Marie Lu “The Kingdom of Back”

Kui ma seda raamatut lugesin, siis oli täitsa hea lugeda. Raamatu peategelane on Wolfgang Amadeus Mozarti õde Maria Anna Mozart ja vaatluse all aeg, mil Nannerl (Maria Anna hellitusnimi) kasvab tüdrukust neiuks. Klaveritunnid, esinemised, ringreisid, isa nõudlikkus ja mure raha pärast, hell ema, mure venna tervise pärast. Helilooming, mida ta pidi salajas hoidma. Ja selle tõttu ka vahel pingelised suhted vennaga — üheltpoolt armastus ja toetus ja teisalt vahel kadedus, et Wolfgang on kogu tähelepanu keskpunkt. Ja siin tuleb mängu see Tagakuningriik oma isepärase floora-fauna ja haldjate-nõidadega. Ma ei ole Mozarti heliloominguga kuigi hästi kursis, aga isegi mina tundsin mõned vihjed Mozarti loomingule ära, tõenäolist muusikahuvilisele on see tasand siin päris rikkalik. Raamat algab ja lõpeb sama lausega, niiet ring saab kenasti täis. No natuke liig näpuga näitav ja YA oli see raamat kohati küll, aga üldjoontes — täitsa kobe.

Kui ma sinna otsa Maria Anna Mozarti wiki-artiklit lugesin, siis läks osa mu lugemisrõõmust kuskile kaotsi, tõenäoliselt sinna, et mingid jupid, mis ma arvasin autori fantaasia olevat, olid tegelt ka olemas olnud, st raamatu üldolemus — tõsielu ja fantaasia põimimine — jäi samaks, aga minu jaoks proportsioonid pisut nihkusid. A nu, kui ma tegelt valisin selle raamatu esialgu nii pinnapealselt, et oo, täitsa lahe kaanekujundus, siis ega mul pole midagi väga kobiseda ka :)

Sealt wiki-lehel on valik raamatuid, kus üks tegelastest on Maria Anna Mozart. Sellest nimekirjast omakorda valik:

  • Barbara Kathleen Nickel “The Secret Wish of Nannerl Mozart” (1996) 
  • Alison Bauld “Mozart’s Sister” (2005)
  • Nancy Moser “Mozart’s Sister: A Novel” (2006)
  • Ann Turnbull “Mary Ann and Miss Mozart” (2007)
  • Carolyn Meyer “In Mozart’s Shadow: His Sister’s Story” (2008)
  • Matt Rees “Mozart’s Last Aria” (2011)

Anders Fager, Peter Bergting “The Crows”

Raamat, mis sai alguse kahest maalist. Kui kunstnik Peter Bergting korraldas oma näituse, siis ta pani tähele, et kõige enam jäid inimesed seisatama just nende kahe pildi ees. Jäi seisatama ka kirjanik Anders Fager. Ja tal tuli mõte. Aega läks, aga asja sai, ning kahepeale (kuigi suurem jagu oli siin vist Andersi jagu) kirjutasid nad valmis loo ning Peter joonistas veel hulga pilte juurde ning oligi valmis õuduskategooriasse kuuluv graafiline jutustus “Kaarnad”.

Loo sisu on umbes selles, et läheb noormees Kim kuskile Rootsi pärapõrgusse oma äsjalahkunud vanavanemate maja üle vaatama, meenutab seal olnud lapsepõlve, muuhulgas kaarnaid, meenutab valu ja vaime ning vaatab, kuidas nende vaimudega siis edasi elada. Sünk lugu. Pildiline pool tundus mulle sutsu tugevam kui jutupool, aga kokku oli päris hea, mitte suurepärane, aga hea.

Seda veel, et see ei ole tavapärane koomiksiraamat, vaid minu silma jaoks pigem jutt, mis on rikkalikult illustreeritud (illustratsioonides on küll kohati ka koomiksielemente), kus pildi ja teksti koosmõju on küll tugevalt olemas, aga seda teksti oleks võimalik (küll mõningaste kadudega) ka niisama lugeda. Aga samas, mul ei ole mingit tõrget seda raamatut graafilse jutustusena määratleda.

Üks kurb mõte, mis lugedes pähe tuli, oli Bullerby, omal ajal väike idülliline külake, aga aega on ju nii palju mööda läinud ja mis sest väiksest külast tänaseks võib olla saanud…

Anders Fager — https://www.gottick.com
Peter Bergting — https://www.bergting.com

Jutu aluseks olnud pildid:

Joan He “Descendant of the Crane”

Selle loo juured on kuskil sügaval Hiina kultuuris ja ajaloos, aga seda Ida butafooriat on siiski kasutatud suhteliselt vähe, mõjud on keskkonnas ja tegelaste rõivastes ja mingil määral mõtteviisis, niiet seda on kogu aeg taustal õrnalt tunda, aga see ei muutu võõristavaks efektiks või teemaks, mille üle peaks pikemalt juurdlema.

Teine loo alustala on fännikirjandus. Ja seda mitte halvas mõttes, vaid see kumab läbi kirjutamisstiilist, mis kirjeldab tegelasi üsna vähe ja keskendub tegevusele (sest fännikirjanduse puhul on ju tegelaste välimus lugejatele teada) ning millel on teatud sarnasus ajalehesabade kirjandusega, st autoril võib ju kondikava lõpuni valmis olla, aga lugejatele kirjutatakse lugu valmis jupikaupa (see ei pruugi viia üldse kehva tulemuseni, võrlduseks Dickens, Balzac või Dumas, aga see annab loole teatud teistsuguse ülesehituse). Ma lugedes ise seda tähele ei pannud, aga kui kui raamatu lõpus oli autoritutvustuses see fännikirjanduse kirjutamise lause sees, siis kõlksus mu meeles miski paika, et jah, tegelt oli tunda küll.

Maailmaehitus ei ole väga keeruline, on üks kuningriik ja selle kolm-neli naabrit, kaugemaid paiku meile ei tutvustata, on inimesed ja siis on veel erivõimetega inimesed, kes suudavad ennustada, võluda ja kelle veri põleb sinise leegiga. Ligi kolmsada aastat tagasi toimus suur riigipööre, mille tagajärjel sattusid võluvõimetega inimesed põlu ja tagakiusamise alla.

Raamatu peategelane on Hesina, keda on kasvatatud troonipärijaks ja kes oma isa surma järel ka troonile asub. Perekondlikud suhted on keerulised: Hesina lähikonda kuuluvad tema kolm venda ja õde, osad on adopteeritud perekonda, osadel on üks vanem erinev. Hesina kuningannaks saades leiavad mõned neist koha riigiteenistuses ja mõned on niisama kuningannale abiks. See perekondlik dünaamika oli mu meelest päris kenasti kirja saanud.

Esimene asi, millele Hesina pühendub, on oma isa surma uurimine, sest ta on veendunud, et tema isa mõrvati ja seda pidi tegema keegi paleest. See mõrvauurimine käib pea läbi terve raamatu ja nii uurimise käik kui tulemused on üllatavad.

Sinna kõrvale tuleb tegeleda riigiasjadega: Ida poolt ähvardab sõda ja pealinnas toimuvad rahutused ning ministrid püüavad täita pigem oma kukrut kui mõelda riigi hüvangule.

Raamatus on ka tärkav armulugu, mis oli suht usutav ses mõttes, et see oli pigem juhuse ja aeglase tundmaõppimisega, et on inimesed mingi aeg ühe eesmärgi nimel ninapidi pikalt koos ja avastavad, et sümpaatia süveneb, aga see liin polnud kuigi hästi kirjutatud.

Tegelastest on kõige paremini lahti kirjutatud Hesina, kes mõne koha pealt on üleloomulikult positiivne kangelane — tark, uudishimulik, vapper, hooliv, heas võitlusvormis ja täis ideaale — aga keda on püütud inimlikumaks kirjutada läbi kahjatsuste, mis tulevad sellest, et mingid valikud teevad alati kellegile haiget, vali kuidas tahad. Ja keegi ei saa teada kõike. Ja valik, keda usaldada, muutub raamatu edenedes üha keerulisemaks.

Raamatu ülesehitus oli mu jaoks huvitav, iga peatüki eel on väljavõtted väljamõeldud seaduseraamatust, iga peatükk avab mingi tahu selle maailma või mõne tegelase ajaloost ning lõpp on täiesti ootuspäratu. Tegevust on nagu palju, aga jutustamisviis on kuidagi natuke aeglane, aga mu meelest see sobis siia.

Ma arvan, et keegi eesti kirjastustest võiks seda idasugematega noortefantasy trendi tähele panna ja kas just selle või mõne muu Ida mõjutustega noorteka ka ära tõlkida ja välja anda, sest kuigi on olemas Lian Hearni “Üle ööbikupõranda” ja järjed (eesti omadest on Jaapani mõjudega üks Mann Loper ja mõned Rait Piiri jutud ja võib-olla on miskit veel, täiendage :) ), siis “Ööbikupõradast” on juba jupp aega möödas…

Eugene Yelchin “Geenius laua all”

Ma ei oska öelda, kui palju see just on lasteraamat, aga ega see millekski muuks vist ka väga hästi ei liigitu. Seega — mälestused lapsepõlvest raudse eesriide taga, suunaga nooremale lugejale. Kuigi mulle tundub, et tegelikult loevad seda raamatut vanemad, vanavanemad, vanavanavanemad, sest neil on mingeid natuke samasuguseid asju mälust võrdluseks võtta. Eh, on ikka nõmedaid aegu siin ilmas olnud.

Leningradis, ühes tavalises kommunalkas elab ühes toas viieliikmeline juudi perekond: isa, ema, kaks poega ja vanaema. Minajutustaja roll on noorimal. Raamatus täpseid aastaarve ei anta, aga üks ajaline pidepunkt on 1974. aasta, mil Mihhail Barõšnikov Ameerikasse jäi. Inimeste ring, kellega Jevgeni raamatus suhtleb, on üsna ahas: balletifanaatikust ema ja luulefanaatikust isa, iluuisutamises tubli vend, kagebešnikust korterinaaber, mõistev vanaema, innustav kunstiõpetaja ja paar kokkupõrget eakaaslastega. Lootus, et kunst (selle laiemas mõttes) ja anne (selle kitsamas mõttes) suudavad igapäevajama talutavamaks teha. Teadmatus tegelikust ajaloost, nii perekondlikust kui laiemalt. Avastused, mis algavad nii süütult ja mis võib-olla seda julmemini lugejat rabavad. 

See ei ole helge lugu. Jah, kohati on sooja huumorit (ja kohati on kibedat huumorit) ja perekonna koosmeel (isegi need väiksed nagelemised kaasa arvatud) ning entusiasm on armas, aga kõik on ikkagi rusu all ja hirmul… 

Raamat on kuidagi katkendlikult kirja saanud. Need osad, mis on, on täitsa mõnusa sõnakasutusega, parasjagu tegevust, inimesi ja meeleolusid edasi andvad, aga vahele jäid nagu mingid täitmata tühikud. Enamjaolt seob Eugene Yelchin need tühikud oma toredate illustratsioonidega ära, niiet järjest lugedes ei pane nagu tähelegi, silma hakkavad siis, kui hakata raamatule takkajärgi mõtlema.

Eugene Yelchin sündis 1956. a Leningradis, 1983. aastast elab USAs. Ta õppis teatrikunstnikuks ning hiljem filmiasjandust, on kirjutanud ja illustreerinud mitmeid lasteraamatuid. Näiteid tema töödest võib leida https://eugeneyelchin.artstation.com/ . Kõige rohkem meeldisid mulle sealt need “Rango” tegelased, aga teised asjad on ka toredad.

Kristin Fields “Liilia valguse käes”

Selline keskmine lugu, et eriti just kaasa ei tõmmanud, aga väga nuriseda ka ei saa.

Loos on mitu liini.

Krimi — ühel õhtupoolikul kaob 4-aastane tüdruk Lily. Raamatust saab vihjed standardprotseduuride kohta sellistel puhkudel, aga uurimise enda juurde lugejat ei lasta.

Lein — igaüks püüab omamoodi hakkama saada ja need erinevused pigem lõhuvad kui liidavad perekonda.

Arenguromaan — kogu lugu antakse edasi Lily vanema õe — raamatu alul 11-aastase, raamatu lõpul 19-aastase Esme — pilgu läbi.

Tants — Esme kirg ja kutsumus on ballett. Ja ta on selles hea. Väga hea.

Loo lahtikirjutamisega on nagu on. Mõned kohad olid päris head, andmaks edasi, mida sellistes situatsioonides inimesed tunda, teha ja mõelda võivad, aga karakterid olid kuidagi verevaesed (iseäranis kahvatud olid kõrvaltegelased) ning teada sai neist vähe. Kui seda lugu kärpida ja näidendiks teha, siis see infopuudus ehk ei segaks, aga nii pika romaani puhul segas. Tantsu osa oli suht ok, ma oleks tahtnud näha rohkem prooviruumi, garderoobi ja lava, aga seda osa, mis anti, ma täitsa uskusin.

Meenus telesari “Dance Academy”, mis on Austraalia noortesari balletikoolist. Sarjale järgnes 2017. a. film. Kuigi seal oli küllalt palju tüütut suhtedraamat, siis Austraalia sarjadele omane inimlikkus ja rõhk tantsule panid sarja vaatama. Filmi-sarja vaadates tekkinud küsimustest — Kui palju on meist keegi oma eesmärgi nimel valmis taluma? Kust jookseb see piir, kus elu on tähtsam kui kunst? Kas see, milles sa oled hea, on ka see, mida sa tegelikult teha tahad? Miks me vahel tegevuse käigus unustame põhjused, miks me seda üldse teeme? Ja mis saab siis, kui sa oled enda poolt teinud kõik, aga saatusel on teised plaanid? — tõusid siin raamatus ka mõned esile, kuid mitte eriti hingeminevalt.

Rohkem kui tantsust on see raamat siiski leinast, edasielamisviisidest, kohanemistest, leppimistest, kanaldamisvõimalustest, pausidest ja spurtidest, tühjusetäitmisest, mälust ja mälestustest ning kõige selle hulgas ka tantsust kui ühest võimalusest.

Ilmselgelt ei lugenud ma seda raamatut, sest krimi (krimiosa oli mu meelest nõrk), sest lein (see osa oli juba parem), sest areng (sest peategelane tegelikult arenes vähe, ta oli juba alul üsna valmis ja raamatu jooksul kuigi palju ei muutunud), vaid, et tants.

Oskate te mulle häid tantsuraamatuid (võib ka inglise keeles) soovitada?

P.S. See kaanekujundus kuulub minu jaoks kategooriasse “erakordselt igav ja kole”, originaal on umbes samasugune nagu eestikeelsel.

P.P.S. Tõlkinud Sille Teiter. Tõlge oli selline keskmine, midagi väga silma ei jäänud ei ühele ega teisele poole, aga suur aitäh ütlen ma joonealuste märkuste eest.

 

Alan Lightman “Einsteini unenäod”

See on nüüd sihuke raamat, mille liigitaks vist hämarulmeks. Minu suhe hämarulmega on nii ja naa. Mingid asjad on täitsa loetavad (Heinsaar näiteks) ja mingid asjad tunduvad olevat lihtsalt soga, aint et ulmena vormistatud (ma siia näidet parem ei too). “Einsteini unenäod” on mu jaokse see kõikse paremat sorti hämarulme, et on olemas absurd ja mõttemängud, unenäolisus ja ettearvamatus, mängud aja, koha ja muu füüsikaga, aga siiski läbivad lugu mingid kindlad jooned ja loogikad. 

Meile antakse Berni linnake Šveitsis 1905. a 14. aprillist 28. juunini, aga ega mingit ajalookäsitlust või Einsteini elulugu — kui faktiräbal, et Einstein töötas patendiametis, välja arvata  — küll siit raamatust ei saa. On rida nägemusi, milline oleks maailm, kus aeg on absoluut, maailm, kus põhjus ja tagajärg on korrapäratud, maailm, kus aeg seisab paigal, maailm, kus inimesed elavad vaid ühe päeva, maailm, kus on mehhaaniline ja kehaaeg jne jne riburada üha uusi ja uusi pilte või unenägusid, kus korduvad või jätavad kordumata samad motiivid: pagaritöökoda, pall, jalutajad, järv, armastajapaar.

Ma nautisin neid mõttemänge ja sõnastusi ja kuidagi mõjus see raamat mitteameerikalikult, vahest isegi natuke saksalikult. Kui ma füüsikaga rohkem sõber oleksin, siis tõenäoliselt oleks neid tagamaid ka leida, nüüd ma lihtsalt tajusin, et need kihid on olemas, aga oma teadmiste vähesuse tõttu ma neid kihte endeid eriti ei adunud.

Selline veidravõitu lugemine, millele täit ostu- ja lugemissoovitust ei julge anda, aga prooviampsu raamatukogust kiigata soovitan küll. Margit Jaaska tõlge tundus ka täitsa hea olevat. Paar trükiviga oli, aga ainult paar.

Netis ringi kolades sain aru, et raamat on üsna populaarne. Näiteks tsitaadivalimikke raamatust on netis palju. Ma ise panin ka päris palju lipikuid lugedes raamatu vahele, aga jäin lõpuks sellise valiku juurde:

Mõned ütlevad, et targem on mitte minna aja keskpunkti lähedale. Elu on täis kurbust, aga elada on üllas ning ajata ei ole elu. Teised ei nõustu sellegs. Nad valiksid pigem igaviku jagu rahulolu, isegi kui see igavik oleks määratud ja kivistunud, nagu alusele kinnitatud liblikas.

Üks tsitaatide leht https://quotes.pub/alan-lightman-quotes.

Leidsin ka toreda infograafiku https://www.coursehero.com/lit/Einsteins-Dreams/infographic/ 

Jätka lugemist

Tony Hillerman “Must tuul”

Romaanist:

Tony Hillermani “Must tuul” on huvitav ja omapärane krimiromaan Ameerikamaalt.

Raamatu ülesehitus on põnev ja krimiliin on tembitud vastavalt tädi Agatha parimate palade retseptidele (nt. suur osa lahendusest toetub detektiivi hallidele ajurakkudele ja jälgimisoskusele ning süüdlane saab olla lõpuks vaid üks) ning ammu kasutusel olnud motiivid (kättemaks) on vürtsitatud kaasaegsete kuriteoliikidega (narkokaubandus). Eriliseks teeb romaani Põhja-Ameerika indiaanlaste, täpsemalt hopide ja navahode, pärimuse kasutus ja kaasaegse elu kirjeldus indiaaniterritooriumitel. Olulisteks teemadeks on vastuolud hõimutavade ja valge mehe seaduste vahel ning hopide ja navahode omavahelised suhted. Tähelepanuväärne on see, kuidas peategelane, navaho hõimupolitseis töötav Jim Chee, otsib ning ka leiab kooskõla ja tasakaalu selles keerulises maailmas.

Ma ei ole eriti tugev Ameerika geograafias, aga raamatut lugedes tekkis kange tahtmine maakaarte uurida. Sealt sai selgeks, et navahode alad jäävad põhiliselt Arizona osariigi kirdeossa, ulatudes pisut ka New Mexico loodenurka ja Utah kaguserva. Hopide alad asuvad Arizona osariigis ümbritsetuna navahode aladest. Mul oli romaani kõrvale otsitud just õige kaart, aga nagu tavaks, head asjad kaovad netist äkitselt ära. Asenduskaart on selline:

Tony Hillerman on suurepärane looduse kirjeldaja. Lugedes ilmuvad silme ette pildid suurtest mäemassiividest ja orgudest ning nina tunneb päiksesooja liiva lõhna. Sellest karmist ja ilusat loodusest on tehtud palju pilte, üks käepärasemaid valikuid on Ann Tenno raamatus “Highway USA: vendade Urbidega läbi Ameerika” leheküljed 12–47. Aga üks ilupilt netist ka:

Autorist:

Tony Hillerman sündis 27. mail 1925 farmeri ja poepidaja perre Oklahomas ilusa nimega paigas Sacred Heart (Püha Süda). Tema haridustee algas kohalikus, peamiselt põlisameeriklastele mõeldud põhikoolis. Oma mälestustes on ta öelnud, et tema huvi ja austus indiaanlaste vastu ning hea läbisaamine navahodega sai tõenäoliselt alguse sealt. Valged farmipoisid ja indiaanlased moodustasid “meie”, vastandudes mitte omavahel, vaid pigem maa ja linna vahel.

Peale keskkooli töötas Tony Hillerman mõne aja kodutalus. 1943.-45. aastatel osales ta II maailmasõjas. Pärast sõda õppis Hillerman Oklahoma ülikoolis ajakirjandust, 1948. aastast töötas mitmel pool ajakirjanikuna, 1963.-87. oli ta seotud New Mexico ülikooliga, täpsemalt ajakirjandusosakonnaga, olles põhikohaga õppejõud ja mõnda aega ka õppetooli juhataja. 

Kirjutama ja avaldama hakkas Tony Hillerman 1970. aastatel ja saavutas üsna ruttu populaarsuse. Tema põhitegelased on Joe Leaphorn ja Jim Chee navaho hõimupolitseist ja lisaks põnevale krimiloole saab lugeja hea ülevaate ka navaho kommetest ning sealse kandi loodusest. Hillerman ise on öelnud, et iga uue raamatuga püüab ta avada uue tahu navahode elust ning kuigi ta on navahode kohta palju õppinud (nii raamatuist kui vahetust suhtlemisest), konsulteerib ta tihti oma navahodest tuttavatega, et lugu oleks tõepärane ja et vähemalt autor oleks asjadest õigesti aru saanud.

Hillerman on üsna produktiivne autor. Indiaanikrimisid on talt ilmunud paarikümne ringis, lisaks mõned põnevikud. Ta on koostanud mitmeid antoloogiaid ning kirjutanud ka aimekirjandust: esseekogumikke (tuntuim neist on ”New Mexico, Rio Grande and Other Essays”) ja ajaloolis-geograafilisi ülevaateteoseid (nt. “Indian Country: America’s Sacred Land”, ”Robbers, Rogues, and Ruffians: True Tales of the Wild West”). Ta on avaldanud ka paar lasteraamatut ning mälestusi.

Tony Hillermann on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja preemiaid, aga eriti tahaksin esile tõsta navahode sõbra (Special Friends of the Dinee Award by the Navajo Nation) tiitlit, millega navahod austasid teda 1987. aastal. Hillermanile pühendatud lehekülg on http://www.umsl.edu/~smueller/. Hillerman suri 2008. a.

Lisalugemist:

Peale „Musta tuule“ on Tony Hillermanil eesti keeles ilmunud veel romaan “Esimene kotkas”.

Indiaani mütoloogia poolest huvitujatele soovitaksin enne või pärast Tony Hillermani raamatute lugemist Larry J. Zimmermani raamatut “Indiaanlased: põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid”, mis annab küllalt kompaktset, napisõnalist, kuid alustuseks siiski küllalt ammendavat ning hästi süstematiseeritud infot Põhja-Ameerika indiaanlaste kohta. Põgusa, kuid parasjagu põneva kõrvalepõike indiaanipärimustesse pakub “Vembuvana Jänes: Winnebago triksterilood”. Omapärase põimingu tänapäeva linnaelust ja indiaanilugudest on osanud kokku panna Charles de Lint oma ulmeromaanis “Kusagil lennata”. Ja kui tahta teada saada, kuidas indiaanlased end ise ilukirjanduses kujutavad, siis sobib lugemislauale Eden Robinsoni “Ahvirannik”.

Kirjutatud 2008, üle vaadatud 2022, ilmunud enne lugemissoovituste blogis.

Jean Dufaux, Elgo “Medina”

On kõrb ja kõrbes linnake Medina. Postapo. Linna ründavad draxid ja draxid said alguse sellest, et inimesed keerasid kunagi mingi masina pekki. Lahingud ja strateegiad ja vastupanu ja hukkumised ja ohverdused ja collateral damage. Draxide areng ja suhted inimestega. Millised on valikud ja mis saab edasi.

Loo peategelane on sõdur Karloff, keda on kirjeldatud nii tavapärasest militaarsest vaateviklist kui ka läbi suhete naistega — endine naine, praegune kallim, keegi, kelle kohta saab vast öelda, et sõber. See sõber kannab endas draxi järeltulijat, mis teeb asja keerukaks.

Omapäraselt kulgev lugu. Ma Camus’ “Katku” ei ole lugenud, aga niipalju kui mul kirjandustunnist külge jäi, siis mingeid ühisjooni võib vist nende kahe loo vahel leida, lausa eksistentsialismi alla seda koomiksit ei liigitaks, aga mingeid vihjeid nagu oleks.

Arvo Vallikivi “Ajaprintsess”

Peotäis lühikesi jutukesi. Edgar Valteri suurepäraste illustratsioonidega.

Neid jutukesi annab grupeerida, aga nii mõnedki jutud mahuvad mul mitmesse kategooriasse.

  • On punt absurdijutte või absurdijuttude jutustamise jutte: “Jutuvõimalused”, “Sobromornonte”, “Kassi tantsupidu”, “Araabia ratas”.
  • Unenäolisi, aga samas milleski nii maiseid, fantaasiad: “Televiisorikoletis”, “Sobromornonte”, “Kassi tantsupidu”, “Kuningas ja kärbes”, “Puujalaga päev”, “Märt kuningalossis”, “Seebimullitüdruk”.
  • Jutuks maskeerunud targutused: “Olematus”, “Teadmiste ring”, “Sõrmus”, “Liikumine ja surm”, “Pallimäng”, “Kangete kaotus”.
  • Klassikalisemat sorti kunstmuinasjutud: “Peeglid”, “Ajaprintsess”, “Märt kuningalossis”, “Muinasjutuaeg”, “Sõrmus”, “Pallimäng”, “Kangete kaotus”.
  • Üksi jääb natuke pikem romantiline lugu “Koobas”.

Palju lood mõjuvad nüüd üle lugede palju süngematena, kui mul meeles oli, “Ajaprintsessi” liigitaksin isegi õudukate alla. Ja seda targutamist ma ka nagu ei mäletanud, nüüd lugedes oli see ühtpidi huvitav ja teistpidi tüütu, vahel oli see kuidagi varjatumalt, aga “Kangete kaotuse” lõpus oli küll ohtralt ja otsesõnu. Ma ei mäleta, kuidas ma lapsepõlves absurdijuttudesse suhtusin, aga praegu tuli ette mälupilt, kus ma tundsin jõuetut nördimust, kui täiskasvanu hakkas lapsele vigurjuttu rääkima, tõenäoliselt mõjus lugedes absurd mulle paremini, ega ma muidu seda raamatut korda mitu lugenud oleks. Aga nagu toona nii ka nüüd meeldisid mulle kõige enam kunstmuinasjutud ja see seikluslik “Koobas”, absoluutne lemmik oli siis ja oli ka nüüd “Peeglid”. Ja nüüd märkasin ma paljudes lugudes kasse :)

Kadri Hinrikus “Võta aega olla liblikas”

See on selline kinkeraamatu moodi asi ja minu väga subjektiivsel hinnangul pigem sinna raamatulaadse toote kanti kippuv. On imeilusad pildid (Olivia Lipartia) ja lühikesed psudodiibid jutukesed ehk siis mõistujutu taotlusega muinasjutulised laastud ja realistlikuma kallakuga olupidikesed. Võib-olla need jutukesed nii pseudodiibid tegelikult ei olegi, aga mul on mingi kamm Kadri Hinrikusega, et loen ja justkui oleks tekst, aga midagi segab, kõvasti segab, ma ei oskagi öelda, mis just. Seda pean küll ütlema, et see raamat tekitas mus seda tunnet veidi vähem kui tema eelmine sellelaadne raamat “Sõna vägi on suurem kui sõjavägi”, kas see tähendab, et see uuem nüüd ka objektiivselt paremini kirja on saanud, ei oska ma öelda. Aga parem pool muna kui tühi koor ja pildid on mu meelest ekstra nunnukad.