Stephen King “Fairy Tale”

King on kunn.

Miskit pole teha.

Lugesin ja nautisin.

Lugu ja sõnu.

Tegu on noortekaga, kus esimene kolmandik on reaalelu oma probleemidega (ema surm, isa alkoholism, kitsad majanduslikud olud ja palju muud veel) ja ülejäänu on seikluslik fantaasiamaailm (koletised! võitlused! päästmist ootav kuningriik! printsess! ja palju  muud veel!). Loo peategelane on seitsmeteistaastane Charles ja ma tahaks öelda, et teine peategelane on hundikoer Radar.

Kõigele muule ilule lisaks on siin raamatus tohutult viiteid igasugustele teistele raamatutele ja autoritele, eraldi tooks sellest seltskonnast välja Bradbury ja Ende.

Catherine Ryan Hyde “Seitse täiuslikku olendit”

Kui raamatu peategelaste hulgas on seitse kutsikat, siis see peab ju nunnukas olema, eksole. Noo, natuke oli ka. Ja mõned head noortekahetked olid ka, n peategelane, kolmeteistkümnaastane Abby arutlemas erinevate täiskasvanute suhtlemisstiilide üle. Naisteka pool oli selline keskeltläbi, et trafaretne ja ettearvatav, miskit lugemiselamust ei pakkunud, aga silmipööritamapanevalt tobe ka ei olnud. Punkt selle eest, et autor püüdis vaimset perevägivalda lahti kirjutada, päris mitu punkti maha selle eest, et see oli kuidagi ebausutav. Punkt leina lahtimõtetamiskatse eest, mitu punkti maha liigse konstrueerituse eest. Punkt toetava tegelaskuju ja vestluste eest, mitu punkti maha stereotüüpidel liugu laskmise eest. Aa, Abby tegelaskuju eest tuleb punkt, täitsa naksakas ja omanäoline tüdruk.

Mul jäi mulje, et autor koristas oma mustandisahtlit ja surus kiiruga ja jõuga mingid pooleliolevad ideed ühte raamatusse, rohkema aja ja hoolsama valikuga oleks vast parem raamat saanud, sest ideejupid olid ju iseenesest okeid, mulle ei meeldinud aga see, kuidas need olid kokku pandud.

Mingil hetkel meenus Nicholas Evansi “Hobulausuja”, noh et tüdruk, tema abielus ema, nägus lahke mees ja loomad, ma ei tea, kui laialdaselt sedasorti kirjandust kirjutatakse, “Hobulausuja” on küll suht positiivse lugemiselamusena meeles.

Aga kuidas see kõik teemapunkti alla läheb? No on jookmist, käimist ja matkamist siin raamatus, mitte põhiteemana, aga millegi olulise äramärkimisena küll. Lisaks on ujumist, mis mulle isiklikult on mõistlikum ja meeldivam tegevus, kui kolm eelnevat kokku :)

Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina”

Saatusesepp jäi pikalt pooleli, sest N/G-ga algavaist maist ei suutnud ma miskit välja valida, alles nüüd, kui aasta lõpp käega katsuda, sähvatas päästev mõte — olgu see lasteraamat Gruusiast.

Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina” on Eugene Ivanovi toredate piltidega juturaamat pisi-pisi-lugejatele. Murbi ja Paliina on koerad, Murbi on suur must valge sabaotsaga ja Paliina väike valge musta sabaotsaga. Nad mängivad päevad läbi koos metsas, puhkavad ja söövad koos ning on muidu sõbrad. Ühel päeval aga tõuseb tüli… Kuidas tülitsejaist jälle sõbrad saavad…

Nunnumeetrilskaalal saab raamat üsnagi kõrged punktid ja nii teksti autori kui kunstniku nimi tasuvad meeldejätmist.

W. Bruce Cameron “Koera teekond”

Lugu ümbersündidest ja koera piiritust ja tingimusteta armastusest, soovist oma inimese elu teha rõõmsamaks ja kaitstumaks. Esimene raamat mulle täitsa mõjus, see järg on sutsu lahjem, sest rohkem kui koera nägin ma selles ühe untsuläinud perekonna lugu, st see koera vaatepunkt oli küll kogu aeg olemas, aga olmekirjandus kippus seda varjutama. Aga koera-sõpradele on see armas lugemine ikka. Nii tore oleks, kui kõik koerad leiaksid selle oma inimese.