Ursula K. Le Guin “Pajatus”

Üks hea lugu. Kas võtta seda kui muinasjuttu või allegooriat kultuuride mitmekesisusest, uurimisest ja säilimisest või ühe kangelase avastusretke või hoiatust tulevaste ideoloogilisete võitlustandrite eest või ülistuslauluna mälule ja lugude jutustamisele või religioonide kriitikana või poeetiliselt väljendatud paralleelina tolleagsele (2000. a) geopoliitilisele olukorrale või veel hoopis millegi muuna, on iga lugeja vaba valik. Aga lugu on ja lugu jutustatakse just parasjagu detaile puistates ja parasjagu lugeja kujutlusvõimele ruumi jättes. Kena lugemine. Sobib hästi mu meelest ka Le Guini loominguga esmatutvuseks, st mingid asjad on nii temalikud ja olgugi et raamat kuulub suuremasse Haini maailma, siis on “Pajatus” ka eraldiloetav.

Sõna, kuld sealpool sügist, toob hiilguse tagasi oksale.

Mälu on mõistuse elu.

Triinu Meres “Lihtsad valikud”

Siin raamatus on huvitav ja põnevate detailidega tulevikumaailm, üsna uhke süžee (kuigi see süžee käimaminemine võttis minu maitse jaoks natuke liiga palju aega ja vahel oli veel selliseid venitamise kohti), üsna omanäolised kangelased (võib-olla liiga omanäolised, aeg-ajalt jäin ma arusaamatult lehekülge jõllitama, et no mis nüüd, miks see raudne tädi just selle koha peal emotsema hakkab või et miks ta just seda vestlust nii püüdlikult mõistusega analüüsib või miks ta tolles kohas hetke ajel pea ees tegevusse sööstab), huvitavaid ja leidlikke väljendeid ja keelendeid kasutav läbi raamatu omas stiilis kirjutamisviis (mis mulle laias laastus meeldis ja mis minu jaoks on põhiargument, miks Merest lugeda).

Mõistusega oli täitsa norm, aga emotsioonid mul lugedes eriti kaasa ei jooksnud. Triinu Meres vist lihtsalt ei ole minu veregrupi kirjanik.

Meelis Kraft “Veealused”

See raamat saab mu käest kümnepallisüsteemis ilusa ümmarguse 8 ära.

Tekst ise on mu jaoks selline 6-vääriline, et no pisut pealt keskmise postapo lugu. Plussiks on mu jaoks uudne maailmalõpu versioon, kuidas sinna jõutakse ja kuidas seal hakkama saadakse ja milline on lahendus inimkonnale. Ja see segipaisatud ajajoon oli hea. Ja ma ei arvanud lugemise jooksul väga käike ette ära. Nurada annaks karakterite kallal: ei olnud kuigi hästi välja joonistunud, oma rolli täitsid ära, aga sügavamat tegelaste arengut oleks tahtnud näha. Pisut kärpimist oleks ka ära kulunud, kohati jäi nagu venima. Ja mõned tehnikavidinad olid liiga deus ex machina liigast. Aga kokkuvõttes piisavalt huvitav lugu, et päev raamatu seltsis veeta. 

Lisapunkt  tuleb peatükkide motode eest. See valik oli kirju ja sobiv.

Ja üks õige priske lisapunkt tuleb küljenduse eest. Kõik, kes te raamatute väljaandmisega tegelete: Lilian Vuks-Ivanov. Jätke endale see nimi meelde, kui ilusat küljendust tahate, siis teate, kellelt küsida :)

Maniakkide Tänav “Teekond Ridamuseni”

Mõnes mõttes oli see jutukogu mu jaoks pettumus. Aga see on puhta mu enda ootuste süü. Jüri Kallas kirjutab järelsõnas, et Maniakkide Tänav on arenev kirjanik ja ma olen temaga nõus. Ma ei ole lugenud kogu Maniakkide Tänava loomingut, aga üsna paljut küll. Minu jaoks oli esimene hüpe “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”, kui jutukirjanikust sai romaanikirjanik. Järgmine hüpe oli jutukogu “Euromant” ja sealt jutt “Euromant”. Järgmine hüpe oli koostöö Joel Jansi (J. J. Metsavanaga). Järgmine hüpe jutt “Läbi valu ja vaeva”. Vaikne kasvamine on kogu aeg sees olnud ja mingeid vahehüppeid, mis mul praegu meelde ei tule, ka. Seega — ma ootasin Maniakkide Tänavalt midagi uut, aga tegu oli vahekokkuvõttega. Sellisena on muidugi kena, et see olemas on, aga mul ei olnud praegu seda vana Mandi juttude kallal mekutamise tuju :) Aga see raamat jääb mu riiulisse seisma, sest võib-olla tuleb kunagi vastav tuju just nende juttude jaoks. Sest oma konks on neis kõigis olemas.

Andrei Beljanin “Jaht pruutidele”

Seekordne peapuhastus Beljanini seltsis ei õnnestunud nii hästi kui varasemalt. Üldtoon on ju sama, mis eelmistel, ja tõlkija Tatjana Peetersoo on teinud sama toredat tööd, kui enne, aga ju siis oli mus praegu mingi viga.

Igatahes. Lukoškinos on talv. Tsaarile tullakse kosja — tosin piigat kaugelt ja lähedalt. Ja muidugi juhtub nendega sekeldusi. Lihtsam rahvas lõbustab end hokiga. Ikka ihust ja hingest ja kogu hingest. Vahele kasakaid ja germaani keelt kõnelevaid saadikuid. Ja Nikituškal on korraga kolm uurimist pooleli… Üle kivade ja kändude ja lumehangede, üksi ja üheskoos, kriminalistikat ja võlukunsti kasutades, eks kõik saa korda. Kuni järgmise korrani. Ja jah, järgmist tahaks ka lugeda :)

Ahjaa, kukk on laudas ja tema kiremisest võib isegi puudust tunda.

Carolena Nericcio “The Art of Belly Dance”

Et siis … tegu on algtasemel ATSi ehk American Tribal Style Belly Dance ehk tribali ehk hõimukõhutantsu õpikuga. Sissejuhatus, pisut ajaloost, kostüümidest ja muusikast, tosinkond liigutust fotode ja seletustega, eraldi peatükk zillidest ja viimaks näpunäiteid, kuidas liigutustest tants kokku panna. No mäluabiks hea küll, aga ma ei usu, et ilma õpetajata sest raamatust palju kasu oleks, st Carolena Nericcio on sütitav õpetaja videos (ja tõenäoliselt ka elusast peast), aga kirjasõnas läheb midagi olulist kaotsi. Aga jumalate kallal ei viriseta! Ja mõnes mõttes Carolena Nericcio on jumal, tema lõi selle kõhutantsustiili 1970.-tel. Ja noppida sest jutust seda olulist annab muidugi küll, olgu või õpetussõnad, et ega need zillid ise mängima hakka, harjutada tuleb :) 

Tavakõhutantsu omad saavad siit ka ühtteist kõrva taha panna, aga sihtrühm on ikkagi tribalid. (Igaks juhuks veel seletus, et hõimukõhutants on küll alguse saanud kõhutantsust ja neil stiilidel on paljuski sarnast, aga on ka palju erinevat, tribalis on mõjutusi ka Euroopa ja India tantsudest, muusika valik on avaram, keha on kaetum. Kõige olulisem erinevus on, et idee poolest on ATS grupi-improvisatsioon, jah, koreograafiad on vahel ka, vahel lepitakse kokku algus ja lõpp ja keskelt läheb nagu läheb, vahel on puhas impro.)

Ma olen ATSiga tegelenud umbes 8 aastat ja sellest umbes 7 aastat grupis Fakesnake. Ja ma olen nii rahul, et ma leidsin liigutamiseviisi, mis mulle tõeliselt rõõmu pakub! Koroona on kahjuks praegu igasugused peod ja esinemised ära nullinud, aga noh, vast ikka kunagi saab veel lavale kah.

Seni teeme jõudumööda trenni ja meenutame vanu esinemisi… Kes tahab kaasa meenutada või avastada, mida me teeme, siis FBs oleme me https://www.facebook.com/libamaod ja siin on sinutoru loend:

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 6 — “The Vow”

See raamat saab mu käest kaks auhinda. Auhinna “Peeglike, peeglike, seina peal” pälvib kauneim raamat, mis lugejale silme alla on sattunud. Žürii on ainuisikuline ja äärmiselt subjektiivne. Auhinda antakse välja ebaregulaarselt. Auhinnaks on peegel ja paar villaseid sokke ja auhind antakse üle esimesel sobival kokkusaamisel. Lisaks lugejaauhind “Ma tahan seda järge nüüd kohe, mitte aasta pärast…!”. Auhinnaks on liivakell ja stressipall, et lugejale kannatlikkust õpetada.

Raamat ise on juba kuues osa sarjast. Lahing on läbi ja lakutakse haavu, meenutatakse minevikku ja jutustatakse lugusid, tugevdatakse sugulussidemeid, nii oodatuid kui ootamatuid, otsitakse liitlasi ja kohtutakse vanade sõprade ja vaenlastega, lepitakse ära ja lepitakse kokku, elatakse üle veel üks rünnak ja reetmine… Ja see lõpp paneb küüsi närima, et mis nüüd edasi saab?!

Ma arvan, et see oli loo jutustamise mõttes sarja kõige tugevam osa. Ma juba vahepeal olin natuke kurb, et nii uhked pildid, aga lugu jääb kuidagi nõrgemaks, mitte nõrgaks, aga nõrgemaks, aga jee, tagasi tuli see loo jutustamine ka, vaat et võimsamalt, kui varem. Ja nüüd vajan ma seda liivakella ja stressipalli :)

Karin Saarsen “Lohengrini lahkumine”

Välis-Eestis (või tegelt meeldib mulle termin Ulgu-Eesti isegi paremini, aga see Välis-Eesti on kuidagi kinnistunum) ilmus müriaad igast huvitavat luulet ja ma olen kõigest sellest ilust lugenud vaid väga vähest. Valik, mida lugeda, oli segu raamatukogujoidja soovitusest ja ehku peale minekust, st ma vedasin päris mitu luulekogu koju ja lugesin neid jupiti, väljakutsesse valisin Karin Saarseni, sest see üllatas mind enim.

Siin kogus on armu- ja leinaluulet. Luuletused on valdavalt lühikesed ja vormilt üsna mitmekesised. Siin on palju vähetuntud sõnu, mõnele on isegi joonealune seletus kaasa antud, ja ootamatuid sõnakombinatsioone, mis panid nii mõnegi luuletuse mitu korda üle lugema. Ma ei saanud hästi aru, kas see on siin hingeväljavalamisluule või täitsa tõsine kirjandus, mõte hüppas nii ühele kui teisele poole, aga emotsionaalselt mõjuv oli mu jaoks küll.

Mu meelest kui hästi tahta, siis võib siit kogust leida mingeid sarnasusi noore Karevaga.

Näiteluuletus:

Nevermore

Kunagi enam ei siruta

me hergistuina
kuldkoidikule leebelt vastu.

Kunagi enam ei vibutu

me hommikrõõm
kui lõovividin vabaks lastu.

Kunagi enam ei sirvi

me meebeina
koos lehti lemmikraamatus.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 3

Niipalju sain ma selle jaapani kirjanduse väljakutsega (suur aitähh Tiinadele selle orgunni eest!) selgeks küll, et kui ma tahan jaapani kirjandusest head elamust saada, siis kõige kindlam on pöörduda mangade või luuleriiuli juurde, jaapani proosa võlude märkamiseni või uute lemmikute tekkimiseni ma ei jõudnud kahjuks. Päris lootusetu jaapani proosa mu jaoks siiski pole, mul on varasematest lugemistest kolm üsna meeldivat lugemismälestust: Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus”, Haruki Murakami “Kafka mererannas” ja Seichō Matsumoto “Mäng sõiduplaaniga”. Lihtsalt sel aastal proosaelamustesse lisa ei tulnud.

Luule ja manga vahel kõlkudes võtsin manga, sest miskit uut ja värsket luuleriiulist silma ei hakanud ja nõnda sai “Vagabondi” kolmas köide koju tassitud.

Endiselt mulle meeldib selle manga pildikeel, aga loo endaga jälle väga hästi kontakti ei saanud. Liiga aeglane ja märulile orienteeritud, kui parajasti ei kakelda, siis tehakse ettevalmistusi võitluseks. Aga siin on ka lahedaid detaile, nagu õpetussõnu jagav hunt, üliaktiivne kõikekorraldadatahtev mamma, ajas edasi-tagasi liikumist, ühe pojengioksa omapärane saatus, vaiksemaid vestlushetki. See kolmas osa meeldis mulle seniloetust enim, kuigi see lõpp oli sihuke imelik ja jättis natuke mõru magu suhu, võib-olla neljas osa toob selgust.

Et siis teemaks olnud päriselt head enesetunnet ma selle raamatuga ei saanud, aga mul on praegu ka tunne, et et ma peaks mingi poolsada raamatut ette võtma, et sealt leida see üks, mis mulle tõesti ka meeldiks ja selleks mul pole ei aega ega tahtmist, lepin sellega, et selle raamatu pildid olid mu meelest valdavalt ilusad.