Heikki Kännö “Unessaar”

Tellis, kus on haaret (tegevuskohtadeks on Rootsi, Austria, Prantsusmaa, Kongo (ja killuke Eestit)), mastaapsust (laias laastus Wagnerist tänapäevani, aga legende pakutakse veel kaugematest aegadest), kirevust (suur suguvõsa oma eripäraste karakteritega, nipet-näpet sõpru ja juhututtavaid sekka), maaililisust (olgu siis põhjamaine karge kaljusaar või Kongo džungel, lisaks otseselt maalide kirjeldused) ja kuhjaga targutamist (valdavalt kunsti ja okultismi seostest).

Ühtpidi jättis see raamat mind suht ükskõikseks, aga kuna teema tundus üldjoontes huvitav ja auhinnatus muljetavaldav, siis uudishimu oli kangem, et kas ma leian siit raamatust selle lubatud ime üles. No ei leidnud. Teistpidi, ega ma lugemist kahetse ka, täitsa meisterlike ja huvitavate pistetega õmmeldud särk, mis muutus minu jaoks veel toredamaks siis, kui ma loobusin autori poolt väljapakutud järjestusest ja lugesin suvalistest kohtadest alates nii 50-100-leheküljeliste portsude kaupa, nii sain ma poollõpu äralugenuna nautida, kui kuskil esimeses kolmandikus mingeid vihjeid puistama hakati :D

Kui mingit võrdlusalust tuua, siis mingi kandi pealt meenutas Robertson Daviesi loomingut (“Mässajad inglid”, “Mis on lihas ja luus”). Kui on keegi, kellele seda raamatut soovitada, siis oleks see mu meelest Paavo Matsin. See raamat ei ole nii pöörane, nagu Matsini omad on, aga ma arvan, et ses raamatus on palju teemasid, mis Matsinit huvitavad. Niiet kes tunneb Matsiniga mingit hingesugulust, proovige :) No tegelt proovida tasub teistel ka, sest kahtlemata on siin hulgaliselt erinevaid teeamaarendusi ja probleemitõstatusi, mis võivad erinevate lugejate peas väga erinevat elu hakata elama :)

Urmas Nemvalts “Laura, Martin ja metsavana maailm”

Kingiks saadud raamat, mis trügis lugemisjärjekorras ettepoole :) Tegu on Tallinna Keskraamatukogu välja antud raamatuga, mille said Tallinna koolide esimeste klasside lapsed sel sügisel. Tore, et raamatukogu julges riskida ja tellis koomiksiraamatu. Ilus, värviline, õpetlik. Kohati liig näpuganäitavalt õpetlik, aga selle eest topelt soe ja värviline. Paralleelmaailmad, loodushoid ja hirmust ülesaamine. Ja ma juba tean, kellele see raamat edasi sokutada :)

Amy Harmon “Kus uitavad kadunud”

Mind on raamatute suhtes mõnikord väga lihtne ära rääkida, pane ainult tagakaanele kirja, et üks tegelastest on pool poonit ja ma olen nõus isegi ajaloolist armastusromaani lugema.

Lugu ise oli… nojah, üks mu lemmiklugeja kommenteeris mu raamatu lühilühikokkuvõtet, et “highly unlikely” ja tõenäoliselt oligi tavaoludes “unlikely”, aga alati on mingeid x-erandeid, sest autor mainib järelsõnas, et raamatu üks prototüüp, see poolpooni, on tema abikaasa vaarisa, teose naispeategelane on inspireeritud autori enda perekonnaloost.

Tegevusaeg on 1850ndad ja minek idaosariikidest sinna kuskile lääne poole. Teekond, mis võttis kuid, teekond, kus paljud ka poole pealt tagasi pöördusid, teekond, kus paljud teeäärsetesse haudadesse maha jäid. Tavatseti minna kambakesi koos, et rodu vankreid ja teejuht. Valdavalt ongi tegelikult see raamat sellest valgete minejate vaatepunktist. Indiaaniteemat vilksab sisse, aga kuna meespeategelane on oma indiaaniema ja sidemed hõimuga üsna varakult kaotanud, siis tal on vaid alles natuke keelt, mõned mälestused ja nahavärv ning raskused ühiskonda sobitumisega. Neiu on aga naksakas ja otsusekindel, tema selle poisi saama peab. Saab ka. Lõpupoole on mingid hetked ka indiaanilaagrit ja pealik Washakiet.

Et jah, “highly unlikely”, aga vahel võib selliseid udujutte ka lugeda. Mulle see kahe jutustaja vaheldumine meeldis (tuletas meelde Mervyn Jonesi “John ja Maryt”) ja ajaline segipööratus ka. Lugu ise ja üldine usutavus polnud jah kõikse parem ja imelisi kokkusattumusi tuli nagu liiga palju ja kohati oli põhjendamatut julmust ning kõik tegelased olid sellises liigpositiivses võtmes kirjeldatud (välja arvatud see üks halb indiaanlane, eksole), aga olgem ausad, ega ma seda raamatut ei ajaloo ega armastusloo pärast lugenud, oma soovitud näputäie indiaaniteemat sain ma siit kätte küll.

Pat Barker “Tüdrukute vaikimine”

See on nüüd see raamat, mis on naise kirjutatud ja valdavat naislugejale, aga ei ole naistekas.

Sõjalugusid on läbi aegade räägitud ja kirjutatud, aga enamasti on need sõduri (olgu selle auastmega, kuidas on) pilgu läbi, selles raamatus on peategelane sõjasaak.

Ma ei ole kunagi neist Vana-Kreeka müütidest eriliselt vaimustuses olnud, ühtteist on tänu kooliharidusele kuskile ikka külge ka jäänud, niiet valdav osa nimesid olid ses Trooja sõjast kirjutavas raamatus tuttavad, lähenemisnurk ja suhtumine oli aga hoopis midagi muud.

Raamatu peategelane on kunagine Lyrnessose kuninganna Briseis. Trooja sõda venis teadupärast pikale ja vahepeal trallisid kreeklased muid linnu vallutada, näiteks sedasama Lyrnessost. Kuningannast sai ori. Achilleuse ori. Ja ori ei olnud enam inimene, vaid hingav asi. Läbi raamatu püüab Briseis oma inimlikkust alal hoida, vastu pidada, vaadelda ja mäletada, lootuses, et neid lugusid saab kunagi ka sellisest vaatepunktist jutustada. 

Julm lugu, mis on jutustatud päris hästi. Kohati tuli meelde Jerzy Kosinski “Kirgas lind”, mis on ka julm lugu julmast ajast, aga pagana hästi kirjutatud. Lugu, mis paneb kaasa mõtlema ja edasi mõtlema, olgu siis ajaloo, legendide või tänapäeva üle.

Tõlkis Eda Ahi ja valdavalt tõlkis hästi, aga paaris kohas ma ei saanud aru, kas oli tõlkeapsakas või oli autori apsakas, mille tõlkija jättis nagu autoril oli, kuigi oleks võinud sarnase, aga nüansilt pisut-pisut teistsuguse sõnavalikuga asja siluda. 

Üldiselt ma täitsa soovitan seda raamatut lugeda, kuigi see raamat pole ühtlaselt hea, vaid pinget ja kirjeldusi ja emotsioone tuleb pigem pahvakutega ja vahele on sellist täitematerjali. Trigger warning igaks juhuks ka, see, et jutustab naine, kes on sõjasaak, annab juba aimu, mis sorti warning on.

PS Kui inglise keel raskusi ei valmista, siis soovitan juurde lugeda Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife”. (No ja arvatavasti võiks Madeline Milleri raamatuid ka soovitada, kuigi ma ise ei jõudnud nendega kuigi kaugele, aga peale selle raamatu lugemist mulle tundub, et ma võiks uuesti proovida.)

PPS Selle raamatu annab ka ulme alla paigutada: 1. üldjuhul müütide ümberjutustused lähevad ulme alla; 2. katkuepideemia laagris võis olla Apolloni vastus palvetele, aga võis ka olla lihtsalt juhus; 3. Achilleuse ema tuleb mõned korrad merest maale; 4. miskit oli nagu veel, aga ei tule praegu meelde…

Niina Mero “Inglise romanss”

See oli üks päris lõbus lugemine. Kirjastuse kiidulaulu tagakaanel ei maksa lõpuni uskuda, aga midagi sinnakanti lugu läheb küll.

Kuigi krimiliin on olemas, jääb see muu eluolu ja eriti armuelu taustal kuidagi tahaplaanile. Vihjeid küll loobitakse siia ja sinna ja hobidetektiiv hakkab kogemata jälgi ajama ja komistab kogemata lahenduse otsa ka, aga see kõik kulgeb nii aegamisi ja sutsakute kaupa, et krimiraamatuna ma seda ei soovita.

Romantika liin oli veider. Kohati uskumatult lääge — need liblikatele kõhus kolmekordseid axeleid põhjustavad kõhulihaste kirjeldused näiteks. Kohati tundus, et see liin on mingi irooniaga kirja saanud, kohati tundus, et ongi südamest kirjutatud naistekateklišeed. Aga no vähemalt oli seal vahetevahel suht omapärast keelekasutust. Romantika-lugejatele võiks isegi soovitada.

Võõrsilolemise liin oli üllatavalt sujuv — soomlane Inglismaal saab hakkama ilma suurema kultuurikonfliktita ja kui tal ongi see omamoodi aktsent, siis sõnavara on nii rikkalik ja grammatika korralik, et ei ole ka mingeid keelebarjääre, vaid aeg-ajalt peategelane õhkab, et oh, Inglismaa, aga üldjoontes lähevad nii peategelane kui tema õde inglise aristokraatide seltskonnast läbi nagu nuga võist.

Karakterite galerii on üsna kirju ja eripärane, aga ega me neist kuigi palju just teada ei saa ja väga südame külge need tegelased ka ei kasva ning ega usutavusega ka kõik hästi pole, aga no las olla, meelelahutuskirjandusele piisab sellest kirjususest ka. Pealegi, oma lemmiktegelase ma leidsin, see oli see poiss, kes jäi koju kassi hoidma :)

Raamatu võlu oli mu jaoks ennekõike need kultuuriviited — see Shelley-Byroni kamp ja muud romantikud sealt 19. saj. algusest, briti tele(krimi)sarjad ning soome punk-metal-gootibändid nii kümnekonna aasta tagant. Ega ma ühegi teemaga just ülearu hästi kursis ei ole, aga ebamäärane positiivne arvamus on mul neist kõigist. Õhutust edasi uurida sain ma mitmel suunal. Niiet kes mingi teemajupi vastu huvi tunneb, siis see võiks ka proovida seda raamatut lugeda, kuidas see kompott talle meeldib. Ja kui mõnikord on sellised viited raamatutes pelgalt nimepuistamised, siis siin olid nad mu meelest väga abiks meeleolu ja keskkonna loomisel, viisid edasi dialoogi ja süžeed ning aitasid mõista tegelaste mõttekäike. Siia lõiku märkena, et kõige enam tsiteeriti Shelleyt ja Keatsi ja kõige tihemini mainitud bänd oli Babylon Whores.

Tõlkija (Triin Aimla-Laid) on olnud tubli ja joonealuseid viiteid on murdu, vaid ühe asja õiendaks siinkohal ära: enne kui “Parfüümist” film sai, kirjutas Patrick Süskind raamatu.

Jurga Vilé, Lina Itagaki “Siberi haiku”

Najaa, eks mul ikka ole hea meel, et graafilisi romaane rohkem eesti keeles ilmub, ja on ka hea meel, et leedu kirjandust ilmub. Raamat ise — ma ei teagi. Jah, olulisel teemal ja raamatu lõpuks harjusin ma ka stiiliga ära, aga mu meelest oli see täiskasvanud lugejale liiga lapsepärane ja lapsele üksi liiga suur pähkel pureda. Aga mine tea, võib-olla ma alahindan tänapäeva lapsi.

Iga Siberi-lugu on omamoodi ja oma traumadega, see lugu siin on antud läbi (eel)teismelise poisi silmade. Mis mulle tegelikult väga meeldis, oli teatud fantaasiataseme sissetoomine, näiteks et vaene isahani Martin käis hingena kirjatuviks ja niisama lohutamas. Ja et mõned sümbolid võivad olla vägagi toeks ka rasketel aegadel (“õunad on Leedumaa”). Ja et enda ja teiste elushoidmiseks on vahel kunstist abi, olgu selleks siis laulukoor või ühine haikude kirjutamine.

Olgugi, et kunstniku käekiri mulle eriti ei istunud, siis soovitan ma seda raamatut ikka.

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Pisike raamat ajaloost, eluloost, kunstist ja kirjandusest. Agatha Christie ja Oskar Kokoschka. Läbisegi reaaliat, fantaasiat ja targutamist. 

Ma just suur Agatha Christie fänn ei ole, aga ma tunnustan tema krimikirjaniku talenti ning tema kirjutatud autobiograafia on mu mälus kui kõige toredam elulooraamat, mida ma iial olen lugema sattunud. Oskar Kokoschka loominguga ma kursis ei ole, jah nime olin küll kuulnud ja oli temast juttu ka lliese raamatus “1913“. Mulle tundub, et Pleijel saab Kokoschkast paremini aru kui Illies, aga Christie jääb mu meelest Pleijelile mõistatuseks, niiet tegelaste usutavuse eest autorile täispunkte ei tule. Muidu üsna ok raamat, mingit imet või sära ma ei täheldanud, aga lausigavusse ka ei uppunud. Võib ajatäiteks lugeda, aga lugematajätmisega ei kaota ka midagi. 

Mul tekkis nüüd huvi Kokoschka kirjandusliku loomingu vastu. Enamik on üle saja aasta vanad näidendid, aga ta kirjutas hiljem ka ühtteist. No ma veel mõtlen, kas ma hakkan neid kuskilt taga otsima.

Philip Reeve “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid”, “Põrgulikud leiutised”

Ma ei ole kindel, et Philip Reeve on väga populaarne kirjanik, aga üsna tuntud, loetud ja hinnatud kirjanik kindlasti.

“Surelikud masinad” ilmus algselt 2001. aastal ja eesti keeles 2006. aastal ning kordustrükina 2018. aastal, peaaegu sama jutt käib “Kuldseeklite” kohta, ainult et selle originaal ilmus 2003. aastal. “Põrgulikud leiutised” ilmus ingliskeelsena 2005. aastal, eesti keeles 2010. aastal ja kordustrükk 2018. aastal. Eks kordustrükk võeti ette, kuna 2018. aastal tuli välja ka Peter Jacksoni film “Surelikud masinad”, mida ma paraku siiani näinud ei ole, ja värske raamatu ainetel tehtud film tõstab alati korraks raamatu populaarsust.

Sarja esimest osa olen ma kunagi lugenud ja see tundus siis nii teistmoodi. Esiteks oli see üks esimesi eesti keeles ilmunud aurupungi teoseid ja siis lugedes ahmisin ma eelkõige fantaasialendu. Teiseks, nüüd takkajärgi pilguga vaadates, mu meelest tuli Reeve selle natuke karmimat sorti (noh, et laipu ei loeta ja vägavalda on mitut sorti ja inimesed pole nii mustvalged midagi (kuigi peategelane Tom on kõigest hoolimata nii valge kaabu kui üldse olla saab) ja ideoloogilist ajupesu on väga mitmesugust) noortekirjanduse laine eesotsas.

Märksõnad, millega seda sarja tavaliselt kirjeldatakse, on liikuvad linnad, õhulaevad, seikluslikkus. Aga kõik see on mu meelest lihtsalt butafooria, värvikas, pilkupüüdev, loo kulgu toetav ja väga oluline, aga ikkagi butafooria. Raamatute põhisisu on minu jaoks valikud, ideoloogiad, reetmised, andestamised, süsteemid ja süsteemile vastuhaku võimalused, ideaalide sobitumine reaalsusesse, tasapisi targemaks kasvamine, tehnoloogia areng, keskkond, vastutus, traumad, piirsituatsioonid, lootus. Kirja on see saanud seiklusrikka fantaasiloona, kus mitmeid üllatavaid süžeepöörakuid, pisut prätšetlikku huumorit, eripäraseid ja ambivalentseid karaktereid ning uudset ja fantaasiarikast tegevuskeskkonda.

Hester Shaw on nutikas, julge, eesmärgikindel ja isepäine. Tom Natsworthy on nutikas, julge, suhtleja ja kohaneja. “Surelike masinate” ajal on nad nii 15-16 kutsikad, silmad pärani maailma avastamas, “Kuldseeklites” aasta-paar vanemad ja selgemalt oma kohta ja elusuunda otsivad ning “Põrgulikes leiutistes” koguni poole vanemad, ise lapsevanemad, kaalumas valikute õigsust.

Kui Tom uurib ja passitab nähtut oma ideaalidega, siis Hester on oma ideaalid ammu kaotanud. Aga kui nad kokku saavad, siis suudavad nad üksteiselt ühtteist õppida. Tom Hesterilt vastupidavust ja reaaliatega arvestamist, Hester Tomilt inimestega suhtlemist, kuigi lõpuni välja on Tom idealistlik maailmaparandaja, kes vahel libastub, ja Hester küüniline opurtunist, kel on omad hetked. Hesteri jaoks on “minu inimesed” väga-väga väike ring ja Tomi jaoks peaaegu kõik, kellega ta kohtuma sattub. See, milliseks autor Hesteri ja Tomi kolmandaks raamatuks kujundas, oli ausalt öelda pettumus, aga mõtlemisainet jagus seda enam.

Lühidalt on “Surelikud masinad” ideaalid, poliitika, kättemaks, “Kuldseeklid” traditsioonid, valed, eesmärk, “Põrgulikud leiutised” fassaad, sepitsused, tulevik.

Jaa, need raamatud on päris hea lugemine. Kaasahaaravust ja kihte jagub, oleneb lugejast, millised kihid ta parasjagu mängu võtab. Kristina Uluotsa tõlge on ka kiitust väärt.

Florian Illies “1913. Sajandi suvi”

Vana võlg. Mitte ainult väljakutse mõttes, vaid et ma kunagi lubasin ühele inimesele, et jaa, ma loen selle raamatu läbi. Alustasin korda mitu ja no ei saand reele, aga siis — kes ütles, et raamatuid peab just algusest lugema — lõin raamatu suvalise koha pealt lahti, juhtus olema oktoober, täitsa hästi läks edasi, siis lugesin mai ja nõnda kuid segi paisates sai raamat läbigi. Esialgu ehmatav faktiüleküllus sai oma kirjandusliku põhjendatuse ning aegapidi hakkasin sest omamoodi stiilist, mis segab kuivi fakte oletuste ja kuulujuttudega, ka lugu pidama. Huvitav raamat, kui soone peale saada. Ainult et…

Ainult et ma oleks rohkem soolist tasakaalu tahtnud näha, see oli jällegi üks mehelt meestest meestele raamat. See ei tähenda, et raamatus naisi poleks, on küll, ja see, et naisi on raamatus vähem kui mehi, on ajalooline paratamatus ja selle üle ma ei nura, küll aga nuran ma selle üle, kuidas neid naisi on kujutatud: enamasti on nad defineeritud läbi suhte mingi mehega ja on meeste võtta ja jätta, ainus, kes on iseendana defineeritud, on Rosa Luxemburg, aga teda jätkub tervelt kahte lausesse, peaaegu annab mõõdu välja ka kahe lõigu jagu Virgina Woolfi, aga siis on ikkagi vaja toonitada tema suhet oma poolvennaga, ja paari lause jagu Gertrude Steini, aga siis tuuakse kohe ka tema vend mängu. Ka häiris mind see, et meeste vaevustel on tänapäevased diagnoosid (tuberkuloos, depressioon, süüfilis), aga naistel on endiselt müstilised kopsuhädad ja alakõhuvaevused, naiste haiguste tuvastamiseks ei oleks nagu meditsiin raamatu kirjutamise ajaks, 2012. a. veel arenenud. Omaette nähtus raamatus on Alma Mahler, keda autor esitleb eelkõige läbi meeste — Gustav Mahleri lesk, Oskar Kokoschka armsam, Walter Gropiuse abikaasa — aga kes on nii kange naine, et otsustab ise, kellega ja millal voodit jagab ja kellega ja millal paari läheb ning kellel oma otsustest ka suuremat jama ei tule. Ses meestemudases raamatus tuleb mul tänulik olla Almagi eest, kuigi Alma loomingulisest elust pole raamatus ridagi.

Kui meestest rääkida, siis neid on siin raamatus palju. Kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, kirjastajaid, kriitikuid, filosoofe, poliitikuid jne. Enamjaolt saksa-austria kultuuriruumist, aga päris palju on ka prantslasi, mõned inglased ja paar ameeriklast ja paar venelast ja paar itaallast, miskipärast on autorile oluline ka üks teatav grusiin. Mulle tundus, et autori põhisümpaatia kuulub Rainer Maria Rilkele, Thomas Mannile ja Marcel Duchampile, neist kirjutab ta kõige rohkem ja kõige soojemalt. Ta kirjutab ka palju Franz Kafkast, aga mul on tunne, et pigem hea käepärase materjali olemasolu tõttu, mitte et Kafka talle eriti meeldinuks. Ka jäi mul tunne, et autor nagu tahaks Oskar Kokoschkast rohkemgi kirjutada, aga ta ei suuda Kokoschkat mõista. Seeeest näib ta mõistvat Siegmud Freudi ja Robert Musilit ja Ernst Ludwig Kirchnerit ja isegi keiser Franz Josephit… Pea kõigi meeste puhul (ja neid on ligi sada) on jätkunud autoril huvi ja tahtmist tuua välja nipetnäpet eraelust ning viiteid või näiteid või kirjeldusi kas loomingulisest või ametialasest tegevusest. Valik, kellelt kui palju, on küll subjektiivne, aga on raamatu rütmi üsna hästi paigutatud. Seda enam teeb nõutuks, miks selle sajakonna mehe kultuuriloome kõrvale on mahtunud vaid Virginia Woolfi mainimine, üks Marie Mölleri mitte kuigi hea jõululuuletus ning Else Lasker-Schüleri armastusluuletused… Kirjeldus sellest, et Asta Nielsen on filmitäht, ei asenda kuidagi kirjeldust sellest, mida Asta Nielsen võis näideldes tunda või mõelda või vähemalt teha.

Kokkuvõtvalt siis nii ja naa raamat. Erapoolik, kuigi üsna huvitav kroonika-nägemus 1913. aastast.

Paolo Baron, Ernesto Carbonetti “Paul Is Dead”

Väga omapärase ja võluva pildikeelega ning kuidagi unenäoliselt ja ajusid komposteerivalt ning emotsioonidel mängivalt jutustatud lugu kuulujutust, et 1966. aastal Paul McCartney läks oma teed ja Biitlitesse tuli tema asemele teisik. Et asja põnevamaks teha, on siia-sinna pikitud tõelevastavaid seiku ning laulusõnade katkeid. Kui see raamatuke kuskil ette jääb, soovitan sisse vaadata, nii biitlifännidel kui mittefännidel.