Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise”, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii

Mann Loper “Kellest luuakse laule”

Mul läks sellesse raamatusse sisseelamiseks üsna jupp aega, aga ühel hetkel tuli see tunne, et tahaks lugeda kiiresti-kiiresti, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb, samal ajal tahaks lugeda häästi aeeglaselt, et head lugemist kauemaks jätkuks :)

Peategelasi on neli — kaks külapoissi ja kaks provintsipärijat, kokku kolm poissi ja tüdruk (noh, need seitsmeteistaastased ja isegi kahekümnesed on mu silmis poisid-tüdrukud, kuigi raamatu jooksul nad kasvavad palju ja kasvavad täiski). Ja viiendaks on hunt.

Võitlusi, lahinguid, saatuseid, nägemusi, ettemääratusi, armastust, sõprust, lepinguid, sidemeid, reetmist, väge, vaime, lohesid, legende, õppimist, kasvamist, vastutust … 

Mul on kahju, et ma raamatut siis, kui see ilmus, ei lugenud, aga mul oli tol aastal mingi (ulme)lugemismõõn. Aga parem hilja kui … Ühtlasi annan pidulikult teada, et lõpetasin 2016. aasta lugemise väljakutse :)

Fonda Lee “Jade Legacy”

Näääähhh… Kui eelmised osad olid tegevusajaga paar-kolm aastat, siis siin kisub kroonikaks kätte ära, tegevusaeg on paarkümmend aastat. No ikka lugesin lõpuni, sest tahtsin ju teada saada, kuidas asi lõpeb ja millisteks tegelased siis vanuse lisandudes muutuvad, aga ei olnud seda esimese osa hoogu, värskust ja võlu, see aastatepikkune skeemitamine tüütas ära ja midagi loo suhtes ootamatut väga ei toimunud. Klannisõda vaibub, bossid on küll vihavaenlased, aga alates sellest, kui keegi väljaspoolt klanni meisterdas pommi ja see tähendas aukoodeksi rikkumist — viga võisid saada ju ka klannidesse mittekuuluvad inimesed — teevad eri klannide nö töötavad kihid omavahel koostööd. Ja tuta-tuta-tutta, helge tuleviku poole, siia ja sinna küll salamõrvu ja majandusskeeme ja poliitilisi ülesostmisi ning vältimatuid kahjusid, aga klann kui selline ju jääb. Mnjah. Minu lugemissoovitus läheb sarja esimesele osale, edasi lugege omal vastutusel…

Netis on mäng, et milline tegelane sa oleksid https://www.playbuzz.com/item/c7a9882d-803c-4c13-812d-4c9a047c0f9d

Joan He “Descendant of the Crane”

Selle loo juured on kuskil sügaval Hiina kultuuris ja ajaloos, aga seda Ida butafooriat on siiski kasutatud suhteliselt vähe, mõjud on keskkonnas ja tegelaste rõivastes ja mingil määral mõtteviisis, niiet seda on kogu aeg taustal õrnalt tunda, aga see ei muutu võõristavaks efektiks või teemaks, mille üle peaks pikemalt juurdlema.

Teine loo alustala on fännikirjandus. Ja seda mitte halvas mõttes, vaid see kumab läbi kirjutamisstiilist, mis kirjeldab tegelasi üsna vähe ja keskendub tegevusele (sest fännikirjanduse puhul on ju tegelaste välimus lugejatele teada) ning millel on teatud sarnasus ajalehesabade kirjandusega, st autoril võib ju kondikava lõpuni valmis olla, aga lugejatele kirjutatakse lugu valmis jupikaupa (see ei pruugi viia üldse kehva tulemuseni, võrlduseks Dickens, Balzac või Dumas, aga see annab loole teatud teistsuguse ülesehituse). Ma lugedes ise seda tähele ei pannud, aga kui kui raamatu lõpus oli autoritutvustuses see fännikirjanduse kirjutamise lause sees, siis kõlksus mu meeles miski paika, et jah, tegelt oli tunda küll.

Maailmaehitus ei ole väga keeruline, on üks kuningriik ja selle kolm-neli naabrit, kaugemaid paiku meile ei tutvustata, on inimesed ja siis on veel erivõimetega inimesed, kes suudavad ennustada, võluda ja kelle veri põleb sinise leegiga. Ligi kolmsada aastat tagasi toimus suur riigipööre, mille tagajärjel sattusid võluvõimetega inimesed põlu ja tagakiusamise alla.

Raamatu peategelane on Hesina, keda on kasvatatud troonipärijaks ja kes oma isa surma järel ka troonile asub. Perekondlikud suhted on keerulised: Hesina lähikonda kuuluvad tema kolm venda ja õde, osad on adopteeritud perekonda, osadel on üks vanem erinev. Hesina kuningannaks saades leiavad mõned neist koha riigiteenistuses ja mõned on niisama kuningannale abiks. See perekondlik dünaamika oli mu meelest päris kenasti kirja saanud.

Esimene asi, millele Hesina pühendub, on oma isa surma uurimine, sest ta on veendunud, et tema isa mõrvati ja seda pidi tegema keegi paleest. See mõrvauurimine käib pea läbi terve raamatu ja nii uurimise käik kui tulemused on üllatavad.

Sinna kõrvale tuleb tegeleda riigiasjadega: Ida poolt ähvardab sõda ja pealinnas toimuvad rahutused ning ministrid püüavad täita pigem oma kukrut kui mõelda riigi hüvangule.

Raamatus on ka tärkav armulugu, mis oli suht usutav ses mõttes, et see oli pigem juhuse ja aeglase tundmaõppimisega, et on inimesed mingi aeg ühe eesmärgi nimel ninapidi pikalt koos ja avastavad, et sümpaatia süveneb, aga see liin polnud kuigi hästi kirjutatud.

Tegelastest on kõige paremini lahti kirjutatud Hesina, kes mõne koha pealt on üleloomulikult positiivne kangelane — tark, uudishimulik, vapper, hooliv, heas võitlusvormis ja täis ideaale — aga keda on püütud inimlikumaks kirjutada läbi kahjatsuste, mis tulevad sellest, et mingid valikud teevad alati kellegile haiget, vali kuidas tahad. Ja keegi ei saa teada kõike. Ja valik, keda usaldada, muutub raamatu edenedes üha keerulisemaks.

Raamatu ülesehitus oli mu jaoks huvitav, iga peatüki eel on väljavõtted väljamõeldud seaduseraamatust, iga peatükk avab mingi tahu selle maailma või mõne tegelase ajaloost ning lõpp on täiesti ootuspäratu. Tegevust on nagu palju, aga jutustamisviis on kuidagi natuke aeglane, aga mu meelest see sobis siia.

Ma arvan, et keegi eesti kirjastustest võiks seda idasugematega noortefantasy trendi tähele panna ja kas just selle või mõne muu Ida mõjutustega noorteka ka ära tõlkida ja välja anda, sest kuigi on olemas Lian Hearni “Üle ööbikupõranda” ja järjed (eesti omadest on Jaapani mõjudega üks Mann Loper ja mõned Rait Piiri jutud ja võib-olla on miskit veel, täiendage :) ), siis “Ööbikupõradast” on juba jupp aega möödas…

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 5 — “Warchild”

Viies osa sellest huvitavast pseuduaasia sätungiga fantaasia-koomiksist.

Lugemiselamus jäi sinna kahe esimese ja kahe järgmise köite lugemiselamuse vahele, et 1. ja 2. meeldisid mulle väga, 3. ja 4. päris hästi, aga nõksa vähem, 5. oli seal vahepeal.

Maika tahab sõda vältida, kuid kui vaenuväed liialt lähedale hakkavad koonduma, siis peab ta oma sisemise koletisega läbirääkimisi ning asub Ravenna linna kaitsele. Õnnestumisi on, aga lihtsalt ei lähe muidugi midagi. Vahele antakse mälupilte väikeset Maikast sõjas kuus aastat tagasi ning lahinguväljal kohtub ta vana tuttavaga. Liitlased on enamasti mingi oma teema eest väljas ja usaldada saab neid vaid teatud piirides. Vaid rebasetüdruk Kippa on päriselt ka Maika poolt. Loo lõpuks on vaherahu, aga arvata on, et pikalt see ei püsi.

Sana Takeda pildid on minu meelest väga ilusad.

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 4 – “The Chosen”

Maika kohtub oma isaga, keda ta viimati nägi suht titena. Paps on kohtumisel silmnähtavalt rõõmsam ja lootusrikkam kui Maika, kes on pigem kahtlustav ja seda paraku õigusega. Küllalt palju aega kulub lapsepõlvemälestuste lappamisele, pärilusest väljavingerdamisele ja püüule sõda ära hoida. Koletise kohta saab ta siiski isalt sutsu rohkem teada… Rebasetüdruk Kippal on oma retk ja kohtumised. Vahelepõigetena katked kassikroonikatest ja Maika tädi tegemistest. Lõpulehekülgedel peavad uued ja vanad liitlased lõkketule ümber plaani, mis siis edasi ja no eks me järgmises osas siis näe, mis edasi… Neljas lugu polnud kehvem kui kolmas, aga esimesed kaks olid nagu sutsu paremad. Ootame ja vaatame, mida viies lugu toob.

Mimi Yu “The Girl King”

Kui teha lühidalt, siis — vaata kaanepilti, see raamat on täpselt seda, mida kaanepilt lubab.

Kui rääkida pikemalt, siis raamat on YA kõrg-fantasy, st on mõõka ja mantlit ja maagiat, paleeintriige ja kangelaslikku võitlust, oma reeglite järgi võlukunstisüsteem, psühholoogiliselt  mitte just kõige usutavamad, aga värvikad ja reljeefsed tegelased, rännak, mis lubab kangelastel kasvada ja küpseda, kapaga kokkusattumusi ja imelisi pääsemisi, võimuvõitlust ja esimest armastust, uhkeid lahingustseene ja ootamatuid pöördeid ja mingil määral täidet “tee ridu, rida on raha”.

Peakangelane on imperaatori tütar Lu, julge ja pealehakkaja tüdruk, kes on kasvanud ja keda on ka kasvatud troonipärija vaimus ja kes sellest troonist siiski ilma jääb, teised olulisemad tegelased on tema õde Min, kes on hoopis õrnema ja tagasihoidlikuma loomuga, tema sugulane Set, kes tema asemel troonile asub, tema endine mängukaaslane Nok, kes on nahavahetajate / libakskäijajate suguseltsist. Ja siis on ema, isa, teenijad, õukond, sõdurid, lihtrahvas ja vastuhakkajad ja muud, keda loo jaoks parasjagu vaja on.

Loo keskkond on pseudo-aasia, mis tundub praegu fantasys üsna popp olevat. Raamat meenutas mulle üsnagi Marjorie Liu ja Sana Takeda koomiksisarja “Monstress”, raamatu lõpus tänab Mimi Yu Marjorie Liud kirjutamiskursuste eest, ju see mõju oli siis suht otsene. Teine mõjutaja on George R. R. Martin oma “Jää ja tule lauluga”, ka seda mõju autor ei eita. Ja kolmanda võrdlusena tuli pähe Michael Moorcock ja tema Elricu lood. Niiet kohati suht sünge ja lootusetu, aga kuna tegu on YAga, siis mitte lausa sünkmust.

Järgmisse aastasse lubatakse selle raamatu teist osa. Seda ma enne lugemahakkamist ka ei teadnud, lootsin, et kuna tegu on üsna mahuka köitega, siis ehk suudab autor ühe raamatutäiega oma loo ära rääkida, aga näed siis, ei suutnud.

See raamat sattus mu valdusse, kuna ma võtsin tõsiselt Krista Kaera soovitust, et võiks rohkem huvi tunda, mida Aasia ja Aafrika autorid kirjutavad. Sellega ma läksin tegelikult alt, sest raamatus on aasiapärane setting ja Aasia juurtega on autor küll, aga Mimi Yu on sündinud-kasvanud Ameerikas, niiet läheb ikkagi amerina arvesse. Autori vanust ma kuskilt üles ei leidnud ja need aasia nukunäod püsivad kangesti kaua plikaohtu ilmega, niiet pildi järgi ka ei arva midagi, aga oluline fakt on teada — autor armastab kasse :)

Kokkuvõttes — vaimustusest ma üles-alla ei hüppa ja täitelauseid oli sutsu liiga palju, aga fantasy-fänn minus nautis selles loos päris mitut aspekti, iseäranis üldist õhkkonda ja seda libalooma liini.

Aga pühendus on: “For my 엄마 and 아빠 with infinite gratitude and devotion.”

 

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 3 – “Haven”

3. osa Maika ja ta sõprade seiklusi. Merereis saab lõpu Pontuses. Ilmnevad uued asjaolud koletise kohta, rebasetüdruk on endiselt kõige nummim tegelane, kassiisand peab valima pooli, Maika püüab koletisest aru saada ja ümberringi käivad võimumängud, olgu siis diplomaatia, propaganda või toore jõu abil. Palju tapelungi ja lõpuks päästetakse maailm, vähemalt selleks korraks. Jätkub… Ilus ja õudne endiselt ja järge tahan ma kunagi ka lugeda, aga see osa ei olnud enam nii huvitav kui eelmised.

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 2 – “The Blood”

Minu lugemist ootavate raamatute nimekiri on kilomeetreid pikk ja ma olen ammu kaotanud järje, et mida ja millal ma lugeda tahtsin. Üks üle aasta oodanud asi sai nüüd pühade aegu kätte võetud.

Koomiksi esimesest osast olen ma siin kunagi kirjutanud, järg on sama hea. Endiselt olen ma lummatud imeilusast kunstnikutööst ning kirjutaja fantaasiaküllasusest. Seekord on käsil mereretk, sihtkohaks Kontide saar. Maika leiab nii toetajaid kui vaenlasi, mineviku varjud kummitavad endiselt ja koletis Maikas nõuab suuremat tegutsemisvabadust. Taustal käivad ettevalmistused uueks sõjaks ja see osa on reaalsusele isegi liiga lähedal. Lahenduseta jääb lugu seegi kord ja jääb üle oodata järgmist osa (mis on tegelikult poes juba olemas).

Fännikunsti ka.
Selena Barnes https://www.behance.net/gallery/51699091/Monstress

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 1 – “Awakening”

Ilus. Eelkõige pildiline pool, aga ka maailm on päris kenasti, huvitavalt ja uudsete nüanssidega välja mõeldud, tegelased kaasaelamapanevad ja süžee põnev. Ja õudne. Sest sõda ja see, mis sünnib vahetult peale sõda kaotajatega, on alati õudne. Lisaks fantaasiamaailma koletised.

Peategelased on 17-aastane tüdruk Maika, kelle sees elab koletis, rebasetüdruk (korraga nii rebane kui tüdruk) Kippa ja kahe sabaga kass Ren.

Rännak, perekonnasaldused, paleeintiigid, erinevad lood — mis on kellegi eesmärk ja tõeline osa, jääb esimeses osas veel selgusetuks, aga kange tahtmine edasi lugeda on küll.

Ja see pälvis just äsja ulmeauhinna Hugo koomiksi (Best Graphic Story) kategoorias. Teised Hugo võitjad: http://www.worldcon.fi/wsfs-hugos/hugo-awards/hugo-award-winners-2017/