Näääähhh… Kui eelmised osad olid tegevusajaga paar-kolm aastat, siis siin kisub kroonikaks kätte ära, tegevusaeg on paarkümmend aastat. No ikka lugesin lõpuni, sest tahtsin ju teada saada, kuidas asi lõpeb ja millisteks tegelased siis vanuse lisandudes muutuvad, aga ei olnud seda esimese osa hoogu, värskust ja võlu, see aastatepikkune skeemitamine tüütas ära ja midagi loo suhtes ootamatut väga ei toimunud. Klannisõda vaibub, bossid on küll vihavaenlased, aga alates sellest, kui keegi väljaspoolt klanni meisterdas pommi ja see tähendas aukoodeksi rikkumist — viga võisid saada ju ka klannidesse mittekuuluvad inimesed — teevad eri klannide nö töötavad kihid omavahel koostööd. Ja tuta-tuta-tutta, helge tuleviku poole, siia ja sinna küll salamõrvu ja majandusskeeme ja poliitilisi ülesostmisi ning vältimatuid kahjusid, aga klann kui selline ju jääb. Mnjah. Minu lugemissoovitus läheb sarja esimesele osale, edasi lugege omal vastutusel…
Netis on mäng, et milline tegelane sa oleksid https://www.playbuzz.com/item/c7a9882d-803c-4c13-812d-4c9a047c0f9d
Oh sa vanakurat!
Ma ei olnud kuigi kindel, kas ühe lapsepõlve lemmiku ülelugemine on ikka hea mõte, aga uudishimu ei andnud rahu, et palju ma sellest siis mäletan ja kuidas see lugu siis ikka oli. 
Tõnis Tootseni luulekogu. Nagu ta esikromaan “Esimene päev” on see kogu väga läbimõeldud täiesti teistmoodi kujundusega. Sedakorda siis poolläbipaistvad raamatulehed ja rohkelt illustratsioone. Teksti šrift on küll tavaline, aga paigutus on eriline.
Rowling ikka ei ole minu autor. Jah, ma olen läbinud kuus “Harry Potterit” ja polnud väga vigagi, kolmas ja viies osa olid täitsa kabedad, aga rohkem ei ole ma suutnud end lugema sundida. Mul käis aastaid “Surmav igavus”, vabandust, “Surmav valge” raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja lõpuks andsin alla. Olgu siis “Bard Beedle’i lood”. Lugemiselamus on kröömikese positiivsem, kui lihtsat, et jah, see oli loetav, aga mingeid rõõmuhõiskeid mu poolt ei tule. Muinasjutud ise olid täitsa okeid, aga kommentaarid olid mu jaoks liiga näpuga näitavad ja ärapanevad. Küll aga ma tunnustan head tahet, selle raamatu tulu läks Children’s High Level Group heategevusfondile ja küllap mõnel lapsel on nüüd natuke parem, kui ilma selle fondita olnuks.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kunagi lugesin ma “Põhjamaade romaani” sarja raamatuid päris meelsasti, aga siis tekkis mingi tõrge. Kui ma püüdsin välja mõelda, miks see tõrge tekkis, siis kõige lihtsam vastus on vast, et küllalt sai, ikka seesama mäed ja fjordid ja vilets põllumaa ja eluõhtused kahetsemised, et sellele ja tollele jäi midagi olulist rääkimata, et ilus ja sügav, aga see kõik on juba olnud, kaasaegsemate poole pealt — kui see raamat ei tõota olla parem kui Stig Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruku” lugu, siis ma ei viitsi seda lugeda. Aga siis jäi mulle näppu Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse” ja mõningase sissepiilumise järel tundus mulle, et see on üks väga segane lugu, mida on võib-olla huvitav harutama hakata. Jah. Oli segane. Ja oli huvitav. Ja omamoodi stiilis. Üsna universaalne pagulaste probleem — kui palju siis on viisakas uude maailma minnes vana kaasa võtta ning hirm, et äkki jäi midagi olulist maha ja on nüüd määratud unustusse — ja ka pagulasi vastuvõtva maa probleem — millised kultuurilised erinevused on aksepteeritavad ja kust maalt on tegu riigi vaenlastega, kellega ei saa enam külalislahkelt käituda. Olgu nende piiridega, kuidas on, kui metsa raiutakse, siis laastud langevad ja kannatada saavad tihtipeale (või lausa eelkõige) ka süütud kõrvalseisjad. Ning ükskõik, kuhu neid piire ka tõmmatakse, kellegi jaoks on need ikka valesti ja ebaõiglased. Niigi segase olukorra teeb veel segasemaks mäng aja ja mäluga. Kirja on see kõik saanud kuidagi kaasakiskuvalt, erinevad vaatepunkte ja registreid kasutades, siiasinna araabipäraseid väljendeid ja häšštäge pikites ja düstoopiaõhkkonnaga mängides. Et ma nagu natuke sain aru, mida autor enda jaoks selle raamatuga selgeks mõelda ja teistele öelda tahtis, ning üsna kenasti oli see kirja ka saanud, nuran vaid, et veidi tugevam loogikareha oleks teosele kasuks tulnud, vint sai vist pisut üle võlli keeratud, aga olgu, kunstilised liialdused ja vabadused, mis tegelikult muljet ei muuda, nagu öeldud, huvitav ja edasimõtlemapanev oli see raamat mu jaoks küll, isegi sedavõrra, et ma üsna lahke käega annan lugemissoovitusena edasi. Julm muidugi ka, et kes sellist hoiatust vajab, aga kuna minu jaoks oli see üldjuhul ebausutav, siis mulle see eriti naha vahele ei läinud. Küll aga läks naha vahele see üldine hirm, ma ei olnud nagu varem märganudki, et elame maailmas, kus kõik kardavad kõiki. Hmm.
Naistekas. Selline tsiba pealt keskmise. Autor ise on tõenäoliselt tahtnud kirjutada päris palju üle keskmise, a no ei vea välja. Kohati on ju täitsa kena lugeda, aga siis läheb siirupiks ja klišeedeks ja pealiskaudsuseks kätte ära.
Punkmuusika on mulle alati natuke närvidele käinud (olgu, Vennaskond on suur erand, Vennaskonda ma arrmasstann, aga see pole ka puhta punk), aga punkluule on mulle noores eas üsna oluline olnud. Seal on seda, mida tänapäeval nimetatakse uussiiruseks ja mis tegelt on maskideta aus väljendus, võib-olla veidi konarlik, aga tühja sest, emotsioonid loevad, olgu need argielu, ühiskondlike nähtuste või isiklikemate teemade kohta. Valu, äng ja rõõm on tugevad ja mulle lugejana läks see kirjapandu korda, isegi kui teemad kuigi hingelähedased polnud, mingi taust ja see teistmoodi, kõnekeelne haakuv sõnastus ning mõttepiiride avardamine oli see, mis köitis. Mul oli kohutavalt hea meel, kui üheksakümnendate alul ilmusid nii mõnedki punkluulekogud ja kui keegi kunagi mulle jõuludeks “Tagasi prügimäele” kinkis, olin ma rõõmsalt üllatunud, et mu kirjandusmaitse ära tabati.
“Vanurid on uued vampiirid!”
Raamatu tagakaanel on Stephen Kingi lause: “Mitte ainult parim romaan, mida sel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium.” Ja nii ma lugesin “Lõpetamata juhtumeid” esimesed 50 lehekülge ja mõtlesin omaette, et vaene Stephen, ei ole sulle ka kümne aasta jooksul paremaid raamatuid lugeda antud. Aga siis, leheküljel 52 läks lugu minu jaoks huvitavaks. Lavale astus eradetektiiv Jackson Brodie ja see oli lõpuks tegelane, kellele võis kaasa elada ja kelle kaudu muutus ka ülejäänud kirju kamp sümpaatsemaks, niiet raamatu lõpuks ma Stephen Kingiga küll veel päris nõus ei olnud, aga kuidagimoodi võisin ma isegi uskuda, et talle see raamat meeldis.
Sulepuru 