Ma mingi hetk otsisin viikingeid ilukirjanduses ja Tim Severini triloogia tuli mitmes nimekirjas ette. Aitäh Markole, et see triloogia minuni jõudis! See raamat ootas üsna jupp aega oma õiget lugemisaega, aga nüüd saabus õige hetk ja raamat sai üsna hooga läbi.
Lugemine oli üsna ladus, aga siiski pani mind mõtlema, et Tim Severin ei ole vist just üleliia hea kirjanik. On näha, et ta on teinud tohutu eeltöö, tal on kuhjaga teadmisi, ta on hea struktrueerija ja üldistaja, ta oskab välja noppida teadmistepagasisit olulise ja huvitava, ta oskab konstrueerida olukorrad, kus need teadmistenäitamised tunduvad peaaegu loomulikena. Võtta peategelaseks vallaslaps, kes olude sunnil satub perest peresse ja ühelt saarelt teisele, oli väga hea võte, nii sai geograafilist mastaapsust ja tohutu tegelaste galerii. Ja ta on väga hea kirjeldaja — parasjagu täpne, aga mitte üleliia detailidesse laskuv. Puudu jääb emotsionaalsest ja psühholoogilisest poolest. Päris pabernukud need tegelased pole, aga ega väga sügavat mõistmist ja kaasaelamist nad ka ei paku. Mõningast küll, aga mu jaoks jäi pisut väheks. Aga kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis oli see ikkagi mu jaoks väärt raamat, mida lugeda, lihtsalt suurepäraseni see lugemiselamus ei tõusnud.
Ma sain üsna palju targemaks. Need põhjalased olid seal aastatuhande vahetuse kanti kuidagi eriti rahutu rahvas :) Üks asi on rüüsteretked (neid mainiti siin raamatus vaid põgusalt), teine on suur teema on väljarännud ja asunduste rajamine. Kus vähegi Põhja-Euroopa saartel vaba pinda oli, sinna kand kinnitati (Orkney, Iirimaa, Island, Fääri saared). Natuke pikemalt on juttu Gröönimaa asurkonnast ja retkedest Vinlandi. Mulle tundus, et see põhjendus, miks Vinlandis kehvasti läks, oli suuresti autori väljamõeldis, aga tundus suht usutav — vead suhtlemisel põlisrahvaga ja omavahelised tülid, lisaks liigse isoleerituse tunne. Sõit ise sinna ja tagasi ei tundunud olevat kuigi suur probleem. Kolmas rahutuse näitaja on kurb tõsiasi, et ka omavahel madistati kõvasti, küll au, küll maa, küll varanduse pärast.
Üks teema, mis mu meelest oli hästi välja toodud, oli ristiusu leviku ja vanade uskumiste vaheline vastuolu. Vaid vähesed suutsid endas üles ehitada sünkreatismi (st kummardada korraga nii Kristust kui Thori, raamatus paar näidet on), vahel läks usuvahetus lihtsamalt, vahel oli lubatud tasu abiks ja vahel oli mõõk kõril väga veenev argument. Peategelane saab haridust mõlemalt poolt, Iiri druiide pärandist sutsuke veel lisaks. Ta on päris hea näitleja, et esineda sellena, kellena parasjagu vaja, aga südames peab ta end ennekõike Odini järgijaks, sellest ka pealkiri — Odini laps. Ja sellest, et raamatus on tema elust esimesed paarkümmend aastat, just see õpipoisi aeg. Eks järgnevates osades näha ole, kuhu see tee teda edasi viib.
Üldiselt on see ajalooline romaan, aga kui hästi tahta, siis annab seda ulmekirjanduse alla ka paigutada, oleneb lugeja usutunnistusest :) Igatahes on siin mõned nägemuste nägemised ja tuleviku ennustamised. Mu jaoks oli kuidagi hästi sümpaatne vana teadmamehe ülestunnistus, et, ah ega alati polegi vaja seda trannsi ja teist nägemist, mõnikord piisab sellest, et sa tead, kes on kelle sõber ja kes on kelle naaber.
Ma teen sarja lugemises väikese pausi, aga kindlasti loen edasi :)
Teoreetiliselt oleks see raamat võinud mulle meeldida, et noortekas ja Põhjala mütoloogia ja natike sünkjamat kanti. Aga ei meeldinud. Kõige enam vast seepärast, et kuigi mulle üldjoontes vahelduvate peategelastega peatükkide vastu pole suurt miskit, siis siin olid peatükid nii 4-5 lehekülge pikad ja see kirjanduslik stroboskoop ehk vilkumine erinevate tegelaste vahel hakkas üsna närvidele käima. Lisaks oli siin tegevus-tegevus-tegevus ja seda, mida need tegelased ka mõtlesid, ei olnud peaaegu üldse. Päeva päästab see sünkjas pool, et mingid kohad on usutavalt karmid ja kõik ei ole päriselt nii, nagu alul näidata tahetakse. Aga kokkuvõttes ei jäänud mulle siiski head lugemismuljet.
Mnjah. Ega mul muud emotsiooni eriti ei ole, et jah, loetud sai. “Hrafnkell Freysgoði saaga” meenutab natuke seda sookuivendamise käsiraamatut, et kohtuskäigud ja maadejagamised ja naabrite omavahelised mõõduvõtmised ja mõjuvõimu jagamised, saagas lisanduvad veel mõttetud mõrvad ja tapja on lõppeks veel õige mees pealegi. Karm maa ja karmid seadused. Üsna sirgelt jutustatud lugu. “Gunnlaugr Ussikeele saaga” on pikem, keerukama jutustamislaadiga, sisaldades ka värsse. Värsid ise olid mu jaoks meh, aga mõningad ümberütlemised olid üsna huvitavad ja tuletasid meelde, et kunagi võiks huvi pärast sirvida Juhan Peegli raamatuid “Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” ja “Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast”. Teemaks siis ennustus, kihlus, retked, kahevõitlus, kombed, eluolu. Ja skaldindus. See retkede osa oli mu jaoks vast kõige huvitavam, et mitte minek Islandile, vaid islandlane kolab mööda Norrat-Rootsit, Iiri- ja Inglismaad, Šoti saared takkaperra. Ja igalt poolt kogub valitsejatelt kena kiidulaulu eest kenasid kinke :) Aga selle kihlusega läks nii, nagu vana norrakas ennustas…
Need raamatud jõudsid minuni mõlemad raamatupoes ringi tuhlates ilma igasuguse eelinfota, kas nad ka lugemiskõlblikud on. Kaanepildid kutsusid ja kaanetekstid olid kuidagi seda nägu, et teema võiks ju huvitada, ja raamatu keskel suvaliselt paari lauset proovilugedes tundus, et stiililt on tegu ehk mulle sobiva tekstiga. Laias laastus läks õnneks, st mõlemad raamatud sobisid üsna hästi mu lugemislauale.
Mõlemad autorid on valinud peategelaseks naise, kellest me kuigi palju ei tea. Gornichec on võtnud keskseks tegelaseks poolte Loki lapsukeste (Hel, Fenrir, Jörmungand) ema nõid Angraboda ja Magnusson 17. sajandil elanud Islandi pastori Ólafur Egilssoni naise Ásta Thorsteinsdóttiri. Gornichec on mu meelest müütiste tegelastega päris kenasti ümber käinud, põhilugu jookseb tuntud radu, juurde on antud taustu, värve, motiive ja tundeid ning autoripoolsed lookohandused (n Angraboda karakteri sidumine teiste müütidest tuntud nõidadega) on enamjaolt hästi tehtud. Magnussoni kangelannast on ajalookirjadesse jäänud vaid nimi, kõik muu on Magnussoni väljamõeldis. 1627. aastal ründasid Islandit piraadid ja ligi 400 islandlast, nende hulgas ka Ólafur Egilsson ja Ásta Thorsteinsdóttir, müüdi Alžeerias orjadeks. Ólafur Egilsson saadeti Taani kuninga juurde lunarahanõudega, Ásta Thorsteinsdóttir jäi pea kümneks aastaks orjana Alžeeriasse ning jõudis lõpuks väga väheste islandlastega koju tagasi. 
Ma ei saa öelda, et ma pole Mann Loperit üldse lugenud, olen lugenud kahte juttu, millest üks meeldis ja teine mitte, aga ühtegi Mann Loperi raamatut ma varem lugenud ei ole. Peale ühte (ulme)kirjandusõhtut sai selgeks, et nii see jääda ei saa :)
Lugege! Hea on :)
Ot’ssa tupsununnu, kui halearmaspõnevõpetlik lugu :) Aitäh, Britt Suits, et seda raamatut tutvustasid! Nii tore lasteraamat!
Ma vaevlesin mitu nädalat raamatu kallal, mis sugugi ei tahtnud edeneda, lõpuks andsin alla ja võtsin kätte raamatu, millest eeldasin, et see läheb küll ludinal ja ehk meeldib ka. Läks ludinal. Ja meeldis ka. Aga sisust ei tahaks üldse rääkida, sest see on põnevaid pöörakuid täis ja ei tahaks kellegi lugemisrõõmu rikkuda. Niipalju võib vast reeta, et peategelane on Loki ja hakkama tuleb tal saada nii tänapäevaste oludega kui vanade vaenlastega. Lugeda soovitan, kahe käega, eriti kui mängud mütoloogiatega ja urban fantasy korda lähevad. Ok, teatud YA-taluvus on ka eelduseks. Need Thori ja Loki pildid ei ole päriselt raamatuga seotud, aga raamatus olevat mängulusti illustreerima sobivad mu meelest päris hästi. Ja filmi jaoks oleks ainest küll, nii päris hea kui ka üsna kehva jaoks :) , mõlemal juhul oleks eriefektide tiimil lusti ja leiba.
Sulepuru 