Vanessa Len “Only a Monster”

Paljuski suht tavapärane ulmesugemetega noortekas — et tüdruk, kes avastab ootamatult mingid võimed ja selgub, et tema on see, kes peab mingi osa maailmast mingist jamast välja tõstma, et on kaks poissi, kes talle silmailu pakuvad, on keelatud armastus ja suguvõsade vaheline vaen jne. Aga see oli siiski nii mõnegi koha pealt päris hästi läbi mõeldud ja välja mängitud. Tüdruku võime on ajas rännata, aga selleks peab ta inimestelt aega näppama. See tekitab tas mitmeid moraalseid dilemmasid, aga eesmärk pühendab abinõu ja umbes 30 aasta jagu ta turistidelt aega võtab ja üheksakümnendate Londonisse satub. Edasine sisujutustus läheks juba liiga spoilerdamiseks, aga mainin ära, et mulle suht meeldis, et paika olid pandud üldised ajarännu-reeglid ja et alati tuli siiski valvel olla, sest trikstereid on ikka, mulle meeldisid ootamatused süžees, kõik ei läinudki nii libedalt, kui alul plaanitud, mingid vead osutusid juhusteks ja juhuslikeks ning mingid olid tõsisemate tagajärgedega. Kaasa just väga ei haaranud, ikka jäi see lugeja kõrvalpilk ja mingi norimistasand käiku, aga vastu ka ei hakanud, raamat lasi end üsna lihtsalt lugeda. Mitmed ebaloogilisused sai teismelise emotsionaalse kõikumisega ära põhjendatud ja mingitel puhkudel võis lihtsalt käega lüüa, ah, olgu peale. Lõpp oli selline, et nii võikski jääda, aga samas võiks ka edasi kirjutada (edit — autor otsustas edasi kirjutada, järgmised osad on “Never a Hero” ja “Monsters”). Mis mind segama jäi, oli see, kui lihtsalt peategelane otsustas, et perekond on kõige tähtsam ja kõik need võõraste inimeste elamata jäävad elud on seda teadmata tulemusega katset väärt. Ok, mingi kogus oli seal ka oma naha päästmist ja utsitamist kellegi poolt, kelle jaoks see polnud mingi probleem, aga ikkagi. Mis mulle meeldisid, olid mõttekäigud mälu ja mäletamise üle. Ja see pooleverelisus (peategelane on pool hiinlast, pol britti, pool koletist, pool inimest) oli ka päris hästi välja toodud, nii plussid (avaram vaade paljudele asjadele) kui miinused (oht mõlemal pool võõraks jääda). Võib lugeda, võib lugemata jätta, kummalgi puhul miskit erilist ei juhtu.

Amy Chu, Edu Menna “KISS: The End”

Kui koomiks läbi sai, siis esimese asjana vajas lappimist auk hariduses — ma ei ole kunagi teadlikult KISSi kuulanud.

Kolasin siis juutuubis ja sain veidra elamuse — muusikaliselt oleks nagu pop-rock (midagi Roxette’i kanti), väljanägemiselt ja lavalise energia poolest hard metal. Jaa, loomulikult olen ma KISSi laule kuskilt varem kuulnud, aga muusikal ja esitajanimel puudus seos.

Oma võlu neil kahtlemata on — meloodiad on kerged kõrvaussideks saama ja ülevõlli teatraalsus pakub meelelahutust — aga uut lemmikut neist mulle ei saa, kasvõi juba seepärast, et laulja hääletämber mulle eriti ei meeldinud.

Aga koomiksi juurde. See oli kogemata leid, toksisin sinna vabakoomiksilehele otsisõna “end” ja vaatasin, mis välja tuleb.

Viieosaline lugu algab sellega, et üks loru poiss jäetakse maha, töölt lastakse ta lahti ja koduteel satub ta liiklusõnnetusse. Silmi avades on ta võõras kohas ja talle vaatab otsa põrguvürsti kasutütar. Minnakse siis Kuradi palge ette, kes kurdab, et näe, käisid siin neli meest ja panid pihta mõõga, tahad elada, mine Maale ja too mulle mu kraam tagasi. Ja lähevadki siis poiss Jay ja põrgupiiga Mania KISSikate käest mõõka tagasi nõudma.

Tegevust on mitmes ajas ja mitmes paigas. Eelkõige on see Jay lugu, KISS on pigem taustaks — ja mulle meeldiski nii rohkem.

Lõpp on nunnu :) Spoiler — Kurat koos KISSiga laval jämmimas :) Ja piinamisviisid on loomingulised :) Spoiler — Kurat loeb oma luulet ette :) Ja Kurat on omamoodi Disney printsess :) Spoiler — Kuradi sidekick on ilus suur madu :) 

Ma sain aru, et koomiksis on kasutatud KISSi laulusõnu, aga nagu öeldud, siis mul ei hakanud nende tsitaatide peale ükski kelluke helisema. Aga isegi paduvõhikuna saan ma öelda, et valitud olid kuidagi õiged laulud ja sõnad —  sõnad, mis just selle looga suurepäraselt haakusid.

Täitsa vahva seikluslik vahepala :) Ja KISS on tänuväärt koomiksimaterjal :) Jube palju smailisid sai, aga no mis teha :)

Herbert George Wells “The Chronic Argonauts”, Herbert George Wells, Jason Quinn, Russ Leach “The Chronic Argonauts”

Tegelikult on nii, et kõigepealt lugesin ma koomiksit ja kuna koomiks oli täitsa huvitavalt tehtud, siis läksin ja lugesin uudishimust jutu ka üle. Hea, et sedapidi läks, sest jutt ise jättis mulle sellise igavkuivkrõbeda mulje ja vaevalt ma niisama oleks viitsinud lõpuni lugeda. Püüdes välja nuhkida, et mis siis ses koomiksis on Wellsilt ja mis on Jason Quinni jagu, sain ma aru, et üldpilt, üldtegevus ja üldkarakterid on Wellsil kõik olemas, aga Quinn annab kõigele hoo, iseloomu, detailid, paneb ühtteist juurde, mõnikord oma peast, mõnikord Wellsi teisi jutte kasutades. Tulemuseks on korda läinud adaptsioon, teos, mis annab mu meelest edasi kõik olulise originaalloomingust, aga teeb seda atraktiivsemalt.

Tegu on ajarännulooga ja siin tuleb küll Wellsile au anda, et ta julges mõelda ajas nii kaugele ette — aastasse 17902. Loo alguspunkt on aastas 1862, mil ühte Kõmri külakesse ilmub veider omaette hoidev mees, kes suudab oma olekuga külarahva nii tigedaks ajada, et nood teda nõiduses süüdistama hakkavad. 1887. aastal jutustab oma osa sellest seiklusest reverend, kes läks teadusmeest hoiatama ja asjaolude kokkulangemisel koos temaga ajarännule läks ja tagasi tuli. Loo kirjapanija tema juttu ei usu, aga kirjutab ikka. Niiet tegelt on siin näha ka algeid, kuidas Wells tahab kirjanduse ja erinevate jutustajahäältega mängida. Mingid asjad jäid nagu läbimõtlemata ja läbikirjutamata, aga ideena on jutul jumet, mida näitab ka see, et ma koomiksi mõjul ikkagi selle jutuni jõudsin.

Ray Bradbury “Halloweenipuu”

Ma ei ole just kuigi tihti rahul kirjastajatepoolsete raamatu-tutvustustekstidega, aga selle raamatu puhul tahan kiita, et jaa, täitsa hästi kirjutatud ja nii sobiv.

Ray Bradbury noorteromaan «Halloweenipuu» (The Halloween Tree; 1972) on klassikule iseloomulikult õudusfantaasia, mõtteline edasiarendus või paralleelteos romaanile «Vist on kuri tulekul» (ek. 1999). Halloweeniõhtul kommijahile suundunud kaheksa poissi avastavad, et kõikvõimas deemon surnute vallast on ühe nende sõbra ootamatult röövinud. Läbi erinevate ajastute ja kultuuride tema jälgi ajades ja teda päästa üritades avastavad nad halloweeni-püha mütoloogilisi juuri ja algupära ning õpivad tundma, kuidas surmahirm, viirastused ja tondid on kujundanud inimtsivilisatsiooni ajalugu. Raamatu põhjal valminud täispika animafilmi stsenaariumi eest võitis Bradbury 1994. aastal Emmy auhinna. 2020. aasta suvel tuli uudis, et Warner Brothers kavatseb teose põhjal filmi teha.

Mis sinna ikka lisada. Bradbury laused on ilusad, jutujätk põnev ja meeleolude loomises on Bradbury meister. “Halloweenipuu” on mu meelest nooremale lugejale kui oli “Vist on kuri tulekul“, sest viimase puhul ma ei tundnud, et ma lugemiseks sutsu liiga vana olen, aga “Halloweenipuu” puhul tundsin küll. Et liiga pedagoogiliseks ja konstrueerituks jäi mu jaoks, aga ma arvan, et peategelaste vanuses (11-12-aastased) oleks see üks hiiglama vahva ning avastuste- ja emotsiooniderohke lugemine.

Kel halloweeni-teema painama jääb, siis Raul Sulbi järelsõnas on edasilugemisviiteid küllaga.

Mõned muljetelingid: Liine Toomse Tallinna Keskraamatukogu lehel, Karl Martin Sinijärv Rahvusraamatukogu lehel, Loterii blogis, Raamatulaeka blogis, Triinu raamatublogis.   

Igor Baranko “Shamanism”

Sattusin koomiksi otsa, mille tutvustus kõlas: “A fascinating tale of an alternate history of North America as told through a time-spanning Native-American love story.”

Algus oli … veider … aga siis tõmbas lugu kaasa ja mängureeglid said selgemaks. Mulle tundub, et Igor Baranko on teemat uurinud, indiaanipärimuse, kunsti ja hõimude eripäradega end kurssi viinud ja siis jutustanud just sellise loo, nagu talle sobivam tundus, et miskit on olemas, aga sellega on üsna vabalt ümber käidud. Märkimisväärt on, et Baranko on nii teksti kui pildi autor.

Spoilerdus:

Esimene lugu on sellest, kuidas poiss kolm korda kosjas käib. Esimene kord poiss tapab (kogemata) tüdruku. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Teine kord tapab tüdruk enda. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Ja kolmas kord kosjad õnnestuvad.

Teises loos läheb poiss oma uute sugulastega retkele. Retk ei lähe just hästi — omavahelised nääklused, vangistus ja ootamatu vabanemine ning poiss satub hispaanlaste kantsi, millest on järel vaid viimane valvur ja relvaarsenal ning lõpuks laseb poiss selle kantsi suurejooneliselt õhku. Tagasiteel tapab duellil tüdruku venna, samal ajal sureb tüdruku isa ning tüdruk, kellest on saanud kuninganna, ütleb tast lahti.

Kolmandas osas läheb tüdruk poisile järele. Poiss on saanud aimu, et ajatantsud on midagi segi löönud ja läheb itta, et seilata üle mere. Sekeldusi tuleb tal nii kolme hullu kuninganna kui nende tütrega kui sündimata pojaga, aga laevad ta saab. Ja tüdruk jõuab kohale just hetkeks, et kaugelt kaldalt lehvitada. Siinkohal jääb lugu pooleli, ma loodaks, et see lugu kunagi ka edasi läheks.

 

Ben Elton “Tagasi minevikku”

Ajarännuraamat.

Kui saaksid ajas tagasi minna ja muuta ühte asja, siis mis see oleks? Väga raske küsimus.

Igatahes on siin raamatus Isaac Newton arvestanud välja, et seistes 31. mail 2025. aastal ühes kindlas kohas Istanbulis on võimalik tagasi sattuda 1914. aasta 1. juunisse.

Kas seda peaks kasutama ja kes seda peaks kasutama? Kas arvestada võimalusega, et uuesti võib minna veel hullemini?

Mõnikord võtab ajalugu uurides võimust raamatuski välja käidud tahe minna aega, kui esimene ahv püsti tõusis ja ta neljakäpakile tagasi kupatada … Ja siis sa mõtled kirjandusele ja kunstile ja muusikale ja Trinityle ja … nojah, see tagasikupatamine ei ole ka hea mõte.

Lugu on hoogne ja ootamatute käikudega ning erinevalt eelnevalt loetud raamatust (Coelho “Spioon”) — ma uskusin, et on aasta 1914. Lõbus see lugu ei ole, aga kaasa elama ja edasi mõtlema panev küll.