Antti Tuuri “Igitee”

Oh sa vanakurat!

Mulle ei meeldi sellised raamatud, raamatud, mis tuletavad meelde, et inimene võib olla inimesele koletis ja et õilsate ideede varjus toimib süstemaatiline kurjus. Ja kõik see on PÄRISELT!

Siin raamatus on 8 aastat ühe soome mehe elust kolmekümnendate Nõukogude Karjalas, kuidas ta sinna sattus, keda kohtas, kuidas elas ja selle üksikisiku saatuse kaudu saab päris hea ajalootunni. Ajalootund, mis on hästi kirja pandud, aga mida on ränk lugeda. Autor kirjeldab tegevusi ja olusid lastes tegelaste emotsioonidel väga vähe välja paista, selle osa mõtleb lugeja ise juurde.

Ma lugesin seda raamatut kaua: paar peatükki ja mitu nädalat vahet, paar peatükki ja mitu nädalat vahet. Raske oli. Sest kuidagi oli ette teada, et midagi ilusat siit ei tule. Nii rängaks looks ma mõningastest eelteadmistest hoolimata valmis ei olnud.

Filmi ma näinud ei ole, reklaamplakati järgi on seal mitmeid toredaid eesti näitlejaid, aga ma pean nüüd ikka väga pika pausi, enne kui ma üldse kaaluma hakkan, kas ma seda filmi näha tahan…

Anna Jürgen “Sinine Lind”

Ma ei olnud kuigi kindel, kas ühe lapsepõlve lemmiku ülelugemine on ikka hea mõte, aga uudishimu ei andnud rahu, et palju ma sellest siis mäletan ja kuidas see lugu siis ikka oli. 

Üldjoontes läks õnneks, põhilugu oli ikka meeles, aga mul ei olnud meeles, et ses raamatus nii palju etnograafilist materjali (millised olid rõivad, mida söödi, kuidas põldu hariti, kuidas soola saadi, milliseid ravimtaimi kasutati, kuidas jahti peeti ja kala püüti, millised olid klannide ja hõimude omavahelised suhted jne) oli. Raamatu kirjutamisest on üle 70 aasta möödas ja mõne koha peal oli seda tunda, aga laias laastus kõlbaks sellise ajaloolise jutuna indiaanihuvilisele vast tänapäevalgi, kuigi need seiklusosa jutud, tegelase areng ning kombestikukirjeldused on igaüks sutsu erinevas stiilis ja liiga järskude üleminekutega. Natuke liiga hakitud, mustvalge ja naiivne oli see lugu küll, aga päeva päästab Schnapp (Sinise Linnu koer) ja autori siiras huvi teema vastu.

Lugu on siis sellest, kuidas 18. saj. teisel poolel valge poiss irokeeside juurde satub, saab uueks nimeks Sinine Lind, seal kasvab ja koduneb ning kui ta aastate pärast oma sünniperekonna juurde saadetakse, siis tahab ta tagasi irokeeside juurde. Taustal on brittide ja prantslaste sõda territooriumi pärast, piiriasukate edasiliikumine, Pontiaci juhitud indiaanlaste ülestõus, idaranniku hõimude sundmigratsioon jne. Millest raamat ei räägi ja millest on alles viimasel ajal rohkem rääkima hakatud, et rohkem kui lahingud laastasid indiaanlasi Euroopast tulnud nakkushaigused. 

Kui ma kevadel indiaaniraamatutest näitust tegin, siis selgus, et sakslased on ikka päris palju indiaanijutukaid kirjutanud. Tõlgitud on neist ainult mõned üksikud. Anna Jürgen kirjutas peale “Sinise Linnu” veel tosinkond indaaniraamatut, osad nime all Anna Müller-Tannewitz.

Tõnis Tootsen “Uttu”

Tõnis Tootseni luulekogu. Nagu ta esikromaan “Esimene päev” on see kogu väga läbimõeldud täiesti teistmoodi kujundusega. Sedakorda siis poolläbipaistvad raamatulehed ja rohkelt illustratsioone. Teksti šrift on küll tavaline, aga paigutus on eriline.

Luuletused ise on sellised pealtkeskmised, väga hingekinnilöövad pole, aga nuramiseks pole ka alust. On tabavamaid ja huvitavamaid hetki-sõnu-kujundeid ja pisut ka trafaretsemaid, aga mingi oma hääl on neis luuletustes olemas ning enamik tekste sellest kogust mõjuksid päris hästi ka ilma selle uhke vormindamiseta. Kuigi minu puhul oli just raamatu välimus see, mis eelkõige tähelepanu köitis ja miks ma üldse raamatu kätte võtsin.

Luuletuste põhiteemad on elu, surm, aeg, saatus, sõda, linnud, lood. Näiteks Juhan Liivi preemia nominatsiooni saanud luuletus:

vares rogiseb rannas kui konn
pöörab nokaga ümber ühe lapiku kivi
et mis seal all on
ei midagi
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
pöörab ümber
et mis seal all on
ei midagi
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
pöörab ümber
joob kivipesast nokatäie soolast vett
ikka pidulikum kui merest
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
et mis seal all on

vaeseke
mis mõttetus
mõtlen

ja pööran järgmise lehe
et mis seal peal on

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

Rowling ikka ei ole minu autor. Jah, ma olen läbinud kuus “Harry Potterit” ja polnud väga vigagi, kolmas ja viies osa olid täitsa kabedad, aga rohkem ei ole ma suutnud end lugema sundida. Mul käis aastaid “Surmav igavus”, vabandust, “Surmav valge” raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja lõpuks andsin alla. Olgu siis “Bard Beedle’i lood”. Lugemiselamus on kröömikese positiivsem, kui lihtsat, et jah, see oli loetav, aga mingeid rõõmuhõiskeid mu poolt ei tule. Muinasjutud ise olid täitsa okeid, aga kommentaarid olid mu jaoks liiga näpuga näitavad ja ärapanevad. Küll aga ma tunnustan head tahet, selle raamatu tulu läks Children’s High Level Group heategevusfondile ja küllap mõnel lapsel on nüüd natuke parem, kui ilma selle fondita olnuks.

Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse”

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kunagi lugesin ma “Põhjamaade romaani” sarja raamatuid päris meelsasti, aga siis tekkis mingi tõrge. Kui ma püüdsin välja mõelda, miks see tõrge tekkis, siis kõige lihtsam vastus on vast, et küllalt sai, ikka seesama mäed ja fjordid ja vilets põllumaa ja eluõhtused kahetsemised, et sellele ja tollele jäi midagi olulist rääkimata, et ilus ja sügav, aga see kõik on juba olnud, kaasaegsemate poole pealt — kui see raamat ei tõota olla parem kui Stig Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruku” lugu, siis ma ei viitsi seda lugeda. Aga siis jäi mulle näppu Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse” ja mõningase sissepiilumise järel tundus mulle, et see on üks väga segane lugu, mida on võib-olla huvitav harutama hakata. Jah. Oli segane. Ja oli huvitav. Ja omamoodi stiilis. Üsna universaalne pagulaste probleem — kui palju siis on viisakas uude maailma minnes vana kaasa võtta ning hirm, et äkki jäi midagi olulist maha ja on nüüd määratud unustusse — ja ka pagulasi vastuvõtva maa probleem — millised kultuurilised erinevused on aksepteeritavad ja kust maalt on tegu riigi vaenlastega, kellega ei saa enam külalislahkelt käituda. Olgu nende piiridega, kuidas on, kui metsa raiutakse, siis laastud langevad ja kannatada saavad tihtipeale (või lausa eelkõige) ka süütud kõrvalseisjad. Ning ükskõik, kuhu neid piire ka tõmmatakse, kellegi jaoks on need ikka valesti ja ebaõiglased. Niigi segase olukorra teeb veel segasemaks mäng aja ja mäluga. Kirja on see kõik saanud kuidagi kaasakiskuvalt, erinevad vaatepunkte ja registreid kasutades, siiasinna araabipäraseid väljendeid ja häšštäge pikites ja düstoopiaõhkkonnaga mängides. Et ma nagu natuke sain aru, mida autor enda jaoks selle raamatuga selgeks mõelda ja teistele öelda tahtis, ning üsna kenasti oli see kirja ka saanud, nuran vaid, et veidi tugevam loogikareha oleks teosele kasuks tulnud, vint sai vist pisut üle võlli keeratud, aga olgu, kunstilised liialdused ja vabadused, mis tegelikult muljet ei muuda, nagu öeldud, huvitav ja edasimõtlemapanev oli see raamat mu jaoks küll, isegi sedavõrra, et ma üsna lahke käega annan lugemissoovitusena edasi. Julm muidugi ka, et kes sellist hoiatust vajab, aga kuna minu jaoks oli see üldjuhul ebausutav, siis mulle see eriti naha vahele ei läinud. Küll aga läks naha vahele see üldine hirm, ma ei olnud nagu varem märganudki, et elame maailmas, kus kõik kardavad kõiki. Hmm.

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Naistekas. Selline tsiba pealt keskmise. Autor ise on tõenäoliselt tahtnud kirjutada päris palju üle keskmise, a no ei vea välja. Kohati on ju täitsa kena lugeda, aga siis läheb siirupiks ja klišeedeks ja pealiskaudsuseks kätte ära.

Päris tore võte oli peatükkide vahele pikkida raamatute nimekirju, see, et nende kaudu karakterite taaskasutus läbi pistab, on muidugi iselugu, ja ühe peaaegu hea tsitaadi sain ma ka, et kui roosast kontekstist välja tõsta, siis on täitsa kasutatav: “Nii et sellepärast siis inimesed loevad. Sest raamatud seletavad asju: kuidas sa mõtled ja kuidas sa käitud, ning panevad mõistma, et sa pole üksi selles, mida sa teed, ega selles, mida tunned.”

Ma olen vist ennegi maininud, et mulle naistekad eriti ei istu ja nii võib tekkida küsimus, et miks ma neid lolli järjekindlusega aegajalt kätte võtan. Esiteks erialasest huvist ja tundest, et ma pean natuke selle žanriga ka kursis olema, ning teiseks — mu meelest ei ole õige ainult žanripõhiselt raamatuid headeks ja halbadeks liigitada, näiteks head naistekad olid mu meelest Margaret Atwoodi “Leedi Oraakel”, Daphne du Maurieri “Rebecca” ja Anna Gavalda “Koos, see on kõik”, no ja ma olen optimist, et järsku satub veel miskit head ette :)

 

Villu Tamme “Tuvi oli tihane”

Punkmuusika on mulle alati natuke närvidele käinud (olgu, Vennaskond on suur erand, Vennaskonda ma arrmasstann, aga see pole ka puhta punk), aga punkluule on mulle noores eas üsna oluline olnud. Seal on seda, mida tänapäeval nimetatakse uussiiruseks ja mis tegelt on maskideta aus väljendus, võib-olla veidi konarlik, aga tühja sest, emotsioonid loevad, olgu need argielu, ühiskondlike nähtuste või isiklikemate teemade kohta. Valu, äng ja rõõm on tugevad ja mulle lugejana läks see kirjapandu korda, isegi kui teemad kuigi hingelähedased polnud, mingi taust ja see teistmoodi, kõnekeelne haakuv sõnastus ning mõttepiiride avardamine oli see, mis köitis. Mul oli kohutavalt hea meel, kui üheksakümnendate alul ilmusid nii mõnedki punkluulekogud ja kui keegi kunagi mulle jõuludeks “Tagasi prügimäele” kinkis, olin ma rõõmsalt üllatunud, et mu kirjandusmaitse ära tabati.

Villu Tamme on olnud päris hea eesti pungi käilakuju, kuigi ta ise vahel sest rollist vist tüdimust tunneb, on ta paljudele see võrdluspilt — et lahe tüüp, kes mängib pilli, joonistab, luuletab, teab palju ja märkab asju, muretseb ja väljendab seda aeg-ajalt häälekalt, suudab alternatiivid tavakodanikele mõistetavaks teha ja jääb ikka iseendaks, kusjuures perfektsus pole oluline, oluline on muu. See peegeldub ka selles nüüd juba üle veerandsajandi tagasi ilmud luulekogus. Suures osas on see ülelugemine nostalgialaks, aga luuletusi, mis ka tänases päevas kõneleksid, on päris mitmeid. Siia panen kirja selle, mida ma tol ajal vahel sünnipäevakaartidele kirjutasin:

Kuniks elul on antud veel olla

Kuniks on sinu sõnades tera
Kuniks on sinu mõtetes tuum
Seniks olla võid siin sinu päralt
On päike ja maailmaruum

Kuniks minevik varjata suudab
Mida tulevik endaga toob
Seniks inimkond elab ja loodab
Ja ilusaid unelmaid loob

Kuniks päike veel valgustab päeva
Kuniks öös kumab kollane kuu
Seniks süda veel lööb silmad näevad
Ja rõõm tirib kõrvuni suu

Kuniks elul on antud veel olla
Kuniks ööle veel järgnemas päev
Tee ruttu ja ela – võibolla
enam homset su silmad ei näe

Vadi vestab raamatust siin

Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”

“Vanurid on uued vampiirid!”

Umbkaudu nii on vahel praegust raamatutrendi iseloomustatud. Ja tõesti, ilma suurema vaevata tuleb pähe rida toredaid vanemaealiste peategelastega raamatuid, n: Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” ja selle järg “Laenamine on hõbe, röövimine kuld”, Fredrik Backman “Mees nimega Ove”, John Scalzi “Vanamehe sõda”.

Selle raamatu peategelase vanus on juba peakirjas olemas, sissejuhatavat infot veel niipalju, et tegu on Hollandi autori debüütromaaniga ja tegu on tiba tõsisema raamatuga kui eelpoolloetletud. Tegevuskoht — hooldekodu Amsterdamis, tegevusaeg — 2013. aasta, tegelased — jah, olulised ongi tegelased.

Kuigi see raamat mulle meeldis, on seda kuidagi raske konkreetsele inimesele soovitada — teema või teistsugune huumoritunnetus võivad hellaks kohaks osutuda — , aga niimoodi üldiselt võin enda poolt soovitussõnad kaasa öelda küll.

Üle hulga aja tabas mind soov raamatust lauseid välja kirjutada. Ja neid lauseid sai palju! Vast ei lähe märulifilmi treileriks asi kätte ära, kui ma mõnda siin jagan. Ja nagu ikka sel puhul, osad laused on lihtsalt toredad-tabavad-mõtlemapanevad ja osadel on tegelikult oluline ka kontekst.

Peaksin olema tänulik iga õnneliku päeva eest, aga kuigi pingutan kõigest väest, ei piisa sellest alati.

Vanadus on in. Vähemasti filmides, raamatutes ja leheartiklites. Igapäevaelus just erilisest tähelepanust rääkida ei saa, pigem vastupidi.

Terve hulk mu koostisosadest on jõudnud kasutustähtaja lõppu või selle juba pisut ületanud. Plusspoolel: vaim on küllalt selge, et selle lagunemise teadlik tunnistaja olla.

Mõned omadused vanaduses kaovad, aga uudishimu nende hulka ei kuulu.

Vanurid kaotavad nagu lapsedki pidevalt asju, aga neil pole ema, kes teaks, kus kõik on.

Surnud on vanadele inimestele alati tänuväärt kõneaine. Võibolla selleks, et rõhutada: nad ise on veel elus.

Liiga palju on inimesi, kes ennast ja seda, mida teevad, ülemäära tähtsaks peavad. Keegi pole rohkem kui liivatera kõrbes, kübemeke kosmoses. Henk, see oli nüüd natuke pateetiline.

Kui näed kusagil Amsterdami munitsipaalpolitseid, võid kindel olla, et oled turvalises paigas. Probleemseid piirkondi väldivad nad nimelt nagu katku. Niisiis istuvad nad ilusa ilmaga meie maja ees pingil.

Kas inimõigustega saavad asjad kunagi korda ka? Pärast ühe artiklikese lugemist olen optimistlikum. Nimelt valiti ÜRO inimõiguste nõukogusse Venemaa, Kuuba, Hiina ja Saudi Araabia. Inimõiguste rikkumises on neil võimas kogemus, mida seal jagada.

Täheldan, et kirjutamisel on kergelt teraapiline mõju: olen pingevabam ja vähem masenduses. Võibolla oleksin pidanud viiskümmend aastat varem alustama, aga mis sellest enam.

Sellest raamatust ei ole veel kuigi palju kirjutatud, leidsin ühe blogipostituse Kultuuritarbija 60+ blogis.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Kate Atkinson “Lõpetamata juhtumid”

Mõnikord ma mõtlen, et kas nendel raamatunäitustel ja väljapanekutel on ikka peale selle, et tegijail endil on huvitav, ka mingi suurem kasutegur… Aga siis tuleb mingi tore tõestus, et on ikka küll :) Ma ise hakkasin Kate Atkinsoni värskelt eesti keelde tõlgitud raamatut lugema seetõttu, et ma mäletasin, et “Inimkroket” mulle täitsa meeldis (kuigi millest seal täpsemalt juttu oli, ei suuda ma sugugi meenutada) ja et pea aasta tagasi tegid Halliki ja Annika kirjanduslinnade näituse ja selle näituse Edinburghi osast jäi mulle just Kate Atkinsoni nimi silma.

Raamatu tagakaanel on Stephen Kingi lause: “Mitte ainult parim romaan, mida sel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium.” Ja nii ma lugesin “Lõpetamata juhtumeid” esimesed 50 lehekülge ja mõtlesin omaette, et vaene Stephen, ei ole sulle ka kümne aasta jooksul paremaid raamatuid lugeda antud. Aga siis, leheküljel 52 läks lugu minu jaoks huvitavaks. Lavale astus eradetektiiv Jackson Brodie ja see oli lõpuks tegelane, kellele võis kaasa elada ja kelle kaudu muutus ka ülejäänud kirju kamp sümpaatsemaks, niiet raamatu lõpuks ma Stephen Kingiga küll veel päris nõus ei olnud, aga kuidagimoodi võisin ma isegi uskuda, et talle see raamat meeldis.

Raamatu sisu on väga hästi kokku võetud kultuuritarbija60+ blogis ja üks variant emotsionaalsest lugemisest Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis, kirjastuse leht lubab algust piiluda. Minu lisasoovitus on piisava keeleoskuse korral lugeda originaalis (“Case Histories” on meie kogus täitsa olemas), sest tõlkija Kati Karu on vahel küll leidnud toredaid tõlkevasteid, aga üldmulje on tõlkest pisut tuimavõitu.

Aga nii või naa on raamatus värvikaid karaktereid, uskumatuid kokkusattumusi, reaalelu hala, kurvemaid saatusekäike ja happy endi; miskit saab leitud ja miskit jääb kaotatuks ja kuigi otsi sõlmitakse kokku, siis mõned sõlmed on siledad ja mõned on valusad… ja ah, elage see esimesed 50 sissejuhatavat lehekülge üle ja lugege ise lõpuni :)

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Emma Beeby, Ariela Kristantina “Mata Hari”

Graafiline romaan või viieosaline koomiks, kuidas keegi nimetada tahab, Mata Hari viimastest päevadest, sekka meenutusi eelnevast elust. Emma Beeby lugu tugineb umbes samadele alusmaterjalidele kui Paolo Coelho “Spioon” (mille üle ma jorisesin siin) ja on oma ülesehituselt ja toonilt üsna samasugune, aga tänu mõnele aspektile ja üldisele suuremale usutavusele ning Ariela Kristantina kunstnikutööle on koomiks parem.  Mõlemad raamatud keskenduvad pigem tegevusele, et siis ja siis toimus see ja see, peategelase pähe vaatamine ebaõnnestub mõlemal, koomiksikirjutajal mu meelest vähema kolinaga. Üks mõtteuid, mida oleks võinud ju lahata, on näiteks, et kust tuli Mata Hari Java printsessiks nimetamine, oli see marketing või kogemata lendu läinud nali või siiras püüd oma identiteeti ise luua — kõik need võimalused on lugejale lahti ilma kirjanikepoolsete vihjeteta. Koomiksis on väidetavad spioonitsemised udusemad ja ilukirjanduslikumad, aga see armastuse tõttu intriigide puntrasse sattumine on umbes sama. Kurtisaanluse poolt puudutavad mõlemad teosed üsna vähe, aga kuna mul on olemas teatav Balzaci, Zola ja Dumas noorema lugemise kogemus, siis ma enamvähem kujutan ette, et ühtpidi oli see naise enda müümine, aga teistpidi andis see tolleaegses ühiskonnas mingi vabaduse, või vähemalt vabaduse illusiooni. Millest mõlemad teosed võinuks palju rohkem rääkida, on tantsu osa, et jah, loetletakse üles olulisemad lavaleastumised, aga ideed, harjutamine, muusikute leidmine, suhted teiste tantsijatega, tolleaegse tantsumaailma üldine olukord, manageerimine — kõik see osa on üsna lahti kirjutamata, asi, mida mõlemad olude sunnil, sest tantsijast ikka päris tantsuta kirjutada ei saa, mainivad, on inspiratsioon Java tantsudest, aga ma oleks tahtnud seda rida näha pikemalt ning seetõttu asjaolu, mis koomiksi minu jaoks kõrgemale pulgale tõstab, on Emma Beeby püüd tabada seda, mida Mata Hari laval tundis või öelda tahtis… Et siis, midagi uut ei ole, aga uudishimust kõlbas lugeda küll ja lihtsalt koomiksina võttes on tegu täitsa kena asjakesega. Omamoodi tore aspekt on, et šotlane kirjutab ja indoneeslane illustreerib raamatut, mis kõneleb Prantsusmaal kuulsaks saanud hollandlasest.

Mata Harist on päris kenake hulk filme tehtud, aga ma ei ole ühtegi näinud. Panin siia ritta hoopis rea kõhutantsijaid, kes on oma tantsudele saanud inspiratsiooni Mata Harist. Pisut paljuvõitu neid ju sai, aga sellest kuraditosinast ei raatsinud ma enam kedagi välja visata. Enamjaolt on tegu tribal fusioni artistidega, aga paar orientalit on ka.