Ali al-Muqri “Hurma”

Ega ma seda küll kuidagi oodata ei osanud, et Läti kaasaegne naiskirjandus mind Jeemenisse viib. Aga mustvalgepunane kaanekunjundus tõi välja Jeemeni lipuvärvid ja siin ma siis olen.

“Hurma” tähendab naist, täpsemalt siis kellelegi kuuluvat naist, tavaliselt on “omanikuks” abikaasa, aga sõltuvalt asjaoludest ka isa, vend või mõni muu meessoost sugulane. Sellega on juba üsna palju raamatu teemadest ette antud.

Mulle üllatuseks oligi lugu jutustatud naise vaatepunktist. Peategelane on ühe tõenäolist suhteliselt tavapärase kolmelapselise perekonna noorim tütar. Isa on see, kes asju otsustab, ema on vaikselt kodus, vend ajab omi asju, jõuab olla nii marksist kui mudžahiid, ning vanem õde … vot vanem õde on erand. Tüdruk käib natuke tavakoolis, mõnda aega islamikoolis, natuke isegi ülikoolis. Korraldatud abielu, pühendumine mehe unistustele, natuke reisimist (mille puhul küll lõbureisist kuidagi rääkida ei saa, aga mis annab uusi tutvusi), tagasi koju. Kogu raamatut läbib seksuaalse rahulduse otsing ja seksuaalsuse avaldumise võimalused islamimaailmas ning naise positsioon ja võimalused (ja mittevõimalused).

Peategelase kujutamine oli nii ja naa. Tegu oli suhteliselt hästi kohaneva persooniga, kelle läbi erinevaid tegelasi, motiive, ilminguid avati, kellel ka endal olid omad soovid, tahtmised, eesmärgid, kuigi need soovid kuhugi väga edasi ei viinud. Mõne koha pealt tundus  täitsa usutava kujutamisena ja mõne koha pealt ei tundunud. Aga selles muljes võis täitsa suur osa olla ka minupoolsel kultuurilisel valestitõlgendamisel. 

Väga tore võte oli autoril muusika põimimine raamatusse. Egiptuse lauljatar Om Kalthoum (ka Oum Kalthoum või Umm Kulthum (1898-1975)) oli ja on Araabiamaades tuntud ja armastatud ning tema muusika tundmine annaks raamatu lugemisele palju kaasa.

Üks uid, mis mind lugedes tabas, oli hetk, mil ma tundsin, et see on mingi veider ulmekirjandus, arvutid ja mobiiltelefonid mingis keskaegses külas, modifitseeritud “Kõrge ristiretk” või midagi. Paraku ei ole ulme. See kõik on päriselt. Inimesed, kes on usust ja võimust lolliks länud ja kehtestavad mingeid lolle reegleid, kui muidu ei saa, siis relva abil. Ja rahvas, kes püüab ses reeglterägas kuidagi ellu jääda ja sellega kinnistab reegleid. On neil seal Jeemenis nendega häda, on meil naabritel nendega häda. Ohjah…

Francesca Maria, Nate Olsen “Black Cat Chronicles: Greyfriars Cemetery”

Selle koomiksi pdf-i omanikuks sain ma Fb grupis Global Girls Online Book Club toimunud autori päeva loosimisel. Päeva autor oli Francesca Maria ja kuidagi jooksid need tema postitused ja küsimused seinale (FB on väga ettearvamatu, milliseid grupipostitusi sulle omal seinal näidata ja milliste järele sa pead gruppi sisse minema ja valima “uuemad enne”, sest kui sa jätad “asjakohasemad enne”, siis ei näe sa neid iial) ja tuli tahtmine vastata ja vestelda ja põgusa netivestluse käigus sai selgeks, et meil on palju ühist — ühised lemmikautorid ja üldine kirjanduslik maitse, natuke sarnane nalja-, idealismi- ja tunnetustsoon.

Koomiks on lühikõhelugu. Mulle tohutult meeldisid kaks asja: loo jutustajaks on must kass ja juttu on Edinburghi Greyfriarsi surnuaiast. Praegu on surnuaia väravad valdavalt kinni, sisse saab vaid kokkulepitud ekskursiooni ja giidiga, aga kui me mõned aastad tagasi Edinburghis käisime, siis värava vahelt piiludes oli üldmulje siiski mingil määral hoomatav. See paistis olevat ideaalne koht gootifoto sessiooniks :) Ma ei tea, palju sellest surnuaiast õudusjutte on kirjutatud, aga ma kaldun arvama, et üksjagu, lihtsalt meieni ei ole need jõudnud.

Francesca Maria on võtnud ette mõned hetked Edinburghi ajaloost, mõned hetked Greyfrarsi surnuaia ajaloost ning kohaliku kummitusloo ja selle siis koomiksistsenaariumiks kirja pannud, kunstnik Nate Olsen tegi pildid. Ühelt poolt oli selline natuke illustreeritud Wiki tunne, ma oleks natuke isikupärasemat lähenemist näha tahtnud, aga ju tundus tegijatele see lugu niisamagi värvikas — ja no tegelt ongi — ning see must kass, kes pea igal leheküljel ringi kondab, päästab päris palju.

Musta kassi järgmised lood tulevad Alaskalt ja Antartikast. Ma hoian kuskil aju tagasopis meeles, et kunagi võiks need järjed võimaluse korral üles otsida.

Tim Severin “Viking. Odinn’s Child”

Ma mingi hetk otsisin viikingeid ilukirjanduses ja Tim Severini triloogia tuli mitmes nimekirjas ette. Aitäh Markole, et see triloogia minuni jõudis! See raamat ootas üsna jupp aega oma õiget lugemisaega, aga nüüd saabus õige hetk ja raamat sai üsna hooga läbi.

Lugemine oli üsna ladus, aga siiski pani mind mõtlema, et Tim Severin ei ole vist just üleliia hea kirjanik. On näha, et ta on teinud tohutu eeltöö, tal on kuhjaga teadmisi, ta on hea struktrueerija ja üldistaja, ta oskab välja noppida teadmistepagasisit olulise ja huvitava, ta oskab konstrueerida olukorrad, kus need teadmistenäitamised tunduvad peaaegu loomulikena. Võtta peategelaseks vallaslaps, kes olude sunnil satub perest peresse ja ühelt saarelt teisele, oli väga hea võte, nii sai geograafilist mastaapsust ja tohutu tegelaste galerii. Ja ta on väga hea kirjeldaja — parasjagu täpne, aga mitte üleliia detailidesse laskuv. Puudu jääb emotsionaalsest ja psühholoogilisest poolest. Päris pabernukud need tegelased pole, aga ega väga sügavat mõistmist ja kaasaelamist nad ka ei paku. Mõningast küll, aga mu jaoks jäi pisut väheks. Aga kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis oli see ikkagi mu jaoks väärt raamat, mida lugeda, lihtsalt suurepäraseni see lugemiselamus ei tõusnud.

Ma sain üsna palju targemaks. Need põhjalased olid seal aastatuhande vahetuse kanti kuidagi eriti rahutu rahvas :) Üks asi on rüüsteretked (neid mainiti siin raamatus vaid põgusalt), teine on suur teema on väljarännud ja asunduste rajamine. Kus vähegi Põhja-Euroopa saartel vaba pinda oli, sinna kand kinnitati (Orkney, Iirimaa, Island, Fääri saared). Natuke pikemalt on juttu Gröönimaa asurkonnast ja retkedest Vinlandi. Mulle tundus, et see põhjendus, miks Vinlandis kehvasti läks, oli suuresti autori väljamõeldis, aga tundus suht usutav — vead suhtlemisel põlisrahvaga ja omavahelised tülid, lisaks liigse isoleerituse tunne. Sõit ise sinna ja tagasi ei tundunud olevat kuigi suur probleem. Kolmas rahutuse näitaja on kurb tõsiasi, et ka omavahel madistati kõvasti, küll au, küll maa, küll varanduse pärast.

Üks teema, mis mu meelest oli hästi välja toodud, oli ristiusu leviku ja vanade uskumiste vaheline vastuolu. Vaid vähesed suutsid endas üles ehitada sünkreatismi (st kummardada korraga nii Kristust kui Thori, raamatus paar näidet on), vahel läks usuvahetus lihtsamalt, vahel oli lubatud tasu abiks ja vahel oli mõõk kõril väga veenev argument. Peategelane saab haridust mõlemalt poolt, Iiri druiide pärandist sutsuke veel lisaks. Ta on päris hea näitleja, et esineda sellena, kellena parasjagu vaja, aga südames peab ta end ennekõike Odini järgijaks, sellest ka pealkiri — Odini laps. Ja sellest, et raamatus on tema elust esimesed paarkümmend aastat, just see õpipoisi aeg. Eks järgnevates osades näha ole, kuhu see tee teda edasi viib.

Üldiselt on see ajalooline romaan, aga kui hästi tahta, siis annab seda ulmekirjanduse alla ka paigutada, oleneb lugeja usutunnistusest :) Igatahes on siin mõned nägemuste nägemised ja tuleviku ennustamised. Mu jaoks oli kuidagi hästi sümpaatne vana teadmamehe ülestunnistus, et, ah ega alati polegi vaja seda trannsi ja teist nägemist, mõnikord piisab sellest, et sa tead, kes on kelle sõber ja kes on kelle naaber.

Ma teen sarja lugemises väikese pausi, aga kindlasti loen edasi :)

Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise”, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii

Vanessa Len “Only a Monster”

Paljuski suht tavapärane ulmesugemetega noortekas — et tüdruk, kes avastab ootamatult mingid võimed ja selgub, et tema on see, kes peab mingi osa maailmast mingist jamast välja tõstma, et on kaks poissi, kes talle silmailu pakuvad, on keelatud armastus ja suguvõsade vaheline vaen jne. Aga see oli siiski nii mõnegi koha pealt päris hästi läbi mõeldud ja välja mängitud. Tüdruku võime on ajas rännata, aga selleks peab ta inimestelt aega näppama. See tekitab tas mitmeid moraalseid dilemmasid, aga eesmärk pühendab abinõu ja umbes 30 aasta jagu ta turistidelt aega võtab ja üheksakümnendate Londonisse satub. Edasine sisujutustus läheks juba liiga spoilerdamiseks, aga mainin ära, et mulle suht meeldis, et paika olid pandud üldised ajarännu-reeglid ja et alati tuli siiski valvel olla, sest trikstereid on ikka, mulle meeldisid ootamatused süžees, kõik ei läinudki nii libedalt, kui alul plaanitud, mingid vead osutusid juhusteks ja juhuslikeks ning mingid olid tõsisemate tagajärgedega. Kaasa just väga ei haaranud, ikka jäi see lugeja kõrvalpilk ja mingi norimistasand käiku, aga vastu ka ei hakanud, raamat lasi end üsna lihtsalt lugeda. Mitmed ebaloogilisused sai teismelise emotsionaalse kõikumisega ära põhjendatud ja mingitel puhkudel võis lihtsalt käega lüüa, ah, olgu peale. Lõpp oli selline, et nii võikski jääda, aga samas võiks ka edasi kirjutada (edit — autor otsustas edasi kirjutada, järgmised osad on “Never a Hero” ja “Monsters”). Mis mind segama jäi, oli see, kui lihtsalt peategelane otsustas, et perekond on kõige tähtsam ja kõik need võõraste inimeste elamata jäävad elud on seda teadmata tulemusega katset väärt. Ok, mingi kogus oli seal ka oma naha päästmist ja utsitamist kellegi poolt, kelle jaoks see polnud mingi probleem, aga ikkagi. Mis mulle meeldisid, olid mõttekäigud mälu ja mäletamise üle. Ja see pooleverelisus (peategelane on pool hiinlast, pol britti, pool koletist, pool inimest) oli ka päris hästi välja toodud, nii plussid (avaram vaade paljudele asjadele) kui miinused (oht mõlemal pool võõraks jääda). Võib lugeda, võib lugemata jätta, kummalgi puhul miskit erilist ei juhtu.

Travis Baldree “Legends & Lattes”

Mmmmm! Ma kardan, et mul on nüüd aasta raamat loetudki :D

Ma hakkan aru saama, miks inimesed neid “uute alguste kohvi-, kommi-, lille-, lõnga-, raamatu- ja muid poode” loevad :) Jah, see kindlustunne, et elus saab asju muuta ja midagi uut ette võtta ning et on võimalik ära tunda südamelähedane ala, olgu hobi või tööna, mõnikord juhtub see lihtsalt natuke hiljem, kui kooliajal, ja et sõbrad on olulised ja et kuigi elus tuleb jamasid, siis neist on võimalik üle saada, natuke õnne ja usku asjade õnnestumisse kulub ikka marjaks ära ja et igaühe jaoks on kuskil keegi jne, jne.

Raamatu peategelane on palgasõduri/rändrüütli/pearahaküti ameti maha pannud ork Viv, kes on juba jupp aega teinud ettevalmistusi, et avada kohvik. Sest kohv — see on jumalik jook, seda teadmist ja kogemust lihtsalt peab teistega jagama! Nii asub ta linna, kus tal pole ühtegi tuttavat, ostab vana talli, laseb selle ümber ehitada, palkab abilise ja hiljem veel teisegi ning kohvik hakkab elama. Eks tule ette takistusi: esialgu ei tea linnaelanikud, misasi see kohv üldse on ja ei oska seda tahta, lisaks tüütavad Vivi katusepakkujad ja vana võitluskaaslane. Aga tasapisi, samm-sammult, lonkshaaval, uute ja vanade sõprade ning imeliste kaneelirullide toel — kohvikust saab asja. Ja viimaks hakkab Viv ka isikliku elu peale mõtlema.

See sisukokkuvõte ei kõlaks mu jaoks kuigi ahvatlevalt, aga ork ja sukkubus ja goblin ja kääbik ja rottpagar ja hiigelkass ja teised tegelased annavad just selle toreda lisamõõtme, mis selle “-poe” loo mu jaoks meeldivaks lugemiseks muudavad. Kui fantaasiakirjanduse poole pealt vaadata, siis vahelduseks on sellist endiste mõõgakangelaste ja fantaasiategelaste argist askeldamist täitsa tore lugeda, kõik seiklused ei pea mingi suure eesmärgi ja/või maailma päästmise nimel ribadeks rabamine olema, vahel võib ka väiksemate eesmärkide nimel rabada. Ja kirja on see raamat mu meelest saanud soojalt, südamlikult ja pehme huumoriga.

Lugetagu! :)

Ja järge lubatakse üsna varsti!

T. J. Kirsch “Willie Nelson: A Graphic History”

Kantrilaulja ja filminäitleja Willie Nelsoni elulugu koomiksivormis.

Ma ei teadnud Willie Nelsonist suurt midagi, ma olen pilte näinud, tundnud ära, et kantrimuusik, aga nime ja nägu kokku ei viinud ja teadlikult ühtki Willie Nelsoni lugu kuulanud ei ole. 

Koomiks ise mulle suuremat elamust ei pakkunud. Kuidagi hõre ja tuim ja valikud, millel pikemalt peatuda, olid mõnikord mu jaoks küsitavad. Kuigi koomiksil oli tervelt kaheksa kunstnikku, siis ega ma ühegagi rahul polnud, enamasti läksid pildid liig lihtsateks ja puhtalt illustratsioonideks kätte ära, koomiksile omane hoog ja pildi abil loo jutustamine jäid siinkohal mu jaoks ära.

Aga positiivne on see, et mingi aimu ma Willie Nelsoni elust ja loomingust ikkagi sain ja koomiks andis tõuke ka pisut edasi uurida. Jõudis ja jõuab mees palju: ta on välja andud 73 plaati, viimase eelmisel aastal. Ja ta saab sel kevadel 90! Omamoodi on tegu hilise õitsejaga, sest kuigi lapsest saati kiideti tema annet, siis läbimurre suurematele lavadele võttis aega, suurem tunnustus tuli seitsmekümnendatel ja kõrghetk olid kaheksakümnendad, aga tegutseb ta siiani ja oma kindel (ja üsna arvukas) publik on tal ikka olemas. Ta on teinud arvukalt koostööprojekte ja lisaks lava- ja linaesinemistele on ta ka olnud festivalide ja suuremate muusikaürituste (n Farm Aid) korraldaja ning kanepi legaliseerimise propageerija. Tema isikliku elu võib kokku võtta sõnaga “kirev”. Eestlastele on arvatavasti kõige kuulsam Willie Nelsoni laul “On The Road Again” Justamendi esituses. 

Juutuubis ringi konnates ma Willie Nelsoni muusika ja laulmismaneeriga sõbraks ei saanud, aga olgu sest teeloleku laulust veel üks kaver:

Maggie Shayne, Meljean Brook, Marjorie M. Liu, Alyssa Day “Wild Thing”

Võtsin üle hulga aja kätte raamatu, mis käib paranormaalse romantika (paranormal romance) alla.

Esimene lugu, Maggie Shayne “Animal Magnetism” oli saast. “I’m too sexy for my shirt” politseinik ja “I’m too sexy for my skirt” loomade mälestusi lugeda oskav loomaarst. Lame süžee ja papinuku kangelased ja suht nüri kirjutamisstiil.

Teine lugu, Meljean Brooki “Paradise” oli juba kabedam. “I’m too sexy for my shirt” vampiir ja “I’m too sexy for my skirt” kaitseingel. Maailm avanes järk-järgult ja sellesse oli panustatud, see mütoloogiline segapuder sai mingi loogika ja suutis vampiirindusse isegi mingi oma vaate lisada ning kaitseingli mõned nükked oli täitsa hästi välja mõeldud. A kokkuvõttes läks lugu liiga madinaks ja liiga žanri nahka ära.

Kolmas lugu, Marjorie M. Liu “Hunter Kiss” oli juba täitsa lugu. “I’m too sexy for my shirt” endine preester ja “I’m too sexy for my skirt” deemonikütt. Midagi oli neis karakterites tuttavlikku (“Buffy” ja muud deemonitapjate linalood), aga ikkagi täiesti omamoodi ja oma minevikuga. Need päeval tätoveeringutena kangelanna nahal puhkavad ja öösel teisi deemoneid rappivad pisikesed sellid olid vägagi teistmoodi ja huvitav lisandus ilukirjanduses ringilippavatele deemonitele. Kogu jutu õhutik oli mõnusalt dark ja parasjagu tempokas ning argisust ja üleloomulikku oli kuidagi minu maitse jaoks parajas vahekorras. Armulugu arenes kiirelt, aga see oli karakterite mineviku ja loomusega kuidagi usutavaks ära kirjutatud ning see oli parasjagu vaid üks osa loost. Kogumiku tähtlugu.

Neljas lugu, Alyssa Day “Wild Hearts in Atlantis” mahub sinna esimese ja teise loo vahele, et päris saast ei ole, aga päris jutu mõõtu nagu ka välja ei kanna. “I’m too sexy for my shirt” Atlantise sõdalane ja “I’m too sexy for my skirt” poollibapanter. Libaloomad on mu nõrkus, seega ma annan sellele jutule palju andeks, aga kokkuvõttes liigpositiivsed ja liignegatiivsed tegelasedd ja deus ex machina ja nüridapoolselt kirjeldatud lihalikkus ei jäta sest loost head mälestust.

Vahel võib seda žanri ka lugeda ja vahel võib sealt isegi toredaid üllatusi tulla, näiteks see Marjorie M. Liu lugu. Ma sain nüüd taustauuringuga teada, et Marjorie M. Liul on sellest deemonikütist lausa raamatusari. Kogumikus “Wild Things” ilmus jutt 2007. a, Hunter Kissi sarja esimene raamat “The Iron Hunt” ilmus 2008. a. Ja muide, Marjorie M. Liu on see autor, kes kirjutas “Koletise” koomiksi, mille esimene osa eelmise aasta lõpus ka eestikeelsena välja tuli, loo.

Ma panen siia kaanapildigaleriisse väga kitsa valiku, milliseid teoseid neil autoritel veel on ilmunud.

Ahjaa, kui on keegi, kes pole kuulnud laulu “I’m too sexy”, siis olge lahked:

Stephen King “Fairy Tale”

King on kunn.

Miskit pole teha.

Lugesin ja nautisin.

Lugu ja sõnu.

Tegu on noortekaga, kus esimene kolmandik on reaalelu oma probleemidega (ema surm, isa alkoholism, kitsad majanduslikud olud ja palju muud veel) ja ülejäänu on seikluslik fantaasiamaailm (koletised! võitlused! päästmist ootav kuningriik! printsess! ja palju  muud veel!). Loo peategelane on seitsmeteistaastane Charles ja ma tahaks öelda, et teine peategelane on hundikoer Radar.

Kõigele muule ilule lisaks on siin raamatus tohutult viiteid igasugustele teistele raamatutele ja autoritele, eraldi tooks sellest seltskonnast välja Bradbury ja Ende.

Amy Chu, Edu Menna “KISS: The End”

Kui koomiks läbi sai, siis esimese asjana vajas lappimist auk hariduses — ma ei ole kunagi teadlikult KISSi kuulanud.

Kolasin siis juutuubis ja sain veidra elamuse — muusikaliselt oleks nagu pop-rock (midagi Roxette’i kanti), väljanägemiselt ja lavalise energia poolest hard metal. Jaa, loomulikult olen ma KISSi laule kuskilt varem kuulnud, aga muusikal ja esitajanimel puudus seos.

Oma võlu neil kahtlemata on — meloodiad on kerged kõrvaussideks saama ja ülevõlli teatraalsus pakub meelelahutust — aga uut lemmikut neist mulle ei saa, kasvõi juba seepärast, et laulja hääletämber mulle eriti ei meeldinud.

Aga koomiksi juurde. See oli kogemata leid, toksisin sinna vabakoomiksilehele otsisõna “end” ja vaatasin, mis välja tuleb.

Viieosaline lugu algab sellega, et üks loru poiss jäetakse maha, töölt lastakse ta lahti ja koduteel satub ta liiklusõnnetusse. Silmi avades on ta võõras kohas ja talle vaatab otsa põrguvürsti kasutütar. Minnakse siis Kuradi palge ette, kes kurdab, et näe, käisid siin neli meest ja panid pihta mõõga, tahad elada, mine Maale ja too mulle mu kraam tagasi. Ja lähevadki siis poiss Jay ja põrgupiiga Mania KISSikate käest mõõka tagasi nõudma.

Tegevust on mitmes ajas ja mitmes paigas. Eelkõige on see Jay lugu, KISS on pigem taustaks — ja mulle meeldiski nii rohkem.

Lõpp on nunnu :) Spoiler — Kurat koos KISSiga laval jämmimas :) Ja piinamisviisid on loomingulised :) Spoiler — Kurat loeb oma luulet ette :) Ja Kurat on omamoodi Disney printsess :) Spoiler — Kuradi sidekick on ilus suur madu :) 

Ma sain aru, et koomiksis on kasutatud KISSi laulusõnu, aga nagu öeldud, siis mul ei hakanud nende tsitaatide peale ükski kelluke helisema. Aga isegi paduvõhikuna saan ma öelda, et valitud olid kuidagi õiged laulud ja sõnad —  sõnad, mis just selle looga suurepäraselt haakusid.

Täitsa vahva seikluslik vahepala :) Ja KISS on tänuväärt koomiksimaterjal :) Jube palju smailisid sai, aga no mis teha :)