Taavi Turk “Minu Taani”

Kaks moeinimese minu-maad on ees olemas, võib-olla on mõni veel, aga mina tean Urmas Väljaotsa “Minu Pariisi”, mis oli mulle natuke pettumus, ja Anu Samarüütel-Longi “Minu Londonit”, mis oli mu jaoks teistpidi üllatus, ma ei osanud kuidagi oodata, et sellest saab üks mu lemmik minu-maadest. Taavi Turgi “Minu Taani” läheb sinna vahepeale, eks aeg näita, kuhupoole mulje päriselt settib.

Jutustamisstiil — pealt keskmise, et igav just polnud ja mõned toredad nükked olid olemas, aga neid nükkeid ja värve oleks võinud pisut julgemaltki olla.

Informatiivus — jaa, olemas, kes iganes soovib minna Taani õppima, tööle või pikemale reisile, saab siit raamatust kindlasti rodu kasulikke näpunäiteid.

Eraelu — no kuidas võtta, sõpru ja seltsielu on küll, aga mul on tunne, et mingid peatükid on kirjutamata jäänud. Aga ma ei arva, et kõiki valgeid kohti peaks ilmtingimata täis joonistama, niiet ok.

Koolielu — seda oli omajagu, aga ma oleks seda veel rohkem tahtnud :) Õpetajate galeriid või tsiteeringuid loenguist või pikemalt tööst kollektsiooniga ja kui mitu neid kollektsioone õpingute ajal õieti pidigi siis tehtama jne.

Aga igatahes on see raamat, mida soovitada noortele, kes mõlgutavad mõtteid välismaale õppima minna. Sellest raamatust (nagu ka Anu Samarüütel-Longi omast) kumab läbi, et kui teil on huvi, tahtmist ja võimalusi, siis minge, arvestage ka tagasilöökidega (et need ei tabaks täieliku üllatusena), aga ikkagi minge :)

Manfred Kalmsten “Kaarnalaul”

Ega meil seda kodumaist fantasyt eriti võtta pole (urban fantasy on teine asi, seda juba omajagu on): on Belialsi “Ashinari kroonikad”, millest mul on hämar positiivne mälestus, kuuldavasti Ferreira värvide-sari, mida ma ei ole lugenud, Pähkli “Ehatähe rüütel” on pigem paroodia kui tõsiseltvõetav romaan, mõni varasem Hargla, mis omal ajal mõjus uudselt ja võimsalt, aga ma ei ole kindel, kas need mõjuks nõnda ka tänasele lugejale, Järve “Klaasmeri”, mis oli kiire hamburger, Tolmovi Kaali-sari, mis oli päris hea noortekas, ja kedagi ma unustasin nüüd kindlasti ära, täiendatagu :) — sellel maastikul on väga lihtne Kalmsteni uus teos sinna kuskile Haanja kanti paigutada. Kui võtta võrdlusaluseks suurem jagu maakeeles ilmunud fantasyt, siis … no Muna- ja Meremägedeks päris ei kvalifitseeru, aga ega sealt Lõuna-Eesti küngastelt end kuskile kaugele madalikule nüüd ka ennast vedama ei pea. Täitsa tubli tükk tume-fantasyt. Raul Sulbi on järelsõnas toonud võrdluseks Zelaznyt, aga mina eriti Zelaznyt ei näinud, ma nägin pigem Abercombiet ja Bretti ja Moorcocki ja Leiberit ja killukest Martinit.

Maailma ehitus on ühtpidi vägev: viis maailma oma eripäradega, lähemalt räägitakse küll vaid kahest. Teistpidi on tegu lühivormiga, niiet lugejatale antakse aegapidi ports märksõnu ja sellest tuleb pilt endal kokku panna. Mis on nii mõneski mõttes nutikam käik, kui et kõik üksipulgi lahti seletada. Ajastuliselt oli mul natuke tegu, et millist ümbrust sinna Maavalda ette kujutada, kui on voorimehed ja päikeseprillid, aga no, mingi kujutluspilt ikka tuli.

Karakterid on omanäolised. Ei saa öelda, et kaasaelamapanevad, aga huvitavad küll. Avanevad pigem läbi tegutsemiste, plaanide ja vestluste kui kirjelduste kaudu. Ma kiidaks Kaarnat, et eesti ulmekirjanikel on tavaliselt raskusi naistegelase kujutamisega, Kalmstenil puhul see nii ei ole. Pisut Merese mõjudega Kaarna sõnavara ja väljendusstiil esimeses jutus tundus olevat, aga teise jutu Etalia oli juba omamoodi ja kolmandas jutus läks ka Kaarna puhul see mõjude mulje üle.

Lugu ise on sünk ning ühtaegu eepiline (ehh, ma tegelt ei salli sõna “eepiline” kasutust selles tähenduses, aga olgu, siia mu meelest sobib) ja samas üksikisisiku pilgu läbi. Tasapisi hukatuse poole ja kas seda uut tõusu tuleb või ei tule, jääb lugeja hooleks. Loterii blogis on sisust pikemalt, ma selle osa jätan siin lahti kirjutamata. Seal on mainitud ka, et teatud seigad jäävad häirima. Jäävad jah, aga see on pigem sedalaadi ebamugavus, nagu Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et häirib, aga ongi sinna loosse selleks kirjutatud, mitte pole kirjaniku ebapädevusest tekkinud kivike kingas.

Ma tean, et mõned lähevad veidi täpiliseks, kui lugeja tahaks need kolm juttu kokku lühiromaaniks siduda, aga ma olen ka just selline lugeja. Mu jaoks moodustavad need jutud kolmekesi kokku tugeva loo ja jääksid üksiti kuidagi ulpima. Niiet kena, et nad kõik siin nüüd ühtede kaante vahel on. Ideeliselt mulle meeldib, et illustreeritult (pildid Liisa Berezkin), kuigi neljast illustratsioonist meeldis mulle vaid üks.

Rentsi blogis on ka raamatust juttu ja tema toob lisaks välja asju, mille peale ma lugedes mõtlesin, aga ise sõnastada ei osanud, sealt meeldis mulle eriti lausejupp “ega jumalaid ei huvita, kas haamer on ilus või kole, kuni sellega naelu annab taguda“.

“Sleepy Hollow” — 5 koomiksit

Ma isegi ei tea, mis mind selleks ajendas, aga ühel õhtul toksisin guugli otsingusse “sleepy hollow comics” ja siin need leitud viis koomiksit siis nüüd on, sobitusid ilusti igast veidrate punktide alla.

2016 — Raamat, mis on ilmunud aastal 2000 — “Sleepy Hollow” (DC Comics, 2000, [68] lk, tekst Steven T. Seagle, pilt Kelley Jones) on filmi adaptsioon. Ma küll ei mäleta filmi väga selgelt, aga mu meelest on koomiks suht kahvatu filmi vari. Kuigi kiireks süžee meeldetuletuseks sobib päris hästi. Ja need, kes filmi pole näinud, ei oska vast ka kurta, neile on vast täitsa keskmiselt hea koomiks, et ei miskit erilist, aga midagi väga nurada ka ei saa: lugu on ja pöörakuid on ja karaktereid on, vihjed ja kaasamõtlemisjuppe on, tempo on paigas. Kunstnik on ka enamvähem korralik, ei miskskit väga tähelepanuväärset, aga midagi silma ka ei kriibi.

#jubejutt — “Grimm Fairy Tales presents Sleepy Hollow” (Zenescope, 2012-2013, [132] lk; tekst Dan Wickline, Joe Brusha, Ralph Tedesco, Raven Gregory, pilt AC Osorio). Peata ratsaniku legend tõstetud tänapäeva. Tudengid, eksamivastuste ostusoov, liiga kaugele läinud ähvardus ja kolekole kättemaks. Loona üsna ok, erinevate tegelaste minevik ja mõtted tulid üsna ootamatult välja ning avasid lugu tasapisi läbi erinevate vaatepunktide. Pildiline pool oli veider, kohati täitsa hea — eriti mehed ja hobused — kohati täitsa totakas — eriti naistegelased.

Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng — Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega — “Sleepy Hollow: Origins” (Boom!, 2015, [28] lk; tekst Mike Johnson, pilt Matias Bergara). See oli nüüd mingi pudru ja kapsad, millest ma midagi aru ei saanud. Et pätiplikast saab politseinik, et Iseseisvussõja ajal keegi vahetas pooli, et saksa keel on kõikse kurja juur, kuskil on mingi oluline medaljon. Kui ikka sarja näinud ei ole, siis iseseisvana see koomiks mu meelest ei tööta. Kunstnik oli mu meelest keskmisest tsiba kabedam, aga mitte ülivõrdeid väärt. Tiitli “võõrad suled” teenib ära fännikirjanduse maiguga.

#ulmekirjandus — oktoober — nõiad või kuradid — “Sleepy Hollow: Providence” (Boom!, 2015, [102] lk; tekst Eric Carrasco, pilt Victor Santos). Whooosh! Kloppadi-kloppadi, mürts-põmm-pahh! Halvad koledad haldjad jahtimas inimesi ja artifakte ja hunnik mürtsu ja amišid ja happy end. Haldjad näevad suht põrgurahva moodi välja ja amišist ravitseja võib ju nõia ette käia küll. Lugu ise just väga kaasa ei tõmmanud (segane ja liiga tapelung), pildiline pool ka mitte (aga kritiseerimisvajadust ka eriti polnud), niiet edasi ei soovita, aga kiireks sirvimiseks kõlbas küll. Kes otsib LGBTQ esindatust koomiksites, siis siin veidi on.

#ulmekirjandus — august — ajaränd — “Sleepy Hollow” (Boom!, 2014-2015, [108] lk; tekst Marguerite Bennett, pilt Jorge Coelho). See oli nüüd kõigist neist “Sleepy Hollowitest” kõikse parem. Ajarännu moment tuleb sellest, et Ichabod Crane satub Iseseisvussõjaaegsest Ameerikast tänapäeva ja püüab siin kohaneda, abiks on talle noor politseinik Abbie Mills. Ichabod püüab vastutasuks olla abiks Abbiele politseitöös. Üsna ruttu keerab kõik hoopis ulmeliseks ära, teisi dimensioone ja igivanu koletisi on kapaga, lisaks pisut tegelaste psühoogias urgitsemist. Lugu jooksis täitsa huvitavalt ja pildiline pool oli keskmiselt kena. Sellel koomiksil oli tore lisand — iga vihiku lõpus hoopis teises stiilis joonistatud koomiline vahapala Ichabodi ja Abbie igapäevaelust. Seda koomiksit julgeks juba vabama käega edasi soovitada.

Tracy K. Smith “Life on Mars”

Yeah, te ei kujuta ette, kui suur palju vabamalt ma hingama hakkasin, kui ma Pulitzeri preemia nimekirju lapates aru sain, et romaanid ei ole ainus võimalus (mu meelest antakse romaanipreemiad tavaliselt sellistele tõsirealistlikkele teostele, mida ma väga ei taha lugeda), seda preemiat antakse väga mitmes kategoorias, näiteks luules.

Võtsin viimase kümne aasta jooksul luulepreemia saanutest 5 (sest niipalju neid meie raamatukogus oli) koju ja hakkasin lappama. Päriselt ja hingega lugemisele läks see Tracy K. Smithi (s 1972) “Life on Mars”.

Oma viimaste ameerika luule lugemiste põhjal ootasin ma teemaderingi “mina-minu-mind”, aga see raamatuke suutis mind üllatada, et jah, natuke on ka seda luuletaja enda mind, aga üldine pilt on palju laiem. On üldist suurlinnamelu, aga on ka hoopis kõrgemaid ja kaugemaid vaateid, on viiteid ulmeklassikale (n Arthur C. Clarke) ja päris mitu luuletust on David Bowie’ isiku ja loominguga seotud. Isiklik tsükkel on leinaline ja väiksema ringi oma valikuid lahkav, aga suuremat haaret võttev osa on oma meeleoludelt väga mitmekesine, nii ülev ja lootusrikas kui masendust väljaelav ning hulk võimalusi seal vahepeal. Kohati liig krüptiline ja paljusõnaline, aga alati pinget ja tähelepanu ülalhoidev, ühteaegu nii hingele kui ajule.

Väga huvitav kogu ja ma panen tallele, et kunagi ma loen seda veel. 

Jürgen Rooste “Vana hiire laulud”

Jürgen Rooste kogude lugemiselamused on mul kuidagi valsitaktis: 1; 2; 3; 1; 2; 3 ehk mõh?; ahah; ouau!; mõh?; ahah; ouau! “Vana hiire laulude” lugemine läks sinna “ahah” kategooriasse.

Selles luulekogus on päris palju: ehedat emotsiooni, toredaid keele- ja mõttekujundeid, ootamatud võrdlusi ja teraseid tähelepanekuid, sotsiaalkriitilist pilku ja endassevaatamist, armastuse hellust ja argielu räsi. Aga midagi on nagu puudu… või üle… või… võib-olla on see lihtsalt teemade ja stiilide eklektilisus, mis mind segama jäi. Mõned näited teemadest ja stiilidest:

Algab luulekogu koolikiusamisteemalise poeemiga:

/ see ongi see et kui ma nüüd
näen siukest kiusajat
jobu siis ma löön vastu
ja löön nii palju et ta enam
ei tõuseks — ja see ei tee mu olemist paremaks
see ei tee midagi paremaks / (lk. 13)

Vahele iroonilist-satiirilist ühiskonnapeegeldust:

/ hommikuti õgime end
täis me kaerahelbeid
õhtul läeme valima
õigeid eesti helmeid / (lk. 16)

Sekka arutlusi luuletajaks olemise rollist:

/ ma tean
valetan end hulluks luuletajaks
alkohoolikuks geeniuseks bukowskiks
valetan nii hästi
et jään ise uskuma
olen rollis veel öiti ja
hommikuti

siiski kui mu etendus ammu
lavalt maha on võetud / (lk. 51)

Ja lõppeks nunnud kiisusalmid:

/ kass käib üle minu
ma olen talle üks
muhe küngas mis

aeg-ajalt üles tõuseb
ja süüa
paneb

ja kurgu alt kratsib
säält kus on see arm
millel karvad ei kasva / (lk. 56,57)

Mis sinna luulekogusse veel mahtus, saab igaüks huvi korral ise lugeda.

2016, ilmus Lugemissoovituste blogis

Carolena Nericcio-Bohlman, Kristine L. Adams “Amercan Tribal Style Classic vol. 1”

Et esiteks, jee! selline raamat on olemas! Asjalik ja abiks algtaseme (level 1) tantsuõpik. Võib-olla mitte päris iseseisvaks õppimiseks, aga mälutoena väga hea. Teisalt, see ilmus juba 2014. aastal ja vol kahest ei ole kippu ega kõppu :(

Christopher Brookmyre „Boiling a Frog”

Ma nüüd ei tea, kas ma Christopher Brookmyre’i „Konna keetmist” nii väga igaühele lugeda soovitaksin, aga mulle endale sobis lugeda küll.

Esteks olid tegelased värvikad ja tegevus hoogne, intriige vast nii poole „Troonide mängu” jagu. Testeks – mul on kõrini krimkadest, kus laipu langeb loogu. Siin toimus esimene mõrv alles siis, kui üle poole raamatust juba läbi oli. Ja ma olen tüdind katkise psüühikaga mõrvaritest ja inimlikumad motiivid – hirm, häbi, saamahimu ja võimujanu – olid heaks vahelduseks. Ja lõppeks, mis mulle eriti meeldis ja mis lugemise omajagu raskemaks tegi, olid erinevad keeletasandid. Erinevate tegelaskujude ja nendega seotud keskkondade (vangla, poliitika, meditsiin, ajakirjandus ja PR, kirikuringkond) iseloomustamiseks on Brookmyre kasutatanud erinevat keelt, šoti kõnepruuki on vahel üsna ohtralt, vahel vaid mõne üksiku sõna jagu.

Plusspoolele veel, et ma lugesin seda raamatut vahetult enne Šotimaa reisi ja mingi õhustikutunnetuse sai sealt kätte küll. Miinuspoolele läheb liiga sujuvalt kulgev lõpplahendus, aga selleks ajaks olin ma peategelasele juba piisavalt kaasa elama hakanud, nii et las läks seekord nii.

Christopher Brookmyre’i kodulehekülg – http://www.brookmyre.co.uk

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Rainbow Rowell „Fangirl”

Irina Möldre on raamatu imehästi kokku võtnud: „Cath on tüdruk. Tal on kaksikõde Wren. Nad on lapsest peale olnud lahutamatud, kuid kolledžis otsustab Wren, et tahab olla Wren, mitte „Cath ja Wren”, nagu nad seni alati olnud on. Cath pole sellega rahul, ta tunneb ennast petetuna. Siis kohtab ta oma uut toanaabrit ja uut poissi, kellel on „armas naeratus”. Ja lõpuks ta jääb ellu ja suudab täiesti vabalt eksisteerida ka maailmas, kus Cath ja Wren on täiesti eraldiseisvad isiksused. Kõige selle taustaks suur fantaasiasaaga, võlurid, vampiirid ja fanfiction.”

Niisiis – kasvamise lugu, perekonna lugu, kodust eemale minemise lugu, esimese armastuse lugu. Ja lugu fanfiction’ist. Esimesi teemasid ma põhjalikumalt ei lahka, mainiks vaid, et tegu on mu meelest üsna kaasahaaravalt kirja pandud noorsookirjandusega. Fanfiction’iga seonduvalt tahaks pajatada pikemalt.

Minu teadvusesse jõudis sõna „fanfiction” peaaegu viis aastat tagasi, paar aastat tagasi sattusin ise fanficion’it lugema ja alles selle aasta alul peale Rainbow Rowelli raamatu lugemist tuli tahtmine uurida, et mis see fanfiction siis ikkagi on.

Tavadefinitsioon „Fännikirjandus on kirjandus, mis on kirjutatud tuntud kirjandustegelastest, kuid teise autori poolt.„ (siit) mind eriti edasi ei aidanud, sest raamaturiiulis on liiga palju teiste kirjutatud järgesid, olgu siis „Tuulest viidule” või „Ristiisale” või millelegi muule, mis on kirjanduseks tunnistatud. Kui mina kirjutaks „Tagasi tulevikku IV”, siis oleks see fanfiction, kui Hargla kirjutab „Tagasi tulevikku IV”, siis on see kirjandus. Ja asi ei ole ainult selles, et Hargla oskab kirjutada ja mina mitte, siin peab mingi olemuslik erinevus veel lisaks olema. Siia mõttekäiku sobib Mart Kalveti kommentaar „”Fan fiction” on siiras (ja reeglina amatöörlik) ahvimine, „hommage” on eufemism intellektuaalse omandi varguse kohta.” Asja veel segasemaks ajamiseks üks tore fänniraamatute nimekiri Veiko Märkalt Eesti Ekspressis.

Fanficion’i kohta olen ma päriselus kuulnud enamjaolt negatiivseid kommentaare. Netis ringi liikudes on pilt kirjum – alates Triinu Merese blogis olnud arutlusest, et eks me kõik tee seda vahel oma peas. Neutraalseid fännikirjanduse eri tahke tutvustavaid postitusi/artikleid on kirjutanud Kristina Hertmann, Taivo Tobreluts  ja Helene Loonet (Nädaline, 2008, 26. aprill). Fännikirjanduse päriskirjanduse hulka trügimise negatiivsemat poolt on analüüsinud Kaur Riismaa Maalehes. Kõrvalepõikena võiks lugeda Jüri Kallase artiklit e-kirjastamisest ja selle mõjust paberraamatu turule.

Mõneti võib ju fännikirjanduse kirjutamine lihtne tunduda — ei pea palju panustama karakterite ega tegevuskohtade kirjeldamisele ning tausta avamisele, see on lugejal juba olemas – aga samas peab oma kirjutamisstiili sobitama juba olemasolevaga, tabama üldist õhustikku ja karakteriloogikat, olema osav tegevustiku ja dialoogi looja ning hoidma tasakaalus teada-tuntud-põlistatu ning uued hoovused ja ideed.

Kui ma vahel tahaks mõnele kirjandusteadlasele ribidesse müksata, et nii hea teema vedeleb keset põrandat, miks sa seda üles ei korja ja sellest midagi toredat ei tee, siis fanfiction’i koha pealt ei saa nuriseda, seda on uurinud Piret Viires (ettekande teesid) ja Kristi Kaldmäe (magistritöö).

Fännikirjandusega seondub autoriõiguste problemaatika. Et ühelt poolt ma saan aru, et autor tahab oma loodud maailma ja tegelasi kaitsta (n G. R. R. Martin), teisalt, kui märkega „paroodia” või „hommage” on võimalik saada fanfiction’ile jokk-silt külge, siis ega autoril ole ju suurt midagi öelda… ja kolmandat pidi tsitaat Kristjan Sanderilt: „Iga asi, mis teatud piisavale hulgale inimestele rõõmu valmistab, on väärtuslik olenemata sellest, mida ülejäänud lugejaskond sellest arvab või ei arva.”

Raamatus tõstatub ka küsimus, kumb on rohkem kirjanik, kas fanfiction’i autor, keda loevad tuhanded inimesed päevas, või see, kes avaldab oma originaaljutu 100-eksemplarise tiraažiga ülikooliajakirjas… Sisetunne tahaks öelda, et mõlemad.

fanficionKes tahab fännikirjanduse kohta põhjalikumalt edasi uurida, siis Eesti raamatukogudes on mõned teosed, mis seda teemat puudutavad. Ja suures-laias raamatuilmas on selleteemalisi käsitlusi päris palju (n Anne Jamisoni „FIC: Why Fanfiction is Taking Over the World”). Julget lugemist!

Oma muljed raamatust on kirja pannud Siiliste oma raamaturiiuli blogis.

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Meelis Friedenthal “Inglite keel”

Meelis Friedenthali uus raamat ei ole täiuslik nagu inglite keel, aga sellest hoolimata on see üks mu viimase aja paremaid lugemiselamusi.

Inglite keel” rõhub üsna tugevalt mälu-pedaalile. Seda nii suurelt ja nähtvalt kui vaikselt ja vihjamisi. Oma võlu on mõlemal variandil. Laia joonega tehtu annab raamatu üldise tooni, vargsi puistatud viidete puhul on nii toredat avastusrõõmu kui kripeldamist, et mida kõike Friedenthal võis raamatusse sisse kirjutada, mida ma ära ei tabanud.

Ühest tabamishetkest sammuke kõrvale mõeldes:

Jätkates nõnda mõneti oma jutustuse “Nerissa” (kogumikus “Terra Fantastica“) temaatikat kirjutab Friedenthal  “Inglite keeles” suures osas raamatu(te)st ja trükikunstist, teksti ja kujunduse seostest, kirjapandu mõjudest ja sügavast huvist raamatu ja raamatuajaloo vastu.

Küllalt olusisel kohal on “Inglite keeles” muusika. Kui ma otsisin raamatute põhjal ja/või mõjul loodud laule, siis sain kokku päris toreda nimekirja, jagamiseks üks üsna teistsugusest raamatust inspiratsiooni saanud ja algsest versioonist hoopis teistsuguse sätungiga laul:

Ma tean Tartu Ülikooli ajaloost üsna vähe, aga just Friedrich Meniusest sattusin ma tudengipõlves seminaritööd tegema ja nii poole raamatu pealt tundus see tegelane kuidagi väga tuttav ette tulema ja nii ei läbenud ma järelsõna lugemisega raamatu lõpuni oodata. Ajalooliselt kaugemad tegelased ja olud tunduvad Friedenthalil kuidagi pisut elusamad ja värvikamad välja tulema kui kaasaegsed ja eks nüüd tuleb mul “Mesilased” ka ikka lugemisplaani võtta.

Laul, mis mul raamatut lugedes kohe meelde tuli ja mis mu meelest võtab suurepäraselt kokku raamatu põhiteemad: ajalugu, keeled, müstika, mälu, seosed, sõna jõud, säilitamispüüd ja edasikandmisel tekkida võivad vead:

(Mitmendal minutil teie aru saite, mis keeles lauldakse?)friedenthalinglitekeel

Pikemalt on raamatust kirjutatud:

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Jüri Kolk “Suur võidujooks”

Elanud-olnud ühes pisikeses puust linnas mees nimega Jüri. Kuna ja kuidas ta sinna sattus, kes seda enam mäletab. Käinud Jüri mööda linna, vaadanud ilma ja inimesi, kuulanud laule ja lugusid, lugenud raamatuid ja vastvalmind värsse ja leidnud, et just tema sõnad ses linnas ja sest linnast puudu on. Hakanud siis Jüri omi lugusid jutustama, jaganud neid muist paberil ja muist interneeduses. Inimesed lugenud ja leidnud, et see hea oli — süda sai kergem, meel helgem, mõte selgem. Isegi kui lood kurvavõitu olnud, rõõm kokkuhakkavatest sõnadest jäänud ikka. Kumu Jüri sõnaseadmisest levinud, nii pisikeses puust linnas kui Põhjalinnas kui mujalgi. Kes aga oma loetud raamatute riiulilt Jüri raamatu kujulise tühja koha leidnud, seadnud sammud vutt-vutt raamatupoe või raamatukogu poole ja mure murtud. Tragimad lugejad pununud paar pärgagi Jürile tänutäheks. Jüri vaadanud seda veidi hämmeldund häämeelega pealt ja asunud uusi lugusid kirjutama. Nii jäänudki.

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis