Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise”, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii

Vanessa Len “Only a Monster”

Paljuski suht tavapärane ulmesugemetega noortekas — et tüdruk, kes avastab ootamatult mingid võimed ja selgub, et tema on see, kes peab mingi osa maailmast mingist jamast välja tõstma, et on kaks poissi, kes talle silmailu pakuvad, on keelatud armastus ja suguvõsade vaheline vaen jne. Aga see oli siiski nii mõnegi koha pealt päris hästi läbi mõeldud ja välja mängitud. Tüdruku võime on ajas rännata, aga selleks peab ta inimestelt aega näppama. See tekitab tas mitmeid moraalseid dilemmasid, aga eesmärk pühendab abinõu ja umbes 30 aasta jagu ta turistidelt aega võtab ja üheksakümnendate Londonisse satub. Edasine sisujutustus läheks juba liiga spoilerdamiseks, aga mainin ära, et mulle suht meeldis, et paika olid pandud üldised ajarännu-reeglid ja et alati tuli siiski valvel olla, sest trikstereid on ikka, mulle meeldisid ootamatused süžees, kõik ei läinudki nii libedalt, kui alul plaanitud, mingid vead osutusid juhusteks ja juhuslikeks ning mingid olid tõsisemate tagajärgedega. Kaasa just väga ei haaranud, ikka jäi see lugeja kõrvalpilk ja mingi norimistasand käiku, aga vastu ka ei hakanud, raamat lasi end üsna lihtsalt lugeda. Mitmed ebaloogilisused sai teismelise emotsionaalse kõikumisega ära põhjendatud ja mingitel puhkudel võis lihtsalt käega lüüa, ah, olgu peale. Lõpp oli selline, et nii võikski jääda, aga samas võiks ka edasi kirjutada (edit — autor otsustas edasi kirjutada, järgmised osad on “Never a Hero” ja “Monsters”). Mis mind segama jäi, oli see, kui lihtsalt peategelane otsustas, et perekond on kõige tähtsam ja kõik need võõraste inimeste elamata jäävad elud on seda teadmata tulemusega katset väärt. Ok, mingi kogus oli seal ka oma naha päästmist ja utsitamist kellegi poolt, kelle jaoks see polnud mingi probleem, aga ikkagi. Mis mulle meeldisid, olid mõttekäigud mälu ja mäletamise üle. Ja see pooleverelisus (peategelane on pool hiinlast, pol britti, pool koletist, pool inimest) oli ka päris hästi välja toodud, nii plussid (avaram vaade paljudele asjadele) kui miinused (oht mõlemal pool võõraks jääda). Võib lugeda, võib lugemata jätta, kummalgi puhul miskit erilist ei juhtu.

Olga Tokarczuk “E. E.”

See on mu kolmas Tokarczuk ja ma sain aru, et ma loen tema tekste kuidagi teistmoodi, kui kõiki teisi raamatuid. Ma olen üldiselt see tüüp, kes eelistab enda jaoks huvitavat sisu kaunile kirjandusele, kui need kaks kokku saavad, on muidugi eriti tore, aga üldjuhul maabub mul mulle mittehuvitava sisu ja mittehuvitavate karakteritega kaunis kirjandus “meh” kategooriasse, mu jaoks põnev, kuigi konarlikult jutustatud, lugu võib tõusta peaaegu lemmikuks. Aga Tokarczuk kirjutab tihtipeale asjadest — siin raamatus siis 20. saj alguse Saksa-Poola linnakese tavapäraste ja mitte võib-olla nii tavapäraste inimeste tavapärasest elust, spiritismist ja psühhoanalüüsi üle jahumisest –, mis mulle eriti korda ei lähe ja karakterid on ka pigem mu jaoks igavad, aga ma sukeldun teksti ja lasen sel tekstil voolata ja lasen sel tekstil end kanda ja kogu kriitiline osa ajust, muuhulgas ka see osa, mis võtaks analüüsida, et miks see raamat on üldse kirjutatud, uinub kuskil nurgas ja ei liiguta oimugi ning tulemuseks on suurepärane lugemiselamus. Jälle. Kuidas?

Üks ilulause ka:

… me teame rohkem, kui tähele paneme, me lisame oma mõtted, ootused ja harjumused sellele, mida näeme, konstrueerides sel kombel maailma oma kujutluste järgi. Kas siis see, mida me näeme, on tõeline?

Asko Künnap “Ja sisalikud vastasid”

Ja aasta viimaseks lugemiseks jääb päiksekaantega rikkaliku kujundusmänguga luulekogu. Minu maitse perra on seda mängu parasjagu, aga kõikse toredam on, et sel luulel on ka sisu, millega mängida. Jälle üks retk Künnapi ulma ja reaalia piirilt mõlemas suunas tehtud märkmetele. Ja jälle tuleb see tal mu meelest hästi välja, ma kadusin mõlemasse metsa täitsa ära :) Ja aegu, millesse kaduda, on siin raamatus ka.

***

Ega sel aastal enam Tartu Linnaraamatukogus üritusi ei tule, aga näituseid on ikka, II korruse näituseruumi pani Annika Hramov just üles näituse viimaste aastate rahvusvahelistest kirjanduspreemiatest, seda tasub täitsa pikalt uudistada. Järgmisse aastasse on juba plaanitud paljut, nii tavapärased kirjanduskohvikud kui kirjanikega kohtumised, eraldi tuleb liikumisaastale pühendatud ürituste sari, aprillis peab raamatukogu suurelt oma sünnipäeva ja mais on osaline Prima Vista kirjandusfestivalil. Valik on kirev, tulge vaadake, mis teile sobib :) luts.ee on abiks.

 

Kristin Steinsdóttir “Kodulinna ingel”

Nunnukas lasteraamat, kus peategelaseks on Islandi algkoolipoiss Askur.

Jutukaupa on siin raamatus tema muredest ja rõõmudest, fantaasiatest ja argihetkedest, mälestustest ja unistustest.

Kuigi muresid on päris palju ja need on üsna tõsised, siis jääb raamatust kokkuvõtvalt siiski helgus ja lootusrikkus domineerima.

Eks omajagu aita sellele helgemale poolele kaasa ka Halla Sólveig Þorgeirsdóttiri omanäolised illustratsioonid.

Terry Pratchett “Õed nõiduses”

Selle raamatu võib kokku võtta vanaütlustega “Igaüks on oma saatuse sepp”, “Õnn on otsuse küsimus”, “Looda jumalale, aga hobune seo ise kinni” janiiedasi janiitagasi.

Seda võib võtta kui janti, kus osalevad Kolm Nõida, Kuningas (hilisem Vaim), Kuningatapja, Narr, Kuningriik ja Mitut Sugu Kära. Ja Torm. Ja Kass. Ja veel keskid.

Seda võib võtta kui Shakespeare elu ja loomingu ümbermängimist.

Või veidras vormis filosoofilist traktaati elutõe ja kunstitõe ilmnemistest, olemustest ja olulisusest.

Või miskit.

Ülelugemine. Ikka on hea. Mis nurga alt tahes.

Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”

Siit raamatust õhkub Põhjala saagade ja Kreeka tragöödiate hõngu. Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat. Kapaga omamütoloogiat ja keeleuuendusi, mis on just parasjagu niipalju eeskujudele toetuvad, et need mõjud on äratuntavad, aga ikkagi päris omamoodi ja see omamoodi on hästi läbi mõeldud ning kuidagi loogiline.

Ma ei saa öelda, et ma seda raamatut nautisin, aga ma võin öelda, et see meeldis mulle kõvasti rohkem kui eeskujud ning ma imetlesin loo ülesehitust, karaktereid, stiilis püsimist ja seda, et ma ei suutnud ette arvata, kuhu lugu suundub ja milliseid käände teeb.

Mul on tunne, et mingil ajal ma loen seda “Täheraua saagat” veel, sest see on raamat, kus on palju väikseid huvitavaid detaile, mille üle edasi mõelda ja mis elu- ja/või lugemiskogemuse lisandudes võivad hoopis teistmoodi elama hakata.

Endla Tegova “Humalaaias”

Ega seda romaani omal ajal noorsookirjandusena välja ei pakutud, aga oma olemuselt see seda ju siiski on.

Tegevuskoht on kutsekoolis Kuressaares (toonases Kingissepas) ja tegevusaeg on õppeaasta 1979/1980. Peategelane on 17aastane Kill, kes on lastekodulaps, Puiatust läbi käinud ja kel oma sõnaõigust, kuhu õppima minna, pole. Killil on kerge sütik ja rasked rusikad, õiglane meel ja hell süda, kinnine iseloom ja alaväärsuskompleksid. Ja lauluand. Raamatukangelaseks päris hea kombo, päriselus oleks sihukeste läheduses keeruline.

Suurema jao raamatust võtavad koolipoiste rahmeldamised ja eneseotsingud, aga antakse ka ülevaade õpetajatest. Nooremana lugedes ma neid ajalookihte eriti ei tabanud ja nõukaretoorikast lugesin mööda, nüüd tuvastasin mõlemad kihid ära, et ühtpidi julgus Siberijutt sisse kirjutada ja teistpidi need kohustuslikud nõukalaused, aga nii siis kui nüüd oli see minu jaoks eelkõige Killi kasvamise lugu. Unistused, armumised, pettumised, mineviku taak ja püüd leida see oma koht.

Selle raamatu mõjul võiks kirjutada päris paljudest asjadest, aga ma võtan siia kirja panna tõdemuse, et iga sõna, mida piisavalt raevukalt öelda, võib olla sõimusõna. Rrrabarrrberrr.

“Ragnari saagad”

Mul on tunne, et viikikingivaimustus käib kuidagi puhangutega, seda nii üksikisikuti võttes kui ka üldiselt ühiskonnas. Mul on hea meel, et raamatuturg nendele ühiskondlikele puhangutele reageerib ja siis antakse välja propotsionaalselt pisut rohkem teemat puudutavat kirjavara, nii on neil üksikisikutel, kel need puhangud ühiskondlikega just alati ühte jalga ei käi, ikka midagi varuks võtta.

Mõnes mõttes on mul tunne, et nende “Ragnari saagadega” jäädi pisut hiljaks, “Viikingite” viimane hooaeg oli juba läbi, kui raamat välja tuli. Aga tore, et see ikkagi tuli. 

Ma olen aru saanud, et saagad ei ole see žanr, mida ma lugemisrõõmu pärast loeks, aga aegajalt kirjandusloo või kohaloo või kombeloo või lihtsalt ajaloo kontekstis või ka niisama uudishimust ma mõnda olen ikkka lugenud ka. Saagadega on mul see häda, et nende kirjanduslik rütm ei sobi mulle hästi. Kuidagi kuiv ja loetlev.

“Ragnari saagades” on koos “Ragnar Karuspüksi saaga”, “Ragnari poegade lugu” ja “Kaarna kõne”, neist viimane on paralleeltekstiga. Olgugi, et ma ühtegi põhjala keelt ei oska, siis vaevalise saksa keele toel üritasin mõne värsi kokku veerida. Ja jaa, originaalis on mingi rütmivõlu olemas, mul on tunne, et tõlkes läheb see kuhugi kaotsi. Ja siin ei ole süüd tõlkijatel — nii Askur Alas kui Juku-Kalle Raid on mu meelest teinud head tööd — vaid asi ongi keelte erinevustes. 

Raamatut lugedes tabasin end mõttelt, et kui ma oleks noorem ja kuskilt sealt Põhjamaadelt pärit, ma kindlasti prooviks saagade põhjal mingeid suguvõsatabeleid ja rännukaarte joonistada, mis sest, et seda on juba kuskil varem sadade kaupa tehtud.

Kokkuvõttes olid need Ragnari ja tema poegade lood mulle pigem need “-loolised” lugemised, aga “Kaarna kõne” pakkus mulle kohati ka kirjanduslikku elamust. Ja tänulik olen ma pika ja põhjaliku eessõna ning joonealuste märkuste eest.

Aitäh, et see raamat olemas on! Nõnda on kõigil, keda ootamatult viikingivaimustus tabab, võimalik seda oma valitud ajal lugeda.

Tarmu Kurm “Tinnitus. DJ on jumal on DJ”

Sellest raamatust on Lugemise väljakutse grupis juba nii palju kirjutatud, et ma ei oska nagu midagi lisada…

Võib-olla seda, et mulle meeldis, et olid erinevad ajad ja seoses sellega erinevad stiilid — nii üheksakümendate pidu ja hõissa kui tänapäevane elule käega löönud keskealise liin kui kuuekümnendate kirjavahetus ei oleks üksi mu meelest raamatut välja kandnud, aga niimoodi vaheldumisi oli see “päris kirjanduse” mek man ja ei tekkinud tunnet, et ma mõnda täielikku isetegevuslast loeks.

See neljas liin ehk kokkusurutud muusikatutvustused olid omaette ooper, just parasjagu sellises stiilis sutsakad, mida paras raadios lugude vahel ette kanda. Mu maitse jaoks oli seal liiga palju rõhku plaatide müüginumbritel, aga üldjoontes täitsa asised tekstid. Ühtteist tuli nagu tuttavat ette ka, aga mu enda suhet üheksakümnendate diskoskeenega iseloomustab vast see, et ma ei suuda üheksakümnendatest ühtegi diskorit peale Kalev K ja Raul Saaremetsa meenutada.

Siia ja sinna, suht ok ajaviitelugemine.

Aga — lausa andestamatu on see, et ma raamatu mõjul läksin ja kuulasin juutuubis ära selle neetud “Udrase räpi”. Oeh. Seda meenutust ma üheksakümnendatest küll ei vajanud…

***

Raamatukogude aasta tegemisi võtaks kokku ühe tsitaadiga lapsepõlvenäidendist: “Palju, palju, armas näärivana!” Kõikse enam tööd ja lusti oli vast raamatukogude aasta tantsuga :)