Mann Loper “Kellest luuakse laule”

Mul läks sellesse raamatusse sisseelamiseks üsna jupp aega, aga ühel hetkel tuli see tunne, et tahaks lugeda kiiresti-kiiresti, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb, samal ajal tahaks lugeda häästi aeeglaselt, et head lugemist kauemaks jätkuks :)

Peategelasi on neli — kaks külapoissi ja kaks provintsipärijat, kokku kolm poissi ja tüdruk (noh, need seitsmeteistaastased ja isegi kahekümnesed on mu silmis poisid-tüdrukud, kuigi raamatu jooksul nad kasvavad palju ja kasvavad täiski). Ja viiendaks on hunt.

Võitlusi, lahinguid, saatuseid, nägemusi, ettemääratusi, armastust, sõprust, lepinguid, sidemeid, reetmist, väge, vaime, lohesid, legende, õppimist, kasvamist, vastutust … 

Mul on kahju, et ma raamatut siis, kui see ilmus, ei lugenud, aga mul oli tol aastal mingi (ulme)lugemismõõn. Aga parem hilja kui … Ühtlasi annan pidulikult teada, et lõpetasin 2016. aasta lugemise väljakutse :)

Tiiu Lumberg “Investeerimine — põnevust pikaks ajaks”

Lugu raamatust, mida ma ei lugenud. 

Kui ma aasta alul palusin inimestel endale raamatuid soovitada, siis sain ma selle raamatu soovituse umbes sõnadega, et lase end üllatada. 

Naah, ma mõnda lehekülge proovisin lugeda ka, aga no ei, see ei ole minu teema, seda raamatut ma ei loe. No võib-olla püss kuklas loeks, loeks ja nutaks.

Palun ärge mulle enam selliseid raamatuid soovitage…

Marianne Mikko “Naise koht”

Kui mult küsida, kas ma olen feminist, siis jah. Ma olen veendunud, et naine on inimene. Ma ei ole aktiivne feminist ega tunne eriti huvi feminismi teooriate ja erinevate lainete jne vastu, aga põhiprintsiip, et naise keha on naise oma ja Y-kromosoomi olemasolu ainuüksi ei ole kõrgema palga jaoks mõjuv põhjus, on mu meelest elementaarne.

Ilma väljakutseta poleks ma seda raamatut kätte võtnud. Ja sellest oleks isegi natuke kahju olnud, sest kuigi see raamat mulle erilisi avastusi või lugemiselamust ei pakkunud, siis mõnede teemade ülekordamine on mõnikord asja ette, sest paraku: “Naiste õigused pole kunagi kivisse raiutud. Iga põlvkonna naised peavad teraselt jälgima, et kord kätte võidetud õigusi neilt ära ei võetaks.”

Raamatu teemade ring on lai: hariduspoliitika, Eesti naisliikumise ajalugu, noppeid väliskogemustest, naine meedias ja avalikus ruumis jne. Need ei olnud mu jaoks eriti nagu peatükid, vaid pigem sellised natuke pikemad eri teemadel arvamusartiklid, mis tutvustavad probleeme, aga enne kui lahenduste pakkumiseni jõutakse, saab tähemärkide arv otsa. Aga ikkagi, meeldetuletuseks, mis on hästi ja kus on kitsaskohad ja vaade ajalukku, miks miski nii on, on see raamat täitsa asjaks.

Manfred Gregor “Sild”

See on tõesti hea romaan sõjast, inimestest, saatustest. Aga ma pean tunnistama, et praegu ma seda lugeda ei tahtnud ja lasin nii mõnegi koha diagonaalis üle. Aga ma jätan kuskile mälusoppi seisma, et võib-olla mingites teistes oludes võiks ju lugeda veel kord ja korralikult. Ei ole nii sujuv ja kaasahaarav kui Remarque oli, aga mingid suunad ja meeleolud on sarnased küll.

Stephen King “Draakoni silmad”

Hmmmmm … kui mõnus on ikka Meistrit lugeda. Olgugi, et süžee ja karakterid mind eriti ei huvitanud, siis see, kuidas Lugu jookseb ja iga väljend ja lause tundub täpselt õige koha peal olevat, oli küll midagi maagiliselt head. Ma isegi ei teadnud, et ma viimaste loetud raamatute puhul sellest meisterlikkusest nii suurt puudust tundsin. Miskipärast tekkisid lugedes paralleelid Jaan Krossi (“Mardileib”), Arvo Valtoni (“Ajaprintsess”) ja Enn Vetemaaga (“Krati nimi oli Peetrus”).

Kes sisust pikemalt teada tahab, siis Mart Pechter kirjutas päris pikalt ERRi lehel.

V. E. Schwab “The Invisible Life of Addie LaRue”

Et siis — 18. saj alul on tütarlaps Addie, kes ei taha mehele minna ja tahab maailma näha ning ta sõlmib jõuga, mida pimedas ei tohiks välja kutsuda, kokkuleppe, millel on hind. Ta küll pääseb abielust ja saab võimaluse minna, kuhu tahab, ning pika eluea, aga ta ei saa midagi omaks pidada ja ta kustub inimeste mälust minutitega ning pimeduse jõud käib aegajalt küsimas, kas ta ehk sellest elust tüdind pole ja tahaks äkki hinge ära anda ja kõik lõppenuks lugeda. Ja siis kohtub ta 2014. a New Yorgis poisiga, kes — spoiler alert — mäletab teda ka järgmisel päeval.

Ühest küljest oli see täitsa hea lugemine — mõnusa sõnavalikuga, paraja tempoga, siiasinna kultuuriloolisi vihjed puistav ning omi mõtteid edasimõtlemaärgitav fantaasia- ja romantikaesmavajaduste rahuldaja. Visuaalse kunsti näited raamatu osade vahel olid päris nutikad ja omamoodi reaalsust loovad. Teisalt oli see kuidagi liiga lihtne, stereotüüpne ja faktides eksiv (n oleks autor võinud ikka Wikist üle vaadata, mis aastal see Sacré-Cœur valmis sai), et seda raamatut tõsiselt võtta. Ka käis mulle pisut närvidele, et liiga paljusid loomeinimesi siin raamatus oma hinge müüma pandi.

Üldiselt paistab internet raamatust vaimustuses olevat. Mõneti on see isegi mõistetav, sest raamat lubab üsna mitmesuguseid seoseid, tõlgendusi ja kihte ning on üsna lehepöörajana kirja saanud, aga mu jaoks jäi ikkagi midagi olulist puudu… mitte päris see, mida üksikud kriitikahääled ette heidavad — et Addie osaleb vähe ajaloos, vingub palju, areneb vähe — see osa oli mu jaoks isegi usutav, pigem tekitas mingit errorit autori valik, et millest kirjutada ja kuhu tekstis augud jätta.

Fännikunsti on netis päris palju, tsitaadivalimikke ka, aga ma viitsi siia mingit valikut tekitada, huvi korral otsige ise. Ma kleebin siia hoopis ühe goodreadsi arvustuse, millega ma rohkem nõus olen:

Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist”

Ma alustan sellest raamatust muljetamist mälestuskatkega aastast 1994 või 1995, kui Vanemuise laval oli Merle Karusoo lavastatud “Täieline Eesti Vabariik” Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” IV osa põhjal Pärnu Endla esituses ja mingil hetkel Katrin Saukase mängitud Kaarin röögatas Liina Olmaru mängitud Tiinale: “Tiina, te ei ole normaalne!”, siis ma võtsin seda kuidagi isiklikult ja enda kohta käivaks, et kas ma ei ole normaalne ja mis siis sellest on, kui ma ei ole.

See raamat ongi sellest, kuidas keegi, kes ei ole normaalne, leiab oma koha ja eesmärgi, kuidas ümbritsevad inimesed püüavad talle selgeks teha, et olla rahul sellega, mis ta teeb ja kus ta mitte kedagi ei sega, pigem aitab, on kuidagi vale. Mittehoolimine ühiskondlikest standarditest on vale, isegi kui sa oled vaikne ja tagasihoidlik ja oma tööle pühendunud. Ma ei ole neist torkijatest kunagi aru saanud — mis see neid segab, kui keegi teeb elus mingeid muid valikuid kui nemad? Elagu oma elu. Ma ise olen suht rahulikult saanud “veider” olla, aint mingid mehed vahel ütlevad, et neile ei meeldi mu ruuduline mantel. Miks nad peavad sellest jumala võõrale inimesele kõva häälega märku andma, sellest ei ole ma ka kunagi aru saanud.

Ma olin selle raamatu kohta lugenud mitmeid arvamuskatkeid ja olgugi et enamik neist olid kiitvad, siis ega ma seda eriti uskunud, aga pean tunnistama, et raamat oli oluliselt parem, kui ma ette kujutasin. Väike lihtne lugu, sujuvalt ja parasjagu pinget kerides kirja pandud, emotsioonid ja tegevustik tasakaalus, Jaapani kultuuri just mõnusat näpuotsaga, st ei läinud liiga eksootiliseks, aga mingi jaapalikkus oli kogu aeg olemas, sutsu huumorit ka. Ja — spoiler alert — mulle meeldis, et kokkuvõttes andis raamat eluõiguse ka “veidratele”. Aga ses mõttes oli mul arvustuste mitteuskumise osas õigus, et vahel toodi neis esile detaile, mis mulle nii olulised polnud, aga see näitab seda, et see on raamat, mis (vast teistest raamatutest pisut enam) loob end koos lugejaga.

Raamatul on tõlkija Maret Nukke järelsõna, mis natuke avab raamatu tausta.

Jennifer Crusie “Mehejaht”

See on paras aprillinali, et ma padunaisteka lugeda võtsin, aga ma mõtlesin, et ehk on hea peapuhastuseks. Jaa, oli küll peapuhastus. Kohati oli kohutavalt roosaseebivahune ja tüütu, aga mõned hetked olid päris lõbusad ka, ma sain päris mitmel puhul omaette naerda turtsuda.

On 35-aastane Kate, kes tahaks abielluda. Kahjuks on ta jobumagnet ja see õige “istub tõenäoliselt Alaskal ja püüab kala”. Sõbranna õhutusel läheb ta golfikeskusesse, kus mehejaht oleks “nagu kalapüük pesukausis”. Jobumagnetlus jätkub, kohtinguid on mitmeid, aga “neist, kes [temaga] välja lähevad, ei tule enam keegi tagasi”. Ja siis on seal Jake, kelle puhul Kate hindab omadusi, mida “leidub ka tähelepanelikul taksikoeral” ehk siis keegi, kes kuulab, hoolib ja laseb tal olla ta ise. Nojah, edasi ei ole sisu vaja rääkida, eksole.

Tõlge (Marge Paal) on kohati ok, kohati see halvamaiguline Erseni-tõlge.

Alfred Bester “Tiiger! Tiiger!”

Rrrrrahh! Ulmekirjanduse klassika üks tähtteoseid loetud!

Algus oli mu jaoks selline keskmine, et väga huvitav ei olnud, aga poolelijätmise mõtteid ka ei tekkinud. Meil on 24. sajand, üle on elatud  III maailmasõda, inimkond on asutanud Päikesüsteemis kolooniad, kosmoselennud on tavalised ja siis on veel üks rändamise viis: teleportatsioon — siinkohal siis mõtte jõul ja ainult Maa piirides. 

Peategelane Gully Foyle on ellujääja, kättemaksja ja sekeldaja. Kui keegi kunagi ammu mu käest küsis, et millised mehed mulle ei meeldi, siis ma vastasin: “Näljased.” See peategelane oli just seda tüüpi, mida ma silmas pidasin, et tahtmas kas valesid asju või ka siis mitte väga valesid, aga liiga intensiivselt, vahendeid valimata ja unustades kõik muu enda ümber.

Raamatu esimene pool oli pigem toore jõu demostratsioon, poole pealt tulid sisse intriigid ja seltskondlikud mängud ning sealtmaalt läks lugemine mu jaoks ka mitu kraadi huvitavamaks.

Ja siis lõpupoole oli kümmekond lehekülge puhast lugemisnaudingut! (See oli see mööda ilma intensiivse jauntimise koht.)

Edasi läks mu maitse jaoks liiga evangeelseks, aga raamatu loogika ja ülesehituse ning järelmaitse mõttes oli see väga heasti komponeeritud. 

Et jaa, tasus lugemist küll.

Tõlge on tippvormis Juhan Habichtilt. Tänan!

Ahjaa, inglise keeles on käibel nii pealkiri “Tiger! Tiger!” kui “The Stars My Destination”, valdavalt esimene brittidel ja teine ameeriklastel.

Valik kriitikat:

Anšlavs Eglītis “Pansion lossis”

Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks, sest ma armastan Lätit ja iseäranis südamelähedane on mulle see Sigulda ja Turaida kant. Aga mulle ei meeldinud. Selline lipp lipi peal, lapp lapi peal, ühtset stiili omamata mälestuspildikeste jada pea sajanditagusest suvitusmõisast. Jaa, seal oli huvitavaid portreid, nii Läti tuntud ja tunnustatud kultuuritegelastest kui lihtsamast rahvast, ja oli innukaid looduskirjeldusi ning huvitavaid mõttekäike, aga kuidagi konarlik ja läbikaalumata oli see raamat.

Niisiis on meil noormees, kelle isa on luuletaja, kes ise tegeleb nii kunsti kui kirjandusega, kel on lai tutvusringkond nii kunsti- kui kirjandusinimeste seas ja kes veedab oma suved Sigulda läheduses asuvas Inciemsis, igal aastal katsetab midagi uut, olgu selleks sport, põllumajandus või pansionipidamine. Tundub, et tegu on iseenesest rõõmsameelse inimesega, kes satub küll sekeldustesse, aga raputab mured maha ning astub püstipäi ja vile suul edasi, kes meeleldi unustab kõik halva ja peab meeles vaid head. Aga see, et ma arvan, et ta oli tore inimene, ei tähenda, et ta on ka hea kirjanik… No võib-olla on ka hea kirjanik, aga ma ei tundnud ära, vabanduseks olgu raamatust kohad, mida ma võiks kunagi ka üle lugeda, lk. 61 ja 118-119, need puudutavad kriitika olemust. Igatahes lätlased on talle mälestuskivi püsti pannud ja tema auks margi ilmutanud.

Üksjagu nuramist läheb kirjastusele: raamat ilmus 7 aastat tagasi, ei olnud vaesed üheksakümnendad, miks ilmus raamat illustratsioonideta? No ja toimetaja oleks võinud pisut karmima rehaga tekstist üle käia, “hirvhammastega” kohtumine ei olnud tore. Olemasolevad joonealused märkused on tänuväärt, aga neid oleks võinud poole rohkem olla.

Guuglis kolades jäi mul mulje, et hoonet enam alles ei ole, aga pilt on tollest ajast selline (juhul, kui see ikka on õige pit):

Kes mälestusteraamatutest lugu peavad, neile võib isegi täitsa huvitav lugemine olla, eeldusel, et ei hakata ootama tagakaanel lubatud “aja hõllandlikkuse tundlikku ja täpset tabamist”, vaid lihtsalt lastakse end eelarvamustevabalt läbi hektiliste mälestuspiltide kanda. See, et mina seda ei suutnud, ei tähenda, et see teistel ei võiks õnnestuda.