Freya Sampson “Viimane raamatukogu”

Keskeltläbi keskmine raamatukogulugu. Tegelased olid liig stereotüüpsed ja tegevustik liig ebausutav, aga paar mõtlikumat ja kaasanoogutamapanevat kohta oli olemas ka, lisaks meeldis mulle muidugi raamatu üldine positiivne suhtumine lugemisse ja raamatukogudesse. 

Minu raamatuvalik raamatukogust on väga eklektiline. Vahel panen silma peale, kui uusi raamatuid vastu võtan (iseäranis lähevad lugemisjärjekorda nõnda luulekogud). Vahel käin udusel pilgul riiulitest mööda ja püüan tunnetada, et millise raamatu tuju mul täna tegelikult on. Vahel teen enne eeltööd ja/või kuulan soovitusi ning tellin Estrist raamatu ära. Mõnikord on midagi vaja nn kohustuslikus korras töö jaoks võtta. Ja mõnikord harva pinnin kolleege, et soovitagu mulle midagi head :)

 

Tracey Garvis Graves “Tüdruk, keda ta kunagi tundis”

Tegelikult on selles raamatus raamatukogust juttu õige vähe, see on eelkõige armastuslugu ja raamat autismist ja nipetnäpet teemasid lisaks, n sõprus, perekond, ameerikalik töökultuur jne, aga üks peategelastest on raamatukoguhoidja, kellele meeldib tema töö. Mu meelest on ta seda “peast raamatukoguhoidja” tüüpi, st on raamatukoguhoidjaid, kellele see on lihtsalt töö nagu iga teine, kell kukub ja mõte kukub, ja siis on need “peast raamatukoguhoidjad”, kellega raamatukogu käib pea igal pool ja igal ajal kaasas. Pisut-pisut on raamatus ka tegelikku raamatukogu keskkonda.

Lugu kulgeb kahes ajas: üheksakümnendate alul, kui peategelased on veel tudengid, ja kahetuhandeta alul, kui peategelased on endale juba elus mingi koha leidnud ja kohtuvad peale kümneaastast pausi uuesti.

Lugemismuljed on kuidagi kahetised: kohati oli mu maitse jaoks liiga naistekas, st liig lihtsustav ja tuhkatriinuloolik ja tavatõdesid puistav ja tundeline, aga mõneti oli ka korraliku kaasaegse romaani elemente — kindlasti tulevad plussid teemavaliku eest ning oli mõningaid häid kohti ja sõnastusi ning lõppkokkuvõttes ei jäänud väga roosamannavahu maiku.

Ma ei tea, mida päriselt autistlikud inimesed sellest raamatust arvavad, aga üks sammuke autistide normaliseerumise (st ühiskonnale teadvustamist, et sellised inimesed on olemas, vihjeid, kuidas nende mõtlemine töötab ja millega neil tuleb hakkama saada, ning ka vihjeid, kuidas nende elu pisut lihtsamaks saaks teha) teel on see raamat mu meelest küll.

Armulugu oli mu meelest pigem meh, aga romantikalugejatele võib-olla meeldiks.

Ajakirja “Raamatukogu” loen ma vähem kui peaks. Kuidagi eriliselt on mulle hinge jäänud Mart Velskri essee “Raamatukogud ja luule” 2018. aasta 2. numbrist: Jätka lugemist

Jenny Offill “Ilm”

Nohjahonkah. See kategooria tähendab minu jaoks mõningase ükskõiksusega segatud kokkuvõtet, et midagi erilist ja huvitavat polnud, aga nähtavat nuramispõhjust ka nagu pole.

Raamatus on lause: “Härra Jimmy kõneleb mõnikord väikeste pahvakute kaupa.” Kogu see raamat on stiilis “väikeste pahvakute kaupa”, kõige kauem suudab autor ühes teemas püsida poolteist lehekülge. See fragmentaarsus otseselt mind ei seganud, aga minu jaoks tegi sellise stiilikatsetuse varem ja võimsamalt ära Siim Nurklik raamatuga “Kas ma olen nüüd elus”, niiet ega ei võlunud ka kuidagi.

Raamatukoguhoidja, kes püüab ses segases maailmas hoida koos ja elus oma peret ja samas päästa tervet maailma. Loomulikult ma tundsin uudishimu ülelombi raamatukogutöötajate kirjelduse vastu. Vastus oli, et inimene nagu iga teine, aint et vahel võib ta lollidele küsimustele vastata lausega: “Ma töötan raamatukogus!” justkui oleks tegu kõikeammendava vastusega.

Oma pere päästmine käib mehe, lapse, venna, vennalapse ja muu lähema ringi murede enda kaelale võtmisega, kõike korraga ei jõua, kui venda on vaja upitada, siis teised peavad ise hakkama saama; maailma päästetakse võhivõõrastele nõuandeid jagades, n vastates küsimusele: “Kuidas oma lapse saabuvaks kaoseks kõige paremini ette valmistada?” — “Neid võib õpetada õmblema, talu pidama, ehitama. Kuid kõige kasulikumaks võivad siiski osutuda kartliku meele rahustamise tehnikad.” Nojah siis. 

Ma saan nagu aru, et autoril on olnud tõsised mured, mille pärast seda raamatut kirjutada, ma muretsen aegajalt samasuguste asjade (tasakaal, kestvus, suhted, pinged) pärast, aga kirja on saanud see niimoodi, et mul oli lugedes sügavalt ükskõik, et autoril sellised mured on, emotsionaalselt oli raamat mu jaoks ebaveenev.

Kiidaks ka miskit … Tubli, Varrak, ses raamatus ei hakanud ühtki kirjaviga silma! Nii hoida!

Top 10 raamatud, milles on juttu raamatukogudest ja raamatukoguhoidjatest

  • Vernor Vinge “Leek sügaviku kohal” – sealt on pärit minu lemmiksõnastus raamatukoguhoidja kohta – elukutseline asjaarmastaja.
  • Terry Pratchetti Kettamaailma lood ja “Vaibarahvas” – Pratchtti loomingus on minu mäletamist mööda kõige pühendunumad kirjanduslikud raamatukoguhoidjaid.
  • Umberto Eco “Roosi nimi” – raamatukoguhoidjaks olemine annab selle raamatu lugemisele erililse vaatepunkti.
  • Richard Brautigan “Abort” – üks eriline raamatukogu ja üks eriline raamatukoguhoidja.
  • Erich Segal “Armastuse lugu” – vast kõige romantilisem raamatukoguhoidjaga seotud lugu.
  • Neal Stephenson “Lumevaring” – küberpunklik lähenemine raamatukogule.
  • Walter M. Miller “Kantileen Leibowitzile” – raamat info hoidmisest ja säilimisest maailmalõpumeeleoludes.
  • Aleksandra Marinina “Etturid surevad enne teisi” – midagi ka krimisõpradele.
  • Henno Käo “Dondijutud” – äärmiselt stereotüüpne luuletaja-raamatukoguhoidja, aga muhedalt kirja pandud.
  • Haruki Murakami “Kafka mererannas”. Esimene ettejuhtuv tsitaat: “Meie üritame kõigest väest selle väeti raamatukoguga oma koduregioonile natukenegi kasulikud olla. Kogume ja pakume raamatuid armastavatele inimestele väljapaistvaid teoseid. Püüdleme inimliku ja sooja teeninduse poole. Otse loomulikult on meil puudusi. Ka meie võimetel on piirid. Kuid oma viletsate võimete piires anname endast maksimumi. Selle asemel et vaadata, mis meil puudu on, võiksite vaadata parem seda, mida me teinud oleme.”