Johnnie Christmas, Dante Luiz “Crema”

Selle postitusega tahaks ma saata tervitused oma kodukohvikule :) Seda nii nime pärast kui nende kirglise suhtumise pärast kohvisse. Kohviku pilt on pärit Katzi blogist.

Niisiis. Crema vastuseks sain ma eelkõige, et see on kohvivaht, aga seda on kasutatud ka espresso või tavalise musta kohvi tähenduses ja ma ei tea, kas see on veel mingi sordisegu või jahvatusaste, aga kohvipakkidel on ka vahel see sõna peale kirjutatud. Ma küll armastan kohvi, aga nii fanatt ma ei ole, et et väga peensustesse viitsiks minna ja täpsemalt järgi uurida.

Nagu eelnevast jutust aru saada, siis see raamat on kohvist. Peategelane töötab kohvikus, armastab kohvi ja saatus viib ta ka kohviistandusse. Aga siin on kõrvale veel igasuguseid huvitavaid teemasid: kummitused, ajalugu, üle haua kestev armulugu, pärandus, majandus, survestamine, naistevaheline romantika, introverdi hingeelu.

Reaaliat, romantikat ja õudust on kuidagi väga õigetes kogustes ja õige vaheldusastmega ning kuigi lõpulahendus on lihtne, siis tee sinna on päris huvitav. Turundatakse seda lugu muidugi maagilise realismina. Kui kedagi ekstra huvitab, et kuidas see LGBT-teema on lahendatud, siis mulle meeldis, et hästi tavaliselt, kui üks või teine tegelane oleks teisest soost olnud, siis lugu sellest eriti palju muutunud ei oleks.

Koomiksi joonistamisstiil ei ole mu lemmik, aga see on stiilne, läbimõeldud, väljapeetud ja silmale kena. Valik võtta värvidest valdavalt vaid pruun ja sinakashall ja siiasinna siis tuhmimalt muid värve toetab seda kohviteemat nii hästi ning tegelased on mõnusalt igaüks ise nägu ja läbi koomiksi oma nägu, see on asi, mida ma olen õppinud hindama.

Kokkuvõttes — ega siin mingit imet ei ole, aga see on Kanada kirjutaja ja Brasiilia kunstniku väga tore koostöö väljendus. Vahepalaks täitsa mõnus ja mõttega lugemine. Kohviisu tekitav ka :)

Amélie Fléchais “Little Red Wolf”

Otsanunnu! On hundike, kel punane keebike ja kes läheb läbi paksu metsa vanaemale jänkukest viima. Lool on päris mitu vinti, nii oodatuid kui ootamatuid. Natuke õudne ka, nagu üks õige muinasjutt peabki olema. Illustratioonid on imeilusad. Ja kokku polegi muud ölda, kui: “Otsanunnu!” :)

Richard Bach “Jonathan Livingston Merikajakas”

Et siis kultusraamat. Ma olen seda “Merikajakat” riiulilt vastu vaatamas näinud varemgi, aga päris lugemiseni ei jõudnud. Nüüd siis sai see auk hariduses lapitud. Et jah, täitsa kenasti kirjutatud, aga imet ma ei tabanud. Küllap ma olen liiga vana ja selle raamatu õige lugemisaeg on seal kuskil varsaeas, siis oleks küll avastamist ja ahhetamist olnud, nii sisust kui vormist.

Põnev on see, et raamatuke sobib päris mitut usundit reklaamima, mina korjasin esimese hooga üles läänestunud budismi, aga seal võib näha ka kristlust ja tõenäoliselt midagit veel, nõnda ei imestagi ma kuigivõrd, et see hipiajastu kultusraamatuks sai. Takkajärgi targana (st guugel pärast raamatu lugemist) sain ma teada, et seda raamatut vahel ka eneseabiraamatute alla liigitatakse.

Et kui kellegil on veel lugemata, siis uudishimu lugemisena sobib küll, seda enam, et ega see tekst kuigi pikk pole, et ega mulgi pole enam kuigi palju kannatust religioossete allegooriliste mõistujutukeste tarvis, kuitahes elegantselt need siis ka kirja oleks saanud, see amps oli parasjagu piiri peal.

Raamatu tõlkis Uno Laht, mis oli minu jaoks paras üllatus. Aga mu meelest hästi tõlkis, sujuvalt ja sobivalt. Tema tõlgendus loost raamatu saatesõnas on hoopis ootamatu, aga see lihtsalt tõestab veel kord, et sest raamatust saab hea tahtmisega üsna igasuguseid asju üles korjata.

 

John Ostrander, Leonardo Manco “Apache Skies”

Ma olen tihtipeale sattunud vaatama, et koomiksitel on kaanepildi autor hoopis teine kunstnik, kui koomiksi sisul, ja nõnda ei ütle kaanepilt sisu esteetika kohta tühjagi, siis siin on lugu teisiti, seda tüüpi, nagu kaanepildid, on ka sisu. Kunstnik on arentiinlane Leonardo Manco.

Metsik Lääs seal 19. saj. lõpul, kärts-mürts-põmm püstolid pauguvad ja rongid röövuvad, pahad on pahad ja head on head. Head ei ole “Edasi, Kentuky poisid, valu punanahkadele!”, pigem vastupidi, loo keskmes on poolvalge-poolapatši naine, kes esialgu otsib kättemaksu oma mehe surma eest, aga pärast Geronimo vangilangemist püüab päästa vähemalt osa apatši lapsi. Abiks on kadunud mehe valge sõber, koos moodustavad nad nääkleva, aga toimiva tandemi. Loo kirjutas ameeriklane John Ostrander.

Et lugu ju oli ja joonistamisstiil on külluslik ning koomiksi üldidee oli mulle ka meelepärane, aga mingit sügavust jäi puudu, liiga hollywoodlik ja äralihtsustatud ja seikluslikkusele panustatud, niiet päris rahule ma selle koomiksiga ei jäänud. Ka tundus mulle, et kunstnik siin paaris oli kuidagi andekam või säravam, aga koomiksis peaksid kirjanik-kunstnik vist kuskil samal levelil olema.

Susan L. Westbrook “Jooga töötuba viie tiibetlasega”

Tõin selle raamatu koju, sest mus elab veel naiivne lootus, et ehk kunagi ma hakkan kodus joogaga tegelema :) Tegelikult minu suhe joogaga ei ole lihtne ja pilvitu. Mul ei olnud kunagi eriti huvi, aga kui ma tantsutunni lõpus venitamise ja lõdvestumise eesmärgil tehtavate joogalaadsete harjutuste peale täiesti krampi läksin, siis ei osanud mu tantsuõpetaja minuga midagi peale hakata. No ma siis proovisin ja käisin kümmnekonnas joogatunnis. Ja tegelt läks hästi, st sattus mu jaoks väga sobiv joogaõpetaja, sedasorti, kes teooriast väga ei jahunud ja pigem käsitles joogat kui “rootsi vanainimeste võimlemist pisukese idaeksootilise tätšiga” või kuidas see väljend nüüd oligi. Igatahes hirmud said maha ja pisukene huvi tärkas ka.

See raamat on täiesti mitte-minu, sest siin on viie harjutuse kirjelduseld ja ohtralt jahu: näpuotsaga teooriat (n hingamistehnikat ja tšakraid) ja pikalt-pikalt autori enda kogemusi ja eneseleide ning siis soovitusi, millele ja kuidas harjutusi tehes mõelda. Nooh, ei kõlanud usutavalt, ei need elukogemused (mis võisid küll toimuda, aga rõhud olid kuidagi valed) ega mõtlemissoovitused (läksid minu isikliku maailmatunnetusega liiga uhhuuks kätte ära). Ja tema keeletõlgenduslikud lõigud kõlasid minu jaoks kohati stiilis: “Oo, Egiptus on vanade eestlaste maa, Niilus on ju sõnasõnalt “nii ilus”!” Aga soovitus võtta endale aega ja harjutusi tehes keskenduda, on iseenesest täitsa kena. Mine tea, äkki ma kunagi leian oma päevaplaanis ka selle aja.

Kes raamatu vastu huvi tunneb, siis raamatukogust võiks ehk võtta, endale soetamist ei soovitaks, mu meelest on see ühekordseks lugemiseks, seda enam, et harjutused ise on kaanel ka näha, niiet piisab sest kaanepildist meeldetuletuseks kah.

Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting”

Seda raamatut võib kirjeldada kui Charles Dickens “The Complete Novels in One Sitting” (sissejuhatus ja adaptsioonid Joelle Herr, Running Press, 248 lk) või Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting” (Running Press, 248 lk), õigem oleks vist see teine variant. Igatahes, Tiina arvestuses läheb see raamat väljakutseväliseks, aga ma olen põikse pea ja kange kaelaga ja loen enda jaoks punkti täidetuks, sest selle raamatu peale mõtlesin ma kohe, kui Dickens välja kuulutati. Raamat on pärit mu ema miniraamatute kollektsioonist ja formaat on umbes sõrmekõrgune ja umbes sõrmelaiune. Tekst on täitsa loetavas suuruses, seega palju just ühele leheküljele ei mahu, aga kahepoolesaja lehekülje peale tuleb infot küll. Iga Dickensi teose kohta on siin illustratsioon, avalause(d), tegelaste nimekiri ja teose lühikokkuvõte või katkend raamatust. Mul on tunne, et katkend on võetud siis, kui raamat ise ei ole Herrile suurt muljet avaldanud. Lühikokkuvõtted on mu meelest hästi tehtud, annavad edasi nii tegevust kui meeleolu ning on abiks nii loetu meeldetuletamisel kui tundmatust teosest mingigi ülevaate saamisel. Täitsa tore raamatuke.

“Steampunk II: Steampunk Reloaded”

Sissejuhatus — Ann & Jeff VanderMeer “What Is Steampunk” — kena väike arutlus aurupungist ja selle ajaloost.

William Gibson “The Gernsback Continuum” — lahelobedas stiilis, aga minu jaoks suht poindita jutt fotograafist, kes näeb aeg-ajalt mingit imelikku vanadelt reklaamplakatitelt pärit paralleelmaailma. “Hell of a world we live in, huh? But it could be worse, huh?” “That’s right, or even worse, it could be perfect.”

Marc Laidlaw “Great Breaktroughs in Darkness” — fotograafia, keemia, valgus, pimedus, tehnoloogia, kunst ja kannatused. Huvitav vormikatsetus — jutu edasiviimine terminite seletustega, kusjuures tähestikus jõutakse ainult ACEni –, aga jutuna ei mõjunud mu jaoks.

Jeffrey Ford “Dr. Lash Remembers” — arstid, haigused, pandeemia, hullumeelsus, mälukaotus. Epideemia põhjuseks on eosed, mille arenemiseks on vaja sooja ja niiskust, seega igasugused aurumasinad loovad eriti hea kasvukeskkonna. Suremusprotsent on pea pool haigestunutest, aga haiguse üleelanuil on ajus mingid nihked, fantaasia ja reaalsus kipuvad segi minema. See oli juba täitsa jutu moodi jutt, oli nii keskkonda, tegelasi, ideid kui emotsiooni. Suht kurb lugu.

Steven Baxter “The Unblinking Eye” — pigem alternatiivajalugu, kus alul näpuotsaga aurupunki. Kolumbus ei jõudnud kuskile ja Euroopast ei mindud suurtele merereisidele, areneti vaikselt omaette, Frangi impeerium hõlmab ka Suurbritannia. Ühel päeval saabub Londonisse inkade laev. Loo peategelased on parajas varsaeas (16): frangi aadlipoiss, inglise töösturitütar ja maoori poiss inkade teenistuses. “And where you see a pretty ship, I see a statement of power.” Täitsa toimiv lugu, oleks võinud pikemgi olla.

Caitlin R. Kiernan “The Steam Dancer (1896)” — kuskil Metsiku Lääne linnakeses on tantsijanna, kel on mehhaaniline jalg ja mehhaanilline käsi ja võltssilm. Kuigi juhtub üsna võikaid asju, siis lugu ise kulgeb rahulikult, konfliktide ja lõpetatatuseta. Päris meeldiv lugemine, aint lõppu oleks nagu miskit veel tahtnud.

Andrew Knighton “Th Cast-Iron Kid” — Metsik Lääs, vestern, püstolikangelased, mõõduvõtmised ja robot. Lugu oli lühike, aga stiilne, suutis kähku loodud maailma sisse tõmmata ja andis parasjagu vihjeid, et looga kaasas käia, ning ei lobisenud ülearu. Pisut masendav, aga korralik jutuke.

Margo Lanagan “Machine Maid” — vastne abielunaine üksi (mees on pikal ärireisil) kuskil Austraalia pärapõrgus. Majapidamises on kaks inimesesanast robotit, igavusest hakkab naine ühte uurima, kuidas see töötab ja milleks kõigeks seda kasutada annab. Tuleb välja, et mees on seda kasutanud seksileluna, aga milleks naine nuku ümber programmeerib, lugege ise, see on natuke isegi liiga etteaimatav, aga noh…

Ramsey Shehadeh “The Unbecoming of Virgil Smythe” — hullumeelne segadus paralleelmaailmadest ja Agatha Christie “Idaekspressisst”, mäletaks ma “Idaekspressi” tegevust ja tegelasi paremini, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud, praegu oli selline kõhklemisi segase fantaasialennu tunnustus.

Shweta Narayan “The Mechanical Aviary of Emperor Jalal-ud-din Muhammad Akbar” — mõistujutt mehhaanilistest lindudest, mille sees on mõistujutt meistritest abielupaarist ja mehhaanilistest inimestest. Keskkonnaks on eksootiline India, aga arvestades autori päritolu — Indiast pärit maailmas ringikolaja, kes praegu on otsaga Šotimaal — pole see eriline üllatus. Lugeda oli täitsa tore, aga eksootika käis üle ulme.

Chris Roberson “O One” — inglismann esitleb Hiina keisrile arvuti protüüpi, õukond ei ole vaimustuses. Nohjahonkah lugu. Stiililiselt täitsa hästi õmmeldud, aga minu jaoks ebahuvitav.

Samantha Henderson “Wild Copper” — ameerikajumalatelik või charlesdelindilindilik lugu, et Oberon, Titania ja kogu see haldjate kamp on pagenduses Ameerikas, satub nende juurde inimneiu, kes hakkab mingil hetkel koju tahtma, aitab teda selles indiaanipärimuste koiott. Aurupunki ma ei tuvastanud, aga lugu ise meeldis mulle vägagi hästi.

David Erik Nelson “The Bold Explorer in the Place Beyond” — lugu sellest, et Kodusõja ajal võitlesid jänkide poolel ka mehhaanilised hiina sõdurid, sõja lõppedes jäid need kuskile Metsiku Lääne piirialadele oma kogukonda ehitama. Halb ei olnud, hea ka ei olnud, sihuke keskpärane jutt.

Jess Nevins “Lost Pages from “The Encyclopedia of Fantastic Victoriana”” — jäle igav jutt aurusõjamasinatest. Lugu, kui sellist, ei ole, on mingi pseudoajalooline ülevaade. Ainus huvitav detail oli see, et Venemaal olla üritatud Baba-Jagaa kanajalamajakese-kujulisi aurusõjamasinaid teha.

Cherie Priest “Tangelfoot (A Clockwork Century Story)” — hullumaja, hull teadlane ja 11-aastane poiss. Hull teadlane ei ole kuigi hull, aint mälu hakkab ära kaduma, poiss on talle keldrilaboris seltsiks, sest vaikselt segane vanamees, kel vahel ka helgemaid hetki, on parem seltskond, kui lärmakad omavanused. Ja poiss paneb varmalt teadmisetükid kõrva taha ja ehitab endale mehhaanilise nuku, ta tahab, et tal oleks sõber… Pikemat sorti aurupunki, gooti romaani ja ameerika õudust omavahel põimiv jutt. Lugu on, ja iseenesest täitsa hästi kirjutatud, aga mitte eriti minu maitse.

Margaret Ronald “A Serpent in the Gears” — siin andis mu aju alla, ma ei saanud aru, mis toimub. Poolmehhaanilised inimesed, isolatsioonis maatükk, lendmaod, teadlasi täis laev. Kas oli mu mõistus väsind või inglise keel sel jutul liiga raske, aga see jutt jooksis must mööda ja värskema peaga üle lugeda ka ei viitsi.

G. D. Falksen “The Strange Case if Mr. Salad Monday” — hoogne lugu, kus on krimielementi, kaasaegse sotsiaalmeedia pila, õudust ja natuke huumorit. Loo usutuvasusele annab juurde, kui teada, et 19. saj. Londoni postiteenistus oli erakordselt kiire ja hästi organiseeritud, hommikul postitatud kiri võis sama päeva lõunaks saatjani jõuda, meie tigupostiga ei anna kuidagi võrrelda. Täitsa tore jutt.

Tanith Lee “The Persecution Machine” — paralleelmaailmad. Mitte just kõige nutikam lugu, aga loetavladusalt ja korralikult kirja pandud.

Daniel Abraham “Baljour and Meriwether in the Adventure of the Emperor’s Vengeance” — selle loo puhul oleks mul olnud pisut paremat keeleoskust vaja. Et üldjoontes sain aru ja meeldis, aga mulle tundub, et siin olid mingid nüansid, mis läksid mul kaduma. Siin oli vanade müütide kallal urgitsemist ja uut vaatenurka, mehhaanikat, seikluslikkust ja ohtralt aurupungi butafooriat ning nii hõiskavat kangelaslikkust kui resigneerunud tõdemusi.

James L. Grant, Lisa Mantchev “As Recorded on Brass Cylinders: Adagio for Two Dancers” — siin loos on kõige aurupunklikum moekirjeldus: “The peculiar corset and trousers of black denim and lace visible under the tattered excuse of a bustle skirt, the boots, witch looked like they’d been sitched together from seven different time periods, tyo of whitch had yet to occur.” Mehhaanika, ajalugu ja armastus. Ma pean selle loo kunagi üle lugema, et öelda, kas meeldis või mitte.

Vilhelm Bergsøe “Flying Fish “Prometheus” (A Fantasy of the Future)” — seda lugu hakkasin ma lugema eelarvamusega, et algselt 1870. aastal ilmunud taanlase jutt protoaurupungi näitena, eks sel ajaloolist väärtust on, aga kas ka kirjanduslikku, aga olin meeldivalt üllatunud. Jutt on vormistatud kirjana, ei mingit heietamist, vaid täis tegutsemist ja uhkete uute tehnoloogiliste saavutuste kirjeldust. Tulevikuaasta on 1969 ja minakangelane sõidab õhulaevaga Panama kanali avamisele. Nii mitmedki mõtted tulevikust on jutus päris nutikad (n päikesepaneelid). Ainus, mida ette heita, on dialoogide vähesus :)

Catherynne M. Valente “The Anachronist’s Cookbook” — suht määhh jutt revolutsiooni õhutamisest, masinate mässust, protofeminismist. Teemadel endil pole ju viga, aga jutu kulg oli tüütuvõitu.

Sydney Padua “Lovelace & Babbage: Origins, with Salamander” — koomiks Ada Lovelace’ist. Eee… haledavõitu…

Matthew (Alcott) Cheney, Rikki Ducornet, Fabio Fernandes, Felix Gilman, L. L. Hannett, Ekaterina Sedia, Angela Slatter, Brian Stableford, Ivica Stevanovic “A Secret History of Steampunk” — idee mulle meeldis, et mitmed autorid kirjutavad jupphaaval sama maailma. Ja see maailm on vägagai aurupungine, peategelaseks mehhaaniline jaanalind. Aint et kuna see oli erinevale eelnevast raamatust mingis 8-punktises kirjas, siis ma lasin diagonaalis ja erilise süvenemiseta. Õpetussõnad kirjastajatele: kui te tahate, et keegi teie väljaantud raamatuid ei loeks, kasutage luupinõudvat kirjasuurust.

Väljajuhatus — Gail Carriger “Which Is Mightier, the Pen or the Parasol?” — aurupungist moes ja kirjanduses ja “tee-ise” mõtteviisist. — Jake von Slatt “At the Intersection of Technology and Romance” — tänapäeva tehnoloogia on tavainimesele liiga üle pea ja aurupunk on moes, sest see käsitleb tehnoloogiad, mis on hoomatavad. — “The Future of Steampunk: A Roundtable Interview” — tundmatud vastajad ja igavad vastused, aga raamatut lõpetama sobisid päris kenasti.

Kui kätte satub, lugege, enamus jutte on täitsa huvitavad.

Ahjaa, kogumiku panid kokku Ann & Jeff VanderMeer.

Jim Butcher “Suverüütel”

Minu jaoks väga õige aeg selle raamatu jaoks oli just praegu, praegu, mil on suve ja talve vahetusaeg, ja et praegu on viies osa ka eestikeelsena väljas, tuleb vaid Evale raha pakkuma minna :) Niisiis — Harry Dresdeni toimikute neljas osa. Võlurid ja haldjad ja libahundid ja lahendamist vajav mõrv. Kõik jookseb tohutu kiirusega üksteise otsa ja survestamist on mitmelt poolt. Õnneks oskab Harry leida ka liitlasi. Mu jaoks seni sarja parim osa, et on parasjagu maailma avamist, rohkelt seikluslikkust, uute tegelaste iseloomustuseks on pajatatud just nii palju, et tegelastest aru saada, aga mitte nii palju, et heietamiseks läheks. Raamatu moto võiks olla Eno Raua “Naksitrallidest” pärit “Looduses peab valitsema tasakaal.”

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu”

Ära nuta, Nerissa,
sind äratatakse ellu,
kõik äratatakse ellu,
isegi kasuksepp
ja pehme kass,
mis ta sul nüüd oligi,
must või valge…
See on kui
suve tagasitoomine.
Mis ootab ees,
kas võõras jumal või ingel
või deemonid ja trilobiidid?
Kes teab, kes teab…
Aga vinguvast jalaluust
me ei pääse, Nerissa,
ka siis, kui kõik, kõik
äratatakse ellu.

Selle raamatuga on nüüd nii, et kuigi mu soovituslause on tagakaanel, siis raamatu otsast otsani lugemiseni jõudsin alles nüüd. Muidugi oli mul enamus jutte varem loetud, siia kogumikku ongi saanud suuresti kusagil varem ilmunud jutud. Aga oli omamoodi huvitav vaadata, et kuidas need jutud siis nüüd mõjuvad ning kuidas lood nii koos olles üksteist mõjutavad.

“Võõras jumal” — kuidas loomad endale sabad said ja mõned endale jumala. Minu jaoks kuidagi antiigi- või klassitsismihõngune lugu.
“Must või valge?” — kui selleks, et üks saaks elada, on vaja eemaldada teine. Ootamatult helges ja lõbusaski meeleolus alanud jutt võtab lõpuks üsna mõtlikud toonid.
“Nerissa” — kui “Nerissa” ilmus, siis meeldis see mulle väga, siin kogumikus teiste kõrval on see lihtsalt üks huvitav jutt, vaimustust enam ei tekkinud. Aga üks teemadest — raamatud ja nende mõju — võiks lugejale rahvale ekstra huvi pakkuda, niiet kes pole seda juttu lugenud, siis soovitan küll.
“Kasuksepp” — libahundid ja hingepäästjad, kes ja kuidas, lugege ise, minu jaoks üle lugedeski mõjuv ja tasemel lugu ja ka selle kogumiku lemmik.
“Kass” — pildike 17. saj. Tartu agulielust.
“Pehme” — üsna huvitav ideemäng, oleks tahtnud näha, kuhu see verevahetus välja viib.
“Deemonid ja trilobiidid” — vahelduseks on siin tänapäevane keskkond, Tartu ja Aruküla koopad, aga välja tuleb kuidagi väga friedenthalik ajaloo, teoloogia ja psühholoogiaga mängiv õudusjutt :) Ja siin jutus on väga hea õuduse definitsioon: “Õudus ei ole kohalolek, õudus on eelaimus, kohaloleku puudumine.”
“Suve tagasitoomine” — mõttemängune lugu, stiil istus mulle päris hästi, aga mõtet oleks kröömikese veel tahtnud.
“Ingel” — ikka on jutukogudes sees see üks lugu, mis täitsa mööda külgi maha jookseb. Minu jaoks oli siin see “Ingel”.
“Vinguv jalaluu” — vilepill, nägemused, Ida mütloogia ja natuke hull teadlane, ses mõttes, et ikka on vaja ise katsetada, kirjandusest ja oletustest ei piisa :)
“Kõik äratatakse ellu” — siin on sutsu teistsugune lõpp, kui sellel jutul, mis kogumikus “Ülestõusjad ja kodukäijad” oli, mulle meeldis see varasem udusem vist rohkem, aga autori idee toob selle kogumiku variant muidugi paremini välja ja sobib lõpulooks niimoodi suurepäraselt.

Kogumikku kokku võttes — mul on väga hea meel, et see kogumik ilmus, paljud jutud mõjuvad siin kogus üksteisele tuge andvalt paremini, kui needsamad jutud teistest kogumikest leituna tundusid, ainus erand on “Nerissa”, mis säilitas küll oma tugevuse, aga kaotas natuke sära, teised lood on ainult võitnud. Et jah, lugege. Ja laske end üllatada :)

“Wõitlused Jalu jõe ääres”

Seda et… Ega mul suurt ajalooraamatuhinat teema väljakuulutamise peale ei tulnud, aga hakkasin kataloogist sobivat raamatut otsima ja siis Ester tõi ette, et seda teost saaks kohe wõrgust lugeda. Oma ilmumisajal — NB! 1904. a — oli see kaasaeg, nüüd juba ammune ajalugu. Jutt käib siis Vene-Jaapani sõjast, Jalu jõe lahingust ja Port Arturi saatusest. Kogu see jutt on suht veidras stiilis, et ühelt poolt nagu korralikult patriootlik, et meie vaprad vene soldatid, mist tost, et lahingu kaotasid, ikka on vaprad, teiselt poolt on kasutatud väga paljusid erinevaid allikaid, nii Venemaa suuremaid ajalehti kui mitmeid saksa ja inglise ajalehti, ja püütud võimalikult objektiivne pilt kokku saada. Minu jaoks oli palju tüütut lahingukirjeldust, aga kui võtta, et see oli ajakirjandus, sündmused toimusid 18.-21. aprillini ja raamatuke, illustreeritud veel pealegi (ja minu jaoks üllatavalt on jaapanlaste pilte rohkem), oli väljas juba 5. mail, siis see oli omaette tugev saavutus. Pean tunnistama oma kesist ajaloohuvi, et enamjagu nimesid olid täitsa võõrad, ainult kindral Kuropatkin tuli tuttav ette, tõenäolisest jutustas temast Põldsepp mingil kontserdil kurbliku 20. saj. algusest pärit sõdurilaulu saateks.