Arikawa Hiro “Rändava kassi kroonikad”

Ma nüüd ei teagi kohe… Et ühtpidi nagu on — nunnukas ja pisarakiskuja ja kurnjäu — aga teisalt nagu ei ole ka. Kõige suurem pahameele tekitaja on mu enda valed ootused — ma ootasin kassiraamatut ja siis hakkasid inimesed kõva häälega kassist üle rääkima. Sel põhjusel jäi mul pooleli kunagi Õnnepalu “Mandala”. “Rändava kassi kroonika” poolelijätmisest oleks tegelt kahju olnud, sest raamat läks edenedes paremaks. Kui ma alul keeldusin seda mõttes kirjanduseks nimetamast liigitades selle “hinge pealt ära ütlemise” raamatuks (ja sellisena oli see üsna vastuvõetav), siis lõpupoole võis juba sõna kirjandus ka kõne alla tulla, kuigi niigi õhukesse raamatusse oli sisse lipsanud liigseid korduseid ja täitelehekülgi, vahepealne rasvase kirja kasutus oli pigem segav kui lugemist abistav ning peategelane on nii padupositiivne, et isegi sirgjoonelisuse etalonil Howardil on mitmekülgsemaid karaktereid. Ühesõnaga — ma oleks tahtnud selles raamatus näha rohkem kassi ja vähem inimesi, vihje Heinleini uksi suvesse otsivale kassile oli küll tore, aga ei päästnud päeva. Aga kuna kõik teised siin grupis on seda raamatut kiitnud, siis lugege ikka ja vaadake, mis teie sest leiate… Loodetavasti seda, mida lubab kirjastuse saatesõna: “See poeetiline, haruldase õrnuse ja huumoriga kirjutatud lugu, mis leiab aset Jaapani vahelduvate aastaaegade taustal, pakub põnevust ja jutustab kaasahaaravalt kõikvõimalikest elus ette tulevatest ootamatutest olukordadest ja juhtumistest. See räägib sõpruse ja üksinduse väärtusest ja äratundmisest, millal võtta ja millal anda. „Rändava kassi kroonikate“ sõnum on, et iga armastusest kantud tegu – olgu see siis kuitahes tilluke – võib muuta meie elu. See liigutav lugu on puudutanud tuhandeid lugejaid üle kogu maailma.” Vast oleks minagi seda rohkem leidnud, kui ma nii põikpäiselt ainult kassi vaatepunkti poleks taga ajanud…

Marcia Willett “Tantsu kajad”

Ma isegi ei mäleta, mida ma just Willettilt kunagi lugeda proovisin, igatahes meeldivat lugemismälestust mul sellest pole, vaid ähmane pilt, et miskit ma sealt raamatukogu naistekate riiuli tähestiku lõpust olen endale koju viinud.

“Tantsu kajades” on üsna kirju tegelaste galerii: tantsupedagoog, tema vend, venna endine naine, venna poeg, vennapoja kaaslane, tema endine õpilane ja tolle silmarõõm, venna sõbra lesk ja servapidi tolle pojad ja miniad, vilksamisi üks kuulus kirjanik ja neli toredat peni. Raamat on sihuke Cornwalli külaklatš, et igaühe töö- ja eraelust midagi, aga kildhaaval ja siivsalt. Tantsust niipalju, et see õpilane koreografeerib mõttes ühte ja teist ja raamatu lõpupoole juba päriselt ja tervet lavastust.

Keskmik või suts alla keskmist naistekas, et huvitav ei olnud peaaegu üldse, aga eriti loll ka ei olnud.

Tõlkest ka. Sattusin nägema Alexander Skarsgårdi “Tarzani legendi” promointervjuud, kus küsija palus: “Cry like Tarzan!” ja Skarsgård selle peale nutmist etendas. Intervjueerija hämmingus nägu seepeale :) . Mina tajusin, et küsimise peale lõi Skarsgård mõttes lahti inglise-rootsi sõnastiku, võttis sealt esmalt välja toodud nutmise, luges küll üle, et hüüe on ka, aga otsustas võtta selle esimese tähenduse. Ja mul oli seda päris lõbus vaadata. Seda tõlget nii lõbus lugeda ei olnud, sest aegajalt on tõlkija ilma mõtlemata võtnud selle esimese sõnastikusõna ja pole mingit tähelepanu pööranud sellele, et sel sõnal on eesti keeles sinna lausse mõtteliselt palju sobivamaid tõlkevasteid. Ja toimetaja on kenasti paika pannud küll komad, aga unustanud nii mõnedki jutumärgid ja ega ta seda teksti jutust arusaamise tasandil lugenud ei ole. Võib ju öelda, et nipet-näpet ja ikka juhtub, aga mind ajab turri, kui see juhtub end kvaliteetkirjastusena positsioneerival Varrakul, pisikirjastuste puhul olen ma leebem…

Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´  hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis.

Kerstin Gier “Igale lahendusele oma probleem”

“Igale lahendusele oma probleem” — see pealkiri intrigeeris mind juba siis, kui raamat raamatukokku tuli. Siis sain ma aru, et see raamat läheb naistekate riiulisse, ja kuna ma eriline naistekate lugeja ei ole, siis jäi see raamat minust tookord lugemata. Nüüd aga jäi jälle näppu ja kuna ma olen aastatega natuke tolerantsemaks muutunud, andsin raamatule võimaluse.

Raamat kuulub chick-lit kirjandusse: on naispeategelane vanuses 23-33, alguses vallaline, raamatu lõpuks paaris, vahele kerges toonis ja humoorikas võtmes kirjeldatud sekeldusi, olgugi et tegevuste sisu võib vahel olla üsna tõsine või eluline. Selle raamatu keskmeks on luhtaläinud enesetapp, mis selleni viis, saadetud viimased kirjad, kuidas hoolikalt planeeritud ettevõtmine untsu läks ja kuidas ümbritsevad sellele reageerisid. Vägagi tõsine teema ju, aga kirja on pandud komöödiana, nii et teeb sellest lihtsa ja kaasahaarava lugemise, aga paneb raamatus mainitud murekohtade üle ikkagi mõtlema ka.

Oma lisavõlu oli sellel, et kuna autor on sakslane ja raamatu tegevus toimub Kölnis, siis on see hea vaheldus angloameerika sedasorti kirjandusele. Lisanüansina oli päris hariv lugeda kirjastusmaailma puudutavat osa.

Ja lõppu üks üldisem mõru pill. Mõnikord on mul tunne, et pooled Eesti kirjastused peaksid pooltele oma raamatutele külge panema sildi: “Hea lugeja! Seoses sellega, et me anname oma toimetajatele ebareaalseid tähtaegu ja eriti maksta ka ei taha, on teil suurepärane võimalus meelde tuletada emakeeletundides õpitut ja proovida oma oskusi kirjavigade parandajana. Ära maga seda võimalust maha! Siiralt teie …” Sellel raamatul oleks võinud see silt olla, sest üks lugeja oli parandanud kirjavigu pastakaga, teine oli pliiatsiga lihtsalt vigu märkinud, mõlemad väsisid kahjuks poole raamatu peal ära ja nii pidin ma edaspidi vigu mõttes ise parandama… Ja see ei tee lugemiselamust paremaks, arvaku kirjastused oma suurepärasest lugejate kaasamise ideest, mida tahavad.

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Andrew Miller “Pure”

Selle raamatuga on mul segased tunded. Raamat on 344 lk, sellest umbes 250 lk oli mu jaoks täitsa hea ja huvitav lugemine ja sadakond lk totaalset igavust. Kusjuures huvitav oli just see rahulikult kulgev ajaloo-osa, nii kui autor hakkas äkšenit sisse tooma, läks asi igavaks. Tekitas mus spekulatsioone, et ei tea, kas autor kirjutas selle sisse kirjastaja sunnil ilma sisemise kaasaelamiseta või ta lihtsalt ei oska äkšenit kirjutada… Aga ajaloo osas — tuleb noor mees, pea täis suuri plaane, 1785. aastal Normandiast Pariisi, no umbes nagu poolteist sajandit varem tuli üks tuntud tulipäine gaskoonlane, aint et sõjamehe-karjääri asemel on sel noormehel unistus ehitada suuri ja ilusaid asju, näiteks sildu üle jõgede. Ja kui gaskoonlane sai esialgu musketärimantli asemel kaardiväelaserüü, siis selle loo kangelane peab ehitamise asemel lammutama hakkama. Lammutama kirikut ja surnuaeda. Sel jutul on muide tõepõhi all, 1785-1786. aastal teisaldati les Innocentsi kalmistult koolnute säilmed Pariisi katakombidesse ning surnuaia ja kiriku asemele loodi turuplats. Ja on täitsa huvitavalt kirjeldatud, kuidas peategelane ülesande kallal pead murrab, uusi kasulikke tutvusi leiab, vanu meelde tuletab ja töö jaoks õiged mehed saab. 18. sajandi hõng ja kombed on üsna usutavalt kirja pandud. Ja ajalugu teades — on möllu eelõhtu ja vaikselt juba käärib, tavainimest mõjutab see käärimine veel üsna vähe, aga miskit on õhus — see osa oli ka kuidagi päris osavalt sisse põimitud. Mis nüüd enam väga usutav ja hästi läbi kirjutatud ei ole, on kõrvaltegelased ja see eespool kirutud äkšen. Lugemist just lausa ei kahetse, aga kellelegi teisele ei soovita ka, seda enam, et raamatu lõpp kippus kangesti listi “kõige igavama lõpuga raamatud”. Aga raamat sai 2011. a. Costa preemia, nii et võib vabalt olla, et lihtsalt mina olen küündimatu lugeja.

Joanne M. Harris “The Gospel of Loki”

Vastukaaluks eelnevale, Joanne Harris on “minu autor”. Ma hakkasin lugedes huvitavate lausete, mõtete või väljendite kohale kleepse vahele panema ja 303 lehekülje peale sai 67 kleepsu. Seda on pääris palju :)

See raamat on jälle Põhjala müütidega mängimise raamat, sedakorda on lugu esitatud Loki vaatepunktist. Iseenesest ei ole Loki sest Põhjala jumalate kambast sugugi mu lemmiktegelane, aga ma saan nüüd aru, miks ta paljudele kirjanikele meeldib — Loki on rahutu ja ettearvamatu segadusetekitaja ja olgu muuga kuis on, aga igav ei ole ta mitte ja kuna tema tegemistes leidub nii head kui halba, mu vanaema ütles sihukeste kohta, et nagu mustlase püss, iial ei tea millal ja mis otsast pauk tuleb, siis on kirjanikel iseäranis huvi leida üles Loki tegutsemise motiivid. Harris pakub selleks väljaspoolt tulija ja mitteomaksvõetu alul kohaneda tahtmise ja hiljem trotsi, mis ületab igasuguse mõistlikkuse piiri, ning lihtlabase igavuse. Nojah, ka nii võib seda lugu kirjutada. Aga ikkagi on mul kõige rohkem kahju neist Loki lapsukestest, olgu, Hel sai oma valitsemisala ja hobesel ei läinud ka kõige kehvemini, aga teised…

Ja mu lugemist ootavate raamatute nimekirja läheb nüüd järg “The Testament of Loki” :)

 

Roald Dahl “Kaheksa ootamatut lugu”

Mnjah, inimesed ja maitsed, eksole. Roald Dahl ei ole minu kirjanik, punkti täitmise nimel närisin selle raamatu läbi, aga mingit lugemisrõõmu mul sest polnud, see oli mu jaoks sama igav ja tüütu nagu Jerome’i “Kolm meest paadis”. Kellele aga “Kolm meest paadis” meeldis, saab mu virinat nüüd hoopis lugemissoovitusena võtta. “Hr Botibol” oli minu jaoks sellest kogumikust kõige kabedam lugu.

Heino Gustavson “Igal kohal oma lugu”

Raamat, mida tasub ikka aegajalt kätte võtta, tuletamaks meelde, et rahvalugusid on palju ja erinevaid, et iga kohaga võib olla seotud mõni põnev muistend ja et jutustamisoskus on oluline. Heino Gustavsoni sõnastuses on neid kohapärimusi lust lugeda ja Edgar Valteri pildid annavad palju juurde. Kõik lood siin kogumikus pole tondijutud, aga on neidki siin üksjagu. Sõltuvalt kodukandist on üks meeldejäävamaid ja kaasahaaravamaid minu jaoks see Kastre varavalvuri lugu ning tõeline lemmik on Eestimaa kokkupressimise lugu.

Ene Mihkelson “Võimalus õunast loobuda”

See oli kunagi minu esmatutvus Ene Mihkelsoni loominguga. See oli see aeg, kui raha väärtus kukkus kolinal ja raamatupoest võis kopikate eest head kraami saada ja nii ostsin minagi vahel valimatult ja ehku peale. See valik läks õnneks. Ei saa öelda, et ma Mihkelsonist aru saaksin, ei toona ega nüüd, aga tema luules on miski, mis võlub ja kutsub üha üle lugema ning iga kord on sealt leida midagi uut.

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 2 – “The Blood”

Minu lugemist ootavate raamatute nimekiri on kilomeetreid pikk ja ma olen ammu kaotanud järje, et mida ja millal ma lugeda tahtsin. Üks üle aasta oodanud asi sai nüüd pühade aegu kätte võetud.

Koomiksi esimesest osast olen ma siin kunagi kirjutanud, järg on sama hea. Endiselt olen ma lummatud imeilusast kunstnikutööst ning kirjutaja fantaasiaküllasusest. Seekord on käsil mereretk, sihtkohaks Kontide saar. Maika leiab nii toetajaid kui vaenlasi, mineviku varjud kummitavad endiselt ja koletis Maikas nõuab suuremat tegutsemisvabadust. Taustal käivad ettevalmistused uueks sõjaks ja see osa on reaalsusele isegi liiga lähedal. Lahenduseta jääb lugu seegi kord ja jääb üle oodata järgmist osa (mis on tegelikult poes juba olemas).

Fännikunsti ka.
Selena Barnes https://www.behance.net/gallery/51699091/Monstress