Guðrún Helgadóttir “Islandi trollilugu”

Ot’ssa tupsununnu, kui halearmaspõnevõpetlik lugu :) Aitäh, Britt Suits, et seda raamatut tutvustasid! Nii tore lasteraamat!

Katke raamatu algusest: “Isa jutustab Islandi elanikest. Aga mitte ainult inimestest, kes elavad majades, vaid ka haldjarahvast küngaste all ja trollidest mägedes. Teiste maade lood on teistsugused.”

 

Joanne Harris “The Testament of Loki”

Ma vaevlesin mitu nädalat raamatu kallal, mis sugugi ei tahtnud edeneda, lõpuks andsin alla ja võtsin kätte raamatu, millest eeldasin, et see läheb küll ludinal ja ehk meeldib ka. Läks ludinal. Ja meeldis ka. Aga sisust ei tahaks üldse rääkida, sest see on põnevaid pöörakuid täis ja ei tahaks kellegi lugemisrõõmu rikkuda. Niipalju võib vast reeta, et peategelane on Loki ja hakkama tuleb tal saada nii tänapäevaste oludega kui vanade vaenlastega. Lugeda soovitan, kahe käega, eriti kui mängud mütoloogiatega ja urban fantasy korda lähevad. Ok, teatud YA-taluvus on ka eelduseks. Need Thori ja Loki pildid ei ole päriselt raamatuga seotud, aga raamatus olevat mängulusti illustreerima sobivad mu meelest päris hästi. Ja filmi jaoks oleks ainest küll, nii päris hea kui ka üsna kehva jaoks :) , mõlemal juhul oleks eriefektide tiimil lusti ja leiba.

Eric M. Esquivel, Jerry Gaylord “Loki: Ragnarok and Roll”

Neljaosaline koomiks sellest, kuidas Loki Maale satub ja metalbändiga liitub, kuulsaks saab ning kuidas see teisi jumalaid pahandab, üks uhke veresaun ja happy end. Jeah. A no miks mitte, igal loojal on õigus jumalatega mängida ja see variant polnud sugugi kõige hullem, must huumor tasandas pateetika ja happy end veresauna. Kaanepildid on jõledad, sisu on oluliselt parem.

read-comic.com/

Johan Egerkrans “Põhjala müütilised olendid”

See raamat on väga ilusate illustratsioonidega lühiülevaade igasugustest mütoloogilistest olevustest. Nii mõnedelgi on Maavallas sugulasi, olgu lähemalt — näkid, metsa-, maja- ja laevavaimud, kodukäijad — või kaugemalt — libahundid, luupainajad, ussikuningad, virvatulukesed –, aga on ka neid, keda siinmail ei tunta, — ennekõike muidugi trollid, aga ka draakonid, kaevandusvaimud, glosonid, Kraken jt.

1. märtsile https://www.daysoftheyear.com/days/2019/03/01/ on sattunud päris mitu toredat tähtpäeva ja see raamat katab nii mõnegi päevateema.

Kanna sinist (Dress in Blue Day) — raamatul on sinised kaaned.

Põrssapäev (Pig Day) — üks peatükk on glosonist. Gloson on olend, kelle olemasolust ma varem ei teadnud ja kelle sarnast eesti mütoloogiast ei leia, see on suur tige emis, kelle lepitamiseks viljalõikuse ajal kolm viljapead ohverdatakse. Ja nüüd ma sain vist aru mõnest asjast, millele Pratchett oma “Orikavanas” vihjas :)

Töötegijate tunnustamise päev (Employee Appreciation Day) — sinna alla kuuluksid need majavaimud ja kotermannid, kes asjadel silma peal hoiavad ja ringi toimetavad, vahel laisku utsitavad ja võõraid eemale peletavad, tasuks olgu igapäevane pudrukauss ja lugupidav suhtumine, muidu võib vaim oma tegemised unarusse jätta või hoopis minema minna.

Hobukaitsepäev (Horse Protection Day) — hobustest on raamatus vähe juttu, aga mainitakse siiski ära, et mõne näki või vetevaimu meelis-ilmumiskuju on hobune ja hobunäkk on teistest pisut suhtlemisaltim, võib sõidutada nii lapsi kui täiskasvanud, kuigi mitte alati sinna, kuhu nood ise oleks tahtnud minna.

Pulmaplaanide pidamise päev (Wedding Planning Day) — ega pulmad ses raamatus eriti jutuks tule, antakse vaid vaikselt mõista, et inimeste ja haldja(trolli/näki/vaimu)rahva paariminemisest tihti head nahka ei tule, mõned erandid muidugi on, ses mõttes, et paar võib omavahel täitsa hästi hakkama saada, aga ega sel inimesel külaühiskonda enam suurt asja pole.

Kompotipäev (Fruit Compote Day) — naah, sellega ei anna siin küll midagi seostada, kui hästi tahta, siis üks kibuvitsamarjadega haldjapilt.

Kompimentide pildumise päev (World Compliment Day) — pisut sarnane tunnustamisega, aga mitte päris. Võib-olla lihtsalt soovitus, et tundmatu rahvaga kohtudes võiks viisakas olla, ehk nad on siis abiks ja vastupidisel juhul on jahiloomad ja/või kodutee äkitselt kaotsis või mingi muu jama tulemas.

Lähen üksi reisile (Plan A Solo Vacation Day) — siit raamatust on ühtteist kõrva taha panna küll, n üksi ujuma minnes löö nuga kaldapiirile või et hoia pisut peenraha taskus valmis, et seda vajadusel kellegi, kes ennast võib-olla ei näitagi, aga ikka õige raja kätte näitab, poetada, või et segadusse sattumise korral tõmba kuub pahupidi selga, lööb mõistuse selgemaks, või noh, see jutt, mis kompimentide päeva kohta käis.

Wõrguvaba päev (Day of Unplugging) — jaa, see raamat jutustab vägagi wõrguvabadest tüüpidest :)

Ja seda viimast päeva — Refired, Not Retired Day — ma ei oskagi hästi tõlkida. Viimase aja keelekasutuses on saanud stampväljendiks “väärikas vananemine”, aga see siin peaks sisaldama ka suure annuse lustlikku ebaväärikust. Kui kõnelda vanusest, siis kõik see otsaga teispoolsuses olev punt on inimesega võrreldes oluliselt pikaealisemad (n saarehaldjas elab seni, kuni elab puu, seega mitusada aastat), aga vanast peast on nad ikka igaüks isemoodi, nagu inimesedki, kes lustlikum (eriti kalduvat sinnapoole trolliemandad), kes eraklikum (eriti üksindust ihkav olevat kaevanduste vaim).

Johan Egerkransi koduleht: https://johan-egerkrans.blogspot.com/

 

Joanne M. Harris “The Gospel of Loki”

Vastukaaluks eelnevale, Joanne Harris on “minu autor”. Ma hakkasin lugedes huvitavate lausete, mõtete või väljendite kohale kleepse vahele panema ja 303 lehekülje peale sai 67 kleepsu. Seda on pääris palju :)

See raamat on jälle Põhjala müütidega mängimise raamat, sedakorda on lugu esitatud Loki vaatepunktist. Iseenesest ei ole Loki sest Põhjala jumalate kambast sugugi mu lemmiktegelane, aga ma saan nüüd aru, miks ta paljudele kirjanikele meeldib — Loki on rahutu ja ettearvamatu segadusetekitaja ja olgu muuga kuis on, aga igav ei ole ta mitte ja kuna tema tegemistes leidub nii head kui halba, mu vanaema ütles sihukeste kohta, et nagu mustlase püss, iial ei tea millal ja mis otsast pauk tuleb, siis on kirjanikel iseäranis huvi leida üles Loki tegutsemise motiivid. Harris pakub selleks väljaspoolt tulija ja mitteomaksvõetu alul kohaneda tahtmise ja hiljem trotsi, mis ületab igasuguse mõistlikkuse piiri, ning lihtlabase igavuse. Nojah, ka nii võib seda lugu kirjutada. Aga ikkagi on mul kõige rohkem kahju neist Loki lapsukestest, olgu, Hel sai oma valitsemisala ja hobesel ei läinud ka kõige kehvemini, aga teised…

Ja mu lugemist ootavate raamatute nimekirja läheb nüüd järg “The Testament of Loki” :)

 

Siri Pettersen “Odinilaps”

Kui ma tihtipeale nuran, et näe, see on siit kopipeistinud ja see on sealt kopipeistinud, siis see raamat on selline, et ma tunnen küll mõjud ära, aga autori oma maailm on nii vägev ja aeg-ajalt kirjutab ta tuntud asju lahti põnevamalt kui algupärandis oligi, siis seekord ei tule sel teemal mitte üks mokakobin. See maailm — mind võlub, kuidas ulmeautorid suudavad välja mõelda hoopis teistsuguseid maailmu ja need ka toimima panna, et taustatööd ja süsteemset läbimõtlemist on oluliselt rohkem, kui raamatusse jõuab, aga see paistab välja, et see seal taga on. Selle raamatu puhul kasutab Siri Pettersen Põhjala mütoloogiat, lisaboonus on see, et ta teeb seda täiesti omamoodi ja uue nurga alt, kui tavaliselt tuuakse jumalad Maale ja lastakse neil siin möllata, siis siin jäetakse suured jumalad rahule ja minnakse hoopis miskit sorti haldjate maale (ma ei ole selle mütoloogilise poolega piisavalt kursis, et täpselt öelda, kas need on just haldjad või miskit muud), lugu läheb käima sellest, et satub üks inimlaps läbi kiviringi nende maile, kasvatatakse ta üles kui  haldjalaps ja oma 15. sünnipäeva paiku saab ta teada tõe ja korraga on tal kaelas rohkem jamasid, kui ta iial ette oleks näinud — alates sõbrasuhete muutumistega ja lõpetades suure poliitika ja paleeintriigidega, ellujäämismured ja oma koha otsimised veel takkapihta. Et jah, ootan järge.

Brom “Krampus the Yule Lord”

Küll on tore, et mõnikord satuvad raamatud pihku kuidagi õiges järjekorras :)

Seda väliselt ilusat ja sisult põnevat Bromi “Krampust” võib võrrelda Gaimani “Ameerika jumalatega”, mastaapsust on küll vähem ja elegantsi ka, aga põhiidee – iidsed jumalad ja jumalasarnased tänapäeva Ameerikas tänapäevaste inimestega asju ajamas ja mõte, et jumalad on elus seni, kuni neid usutakse või vähemalt kuni nende nimel teatud tavasid täidetakse – on sama ning ega teostus Gaimanile väga palju alla ei jää.

Selles loos on Krampus Loki tütre Heli poeg, Ragnarök on kuskil 10.-11. sajandil ära olnud ja suurem osa jumalaist, hiidudest ja muist üleloomulikeist surnud, elus ja Maal on hundid, kaarnad, Krampus ja Balder. Ja Balder on – tarampapaa – Jõuluvana! Jõuluvana, kes püüab ajaga kaasas käia ja saadab Krampuse, kes ta peale Ragnarökki eksinult uitamast üles korjas, vangistusse. Ja nüüd tulevad mängu inimesed, kes kogemata selle vastasseisu keskele satuvad – Krampuse teenrid ja raamatu tegelik peategelane Jesse.

Raamatu alul on mitte just väga eduka muusiku Jesse suurim mure, kust leida eraldielavale tütrele sobivat jõulukinki, raamatu edenedes tekivad lahkhelid nii kohaliku politseiülema kui sama kandi kurikaeltega. Ja siis tulevad niigi segast olemist segasemaks ajama Krampus ja Jõuluvana ja – heihoo! – edasi lugege ise :)

Autori koduleht http://www.bromart.com/