Sa lebad vannis. Vees on nii vannisoola kui vannivahtu, vanni äärel mõned küünlad ja su käes on šampanjapokaal. Lõhnad, segunevad lõhnad, igaüks on äratuntav ja omamoodi nauditav, natuke veel ja saabuks lõhnaküllusest tekkinud peavalu, aga ei, sinna piirini on kröömike veel aega. Must kass tuleb sulle seltsi, kõnnib pahakspaneval ilmel ettevaatlikult mööda vanni äärt. Äkki ta libastub ja hetk hiljem on sul vasakul käel ja näol kriimud. Kokkupuutest soolase veega hakkavad kriimud kipitama, aga päriselt valus ei ole. Küünlad jäid püsti, ainult kõiguvad vaikselt, välja arvatud see üks, mis hulbib õnnetult vannivees ja millest sul paremal põlvel on nüüd nädalaid paranev põletusarm. Parunessi vaim tuleb vaikselt ja palmib su juukseid. Vaimu puude on jahe ja õrn ja selle hõng ulatub põlvenigi. Pats on ilus, kuid pusasid täis. Tahad end peeglist vaadata, aga tunned end Dracula nõona, sest peegel on udu-udune ja näitab vaid valgustäppe ja pimedust. Ja pimedust. Ja pimedust. Lööd käega. Paruness hajub kui suits. Mõtled korraks pooleliolevale raamatule ja vedeled veel vannis. Kuni hakkab pisut kõhe. Ega sa täpselt teagi, kas see kõhedus on jahenevast vanniveest või peeglist vastuvaatavast pimedusest või enda rebasesabadega rappaminevatest mõtetest, aga selleks korraks saab küll. Kass on ka juba ehmatusest üle saanud ja nurub pai. Kass ja kohv ja raamat ootavad. Vannivesi voolab kohtuma Cthulhuga. Pimedus libistab end vanni alla, aga mõni laik tuleb suga kaasa. Ja sa ei tea, kas see on sama tükk pimedust, mis viimati. Ja milline tuleb järgmisel korral.
Et siis. Mulle meeldis. Ikka meeldis. Ilus ja kriipiv korraga. Ja minu jaoks oli neis lugudes see müstiline miski, jumala puudutus või peegeldus ammukadunud templist. (Kuigi kõik pole kuld ja ma olen nõus, et enamiku oma luuletustest oleks Gaiman võinud pigem proosana lahendada.)
Illustratsioonid Dave McKean, välja arvatud see viimane tundmatu.
Lisalugemist: Leila Liivak Reaktoris, kolm Loterii blogis
Nagu viimati loetud Ehingi: armastus ja omamütoloogia ja hinge pealt ära. Sarnaselt Ehiniga ma mõistuse tasandil väga hästi ei adunud, mis parasjagu käsil, aga seeeest emotsioonid said siit kogust oma osa kätte. Kui Ehini kogu pani pildiga mängima, siis see kogu äratas mus sahtlipoeedi:
Sulepuru 