2019. aasta lugemise väljakutse kokkuvõte

Alustasin mõttega, et loen põhiväljakutset ja ulmemini, kokku siis 53+12=65 teemat ja kirjutasin ma sel aastal grupis 65 raamatust, niiet numbreid lugedes võiks ma omadega mäel olla, aga paraku oli nende postituste seas ka paar väljakutsevälist ning 7 eelmiste aastate teemade omi, niiet väljakutse jäi ikkagi tegemata. Ulmemini sai tehtud! :)

Kui ma üritasin mingit toppi kokku panna, siis jäin ma hätta, häid raamatuid oli palju, aga kuna mulle teiste kokkuvõtete juures need eraldi väljatõsted meeldivad, olgu siis minu tänase hetke esikuuik ilma sisulise järjestuseta tähestikus:

  • Sebastian Barry “Otsata päevade aegu”
  • Charles de Lint “Moonheart”
  • Joel Jans “Tondilatern”
  • Aleksandra Motyka, Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”
  • Alastair Reynolds “Spioon Europal”
  • Roger Zelazny “Valguse Isand”

Tänan Tiinat grupi vedamise eest ja kõiki grupikaaslasi oma muljete jagamise eest! Muinasjutulist aastavahetust ja raamaturõõmsat uut aastat kõigile!

Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

On ju ilus!

Lumivalgekese lugu võõrasema pilgu läbi.

Imetore, et see Neil Gaimani jutt nüüd ka sellisel kujul olemas on! Kuigi ma pean tunnistama, et sellest raamatust tundsin ma pisutpisut vähem rõõmu kui ma lootsin. Loo idee on endiselt hea ja Gaiman oskab hästi sõnu valida ning Colleen Dorani pildid on imeilusad. Paraku olid need pildid on mu jaoks liialt illustreerivad või näpuga näitavad ning lihtsalt tekstina lugedes oli mu jaoks lugu mõjusam. Või segas see, et ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Või on mul momendil nendest ümberjutustatud Lumivalgekestest natuke küllalt saanud. Aga raamat on ikkagi nii ilus!

Ja soovitan. Kas siis seda koomiksivarianti või jutuna (mingi aeg oli see legaalselt wõrgus vabalt loetav, võib-olla on praegugi), kuidas kellegi lugemiseelistustega paremini sobib.

Guðrún Helgadóttir “Islandi trollilugu”

Ot’ssa tupsununnu, kui halearmaspõnevõpetlik lugu :) Aitäh, Britt Suits, et seda raamatut tutvustasid! Nii tore lasteraamat!

Katke raamatu algusest: “Isa jutustab Islandi elanikest. Aga mitte ainult inimestest, kes elavad majades, vaid ka haldjarahvast küngaste all ja trollidest mägedes. Teiste maade lood on teistsugused.”

 

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Sapkowski “The Last Wish” oli üks esimesi ingliskeelseid raamatuid, mis ma endale kunagi ammu kümmekond aastat tagasi ostsin. Ma olin sellest raamatust nii palju kuulnud ja plaanisin oma tollal suht olematu inglise keele oskusega see raamat ette võtta. Ega ma paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ja siis ilmus eestikeelne tõlge ja ma tormasin poodi ja mulle ei tahetud raamatut müüa, sest kaanekujundaja oli autori nime valesti kirjutanud ja kirjastus kutsus raamatud, et neile õige nimega kaaned ümber panna, tagasi. Ma tegin väga haledat nägu ja ütlesin, et ma tean küll, kuidas autori nime kirjutatakse ja ma tahan KOHE lugema hakata, müüjal läks süda haledaks ja kätte ma selle raamatu sain. Ja hooga ma ka läbi lugesin. Ja hea oli.

Nüüd oli jälle mitu põhjust raamat kätte võtta. Kõigepealt muidugi sari (millest ma olen näinud kahte esimest osa) ja et seetõttu räägitakse Sapkowskist rohkem kui muidu, aga viimase tõuke sain ma ühest FB-lõngast, kus keegi ütles, et ta ei soovita raamatut lugeda. Jäin mõtlema, et kas ma tõesti nii valesti mäletasin…

Võtsin selle kauaoodanud ingliskeelse ette ja lugesin esimese lehekülje, arusaamise kontrolliks lugesin eestikeelset ka. Et jah, aru ma nüüd sain, aga eesti keeles kõlas see kõik hoopis paremini. Ja nii läks eestikeelne järjekordsele ülelugemisele ja ingliskeelne jäi jälle ootele.

Sisust on juba piisavat kirjutatud ja mul ei ole suurt midagi lisada. Mulle tohutult meeldis see slaavi ja lääneeuroopa müütide ja muinasjuttudega mängimine, igas loos oli midagi üllatavat ja miskit, mis pani ammuammuloetuile, olgu need siis Grimmide muinasjutud või Gogoli “Vii” või hoopis Gaimani või de Linti lood, tagasi mõtlema. Kangelased on küll suuresti fantaasiakirjanduse reeglitele vastavad, aga põnevad ja omamoodi ja paraja nükkega. Kokkuvõttes — et on nii närvikõdi kui mõttemänge ning siinseal vilksatav must huumor ei lase asju liiga pühalikuks minna. Mõnus hoogne lugemine.

Hea kolleeg Kaja Kleimann kirjutas kunagi sellest raamatust pikemalt siin: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/01/25/andrzej-sapkowski-viimane-soov/#

Roger Zelazny “Varjude Jack”

Ei olnud mu jaoks nii mõnus lugemine nagu Zelazny eelnevad lugemised on olnud. Mingid käigud ja motiivid tundusid liialt tuttavlikud ja samas, uute maailmade ja mängureeglite voha läks mu jaoks momendil paljuks. Nii mulle tegelikult meeldisidki kõige enam need kohad, kus rahulikult ühe koha peal istuti ning dialoogi ja valitud kõrvalmärkustega tegelaste minevikku, olevikku ja tulevikuplaane avati. Ma arvan, et praegu polnud lihtsalt mu jaoks selle raamatu aeg ja umbes paarkümmend aastat tagasi oleks ma seda lugemist täiega kaifinud. Et see, mis ma Zelaznys hindan, on siin ikkagi olemas, aga mõnes teises tema raamatus on seda rohkem :)

Aimée Beekman “Tondinahad”

Raamatu annotatsioon: “Huvitav allegooriline lugu, milles veel kord leiab kinnitust tõsiasi, et töö on teadaolevatest mõnudest kõige suurem mõnu.” Hmm… Huvitav, kas selle lause kirjutaja nuttis või naeris, kui ta seda kirja pani. Ma küll armastan oma tööd, aga see lause kõlab jubedalt. Võiks ju olla kaasakiskuv lugu uutest avastustest ja kohanemisest ja ellujäämisest, aga pigem oli see nihkes ühiskonna mudeldamine, millest liiga suur osa kulus kurtmisele, et inimesed (siin siis tondinahad) on lollid. Igatahes pole mul põrmugi kahju, et ma sain oma lapsepõlve ilma “Tondinahku” lugemata ära elatud. Helvi Tikandi illustratsioonid, mis mind lapsepõlves raamatust eemale hoidsid, ei meeldinud mulle nüüd ka.