Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga misipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus neljas raamat, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kulturikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.

Peategelased on suure osa elust paguluses elanud Tebe, kelle elutöö on James Joyce’i tõlkimine läti keelde, ning määramatus vanuses algaja naiskirjanik, keda Tebe oma kirjades Tütrekeseks nimetab. Nende kummaline ja ilus sõprus on raamatu telg. Vorm on ühtaegu lopsakas (palju tsitaate, erinevad registrid, on nii epistolaarset kui kirjeldavat kui sisekaemuslikku) ja napp (palju lühilauseid ja ütlemata jätmisi). Kõige toredam vist ongi see, et autor ei alahinda lugejat, vaid on üsna kindel, et lugeja suudab tema kirjutatuga kaasa mõelda, ise seoseid tekitada ja sealt edasi minna.

Tõlkijale on see raamat paras pähkel. Hannes Korjus on teinud mu meelest suurepärase töö, tema sõnavalik on täpne ja hea nüansitunnetusega ning paistab välja ka see, et ta pole peljanud vajadusel abi küsida.

Hilisem taustauuring tõi välja, et tegelikult on see tõsielusugemetega raamat, Tebe on Dzintars Sodums ja Tütreke Nora Ikstena ise. Niiet mõneti siis ka mälestusteraamat. Võib-olla mõnele lugejale on see infokild kasuks ja reklaamiks, ma ise kuulun küll nende hulka, kel on hea meel, et sellest takkajärgi teada sai, aga inimesi on erinevaid, eksole.

Raamatumuljeid pole netis just palju, Sehkendaja kirjutas https://sehkendaja.wordpress.com/2020/02/15/17-nora-ikstena-mees-sinises-vihmamantlis/

Katriin Fisch “Lubaduste lennurada”

Mis on head? — Korralikud laused ja korrektne eesti keel. Ja mõned detailid. Ajalisel ülesehitusel polnud ka midagi viga. — Mis on halba? — Igav, nii lõpmatult igav. Ja mõned eriti tüütud detailid. Ebaloomulik dialoog ja kiretud karakterid. Kõige enam masendasid mind tegelaste riietuste kirjeldused. — Mis see raamat olla tahab? — Ma ei tea. Naisteka jaoks on mu meelest liialt veniv ja targutav, kirjaniku arenguromaaniks liig pealispindne, ajastupildi jaoks ebausutav, psühholoogilise romaani jaoks liiga palju kantseliiti ja tarbetut ilukõnet ning liiga vähe süvenemist ning iga eelmainitud asja jaoks on liiga vähe emotsiooni. Aga kõigi eelmainitute alged on olemas. — Loovkirjutamise harjutus? — Jaa, see sobib küll, harjutuse või proovitööna ütleks, et täisa kabe. — Kokkuvõttes? — Võib olla, et selle raamatu jaoks on võti täitsa olemas, ainult mina ei leidnud üles… Aga võib ka olla, et ma viskasin kõik võimalikud võtmed ise põõsasse hetkel, kui lugesin esimest rõiva-kirjeldust, et pisiasi, aga kohutavalt segav, nagu kivike kingas.

Peter Stjernström “Maailma parim raamat”

Kui raamatu pealkiri on “Maailma parim raamat”, siis seda ju peab lugema, eks ole :)

maailma-parim-raamatSuures osas on see kirjaniku-romaan. Et kuidas siis kirjutada seda maailma parimat raamatut. Sekka asjaajamisi kirjastusrahvaga ja rivaalisuhteid teiste kirjanikega, arvamusi populaaržanritest ja -autoritest ning lõppu krimivint. Segiläbi iroonia ja tõsimured (iroonia satub küll ülekaalus olema).

Ma ei arva, et see on maailma parim raamat, aga lugesin ma seda üsna lustiga. Ülesirvimine enam nii head emotsiooni ei toonud, aga üle keskmise raamatuks arvan ikka.

Tegevuskoht just ülemäära oluline pole, aga pisukesi pidepunkte pakkus küll, et ma mõnda kohta, mida raamatus mainitakse, ise näinud olen. Raamatukujundus saab plusspunkte :)

Jüri Pino raamatust ERRi lehel.