Jenny Offill “Ilm”

Nohjahonkah. See kategooria tähendab minu jaoks mõningase ükskõiksusega segatud kokkuvõtet, et midagi erilist ja huvitavat polnud, aga nähtavat nuramispõhjust ka nagu pole.

Raamatus on lause: “Härra Jimmy kõneleb mõnikord väikeste pahvakute kaupa.” Kogu see raamat on stiilis “väikeste pahvakute kaupa”, kõige kauem suudab autor ühes teemas püsida poolteist lehekülge. See fragmentaarsus otseselt mind ei seganud, aga minu jaoks tegi sellise stiilikatsetuse varem ja võimsamalt ära Siim Nurklik raamatuga “Kas ma olen nüüd elus”, niiet ega ei võlunud ka kuidagi.

Raamatukoguhoidja, kes püüab ses segases maailmas hoida koos ja elus oma peret ja samas päästa tervet maailma. Loomulikult ma tundsin uudishimu ülelombi raamatukogutöötajate kirjelduse vastu. Vastus oli, et inimene nagu iga teine, aint et vahel võib ta lollidele küsimustele vastata lausega: “Ma töötan raamatukogus!” justkui oleks tegu kõikeammendava vastusega.

Oma pere päästmine käib mehe, lapse, venna, vennalapse ja muu lähema ringi murede enda kaelale võtmisega, kõike korraga ei jõua, kui venda on vaja upitada, siis teised peavad ise hakkama saama; maailma päästetakse võhivõõrastele nõuandeid jagades, n vastates küsimusele: “Kuidas oma lapse saabuvaks kaoseks kõige paremini ette valmistada?” — “Neid võib õpetada õmblema, talu pidama, ehitama. Kuid kõige kasulikumaks võivad siiski osutuda kartliku meele rahustamise tehnikad.” Nojah siis. 

Ma saan nagu aru, et autoril on olnud tõsised mured, mille pärast seda raamatut kirjutada, ma muretsen aegajalt samasuguste asjade (tasakaal, kestvus, suhted, pinged) pärast, aga kirja on saanud see niimoodi, et mul oli lugedes sügavalt ükskõik, et autoril sellised mured on, emotsionaalselt oli raamat mu jaoks ebaveenev.

Kiidaks ka miskit … Tubli, Varrak, ses raamatus ei hakanud ühtki kirjaviga silma! Nii hoida!

Top 10 raamatud, milles on juttu raamatukogudest ja raamatukoguhoidjatest

  • Vernor Vinge “Leek sügaviku kohal” – sealt on pärit minu lemmiksõnastus raamatukoguhoidja kohta – elukutseline asjaarmastaja.
  • Terry Pratchetti Kettamaailma lood ja “Vaibarahvas” – Pratchtti loomingus on minu mäletamist mööda kõige pühendunumad kirjanduslikud raamatukoguhoidjaid.
  • Umberto Eco “Roosi nimi” – raamatukoguhoidjaks olemine annab selle raamatu lugemisele erililse vaatepunkti.
  • Richard Brautigan “Abort” – üks eriline raamatukogu ja üks eriline raamatukoguhoidja.
  • Erich Segal “Armastuse lugu” – vast kõige romantilisem raamatukoguhoidjaga seotud lugu.
  • Neal Stephenson “Lumevaring” – küberpunklik lähenemine raamatukogule.
  • Walter M. Miller “Kantileen Leibowitzile” – raamat info hoidmisest ja säilimisest maailmalõpumeeleoludes.
  • Aleksandra Marinina “Etturid surevad enne teisi” – midagi ka krimisõpradele.
  • Henno Käo “Dondijutud” – äärmiselt stereotüüpne luuletaja-raamatukoguhoidja, aga muhedalt kirja pandud.
  • Haruki Murakami “Kafka mererannas”. Esimene ettejuhtuv tsitaat: “Meie üritame kõigest väest selle väeti raamatukoguga oma koduregioonile natukenegi kasulikud olla. Kogume ja pakume raamatuid armastavatele inimestele väljapaistvaid teoseid. Püüdleme inimliku ja sooja teeninduse poole. Otse loomulikult on meil puudusi. Ka meie võimetel on piirid. Kuid oma viletsate võimete piires anname endast maksimumi. Selle asemel et vaadata, mis meil puudu on, võiksite vaadata parem seda, mida me teinud oleme.”