Aleksander Beljajev “Professor Dowelli pea”

Ma arvasin, et see kolmekümnendate ulme saab mul sihukese kohustusliku kirjanduse lugemise maiguga olema, aga õnneks väga ei saanudki, “Professor Dowelli pea” oli küll tänaste standardite järgi aeglane ja puine, aga täitsa kannatas lugeda. Algusots meenutas veidi ulmekirjanduse algusaegu, st Mary Shelly “Frankensteini”, ja/või Mihhail Bulgakovi “Koera südant”, aga nagu “Frankenstein” või “Koera südagi”, on üks kiht see meditsiiniulme ja teine kiht need kaasaja  mured, mis sinna lukku sisse kirjutada, see kiht oli üsna omamoodi. Raamatu kõrghetk oli mu jaoks kuskil raamatu keskel ära, edasi läks juba ettearvatavamaks ja igavamaks. Raamatu põhiolemus oli seikluskirjanduslikum kui ma ootasin ja need eetilised valikud olid kas liiga rasvased või liiga ebamäärased (või mõlemat korraga), aga mõttemänge professor Dowelli peaga näen ma ilmselt veel mitu aega unes, st mingid küljed olid ses raamatus täitsa mõjuvad.

Ma vist olen seda raamatu põhjal tehtud vene filmi jupiti näinud, aga täit filmivaatamise mälestust küll ei ole, nüüd läbiskipitult sain aru, et film on oma tegevustikuga üsna teistmoodi.

 

Eugene Yelchin “Geenius laua all”

Ma ei oska öelda, kui palju see just on lasteraamat, aga ega see millekski muuks vist ka väga hästi ei liigitu. Seega — mälestused lapsepõlvest raudse eesriide taga, suunaga nooremale lugejale. Kuigi mulle tundub, et tegelikult loevad seda raamatut vanemad, vanavanemad, vanavanavanemad, sest neil on mingeid natuke samasuguseid asju mälust võrdluseks võtta. Eh, on ikka nõmedaid aegu siin ilmas olnud.

Leningradis, ühes tavalises kommunalkas elab ühes toas viieliikmeline juudi perekond: isa, ema, kaks poega ja vanaema. Minajutustaja roll on noorimal. Raamatus täpseid aastaarve ei anta, aga üks ajaline pidepunkt on 1974. aasta, mil Mihhail Barõšnikov Ameerikasse jäi. Inimeste ring, kellega Jevgeni raamatus suhtleb, on üsna ahas: balletifanaatikust ema ja luulefanaatikust isa, iluuisutamises tubli vend, kagebešnikust korterinaaber, mõistev vanaema, innustav kunstiõpetaja ja paar kokkupõrget eakaaslastega. Lootus, et kunst (selle laiemas mõttes) ja anne (selle kitsamas mõttes) suudavad igapäevajama talutavamaks teha. Teadmatus tegelikust ajaloost, nii perekondlikust kui laiemalt. Avastused, mis algavad nii süütult ja mis võib-olla seda julmemini lugejat rabavad. 

See ei ole helge lugu. Jah, kohati on sooja huumorit (ja kohati on kibedat huumorit) ja perekonna koosmeel (isegi need väiksed nagelemised kaasa arvatud) ning entusiasm on armas, aga kõik on ikkagi rusu all ja hirmul… 

Raamat on kuidagi katkendlikult kirja saanud. Need osad, mis on, on täitsa mõnusa sõnakasutusega, parasjagu tegevust, inimesi ja meeleolusid edasi andvad, aga vahele jäid nagu mingid täitmata tühikud. Enamjaolt seob Eugene Yelchin need tühikud oma toredate illustratsioonidega ära, niiet järjest lugedes ei pane nagu tähelegi, silma hakkavad siis, kui hakata raamatule takkajärgi mõtlema.

Eugene Yelchin sündis 1956. a Leningradis, 1983. aastast elab USAs. Ta õppis teatrikunstnikuks ning hiljem filmiasjandust, on kirjutanud ja illustreerinud mitmeid lasteraamatuid. Näiteid tema töödest võib leida https://eugeneyelchin.artstation.com/ . Kõige rohkem meeldisid mulle sealt need “Rango” tegelased, aga teised asjad on ka toredad.

Leonid Kaganov „Sidrunkollane planeet”

Kimbuke vene autori Leonid Kaganovi ulmejutte.

„Võõrtööline” — kui sul oleks võimalus elu ebamugavatel hetkedel lasta oma keha võtta üle kellelgi teisel… Mitte just särav, aga omamoodi voolav ja poindiga lugu.

„Tankett” — lapssõdurid, ajupesu, religioon, kättemaks. Nõrgavõitu ja veniv, aga seal olid mingid detailid, mis kohati andsid hästi õhustikku edasi.

„Millal see ükskord lõpeb” — absurdne tudengilugu muutuva reaalsuse ja veidrate detailidega (n õnnetoov kapsapea). Kohati viskas “Operatsioon Õ” vaibi ja kohati kibedat poliitilist satiiri.

„Depressant” — keskpärane pedagoogilise eesmärgiga jutuke pärandusest ja droogidest.

„Sidrunkollane planeet” — see kosmosejutt on ainest andnud kaanekujundusele. Sitikatega planeet, kontakt ja tsiviliseerimine. Mu jaoks kogumiku parim lugu, sest see lugu andis kõige enam kaasamõtlemist ja peamurdmist, et mis toimub, miks toimub, miks just nii toimub ja tulemus oli üllatav. Ma tahaks seda lugu laval näha. Sõnalavastuse või rokkooperina.

„Aeg oli selline” — kosmoselaev, (oletatav) parasiit, hirm ja sellest tulenevad halvad otsused ja totalitarismile lähenev grupidünaamika.

Et mitte just kõige säravamat lugemiselamust pakkuv kogumik, aga uudisimulugemiseks hea küll ja kogumiku nimilugu meeldis mulle päris hästi.

Jaan Martinson kirjutab raamatust: https://epl.delfi.ee/artikkel/94648641/raamatublogi-ulmeline-irreaalsus-depressandid-ja-voortooline-teadvuses

Andrei Beljanin “Jaht pruutidele”

Seekordne peapuhastus Beljanini seltsis ei õnnestunud nii hästi kui varasemalt. Üldtoon on ju sama, mis eelmistel, ja tõlkija Tatjana Peetersoo on teinud sama toredat tööd, kui enne, aga ju siis oli mus praegu mingi viga.

Igatahes. Lukoškinos on talv. Tsaarile tullakse kosja — tosin piigat kaugelt ja lähedalt. Ja muidugi juhtub nendega sekeldusi. Lihtsam rahvas lõbustab end hokiga. Ikka ihust ja hingest ja kogu hingest. Vahele kasakaid ja germaani keelt kõnelevaid saadikuid. Ja Nikituškal on korraga kolm uurimist pooleli… Üle kivade ja kändude ja lumehangede, üksi ja üheskoos, kriminalistikat ja võlukunsti kasutades, eks kõik saa korda. Kuni järgmise korrani. Ja jah, järgmist tahaks ka lugeda :)

Ahjaa, kukk on laudas ja tema kiremisest võib isegi puudust tunda.

“Me armastame Maad”

Ma olen Veiko Belialsi asju, nii luulet kui ulmet, üksjagu palju lugenud ja enamasti on ta looming mulle täitsa hästi meeldinud, iseäranis hästi vast jutukogu “Helesiniste Liivade laul”, seda olen ülegi lugenud korda mitu ja ikka midagi uut ja huvitavat või vana head ja tuttavat sealt avastanud. Helge mälestus on ka “Ashinari kroonikatest”, aga seda ma pole üle lugenud, niiet ei oska öelda, kuidas see ajas vastu on pidanud. “Kogu maailma valgus” piidleb mind etteheitva näoga riiulist, aga on nii, et see kogu jääb veel veidi oma aega ootama, vaatasin hoopis sinnapoole, et Veiko Belials on kokku pannud ja tõlkinud viie kogumiku jagu venekeelseid ulmejutte ja tuli tahtmine hoopis proovida uurida, kuidas Belias seal põllul toimetab. Väga kenasti toimetab.

Kogumik “Me armastame Maad” on päris põnevalt kokku pandud, ei, mulle ei meeldinud sugugi kõik jutud, aga need jutud kuidagi sobisid üksteisega ja olid piisavalt samas teemas, et mingit tervikut moodustada ja järjepidevust tekitada, aga teisalt olid stiililt või lahenduselt küllalt erinevad, niiet korduste tunnet ei tekkinud. Tõlget oli eriti hea lugeda. Belials tõesti teab ja tunneb igast nii ladusaid kui keerukaid eesti keele nõkse (ja kui tarvis, leiutab vist juurde ka) ning mulle tundub, et erinevate autorite puhul läheb ta üsna lihtsalt nende etteantud stiiliga kaasa.

Jutud üksiti:
Arkadi ja Boriss Strugatskite jutud “Otsustav katse” (1959) ja “Üksikud oletused” (1959) mulle muljet ei avaldanud, aga ma saan aru, miks need jutud siin kogumikus on; Vladimir Mihhailovi “Oja Iapetusel” (1968) rabas mind ajakirjanduse kriitikaga, lihtne idee, pisu venivalt, aga ilusti kirja saanud; Andrei Balabuhha “Surnumatja” (1975) puhul käis tehniline jutt mul nii kõrges kaares üle pea, et inimliku poole osa ei suutnud ka enam aduda; Viktor Kolupajevi “Me armastame Maad” (1975) on natuke veniva sissejuhatusega mälukaotustega mängiv jutt Maast ja kosmoselennust; Vjatšeslav Rõbakovi “Koduhoidjad” (1987) muidu vaikselt kulgev puändile rõhuv jutt ja “Vesi ja laevukesed” (1992) minu jaoks kogumiku kõige tugevam jutt, mulle ei meeldinud seda lugeda, aga see jutt pani kõige enam lipikuid raamatu vahele panema (“Mida vähem võltse sõu ja vastumeelseid tegusid sa ühe inimesega suhtlemise tõttu räägid ja teed, seda sümpaatsem on sulle see inimene.” “”Keeruline.” — “Amööbidel on kõik lihtne. Inimene pole amööb.”“) ning pärast raamatu lõpetamist jutu sisu üle mõtlema; Juri Nesterenko “Maa helesinine taevas” (2002) pinget keriv Maale tagasipöördumise lugu; Nik Sredini “Niña” (2010) on lõbusamas meeleolus kosmoserännulugu, kus ei puudu ka kass, kes muide paitadasoovijate jaoks “pole triikimislaud, vaid üllas loom.”

Et jaa, olen rahul, et lugesin, ja plaanin kunagi (ebamäärases tulevikus) need ülejäänud kogud ka kätte võtta.

 

“Läbi valu ja vaeva”

See raamat istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.

 

Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:

 

• Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).
• Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…
• Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.
• Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.
• Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.
• Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.
• Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on mul isegi riiulis, ootab seda päris õiget lugemishetke).

Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda 

 

Andrei Beljanin “Lendav laev”

Ehh, Nikituška, päikseke, siretiibne kotkapojuke!

Olgu su silmad selged, kut allikavesi, meel terav, kut vastselt sepalt toodud väits! Olgu sul ikka sõpru, kes tugevad, kut tammepuu, ja püsivad, kut kadajajuur, kange kaelaga, kut tuhvliga saand kukk, südamega, kohe mahus kõik särasilmsed pikapatsid ja terve Lukoškino! Olgu su soolavarud lõpmatud ja abi ikka käepärast! Ura!

Oleg Divov “Väljapraakimine”

Gruusiast oli mul võimalus minna lõunasse või põhja. Kuigi Türgist pärit Elif Shafaki romaan Rumist oleks oma meeleolult tõenäoliselt pühadeaega paremini passinud, siis lugemisele läks ikkagi vene ulmekas. Valik oli lihtne, võtsin vene kirjanduspreemiate nimekirja ette, nimekirja algusotsas oli kohe Aeliita auhind ja selle auhinna 2019. aasta laureaat Oleg Divov.

Oleg Divovi “Väljapraakimise” lugemine tuletas mulle meelde ühe mu vanema sugulase lendlause, millega ta tavatses õlgu kehitades, aga häälde emotsioone ladudes, idapoolt tulevaid halbu uudised kommenteerida: “Oo suur pesemata Venemaa!”

Raamat on düstoopiline, sünge, verine, kõntsane, viidetega ajaloos toimunule ja hoiatuslik, psühholoogiliselt usutav, tegelased oleks kui 21. sajandi küünilise Dostojevski omad, üsna ootamatute sündmuste käiguga, enamjaolt suht sirges jutustamisstiilis, aga vahele ka mängulisust, tsitaate ja musta huumorit viskav. Kes tahab, loeb kogu raamatu, kes tahab, võib selle pseudo-meta ehk väljamõeldud ees- ja järelsõnad lugemata jätta ja võtta ette ainult põneviku osa, edasimõtlemisainet peaks mõlemale lugejatüübile jaguma.

Raamatu tõlkija ja väljaandja on Arvi Nikkarev. Nikkarev tõlkijana pole võib-olla kõige säravam, pigem selline korralik. Nikkarev kirjastajana on kiiduväärt, juba üle paari aastakümne on Nikkarev eestikeelset ulmeriiulit korra aastas millegi huvitavaga rikastanud.

Andrei Beljanin “Musta missa vandenõu”

Juhhuu! Mõnikord satub mõni raamat väga õigel hetkel kätte! “Musta missa vandenõu” oli just see, mida mul praegu vaja oli — süüdimatu, lopsakas, fantaasiarikas, põnev, humoorikas, stereotüüpidega mängiv poliitiliselt ebakorrektne lora.

“Musta missa vandenõu” on siis järg “Tsaar Gorohhi salajuurdlusele“. Peategelased on eelmisest osast tuttavad, a mu meelest antakse mitmele tegelasele vihjamisi veidi sügavust juurde. Uustulnukad mängivad rahvuslikel stereotüüpidel, aga lisaks tulevad mängu näkid, metsa- ja vetevana, Vanjuša-põllulill, Kärbeste Isand, ikoonimaalijad ja vaimulikud… Ja ärgem unustagem kukke!

Loo algusots on puhas fun. Ma olen suht huumorivaene inimene, aga bussis esimesi lehekülgi lugedes naersin kõva häälega :D Loo edenedes viskab Beljanin vahele ka satiiri, et ma alati ei saanud aru, et mille kohta täpselt, aga vahel sain aru, et nii, see lause oli nüüd torkena mõeldud…

Aitäh Evale, kes raamatu välja andis, ja aitäh tõlkijale Tatjana Peetersoole, kes selle on ilmse mõnuga eesti keelde ümber pannud! Ja oo, aitäh mõlemale joonealuste märkuste eest :)

Aleksei Tolstoi “Vereimejas”

Mul oli kunagi noores põlves üks vene klassika lugemise periood, osalt Salumi Antsu vene kirjanduse piiik-pikk nimekiri ja osalt lihtsalt sattus. Laias laastus mulle meeldis luule (Puškin, Jessenin) ja draama (Tšehhov, Ostrovski), proosast mõned kopsakamad lood (“Sõda ja rahu”), aga vat lühiproosat närisin ilma igasuguse arusaamata, et miks see küll hea võiks olla. “Vereimejas” läks ka sinna viimase kategooria kanti, et nohjah, on lugu küll ja isegi mitu lugu ühtekokku põimitud ja mõnes kohas see “üksik küünlaleek, mis jätab pikki süngeid mitmetitõlgendavaid varje” meeleolu ka, aga mida selle lugemine peale teadmise, et on loetud, mulle andma peaks, vat sellest ei saanud isegi järelsõna lugedes aru. Võib-olla see “oli see ilmsi või nägin ma und” kahtlus oli tolleaegses kontekstis päris uudne ja hea võte? Võib-olla olid mõned tegelaskujud eriti head oma ajastu koondportreed? Võib-olla tunda lusti, kuidas põimuvad nägemustes slaavi, kreeka ja kristlikud müüdid? Võib-olla oli see mäng? Võib-olla meeldetuletus, et me teeme oma otsuseid ja järeldusi fragmentide ja eelarvamuste põhjal? Seda viimast võib-ollat kinnitas mulle ka raamatukaanel olev portree — rõõmsa uudishimuga lootusrikkalt tulevikku vaatav noormees –, aga kui lisada sellele näole jahipaun, püss ja koer, siis meeleolu ja järeldused natuke muutuvad :)