Kaarel B. Väljamäe “Helesinine tahmakuu”

Ses raamatus on 36 luuletust, mis pealkirjastatud numbritega. Enamasti autorist endast, kaetud saavad hetked lapsepõlvest, noorusest ja täiseast, iseäranis täiseast, äramärkimist leiavad autori naine ja lapsed (tütar ja poeg), isa ja vanaisa ja oli nagu mõni suguvõsalane veel kuskil.

Seda luulekogu oli kuidagi lihtne lugeda. Mulle tundus, et autor tahtis olla korraga teatraalselt avali südamega nagu Jürgen Rooste, peod mõttetiineid kauneid sõnu täis nagu Doris Kareval, ühiskonnas ja isiklikus elus teravat pettumust ausalt pilduv nagu Charles Bukowski ning instasõbralik nagu Lauri Räpp. Ok, kõik neli punkti said mu meelest jupiti kaetud ka :) Mida Kaarel B. Väljamäe ise endast tegelikult kujutab, ma siit kogust ei näinud, aga jättis hea matkija mulje, st luuletused ei tundunud mulle kuigi originaalsed, aga enamjaolt olid mu meelest pigem ikka kirjanduse mõõtu mitte niisama hobisõnaseadejada. Ja mõned ootamatud ja värsked kujundid kõlksusid mõnes paigas ju kohale ka. Ma ei oskagi öelda, kas see luulekogu mulle meeldis, aga see tunne jäi küll, et kui uus raamat tuleb, siis ma loen, et mis tast siis edasi sai.

Katkeid luuletustest:

 

¤

hirmud on vist samad
et ei jääks üksi

et ei jääks sellega
vahele

¤

on armastusi kellest ei
saada üle
aga võib saada ülendatud

võib

ei pruugi

¤

pesin käsi
kraapisin küünealuseid
küünte all sinu
äraoleku hais

¤

see mis aknast paistab
hoiab tervet mõistust

ainult 
silmad tuleb lahti hoida

¤

päikest usaldan
pimesi

¤

hind selgub hiljem *
____________________
* see on nüüd otsene tsitaat Karevalt ja seda on kogus mitu korda

Stephen King “Draakoni silmad”

Hmmmmm … kui mõnus on ikka Meistrit lugeda. Olgugi, et süžee ja karakterid mind eriti ei huvitanud, siis see, kuidas Lugu jookseb ja iga väljend ja lause tundub täpselt õige koha peal olevat, oli küll midagi maagiliselt head. Ma isegi ei teadnud, et ma viimaste loetud raamatute puhul sellest meisterlikkusest nii suurt puudust tundsin. Miskipärast tekkisid lugedes paralleelid Jaan Krossi (“Mardileib”), Arvo Valtoni (“Ajaprintsess”) ja Enn Vetemaaga (“Krati nimi oli Peetrus”).

Kes sisust pikemalt teada tahab, siis Mart Pechter kirjutas päris pikalt ERRi lehel.

Tracey Garvis Graves “Tüdruk, keda ta kunagi tundis”

Tegelikult on selles raamatus raamatukogust juttu õige vähe, see on eelkõige armastuslugu ja raamat autismist ja nipetnäpet teemasid lisaks, n sõprus, perekond, ameerikalik töökultuur jne, aga üks peategelastest on raamatukoguhoidja, kellele meeldib tema töö. Mu meelest on ta seda “peast raamatukoguhoidja” tüüpi, st on raamatukoguhoidjaid, kellele see on lihtsalt töö nagu iga teine, kell kukub ja mõte kukub, ja siis on need “peast raamatukoguhoidjad”, kellega raamatukogu käib pea igal pool ja igal ajal kaasas. Pisut-pisut on raamatus ka tegelikku raamatukogu keskkonda.

Lugu kulgeb kahes ajas: üheksakümnendate alul, kui peategelased on veel tudengid, ja kahetuhandeta alul, kui peategelased on endale juba elus mingi koha leidnud ja kohtuvad peale kümneaastast pausi uuesti.

Lugemismuljed on kuidagi kahetised: kohati oli mu maitse jaoks liiga naistekas, st liig lihtsustav ja tuhkatriinuloolik ja tavatõdesid puistav ja tundeline, aga mõneti oli ka korraliku kaasaegse romaani elemente — kindlasti tulevad plussid teemavaliku eest ning oli mõningaid häid kohti ja sõnastusi ning lõppkokkuvõttes ei jäänud väga roosamannavahu maiku.

Ma ei tea, mida päriselt autistlikud inimesed sellest raamatust arvavad, aga üks sammuke autistide normaliseerumise (st ühiskonnale teadvustamist, et sellised inimesed on olemas, vihjeid, kuidas nende mõtlemine töötab ja millega neil tuleb hakkama saada, ning ka vihjeid, kuidas nende elu pisut lihtsamaks saaks teha) teel on see raamat mu meelest küll.

Armulugu oli mu meelest pigem meh, aga romantikalugejatele võib-olla meeldiks.

Ajakirja “Raamatukogu” loen ma vähem kui peaks. Kuidagi eriliselt on mulle hinge jäänud Mart Velskri essee “Raamatukogud ja luule” 2018. aasta 2. numbrist: Jätka lugemist

Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist”

Ma alustan sellest raamatust muljetamist mälestuskatkega aastast 1994 või 1995, kui Vanemuise laval oli Merle Karusoo lavastatud “Täieline Eesti Vabariik” Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” IV osa põhjal Pärnu Endla esituses ja mingil hetkel Katrin Saukase mängitud Kaarin röögatas Liina Olmaru mängitud Tiinale: “Tiina, te ei ole normaalne!”, siis ma võtsin seda kuidagi isiklikult ja enda kohta käivaks, et kas ma ei ole normaalne ja mis siis sellest on, kui ma ei ole.

See raamat ongi sellest, kuidas keegi, kes ei ole normaalne, leiab oma koha ja eesmärgi, kuidas ümbritsevad inimesed püüavad talle selgeks teha, et olla rahul sellega, mis ta teeb ja kus ta mitte kedagi ei sega, pigem aitab, on kuidagi vale. Mittehoolimine ühiskondlikest standarditest on vale, isegi kui sa oled vaikne ja tagasihoidlik ja oma tööle pühendunud. Ma ei ole neist torkijatest kunagi aru saanud — mis see neid segab, kui keegi teeb elus mingeid muid valikuid kui nemad? Elagu oma elu. Ma ise olen suht rahulikult saanud “veider” olla, aint mingid mehed vahel ütlevad, et neile ei meeldi mu ruuduline mantel. Miks nad peavad sellest jumala võõrale inimesele kõva häälega märku andma, sellest ei ole ma ka kunagi aru saanud.

Ma olin selle raamatu kohta lugenud mitmeid arvamuskatkeid ja olgugi et enamik neist olid kiitvad, siis ega ma seda eriti uskunud, aga pean tunnistama, et raamat oli oluliselt parem, kui ma ette kujutasin. Väike lihtne lugu, sujuvalt ja parasjagu pinget kerides kirja pandud, emotsioonid ja tegevustik tasakaalus, Jaapani kultuuri just mõnusat näpuotsaga, st ei läinud liiga eksootiliseks, aga mingi jaapalikkus oli kogu aeg olemas, sutsu huumorit ka. Ja — spoiler alert — mulle meeldis, et kokkuvõttes andis raamat eluõiguse ka “veidratele”. Aga ses mõttes oli mul arvustuste mitteuskumise osas õigus, et vahel toodi neis esile detaile, mis mulle nii olulised polnud, aga see näitab seda, et see on raamat, mis (vast teistest raamatutest pisut enam) loob end koos lugejaga.

Raamatul on tõlkija Maret Nukke järelsõna, mis natuke avab raamatu tausta.

Philip Reeve “Pimenev tasandik”

Nojah. Mul on hea meel, et see sarja neljas osa ikkagi eesti keeles ära ilmus ja jätkuvalt Kristina Uluotsa profis tõlkes. Lugemise enda üle kuidagi nii hea meel ei ole. Vist oli tegelt mul selle raamatu lugemise jaoks väga vale aeg, sest ega see ju iseenesest kehvem kui eelmised polnud ja eelmised mulle ju meeldisid… A ei edenend kuidagi ja jäi emotsionaalselt võõraks, oleks ikka toona pidanud ühe soojaga kogu sarja ära lugema. Kuigi see päris lõpp tõi küll korraks sooja tunde: lugu lõpeb esimese raamatu avalausega.
Oi, guugel andis teada, et sarjas on veel kolm romaani ja trobikond jutte. Rahva Raamat, kuhu siis need ülejäänud ometi jäid?

Krafinna “Kohtu tänava vares”

Ma olen siin kunagi juba maininud, et mu meelest ei ole eesti luuletajad selliseid kontseptuaalseid — ühele ideele või motiivile pühendatud — luulekogusid just üleliia palju avaldanud. Krafinna “Kohtu tänava vares” on tore näide sellest, midagi sellist meie luulemaastikul on ikka olemas ka. Luulekogus on läbivalt see Kohtu tänava vares, kes vaatab ja vaatleb ilma ja inimesi ja muid pudulojuseid, otsib, leiab, kaotab ja otsib jälle oma kohta, on erinevates luuletustes nii subjekt, objekt kui metafoor. Mulle meeldis, kuidas luuletused on kogus paigutatud: vasakul pool on suurelt pealkiri ja/või luuletuse esimene rida ning paremal pool luuletus. See andis lugemisele mingi hoopis teistsuguse rütmi ja nõksu. Ja mulle meeldisid luuletused muidu ka. Nii Krafinnal kui tema loodud Kohtu tänava varesel on terav pilk märkamaks nii üksikasju kui mingeid üldisi hoovuseid ning detailid võivad vahel ollagi vaid (kuigi toredad) detailid, aga vahel võivad need detailid viidata hoopis mingile suuremale probleemile, nähtusele või tõdemusele. Kõike seoseid ma muidugi ära ei tabanud, aga ühtteist enda meelest küll. Ja samas — eks need luuletused ole ka mu meelest nõnda kirjutatud, et tõlgendamisvabadus on lugejal üsna suur. Tehke siis üks tiir Kohtu tänava varesega ja vaadake, mida ta teile kõneleb. Eks ta kõnele igaühega pisut erinevalt ja ka erinevatel aegadel pisut erinevalt; mul oli see kogu ülelugemisel ja näiteks varasemast ma jürikolgilikke remiksi hetki nagu ei mäletanudki märkavat. Lõppu jäi mind täna painama, et huvitav, kas see Saaremaa vares on mingil olemuslikul kombel teistsugune kui mandrivares oleks… Kraaks!

Evelin Alliksaar, Silja Kerge “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”

Ma ikka imestan, kui lõdva randmega “Lugemise väljakutse” grupis mingeid raamatuid kohustuslikuks tahetakse teha või kui populaarsed on kohustusliku kirjandusega seotud teemapunktid. Ma olen see tüüp, kes siis, kui Prima Vistal Raeplatsil loeti ette katket Erkki Luugi esseest kohustusliku kirjanduse vastu, innukalt kaasa noogutas …

Niisiis. Minu väljapakutud kohustuslik kirjandus on see, et mine raamatukokku, vaata, mis näppu jääb, ja loe läbi. Kui tundub, et ei sobi, mine ja vali mõni teine raamat. Vajadusel korrata. No midagi peaks ju ikka olema, mis vähemat läbilugemise jagu kõlbab.

Mulle jäi näppu uus eesti noortekrimi. Ühtpidi oli nagu nadi, et kirjatehniliselt polnud mu jaoks just säravaim teos, kuidagi tuimalt ja konarlikult oli mu meelest asi kirja saanud. Teisalt oli olulis(t)el teema(de)l ja kuigi kohati klišeelik, siis kohati ka päris ootamatute tegevusarendustega. Ma ei tea, kui hästi see tänapäeva noorte keel kirja sai, aga minu jaoks kõlas usutavalt. Peatükkide lühidus ja kuupäevastatus oli iseenesest päris hea võte.

Lugemine tükki küljest ei võta ja vaatamata puudustele võib sel raamatul isegi lugejamenu olla/tulla. Need, kes lugedes lilli-liblikaid ja helget meeleolu tahavad, võiksid aga sest raamatust küll eemale hoida.

 

Jim Butcher “Vereriitused”

Suurepärane peapuhastusraamat! Põnev, humoorikas, fantaasiküllane, piisavalt ka tõsisematele teemadele mõtlema suunav ning hoolimata vere-, valu- ja tulerohkusest kuidagi lootustandev. 

Dresdenil on tegemist vampiiridega, seekord Valge ja Musta Koja omadega. Mustadega on mõneti lihtsam, need on otseselt vaenlased ja tulealsustuskraam. Valgetega on keerulisem, sest valged ise kasutavad häma ja kõrvalteid ja mõni neist on täitsa sõbralik ka ja mõnega annab mõnikord läbi rääkida ja vaherahu teha, aga see sotisaamine, et kellega mida, võtab aega. Dresden leiab end ootamatutest rollidedest, temast saab kogemata koeraomanik, pornofilmide produtsendi ihukaitsja ja Murphy emale seletaja, kui hea Murphy oma töös on. No see maailmapäästja roll on talle juba tuttav, seekord nii globaalset haaret pole, aga inimeste kaitsmine ja needuse alt vabastamine on oluline. Ühtteist saab selgeks Dresdeni minevikust ja mõningad teadasaamised panevad nüüd erilise uudishimuga uusi osasid lugeda tahtma.

Üldiselt mulle meeldis, nii lugu kui jutustamislaad. Mõnda kohta oli pisut veider lugeda, aga eriti head kohad tasandasid selle ära. Sutsu naiivsust kumas ka läbi, aga see oli kuidagi positiivset meeleolu tekitav ja võib-olla meelega niimoodi sisse kirjutatud.

Iris-Barbara Jeletski tõlget kiidaks ka. Ladus ja nutikas.

Paavo Matsin “Must päike”

Tegevuskoht: Võru

Tegelased: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Lydia Koidula, Viktor von Hehn, Georg Julius von Schultz-Bertram, Marie (Mart) Heiberg, Berk Vaher, Jan Kaus, Ibrahim Hannibal, Friedrich Robert Faehlmann, Rootsi kuninganna Kristiina, mustad ja valged toonekured, Võru linnarahvas.

Süžee: Jabur. Lopsakalt jabur.

Stiil: Külluslikult keelemänge ja stiilide segu, sekka väga lahedaid lauseid, millel oleks potentsiaali muutuda lendlauseteks, kui piisav kriitiline hulk lugejaid neid märkaks ja taaskasutama hakkaks.

Mulje: Nii ja naa. Oli huvitav lugedes oodata, et no kelle Matsin nüüd mängu toob ja mismoodi ta selle peapeale pöörab. Osad pööramised olid täitsa nutikad ja osad olid nagu lati alt läbiminekud ja meh. Keelega on mängtud kuninglikult ja tulemuseks oli nii lusti kui teatud tüdimust uuskeelenditest. Matsini suur lugemus paistab sest teosest küll välja, aga mingi eputamise maik on man, kõik see jutt ei lähe nii sujuvalt kui võiks. Jaburasse süžeesse oli ühtpidi küllalt lihtne sisse elada, teisalt viskas sisse mingeid koolipoisnalju, mis panid mind õlgu kehitama. Huumoriga on üldse ju nii, et kas klapib või mitte, et mul üldjuhul ei klappinud, aga tõenäoliselt on lugejaid, kellele klapib. Ja ma olen ennegi lugenud raamatuid, kus ma mingi koha peal mõtlen, et ahah, see peaks nüüd nali olema, minu jaoks naljakas pole, aga mis seal ikka. Mõtteid, mis suunas mingeid asju tõlgendada võiks, tekkis lugedest päris palju, aga kuskile püsivamalt need mõtted end sisse ei seadnud. Üks on küll selge — selle raamatu lugemine polnud vaev.

Lugemissoovitus: Najah, proovida ikka võib, äkki sobib. Alati võib ju jutu pooleli ka jätta ja esimestest lehekülgedest mingi stiilimulje ikka kätte saada.