“Mäetipp järve põhjas”

Kuna mul omal käel Jaapani vihmaraamatu otsimine lörri läks, siis tegin kiire otsingu, et mis teised on valinud ja mis ühe päevaga ka läbi saaks. “Mäetipp järve põhjas” on mulle tuttav raamat, ma olen seda paar korda juba lugenud, aga nagu kirjandusega üldse (ja mu meelest luulega iseäranis), siis erinevatel ajahetkedel kõnetavad erinevad teemad ja satuvad tähelepanu alla erinevad tekstilõigud. Eks ma nüüd otsisin iseäranis vihma ja seda oli ka, aga lähemalt kõnelesid muga seekord muidu vesised või putuklised luuletused.

Mu meelest on see väike kogu väga hästi valitud, on erinevaid autoreid, erinevaid meeleolusid, erinevaid mõttesuundi ja iga ülelugemisega leiab erinevaid lemmikluuletusi. Ja Rein Raua eessõna võib ka mitu korda üle lugeda :)

Autorid: Naito Joso, Kobayashi Issa, Hattori Ransetsu, Kamijima Onitsura, Matsuo Basho, Yosa Buson, Nishiyama Soin, Mukai Kyorai, Yasuhara Teishitsu, Ihara Saikaku, Ochi Etsujin, Sugiyama Sampu, Morikawa Kyoriku, Matsue Shigeyori, Takarai Kikaku, Naito Rosen, Matsunaga Teitoku, Suganoya Takamasa, Kawai Sora, Yamaguchi Sodo.

vihmahaiku

Ihara Saikaku

ššššššššš
pisike ärkas üles
vihmakrbinast


haiku, kus on rohkem vett

Kobayashi Issa

täielik vaikus
sügaval järve põhjas
pilvine mäetipp


putukhaiku

Matsuo Basho

mis roostenukrus
naela külge klammerduv
väike rohutirts

Siia lõppu veel mu värskelt omandatud teadmistekild, et Jaapani mangades sajab vihma potsu-potsu.

(1) バッ (BA!): FWOOSH A number of crows suddenly take flight in surprise
(2) スパン (SUPAN): SHPA The samurai’s sword slices through a bandit
(3) ビシィッ (BISHI-!): HWANG Throwing a ball with power
(4) こっそり (KOSSORI): SNEAK SNEAK The samurai secretly spying on the occupants
(5) チャキッ (CHAKI!): CHK Quickly turning sword round in the hands to threaten someone
(6) ふあ~・・・ (FUA~…): YAWN Yawning
(7) くらっ・・・ (KURA…): swoon・・・ Shows someone feeling dizzy or giddy
(8) ズズッ・・・ (ZUZU …): ZDDDD Sniffling in fear
(9) ずずーっ (ZUZU―): SLUUURP Sipping/slurping hot tea
(10) ぼ~・・・ (BO~…): *spaced out* Absent-mindedly staring into space
(11) ポツポツ (POTSU POTSU): PLIP PLIP A few drops of rain start to fall
(12) ザザ (ZA ZA): SHIF SHIF Wind rustling through the trees
(13) ゲロゲロ (GERO GERO): CROAK CROAK A croaking frog
(14) もぐもぐ (MOGU MOGU): MMG MMG Vigorous chewing
(15) しぃ...ん (SHI-…N): *deathly silence* Silence. No sign of life in a deserted village.
(16) サラサラ (SARA SARA): SWISH SWISH The appearance of long, beautiful, glossy hair
(17) さくっ (SAKU!): SHKK Something or someone being pierced or stabbed by something quite hard (in this case, an arrow to the heart.)
(18) うきうき (UKI UKI): YAHEY An excited appearance – appearing to look forward to something
(19) ぎゅぅ (GYU!): GRAB Hugging someone tightly
(20) ぼり (BORI): SKRITCH Someone scratching his head

“Bulgaaria muinasjutte”

Kui lapsepõlvelugemistest rääkida, siis on see vist koht, kus rääkida, et oma kooliaja kasvasin ma üles raamatusõbra paradiisis. Mu ema oli külaraamatukogu juhataja ja raamatukogu asus viietoalises korteris, kus suuremad toad oli raamatukogu jagu ja väiksemad meie elamine. Raamatukogu ja eluruumide vahel lukustatavaid uksi polnud. Lasteoa põrandal oli pikk pehme punane vaip, seal vaibal ma armastasin kõhutada ja raamatuid lugeda. Mul võttis hiljem ikka jupp aega harjuda, et hei, ma tahan öösel kell 2 ühte kindlat raamatut ja ma pean hommikuni ootama, et raamatukokku pääseda.

Ühed mu lemmikud olid rahvaste muinasjutud, no ikka see vana tuntud sari “Saja rahva lood”. “Bulgaaria muinasjutte” kui raamatu pealkiri on mul teistmoodi meeles seetõttu, et meie raamatukogus seda raamatut miskipärast polnud, seda ma pidin mujalt laenutama. Üle lugedes selgus, et ega mul raamatust suurt meeles olnud. Jah, seda ma mäletasin, et seal oli lugu tüdrukust, kel naerdes roose suust pudenes, aga et ta nuttes kullapisaraid valas ja et ta mitte päris peategelane ses loos polnud, seda ma ei mäletanudki.

Niisiis, raamatus on kolm lugu. “Lohemao noorik”, kus see naerurooside ja kullanutuga tüdruk on lohemao tütar, ainult et oma vanemaid näeb ta päris-päris pisikesena ja uuesti alles siis, kui ta on üheksaaastane. Lohemadu solvub oma naise peale, et too lohemao kasuõele saladuse välja lobises, ja läheb minema ning naine läheb teda otsima. Otsing võtab aega, naine käib Tuulel, Kuul ja Päiksel külas, noh isandate endiga ta rääkida ei saa, aga tüüpidel on jutukad mammad, kes küsimusi-vastuseid vahendavad ja abiaineid, mis noorikul kanund kaasat leida aitavad, teele kaasa annavad. Lõpp hea, kõik hea. “Peitusemäng” oli üks veider paarimineku lugu, lapsena võib-olla oli huvitav, aga praegu eriti ei meeldinud. Trummipõrina saatel kosilasi otsiv nõid-kuningatütar ja kalalt-kotkalt-hundilt-rebaselt abi saav julge poiss ja lõpus on pulmad. “Tamburiinimängijas” oli justkui mitu jutulõnga kokku põimitud ja muinasjutt tundus kuidagi tänapäeva hästi sobivat, et kui keegi sellise praegu kunstmuinasjutu pähe välja annaks, siis teemasid, mille kallal kriitikud omi ajusid ragistada saaksid, on üksjagu, olgu selleks siis rahaga ümberkäimise oskus, õppimise kasulikkus/mõttetus, võimalikest juhustest kinnihakkamine, oma õnnele saatuse sepaks olemine, kunsti mõju inimestele, heade sidemete ärakasutamine või miskit muud. Kokkuvõttes olid üsna pikad ja keerukad muinaslood. Kas ma neid ka tänasele lapsele soovitaksin? Eks ikka, jah, just selle keerukuse ja ebatavalise ülesehituse ning selge moraali puudumise tõttu.

Asta Vender ei ole mulle kunagi lasteraamatute illustraatorina meeldinud, aga see raamat oli minu jaoks enamvähem, nii veidrate juttudega vist klassikaliselt ilusad illustratsioonid ei sobikski.

Nüüd lugedes tekkis mul huvi Bulgaaria rahvarõivaste vastu, mõtlesin, et otsin siia jutu juurde mõne pildi, aga läks lappama, järgnevas pildigaleriis on pea poolteistsada joonist. Bulgaaria on üsna suur maa ja piirkondlikud erinevused on üsna tuntavad. Mõnes kohas armastatakse valget, mõnes musta, mõnes punast, mõnes sinist ja mõnes oranži. Mõned piirkonnad on rohkem naabritest mõjutatud ja mõned on täitsa omamoodi, mõnes kohas on Euroopa ühismoe mõju suurem ja mõnes paigas on tänu Türgi lähedusele pisut Idamaa hõngu. Seelikute pikkus on peapõlvest peakannani, triipe on igatpidi ja täitsa triibutuid on ka. Üks asi on ühine — tikkimist nad armastavad hullupööra, olgu särgil, jakil, seelikul, pihikul, põllel või alussärgil, kuskil on ikka rikkalikult tikandeid.

Jätka lugemist

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 2

Manga. Järg.

See tellis oli hullem, kui esimene osa. Kuskil on vanameeste õpetussõnu ja korraks saab Musashi endale õpipoisi, aga enamiku sest köitest võtab enda alla Musashi ja mingi munga kahevõitlus. Lõpu poole on põgusalt sõbra sekeldusi, mis mõjusid tüütumaltki kui see lõputu duell. Et miks ma siis lugesin? No ma lootsin, et miskit muud on ka… ja õpetussõnakohad olidki kohati täitsa toredad. Ja punkt sai vähese vaevaga täis :)

Et lugu pole minu maitse üldse, aga pildi pool on endiselt hea.

Emily Dickinson “Kiri Maailmale”, Sylvia Plath “Luulet” 

Vahel võivad raamatute juurde viia üsna ootamatud viited. Näiteks netist leitud Lisa Perrini pildid kirjanikest. Täpsemalt siis Emily Dickinsonist ja Sylvia Plathist. Otsisin luulekogud välja, tassisin neid mitu nädalat kaasas, aegajalt vabal hetkel paari luuletuse kaupa lugedes.

Midagi tundus neis sarnast. Üksindus ja ühenduspüüd, hetke ülistus ja igaviku igatsus, tahe ajalikku ja ajatut omamoodi läbi tunnetada ja sõnadesse vormida. Mõlemad on saanud endale eesti keelde väga sobiva tõlkija – Emily Dickinsoni luulekogu “Kiri Maailmale” tõlkis Doris Kareva, Sylvia Plathi “Luulet” Tiina Aug.

Minu praeguse  minaga ei haakunud hästi kumbki luulekogu, aga ma mäletan paarikümneaastast mina, kes vaimustus Emily Dickinsoni luulest, ja mulle tundub, et paarikümne aasta pärast olen ma valmis Sylvia Plathi luulest aru saama. Aga aegajalt proovida, kuidas mõni luuletaja just antud ajahetkel sobib, võiks muidu ka.

Luulenäide ühelt ja teiselt.

Ilmus Lugemissoovituse blogis.

Johnnie Christmas, Dante Luiz “Crema”

Selle postitusega tahaks ma saata tervitused oma kodukohvikule :) Seda nii nime pärast kui nende kirglise suhtumise pärast kohvisse. Kohviku pilt on pärit Katzi blogist.

Niisiis. Crema vastuseks sain ma eelkõige, et see on kohvivaht, aga seda on kasutatud ka espresso või tavalise musta kohvi tähenduses ja ma ei tea, kas see on veel mingi sordisegu või jahvatusaste, aga kohvipakkidel on ka vahel see sõna peale kirjutatud. Ma küll armastan kohvi, aga nii fanatt ma ei ole, et et väga peensustesse viitsiks minna ja täpsemalt järgi uurida.

Nagu eelnevast jutust aru saada, siis see raamat on kohvist. Peategelane töötab kohvikus, armastab kohvi ja saatus viib ta ka kohviistandusse. Aga siin on kõrvale veel igasuguseid huvitavaid teemasid: kummitused, ajalugu, üle haua kestev armulugu, pärandus, majandus, survestamine, naistevaheline romantika, introverdi hingeelu.

Reaaliat, romantikat ja õudust on kuidagi väga õigetes kogustes ja õige vaheldusastmega ning kuigi lõpulahendus on lihtne, siis tee sinna on päris huvitav. Turundatakse seda lugu muidugi maagilise realismina. Kui kedagi ekstra huvitab, et kuidas see LGBT-teema on lahendatud, siis mulle meeldis, et hästi tavaliselt, kui üks või teine tegelane oleks teisest soost olnud, siis lugu sellest eriti palju muutunud ei oleks.

Koomiksi joonistamisstiil ei ole mu lemmik, aga see on stiilne, läbimõeldud, väljapeetud ja silmale kena. Valik võtta värvidest valdavalt vaid pruun ja sinakashall ja siiasinna siis tuhmimalt muid värve toetab seda kohviteemat nii hästi ning tegelased on mõnusalt igaüks ise nägu ja läbi koomiksi oma nägu, see on asi, mida ma olen õppinud hindama.

Kokkuvõttes — ega siin mingit imet ei ole, aga see on Kanada kirjutaja ja Brasiilia kunstniku väga tore koostöö väljendus. Vahepalaks täitsa mõnus ja mõttega lugemine. Kohviisu tekitav ka :)

William Gibson “Idoru”

Kolleeg tuletas mulle meelde, et võiksin William Gibsonit lugeda.

Vaatasin riiulis loetud ja lugemata Gibsoneid ja siis turgatas, et tahaks taastutvuseks midagi vana ja head, mida ma olen lugenud ja mis mulle on meeldinud, ja pealegi, see mahub nii toredasti siia Jaapani teemasse.

Et siis:

 * mittejaapanlane Jaapanist
 * mittejaapanlased Jaapanis
 * jaapanlasest kõrvaltegelasi on mõned küll

Peategelased ja kuidas ma nendega samastusin:

 * Laney — andmeanalüütik Californiast. Kui Laney püüab seletada, kuidas ta andmetest info kätte saab, siis see tuli mulle natuke tuttav ette, ma olen mitu aastat teinud raamatukoguhoidjate infootsivõistlusel kaasa ja eelvoorud pole kuigi kehvasti länud, aga kui küsida, et kuidas ma need vastused sain, siis mingi loogika asemel pean ma ütlema, et valdavalt kõhutunde pealt
 * Chia — 14-aastane fännitüdruk Seattle’ist. Et jah, mingi fändom võib mingil eluetapil väga oluline olla, mingitest fändomitest kasvatakse välja (ja see ei ole tegelt traagiline, tasub kaasa võtta head mälestused vaimustusetundest ja lähematest kaasfännidest), aga mingitest ei kasvatagi, lihtsalt fänluse vorm veidi muutub.

Vananenud detailid:

 * faksimasin
 * et arvutiga peab mööda linna kondama ja võrguühenduse kohta otsima
 * tänapäeval poleks ükski 14-aastane nii loll, et võtaks tollist võõra kohvri läbi kanda

Mida raamatus on ja meil veel ei ole:

 * küberprillide laialdane kasutus
 * nanotehnoloogia kasutus
 * ma tahaks kangesti loota, et ajakirjandus nii mäda ei ole

Mis läks täppi:

 * arvutite muutumine väiksemaks ja lihtsalt kaasaskantavaks 
 * virtuaalsed kohtumispaigad ja simulatsioonid (kuigi ma neist suurt midagi ei tea, aga midagi sinnakanti nad vist on)
 * nostalgia interneti metsikumate aegade järele

Jaapani märksõnad:

 * Laney kondamine mööda Tokyot oli natuke sarnane Ryu Murakami “Misosupis” kondamisele, minu rõõmuks vähem sünge kui Murakamil, aga mingid jooned olid samad
 * otaku — mulle meeldib Gibsoni definitsioon “asotsiaalsete-kalduvustega-patoloogiline-tehno-fetišist” (ma olen hiljem muude lisandustega otaku-tõlgendusi ka lugenud ja nood tunduvad kuidagi valed)
 * idoru — ehk siis masinapõhine popikoon. Neid ikka püütakse aegajalt teha ja haipida, aga mu meelest pole nad eriti kanda kinnitanud, kuigi juutuubis on mõned videod vägagi suurte vaatajanumbritega

Miskit veel olulist:

 * mul polnud meeleski, et seal nii palju märulit oli, mul oli meeles rohkem kulgemine
 * Gibson pani aluse ja kinnistas kirjanduses küberruumi kirjeldamise stambid
 * originaal ilmus 1996. a, eestikeelne tõlge (Juhan Habicht) 2002. a
 * Eestit on mainitud (küll põgusalt ja mitte kuigi positiivses mõttes, nimelt on jutuks, et vene maffia tahab Tallinnasse narkotehast püsti pana)

Jaah, meeldis jällegi, kuigi nüüd olid uued nüansid, mida tähele panna.

Illustratsiooni autor on Liis Roden. Kui pilt meeldib, siis pilti ennast või pildiga nänni saab siit: https://www.redbubble.com/shop/ap/21569481

Martha Wells “All Systems Red”

Seda raamatut soovitas Irina. Ja suur aitäh talle, ilma temata ma poleks seda raamatut võtnud, kuigi sellest on juttu olnud mujalgi. 

See oli väga meeldiv lugemine. Raamat on küll õhuke, aga sinna mahub paljut: on teadlased ja uute planeetide uurimine ehk siis varasema ulmekirjanduse optimismi, on konflikti ja küünilisi spekulatsioone, on tulevikunägemus inimkonna ekspansioonist ja erinevate planeetide erinevaid ühiskonnakorraldusi, on mängu robootika reeglitega, on erinevaid tugevaid karaktereid, on seikluslikkust, on paatost, on huumorit. Ühtpidi kuidagi nunnukas, aga edasimõtlemisainet jagub kauaks.

Ja seda kõike oli äärmiselt mõnus lugeda, venitasin natuke, et raamatut kauemaks jätkuks :) Aga õnneks on olemas ka järjed, niiet seda mõrvarroboti lugu saab veel nautida:

Kui ma kolasin fännikunsti otsida, siis vahva oli see, et iga kunstnik oli roboti oma näo järgi teinud, st oli musti, valgeid, asiaate. Siia valisin ühe nukrama pildi, kus igaüks saab ise mõelda, milline selle roboti inimnägu on (pilt https://punchbuggy.tumblr.com/image/617572033649377280)

https://missbard.tumblr.com/tagged/the+murderbot+diaries on omamoodi lahendus pildiga loo meeleolu edasi andmiseks:

 

 

Ave Taavet “Valerahategija”

Jutukogu. 14 juttu, millest osad koosnevad omakorda juttudest.

Lugeda oli päris huvitav. On huumorit, on kurbust, on mõtisklust, on mõttevabadust, on vahvaid vihjeid, on ootamatuid sõnavalikuid ja seoseid. Jutud on lopsakad, käänulised, unenäolised. Heinsaarelikud. Ja siit tuleb ka mu mure, et liiga heinsaarelikud. Heinsaar on juba mitu aastat ja mitu raamatut meiega oma unenägusid jaganud, kas meil on juurde vaja üht noor-nais-heinsaart? Mulle tundub, et ega nii väga ei ole, ma tahaks pigem Ave Taavetit lugeda, kogumiku algus- ja lõpuloos ja vahel ka mõnes teises loos ma näen Ave Taavetit ka täitsa olemas olevat. Ehk on teda tema järgmises raamatus rohkem.

Ave Taavet on ka kunstnik ja filmitegija.

Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina”

Saatusesepp jäi pikalt pooleli, sest N/G-ga algavaist maist ei suutnud ma miskit välja valida, alles nüüd, kui aasta lõpp käega katsuda, sähvatas päästev mõte — olgu see lasteraamat Gruusiast.

Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina” on Eugene Ivanovi toredate piltidega juturaamat pisi-pisi-lugejatele. Murbi ja Paliina on koerad, Murbi on suur must valge sabaotsaga ja Paliina väike valge musta sabaotsaga. Nad mängivad päevad läbi koos metsas, puhkavad ja söövad koos ning on muidu sõbrad. Ühel päeval aga tõuseb tüli… Kuidas tülitsejaist jälle sõbrad saavad…

Nunnumeetrilskaalal saab raamat üsnagi kõrged punktid ja nii teksti autori kui kunstniku nimi tasuvad meeldejätmist.

Leigh Bardugo “The Language of Thorns”

See on üks mu lemmikžanre — kogumik ümberjutustatud muinasjutte. Raamat, mille ostsin, sest see nägi nii ilus välja — see kaanekujundus ja jutu kasvades kasvavad illustratsioonid. Jutud on ka päris head ja omapärased. Suhteliselt tumemeelsed ja mõtlemapanevad. Just parajal määral algloole vihjavad ja kuidagi sobivas tempos uusi kihte lisavad ning kogu mängu juures autori oma lugu jutustavad.

Ainus, mille üle nurada, on see, et ma ei saa hästi aru, mis vanusele need mõeldud on — neile, kellele sobiks Paul-Eerik Rummo “Kokku kolm juttu”, on nagu vara, päris täiskasvanuile on küll tore lugeda, aga nati liiga hilja, mingi teismelisiga, kellele nagu oleks paras, on vist muinasjuttude eitamise faasis… Aga kuna jutud on paigutatud sinna “Varaste kuue” ja “Kõvera kuningriigi” (ja need teised ses maailmas olevad raamatud) maailma, siis ju need ikka teismelised on.

Kõige võimsamalt mõjus kogumiku pikim ja viimane jutt “When Water Sang Fire” — “Väikese merineitsi” uusversioon.