Tony Hillerman “Coyote waits”

Ma arvan, et Tony Hillerman on mu lemmikkrimiautor. Ainuke häda on, et ma kipun selle lemmikuks olemise ära unustama ja nii olen ma talt tegelikult väga vähe lugenud — “Must tuul” ja “Esimene kotkas” ja üks ingliskeelne, mille pealkiri mulle praegu ei meenu — aga iga kord ma rõõmsalt üllatun, kuidas ta küll oskab lugeja oma teksti sisse tõmmata.

Ootava koioti lugu saab alguse mägedest Navaho territoorimil, selles osas, mis New Mexico osariigi alla kuulub. Keegi värvib mustadele mägedele valgeid laike ja kohalik politsei asub uurima, et kes ja miks, sest kõigele lisaks on need mäed tabu ja kohalikud tavaliselt sinna ilma hädavajaduseta kondama ei lähe. Ja varsti on esimene laip. Kahtusalune oleks nagu suitseva püssitoruga olemas ja minutite jooksul ka föderaalvanglas kohtuotsust ootamas, aga miskit jääb painama nii teda arreteerinud kohalikku politseinikku Jim Cheed kui ka Window Rockis asuvat Navaho hõimupolitsei uurijat Joe Leaphorni ja nad hakkavad — eri põhjustel ja alul eraldi, hiljem koos — jälgi ajama, et mis siis tegelikult juhtus…

Jutustamisviis, karakterid, selle kandi loodus ja vihjed navahode eluolule — kõik on äärmiselt kaasakiskuvalt ja hästi tembitult kirja saanud. Krimilugu on nutikas ja tiksub kogu lugemise aja kaasa, aga elamuse saab ikkagi sellest, et kõik komponendid ja tempo on minu lugejamaitse meelt mööda väga hästi paigas. Ja ma usun teda, usun, mida ta looduse ja navahode kohta kirjutab.

Ma loodan, et ma Hillermani nüüd jälle jupiks ajaks ära ei unusta ja järgmise raamatu veel sel aastal lugemiseks soetan.

Selle raamatu põhjal on film, 2003. aastast. Ma skippisin filmi läbi ja ei viitsinud korralikult vaadata, aga üldmulje on, et odavalt tehtud ja telelavastuse maiguga ning stsenaarium pole ka just kõikse paremini välja kukkunud, aga looduspilte ja huvitavad näitlejanägusid on.

Charles de Lint “Moonheart”

Kui ilmusid eestikeelsed Charles de Linti raamatud, siis me Ega lugesime neid enamvähem samal ajal ja olime samamoodi vaimustuses. Edasi luges E inglise keeles ja ma jäin maha. Nüüd lõpuks arvasin oma inglise keele enamvähem piisava olevat, et de Lint originaalis ette võtta. Ega ma kõigest päris täpselt ikka aru ei saanud, aga nautisin ma seda lugemist väga.

Charles de Lint põimib omavahel indiaani ja keldi mütoloogiat ning tänapäevast, ok, raamat ilmus 1984. aastal, seega praegu lugedes mitte nii tänapävast, ütleme siis kirjutamisaegset, linnaelu ning teeb seda ülimalt osavalt — on olemas nii mütoloogilised intriigid kui kaasaegse linnaelu probleemipuntrad ning raamatut hoiab koos liin, mida lugejale jaopärast ja põnevust kerides ette antakse ning mis need lood ja inimesed ja haldjad (võtan selle sõnaga praegu kõik need teispoolsuse olendid kokku) seob. Tegevus toimub Torontos ja mingis kummalises paralleel-Kanadas ja miskitpidi on mul tunne, et see raamat aitab natuke aru saada, milline see Kanada kohavaim on. Inimtegelased on enamasti juhuslikult sündmuste keerisesse sattunud avatud meelega ühiskonna äärealadel liikujad, erinäolised ja igaüks oma taustaga, usutava käitumisloogikaga ja kaasaelama panevad. Ja uhh, ma ei oskagi midagi muud kirjutada… Kui siis, et de Linti raamatute (olgu see see või miskit muud) tõlget eesti keelde ootan ma pikisilmi…

Igor Baranko “Shamanism”

Sattusin koomiksi otsa, mille tutvustus kõlas: “A fascinating tale of an alternate history of North America as told through a time-spanning Native-American love story.”

Algus oli … veider … aga siis tõmbas lugu kaasa ja mängureeglid said selgemaks. Mulle tundub, et Igor Baranko on teemat uurinud, indiaanipärimuse, kunsti ja hõimude eripäradega end kurssi viinud ja siis jutustanud just sellise loo, nagu talle sobivam tundus, et miskit on olemas, aga sellega on üsna vabalt ümber käidud. Märkimisväärt on, et Baranko on nii teksti kui pildi autor.

Spoilerdus:

Esimene lugu on sellest, kuidas poiss kolm korda kosjas käib. Esimene kord poiss tapab (kogemata) tüdruku. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Teine kord tapab tüdruk enda. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Ja kolmas kord kosjad õnnestuvad.

Teises loos läheb poiss oma uute sugulastega retkele. Retk ei lähe just hästi — omavahelised nääklused, vangistus ja ootamatu vabanemine ning poiss satub hispaanlaste kantsi, millest on järel vaid viimane valvur ja relvaarsenal ning lõpuks laseb poiss selle kantsi suurejooneliselt õhku. Tagasiteel tapab duellil tüdruku venna, samal ajal sureb tüdruku isa ning tüdruk, kellest on saanud kuninganna, ütleb tast lahti.

Kolmandas osas läheb tüdruk poisile järele. Poiss on saanud aimu, et ajatantsud on midagi segi löönud ja läheb itta, et seilata üle mere. Sekeldusi tuleb tal nii kolme hullu kuninganna kui nende tütrega kui sündimata pojaga, aga laevad ta saab. Ja tüdruk jõuab kohale just hetkeks, et kaugelt kaldalt lehvitada. Siinkohal jääb lugu pooleli, ma loodaks, et see lugu kunagi ka edasi läheks.