Eric Stenbock “Hingelaps ja teisi jutte”

See raamat on nendele, kel on kohustus baltsaksa kirjandust lugeda, aga kes on veendunud anglofiilid, sest tegu on baltisakslasega, kes veetis suurema osa oma elust Inglismaal ning kirjutas inglise keeles, aga kelle isapoolsed juured on baltisaksa jagu ning paar aastat jõudis ta ka Kolgas mõisnik olla. No ja muidu baltisaksa kirjanduse huvilistele oleks see ka päris huvitav lugemine. Ja neile, kes armastavad 19. sajandit.

Kogumikus on viis lugu. Esimene, “Hingelaps” on kõige pikem ja vast kõige huvitavam. Selles on mitmeid 19. saj. kirjandusele iseloomulikke jooni, aga seda põgusa äratundva noogutusena, mitte tüütu kordusena. On erinevate isikute portreid, kombekirjeldusi, pereelu, hingehaavu, ütlematajätmisi, müstilist puudutust, tõlgendusvabadust. No natuke ülepaisutatust ka, aga mu meelest see käis tolle ajaga paratamatult kaasas. Seeeest igapäeva eluolu oli kuidagi eriti usutavalt kirja saanud. Igatahes lugesin ma huviga, et nii, milline on siis autori järgmine käik, olgu siis stiili või tegevustiku või tegelaste valiku osas. “La Girandola” on lugu arstist, tantsijast ja armastusest. Ärge selle sõnakolmiku pealt hakake eeldusi tegema, kõik on hoopis teisiti, kui esmapilgul võiks arvata. See lugu meeldis mulle päris hästi, kuidagi paras segu dekadentsist ja realismist. Ülejäänud — “Tänapäeva püha Ventantius” on pisike kurb tsirkusejutt, “Skapulaari lugu” suuresti elu muutva nägemuse kirjeldus ja “Kolm kirja Norman O’Neill’ile” ongi kolm kirja — ei avaldanud mulle suuremat muljet, aga siiski on tore, et need eesti keeles nüüd olemas on. 

Lause raamatust: “Päike tõusis taas, kuid mu varjud pole põgenenud.”

Ma nüüd natuke kihelen, kas John Adlardi raamat “Stenbock, Yeats ja üheksakümnendad” ette võtta… Ja kogumikust “Hirmu ja õuduse jutud II” võiks Stenbocki juttu “Teine pool. Bretooni legend” ka lugeda. Ja ma sain nüüd teada, et ilmunud on ka Stenbocki luuletused. Noid tahaks küll lugeda.

Ave Randviir kirjutas 2004. a. Eesti Ekspressis pika artikli Eric Stenbock – dekadentlik õuduskirjanik ja Eesti mõisnik”. Ma kopipeistin selle teksti siia ka, sest elu on näidanud, et lingid võivad vahel katki minna.

Jätka lugemist