“Spike. Omnibus”

Selles kogumikus on 6 Spike’i koomiksit. Buffy-koomikseid jagatakse kanoolisteks ja mittekanoolisteks, selle kogumiku omi peetakse mittekanooniliseks, kes asja vastu rohkem huvi tunneb, saab lisa lugeda http://www.howtoread.me/buffyverse-comics-reading-order/

Ajaliselt paigutuvad selle kogumiku lood kuskile “Angeli” viiendasse hooaega, aga pea kõigis lugudes on tagasivaateid minevikku, olgu siis “Buffy-Angeli” sarjades juba kajastatud ajapilti või seni mainimata ajajärkudesse.

Järgnevad sisukokkuvõtted sisaldavad spoilereid, niiet kui teil on kavatsus neid koomikseid kungi puhta lehena lugema hakata, siis jätke selle jutu lugemine siinkohal katki. Ma miskipärast arvan, et ega neid lugeda-tahtjad kuigipalju pole…

“Spike: Old Times” (tekst Peter David, pilt Fernando Goni) on lugu sellest, kuidas Spike kohtub LAs juhtumisi Halfrekiga, meenutab pisut vanu aegu (see õnnetu viimane pidu inimesena) ja püüab Halfreki kättemaksu-deemoni töö nurja ajada.

“Spike: Old Wounds” (tekst Scott Tipton, pilt Fernando Goni) annab teada, et 1946. aastal leidis Spike LAs rakendust turvamehena ja tema kaela püütakse tänapäevani ajada ühe näitlejanna mõrv. Seekord on Skerlockiks, kes õige niidiotsa kätte aitab juhatada, Fred. Angel ja Co saabuvad parasjagu hetkeks, et õigest mõrvarist järele jäänud rohelist löga kokku kraapida…

“Spike: Lost & Found” (tekst Scott Tipton, pilt Fernando Goni) keskmes on Gem of Amara ehk siis see vampiirile päikesetaluvust ja vaiavastasust tagav sõrmus. Harmony leidis sealt aardehunnikust ka teise sõrmuse, taipamata, millega tegu, müüs ebays maha ning nüüd on LAs ringi möllamas üks võitmatu vampiir. Nojah, võitmatu seni, kuni Spike ja Angel asja tõsiselt ette võtavad.

“Spike vs Dracula” (tekst Peter David, pilt Joe Corroney, Zach Howard, Nicola Scott, Bill Nichols, Mike Ratera) — pealkiri ütleb juba ära, et siin on peategelased Spike ja Dracula. Algab kõik sellest, et mustlaslaager, mis pärast Angeli hingeneedmist DDS hammaste läbi kurva otsa leidis, oli Dracula kaitse all. Nii sõidab Dracula 19. saj lõpul Londonisse arveid klaarima. Järgmine kohtumine on 20. saj. kolmekümnendatel-kahekümnendatel Los Angeleses, see on vist kogu loo kõige põnevam episood, siin vilksatavad ka Bela Lugosi ja Ed Wood. Siis on 1943. a. Berliin, sissejuhatus sellele, kuidas Spike natsimundris sinna neetud allveelaeva sattus. 1959. Rooma episoodis (Ciao! Ciao! Ciao!) on mõlemad küll olemas, aga karvupidi kokku ei jõuta minna. Ning kõige lõpus 2003. a. Los Angeles ja Angeli kabinet. Spike nõuab igal kohtumisel Draculalt seda 11 naela, mis maksis Stokeri autogrammiga “Dracula”. Oma raha ta küll lõpuks saab, aga kui need kaks peaks jälle kohtuma, siis rõõmus ja õlalepatsutustega see kohtumine poleks…

“Spike: Asylum” (tekst Brian Lynch, pilt Franco Urro) on selle kogumiku kõige parem lugu. Keegi teab täpselt, millistele nuppudele vajutada, et panna Spike tegema seda, mida ta tahab, et Spike teeks. Ja nii leiab Spike end deemonite rehabilitatsioonikeskusest, daami, keda ta päästma tuli, ei ole kuskil näha, aga pole lugu, Spike leiab üsna varsti järgmise päästmist vajava daami. Ja deemoni. Ja libahundi. Ja kummituse. Ja telepaadist lendkala George’i. Ja noh, maailm tahab ka lõpuks päästmist, või vähemalt Las Vegase lähim ümbruskond. Kogu teekonnal saab Spike korralikult läbi klopitud ja ära väntsutatud, kõrvaussidest puretud ja hammaste väljatõmbamisega hirmutatud, aga lõpuks pahad saavad palga ning Spike sõidab uhkelt loojangusse, vastu uutele seiklustele. Siin loos oli tegevust, hoogu, musta huumorit ja mõtlemapavaid hetki, ootamatuid ilmsikstulekuid ning päris hea valik originaalkaraktereid, mu lemmikuks neist uutest tegelastest sai lendkala George.

“Spike: Shadow Puppets” (tekst Brian Lynch, pilt Franco Urro) viib tegevuse Jaapanisse. “Smile Time” lõpetas Ameerikas, kuid miskit sarnast toimub nüüd Jaapanis. Spike ja Lorne (see rohenahaline lauludeemon) asuvad asja kallale. Loomulikult ei lähe kõik plaanipäraselt, kohe alustuseks võtab neid vastu nuku-ninjade rünnak ja edasi läheb asi ainult hullemaks. Abijõudude osas on kohalik võitluskunstidega sina peal olev tüdruk ning eelmisest osast tuttavad tuleneiu ja lendkala. See, et Spike vahepeal nukuks muutub, oli isegi ootuspärane, aga vastasmängijate poolele sai neid nukke mu meelest natuke liiga palju. Hoogne lugu ja pöörakuid-üllatusi oli, aga midagi olulist jäi puudu. Või üle. Või miskit.

Kokkuvõtteks: Lood olid nii enamvähem. Esimeste lugude peal mõtlesin, et okei, ma olen säravamate ideedega fanfictionit lugenud, aga päris mannetud need lood vist ka ei ole, aga viimased lood olid juba lugude moodi, õige karakteriloogikaga ja pidevaid üllatusi täis. Kunstnikega ma ka alul kuigi rahul polnud, eriti käis mulle närvidele Fernando Goni joonistamis-stiil, arvutist vaadata ei ole nii hull, aga läikpaberil mõjuvad tema pildid väga võltsilt — ma olen ka aru saanud, et minu nõudmised koomiksikunstnikele ongi liiga kõrged ja objektiivselt pole neil pildiridadel võib-olla väga vigagi –, aga jälle, viimaste lugude Franco Urro pildid olid juba minu silma jaoks ka päris head. Tõenäoliselt sõltub nende koomiksite meeldimine lisaks huvile, fänlusastmele ja eelnenud sarjakogemusele ka natuke tujust või meeleolust, praegune moment ei olnud minu puhul vist just kõikse parema eelhäälestusega. Vastulausena eelnenud jutule on mulje “Spike: Asylumist”, see lugu töötas hästi ka kehvemas vastuvõtumeeleolus, niiet äkki ikka olidki esimesed lood lihtsalt nõrgad. Olgu kuidas on, huvi korral Buffy-maailma koomiksite vastu ning uudishimu-lugemisena soovitan seda kogumikku küll.

Sheri S. Tepper “Six Moon Dance”

Ega mul suurt valikut polnud — Silvia Truu või Sheri S. Tepper. Silvia Truud olen ma kunagi üksjagu lugenud, tollal meeldis ka, aga üle ei viitsi lugeda. Sheri S. Tepperi eestikeelseid asju (“Värav naiste maale” ja “Rohtmaa”) olen ka kunagi lugenud, mälestus on ähmane, et väga ei meeldinud, aga miskit väga ei häirinud ka, aga üle lugeda ei viitsi. Võtsin siis suvaliselt ühe ingliskeelse.

Mulje on suht sama mittemälusolevaga, et mingit imet siin ei ole, aga ega väga nurada ka põhjust pole. Et lugemist ei kahetse, aga edasi ei soovita. Mul on päris pikalt olnud ingliskeelse kirjanduse lugemise blokk, kui mitte muud, siis see raamat viis mu reele tagasi.

Lugu algab sellest, et kunagi kauges tulevikus on inimesed asustanud kuue kuuga planeedi ja loonud seal uutmoodi ühiskonnakorralduse. Kosmoselaevad küll sõidavad, aga igapäevaelu on eelindustriaalne. Loo peategelane on Mouche, kellele antakse kaheteistaastaselt valida, kas eunuhhiks või hooraks, kuigi ta ise eelistaks saada meremeheks, muuhulgas ka seepärast, et merel poleks tal loorikandmise kohustust. Aga hooraks (selle kohta kasutatakse küll leebemaid väljendeid ka ning tulem peaks olema midagi kurtisaani ja geiša kanti, mitte tänavaprostituut, aga kuna originaalis on enamasti “hunk”, siis tuli mu eestikeelne vaste selline) ta õppima läheb.

Loosse lisandub tegelasi: Mouche koolikaaslased ja õpetajad; Ajaloomajades esinevad Baleriin ja Kabukitantsija, üks neist on kloon, vanalt Maalt; Küsitleja, kes on hoopis midagi androidi taolist; paar inimest planeedi ladvikust, nii naiste kui meeste poolelt; paar nn keskklassi; mõned näited põhjakihist ning planeedi põlisasukad, eelkõige Timmyd. Iga tegelase lavaleastumisega lisandub uus tahk selle maailma mõistmisele ja maailm ise on värvikas ja suhteliselt originaalne. Mingi koha peal toob Tepper ise sisse võrdluse Hieronymus Boschi maaliga “Maiste naudingute aed” ja selle maailma jaoks sobib see maal võrdlusalusena mu meelest päris hästi. See, millised on on Timmyd ja miks nad just sellised on, oli küll mu meelest päris huvitav mõttekäik.

Tegevustik hargneb tasapisi lahti. Mingi koha pealt on see arenguromaan, koos oma triviaalsete õpetussõnadega: “Leia endas rõõm”, “Ära mõtle liialt palju sellele, mida teised sinust mõtlevad”, “Leia oma tee”, “Ära lase minevikul end piinata”. Loomulikult on siin ulmele omast uute maailmade ning võimalike toimivate ühiskondade kirjeldust, lisaks on veel mängud mütoloogiaga.  Kohtumine Võõraga — siin on küll rohkem tähelepanu all, kuidas Võõras inimkonda tundma õppis ja vähem Võõra uurimist, aga abiks seegi. Küsitleja isikuga tuleb sisse krimiliin, mis on väga hea võte selle rikkaliku maailma lugejale avamiseks. Raamatu põhitegevuse ajaks on Mouche umbes seitseteist, siis toimub kõik kuidagi kiiresti äkki ja korraga, mõne päeva jooksul, kirjutamisstiil läheb selle tempoga parasjagu hästi kaasa, kuigi võtab mitusada lehekülge. Aga lõppu tuleb venimist ja ma olin päris lõpus küll suht “mõhh, mis asi see nüüd oli”, seda siis mitte kuigi positiivses mõttes…

Sheri S. Tepperit peetakse üldiselt feministlikuks kirjanikuks. Selles teoses on see kiht tegelikult ka olemas. Korduv on mõte, et naine peaks olema midagi muud, kui lihtsalt “autasu, omand või vaenlane” (prey, property or opponent). Tepper mängib soorollidega ning tõstatab seeläbi küsimusi, kas ja kuidas võiks tänapäevases tegelikus maailmas asjalood paremad ja võrdsemad olla. Kuivõrd see lugejale korda läheb, oleneb juba lugejast, kuigi, kui lugeja just päris puutükk pole, siis mingid mõtted võiksid tekkida, et on nõme, kui pendel on ühes otsas, ja on nõme, kui pendel on teises otsas, ja inimkond võiks juba omadega niikaugel olla, et see pendel võiks rahus seal kuskil keskpaigas olla. Tepperi miinus sealjuures on, et mu meelest ta võimendab stereotüüpe liialt ning võib sellega panna lugeja oma ideest mööda vaatama.

Sheri S. Tepperi koduleht: http://sheri-s-tepper.com/

Valik tsitaate: Jätka lugemist

Leigh Bardugo “Vareste kuus”

Selle raamatu lugemine algas mul vaevaliselt, et kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus… ja siis äkki loksus maailm paika, tegelased said tuttavaks, ma sain aru, mis toimub, ja tasapisisi ka, et miks toimub, hakkasin kaasa elama ja kummalisi seikluspöörakuid ning omamoodi värvikaid karaktereid nautima ning lõpuks oli mul väga hea meel, et mul on järg kohe riiulist võtta.

Seda raamatut on tutvustatud küll ja ega mul midagi uut öelda pole, lisaks ei raatsiks ma mittelugenuile miskitki ära rääkida, vaid jätaks kõik põnevad kohad ja laused ise leida :) Otsisin hoopis hunniku fännipilte:

Ma väga vabandan, aga igale üksikule pildile ma viidet juurde ei otsinud, on googli otsing või pinterest, aga mõned lehed ikka märgin ära ka: https://cryingmanlytears.tumblr.com/ , https://morgana0anagrom.tumblr.com/ , https://monolime.tumblr.com/ , https://nouketou.tumblr.com/

Kristiina Ehin “Aga armastusel on metsalinnu süda”

Tartu Linnaraamatukogu tegi oma laenutuste edetabeleid eelmise aasta kohta viies kategoorias ja ma valisin sealt luuleraamatute kohta käiva.

Ma olen vist natuke imelik. Mulle meeldivad debüüdid, neis on mu meelest värskust ja õhinat. Hilisemates kogudes on küll rohkem küpsust ja meisterlikkust, aga mõnikord näib mulle, et luuletajad kaotavad vanemaks saades selle õhina ja sära kuskile ära. See ei kehti kõigi ja isegi enamiku kohta mitte, aga see vast kümnendik on mu jaoks ka juba päris palju. Kristiina Ehini debüütkogu mulle meeldis. Aga iga järgnev kogu läheb must sammukese kaugemale, et ilus ja kena ja puha, aga ma ei taba enam hästi ära, et millest ja milleks. Siin “Metsalinnus” on üsna ohtralt riimluulet, mida ma hästi ei talu. Ja vabavärss lihtsalt ei haagi. Ühe reaga olen ma nõus küll: “Kes tapab unistusi upub raudselt…”, aga ülejäänu oli lihtsalt sõnade lugemine. Kahju. See millest ja milleks on siin kogus vist armastusest ja omamütoloogiast ja hinge pealt ära, aga emotsioonid mulle see kord lugedes väga pärale ei jõudnud. Võib-olla mu jaoks veel see Ehini aeg ja mõistmine tuleb, kas mõnes teise koguga või sedasama paarikümne aasta pärast üle lugedes, võib-olla…

Aga ma sain raamatuga teistmoodi lustida ja siin on mu esimesed katsetused raamatufotograafia alal:

Aleksandra Motyka, Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”

Witcherist ehk eesti keeli Nõidurist on minu teada neli koomiksit. Eelnenud: Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 1. House of Glass”, Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 2. Fox Children” ja Paul Tobin, Piotr Kowalski “The Witcher. 3. Curse of Crows”. Aga see viimane, Aleksandra Motyka ja Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame” meeldis mulle enim.

Lugu sellest, kuidas Geralt koos laulikuga lõunamaale läeb, natuke kohalikke paleeintriige ja koletiste tapmist ning ongi aeg minna vastu uutele seiklustele.

Kõik saab alguse Seitsme Kassi Kõrtsist

Geralti kohtumine laulikuga

Esialgu ei võeta neid kuigi sõbralikult vastu

Kokkulepe kohaliku maagiga

Kohalikke koletisi

Kodinad kokku ja kodu poole minek

See sisukirjeldus kõlab kuidagi nõmedalt, aga egas ma sisupöörakuid mittelugenuile saa ju ära seletada. Peamine on see, et seda sisu on ja mu meelest raamatu-õhkkonnale vastavalt ning pildiline pool meeldis mulle ka — parasjagu stiliseeritust ja parasjagu väljajoonistamist ja mu meelest olid eriti hästi tabatud erinevate tegelaste kehahoiakud, n Geralt seisab nagu sõdur ja laulik seisab nagu, noh nagu see, kes tavaliselt pliiatsist raskemat asja ei tõsta.

Brian Haberlin, Aaron Bullock, Clayton Henry “Nine Rings of Wu-Tang”

Baah, see oli täielik pettumus. Lugu oli nigla ja pildid küll ilusad värvilised, aga piltidel olevad mehed kõik kivinäoga (krt, isegi linnud on ses koomiksis ilmekamate nägudega) musklimäed ja naised DDkorviga barbid, kõik läbi loo sarnaselt ülimalt heroilistes staatilistes poosides. Ok, monstrid olid mõned täitsa huvitavad, näitena kommentaaris olev soki- ja võtmevaras, ning kahe koha peal sai pisut muiata ka (seesama sokivaras ja kohalik politsei), aga üldjoontes igav pateetiline jura. Järelguugeldamine andis teada, et koomiks on inspireeritud hip-hop bändi Wu-Tang Clan liikmetest, aga see fakt ei tee koomiksit mu jaoks sugugi paremaks. Hmm, ja ma avastasin, et mul on bändisärk kapis, kaltsukast ostetud, ma arvasin seni, et see on lihtsalt stiliseeritud lind (minu omal on kirjata kollane lind)…

koomiks ja bänd

näide heroilisest poosist

ja et lind on huvitavam

soki- ja võtmevaras

bändi logo

 

Bill Willingham “Fables Vol. 1: Legends in Exile”

“Fables Vol. 1: Legends in Exile” on pika koomiksisarja (150 numbrit pluss väiksemamahulised lisalood) avaraamat. Esimene algselt viieosaline lugu tutvustab maailma ja tegelasi ning tagapõhja, aga mitte kronoloogilises järjestuses, vaid napphaaval lahtirulluvale krimiloole taustaks.

Selle loo peategelased on Lumivalgeke, kes on ka selle raamatu tark naine, sest ta on aselinnapea linnas, kus linnapea on natuke sedasorti, nagu kunagi üks peamiselt naistekollektiivi direktor ütles, et mis nii viga direktor olla, naised teevad kogu töö ära, tema ülesanne on ainult kätt suruda ja allkirju anda;

Lumivalgekese eksabikaasa Võluv Prints;

Lumivalgekese õde Roosipuna;

Roosipuna kallim Oavarre-Jack;

Sinihabe

ning šerif Suur Kuri Hunt.

Kõne all olev linnake on tegelikult majadeblokk New Yorgis, kuna ja kuidas muinasjututegelased sinna said ning milline kuritöö lahendamist vajab, võib igaüks ise edasi lugeda, soovitussõnad tulevad kaasa üsna soojad, et parasjagu põnevust ja parasjagu tuttavlikkust ja parasjagu mängu ilu ning kunstnikutöö on ka päris hea.

 

Scott Westerfeld “Leviathan”

Goodreads Choice Awards Best Science Fiction 2009 — niisiis kümnenditagune parim ulmekas Goodreadsi lugejate meelest.

Tegu on hoogsa YA aurupungiga, tegevusaeg on seal kusagil 1914. aasta kandis, peategelased on austria poiss ja briti tüdruk. Ja see on päris hea noorteulme. Peategelased on mõlemad omamoodi julged ja hakkajad, piisavalt õppimisvõimelised ja kohanejad ning samas oma põhimõtetes ja eesmärkides kindlad. Ja sõprus on siin romantikast pea puutumata (sari läheb veel edasi, ma ei tea, mis edasi saab). Poliitilised jõujooned jooksevad ses alternatiivmaailmas umbkaudu meile tuntud maailmaga sarnaselt, aga tehniline taust on hoopis midagi muud. On saksa koolkond, kus on õli ja hammasrattad ja rauakolin ning briti koolkond, kus püütakse elusloodust ja tehnikat ristata. Mõlemal variandil on oma voorused ja oma puudused ja mõlemad pooled on hästi läbimõeldud ning põnevalt kirja saanud. Südmustik on kiire ja haarav ja ootamatute käänakutega (ok, mõned klišeed ikka olid ka, aga mu meelest suht vähe) ning kõrvaltegelased loosse hästi sobituvad ja suht omanäolised. Niiet jah, kas just 2009. a parim, aga päris hää. Ahjaa, üks oluline asi veel — see raamat on illustratsioonidega! (Mitte küll nii värvilistega, nagu sama kunstniku näitepilt, aga ikkagi!)

Roger Zelazny “Valguse Isand”

Sellest raamatust on üsna keeruline kirjutada, sest selles on nii paljut.

Kõiksepealt ulmeline osa, see mis oleks kui:

  • On kaks teineteisest eraldatud ühiskonnakihti, millest üks on ulmeiselt hea tehnoloogiaga ja teine ajas enne trükikunsti leiutamist, kuidas hoolimata järelvalvest ja avastuste hävitamisest ideed siiski läbi murravad ja kuidas kõrgemalseisjate hulgas on ka neid, kes soovivad olla Prometheused ja oma teadmisi teistega jagada.
  • Kui inimesele antakse valik, kas olla jumal või surelik, siis enamasti ta valib jumala-staatuse. Kuidas ta selle staatuse täidab, on muidugi iseasi.
  • Kuidas toimib ühiskod, kus ümbersünd on loomulik ja lõplik surm on vaid õnnetu juhus, mitte reegel.
  • Kuidas olla ateist maailmas, kus jumalad tehnoloogiaga tavainimeste elu kontrollivad.
  • On erinevaid olemise vorme, peale keha ka puhtalt energeetilised “ised”.
  • Omapäraste ja täpsete detailiga, mis ometigi jätavad igale lugejale piisavalt enda ettekujutlusruumi, kirjeldatud võõras maailm ja võõras ahitektuur ja võõras elustik ja võõras tehnoloogia.

Ja siis see realistlikum osa:

  • Arutlused selle üle, kuidas lengendid muutuvad, tegelased sulavad edasijutustamise käigus üheks, osa detaile ununeb ja osa mõeldakse sujuvalt juurde.
  • Ma olen sügavalt veendunud, et iga hea ulmekirjanik peaks saama mingid alustõed erinevatest võitlustehnikatest ja mõõgakäsitlemistest, Zelaznyl tundub see olemas olevat.
  • Lääne maailma huvi Idamaade vastu on kuidagi hooti käinud. Selle raamatu kirjutamise ajal oli India suht moes, et ühest küljest oli Zelazny juba teiste mütoloogiatega katsetanud, nüüd oli hinduismi käes kord. Niiet lisaks sellele, et see lihtsalt on hea raamat, sattus see ilmumise ajal ka küllalt soodsasse vastuvõtukeskkonda.
  • Religioonide üldine toimemehhanism.
  • Kui ma teaks hinduismist rohkem, siis küllap oleks veel hulk nüansse, mida tabada.
  • Siin on juba see Zelazny põhitees, et heast suuvärgist on tihtipealt rohkem tolku kui heast mõõgast, kuigi tagavaravariandina võiks see viimane kah olemas olla.
  • Nii liitlasi kui vaenlasi võib leida ootamatutest kohtadest.
  • Zelazny üks lemmikvõte on, et lugeja visatakse kohe tegevusse ja taustainfo antakse jupphaaval loo käigus kaasa. Mulle see sobib.
  • Zelazny kangelased on eekõige inimesed ja alles siis loo atribuudid.

Suurt jagu, mis loos veel olulist on, ma tõenäoliselt veel üles ei leidnudki.

Ulmekirjanduse Baasis on Kristjan Ruumet kirjutanud: “Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa: a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis; b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja “poliitilist meelsust”; c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.” 

Eestikeelse väljaande suur miinus on imepisike trükikiri ja suur pluss Martin Lazarevi minu meelest looga väga hästi sobivad illustratsioonid.

Ilupilte ka, pärit siit, siit, siit,  siit.

Neil Gaiman, Terry Pratchett “Good Omens”

Vaatasin filmi, õigemini küll sarja, ja olin rahul. Üsna raamatutruu, ühtteist oli küll juurde poogitud ja mõned asjad välja jäetud, aga see sobis. Visuaal ja näitlejate mäng olid väga head, tempo parasjagu ning kõige tähtsam, et see raamatu meeleolu kandus sarja ka üle. “Häid endeid” olen ma lugenud korda mitu, selline vaimukas hea jutujooksuga tujutõstmisraamat, peale sarja otsustasin ingliskeelsena ka üle lugeda. Ja mulje ei muutunud, st et Tiina Randus on eestikeelse tõlke puhul teinud head tööd. Niiet lugege, eesti või inglise keeles, ja laske tujul tõusta :)

Fännipilte on netis kuhjaga.

petimetrek.tumblr.com

http://www.deviantart.com/juliedillon/

üksikud ja tuvastamata

ja lõppu nägemus sellest, et kuidas seda lugu kirjutati http://www.deviantart.com/littledogstar