngeid mitmetitõlgendavaid varje” meeleolu ka, aga mida selle lugemine peale teadmise, et on loetud, mulle andma peaks, vat sellest ei saanud isegi järelsõna lugedes aru. Võib-olla see “oli see ilmsi või nägin ma und” kahtlus oli tolleaegses kontekstis päris uudne ja hea võte? Võib-olla olid mõned tegelaskujud eriti head oma ajastu koondportreed? Võib-olla tunda lusti, kuidas põimuvad nägemustes slaavi, kreeka ja kristlikud müüdid? Võib-olla oli see mäng? Võib-olla meeldetuletus, et me teeme oma otsuseid ja järeldusi fragmentide ja eelarvamuste põhjal? Seda viimast võib-ollat kinnitas mulle ka raamatukaanel olev portree — rõõmsa uudishimuga lootusrikkalt tulevikku vaatav noormees –, aga kui lisada sellele näole jahipaun, püss ja koer, siis meeleolu ja järeldused natuke muutuvad :)

Svjatoslav Loginov “Eikeegi ja ilma nimeta”

Selle raamatu puhul ma tooksin oma lugemiselamuse võrdluse rõivadisaini alalt — lõige on huvitav ja õmblused korralikud, aga materjal on natuke odavavõitu, et esmapilgul iluskena asi, aga kui süvenema hakata ja mälupildis teiste asjadega võrrelda, siis on vahe olemas, on tunda, et siidi asemel on satiin. Lõige oleks siinkohal teemad, mis olid kuidagi südamest ja, kuigi enamus lugusid on paarkend-kolmkend aastat vanad, endiselt aja- ja asjakohased. Õmblused on jutu üldine ülesehitus. No natuke oli liiga puäntidele rõhutud, aga iga jutt suutis sinna oma maailma lugeja ikka sisse tõmmata ning pikematel juttudel oli piisavalt süžeekäänakuid ka. Materjal oleks siis see viimane lihv või stiil, siin jäi minu meelest sutsu vajaka, et natuke liig sirgjooneline ja kuivavõitu. Aga need jutud on mu meelest selle osa ulmekirjanduse, kus ideed ja kaasamõtlemapanemine on olulisem kui selle kirjanduslik väljendus, näiteks ja sellisena on need jutud täitsa head ja toimivad.

Jutud üksiti märksõnadega:
“Habemeajaja” — ajaränd ja arsti elukutse
“Mašake” — etnoulme, nõialugu
“Loojang planeedil Maa” — alternatiivajalugu, keskkonnakaitse
“Tavalise päeva ime” — paralleelmaailmad, armulugu, progressorlus ja palju laipu
“Põllumees” — kauge planeet, ökoloogiline tasakaal
“Sponsor” — poliitika, arsti eetika, teadusuuringute rahastus
“Majake külas” — arvuti poolt juhitud koduke
“Eikeegi ja ilma nimeta” — tulevikulugu, kehades võib olla kaks või rohkemgi teadvust ning üks teadvus võib läbi kanda mitu keha, aga siis sünnib siia ilma erand…

Jaan Martinson kirjutab raamatust siin.

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Ma alustasin raamatu lugemist eelmisel sügisel, aga siis jäi pooleli, mitte et raamat oleks kehva tundunud, kaugel sellest, miskit kohustulikku pressis vahele ja siis ei olnud õiget tuju ja siis kadus järjehoidja vahelt ära, aga nüüd tuli see õige tuju ja et lugu oli hea, siis tühja sest järjest, alustasin aga päris algusest pihta ja seekord hooga lõpuni välja.

Satub Nikituška (venelastel on see deminutiivide kasutus oluliselt loomulikum ja arvukam kui eestlastel, kuigi ma arvan, et selles raamatus on nendega ka meelega üle võlli mindud) vanavene muinasjutulinna Baba Jagaa kostiliseks ning asub tööle — kord miilits, siis surmani miilits — kohaliku militsionäärina ehk siis uurija-vojevoodina. Vargus paisub vandenõuks, ajusid ragistatakse kõvasti, pisut löömat ja kapake nõidust õiges kohas ja Lukoškinos on tsaar Gorohhi valitsemise all kõik jälle hästi.

Kõige suuremat lusti oli vast selle muinasjutumaailma ja peategelase kroonuliku mõtte- ja kõneviisi kontrastist, aga tegelased olid ju ka värvikad ja muhedad ning tegevustik hoogne. Baba Jagaa oli natuke liig Superman, aga, ah, las ta siis olla, on eidekesel ka veidi vaheldust vaja :) Pikka iga talle! ja Nikituškale! ja Mitjale! ja kukele! Ehk siis teiste sõnadega: ma lähen kohe varsti Eva ust kraapima, et järgmine osa endale soetada.

Kaja kirjutas sellest raamatust väga hästi https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/09/11/andrei-beljanin-tsaar-gorohhi-salajuurdlus/

Grigori Služitel “Saveli päevad”

Selle raamatusoovituse sain Sille Rossilt. Esiteks on mu jaoks väga austusväärne tema isiklik väljakutse “üks Punase sarja raamat kuus”. Ma tean küll, et selles sarjas ilmub valitult häid ja väga väid raamatuid, aga ma ei tea, miks ma sealt nii harva enda lugemislauale midagi valin. Teiseks oli mul kassiraamatu lugemise tuju, kuna “Rändava kassi kroonikad” polnud päris see, mida ma tahtsin, siis mõtlesin proovida “Saveli päevi”. Ja Sille Rossi raamatututvustus andis mõttele tuge.

Moskva, kassid, inimesed. Peategelane Saveli jõuab olla tänavakass, kodukass ja töökass, igat rolli korda mitugi. Tark ja rahutu hing, kes leiab nii ilusaid sõprussidemeid kui näeb ka inimeste halvemat poolt, võtab stoilise tänuga vastu pakutu ja tavaliselt laseb jalga, kui aimab, et tema tingimused lähevad alates mingist punktist ebamugavaks. Ta kohtub väga erinevate inimestega ja erinevate kassidega, aga kuigi raamatu kompositsioon minu meelest veidi lonkab, siis üldjoontes on inimesed ja kassid tasakaalus. Sõnastus on omapärane ja lopsakas ja stiilimuutustega ja omajagu vimkadega, usun, et Erle Nõmm on tõlkides andnud oma parima.

Kassi silme läbi vaadatut lugedes jäi eriti meelde kaks nüanssi: et kassid mäletavad käsi (kui tõene see on, ma ei tea, aga usutav on see küll) ja et hulkuvate kasside heategijad on suuresti mehed — turvamehed, kojamehed, politseinikud, kirgiisi kalevipojad — vene kontekstis tundub see isegi usutav või on lihtsalt asi selles, et autori tutvusringkonnas on kasse armastavaid mehi rohkem.

Igatahes on see tugev debüüt, mida soovitada nii kassilembikutele, vene kirjanduse austajatele kui uuehoolikutele.

Valentina Nazarova “Peidetud lugu”

Mõneti võiks see minna ka punkti alla “grupist leitud soovitus”, sest kui Maria ja Livia sellest raamatust kirjutasid, siis ma panin kõrva taha, et nii, “Peidetud lugu” võiks põnevikuna lugeda küll. Et esteks olid lugemakutsuvad muljetused, testeks polegi jupp aega vene kirjandust lugenud ja kolmas põhjus: mulle suht meeldis see brittide vene maffia sari, mis ETVs jooksis, “McMafia”, see, kus suur osa tegevusest oli Moskvas ja Londonis, kus mängis päris palju vene näitlejaid (mis andsid sarjale kuidagi teistsuguse ja usutavama hingamise ja NB! minu meelest klappis brittide ja venelaste mängulaad omavahel ülihästi) ja kus Sergo Vares mängis vene miilitsat ja tal oli öelda tervelt üks lause.

Raamat oli põnev, üldse mitte selline nagu ma ootasin, ja ka lugemise ajal, kui mingid mängureeglid olid juba paigas, suutis kirjapandu mind üha üllatada. Raamatu tegevuse tutvustus ei olnud minu jaoks just eriti huvitav, no läheb 21-aastane tüdruk otsima jälgi oma aastaid tagasi kadunud õest, siis läheb. Aga kirja oli pandud nii, et sai igale sammule ses otsiretkes kaasa elada ja kaasa mõelda, kaasa oletada ja vastu vaielda, kahjutunnet ja leppimist, lootust ja lootusetust, juhuseid, mida pidada märgiks või lihtsalt kokkusattumuseks, valesid, mida mida läbi näha ja mida uskuma jääda ja petta saada, kokkusobivad ja sobimatud juhtlõngad ja valejäljed ja peidetud vihjed jne, jne. Elu ja sõbrad ja armumised ja kired ja kompleksid ja mineviku taak sinna otsa. Et mulle see loovedamine üldiselt meeldis, lõpp läks natuke kiireks ja ühelt poolt üllatavalt ja teiselt poolt ettearvatavalt ja kolmat pidi kuidagi liig rahulikult, mis sest, et suure madinaga, ja ma ei teagi täpselt, mis see puudu või üle oli.

Ja muusika, palju muusikat, mis jutulugu seob ja meeleolusid rõhutab ja teadjamale ka võib-olla vihjeid pakub. See indie-skeene on mu jaoks kauge ja võõras, et no mõned mainituist, n Nirvana ja Blur ja Osasis ja Cure ja Tom Waits tulid tuttavad ette küll, aga põhibändid — The Killers ja The Libertines — olid puhta tundmata. Kiire põige juutuubi näitas, et need, mis teadmata, mõjusid mulle pigem mürana ja täispikkuses ma neid lugusid küll kuulata ei viitsinud, võib-olla noorest peast oleks midagi ehk sutsu isegi istunud. Aga olgu selle muusikavalikuga kuidas on, seda, kuidas lemmikmuusika mõjub, on Nazarova küll päris hästi ära tabanud ja osavalt selle muusikajutu muu teksti sisse põiminud.

Kiriromaani vorm lisas plusspunkte.

Kolleeg juhtis tähelepanu, et raamat on inglise keelest tõlgitud, ma arvasin, et ju see on siis see uus välisvene põlvkond, kes kirjutab juba oma uue kodumaa keeles, no nagu näiteks Alina Bronsky kirjutab saksa keeles, aga pisut guuglit ja — ei, kirjutaja elab Peterburis ja kirjutas vene keeles. Miks eesti keelde siis inglise keelest? Pealegi olevat vene ja eesti versioonidel mõningad erinevused… Kolleeg lubas asja rohkem uurida ja kui ta teada saab, jagan. A sest ingliskeelsest ma pilti ei leidnudki, olgu siis saksa ja tšehhi omad eesti ja vene kaanepildiga kõrvu.

Boriss Akunin “Ei jäta hüvasti”

Ma olen Akuninit üksjagu lugenud ja ta on mulle päris hästi meeldinud. See raamat enam nii hästi ei läinud, mitte sellepärast, et Akunin oleks nüüd viletsamalt kirjutama hakanud, aga lihtsalt selle sarja võlu sai minu jaoks enne viimast raamatut otsa. Tegevus toimub 1918. ja 1919. aastal, Moskvas ja Ukrainas, omavahel jagelevad punased, valged, mustad (anarhistid), rohelised (tagasi juurte juurde), pruunid (karjeristid ükskõik mis värvi lindiga) ja eeh, see segadus ja vaen ja võimuvõitlus oli ikka kohutav. Erast püüab olla üllas mees ja lahendada vaid tõelisi kuritegusid, aga sel keerulisel ajal on üsna raske vahet teha, mis mustast südamest ja mis sinisilmsest aatelisusest on toime pandud, seda enam, et satub ta nii valgete kui punaste sekka, no ja ega neil, kes hammasrataste vahele jäid, sellest vahe nägemisest ka kuidagi kergem poleks, kuigi seda, et omad noa selga löövad, on muust jamast natuke raskem kanda… Suur osa raamatust on hoopis luurekoolitusega Romanovi päralt ning teine oluline tegelane on vahakujude meisterdaja Mona, kelle käest saab Erast teada, mida tähendab kaotus kaardimängus. Et ikka lugege, olgu ajaloo või krimi või selle omamoodi akuninliku jutustamisstiili pärast.

Valentin Tšernõhh “Halamisest pole abi”

Heldus, mille otsa ma nüüd sattusin :D

Minu jaoks on nii luule, proosa kui draama võrdselt kirjandus, aga ma tean inimesi, kes näitekirjandust kirjanduseks ei pea, see on neile vaid tarbetekst teatri jaoks. Ma saan neist nüüd natuke aru, sest minu meelest ei ole filmistsenaarium kirjandus, kuigi neid stsenaariumeid vahel raamatu kujul ka välja antakse, vaid tarbetekst filmiinimestele.

“Halamisest pole abi” on Oscarigi võitnud filmi “Moskva pisaraid ei usu” stsenaarium. Miks selline pealkirja tõlge? Mina ei tea, kui keegi teab, ütelgu. Kes on nii noored, et sellest filmist midagi ei tea, siis sisukokkuvõtte on hall nõukaaja argipäev oma korteriprobleemide ja muu olmejamaga, aga ometi elatakse ja armutakse ja ollakse noored ja ollakse mitte enam nii noored ja armutakse ikkagi :)

Selle raamatukese eripära on filmist pärit fotod ja omamoodi tore on autori saatesõna eesti lugejale.

Vitali Kalgin “Täht nimega Viktor Tsoi”

Mnjah. Ega selle raamatu kiituseks suurt muud öelda ei ole, et tore, et Viktor Tsoi kohta nüüd ka eestikeelset lugemisvara on.

Tõlge oli … halb. Iga teise lause juures oli tunda, et see on toortõlge vene keelest. Tõenäoliselt läks raamatu väljaandmisega kiireks (et jõuaks filmiga samal ajal) ja ühelegi eesti filoloogile teksti ei näidatud (kuigi toimetaja kiituseks olgu öeldud, et kõik punktid ja komad tundusid küll õigel kohal olevat). Kokkuvõttes — midagi sutsukene paremat kui guugli tõlge.

Raamatu ülesehitus oli ka kehva. Ideena toimiv, aga tegelikkuses oleks neid intervjuukatkeid võinud ikka palju hoolikamalt valida ja toimetada. See erinevate kirjutajate stiilide pudru-ja-kapsad võinuks olla paremini seotud (või siis hoopis vastandatud). See, et emotsioonid mälestuskatketes üle pea lahvatavad, oli muidugi ju arvatav, aga kokkukirjutaja oleks pidanud suutma need mingilegi ühisele rajale kokku tuua ja kärpimiskääre julgemalt kasutama…

Aga ikkagi lugesin. Öö läbi ja lõpuni. Sest Tsoi! (Ma end fänniks ei pea, aga mul on alati hea meel, kui ma mõnes vene filmis Kino muusikat kuulen, no ja “Nõel” jättis omal ajal suht sügava mulje.)

Tsitaat eessõnast: “Muidugi on vaid üks Tsoi. Ent meist igaühel on oma Tsoi.” Ja mingi kummaline üldpilt raamatusse kogutud meenutuskatkete põhjal ju ikka tekkis ka, näiteks mainivad paljud kontserdikülastajad viimase aasta esinemistest Tsoi erilist energiat, šamaani meenutavat olekut ning väsinud silmi, mine võta kinni, on see siis takkajärgi moodustunud ühismüüt või oligi see nii…

Üks mu lemmiklaul:

Kokkuvõtte fs-lt: Lõpuks jääb tunne, et see raamat on halvasti vormistatud kursusetöö, kuhu üliõpilane on igaks juhuks jätnud sisse kõik, mida õnnestus koguda – näete, mul ei olnud aega sellega rohkem töötada, tähtaeg, mõistate, aga ma olen palju tööd teinud andmete kogumisega. Rahuldava annate? Õppejõud ilmselt vastaks midagi sellist: „No hästi. On ju toredaid lugusid. Ja pildid on väga head. Aga ärge tulge ütlema, et Venemaa on suur ja lai, korda seal pole ja Venemaa-asjadest saabki ainult segaselt kirjutada. Mükoloogid toksivad oma teadustöid arvutisse ka kätega, mitte seeneniitidega, ja mõtlevad pea, mitte puravikukübaraga.“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/pole-sonu-see-oli-kino/

Kõrvalmärkus — oleks mu vene keele õpetaja taibanud õigel ajal mainida, et vene keelt on vaja ulmekate ja vene rocki jaoks, ma oleks palju usinam õpilane olnud, sest no Puškin on tore küll, aga Puškinit on eesti keelde nii suurepäraselt tõlgitud, et tema pärast küll ma end vaevama ei hakanud…

Aleksandr Puškin “Luulet”

Meie peres on käibel lause, et “emme on nii tütre moodi”, mis antud juhul tähendab seda, et kui emma-kumma käest lemmikraamatut küsida, siis sõltuvalt tujust ja parasjagu peasolevaist mõtteist võib saada väga erinevaid vastuseid, sest, noh, elu jooksul on ikka päris palju raamatuid loetud ja päris paljud neist on täitsa-täitsa meeldinud, aga seda ühte ja ainumast isiklikku kultusraamatut ei ole. Niiet võtsin endale vabaduse ja ei hakanudki ema öeldud erinevate raamatute laviinist midagi valima, vaid võtsin selle, mida mäletan, et ta korduvalt luges — Aleksandr Puškini “Luulet”, just see Loomingu Raamatukogu oma, kus Kalju Kanguri tõlked. Sedasama lugesin ma ka keskkooli ajal koolitunniks, sest selles on kuidagi huvitavam ja vallatum valik kui n “Kooli kirjavara” sarjas olnud kogus.

Luuletusi ja luulekatkeid:

Tõde

Tõe jälgi ikka taga aetud,
nii kaua on, kui püsib maa,
on vaieldud ja mõtteid vaetud,
on targutatud nii ja naa……..

Hea nõuanne

Hoog trallile meid kandku trallilt,
täis tuld, et muret me ei teaks,
las sõge pööbel elab hallilt,
miks teda matkima me peaks…….

Prosaist ja poeet

Miks prosaist, näed tühja vaeva?
Mis tahes mõte mulle laena:
ta teravaks teen jäägitult,
sulgkerge riimi saab ta mult,
ning vibukeelele, mis pingul,
ta sean, et hoogne oleks lend,
vean vibu looka, et see vingub,
ja hoidku vaenlane siis end!

Minu hauakiri

On siia maetud Puškin. Lõbusast maailmakärast,
kus muusad, armastus, tal tuli ära kolida.
Ei olnud vooruslik, kuid südamlik ja, taeva pärast,
                  hea inimene oli ta.