Maniakkide Tänav “Teekond Ridamuseni”

Mõnes mõttes oli see jutukogu mu jaoks pettumus. Aga see on puhta mu enda ootuste süü. Jüri Kallas kirjutab järelsõnas, et Maniakkide Tänav on arenev kirjanik ja ma olen temaga nõus. Ma ei ole lugenud kogu Maniakkide Tänava loomingut, aga üsna paljut küll. Minu jaoks oli esimene hüpe “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”, kui jutukirjanikust sai romaanikirjanik. Järgmine hüpe oli jutukogu “Euromant” ja sealt jutt “Euromant”. Järgmine hüpe oli koostöö Joel Jansi (J. J. Metsavanaga). Järgmine hüpe jutt “Läbi valu ja vaeva”. Vaikne kasvamine on kogu aeg sees olnud ja mingeid vahehüppeid, mis mul praegu meelde ei tule, ka. Seega — ma ootasin Maniakkide Tänavalt midagi uut, aga tegu oli vahekokkuvõttega. Sellisena on muidugi kena, et see olemas on, aga mul ei olnud praegu seda vana Mandi juttude kallal mekutamise tuju :) Aga see raamat jääb mu riiulisse seisma, sest võib-olla tuleb kunagi vastav tuju just nende juttude jaoks. Sest oma konks on neis kõigis olemas.

Andrei Beljanin “Jaht pruutidele”

Seekordne peapuhastus Beljanini seltsis ei õnnestunud nii hästi kui varasemalt. Üldtoon on ju sama, mis eelmistel, ja tõlkija Tatjana Peetersoo on teinud sama toredat tööd, kui enne, aga ju siis oli mus praegu mingi viga.

Igatahes. Lukoškinos on talv. Tsaarile tullakse kosja — tosin piigat kaugelt ja lähedalt. Ja muidugi juhtub nendega sekeldusi. Lihtsam rahvas lõbustab end hokiga. Ikka ihust ja hingest ja kogu hingest. Vahele kasakaid ja germaani keelt kõnelevaid saadikuid. Ja Nikituškal on korraga kolm uurimist pooleli… Üle kivade ja kändude ja lumehangede, üksi ja üheskoos, kriminalistikat ja võlukunsti kasutades, eks kõik saa korda. Kuni järgmise korrani. Ja jah, järgmist tahaks ka lugeda :)

Ahjaa, kukk on laudas ja tema kiremisest võib isegi puudust tunda.

Carolena Nericcio “The Art of Belly Dance”

Et siis … tegu on algtasemel ATSi ehk American Tribal Style Belly Dance ehk tribali ehk hõimukõhutantsu õpikuga. Sissejuhatus, pisut ajaloost, kostüümidest ja muusikast, tosinkond liigutust fotode ja seletustega, eraldi peatükk zillidest ja viimaks näpunäiteid, kuidas liigutustest tants kokku panna. No mäluabiks hea küll, aga ma ei usu, et ilma õpetajata sest raamatust palju kasu oleks, st Carolena Nericcio on sütitav õpetaja videos (ja tõenäoliselt ka elusast peast), aga kirjasõnas läheb midagi olulist kaotsi. Aga jumalate kallal ei viriseta! Ja mõnes mõttes Carolena Nericcio on jumal, tema lõi selle kõhutantsustiili 1970.-tel. Ja noppida sest jutust seda olulist annab muidugi küll, olgu või õpetussõnad, et ega need zillid ise mängima hakka, harjutada tuleb :) 

Tavakõhutantsu omad saavad siit ka ühtteist kõrva taha panna, aga sihtrühm on ikkagi tribalid. (Igaks juhuks veel seletus, et hõimukõhutants on küll alguse saanud kõhutantsust ja neil stiilidel on paljuski sarnast, aga on ka palju erinevat, tribalis on mõjutusi ka Euroopa ja India tantsudest, muusika valik on avaram, keha on kaetum. Kõige olulisem erinevus on, et idee poolest on ATS grupi-improvisatsioon, jah, koreograafiad on vahel ka, vahel lepitakse kokku algus ja lõpp ja keskelt läheb nagu läheb, vahel on puhas impro.)

Ma olen ATSiga tegelenud umbes 8 aastat ja sellest umbes 7 aastat grupis Fakesnake. Ja ma olen nii rahul, et ma leidsin liigutamiseviisi, mis mulle tõeliselt rõõmu pakub! Koroona on kahjuks praegu igasugused peod ja esinemised ära nullinud, aga noh, vast ikka kunagi saab veel lavale kah.

Seni teeme jõudumööda trenni ja meenutame vanu esinemisi… Kes tahab kaasa meenutada või avastada, mida me teeme, siis FBs oleme me https://www.facebook.com/libamaod ja siin on sinutoru loend:

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 6 — “The Vow”

See raamat saab mu käest kaks auhinda. Auhinna “Peeglike, peeglike, seina peal” pälvib kauneim raamat, mis lugejale silme alla on sattunud. Žürii on ainuisikuline ja äärmiselt subjektiivne. Auhinda antakse välja ebaregulaarselt. Auhinnaks on peegel ja paar villaseid sokke ja auhind antakse üle esimesel sobival kokkusaamisel. Lisaks lugejaauhind “Ma tahan seda järge nüüd kohe, mitte aasta pärast…!”. Auhinnaks on liivakell ja stressipall, et lugejale kannatlikkust õpetada.

Raamat ise on juba kuues osa sarjast. Lahing on läbi ja lakutakse haavu, meenutatakse minevikku ja jutustatakse lugusid, tugevdatakse sugulussidemeid, nii oodatuid kui ootamatuid, otsitakse liitlasi ja kohtutakse vanade sõprade ja vaenlastega, lepitakse ära ja lepitakse kokku, elatakse üle veel üks rünnak ja reetmine… Ja see lõpp paneb küüsi närima, et mis nüüd edasi saab?!

Ma arvan, et see oli loo jutustamise mõttes sarja kõige tugevam osa. Ma juba vahepeal olin natuke kurb, et nii uhked pildid, aga lugu jääb kuidagi nõrgemaks, mitte nõrgaks, aga nõrgemaks, aga jee, tagasi tuli see loo jutustamine ka, vaat et võimsamalt, kui varem. Ja nüüd vajan ma seda liivakella ja stressipalli :)

Karin Saarsen “Lohengrini lahkumine”

Välis-Eestis (või tegelt meeldib mulle termin Ulgu-Eesti isegi paremini, aga see Välis-Eesti on kuidagi kinnistunum) ilmus müriaad igast huvitavat luulet ja ma olen kõigest sellest ilust lugenud vaid väga vähest. Valik, mida lugeda, oli segu raamatukogujoidja soovitusest ja ehku peale minekust, st ma vedasin päris mitu luulekogu koju ja lugesin neid jupiti, väljakutsesse valisin Karin Saarseni, sest see üllatas mind enim.

Siin kogus on armu- ja leinaluulet. Luuletused on valdavalt lühikesed ja vormilt üsna mitmekesised. Siin on palju vähetuntud sõnu, mõnele on isegi joonealune seletus kaasa antud, ja ootamatuid sõnakombinatsioone, mis panid nii mõnegi luuletuse mitu korda üle lugema. Ma ei saanud hästi aru, kas see on siin hingeväljavalamisluule või täitsa tõsine kirjandus, mõte hüppas nii ühele kui teisele poole, aga emotsionaalselt mõjuv oli mu jaoks küll.

Mu meelest kui hästi tahta, siis võib siit kogust leida mingeid sarnasusi noore Karevaga.

Näiteluuletus:

Nevermore

Kunagi enam ei siruta

me hergistuina
kuldkoidikule leebelt vastu.

Kunagi enam ei vibutu

me hommikrõõm
kui lõovividin vabaks lastu.

Kunagi enam ei sirvi

me meebeina
koos lehti lemmikraamatus.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 3

Niipalju sain ma selle jaapani kirjanduse väljakutsega (suur aitähh Tiinadele selle orgunni eest!) selgeks küll, et kui ma tahan jaapani kirjandusest head elamust saada, siis kõige kindlam on pöörduda mangade või luuleriiuli juurde, jaapani proosa võlude märkamiseni või uute lemmikute tekkimiseni ma ei jõudnud kahjuks. Päris lootusetu jaapani proosa mu jaoks siiski pole, mul on varasematest lugemistest kolm üsna meeldivat lugemismälestust: Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus”, Haruki Murakami “Kafka mererannas” ja Seichō Matsumoto “Mäng sõiduplaaniga”. Lihtsalt sel aastal proosaelamustesse lisa ei tulnud.

Luule ja manga vahel kõlkudes võtsin manga, sest miskit uut ja värsket luuleriiulist silma ei hakanud ja nõnda sai “Vagabondi” kolmas köide koju tassitud.

Endiselt mulle meeldib selle manga pildikeel, aga loo endaga jälle väga hästi kontakti ei saanud. Liiga aeglane ja märulile orienteeritud, kui parajasti ei kakelda, siis tehakse ettevalmistusi võitluseks. Aga siin on ka lahedaid detaile, nagu õpetussõnu jagav hunt, üliaktiivne kõikekorraldadatahtev mamma, ajas edasi-tagasi liikumist, ühe pojengioksa omapärane saatus, vaiksemaid vestlushetki. See kolmas osa meeldis mulle seniloetust enim, kuigi see lõpp oli sihuke imelik ja jättis natuke mõru magu suhu, võib-olla neljas osa toob selgust.

Et siis teemaks olnud päriselt head enesetunnet ma selle raamatuga ei saanud, aga mul on praegu ka tunne, et et ma peaks mingi poolsada raamatut ette võtma, et sealt leida see üks, mis mulle tõesti ka meeldiks ja selleks mul pole ei aega ega tahtmist, lepin sellega, et selle raamatu pildid olid mu meelest valdavalt ilusad.

Sarah Maria Griffin “Spare and Found Parts”

Ma enda meelest tean, et ma sain selle raamatu lugemiseks innustust Lugemise väljakutse grupist, aga grupist otsides FB mulle ühtegi vastet ei andnud. FB viga või nägin ma und?

Igatahes. See raamat oli üsna teistmoodi, kui ma arvustuste põhjal arvasin. Mis ei olnud kehvasti, aga mul olid natuke teised ootused. Siin oli tütarlapse teekond punktist A punkti B väikeste minevikuvinjettidega, aga ma oleks tahtnud näha, kuidas ta jõuab punkti C, sest tütarlapse enda seisukohast võis see punkt B küll loo lõpp olla, aga kui tegu oli postapo düstoopiaühiskonnaga, mida sel teekonnal läbi erinevate kõrvaltegelaste pisut avati, siis selle ühiskonna jaoks oli tütarlapse B mingi uus algupunkt ja ma oleks tahtnud teada, millises suunas ühiskond edasi liikus.

Lugemine läks ühteagu laisalt  — paari-kolmekümne lehekülje kaupa ja ega ma tundmatutele sõnadele ei viitsinud tähendust otsida — ja ladusalt — kui ma lugesin, siis läks raamat päris hästi edasi. Lugu keeras end lahti aeglaselt, aga kirjutatud oli üldiselt kenasti. Kas ma seda raamatut nüüd edasi soovitaksin, on pisut keeruline küsimus, et noh, kui aja ülejääke on ja noortekirjanduse taluvust on ja natuke teistmoodi Frankensteini lugemise isu on, siis laske käia. Halb see raamat ei ole.

Ryûnosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”

Ma olen siia jaapani väljakutsesse igast imelikke asju lugenud, mõtlesin, et loeks lõpuks miskit korralikku ka. Ega ma sellest õnnelikumaks ei saanud. Õnnetumaks õigupoolest ka mitte.

Ryûnosuke Akutagawa jutte on mitmel puhul filmiks saanud, millised jutud just täpselt, seda ma uurima ei viitsinud hakata, aga lootes juhusele ning et tõenäoliselt on tõlkimiseks ikka paremik ja tuntumad jutud välja valitud, ju siin jutukogus miskit sihukest oli ka.

Jutud on suhteliselt lühikesed, on nii reaalelupildikesi kui mitte nii reaalseid pildikesi, sätungiga nii autori kaasaega kui kaugemasse ajalukku. Stiililt meisterlikud, aga kuidagi kohustusliku kirjanduse lugemise mekk oli man, et kohati intellektuaalselt täitsa huvitavad, aga mu emotsiooonid ei saand siit suurt miskit kätte. Lugudena jäid mu jaoks paljud lood lõpetamata, aga jututehniliselt olid lõpud mu jaoks kuidagi õiged. See tunne, et neis juttudes on Jaapani ja Lääne kultuur kuidagi huvitavalt põimunud, sai järelsõnast kinnitust.

Kokkuvõtteks — kirjanduslooliselt minu jaoks täitsa huvitav kogumik, aga isikliku lugemiselamusena mitte eriti kaasahaarav.

Ahjaa, kordan üle teabetera, et Ryûnosuke Akutagawast endast on ka film: “Võõras Shanghais” (“A Stranger in Shanghai”).

Siim Veskimees “Kolmas tähevärav”

Oookeei. See Veskimehe punkt ei olnud mulle kõige lihtsam, ma püüdsin seoses väljakutsega üle poole aasta “Lõputut juunit” lugeda, aga kuidagi ei edenenud, siis küsisin Seililt abi ja soovitust ja see Seili pakutud “Kolmas tähevärav” läks üsna valutult. Et ühtpidi on ju teada, mis Veskimehe raamatutes ees ootab: kosmos ja võõrplaneedid ja intriigid ja lahingud ja lauatagused pikad seletamised, mis kubisevad võõrsõnadest, mahlakat sõnavara, matšondust ja paljast kehapinda, misantroopiat ja patriotismi, ühteagu lootust ja pettumust. Mis mulle Veskimehe juures meeldib, on see, et tal on haaret ja suured ideed. Ideed ise on nii ja naa. Veskimehe kirjutamisstiil on aga selline, et mulle on tema tekstide lugemine vaevaline (kusjuures, kümme-viisteist aastat tagasi polnud, siis aga käis mingi krõks, et ma enam ei viitsi). Parema lugemiselamuse nimel tuleb oma sisemine feminist kaugele komandeeringusse saata ja mingitele asjadele mitte tähelepanu pöörata. Klišeesid, olgu veskimehelikke või muidu ulmele omaseid, oli siin muidugi kuhjas, aga see mingi oma joon käis läbi ning see raamat oli suht lugejasõbralikumalt kirjutatud, kui mõned tema muud teosed. Selles raamatus oli see “eestlane igas kosmosesadamas” isegi täitsa hästi välja mängitud ja minu jaoks olid täitsa toredad hetked need, kui mõned reaalelulised pisiasjad raamatusse kirjutatuna selles kontekstis hoopis kuidagi väljamõeldud või fantastilised tundusid. Et kui keegi veel Veskimehe lugemisega hädas on, siis “Kolmandat täheväravat” võib mu meelest siiski proovida.

Akira Himekawa “The Legend of Zelda. Twilight Princess” 1.

Mul on raskusi aru saamisega, mis mangad millisele vanusele on, aga autorite (neid kaks ja nad on kahepeale ühe pseudonüümi võtnud) järelsõnast järeldasin, et ju see “Zelda” ikka lasteraamat on.

On fantaasiamaailm, kus on heledam valguse pool ja pimedam videvikumaa. Alguses tutvustatakse seda vastasseisu teket ja videvikuprintsess Zeldat, aga kohe varsti läheb tegevus ükte külakesse, kus on üks võõras — paar aastat tagasi külasse tulnud noormees, noh sellin, kes enam päris poiss ei ole, aga mehemõõtu veel ka välja ei anna. On ta külainimestele igatpidi abiks ja eriti hästi saab tema läbi külalastega. Seda külaeluidülli on siin raamatus päris pikalt. Kuigi aegajalt antakse mõista, et sel noormehel on minevik, siis ilmutab see minevik end servapidi üsna raamatu lõpupoole. Ja siis juhtub midagi hirmsat ja kollid tulevad ja taplus tuleb ja taplus on kole ja mis edasi saab, seda kõike saab lugeda juba järgmistest köidetest. Kas ma seda ka teen, ei ole veel kindel, kuigi joonistamisstiil meeldis mulle väga hästi, selline selge ja nunnukas, lugu oli ka päris huvitav, kuigi natikene segane ja ma tundsin küll, et minust nooremale lugejale mõeldud. Kõige krooniks on siin olemas mu fantaasiamaailma lemmikelukas ehk libahunt :)

Guugel annab teada, see Zelda on miski mäng. Ma ei tea sest miskit, aga mõnele võib see reklaamiks olla.