Tony Hillerman “Skinwalkers”

1986. aastal ilmunud indiaanikrimka. Navaho aladel on lühikese ajaga toimunud neli mõrva ja üks mõrvakatse. Joe Leaphornil on tunne, et need on seotud ja läbi raamatu käibki nende niitide otsimine, et mismoodi need pealtnäha nii erinevad juhtumid ikkagi on sarnased. Jim Chee satub uurimisrühma ja tema püüab asju pigem ükshaaval välja mõelda. Et siis kaks erinevat politseinikku, kaks erinevat lähenemist, aga võtmesõnad on koostöö ja kuulamine ja analüüs. Peale politseitöö on raamatus juttu pisut ka uurijate eraelust. Joe Leaphorn muretseb oma naise tervise pärast ning Jim Chee saab kirja eemalviibivalt pruudilt ja katsetab kooselu kassiga.

Nagu ikka Hillermanil, on seegi kord parasjagu pilguheitu navahode igapäevaellu ja traditsioonidele. Enam kui varem ma teadvustasin seda raamatut lugedes suguvõsa tähtsust navahodele, näiteks kellestki rääkides märgitakse alati ära ka klann, kuhu ta kuulub. Läbi raamatu kumab vee olulisus kõrbelises kliimas. Kaubavahetuspunktid kui eluviis. Komme kõnelejale mitte otsa vaadata, sest see pole viisakas. Päris palju on juttu nõiakunstist. Seda on erinevaid sorte, siin raamatus on pikemalt juttu yataaliidest (või hataaliidest), kes laulu ja liivajoonistega ravivad või üleminekuriitusi läbi viivad, ning skinwalkeritest (meie mõistes segu libast ja kurjast nõiast), kes suutvat oma kuju muuta ja inimesi haigeks nõiduda. Usk ühte või teise on inimeseti erinev. Sümpaatne on, et lühikeses eessõnas märgib autor ära, mis osad on sellised, mis tegelikult nii ei käi, nagu raamatus juttu on.

Eriti hoogne see krimka ei ole, aga seda oli meeldiv lugeda, muuhulgas seetõttu, et Hillermanil on tihtipeale mingid ootamatud sõnastused. Osa tuleb navahode kõnepruugist ja nende maailmanägemisest, osa Hillermani poeedisoonest, tahtmisest mingeid asju teistmoodi öelda. Raamat pälvis Spuri auhinna (Western Writers of America Spur Award).

Tony Hillerman “Must tuul”

Romaanist:

Tony Hillermani “Must tuul” on huvitav ja omapärane krimiromaan Ameerikamaalt.

Raamatu ülesehitus on põnev ja krimiliin on tembitud vastavalt tädi Agatha parimate palade retseptidele (nt. suur osa lahendusest toetub detektiivi hallidele ajurakkudele ja jälgimisoskusele ning süüdlane saab olla lõpuks vaid üks) ning ammu kasutusel olnud motiivid (kättemaks) on vürtsitatud kaasaegsete kuriteoliikidega (narkokaubandus). Eriliseks teeb romaani Põhja-Ameerika indiaanlaste, täpsemalt hopide ja navahode, pärimuse kasutus ja kaasaegse elu kirjeldus indiaaniterritooriumitel. Olulisteks teemadeks on vastuolud hõimutavade ja valge mehe seaduste vahel ning hopide ja navahode omavahelised suhted. Tähelepanuväärne on see, kuidas peategelane, navaho hõimupolitseis töötav Jim Chee, otsib ning ka leiab kooskõla ja tasakaalu selles keerulises maailmas.

Ma ei ole eriti tugev Ameerika geograafias, aga raamatut lugedes tekkis kange tahtmine maakaarte uurida. Sealt sai selgeks, et navahode alad jäävad põhiliselt Arizona osariigi kirdeossa, ulatudes pisut ka New Mexico loodenurka ja Utah kaguserva. Hopide alad asuvad Arizona osariigis ümbritsetuna navahode aladest. Mul oli romaani kõrvale otsitud just õige kaart, aga nagu tavaks, head asjad kaovad netist äkitselt ära. Asenduskaart on selline:

Tony Hillerman on suurepärane looduse kirjeldaja. Lugedes ilmuvad silme ette pildid suurtest mäemassiividest ja orgudest ning nina tunneb päiksesooja liiva lõhna. Sellest karmist ja ilusat loodusest on tehtud palju pilte, üks käepärasemaid valikuid on Ann Tenno raamatus “Highway USA: vendade Urbidega läbi Ameerika” leheküljed 12–47. Aga üks ilupilt netist ka:

Autorist:

Tony Hillerman sündis 27. mail 1925 farmeri ja poepidaja perre Oklahomas ilusa nimega paigas Sacred Heart (Püha Süda). Tema haridustee algas kohalikus, peamiselt põlisameeriklastele mõeldud põhikoolis. Oma mälestustes on ta öelnud, et tema huvi ja austus indiaanlaste vastu ning hea läbisaamine navahodega sai tõenäoliselt alguse sealt. Valged farmipoisid ja indiaanlased moodustasid “meie”, vastandudes mitte omavahel, vaid pigem maa ja linna vahel.

Peale keskkooli töötas Tony Hillerman mõne aja kodutalus. 1943.-45. aastatel osales ta II maailmasõjas. Pärast sõda õppis Hillerman Oklahoma ülikoolis ajakirjandust, 1948. aastast töötas mitmel pool ajakirjanikuna, 1963.-87. oli ta seotud New Mexico ülikooliga, täpsemalt ajakirjandusosakonnaga, olles põhikohaga õppejõud ja mõnda aega ka õppetooli juhataja. 

Kirjutama ja avaldama hakkas Tony Hillerman 1970. aastatel ja saavutas üsna ruttu populaarsuse. Tema põhitegelased on Joe Leaphorn ja Jim Chee navaho hõimupolitseist ja lisaks põnevale krimiloole saab lugeja hea ülevaate ka navaho kommetest ning sealse kandi loodusest. Hillerman ise on öelnud, et iga uue raamatuga püüab ta avada uue tahu navahode elust ning kuigi ta on navahode kohta palju õppinud (nii raamatuist kui vahetust suhtlemisest), konsulteerib ta tihti oma navahodest tuttavatega, et lugu oleks tõepärane ja et vähemalt autor oleks asjadest õigesti aru saanud.

Hillerman on üsna produktiivne autor. Indiaanikrimisid on talt ilmunud paarikümne ringis, lisaks mõned põnevikud. Ta on koostanud mitmeid antoloogiaid ning kirjutanud ka aimekirjandust: esseekogumikke (tuntuim neist on ”New Mexico, Rio Grande and Other Essays”) ja ajaloolis-geograafilisi ülevaateteoseid (nt. “Indian Country: America’s Sacred Land”, ”Robbers, Rogues, and Ruffians: True Tales of the Wild West”). Ta on avaldanud ka paar lasteraamatut ning mälestusi.

Tony Hillermann on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja preemiaid, aga eriti tahaksin esile tõsta navahode sõbra (Special Friends of the Dinee Award by the Navajo Nation) tiitlit, millega navahod austasid teda 1987. aastal. Hillermanile pühendatud lehekülg on http://www.umsl.edu/~smueller/. Hillerman suri 2008. a.

Lisalugemist:

Peale „Musta tuule“ on Tony Hillermanil eesti keeles ilmunud veel romaan “Esimene kotkas”.

Indiaani mütoloogia poolest huvitujatele soovitaksin enne või pärast Tony Hillermani raamatute lugemist Larry J. Zimmermani raamatut “Indiaanlased: põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid”, mis annab küllalt kompaktset, napisõnalist, kuid alustuseks siiski küllalt ammendavat ning hästi süstematiseeritud infot Põhja-Ameerika indiaanlaste kohta. Põgusa, kuid parasjagu põneva kõrvalepõike indiaanipärimustesse pakub “Vembuvana Jänes: Winnebago triksterilood”. Omapärase põimingu tänapäeva linnaelust ja indiaanilugudest on osanud kokku panna Charles de Lint oma ulmeromaanis “Kusagil lennata”. Ja kui tahta teada saada, kuidas indiaanlased end ise ilukirjanduses kujutavad, siis sobib lugemislauale Eden Robinsoni “Ahvirannik”.

Kirjutatud 2008, üle vaadatud 2022, ilmunud enne lugemissoovituste blogis.

Charles de Lint “Kusagil lennata”

Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?

Mõned laused raamatust:

Meil kõigil on oma varjatud hoovused, ükskõik kui lai ja sõbralik jõgi ka ei tunduks.

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamusteta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on.

Sellist asja nagu väljamõeldis ei ole olemas. Kui suudad midagi ette kujutada, siis see ongi juba tegelikkus.

Ma vaatan võõrast ja näen probleemi. Sina näed kedagi, kes võiks olla sõber.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Angeline Boulley “Firekeeper’s Daughter”

Ma luban, et ma kunagi kirjutan siin sellest raamatust pikemalt, esialgu vaid määratlus, et see on kaasaegne krimisugemetega indiaaninoorsooromaan ja et mulle meeldis. Küll mitte täiega, aga ses raamatus oli päris mitmeid aspekte, mis mulle meeldisid.

***

Anna Jürgen “Sinine Lind”

Ma ei olnud kuigi kindel, kas ühe lapsepõlve lemmiku ülelugemine on ikka hea mõte, aga uudishimu ei andnud rahu, et palju ma sellest siis mäletan ja kuidas see lugu siis ikka oli. 

Üldjoontes läks õnneks, põhilugu oli ikka meeles, aga mul ei olnud meeles, et ses raamatus nii palju etnograafilist materjali (millised olid rõivad, mida söödi, kuidas põldu hariti, kuidas soola saadi, milliseid ravimtaimi kasutati, kuidas jahti peeti ja kala püüti, millised olid klannide ja hõimude omavahelised suhted jne) oli. Raamatu kirjutamisest on üle 70 aasta möödas ja mõne koha peal oli seda tunda, aga laias laastus kõlbaks sellise ajaloolise jutuna indiaanihuvilisele vast tänapäevalgi, kuigi need seiklusosa jutud, tegelase areng ning kombestikukirjeldused on igaüks sutsu erinevas stiilis ja liiga järskude üleminekutega. Natuke liiga hakitud, mustvalge ja naiivne oli see lugu küll, aga päeva päästab Schnapp (Sinise Linnu koer) ja autori siiras huvi teema vastu.

Lugu on siis sellest, kuidas 18. saj. teisel poolel valge poiss irokeeside juurde satub, saab uueks nimeks Sinine Lind, seal kasvab ja koduneb ning kui ta aastate pärast oma sünniperekonna juurde saadetakse, siis tahab ta tagasi irokeeside juurde. Taustal on brittide ja prantslaste sõda territooriumi pärast, piiriasukate edasiliikumine, Pontiaci juhitud indiaanlaste ülestõus, idaranniku hõimude sundmigratsioon jne. Millest raamat ei räägi ja millest on alles viimasel ajal rohkem rääkima hakatud, et rohkem kui lahingud laastasid indiaanlasi Euroopast tulnud nakkushaigused. 

Kui ma kevadel indiaaniraamatutest näitust tegin, siis selgus, et sakslased on ikka päris palju indiaanijutukaid kirjutanud. Tõlgitud on neist ainult mõned üksikud. Anna Jürgen kirjutas peale “Sinise Linnu” veel tosinkond indaaniraamatut, osad nime all Anna Müller-Tannewitz.

Katja Kettu “Rose on kadunud”

Selle raamatu kohta tahaks eriti ilusti kirjutada, aga kuidagi ei leia neid õigeid sõnu. Ütlen siis märksõna “findiaanlased”. Mu südamele ütleb see sõna nii palju, nii palju, aga neile, kellele ei ütle, soovitan lugeda seda Kadri Jaanitsa imelises tõlkes Katja Kettu raamatut, võib-olla hakkab see sõna neile ka midagi olulist ütlema.

Tõlkija kirjutab raamatust pikemalt https://raamatud.elu24.ee/6832534/naine-kes-on-valmis-raevunult-vastu-hammustama ja ma kopin selle teksti häbenematult siia ka, sest mul on juba kogemusi, kuidas head tekstid netist kaovad.

Gaylord Du Bois “The Chief”

Et ma koomiksitest suurt palju ei tea, siis tundus see parematele jahimaadele läinud koomiksiautori otsimine üsna tüütu, võtsin esimese, kes sedapidi tuhnides ette jäi ja temalt esimese koomiksi, mis kopiraidivabalt võrgust silma jäi. Et kindlasti oleks olnud võimalus midagi huvitavamat leida, aga ega ma selle leiu üle ka õnnetu pole.

Põhimõtteliselt on see vihikuke kogumik indiaanijutukaid. Pisut liig stereotüüpsed ja seikluslikud, aga selle saab igati andeks anda, sest 52le leheküljele on mahtunud koguni neli üksteisest eraldi seisvat lugu ning kui vaadata ilmumisaega, 1951, siis kohati on tegu üsnagi edumeelsete lugudega. Esimene lugu on ajalooline jutustus orjusest, armastusest, sõjast ja ühe kultuuri hääbumisest, teine on sellest, kuidas poisist, kes on saadetud aastaks külast ära, kasvab sõdalane, kolmas ja neljas on jahilood, üks karu- ja teine ahmitapulugu ning nendes jahilugudes on naistel päris oluline roll kanda. Praegu oli neid natuke imelik lugeda, aga eelteismelisena, kui ma vaid oleks keelt osanud või keegi oleks need lood eesti keelde pannud, siis need oleks mulle tõenäoliselt täitsa hästi meeldinud. Kes asja vastu suuremat huvi tunneb, siis kopiraidivabana on koomiksivihik lehel https://comicbookplus.com ning edasi läheb see sari “Indian Chief”i nime all.

Tony Hillerman “Coyote waits”

Ma arvan, et Tony Hillerman on mu lemmikkrimiautor. Ainuke häda on, et ma kipun selle lemmikuks olemise ära unustama ja nii olen ma talt tegelikult väga vähe lugenud — “Must tuul” ja “Esimene kotkas” ja üks ingliskeelne, mille pealkiri mulle praegu ei meenu — aga iga kord ma rõõmsalt üllatun, kuidas ta küll oskab lugeja oma teksti sisse tõmmata.

Ootava koioti lugu saab alguse mägedest Navaho territoorimil, selles osas, mis New Mexico osariigi alla kuulub. Keegi värvib mustadele mägedele valgeid laike ja kohalik politsei asub uurima, et kes ja miks, sest kõigele lisaks on need mäed tabu ja kohalikud tavaliselt sinna ilma hädavajaduseta kondama ei lähe. Ja varsti on esimene laip. Kahtusalune oleks nagu suitseva püssitoruga olemas ja minutite jooksul ka föderaalvanglas kohtuotsust ootamas, aga miskit jääb painama nii teda arreteerinud kohalikku politseinikku Jim Cheed kui ka Window Rockis asuvat Navaho hõimupolitsei uurijat Joe Leaphorni ja nad hakkavad — eri põhjustel ja alul eraldi, hiljem koos — jälgi ajama, et mis siis tegelikult juhtus…

Jutustamisviis, karakterid, selle kandi loodus ja vihjed navahode eluolule — kõik on äärmiselt kaasakiskuvalt ja hästi tembitult kirja saanud. Krimilugu on nutikas ja tiksub kogu lugemise aja kaasa, aga elamuse saab ikkagi sellest, et kõik komponendid ja tempo on minu lugejamaitse meelt mööda väga hästi paigas. Ja ma usun teda, usun, mida ta looduse ja navahode kohta kirjutab.

Ma loodan, et ma Hillermani nüüd jälle jupiks ajaks ära ei unusta ja järgmise raamatu veel sel aastal lugemiseks soetan.

Selle raamatu põhjal on film, 2003. aastast. Ma skippisin filmi läbi ja ei viitsinud korralikult vaadata, aga üldmulje on, et odavalt tehtud ja telelavastuse maiguga ning stsenaarium pole ka just kõikse paremini välja kukkunud, aga looduspilte ja huvitavad näitlejanägusid on.

Charles de Lint “Moonheart”

Kui ilmusid eestikeelsed Charles de Linti raamatud, siis me Ega lugesime neid enamvähem samal ajal ja olime samamoodi vaimustuses. Edasi luges E inglise keeles ja ma jäin maha. Nüüd lõpuks arvasin oma inglise keele enamvähem piisava olevat, et de Lint originaalis ette võtta. Ega ma kõigest päris täpselt ikka aru ei saanud, aga nautisin ma seda lugemist väga.

Charles de Lint põimib omavahel indiaani ja keldi mütoloogiat ning tänapäevast, ok, raamat ilmus 1984. aastal, seega praegu lugedes mitte nii tänapävast, ütleme siis kirjutamisaegset, linnaelu ning teeb seda ülimalt osavalt — on olemas nii mütoloogilised intriigid kui kaasaegse linnaelu probleemipuntrad ning raamatut hoiab koos liin, mida lugejale jaopärast ja põnevust kerides ette antakse ning mis need lood ja inimesed ja haldjad (võtan selle sõnaga praegu kõik need teispoolsuse olendid kokku) seob. Tegevus toimub Torontos ja mingis kummalises paralleel-Kanadas ja miskitpidi on mul tunne, et see raamat aitab natuke aru saada, milline see Kanada kohavaim on. Inimtegelased on enamasti juhuslikult sündmuste keerisesse sattunud avatud meelega ühiskonna äärealadel liikujad, erinäolised ja igaüks oma taustaga, usutava käitumisloogikaga ja kaasaelama panevad. Ja uhh, ma ei oskagi midagi muud kirjutada… Kui siis, et de Linti raamatute (olgu see see või miskit muud) tõlget eesti keelde ootan ma pikisilmi…

Igor Baranko “Shamanism”

Sattusin koomiksi otsa, mille tutvustus kõlas: “A fascinating tale of an alternate history of North America as told through a time-spanning Native-American love story.”

Algus oli … veider … aga siis tõmbas lugu kaasa ja mängureeglid said selgemaks. Mulle tundub, et Igor Baranko on teemat uurinud, indiaanipärimuse, kunsti ja hõimude eripäradega end kurssi viinud ja siis jutustanud just sellise loo, nagu talle sobivam tundus, et miskit on olemas, aga sellega on üsna vabalt ümber käidud. Märkimisväärt on, et Baranko on nii teksti kui pildi autor.

Spoilerdus:

Esimene lugu on sellest, kuidas poiss kolm korda kosjas käib. Esimene kord poiss tapab (kogemata) tüdruku. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Teine kord tapab tüdruk enda. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Ja kolmas kord kosjad õnnestuvad.

Teises loos läheb poiss oma uute sugulastega retkele. Retk ei lähe just hästi — omavahelised nääklused, vangistus ja ootamatu vabanemine ning poiss satub hispaanlaste kantsi, millest on järel vaid viimane valvur ja relvaarsenal ning lõpuks laseb poiss selle kantsi suurejooneliselt õhku. Tagasiteel tapab duellil tüdruku venna, samal ajal sureb tüdruku isa ning tüdruk, kellest on saanud kuninganna, ütleb tast lahti.

Kolmandas osas läheb tüdruk poisile järele. Poiss on saanud aimu, et ajatantsud on midagi segi löönud ja läheb itta, et seilata üle mere. Sekeldusi tuleb tal nii kolme hullu kuninganna kui nende tütrega kui sündimata pojaga, aga laevad ta saab. Ja tüdruk jõuab kohale just hetkeks, et kaugelt kaldalt lehvitada. Siinkohal jääb lugu pooleli, ma loodaks, et see lugu kunagi ka edasi läheks.