Igor Baranko “Jihad”

.

Oh-sa-mu-meie!

.

Pöörane-pöörane tulevikulugu.

.

On aasta 2040.

.

Kuskil Siberi ühes mahajäetud kaevanduslinna lagunevas kortermajas istub naine ja mediteerib. Kas elu on unenägu, kas unenägu on tõelus jne.

.

Moskvas on pukis mees, kes on ainult natuke hullumeelsem, kui praegune. Soov impeeriumi luua on sama, aga tema võtab eeskujuks mongolid, topib patriahi narkootikume täis ja käseb Tšingis-Khaani pühakuks kuulutada. 

.

Tšetšeenia sõda on läbi ja alles on vaid üks tšetšeen, kes otsib Allahi nimi huulil oma Taevast Tšetšeeniat.

.

Ukrainasse jõutakse jutuga ka. Seal on üks värvikamaid tegelasi Tšernobõli läheduses üleskasvanud piirivalvur. Tšernobõl on talle andnud huvitavad lisavõimed.

.

Ajaloolisi tegelasi (Lincoln, Newton, Roerich, Lenin) vilksatab siin-seal, kes kloonitud, kes mälestustes, kes UFOs.

.

Religioonide pillerpall — islam, õigeusk, budism, hinduism. Kõik on seotud ja kõik on eraldi. Uned ja tegelikkused jooksevad ristirästi ja niitide järgijad saavad valgustatuse (või verise lõpu).

.

Visuaal on meisterlik ja häiriv ühekorraga. Selle loo jaoks kuidagi õige.

.

Lugu ilmus esmakordselt 2003. aastal.

Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise”, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii

Susanna Clarke “Piranesi”

Mul pole täringutega kunagi erilist õnne olnud, kaardid on teine asi, seal mul vahel veab lollimoodi, järjest jooksevad vajaminevad pihku, aga täringud …

Aga raamatust.

Seda on nii palju kiidetud ja ma istusin nädalaid selle raamatu otsas ja proovisin enda jaoks lahti muukida. See võti, et venimisi kulgev müstiline krimilugu, kus on kastutatud Kohutavas Koguses Suuri Algustähti, oli minu jaoks kõige mõistetavam. Et venib küll, aga see on vihjete andmiseks vajalik. Lisaks mälu ja isiksuse uuestiehitamise küsimused. Kohanemised. Üksindus. Inimesed on võimelised uskuma pööraseid asju ja selle nimel tegema nii head kui kurja. Aga muud võtmed tõrkusid.

Ma arvan, et selle raamatu nautimiseks on vajalik teatud kogus Vana-Kreeka kultuuri ja müütide Armastust, mul seda ei ole, minu jaoks on Kreeka mütoloogia ja kunst Mingil Määral Huvitavad, aga ma Ei Armasta neid. 

Nagu täringutega. Ma ei armasta täringuid, aga ma armastan mängukaarte :) Ja see vedamise asi … kus on siin põhjus, kus tagajärg?

Pildigalerii:

Vanessa Len “Only a Monster”

Paljuski suht tavapärane ulmesugemetega noortekas — et tüdruk, kes avastab ootamatult mingid võimed ja selgub, et tema on see, kes peab mingi osa maailmast mingist jamast välja tõstma, et on kaks poissi, kes talle silmailu pakuvad, on keelatud armastus ja suguvõsade vaheline vaen jne. Aga see oli siiski nii mõnegi koha pealt päris hästi läbi mõeldud ja välja mängitud. Tüdruku võime on ajas rännata, aga selleks peab ta inimestelt aega näppama. See tekitab tas mitmeid moraalseid dilemmasid, aga eesmärk pühendab abinõu ja umbes 30 aasta jagu ta turistidelt aega võtab ja üheksakümnendate Londonisse satub. Edasine sisujutustus läheks juba liiga spoilerdamiseks, aga mainin ära, et mulle suht meeldis, et paika olid pandud üldised ajarännu-reeglid ja et alati tuli siiski valvel olla, sest trikstereid on ikka, mulle meeldisid ootamatused süžees, kõik ei läinudki nii libedalt, kui alul plaanitud, mingid vead osutusid juhusteks ja juhuslikeks ning mingid olid tõsisemate tagajärgedega. Kaasa just väga ei haaranud, ikka jäi see lugeja kõrvalpilk ja mingi norimistasand käiku, aga vastu ka ei hakanud, raamat lasi end üsna lihtsalt lugeda. Mitmed ebaloogilisused sai teismelise emotsionaalse kõikumisega ära põhjendatud ja mingitel puhkudel võis lihtsalt käega lüüa, ah, olgu peale. Lõpp oli selline, et nii võikski jääda, aga samas võiks ka edasi kirjutada (edit — autor otsustas edasi kirjutada, järgmised osad on “Never a Hero” ja “Monsters”). Mis mind segama jäi, oli see, kui lihtsalt peategelane otsustas, et perekond on kõige tähtsam ja kõik need võõraste inimeste elamata jäävad elud on seda teadmata tulemusega katset väärt. Ok, mingi kogus oli seal ka oma naha päästmist ja utsitamist kellegi poolt, kelle jaoks see polnud mingi probleem, aga ikkagi. Mis mulle meeldisid, olid mõttekäigud mälu ja mäletamise üle. Ja see pooleverelisus (peategelane on pool hiinlast, pol britti, pool koletist, pool inimest) oli ka päris hästi välja toodud, nii plussid (avaram vaade paljudele asjadele) kui miinused (oht mõlemal pool võõraks jääda). Võib lugeda, võib lugemata jätta, kummalgi puhul miskit erilist ei juhtu.

Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised”

Kui ma sain teada, et kinodes jookseb “Hämmastav Maurice”, siis oli see jupiks ajaks ainus asi, mis mu mõtted vallutas. Kõik lugemisjärjekorras olevad raamatud lükkusid tahapoole ja kõik tegemist vajavad asjad lükkusid ka tahapoole.

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Kuidas Pratchett ilma ja inimesi nii hästi läbi näeb ja fantaasiarikka ja humoorika loojutustamisega õhutab lugejaid kaasa ja järgi mõtlema ning üles leidma seda inimeseks olemise paremat poolt. Kassid, rotid, inimesed, muinaslood, päriselu ja unistused. Koomilist ja traagilist, ülevat ja teravat, meelelahutust ja meenutust… Ühesõnaga — vaimustav tekst!

Kui teil on tahtmine ära vaadata film ja ka läbi lugeda raamat, siis soovitan alustada filmist ja siis raamatust üle lugeda, mis kõik filmi ei mahtunud. Seda on päris palju ja osad neist on päris olulised asjad. Raamatut enne lugenuna võib see hakata tõsiselt häirima. Aga kui võtta filmi ilma raamatuta, siis korraks lasteloona kannatab vaadata küll.

Väike pildigalerii raamatute kaanekujundustest ja illustratsioonidest:

Valik Terry Pratchetti tsitaate kassidest:

Infograafik, millises järjekorras võiks Kettamaailma lugusid lugeda:

Travis Baldree “Legends & Lattes”

Mmmmm! Ma kardan, et mul on nüüd aasta raamat loetudki :D

Ma hakkan aru saama, miks inimesed neid “uute alguste kohvi-, kommi-, lille-, lõnga-, raamatu- ja muid poode” loevad :) Jah, see kindlustunne, et elus saab asju muuta ja midagi uut ette võtta ning et on võimalik ära tunda südamelähedane ala, olgu hobi või tööna, mõnikord juhtub see lihtsalt natuke hiljem, kui kooliajal, ja et sõbrad on olulised ja et kuigi elus tuleb jamasid, siis neist on võimalik üle saada, natuke õnne ja usku asjade õnnestumisse kulub ikka marjaks ära ja et igaühe jaoks on kuskil keegi jne, jne.

Raamatu peategelane on palgasõduri/rändrüütli/pearahaküti ameti maha pannud ork Viv, kes on juba jupp aega teinud ettevalmistusi, et avada kohvik. Sest kohv — see on jumalik jook, seda teadmist ja kogemust lihtsalt peab teistega jagama! Nii asub ta linna, kus tal pole ühtegi tuttavat, ostab vana talli, laseb selle ümber ehitada, palkab abilise ja hiljem veel teisegi ning kohvik hakkab elama. Eks tule ette takistusi: esialgu ei tea linnaelanikud, misasi see kohv üldse on ja ei oska seda tahta, lisaks tüütavad Vivi katusepakkujad ja vana võitluskaaslane. Aga tasapisi, samm-sammult, lonkshaaval, uute ja vanade sõprade ning imeliste kaneelirullide toel — kohvikust saab asja. Ja viimaks hakkab Viv ka isikliku elu peale mõtlema.

See sisukokkuvõte ei kõlaks mu jaoks kuigi ahvatlevalt, aga ork ja sukkubus ja goblin ja kääbik ja rottpagar ja hiigelkass ja teised tegelased annavad just selle toreda lisamõõtme, mis selle “-poe” loo mu jaoks meeldivaks lugemiseks muudavad. Kui fantaasiakirjanduse poole pealt vaadata, siis vahelduseks on sellist endiste mõõgakangelaste ja fantaasiategelaste argist askeldamist täitsa tore lugeda, kõik seiklused ei pea mingi suure eesmärgi ja/või maailma päästmise nimel ribadeks rabamine olema, vahel võib ka väiksemate eesmärkide nimel rabada. Ja kirja on see raamat mu meelest saanud soojalt, südamlikult ja pehme huumoriga.

Lugetagu! :)

Ja järge lubatakse üsna varsti!

Maarit Leijon “Musträstas”

Noo nii.

Ma olen mõnevõrra segaduses, mida sest kogumikust arvata. Ma tundsin neid lugusid lugedes mingit tõrget, aga teistpidi olid need ikkagi väga head omamoodi kulgemistega lood. Ma peaksin vist laskma veel veidi settida, kuhu ma oma lugemiselamusteskaalal selle raamatu paigutan, aga igatahes olid need lood, mis jäävad mind mingiks ajaks mingi nurga alt kummitama.

Kui ma hakkasin lugudele mälu tarbeks märksõnu külge panema, siis lisaks eelnevalt arvustanutele (Jüri Kallas Reaktoris, Mart Pechter ERRis, Kristjan Sander Algernonis, kolm Loteriis, Marko Kivimäe Goodreadsis, Daire oma blogis), kes on välja toonud ühisjoontena tugevad naiskangelased, dekadentsi, hea ajastutunnetuse, kättemaksu motiivi, seksuaalsuse ja et igas loos oli nii etteaimatavaid kui üllatavaid pöördeid, siis ma leidsin kõigist juttudest ka valu — “Südametu” (vampiirid, skarabeus, valu), “Öö” (enesetapujärgne vahesaar, matemaatika, valu), “Must vürst” (kauaelavad varjaagid, paleepööre, valu), “Viimane sangar” (ulmekrimi, Venemaa, valu), “Musträstas” (Prantsusmaa, alkeemia, valu). Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis olgugi, et kõik lood olid sünged-sünged, siis oli neis kõigis ka omajagu lootust.

Arvi Nikkarevile igatahes aitäh, et ta sellise kogumiku kokku pani ja välja andis, eestikeelset ulmemaastikku rikastab see kogumik tublisti.

Illustratsioonideks pilte otsides läks mu mõte uitama ja said siia siis vürstinna Olga, ravitseja ja alkeemik (pärit siit, siit ja siit), mu jaoks nad koos sobisid selle raamatu meeleolu edasi andma küll.

Marie Lu “The Kingdom of Back”

Kui ma seda raamatut lugesin, siis oli täitsa hea lugeda. Raamatu peategelane on Wolfgang Amadeus Mozarti õde Maria Anna Mozart ja vaatluse all aeg, mil Nannerl (Maria Anna hellitusnimi) kasvab tüdrukust neiuks. Klaveritunnid, esinemised, ringreisid, isa nõudlikkus ja mure raha pärast, hell ema, mure venna tervise pärast. Helilooming, mida ta pidi salajas hoidma. Ja selle tõttu ka vahel pingelised suhted vennaga — üheltpoolt armastus ja toetus ja teisalt vahel kadedus, et Wolfgang on kogu tähelepanu keskpunkt. Ja siin tuleb mängu see Tagakuningriik oma isepärase floora-fauna ja haldjate-nõidadega. Ma ei ole Mozarti heliloominguga kuigi hästi kursis, aga isegi mina tundsin mõned vihjed Mozarti loomingule ära, tõenäolist muusikahuvilisele on see tasand siin päris rikkalik. Raamat algab ja lõpeb sama lausega, niiet ring saab kenasti täis. No natuke liig näpuga näitav ja YA oli see raamat kohati küll, aga üldjoontes — täitsa kobe.

Kui ma sinna otsa Maria Anna Mozarti wiki-artiklit lugesin, siis läks osa mu lugemisrõõmust kuskile kaotsi, tõenäoliselt sinna, et mingid jupid, mis ma arvasin autori fantaasia olevat, olid tegelt ka olemas olnud, st raamatu üldolemus — tõsielu ja fantaasia põimimine — jäi samaks, aga minu jaoks proportsioonid pisut nihkusid. A nu, kui ma tegelt valisin selle raamatu esialgu nii pinnapealselt, et oo, täitsa lahe kaanekujundus, siis ega mul pole midagi väga kobiseda ka :)

Sealt wiki-lehel on valik raamatuid, kus üks tegelastest on Maria Anna Mozart. Sellest nimekirjast omakorda valik:

• Barbara Kathleen Nickel “The Secret Wish of Nannerl Mozart” (1996) 
• Alison Bauld “Mozart’s Sister” (2005)
• Nancy Moser “Mozart’s Sister: A Novel” (2006)
• Ann Turnbull “Mary Ann and Miss Mozart” (2007)
• Carolyn Meyer “In Mozart’s Shadow: His Sister’s Story” (2008)
• Matt Rees “Mozart’s Last Aria” (2011)

Anders Fager, Peter Bergting “The Crows”

Raamat, mis sai alguse kahest maalist. Kui kunstnik Peter Bergting korraldas oma näituse, siis ta pani tähele, et kõige enam jäid inimesed seisatama just nende kahe pildi ees. Jäi seisatama ka kirjanik Anders Fager. Ja tal tuli mõte. Aega läks, aga asja sai, ning kahepeale (kuigi suurem jagu oli siin vist Andersi jagu) kirjutasid nad valmis loo ning Peter joonistas veel hulga pilte juurde ning oligi valmis õuduskategooriasse kuuluv graafiline jutustus “Kaarnad”.

Loo sisu on umbes selles, et läheb noormees Kim kuskile Rootsi pärapõrgusse oma äsjalahkunud vanavanemate maja üle vaatama, meenutab seal olnud lapsepõlve, muuhulgas kaarnaid, meenutab valu ja vaime ning vaatab, kuidas nende vaimudega siis edasi elada. Sünk lugu. Pildiline pool tundus mulle sutsu tugevam kui jutupool, aga kokku oli päris hea, mitte suurepärane, aga hea.

Seda veel, et see ei ole tavapärane koomiksiraamat, vaid minu silma jaoks pigem jutt, mis on rikkalikult illustreeritud (illustratsioonides on küll kohati ka koomiksielemente), kus pildi ja teksti koosmõju on küll tugevalt olemas, aga seda teksti oleks võimalik (küll mõningaste kadudega) ka niisama lugeda. Aga samas, mul ei ole mingit tõrget seda raamatut graafilse jutustusena määratleda.

Üks kurb mõte, mis lugedes pähe tuli, oli Bullerby, omal ajal väike idülliline külake, aga aega on ju nii palju mööda läinud ja mis sest väiksest külast tänaseks võib olla saanud…

Anders Fager — https://www.gottick.com
Peter Bergting — https://www.bergting.com

Jutu aluseks olnud pildid:

Joan He “Descendant of the Crane”

Selle loo juured on kuskil sügaval Hiina kultuuris ja ajaloos, aga seda Ida butafooriat on siiski kasutatud suhteliselt vähe, mõjud on keskkonnas ja tegelaste rõivastes ja mingil määral mõtteviisis, niiet seda on kogu aeg taustal õrnalt tunda, aga see ei muutu võõristavaks efektiks või teemaks, mille üle peaks pikemalt juurdlema.

Teine loo alustala on fännikirjandus. Ja seda mitte halvas mõttes, vaid see kumab läbi kirjutamisstiilist, mis kirjeldab tegelasi üsna vähe ja keskendub tegevusele (sest fännikirjanduse puhul on ju tegelaste välimus lugejatele teada) ning millel on teatud sarnasus ajalehesabade kirjandusega, st autoril võib ju kondikava lõpuni valmis olla, aga lugejatele kirjutatakse lugu valmis jupikaupa (see ei pruugi viia üldse kehva tulemuseni, võrlduseks Dickens, Balzac või Dumas, aga see annab loole teatud teistsuguse ülesehituse). Ma lugedes ise seda tähele ei pannud, aga kui kui raamatu lõpus oli autoritutvustuses see fännikirjanduse kirjutamise lause sees, siis kõlksus mu meeles miski paika, et jah, tegelt oli tunda küll.

Maailmaehitus ei ole väga keeruline, on üks kuningriik ja selle kolm-neli naabrit, kaugemaid paiku meile ei tutvustata, on inimesed ja siis on veel erivõimetega inimesed, kes suudavad ennustada, võluda ja kelle veri põleb sinise leegiga. Ligi kolmsada aastat tagasi toimus suur riigipööre, mille tagajärjel sattusid võluvõimetega inimesed põlu ja tagakiusamise alla.

Raamatu peategelane on Hesina, keda on kasvatatud troonipärijaks ja kes oma isa surma järel ka troonile asub. Perekondlikud suhted on keerulised: Hesina lähikonda kuuluvad tema kolm venda ja õde, osad on adopteeritud perekonda, osadel on üks vanem erinev. Hesina kuningannaks saades leiavad mõned neist koha riigiteenistuses ja mõned on niisama kuningannale abiks. See perekondlik dünaamika oli mu meelest päris kenasti kirja saanud.

Esimene asi, millele Hesina pühendub, on oma isa surma uurimine, sest ta on veendunud, et tema isa mõrvati ja seda pidi tegema keegi paleest. See mõrvauurimine käib pea läbi terve raamatu ja nii uurimise käik kui tulemused on üllatavad.

Sinna kõrvale tuleb tegeleda riigiasjadega: Ida poolt ähvardab sõda ja pealinnas toimuvad rahutused ning ministrid püüavad täita pigem oma kukrut kui mõelda riigi hüvangule.

Raamatus on ka tärkav armulugu, mis oli suht usutav ses mõttes, et see oli pigem juhuse ja aeglase tundmaõppimisega, et on inimesed mingi aeg ühe eesmärgi nimel ninapidi pikalt koos ja avastavad, et sümpaatia süveneb, aga see liin polnud kuigi hästi kirjutatud.

Tegelastest on kõige paremini lahti kirjutatud Hesina, kes mõne koha pealt on üleloomulikult positiivne kangelane — tark, uudishimulik, vapper, hooliv, heas võitlusvormis ja täis ideaale — aga keda on püütud inimlikumaks kirjutada läbi kahjatsuste, mis tulevad sellest, et mingid valikud teevad alati kellegile haiget, vali kuidas tahad. Ja keegi ei saa teada kõike. Ja valik, keda usaldada, muutub raamatu edenedes üha keerulisemaks.

Raamatu ülesehitus oli mu jaoks huvitav, iga peatüki eel on väljavõtted väljamõeldud seaduseraamatust, iga peatükk avab mingi tahu selle maailma või mõne tegelase ajaloost ning lõpp on täiesti ootuspäratu. Tegevust on nagu palju, aga jutustamisviis on kuidagi natuke aeglane, aga mu meelest see sobis siia.

Ma arvan, et keegi eesti kirjastustest võiks seda idasugematega noortefantasy trendi tähele panna ja kas just selle või mõne muu Ida mõjutustega noorteka ka ära tõlkida ja välja anda, sest kuigi on olemas Lian Hearni “Üle ööbikupõranda” ja järjed (eesti omadest on Jaapani mõjudega üks Mann Loper ja mõned Rait Piiri jutud ja võib-olla on miskit veel, täiendage :) ), siis “Ööbikupõradast” on juba jupp aega möödas…