Elizabeth Kiem “Dancer, Daughter, Traitor, Spy”

“November dusk slips into Moscow like a spy; you don’t know it’s there until it has stolen the day and vanished into the dark.” Ilus, eksole. See on raamatu avalause ja selle lausega olin ma müüdud…

Raamat on noortespioonikas. Tegevus algab 1982. a sügisel Moskvas ja lõpeb 1983. a kevadel New Yorgis. Peategelane on 17-aastane Moskva Suure Teatri juures oleva balletikooli õpilane Marina, kelle ema on baleriin ja isa keemik. Ühel õhtul ei jõua ema koju…

Kõik see meeleolu, mis kirjeldab Moskvat ja päevi enne Brežnevi matuseid, on kuidagi väga usutavalt kirja saanud, et tulid meelde nii mitmedki lapsepõlvemälestused. Kui alul oli tunne, et raamatu on kirjutanud venelane, kes on pidanud välismaalastele õige palju nõukaaja eripära seletama, siis loo edenedes sai sai selgeks, et tegu on ikkagi välismaalasega, kes on üsna palju seda nõukaaja eripärade seletamist kuulnud, aga ise seda aega kogemata kippusid tal mingid veidrad võõrad pisiasjad jutustamisse sisse.

New Yorki jõuavad isa ja tütar kahekesi. Sisseelamine läheb isal vaevalisemalt kui tütrel, kes kohaneb kooliga üsna kenasti ja saab jätkata ka balletiõpinguid. Ja kumbki neist ei ole tegelikult see spioon, aga kahtlustäratavaid isikuid nende ümber koguneb ja peamurdmist, kellele mida võib usaldada, jagub. Ja ses mõttes ebaameerikalik raamat, et valesid valikuid tehakse korduvalt.

Noortekale tavakohaselt on sisse kirjutatud ka armudraama, õnneks mitte liiga roosa, peategelase omamoodi must huumorisoon hoiab asjad kontrolli all.

New York oli vast keskkonna mõttes usutavam kui Moskva, aga tegevustik kiskus ebausutavamaks ja hakkas kohati venima ning meeleolu polnud enam see. Plusspoolele lähevad arutlused muusikast, mida New Yorki satub rohkem. Raamatu lõpetavad tänusõnad ДДТ-le, mida ma ise ei ole eriti kuulanud, sellekandi (olgu, natuke hilisema, aga ikkagi 80nendate) vene muusikast on mulle pigem südamesse läinud Kino, aga ma arvan aru saavat, miks.

Ma kardan, et ingliskeelsele lugejale oli neid vene sõnu ja väljendeid natuke liiga palju sisse pandud, aga eks autor tahtis oma teadmisi näidata ja ka eksootikale rõhuda. Täitsa hästi on, et raamatu algul on tehtud tubli selgitustöö vene nimede alal, vene nimed inglise transkriptsioonis on umbes sama õudsed kui anglo või prantsuse nimed vene keeles…

Loos on ka väike ulmeelement: Marina ema nägi vahel minevikku ja Marina ise näeb vahel tulevikku. Kui reaalsed need keemiakatsed olid, ei oska ma öelda, loodan, et need kuulusid ka ulmesse, aga ega ma tegelikult ei tea, mingi kahtlus, et neil tõepõhi all on, ikkagi jäi.

Ja — üääääüüü — kuskohast ma nüüd ilma ennast lolliks maksmata teise osa saan, sest selle esimese krabasin ma suht kogemata uuskasutuskeskuse allahindluselt kaasa.

2019. aasta lugemise väljakutse kokkuvõte

Alustasin mõttega, et loen põhiväljakutset ja ulmemini, kokku siis 53+12=65 teemat ja kirjutasin ma sel aastal grupis 65 raamatust, niiet numbreid lugedes võiks ma omadega mäel olla, aga paraku oli nende postituste seas ka paar väljakutsevälist ning 7 eelmiste aastate teemade omi, niiet väljakutse jäi ikkagi tegemata. Ulmemini sai tehtud! :)

Kui ma üritasin mingit toppi kokku panna, siis jäin ma hätta, häid raamatuid oli palju, aga kuna mulle teiste kokkuvõtete juures need eraldi väljatõsted meeldivad, olgu siis minu tänase hetke esikuuik ilma sisulise järjestuseta tähestikus:

  • Sebastian Barry “Otsata päevade aegu”
  • Charles de Lint “Moonheart”
  • Joel Jans “Tondilatern”
  • Aleksandra Motyka, Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”
  • Alastair Reynolds “Spioon Europal”
  • Roger Zelazny “Valguse Isand”

Tänan Tiinat grupi vedamise eest ja kõiki grupikaaslasi oma muljete jagamise eest! Muinasjutulist aastavahetust ja raamaturõõmsat uut aastat kõigile!

Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

On ju ilus!

Lumivalgekese lugu võõrasema pilgu läbi.

Imetore, et see Neil Gaimani jutt nüüd ka sellisel kujul olemas on! Kuigi ma pean tunnistama, et sellest raamatust tundsin ma pisutpisut vähem rõõmu kui ma lootsin. Loo idee on endiselt hea ja Gaiman oskab hästi sõnu valida ning Colleen Dorani pildid on imeilusad. Paraku olid need pildid on mu jaoks liialt illustreerivad või näpuga näitavad ning lihtsalt tekstina lugedes oli mu jaoks lugu mõjusam. Või segas see, et ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Või on mul momendil nendest ümberjutustatud Lumivalgekestest natuke küllalt saanud. Aga raamat on ikkagi nii ilus!

Ja soovitan. Kas siis seda koomiksivarianti või jutuna (mingi aeg oli see legaalselt wõrgus vabalt loetav, võib-olla on praegugi), kuidas kellegi lugemiseelistustega paremini sobib.

Guðrún Helgadóttir “Islandi trollilugu”

Ot’ssa tupsununnu, kui halearmaspõnevõpetlik lugu :) Aitäh, Britt Suits, et seda raamatut tutvustasid! Nii tore lasteraamat!

Katke raamatu algusest: “Isa jutustab Islandi elanikest. Aga mitte ainult inimestest, kes elavad majades, vaid ka haldjarahvast küngaste all ja trollidest mägedes. Teiste maade lood on teistsugused.”

 

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Sapkowski “The Last Wish” oli üks esimesi ingliskeelseid raamatuid, mis ma endale kunagi ammu kümmekond aastat tagasi ostsin. Ma olin sellest raamatust nii palju kuulnud ja plaanisin oma tollal suht olematu inglise keele oskusega see raamat ette võtta. Ega ma paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ja siis ilmus eestikeelne tõlge ja ma tormasin poodi ja mulle ei tahetud raamatut müüa, sest kaanekujundaja oli autori nime valesti kirjutanud ja kirjastus kutsus raamatud, et neile õige nimega kaaned ümber panna, tagasi. Ma tegin väga haledat nägu ja ütlesin, et ma tean küll, kuidas autori nime kirjutatakse ja ma tahan KOHE lugema hakata, müüjal läks süda haledaks ja kätte ma selle raamatu sain. Ja hooga ma ka läbi lugesin. Ja hea oli.

Nüüd oli jälle mitu põhjust raamat kätte võtta. Kõigepealt muidugi sari (millest ma olen näinud kahte esimest osa) ja et seetõttu räägitakse Sapkowskist rohkem kui muidu, aga viimase tõuke sain ma ühest FB-lõngast, kus keegi ütles, et ta ei soovita raamatut lugeda. Jäin mõtlema, et kas ma tõesti nii valesti mäletasin…

Võtsin selle kauaoodanud ingliskeelse ette ja lugesin esimese lehekülje, arusaamise kontrolliks lugesin eestikeelset ka. Et jah, aru ma nüüd sain, aga eesti keeles kõlas see kõik hoopis paremini. Ja nii läks eestikeelne järjekordsele ülelugemisele ja ingliskeelne jäi jälle ootele.

Sisust on juba piisavat kirjutatud ja mul ei ole suurt midagi lisada. Mulle tohutult meeldis see slaavi ja lääneeuroopa müütide ja muinasjuttudega mängimine, igas loos oli midagi üllatavat ja miskit, mis pani ammuammuloetuile, olgu need siis Grimmide muinasjutud või Gogoli “Vii” või hoopis Gaimani või de Linti lood, tagasi mõtlema. Kangelased on küll suuresti fantaasiakirjanduse reeglitele vastavad, aga põnevad ja omamoodi ja paraja nükkega. Kokkuvõttes — et on nii närvikõdi kui mõttemänge ning siinseal vilksatav must huumor ei lase asju liiga pühalikuks minna. Mõnus hoogne lugemine.

Hea kolleeg Kaja Kleimann kirjutas kunagi sellest raamatust pikemalt siin: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/01/25/andrzej-sapkowski-viimane-soov/#

Roger Zelazny “Varjude Jack”

Ei olnud mu jaoks nii mõnus lugemine nagu Zelazny eelnevad lugemised on olnud. Mingid käigud ja motiivid tundusid liialt tuttavlikud ja samas, uute maailmade ja mängureeglite voha läks mu jaoks momendil paljuks. Nii mulle tegelikult meeldisidki kõige enam need kohad, kus rahulikult ühe koha peal istuti ning dialoogi ja valitud kõrvalmärkustega tegelaste minevikku, olevikku ja tulevikuplaane avati. Ma arvan, et praegu polnud lihtsalt mu jaoks selle raamatu aeg ja umbes paarkümmend aastat tagasi oleks ma seda lugemist täiega kaifinud. Et see, mis ma Zelaznys hindan, on siin ikkagi olemas, aga mõnes teises tema raamatus on seda rohkem :)

Aimée Beekman “Tondinahad”

Raamatu annotatsioon: “Huvitav allegooriline lugu, milles veel kord leiab kinnitust tõsiasi, et töö on teadaolevatest mõnudest kõige suurem mõnu.” Hmm… Huvitav, kas selle lause kirjutaja nuttis või naeris, kui ta seda kirja pani. Ma küll armastan oma tööd, aga see lause kõlab jubedalt. Võiks ju olla kaasakiskuv lugu uutest avastustest ja kohanemisest ja ellujäämisest, aga pigem oli see nihkes ühiskonna mudeldamine, millest liiga suur osa kulus kurtmisele, et inimesed (siin siis tondinahad) on lollid. Igatahes pole mul põrmugi kahju, et ma sain oma lapsepõlve ilma “Tondinahku” lugemata ära elatud. Helvi Tikandi illustratsioonid, mis mind lapsepõlves raamatust eemale hoidsid, ei meeldinud mulle nüüd ka.

Aleksandra Motyka, Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”

Witcherist ehk eesti keeli Nõidurist on minu teada neli koomiksit. Eelnenud: Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 1. House of Glass”, Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 2. Fox Children” ja Paul Tobin, Piotr Kowalski “The Witcher. 3. Curse of Crows”. Aga see viimane, Aleksandra Motyka ja Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame” meeldis mulle enim.

Lugu sellest, kuidas Geralt koos laulikuga lõunamaale läeb, natuke kohalikke paleeintriige ja koletiste tapmist ning ongi aeg minna vastu uutele seiklustele.

Kõik saab alguse Seitsme Kassi Kõrtsist

Geralti kohtumine laulikuga

Esialgu ei võeta neid kuigi sõbralikult vastu

Kokkulepe kohaliku maagiga

Kohalikke koletisi

Kodinad kokku ja kodu poole minek

See sisukirjeldus kõlab kuidagi nõmedalt, aga egas ma sisupöörakuid mittelugenuile saa ju ära seletada. Peamine on see, et seda sisu on ja mu meelest raamatu-õhkkonnale vastavalt ning pildiline pool meeldis mulle ka — parasjagu stiliseeritust ja parasjagu väljajoonistamist ja mu meelest olid eriti hästi tabatud erinevate tegelaste kehahoiakud, n Geralt seisab nagu sõdur ja laulik seisab nagu, noh nagu see, kes tavaliselt pliiatsist raskemat asja ei tõsta.

Charles Bukowski “On Cats”

See raamat tahaks pisut seedimist, et sest korralikult kirjutada, aga teades ennast, on suur tõenäosus, et kui edasi lükata, siis ma ei kirjutagi midagi.

Charles Bukowski kassidest. Peamiselt luulena, aga on ka mõtteteri ja proosakatkeid, kirjutatud erinevatel aegadel ja pärast tema surma kogumikuks kokku korjatud. Kes iganes selle mõtte peale tuli, olgu ta tänatud! Kokkuseadmise töö tegi ära Abel Debritto, Linda Lee Bukowski valitud on raamatut illustreerivad kassifotod, olgu siis kassid Bukowskiga või ilma.

Bukowski on ikka Bukowski, see, kuidas ta elu näeb ja sellest kirjutab, on kuidagi halastamatult aus ja mülklik, aga kokkuvõttes on see kogumik kuidagi hellem ja õrnem kui muu tema looming, mida ma lugema olen juhtunud. Hea on teada, et tal oli miskit-keskit austada ja kalliks pidada läbi elu — kassid!

Neid kasse on siin kogumikus palju, mõned uhkete portreedena, mõned möödaminnes visandatud, mõned kodused ja mõned tuttavad, mõned võõrad ja mõned vilksti silmanurgast mällu kinni püütud. Igaühel oma roll, täitmaks siis kogu luuletust iseendaga või olla detail muud mõtet kandvas teoses või olla kunstiline kujund või olla arhetüüp. Manx tundub olevat lemmik, aga tähelepanu jagub teistelegi. Mingid motiivid lähevad kordusesse või taasasutusse, aga las olla, lugeja võib ju mõttes siis oma valiku teha, milline sõnastus oli õnnestunuim.

Nurrrr!

Ja aitäh Irinale, kes mind selle raamatuni juhatas!

Ja lõppu üks ninnunännu aaww pilt Bukowskist ja kassist: