Charles de Lint “Wolf Moon”

Kui mu senised de Linti lugemised on olnud, et ma sisemiselt hüppan rõõmust üles-alla, et nii hea, nii hea, lugege kõik, siis selle raamatu puhul lausa ei hüppa ja kõigile soovitama ka ei kipu, kuigi päris hea lugemine oli mu jaoks ikka. 

Libahundilugu. Palju kammerlikum, kui need lood, mida ma varem olen lugenud. Mängud Euroopa mütoloogiaga ja tava-fantasyga. Pseudokeskaeg, kuskil mägede ja jõgede vahel on üks kõrts, kuskil on rida väikseid külasid ja kuningriike, aga need ei puutu eriti asjasse, oluline on kõrts, selle elanikud — ränduripisikuga kõrtsipidaja, tema noor sugulane, teenijatüdruk ja kaks sulaspoissi, kõik kokku rohkem perekond kui pere- ja teenijarahvas — ja kaks külalist — libahunt ja muusik. 

Lugu ise oli mu jaoks küllalti lihtne ja etteaimatav segu põnevusest, õudusest ja armuloost ning erilist elamust ei pakkunud, aga de Linti kirjutamist nautisin ma küll. Mul tekkis siin ingliskeelseid noortekaid lugedes juba tunne, et ma üsna oskan inglise keeles lugeda, de Lint andis selgelt mõista, et ega ikka hästi ei oska küll, sõnavara on napp ja osadest lausekonstruktsioonidest läbinärimine nõudis päris korralikku pingutust. Aga see oli huvitav ja ilus :)

Eesti lugeja jaoks on see libahundi käsitlus kuidagi normaalne, lääne lugeja jaoks, kes on harjunud, et libahunt on sunniltmuutuv kurjus, võib käsitlus, et libahunte on igasuguseid, ka leebemaid ja iseotsustajaid, olla võib-olla isegi originaalne. Muusika mõju on siin raamatus üsna oluline märksõna. Aga suure osa, mu maitse jaoks natuke liiga suure osa, raamatust võtavad enda alla igapäevaaskeldused ja kangelase siseheitlused. A nuh, las siis olla, midagi lihtsamat siis seekord autorilt, kelle loomingut ma väga austan.

“Sleepy Hollow” — 5 koomiksit

Ma isegi ei tea, mis mind selleks ajendas, aga ühel õhtul toksisin guugli otsingusse “sleepy hollow comics” ja siin need leitud viis koomiksit siis nüüd on, sobitusid ilusti igast veidrate punktide alla.

2016 — Raamat, mis on ilmunud aastal 2000 — “Sleepy Hollow” (DC Comics, 2000, [68] lk, tekst Steven T. Seagle, pilt Kelley Jones) on filmi adaptsioon. Ma küll ei mäleta filmi väga selgelt, aga mu meelest on koomiks suht kahvatu filmi vari. Kuigi kiireks süžee meeldetuletuseks sobib päris hästi. Ja need, kes filmi pole näinud, ei oska vast ka kurta, neile on vast täitsa keskmiselt hea koomiks, et ei miskit erilist, aga midagi väga nurada ka ei saa: lugu on ja pöörakuid on ja karaktereid on, vihjed ja kaasamõtlemisjuppe on, tempo on paigas. Kunstnik on ka enamvähem korralik, ei miskskit väga tähelepanuväärset, aga midagi silma ka ei kriibi.

#jubejutt — “Grimm Fairy Tales presents Sleepy Hollow” (Zenescope, 2012-2013, [132] lk; tekst Dan Wickline, Joe Brusha, Ralph Tedesco, Raven Gregory, pilt AC Osorio). Peata ratsaniku legend tõstetud tänapäeva. Tudengid, eksamivastuste ostusoov, liiga kaugele läinud ähvardus ja kolekole kättemaks. Loona üsna ok, erinevate tegelaste minevik ja mõtted tulid üsna ootamatult välja ning avasid lugu tasapisi läbi erinevate vaatepunktide. Pildiline pool oli veider, kohati täitsa hea — eriti mehed ja hobused — kohati täitsa totakas — eriti naistegelased.

Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng — Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega — “Sleepy Hollow: Origins” (Boom!, 2015, [28] lk; tekst Mike Johnson, pilt Matias Bergara). See oli nüüd mingi pudru ja kapsad, millest ma midagi aru ei saanud. Et pätiplikast saab politseinik, et Iseseisvussõja ajal keegi vahetas pooli, et saksa keel on kõikse kurja juur, kuskil on mingi oluline medaljon. Kui ikka sarja näinud ei ole, siis iseseisvana see koomiks mu meelest ei tööta. Kunstnik oli mu meelest keskmisest tsiba kabedam, aga mitte ülivõrdeid väärt. Tiitli “võõrad suled” teenib ära fännikirjanduse maiguga.

#ulmekirjandus — oktoober — nõiad või kuradid — “Sleepy Hollow: Providence” (Boom!, 2015, [102] lk; tekst Eric Carrasco, pilt Victor Santos). Whooosh! Kloppadi-kloppadi, mürts-põmm-pahh! Halvad koledad haldjad jahtimas inimesi ja artifakte ja hunnik mürtsu ja amišid ja happy end. Haldjad näevad suht põrgurahva moodi välja ja amišist ravitseja võib ju nõia ette käia küll. Lugu ise just väga kaasa ei tõmmanud (segane ja liiga tapelung), pildiline pool ka mitte (aga kritiseerimisvajadust ka eriti polnud), niiet edasi ei soovita, aga kiireks sirvimiseks kõlbas küll. Kes otsib LGBTQ esindatust koomiksites, siis siin veidi on.

#ulmekirjandus — august — ajaränd — “Sleepy Hollow” (Boom!, 2014-2015, [108] lk; tekst Marguerite Bennett, pilt Jorge Coelho). See oli nüüd kõigist neist “Sleepy Hollowitest” kõikse parem. Ajarännu moment tuleb sellest, et Ichabod Crane satub Iseseisvussõjaaegsest Ameerikast tänapäeva ja püüab siin kohaneda, abiks on talle noor politseinik Abbie Mills. Ichabod püüab vastutasuks olla abiks Abbiele politseitöös. Üsna ruttu keerab kõik hoopis ulmeliseks ära, teisi dimensioone ja igivanu koletisi on kapaga, lisaks pisut tegelaste psühoogias urgitsemist. Lugu jooksis täitsa huvitavalt ja pildiline pool oli keskmiselt kena. Sellel koomiksil oli tore lisand — iga vihiku lõpus hoopis teises stiilis joonistatud koomiline vahapala Ichabodi ja Abbie igapäevaelust. Seda koomiksit julgeks juba vabama käega edasi soovitada.

Nicola Griffith “Slow River”

Mul on lugemata küberpunki koduses raamaturiiulis ootamas küll, aga kui ma kunagi suvel auru- ja küberpungi nimestikku lisa otsisin, siis tuli lugemise väljakutse grupist Mart Pechteri möödundaastane muljetus ette ja see “Aeglane jõgi” jäi mind painama. Tuli ikka endal ära lugeda. Muljed on umbes samad, et miskit nagu oleks, aga ega ikka pärispäriselt ei ole ka. Lugu on täitsa hästi kirjutatud, keskkond — kiipide mõju ja veepuhastusjaam — iseäranis. Ka ajaga mängimised on kenasti paigas ja kerivad juttu väga hästi edasi. Aga karakterid võinuks veidi tugevamad ja huvitavamad olla ning krimiliin jättis lõpuks natuke meh-tunde. Kui raamatu vastu huvi tekkis, siis minge lugege Mardi postitus läbi, tal on kõik palju paremini ära seletatud: https://www.facebook.com/groups/1534342870175582/posts/2617078071902051/

“Clothes are different, but there’s always been fashion. Food is different, but there’s always been taste and fads. Oh, there may be new ways to read books these days /—/, but people don’t change. Not really.”

 

Tadao Tsuge “Slum Wolf”

Tadao Tsuge mangad on hoopis teistmoodi, kui ma harjunud olen.

Esiteks teema — ei mingeid üleloomulikke olendeid (see paaril leheküljel tatsav rääkiv koer ei loe) ega suurt kangelaslikkust, tegu on viie-, kuuekümnendate Tokyo äärelinnaga ja tegelasteks suht põhjakiht, tüübid, kes lihtsalt täidavad päevi ja veavad end läbi elu, pidevalt omavahel norides ja kakeldes ning vahetevahel on nad ka rahulikumalt istumas ja vestlemas. Vaesus, kuritegevus, sõjahaavad ja -armid, mis ei taha kuidagi kinni kasvada. Tulemas on uus põlvkond, sõjast puutumata, aga selle taagaga ikkagi edasi tegelema pidav ja vaesuse ja pinge jaoks omi lahendusi otsiv.

Teiseks joonistamisstiil — ei mingit glamuuri ega suuresilmseid nukunägusid. Tadao Tsuge kasutab viimistletumat joonistusstiili looduse ja arhitektuuri kujutamisel, aga inimesed on visandlikud, karikatuursed, koledad, väheeristuvad ning tihtipeale on nad kujutaud poosides, kus nad on pea ära pööranud, olgu siis selja taha või kõrvale vaatamiseks, või on näod muidu varjudes. Raamatu lõpus olevad lisaillustratsioonid annavad teada, et Tadao Tsuge oskab inimesi muidu joonistada küll, kujutada oma karaktereid just sellisena, nagu need selles mangas on, on tema teadlik valik.

Kolmandaks ülesehitus — tegu ei ole mitte ühe pika looga, vaid pigem tegevuskoha ja -aja ning aegajalt ka ühiste tegelaste kaudu seotud novellidega. No novell ei ole päris õige sõna, sest lõpud lähevad Tadao Tsugel kuidagi sumbumistena, aga lihtsalt juttudeks neid ju ka ei saa nimetada.

Omamoodi oli seda realismimangat päris huvitav lugeda. Päriselt hinge ei länud, aga mingi mõttetooni, kui närune võis asjaolude kokkusattumisel see viiekümnendate slumm olla, andis see manga päris hästi edasi.

Tadao Tsuge on sündinud 1941. aastal. Raamatu lõpus on Tadao Tsuge lapsepõlvemälestused, iseäranis on seal juttu filmimaailma võlust, ja tõlkija Ryan Holmbergi põhjalik ülevaade Tadao Tsuge loomingust. 1995. a tehti selle manga põhjal film “Burai heiya”.

Genevieve Gornichec “The Witch’s Heart” ja Sally Magnusson “The Sealwoman’s Gift”

Need raamatud sattusid mul üksteise järel lugemisse ja neis oli üsna palju sarnast, seega panen ühte posti.

Need raamatud jõudsid minuni mõlemad raamatupoes ringi tuhlates ilma igasuguse eelinfota, kas nad ka lugemiskõlblikud on. Kaanepildid kutsusid ja kaanetekstid olid kuidagi seda nägu, et teema võiks ju huvitada, ja raamatu keskel suvaliselt paari lauset proovilugedes tundus, et stiililt on tegu ehk mulle sobiva tekstiga. Laias laastus läks õnneks, st mõlemad raamatud sobisid üsna hästi mu lugemislauale.

Mõlemad on ilukirjandusliku romaani mõttes debüüdid. Genevieve Gornichec on üsna noor ameerika autor, ma ei leidnud, et tal üldse varem midagi ilmunud oleks, kui, siis mõned jutud. Sally Magnusson on 60+ šoti ajakirjanik, kel on varem ilmunud päris mitu mitteilukirjanduslikku raamatut. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mul on teatav positiivne ja leebem eelhäälestus debütantide suhtes ja et mulle meeldivad debüüdid. Neis raamatuis oli ka olemas see debütandi õhin ja siiras soov kirjutada just seda raamatut. Mõlemas oli mu meelest ka pisut algaja kohmakust, Gornichecil rohkem ja Magnussonil vähem.

Mõlemad raamatud on iseäranis sobivad Põhjala fännidele. Gornichec tegeleb müütide ja Magnusson ajalooga. Mõlemil on raamatu tarbeks päris palju eeltööd tehtud: Gornichec õppis ülikoolis ajalugu, keskendus viikingiajastule, luges lisaks saagasid ja ta instast on näha, et ta tegeb mingil määral ka taaskehastamisega; Magnussonil on taust kodust kaasas, tema isa oli islandlane, kes elas küll pea kogu oma elu Šotimaal, aga kes muuhulgas tõlkis Islandi saagasid inglise keelde, lisaks võttis Magnusson ette mitu reisi Islandile, et paremini tunnetada just selle saare omapära. Sümpaatne on, et mõlema raamatu lõpus on lühikokkuvõte sellest, mis teadaolevalt tegelikult juhtus ja mis autoritele inspiratsiooni on andnud ning mis suunas võiks huviline nüüd edasi lugeda.

Mõlemad autorid on valinud peategelaseks naise, kellest me kuigi palju ei tea. Gornichec on võtnud keskseks tegelaseks poolte Loki lapsukeste (Hel, Fenrir, Jörmungand) ema nõid Angraboda ja Magnusson 17. sajandil elanud Islandi pastori Ólafur Egilssoni naise Ásta Thorsteinsdóttiri. Gornichec on mu meelest müütiste tegelastega päris kenasti ümber käinud, põhilugu jookseb tuntud radu, juurde on antud taustu, värve, motiive ja tundeid ning autoripoolsed lookohandused (n Angraboda karakteri sidumine teiste müütidest tuntud nõidadega) on enamjaolt hästi tehtud. Magnussoni kangelannast on ajalookirjadesse jäänud vaid nimi, kõik muu on Magnussoni väljamõeldis. 1627. aastal ründasid Islandit piraadid ja ligi 400 islandlast, nende hulgas ka Ólafur Egilsson ja Ásta Thorsteinsdóttir, müüdi Alžeerias orjadeks. Ólafur Egilsson saadeti Taani kuninga juurde lunarahanõudega, Ásta Thorsteinsdóttir jäi pea kümneks aastaks orjana Alžeeriasse ning jõudis lõpuks väga väheste islandlastega koju tagasi. 

Kust jookseb see piir, kusmaalt lihtsalt naispeategelasega raamat muutub naistekaks? Ma ei tea. Vist siis, kui keskendutakse suhetele, käiku läheb naiiv- või triviaalpsühholoogia ning teatav ebausutavus ja lihtsakoelisus. Mu meelest mõlemad raamatud kõlguvad seal piiri peal, mõlemas raamatus oli lehekülgi, mil ma tundsin, et nüüd loen naistekat, kuid üljoontes jäid mõlemad raamatud mu jaoks sinna “lihtsalt naispeategelasega raamatu” kategooriasse.

Oluline ühine teema raamatutes on perekond, armastus, emadus. Kohanemised ja kooskasvamised, lootused ja leinad, mõistmishetked ja möödarääkimised, muutused ja andestused, lahkuminekud ja kokkusaamised, valikud ja hetked, mil valikuid enam ei ole. Ja ema süda. See pereelu dünaamika kirjeldus oli mu meelest mõlemil päris hästi välja tulnud. Minu jaoks üllatavalt olid mõlemad raamatud üsna siivsad. Mind see lugedes ei seganud, aga see mõte käis mõlema puhul läbi küll, et mõni teine autor oleks selle või teise koha tõenäoliselt mahlakamalt lahendanud. 

Teine suur ühine teema neis raamatuis on mälu, lood ja lugude jutustamised. Sellest võiks pikalt-laialt edasi jahuda (näiteks, et paljud Loki sekeldused toimuvad nö lava taga ja Angrabodani jõuavad seed juttudena või et Ásta otsib ja leiab lohutust nii Islandi saagadest kui araabia muinasjuttudest), aga postitus saab niigi liiga pikk, toon välja aspekti, et eks needki raamatud ole seepärast kirjutatud, et teatud lood me ühismälus edasi elaks.

Ülesehituselt on mõlemad raamatud ses suhtes sarnased, et esimene pool raamatust on üsna tugev (eriti Magnussonil), siis tuleb mingi ärakukkumine või lohisemine, aga lõpp on jälle täitsa hästi. Karakterid on valdavalt omanäolised ja oma tugevuste ja nõrkustega, iseloomu ja motiividega, mõned tegelased on paremini välja joonistatud ja usutavamad kui teised, kusjuures Gornicheci karakterid on pisut mitmekülgsemad ja Magnussoni omad on toekama taustaga. Kirg teema vastu, millest nad kirjutavad, paistab mõlemil välja.

Ma arvan, et mõlemad raamatud võiksid eesti keeles ka täitsa olemas olla. Kui väljaandev kirjastus viitsiks vähegi erinevatele sihtgruppidele (eelpool nimetatud Põhjala-huvilised, naistekate lugejad, Gornicheci puhul vikerkaarerahvas ja Marveli fännid (see viimane on Anglesina postitusest ajendatud, ise ma poleks selle peale tulnud), Magnussoni puhul saab rõhuda ajaloole ja Islandile (Eestis on mu meelest väga palju inimesi, kes on Islandit külastanud või tahavad sinna minna) ja mõneti ehk ka religioossetele otsingutele ning kindlasti on gruppe, keda ma siia ei taibanud lisada, ehk siis lühidalt — need raamatud ei ole igaühele midagi, aga need on üsna paljudele erinevatele lugejagruppidele midagi) suunatud reklaami teha, siis võiks see ehk äragi tasuda.

Kui Anglesina lõpetas oma postituse sõnaga: “Soovitan!”, siis mul läheb see sõna mõlemale raamatule kaasa. Küll ilma hüüumärgita, aga no ikka sama sõnaga. Ja kui kummagilt midagi uut silma jääb, siis tõenäosus, et ma neid teisi raamatuid ka tahan lugeda, on päris suur.

Karah Sutton “A Wolf for a Spell”

Hei, kõik, kel on lugemata selle aasta punkt 13 (tuntud muinasjutu uusversioon) või kes muidu armastavad muinasjuttude ümbermängimisi, piisava inglise keele oskuse korral kaaluge kindlasti selle hundiloo ettevõtmist!

Ma olen igasuguseid muinasjuttude ümberjutustamisi ikka omajagu lugenud (ja enamalt jaolt on need mulle meeldinud), aga see oli midagi erilist. Vähemalt praegu, vahetult peale raamatu lõpetamist, olen ma vaimustuses.

See raamat on üsna rahvusvaheline projekt: autor Karah Sutton jagab end Ameerika ja Uus-Meremaa vahel, illustraator Pauliina Hannuniemi on pärit Soomest ning muinasjuttude algupära on Venemaalt.

See, et muinasjuttude algupära on Venemaalt, on juba esimene asi, mis muudab selle raamatu eripäraseks. Kohtume halli hundiga (siin jutus on tal nimks Zima), nõid Baba Yagaga (koos oma kanajalgadel tarekesega), loos on koguni kaks orvutüdrukut (Nadya ja Katerina), on olemas Ivan ja tsaar ja tulilind. Taustal külarahvas ja metsaelanikud. Mis mulle hullupööra meeldis, oli meeldetuletus, et paljud tegelased vene muinasjuttudes pole üheselt halvad või head, vaid käituvad nii, nagu nad hetkel paremaks peavad. Ka mets ei ole halb või hea, vaid ta lihtsalt on ja temas on nii ande kui lõkse. Teine väga armas liin, küll natuke ninnunännu, aga siia juttu hästi sobivalt, oli hundi kohanemine inimestega. See teise saabastesse astumine tema motiivide mõistmiseks oli ootamatu ja huvitav. Oluline on ka see, et igale tegelasele oli juurde kirjutatud oma minevik ja motiivid ja neid avatakse tasapisi loo käigus ja nõnda, et see ei muutu koormavaks, vaid autor asetab lihtsalt pusletüki või paar õiges kohas suurema pildi mõistmiseks lauale. Vene muinasjuttude hõngust oli minu meelest väga hästi edasi antud ning muudatused nutikad ja sobivad ning täiesti oma isikupärase joonega. 

Määratletud on see küll lasteraamatuna, aga mu meelest sobib igale vanusele.

Carol Ann Duffy “The World’s Wife”

Jutt istus aastaid kusagil kuklas, sel kevadel proovisin ära. Ja läks õnneks. Tõmbasin pimesi riiulist Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife” ja see oli just midagi sellist, mida ma ei oodanud, mida ma raamatu välimust vaadates poleks valinud, aga lõpuks tuli välja, et see oli just see,  mida ma tahtnuks lugeda. Midagi minu jaoks uut (ideede ja vormi mõttes) ja midagi vana (mängud mütoloogia ja kirjandusajalooga), parasjagu tasakaalus.

duffyworldswifeTegemist on luulekoguga, kus iga luuletuse peategelane ja mina-jutustaja on naine. Pünamütsikesest Saatana naiseni, Midase kaasast Salomeni, paavst Johannast proua Darwinini – kokku kolmkümmend lugu.

Ilukirjanduslikku võtet, et autor annab hääle seni varju jäänud tuntud tegelastele – olgu siis tegemist ajalooliste, mütoloogilistele või kirjanduslike tegelastega – naistele, olen varem siin-seal kohanud, näitena Jostein Gaarderi “Vita brevis” või Margaret Atwoodi “Penelopeia”, luules polnud mulle seni ette sattunud.

Hans Magnus Enzensbergeril on luulekogu pealkirjaga “Luulet neile, kes luulet ei loe”. Duffy luulekogu võiks mõnes mõttes samuti nii kokku võtta, st tegu on küll hea luulega, aga oma jutustava stiili ja üllatavate looarenduste tõttu sobivad ka neile, kes muidu pigem proosat eelistavad.

Kui enamasti annavad luulekogud ülevaate autori jaoks olulisest teemade ja mõtete ringist mingis ajas, siis vahel on päris põnev lugeda temaatilist, programmilist, tugeva kontseptsiooniga luulekogu. Eesti luulest võrdlust väga tuua ei oskagi, kui just, siis Hasso Krulli “Jazz”.

Wõrgus ringi kolades leidsin, et Duffyt on päris palju ja põhjalikult lahatud. Kuna Duffy luule on kavalalt mitmetahuline, siis sobib see paljude teooriate illustratsiooniks või analüüsi lähtepunktiks. Kel huvi tekkis, aga raamatukokku ei jaksa samme seada või kui paber pole oluline, siis tekstid on saadaval siit. 

Ilmunud varem Lugemissoovituse blogis ja Äripäevas

Jasper Fforde “Shades of Grey”

ffordeshadesMa sain ülesande lugeda midagi kerget, lõbusat, romantilist, haaravat. Päris keeruline ülesanne mu jaoks. Ja siis sattus mulle näppu Jasper Fforde “Shades of Grey”. Kui vaadata kaanepilti, siis see raamat peab ju lustakas olema, eks ole, eriti kui reklaamlauseks on “True literary comic genius”. Algus oli paljutõotav, selle tõestuseks olgu raamatu avalaused vabas tõlkes ja väljajätetega ning minu tõlgendustega sulgudes:

Kõik algas sellest, et mu isa ei tahtnud minna vaatama viimast küülikut, ja lõppes sellega, et mind sõi ära lihasööja taim. (Mina-jutustaja on surnud, aga see ei pruugi tähendada kurba raamatut, võrdluseks Zotovi “Mõrvad põrgus” või Paasilinna “Tule taevas appi”. Viimane küülik on küll veider, aga eks hiljem paistab, mis selle taga on. Lihasööja taim tekitab uudishimu.) Ma ei plaaninud seda, ma pidin abielluma Oxbloodiga, aga see oli enne seda kui ma kohtusin Janega (siit tuleb “Romeo ja Julia” mõõdus armastuslugu) ja läksin uurimisretkele High Saffronisse (seiklusjutt veel pealekauba).

Ja olingi raamatu kütkes. Kerge see lugemine ei olnud, sest lisaks  hulgale tundmatutele sõnadele kasutab uus väljamõeldud maailm mõisteid, mille tähendus selgub loo käigus. Koomiline pool jooksis must kaugelt mööda ja romantiline pool polnud midagi erilist. Aga haarav oli see raamat kohe kindlasti.

Niisiis maailm, kus toimetab värvipimedate ühiskond ühtse reeglite-raamatu järgi. Reegleid on palju: lihtsaid (ole viisakas), kummalisi (iga kuu teisel teisipäeval on kana ametlikult juurvili), reguleerivaid (sobivate riiete loetelu), piiravaid (kui keegi on kuulutatud nähtamatuks, ei tohi temaga suhelda). See, millist värvi inimene näeb, määrab tema positsiooni ühiskonnas, võimalikud elualad, sissetuleku ja koha abieluturul. Peategelane, kes kuulub punaste hulka, hakkab nägema, et reegleid kasutatakse liiga palju, liiga karmilt ja otsustajate poolt omatahtsi väänates, silmade avajaks on suuresti hallide hulka kuuluv Jane, kes ütleb, et inimesed on vangis neis endis, müürideks hirm, tabu ja teadmatus.

Raamatul on päris tore kodulehekülg ja ma jään ootama lubatud järge loole.

Ilmunud varem Lugemissoovituse blogis

momoxbubu “Little Rain”

Netimanga. Vihm, kohtumine ja kassike, kel nimeks Vihm. Nunnu. Tasaselt kulgev ja kaunis. Tore lisanüke on, et inimtegelastel on kaks ja loomtegelastel koguni kolm võimalikku joonistusstiili, mida vastavalt loo vajadusele kasutatakse.

Praegu on olemas 13 peatükki, eks neid aja jooksul tule veel. Mulle tundus, et esialgu oli autoril süžee osas üks mõte, aga mingil hetkel hakkas mingit teist suunda ajama. Eks näis. Esimene peatükk oli igatahes ilus sissejuhatus, edasine mulle meeldis kohati, aga kohati oli liiga kriipi.

Ma otsisin jaapani väljakutsesse sobivat kraami ja see sisu poolest nii sobiks, aga tuleb välja, et autor on hiina päritolu ja seega ei lähe mitte.

https://zinmanga.com/manga/little-rain/

Rebecca Ross “The Queen’s Rising”, “The Queen’s Resistance”, “Sisters of Sword & Song”

Noortefantasy nädalalõpp. Et tuli tuju ja olid järjest riiulis olemas.

***

“The Queen’s Rising” on mõõga, mantli ja maagia lugu. Kõige enam on siin loos mantlit, nii otseselt — siin raamatus on mantel staatuse näitaja — kui ülekantud — mantel kui intriigid — tähenduses.

Peategelane-minajutustaja on loo alguses  10-aastane, enamiku raamatu tegevusajast 17-aastane. Ta käib erilises koolis, kus traditsiooniliselt on viis õppeainet ja viis õpilast, tema on kuues ja üleliigne, ta proovib nii kunsti, muusikat kui dramaatikat, aga jääb lõpuks teaduse juurde pidama. Teadus on siinkohal põhiliselt ajalugu. Ema on surnud ja isast ei tea ta midagi. Selgub, et isa on pärit naaberkuningriigist, kuningriigist, kus valdavalt olid troonil maagiavõimetega kuningannad, aga umbes 150 aastat tagasi asi muutus ja sealt edasi on olnud maagiata kuningad. 25 aastat tagasi oli kuningannapooldajate ülestõus, mis julmalt maha suruti, aga osad pääsesid pakku, peategelase kuningriiki. Keerulisi käike pidi satub tüdruk intriigide keskele, et taas kuninganna troonile tõsta.

Kahes ajas käimist pole palju, aga sel on loo edasiviimises oluline roll, tüdruk näeb 150-aasta taguseid sündmusi läbi ühe oma esivanema silmade.

See raamat meeldis mulle päris hästi, selline ootamatute pööretega, usutava ja sümpaatse peategelasega, kes on küll eriline, aga kes ei ole päriselt see väljavalitu ja troonipärija, vaid kes on nutikas taustajõud, et kuninganna troonile jõuaks. Raamatus oli tunda mingeid Šoti-mõjusid, rohkem küll sellised popkultuurilised ja stereotüüpsed, aga südame tegid lugemise ajal soojaks ikka. Armulugu on vaoshoitud ja viktoriaanlik ja väga vanilje, aga kuna kogu raamatu õhustik on selline muinasjutuline ja peategelane on viimased 7 aastat põhimõtteliselt kloostrikoolis olnud, siis miks mitte, siia raamatusse selline lähenemine sobis.

Fun fact — raamatu kaardil on kohanimi Morna :)

***

Raamatu järg “The Queen’s Resistance” oleks võinud kirjutamata jääda. Esimene raamat lõppes ju kuidagi kenasti ära.

Intriige ja vägivalda ja ootamatuid loopöördeid on siin raamatus ohtralt, aga see ohtrus ei tule raamatule kasuks, kui on ainult tegevus ja väga vähe tegelaste mõtteid, siis läheb ka lugemine igavaks. Üks suur miinus on, et raamatus on nüüd kaks jutustajat. Kui tüdruku hääl on enamvähem usutav, siis panna 27-aastane noormees mõtlema nagu mõtleks 12-aastane tütarlaps … eee … ei ole hea mõte.

Raamatu järelsõnast sain aru, et nii järg kui kaks jutustajahäält olid kirjastusepoolne surve. Et jah, kuigi head toimetajad on kuldaväärt, siis vahel toimetajad ka eksivad.

***

“Sisters of Sword & Song” on eraldi, hoopis teises maailmas ja hoopis teiste tegelastega raamat.

Inspiratsiooni on saadud antiigist. Peategelased on ühest kaugest oliivitalust pärit õekesed. Üks neist astub armeesse ja teine satub maagi kirjutajaks ja mõlemad intriigide ja salasepitsuste keskele.

Lugemiselamus on selline kahe eelnevalt loetud raamatu vahepeal, et hea nagu väga ei olnud, aga ega halb nagu ka väga ei olnud, noorele lugejale täitsa soovitaks, aga täiskasvanumale mitte eriti. 

***

Kokkuvõttes — kui Rebecca Ross võtab kirjutada järgmise tütarlapseliku muinasjutulise seiklusloo, siis ma täitsa usun, et sellest võib omas niššis üsna hea raamat saada, aga meeskaraktereid võiks esialgu veel kõrvaltegelastena või mustandites proovida ja arendada, ehk kunagi kaugemas tulevikus saavad need nõksud ka selgemaks.