momoxbubu “Little Rain”

Netimanga. Vihm, kohtumine ja kassike, kel nimeks Vihm. Nunnu. Tasaselt kulgev ja kaunis. Tore lisanüke on, et inimtegelastel on kaks ja loomtegelastel koguni kolm võimalikku joonistusstiili, mida vastavalt loo vajadusele kasutatakse.

Praegu on olemas 13 peatükki, eks neid aja jooksul tule veel. Mulle tundus, et esialgu oli autoril süžee osas üks mõte, aga mingil hetkel hakkas mingit teist suunda ajama. Eks näis. Esimene peatükk oli igatahes ilus sissejuhatus, edasine mulle meeldis kohati, aga kohati oli liiga kriipi.

Ma otsisin jaapani väljakutsesse sobivat kraami ja see sisu poolest nii sobiks, aga tuleb välja, et autor on hiina päritolu ja seega ei lähe mitte.

https://zinmanga.com/manga/little-rain/

Rebecca Ross “The Queen’s Rising”, “The Queen’s Resistance”, “Sisters of Sword & Song”

Noortefantasy nädalalõpp. Et tuli tuju ja olid järjest riiulis olemas.

***

“The Queen’s Rising” on mõõga, mantli ja maagia lugu. Kõige enam on siin loos mantlit, nii otseselt — siin raamatus on mantel staatuse näitaja — kui ülekantud — mantel kui intriigid — tähenduses.

Peategelane-minajutustaja on loo alguses  10-aastane, enamiku raamatu tegevusajast 17-aastane. Ta käib erilises koolis, kus traditsiooniliselt on viis õppeainet ja viis õpilast, tema on kuues ja üleliigne, ta proovib nii kunsti, muusikat kui dramaatikat, aga jääb lõpuks teaduse juurde pidama. Teadus on siinkohal põhiliselt ajalugu. Ema on surnud ja isast ei tea ta midagi. Selgub, et isa on pärit naaberkuningriigist, kuningriigist, kus valdavalt olid troonil maagiavõimetega kuningannad, aga umbes 150 aastat tagasi asi muutus ja sealt edasi on olnud maagiata kuningad. 25 aastat tagasi oli kuningannapooldajate ülestõus, mis julmalt maha suruti, aga osad pääsesid pakku, peategelase kuningriiki. Keerulisi käike pidi satub tüdruk intriigide keskele, et taas kuninganna troonile tõsta.

Kahes ajas käimist pole palju, aga sel on loo edasiviimises oluline roll, tüdruk näeb 150-aasta taguseid sündmusi läbi ühe oma esivanema silmade.

See raamat meeldis mulle päris hästi, selline ootamatute pööretega, usutava ja sümpaatse peategelasega, kes on küll eriline, aga kes ei ole päriselt see väljavalitu ja troonipärija, vaid kes on nutikas taustajõud, et kuninganna troonile jõuaks. Raamatus oli tunda mingeid Šoti-mõjusid, rohkem küll sellised popkultuurilised ja stereotüüpsed, aga südame tegid lugemise ajal soojaks ikka. Armulugu on vaoshoitud ja viktoriaanlik ja väga vanilje, aga kuna kogu raamatu õhustik on selline muinasjutuline ja peategelane on viimased 7 aastat põhimõtteliselt kloostrikoolis olnud, siis miks mitte, siia raamatusse selline lähenemine sobis.

Fun fact — raamatu kaardil on kohanimi Morna :)

***

Raamatu järg “The Queen’s Resistance” oleks võinud kirjutamata jääda. Esimene raamat lõppes ju kuidagi kenasti ära.

Intriige ja vägivalda ja ootamatuid loopöördeid on siin raamatus ohtralt, aga see ohtrus ei tule raamatule kasuks, kui on ainult tegevus ja väga vähe tegelaste mõtteid, siis läheb ka lugemine igavaks. Üks suur miinus on, et raamatus on nüüd kaks jutustajat. Kui tüdruku hääl on enamvähem usutav, siis panna 27-aastane noormees mõtlema nagu mõtleks 12-aastane tütarlaps … eee … ei ole hea mõte.

Raamatu järelsõnast sain aru, et nii järg kui kaks jutustajahäält olid kirjastusepoolne surve. Et jah, kuigi head toimetajad on kuldaväärt, siis vahel toimetajad ka eksivad.

***

“Sisters of Sword & Song” on eraldi, hoopis teises maailmas ja hoopis teiste tegelastega raamat.

Inspiratsiooni on saadud antiigist. Peategelased on ühest kaugest oliivitalust pärit õekesed. Üks neist astub armeesse ja teine satub maagi kirjutajaks ja mõlemad intriigide ja salasepitsuste keskele.

Lugemiselamus on selline kahe eelnevalt loetud raamatu vahepeal, et hea nagu väga ei olnud, aga ega halb nagu ka väga ei olnud, noorele lugejale täitsa soovitaks, aga täiskasvanumale mitte eriti. 

***

Kokkuvõttes — kui Rebecca Ross võtab kirjutada järgmise tütarlapseliku muinasjutulise seiklusloo, siis ma täitsa usun, et sellest võib omas niššis üsna hea raamat saada, aga meeskaraktereid võiks esialgu veel kõrvaltegelastena või mustandites proovida ja arendada, ehk kunagi kaugemas tulevikus saavad need nõksud ka selgemaks.

 

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 5 — “Warchild”

Viies osa sellest huvitavast pseuduaasia sätungiga fantaasia-koomiksist.

Lugemiselamus jäi sinna kahe esimese ja kahe järgmise köite lugemiselamuse vahele, et 1. ja 2. meeldisid mulle väga, 3. ja 4. päris hästi, aga nõksa vähem, 5. oli seal vahepeal.

Maika tahab sõda vältida, kuid kui vaenuväed liialt lähedale hakkavad koonduma, siis peab ta oma sisemise koletisega läbirääkimisi ning asub Ravenna linna kaitsele. Õnnestumisi on, aga lihtsalt ei lähe muidugi midagi. Vahele antakse mälupilte väikeset Maikast sõjas kuus aastat tagasi ning lahinguväljal kohtub ta vana tuttavaga. Liitlased on enamasti mingi oma teema eest väljas ja usaldada saab neid vaid teatud piirides. Vaid rebasetüdruk Kippa on päriselt ka Maika poolt. Loo lõpuks on vaherahu, aga arvata on, et pikalt see ei püsi.

Sana Takeda pildid on minu meelest väga ilusad.

Temple Drake “NVK”

Ma tundsin vahepeal end juba nagu Jorupill Jonn, nii mitmedki viimased lugemised olid kuidagi sellised, et see ei kõlba ja too ei kõlba, et sel raamatul on see häda ja tol raamatul on too häda, olgu mõned head küljed olid ka, aga miskit oli mu meelest ikka vajaka, et päriselt head lugemiselamust saada.

Siit raamatust sain ma selle hea lugemise emotsiooni jälle kätte, ok, nuran natuke lõpu kallal, aga kogu lugemise aeg oli valdavalt tore.

Näppu peale panna, mis just võlus, ma kuigi hästi oska. Mittetäielik nimekiri asjadest, mis mulle meeldisid:

    • Multikulti. Tegevus toimub Shanghais ja üks peategelastest on hiina ärimees-hobimuusik. Ma ei ole kunagi Hiina ajaloo, kultuuri, geograafia vastu erilist huvi tundnud, niiet sel kohal mul teadmisi napib, nende nappide teadmiste taustal tundus see Hiina pool kuidagi täitsa usutav ja korraks arvasin, et ehk on autor hiina päritolu (sest autorinimi oli nii selgelt pseudonüüm). Teine peategelane on soomlanna. See külg oli küll selline, et oli tunda, et autor on teemat pisut uurinud, aga selgelt oli näha, et ta kirjutab mittesoomlaslikult. Tegelikult on autor hoopis britt, kes on küllalt palju mööda maailma ringi konnanud ja oskab käidud kohtadest inspiratsiooni ammutada.
    • See raamat on otsapidi minu lemmikžanri — linnafantaasiasse, pisukese õuduse ja krimi kallakuga, aga valdavalt on see armastuslugu. Armastuslugu on ühtpidi banaalne — rikas ärimees peab armukest –, teistpidi õrn ja poeetiline. Mingi traagika element kumab juba algusest läbi, aga erinevad aspektid avanevad järkjärgult ning mõistmist ja aksepteerimist on rohkem kui urgitsemist, kuigi inimloomus on ju selline, et päris ilma ei saa. Õuduse koha pealt antakse vihjeid mitmetele legendidele ja mul oli seda raamatut lugedes tuge sellest, et ma kungi ammu olen Pu Songlingi “Libarebaseid ja kooljaid” lugenud, tundub, et autor on seda ja veel mõnda asjakohast raamatut päris hoolega tudeerinud.
    • Siin raamatus on tunda, et autor on teemasse sisse läinud ja teinud ära päris suure eeltöö, aga raamatus on sellest suurest tööst vaid väga valitud killukesed, vaid need, mis sobivad selle looga ja nende tegelastega, autor ei vala lugejat oma uute ja huvitavate teadmistega lihtsalt üle, vaid tekitab nende pinnalt usutava keskkonna, iseloomuga karakterid, vihjetega edasiantava õhustiku. Tsitaadid hiina luuletajatelt võivad iseenesest tunduda liig magusa ja äratrööbatud võttena, aga lugedes oli neid kuidagi paraja tihedeusega ja usutavas kontekstis.
    • Emotsionaalne side. Autor on omamoodi sümpaatseks ja kaasaelamapanevaks kirjutanud peaaegu kõik tegelased. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis peategelaste arengut oleks võinud vast pisut rohkem lahti kirjutatud olla, et alguses anti piirjooned ette ja nendest joontest palju kaugemale ei mindud, varjutustega toodi nähtavamale üks või teine tahk ja mingi kohad jäidki valgeks. Aga lugedes see sobis.

Selle raamatu lugemiseks on päris mitu võtit ja see võiks mu meelest meeldida üsna erinevate maitseeelistustega lugejatele, alates maagilise realismi austajatest ja lõpetades paranormaalse romantika fännidega ning ega padurealismi sõbrad tohiks ka päris tühjade kätega jääda…

Kui tuua võrdlust filmimaailmast, siis siin raamatus on olemas miskit sarnast, mis on Jim Jarmuschi filmides.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 2

Manga. Järg.

See tellis oli hullem, kui esimene osa. Kuskil on vanameeste õpetussõnu ja korraks saab Musashi endale õpipoisi, aga enamiku sest köitest võtab enda alla Musashi ja mingi munga kahevõitlus. Lõpu poole on põgusalt sõbra sekeldusi, mis mõjusid tüütumaltki kui see lõputu duell. Et miks ma siis lugesin? No ma lootsin, et miskit muud on ka… ja õpetussõnakohad olidki kohati täitsa toredad. Ja punkt sai vähese vaevaga täis :)

Et lugu pole minu maitse üldse, aga pildi pool on endiselt hea.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 1

Manga. Tellis.

Mul on tunne, et siin loos oli mu jaoks liiga palju Jaapani kultuurikoodi, mida ma ei suutnud lahti hammustada, et enamjaolt kauge, võõras ja arusaamatu. Kuigi tegevust ja taplust oli omajagu, siis lugu läks edasi kuidagi teosammul, mu meelest iga hetke jaoks ei oleks olnud vaja seda pilti joonistada, oleks hõredamalt ka hakkama saanud.

Pildid ise olid muidu head, et korraliku tehnikaga, läbimõeldud paigutusega, anatoomiliselt korrektsed, tegelased iseloomulikud, vaatenurgad vahelduvad. Valdavalt mustvalge, aga peatükkide algustes võis olla ka pisut värvi.

Tegevusaeg on kuskil 17. saj. algupoolel ja peategelane on ronin, st isandata samurai Miyamoto Musashi. Raamatus on kolm osa. Esimeses osas on 17-aastane Musashi peale lahingut ellujäänud sõbraga kosumispaika otsimas. Nad leiavad majakese, kus ema ja tütar, parandavad haavu ja liiguvad eri teedel edasi. Teine osa on neli aastat hiljem Musashi kodukülas. Ega see külaskäik meeldiv ei ole, sest sõbra ema süüdistab teda, et sõber koju pole tulnud ja muu külarahvas peab teda deemoniks. Napilt, aga ellu ta jääb. Kolmas osa on Kyotos, kus Musashi otsib üles võitluskunstide kooli, et oma võimeid proovile panna. Saame ka aimu, kuidas sõbral vahepeal läinud on.

Sõprusest, noh, kangelase sõber on sihuke tüüp, et samal ajal, kui kangelane võitleb röövlikambaga, kepib sõber metsas majaperenaist… aga samas, kodukülas oli ta ainus, kes kangelasega edasi suhtles, kui 13-aastasel Musashil jamad tekkisid. Niiet kui kellegil on pealtnäha kummalisi sõpru, siis mingil hetkel on nad olnud mittekummalised ja mälestus sellest võib kesta väga pikka aega, mõnikord terve elu.

Praktiline teadmiskild raamatust — tammepuust harjutusmõõk võib õiges käes päris tõhus relv olla. Aga mul tekkis rõivastusalane küsimus, et huvitav, mismoodi need siidised hommikumantlid meestel seljas püsisid? (Mu samalaadne küsimus India saride kohta sai hiljuti väga lihtsa vastuse — hunnik haaknõelu.) Ja kuidas on võimalik kaks mõõka vöö vahele torgata ja niimoodi vabalt ringi käia?

Tanya Landman “Buffalo Soldier”

Iseenesest oli raamat hea ja huvitav, nii teema, tegelaste kui kirjutamisstiili tõttu.

On tore, kui ilukirjandust lugedes võib leida uusi teadmisekillukesi. Ma ei teadnud enne midagi piisonisõduritest. Need olid pärast kodusõda mustadest formeeritud USA väeüksused ja oma hüüdnime said nad indiaanlastelt, kelle vastu nad sõdima saadeti. Enamjaolt oli armee mustadele ka üks vähesid võimalikke töökohti, sest rassism vohas ja ega musti keegi kuhugi tööle väga ei tahtnud võtta, hea, kui lintšimiseks ei läinud ja hing sisse jäeti. No ega armees ka rassismist ei pääsenud, aga oli seda ikkagi pisut vähem, kui tsiviilelus.

Raamatu peategelane on orjuses sündinud tüdruk, kelle ainus maailm on alul istandus ja sealne köök, kui saabuvad vabastajad, ehk föderatsiooniväed, põletatakse istandus maatasa ja endised orjad käsutatakse armeega kaasa. Nii jõlgub ta armee sabas Idarannikuni välja, aga paneb siis kahe lähema kaaslasega putket, koduistandusse tagasi. Ega seal enam miskit peale ühe onnikese pole, retkele linna järgneb valgete linnaasukate raev ja kaaslasi enam ei ole. Nüüd otsustab tüdruk end poisiks riietada ja läheb end armeesse kirja panema. Vastu ta võetakse ja temast saab täitsa tubli sõdur. Veab tal sellega, et kuigi üldiselt on ohvitserid põmmpead, siis vähemalt nende üksuse juht on inimene. No ja nii ta siis sõdib ja sõdib ja sõdib… Kuni kord saab mõõt täis ja armastus kutsub ja paar aastat on ka õnne.

Kogu raamatus toimuv on minajutustaja pilgu läbi ja nii saab kogu tegevusest küll ühepoolse, aga väga isikupärase ja emotsionaalse vaate. Kaasa mõtlema pani see raamat kindlasti. Kui vahel mängitakse mängu, et millisel ajaloo-perioodil sa elada tahaks, siis ma enne 20. saj. teist poolt küll miskit ei võtaks.

Aga kuskil on aga. Ja see aga ei sõltu kirjanikust. Nimelt sai raamat 2015. a Carnegie medali, mis on laste- ja noortekirjanduse auhind. No ma ei tea… Nii hea see nüüd ka ei olnud. Ja eriti noorele lugejale ma ka seda ei kipuks soovitama, verd ja muud jama on ikka liitrite kaupa. Kuigi endale ma märgin ära, et kui selle autori teoseid veel ette juhtub, siis tõenäoliselt tasub lugemisplaani võtta.

Johnnie Christmas, Dante Luiz “Crema”

Selle postitusega tahaks ma saata tervitused oma kodukohvikule :) Seda nii nime pärast kui nende kirglise suhtumise pärast kohvisse. Kohviku pilt on pärit Katzi blogist.

Niisiis. Crema vastuseks sain ma eelkõige, et see on kohvivaht, aga seda on kasutatud ka espresso või tavalise musta kohvi tähenduses ja ma ei tea, kas see on veel mingi sordisegu või jahvatusaste, aga kohvipakkidel on ka vahel see sõna peale kirjutatud. Ma küll armastan kohvi, aga nii fanatt ma ei ole, et et väga peensustesse viitsiks minna ja täpsemalt järgi uurida.

Nagu eelnevast jutust aru saada, siis see raamat on kohvist. Peategelane töötab kohvikus, armastab kohvi ja saatus viib ta ka kohviistandusse. Aga siin on kõrvale veel igasuguseid huvitavaid teemasid: kummitused, ajalugu, üle haua kestev armulugu, pärandus, majandus, survestamine, naistevaheline romantika, introverdi hingeelu.

Reaaliat, romantikat ja õudust on kuidagi väga õigetes kogustes ja õige vaheldusastmega ning kuigi lõpulahendus on lihtne, siis tee sinna on päris huvitav. Turundatakse seda lugu muidugi maagilise realismina. Kui kedagi ekstra huvitab, et kuidas see LGBT-teema on lahendatud, siis mulle meeldis, et hästi tavaliselt, kui üks või teine tegelane oleks teisest soost olnud, siis lugu sellest eriti palju muutunud ei oleks.

Koomiksi joonistamisstiil ei ole mu lemmik, aga see on stiilne, läbimõeldud, väljapeetud ja silmale kena. Valik võtta värvidest valdavalt vaid pruun ja sinakashall ja siiasinna siis tuhmimalt muid värve toetab seda kohviteemat nii hästi ning tegelased on mõnusalt igaüks ise nägu ja läbi koomiksi oma nägu, see on asi, mida ma olen õppinud hindama.

Kokkuvõttes — ega siin mingit imet ei ole, aga see on Kanada kirjutaja ja Brasiilia kunstniku väga tore koostöö väljendus. Vahepalaks täitsa mõnus ja mõttega lugemine. Kohviisu tekitav ka :)

John Ostrander, Leonardo Manco “Apache Skies”

Ma olen tihtipeale sattunud vaatama, et koomiksitel on kaanepildi autor hoopis teine kunstnik, kui koomiksi sisul, ja nõnda ei ütle kaanepilt sisu esteetika kohta tühjagi, siis siin on lugu teisiti, seda tüüpi, nagu kaanepildid, on ka sisu. Kunstnik on arentiinlane Leonardo Manco.

Metsik Lääs seal 19. saj. lõpul, kärts-mürts-põmm püstolid pauguvad ja rongid röövuvad, pahad on pahad ja head on head. Head ei ole “Edasi, Kentuky poisid, valu punanahkadele!”, pigem vastupidi, loo keskmes on poolvalge-poolapatši naine, kes esialgu otsib kättemaksu oma mehe surma eest, aga pärast Geronimo vangilangemist püüab päästa vähemalt osa apatši lapsi. Abiks on kadunud mehe valge sõber, koos moodustavad nad nääkleva, aga toimiva tandemi. Loo kirjutas ameeriklane John Ostrander.

Et lugu ju oli ja joonistamisstiil on külluslik ning koomiksi üldidee oli mulle ka meelepärane, aga mingit sügavust jäi puudu, liiga hollywoodlik ja äralihtsustatud ja seikluslikkusele panustatud, niiet päris rahule ma selle koomiksiga ei jäänud. Ka tundus mulle, et kunstnik siin paaris oli kuidagi andekam või säravam, aga koomiksis peaksid kirjanik-kunstnik vist kuskil samal levelil olema.