Mart Sander “Kaarnakuld”

Mart Sandriga on mul see häda, et tihtipeale mulle meeldib mõte sellest, et ta kirjutab, oluliselt rohkem, kui kirjutatu ise. See raamat … nooh … jah, ka siin mul on hea meel, et ta kirjutas ja selle raamatuna välja andis, lugemise enda üle nii hea meel ei ole. Et lugu on, ja mu meelest parem, kui ta varasemad lood, aga … jälle jäi minu jaoks mingi seletamatu miski puudu … Aga tore on, et see raamat on, küllap leiab see raamat ka omad õiged lugejad üles, lugege või Seili arvamust :) Ja illustratsioone kiidan küll :)

Mehis Heinsaar “Kadunud hõim”

Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks. Noh, et Heinsaar ja nii. Heinsaare looming on mulle üldiselt meeldinud, iseäranis hästi luule ja mõned jutud, näiteks see, kus Ohhoota meri külla tuleb. Aga selles romaanis ma seda heinsaarelikku imet ei leidnud, jaa, kirjutamise stiil oli selline peaaegu tavaheinsaarelik — lopsakas ja loodusrikas, omade toredate vimkadega ja tabavate kirjeldustega — , aga sisu suhtes oli mul suht möhh, et mul oli tunne, et seda lugu olen ma juba lugenud. Ja paraku, kui ulmekirjanduse radadele minna, siis peab arvestama, et lugeja ootab, et ta leiab sealt ka midagi uut… Järele mõeldes — kel hunnikut lugemiskogemust all ei ole, siis sel on uudsust ka. Ja võib-olla oli mul lihtsalt lugedes sant tuju. Niiet lugetagu ikka :)

Minu TOP 3 (etno)õudusjuttu: Karen Orlau “Rannahiidsed”, Indrek Hargla “Väendru”, Maniakkide Tänav “Läbi valu ja vaeva”. Ja minu esiõudukaautor on Matt Barker. Lugetagu noid ka :)

Herbert George Wells “The Chronic Argonauts”, Herbert George Wells, Jason Quinn, Russ Leach “The Chronic Argonauts”

Tegelikult on nii, et kõigepealt lugesin ma koomiksit ja kuna koomiks oli täitsa huvitavalt tehtud, siis läksin ja lugesin uudishimust jutu ka üle. Hea, et sedapidi läks, sest jutt ise jättis mulle sellise igavkuivkrõbeda mulje ja vaevalt ma niisama oleks viitsinud lõpuni lugeda. Püüdes välja nuhkida, et mis siis ses koomiksis on Wellsilt ja mis on Jason Quinni jagu, sain ma aru, et üldpilt, üldtegevus ja üldkarakterid on Wellsil kõik olemas, aga Quinn annab kõigele hoo, iseloomu, detailid, paneb ühtteist juurde, mõnikord oma peast, mõnikord Wellsi teisi jutte kasutades. Tulemuseks on korda läinud adaptsioon, teos, mis annab mu meelest edasi kõik olulise originaalloomingust, aga teeb seda atraktiivsemalt.

Tegu on ajarännulooga ja siin tuleb küll Wellsile au anda, et ta julges mõelda ajas nii kaugele ette — aastasse 17902. Loo alguspunkt on aastas 1862, mil ühte Kõmri külakesse ilmub veider omaette hoidev mees, kes suudab oma olekuga külarahva nii tigedaks ajada, et nood teda nõiduses süüdistama hakkavad. 1887. aastal jutustab oma osa sellest seiklusest reverend, kes läks teadusmeest hoiatama ja asjaolude kokkulangemisel koos temaga ajarännule läks ja tagasi tuli. Loo kirjapanija tema juttu ei usu, aga kirjutab ikka. Niiet tegelt on siin näha ka algeid, kuidas Wells tahab kirjanduse ja erinevate jutustajahäältega mängida. Mingid asjad jäid nagu läbimõtlemata ja läbikirjutamata, aga ideena on jutul jumet, mida näitab ka see, et ma koomiksi mõjul ikkagi selle jutuni jõudsin.

Tiina Toomet ja Triin Kass “Kas kass …?”

Täitsa hea kassiraamat. Võiks täitsa koduselgi riiulil olla, sest mõistlik on seda lugeda jupikaupa ning vajadusel saab nii mõned kohad meeldetuletuseks üle vaadata. Eriline väärtus on muidugi see, et eesti autorid ja arvestatakse kohalikke kassipidamiskombeid, kuigi uuringuid tutvustatakse laiast maailmast. Siin on nii kassi käitumislikke seletusi kui tervisenõuandeid, suhteliselt lihtsas keeles ja kuigi kohati on tekst sutsu kuivavõitu ja kordustega, siis autorite sümpaatia kasside vastu paistab sest raamatust kenasti välja ning olulised teemad saavad kaetud. Kassipilte on hulgim :)

Lemmiklooma annab juba raamatuvalik ära. Põhjenduseks mõttekäik raamatust, et ega tegelt kassil inimest vaja pole, aga see on nii armas, et ta on otsustanud inimeste seltsi taluda. Isepäine, pragmaatiline, müstiline, ilus. Ja kui talle sobib, siis väga tore seltsiline. 

Minu soovitus kõigile, kes kaaluvad kassivõtmist, on, et pigem jah, sest mul on küll olnud jama vähem kui kartsin ja rõõmu rohkem kui lootsin. Ahjaa — iga kass on natuke isemoodi ja oma iseloomuga isiksus ja klappimasaamine võib veidi aega võtta, aga enamjaolt — kui kassiga arvestada, siis arvestab kass ka inimesega.

Netis on autorid pildil pigem koertega, tasakaaluks siis kõrvale Liisu.

Ursula K. Le Guin “Pajatus”

Üks hea lugu. Kas võtta seda kui muinasjuttu või allegooriat kultuuride mitmekesisusest, uurimisest ja säilimisest või ühe kangelase avastusretke või hoiatust tulevaste ideoloogilisete võitlustandrite eest või ülistuslauluna mälule ja lugude jutustamisele või religioonide kriitikana või poeetiliselt väljendatud paralleelina tolleagsele (2000. a) geopoliitilisele olukorrale või veel hoopis millegi muuna, on iga lugeja vaba valik. Aga lugu on ja lugu jutustatakse just parasjagu detaile puistates ja parasjagu lugeja kujutlusvõimele ruumi jättes. Kena lugemine. Sobib hästi mu meelest ka Le Guini loominguga esmatutvuseks, st mingid asjad on nii temalikud ja olgugi et raamat kuulub suuremasse Haini maailma, siis on “Pajatus” ka eraldiloetav.

Sõna, kuld sealpool sügist, toob hiilguse tagasi oksale.

Mälu on mõistuse elu.

Triinu Meres “Lihtsad valikud”

Siin raamatus on huvitav ja põnevate detailidega tulevikumaailm, üsna uhke süžee (kuigi see süžee käimaminemine võttis minu maitse jaoks natuke liiga palju aega ja vahel oli veel selliseid venitamise kohti), üsna omanäolised kangelased (võib-olla liiga omanäolised, aeg-ajalt jäin ma arusaamatult lehekülge jõllitama, et no mis nüüd, miks see raudne tädi just selle koha peal emotsema hakkab või et miks ta just seda vestlust nii püüdlikult mõistusega analüüsib või miks ta tolles kohas hetke ajel pea ees tegevusse sööstab), huvitavaid ja leidlikke väljendeid ja keelendeid kasutav läbi raamatu omas stiilis kirjutamisviis (mis mulle laias laastus meeldis ja mis minu jaoks on põhiargument, miks Merest lugeda).

Mõistusega oli täitsa norm, aga emotsioonid mul lugedes eriti kaasa ei jooksnud. Triinu Meres vist lihtsalt ei ole minu veregrupi kirjanik.

Meelis Kraft “Veealused”

See raamat saab mu käest kümnepallisüsteemis ilusa ümmarguse 8 ära.

Tekst ise on mu jaoks selline 6-vääriline, et no pisut pealt keskmise postapo lugu. Plussiks on mu jaoks uudne maailmalõpu versioon, kuidas sinna jõutakse ja kuidas seal hakkama saadakse ja milline on lahendus inimkonnale. Ja see segipaisatud ajajoon oli hea. Ja ma ei arvanud lugemise jooksul väga käike ette ära. Nurada annaks karakterite kallal: ei olnud kuigi hästi välja joonistunud, oma rolli täitsid ära, aga sügavamat tegelaste arengut oleks tahtnud näha. Pisut kärpimist oleks ka ära kulunud, kohati jäi nagu venima. Ja mõned tehnikavidinad olid liiga deus ex machina liigast. Aga kokkuvõttes piisavalt huvitav lugu, et päev raamatu seltsis veeta. 

Lisapunkt  tuleb peatükkide motode eest. See valik oli kirju ja sobiv.

Ja üks õige priske lisapunkt tuleb küljenduse eest. Kõik, kes te raamatute väljaandmisega tegelete: Lilian Vuks-Ivanov. Jätke endale see nimi meelde, kui ilusat küljendust tahate, siis teate, kellelt küsida :)

Veiko Belials “Surnud mehe käsi”

Hea oli. Jutud siis. Ilus oli. Raamat siis.

Mul ei tule kuidagi inspiratsiooni sest raamatust pikemalt kirjutada, lugege Mairi arvustust ja vaadake esitlust:

Ja muidugi lugege raamatut :)

Maniakkide Tänav “Teekond Ridamuseni”

Mõnes mõttes oli see jutukogu mu jaoks pettumus. Aga see on puhta mu enda ootuste süü. Jüri Kallas kirjutab järelsõnas, et Maniakkide Tänav on arenev kirjanik ja ma olen temaga nõus. Ma ei ole lugenud kogu Maniakkide Tänava loomingut, aga üsna paljut küll. Minu jaoks oli esimene hüpe “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”, kui jutukirjanikust sai romaanikirjanik. Järgmine hüpe oli jutukogu “Euromant” ja sealt jutt “Euromant”. Järgmine hüpe oli koostöö Joel Jansi (J. J. Metsavanaga). Järgmine hüpe jutt “Läbi valu ja vaeva”. Vaikne kasvamine on kogu aeg sees olnud ja mingeid vahehüppeid, mis mul praegu meelde ei tule, ka. Seega — ma ootasin Maniakkide Tänavalt midagi uut, aga tegu oli vahekokkuvõttega. Sellisena on muidugi kena, et see olemas on, aga mul ei olnud praegu seda vana Mandi juttude kallal mekutamise tuju :) Aga see raamat jääb mu riiulisse seisma, sest võib-olla tuleb kunagi vastav tuju just nende juttude jaoks. Sest oma konks on neis kõigis olemas.

Andrei Beljanin “Jaht pruutidele”

Seekordne peapuhastus Beljanini seltsis ei õnnestunud nii hästi kui varasemalt. Üldtoon on ju sama, mis eelmistel, ja tõlkija Tatjana Peetersoo on teinud sama toredat tööd, kui enne, aga ju siis oli mus praegu mingi viga.

Igatahes. Lukoškinos on talv. Tsaarile tullakse kosja — tosin piigat kaugelt ja lähedalt. Ja muidugi juhtub nendega sekeldusi. Lihtsam rahvas lõbustab end hokiga. Ikka ihust ja hingest ja kogu hingest. Vahele kasakaid ja germaani keelt kõnelevaid saadikuid. Ja Nikituškal on korraga kolm uurimist pooleli… Üle kivade ja kändude ja lumehangede, üksi ja üheskoos, kriminalistikat ja võlukunsti kasutades, eks kõik saa korda. Kuni järgmise korrani. Ja jah, järgmist tahaks ka lugeda :)

Ahjaa, kukk on laudas ja tema kiremisest võib isegi puudust tunda.