Jutta Treiber “Julia mängib Juliat”

Originaalis 2004. aastal (tõlge e. k. 2006) ilmunud Austria noortekas tütarlaps Juliast, kes tahab sisse saada tantsu-laulu-näitekunsti stuudiosse. Varasem pagas on väikelinna balletikool alates viiendast eluaastast, mõned aastad kooliteatrit, mingi aeg džässtantsu ja laulmist. Juttu tuleb pisut sellest varasemast, pisut eksamiteks ettevalmistamisest, suurem jagu on sisseastumiskatsed ja siis lõppu natuke seda, mis pärast sai. Mu meelest oli kuidagi tuimalt, kobamisi ja katkendlikult kogu see lugu kirja saanud, no viimastel lehekülgedel oli vist midagi kirjanduse sarnast isegi natuke olemas, aga üldiselt pigem kehvapoolne raamat. Aga kui teema huvi pakub, siis võib ju kõigist puudustest mööda vaadata ja ikkagi lugeda. Nii halb see ka ei olnud. Kusjuures, ma arvasin kogu lugemise aja, et autor on lihtsalt noor ja kogenematu, tuli välja, et tegu on tuntud ja tunnustatud laste- ja noortekirjanikuga, kirjutamise ajal juba pealt 50se daamiga.

Kristin Fields “Liilia valguse käes”

Selline keskmine lugu, et eriti just kaasa ei tõmmanud, aga väga nuriseda ka ei saa.

Loos on mitu liini.

Krimi — ühel õhtupoolikul kaob 4-aastane tüdruk Lily. Raamatust saab vihjed standardprotseduuride kohta sellistel puhkudel, aga uurimise enda juurde lugejat ei lasta.

Lein — igaüks püüab omamoodi hakkama saada ja need erinevused pigem lõhuvad kui liidavad perekonda.

Arenguromaan — kogu lugu antakse edasi Lily vanema õe — raamatu alul 11-aastase, raamatu lõpul 19-aastase Esme — pilgu läbi.

Tants — Esme kirg ja kutsumus on ballett. Ja ta on selles hea. Väga hea.

Loo lahtikirjutamisega on nagu on. Mõned kohad olid päris head, andmaks edasi, mida sellistes situatsioonides inimesed tunda, teha ja mõelda võivad, aga karakterid olid kuidagi verevaesed (iseäranis kahvatud olid kõrvaltegelased) ning teada sai neist vähe. Kui seda lugu kärpida ja näidendiks teha, siis see infopuudus ehk ei segaks, aga nii pika romaani puhul segas. Tantsu osa oli suht ok, ma oleks tahtnud näha rohkem prooviruumi, garderoobi ja lava, aga seda osa, mis anti, ma täitsa uskusin.

Meenus telesari “Dance Academy”, mis on Austraalia noortesari balletikoolist. Sarjale järgnes 2017. a. film. Kuigi seal oli küllalt palju tüütut suhtedraamat, siis Austraalia sarjadele omane inimlikkus ja rõhk tantsule panid sarja vaatama. Filmi-sarja vaadates tekkinud küsimustest — Kui palju on meist keegi oma eesmärgi nimel valmis taluma? Kust jookseb see piir, kus elu on tähtsam kui kunst? Kas see, milles sa oled hea, on ka see, mida sa tegelikult teha tahad? Miks me vahel tegevuse käigus unustame põhjused, miks me seda üldse teeme? Ja mis saab siis, kui sa oled enda poolt teinud kõik, aga saatusel on teised plaanid? — tõusid siin raamatus ka mõned esile, kuid mitte eriti hingeminevalt.

Rohkem kui tantsust on see raamat siiski leinast, edasielamisviisidest, kohanemistest, leppimistest, kanaldamisvõimalustest, pausidest ja spurtidest, tühjusetäitmisest, mälust ja mälestustest ning kõige selle hulgas ka tantsust kui ühest võimalusest.

Ilmselgelt ei lugenud ma seda raamatut, sest krimi (krimiosa oli mu meelest nõrk), sest lein (see osa oli juba parem), sest areng (sest peategelane tegelikult arenes vähe, ta oli juba alul üsna valmis ja raamatu jooksul kuigi palju ei muutunud), vaid, et tants.

Oskate te mulle häid tantsuraamatuid (võib ka inglise keeles) soovitada?

P.S. See kaanekujundus kuulub minu jaoks kategooriasse “erakordselt igav ja kole”, originaal on umbes samasugune nagu eestikeelsel.

P.P.S. Tõlkinud Sille Teiter. Tõlge oli selline keskmine, midagi väga silma ei jäänud ei ühele ega teisele poole, aga suur aitäh ütlen ma joonealuste märkuste eest.

 

Carolena Nericcio “The Art of Belly Dance”

Et siis … tegu on algtasemel ATSi ehk American Tribal Style Belly Dance ehk tribali ehk hõimukõhutantsu õpikuga. Sissejuhatus, pisut ajaloost, kostüümidest ja muusikast, tosinkond liigutust fotode ja seletustega, eraldi peatükk zillidest ja viimaks näpunäiteid, kuidas liigutustest tants kokku panna. No mäluabiks hea küll, aga ma ei usu, et ilma õpetajata sest raamatust palju kasu oleks, st Carolena Nericcio on sütitav õpetaja videos (ja tõenäoliselt ka elusast peast), aga kirjasõnas läheb midagi olulist kaotsi. Aga jumalate kallal ei viriseta! Ja mõnes mõttes Carolena Nericcio on jumal, tema lõi selle kõhutantsustiili 1970.-tel. Ja noppida sest jutust seda olulist annab muidugi küll, olgu või õpetussõnad, et ega need zillid ise mängima hakka, harjutada tuleb :) 

Tavakõhutantsu omad saavad siit ka ühtteist kõrva taha panna, aga sihtrühm on ikkagi tribalid. (Igaks juhuks veel seletus, et hõimukõhutants on küll alguse saanud kõhutantsust ja neil stiilidel on paljuski sarnast, aga on ka palju erinevat, tribalis on mõjutusi ka Euroopa ja India tantsudest, muusika valik on avaram, keha on kaetum. Kõige olulisem erinevus on, et idee poolest on ATS grupi-improvisatsioon, jah, koreograafiad on vahel ka, vahel lepitakse kokku algus ja lõpp ja keskelt läheb nagu läheb, vahel on puhas impro.)

Ma olen ATSiga tegelenud umbes 8 aastat ja sellest umbes 7 aastat grupis Fakesnake. Ja ma olen nii rahul, et ma leidsin liigutamiseviisi, mis mulle tõeliselt rõõmu pakub! Koroona on kahjuks praegu igasugused peod ja esinemised ära nullinud, aga noh, vast ikka kunagi saab veel lavale kah.

Seni teeme jõudumööda trenni ja meenutame vanu esinemisi… Kes tahab kaasa meenutada või avastada, mida me teeme, siis FBs oleme me https://www.facebook.com/libamaod ja siin on sinutoru loend:

Colette “Vagabund”

Kui ma pea pool aastat tagasi Lugemise väljakutse grupis küsisin soovitusi, et mida võiks Varraku 20. sajandi klassika sarjast lugeda, siis ma sain igasuguseid huvitavaid vastuseid (aitäh teile kõigile veel kord), aga miski ei tundunud “see õige” olevat.

Niisiis tegin ma valiku lähtudes sellest, et see “Vagabund” on kõige rohelisema kaanepildiga ja mulle meeldib roheline värv, et prantsuse kirjandust ma polegi ammu lugenud, et autori noorepõlve fotodel on ta natuke sarnane Erika Tetskyga (Tetsky on see eesti tantsijanna, kellest Kivirähk “Liblika” kirjutas) ja et saatesõnad lubasid raamatust tantsu.

Raamat ise oli nohjaholikah. Kõige enam meeldis mulle algusosa, see osa, mis pani paika olustiku ja karakteritutvustused, raamatu teine ja kolmas osa läksid mu jaoks liiga tundlemiseks kätte ära.

Aga mingite nurkade alt oli see raamat mu jaoks ikkagi päris huvitav lugemine ka.

Pisiasjade märkamised ja kirjeldused, mis annavad väga hästi edasi meeleolu, keskkonda või muutuvad üksikasjadest üldistusteks:

Isegi koer on tujust ära ja heidab mulle, külma pärast end korvist liigutamata, must-valgeid virilaid pilke.

Ainult et nüüd ma tean, miks ta tobukese moodi välja näeb! Aga sellepärast, et kannab oma rõivaid nagu “piduseid”, samasuguse parandamatu ja sümpaatse kohmakusega kui pühapäevane talumees.

Ma ei ole vist lugenud ühtegi raamatut, kus on nii palju juttu meigist:

Nuttu on mul aidanud tagasi hoida kaks head harjumust: mitte näidata oma tundeid ja ripsmed olgu alati tušiga kaetud…

Ja mida osanukski peegel mulle öelda? Et oskuslikust meigist — pruuniga rõhutatudb sinakalt varjundatud laugudest, viinamarjakarva huulepunast — piisas eile ja piisab muilgi päevil /—/

Sedasorti teatrirahva, kes tunnevad end end hästi ainult laval, portreed:

Kogu päeva ootab ta lavale astumise hetke, et siis unustada kõik maailas, pöörduda tagasi lapsepõlve, lustlikult hullata ja sütitada publikut.

/—/ olen eraldatud, kaitstud teiste omasuguste eest üksnes laval /—/ tulemüür kaitseb mind kõigi eest.

Mõtisklused vananemisest (kuigi mu silmis 34 on veel noor ju :) ):

Ent koju tagasi jõudnud, kuulutab väsimus karmi tõde. See väsimus pole enam seesama väsimus. Kahekümneselt oleksin ma ilma kaksipidi mõtlemata nautinud seda hetkelist roidumust, lasknud end vajuda mõnusasse tukastusse. Nüüd aga tähendab väsimus vaimset tuska, räidinud füüsise norgu.

Mõtiskluse üksindusest, et sel on nii häid kui halbu külgi:

/—/ on päevi, kus üksindus minusuguse olevuse jaoks on tõepoolest kui joovastav vein, kui vabadus, mis teeb ülemeelikuks, ent on teisi päevi, kus ta maitseb kui mõru rüüp, ning on ka päevi, kus ta mõjub kui mürk, mis sind peaga vastu müüri paiskab.

Ja sest vagabundlusest:

Ärasõidud teevad mind nukraks ja joovastavad ühekorraga, teekonnal pudeneb minust killuke sinna, killuke tänna — senitundmatutesse maastikesse, taevasse nende kohal, pilvitusse või pilvisesse, mere kohal hallilt pärlendava vihma sisse –, klammerdused kõigesse sellise kirega, et näib, nagu jätaksin endast maha musttuhat pisikest endaga sarnast haldjat, õõtsuma lainetele, kiikuma lehestikku, hajuma pilvedesse.

Aga lugedes sain ma ka aru, et see on ses suhtes kaval raamat, et mõni teine lugeja korjab sealt hoopis teised teemad või rõhud üles.

 

Carolena Nericcio-Bohlman, Kristine L. Adams “Amercan Tribal Style Classic vol. 1”

Et esiteks, jee! selline raamat on olemas! Asjalik ja abiks algtaseme (level 1) tantsuõpik. Võib-olla mitte päris iseseisvaks õppimiseks, aga mälutoena väga hea. Teisalt, see ilmus juba 2014. aastal ja vol kahest ei ole kippu ega kõppu :(

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Et siis veel üks Mata Hari. Seniloetuist parim. Algusots meeldis mulle iseäranis. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad, see oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Niiet esimesed sadakond lehekülge läks päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud  sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

Ma alul mõtlesin selle raamatu targa naise punkti alla panna, aga, olud oludeks, paraku tegi Mata Hari oma elus järjest pigem rumalaid otsuseid. See, et ta 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, et kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles, lisanüansina, et kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

“Eesti tantsukunst: nüüd ja -? -sfäärid -väljad -horisondid -plaanid -utoopiad”

Raamat, mis on seotud hobiga. Et siis tants. See on üks kõhutantsu alaliik: American Tribal Style belly dance ehk ATS, mida iseloomustab grupiimprovisatsioon ja mida on vahel eesti keelde tõlgitud kui hõimutants, käibiv termin tegijate hulgas on lihtsalt ATS või vahel ka tribal, kuigi on eraldi ka tribal fusion, mis on veel hoopis omaette maailm.  Eesti keeles on selle kohta lugemist vähe ja punte, kes seda teevad, on ka vähe, mina tean kokku 5 (Müstika Tribe, Tribal Dream ja Extatica Tallinnas, Zarif Pärnus ja Fakesnake Tartus, kusjuures kõik on natuke omamoodi, Müstika on vanim ja enesekindlaim, Tribal Dream kõige pühendunum ja puhtama tehnikaga, Extatica kõige põnevam ja rohkem tribal fusioni poole kaldu, Zarifi ei ole kahjuks näinud ja Fakesnake — no ma ei tea, vast kõige hobilisem, et me hoolitseme, et meil endil laval tore oleks, lootes, et see publikuni ka jõuab). Tribal fusioni tegijaid on Eestis rohkem, aga ka mitte kuigi palju. Niisiis — eestikeelset lugemist ATSi kohta ei midagi, tribal fusioni kohta ei midagi, kõhutantsu kohta natuke (Amira “Minu Las Vegas” ja raamatud Mata Harist, kus tants on küll olemas, aga kuskil tagaplaanil), aga tantsu kohta üldisemalt juba midagi on, kuigi ka mitte just palju.

Tunnistan piinlikusega, et ega ma kuigi palju muu tantsumaailma vastu huvi ei tunne, näiteks lavaline rahvatants tundub mulle liiga formaalsena (tantsuklubide lähenemine meeldib mulle küll, kuigi sinna ei ole ma ammu sattunud) ja ballett on ilus küll, aga liig oma mängureeglitega. Kaasaegse tantsu või nüüdistantsu etendusi olen näinud ammu ja vähe, mõni on meeldinud, mõni mitte, sügavamat huvi ja teadmist pole tekkinud. Ka pean tunnistama, et avasin raamatu väikese eelarvamusega, olin hiljuti vaadanud ühte Tedexi videot juutuubis, kus koreograaf pisarsilmi seletas, mida ta oma tantsuga öelda tahtis (kuigi julmalt võttes on nii, et kui publik aru ei saa, siis on võimalused: a) sa ei väljendanud end küllalt selgelt, b) publik on loll, c) te räägite lihtsalt erinevates keeltes).

Aga raamat oli päris huvitav. Artiklite/esseede kogumik, mis valmis Sõltumatu Tantsu Lava sünnipäevaks. Kirjatööd on väga erinevad, nii stiili kui mõttetiheduse poolest, aga enamjaolt pakkusid kaasamõtlemist ja avasid mingi uue nüansi või võimaluse, kuidas tantsu näha või miks tantsu teha.

Artiklid üksiti, võtan appi ISE kataloogi, minu märkused on sulgudes kursiivis:

• Evelyn Raudsepp “Saateks” — Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10. aastapäevaks koostatud kogumik sisaldab hetkevaadet Eesti tantsukunstist (hea sissejuhatus).
• Jarmo Karing, Liis Vares, Mari-Liis Eskusson, Maria Goltsmann, Erik Alalooga, Johanna Karoline Kalm “Avatud kirjutamisplatvorm” — Aktuaalseid mõtteid, kommentaare ja arvamusi kaasaegsest Eesti tantsukunstist (mõttekilde segiläbi, teine sissejuhatus, kõige analüüsivam oli Erik Alalooga).
• Evelin Lagle “Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest” — Nüüdistantsu seisundilisusest, kontseptuaalsusest, koreograafiapõhisusest ja kehakesksusest Kadri Noormetsa, Karl Saksa, Mart Kangro, Henri Hüti, Külli Roosna, Kenneth Flaki, Rene ja Carmel Kösteri lavastuste näitel (pikk ja põhjalik artikkel nüüdistantsu lavastusest 2010-2014, põimitud on nii teoreetiline lähenemine, nähtu kajastamine kui üldisema tantsupildi analüüs).
• Madli Pesti “Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted” — Tantsukunsti mõisted – sõltumatu tants, uus tants, nüüdistants, kontseptuaalsus, kehakesksus, etenduskunst (toob selgust nüüdistantsuga seotud terminoloogilisse segadusse ja annab samas teada, et ka kogukonnasiseselt ei ole veel kõiges kokku lepitud, seda enam, et kõik on arengus ja uued asjad tahavad oma nime, aga mingid terminid on siiski üldkokkuleppelise sisuga ja neid võiks teada).
• Henri Hütt “Eesriide avanemise eel ja kummarduse järel” — Kuigi etenduse eel- ja järeltegevused võivad olla väga erinevate vahenditega teostatud, loovad need koos etenduse terviku, mis liigub publikut arvestades ühtse eemärgi suunas (mõneti PRi juhisena võetav tekst, aga annab sellele PRle kuidagi õilsama maigu).
• Liisi Aibel “Arvustavad, ahmivad ja abitud: publik nüüdistantsutandril” — Soome teatri- ja kirjandusteadlase Irmeli Niemi väljapakutud publikukategooriatele toetuv tantsuteatri publiku analüüs (Irmeli Niemil on lahterdus arvustavad, ahmivad, abitud, andunud ja ahistatud, Liisi Aibel võtab kolm esimest kategooriat ja analüüsib, millised need on ja kuidas nende nüüdistantsu vaatamise kogemust meeldivamaks teha).
• Ele Viskus “Kodustamine” — (mõistu- või muinasjutt tantsu ajaloost ja arengust).
• Andrus Laansalu “Kokkupõrge õhuga” — Autori fookuses on küsimused, kuidas tantsust mõelda ja milliseid võimalikke kontekste saab paigutada tantsu ümber (kergelt provokatiivne ja heas sõnastuses, nagu Laansalu tekstid ikka kipuvad olema, toob sisse biosemiootika võimalused tantsu tähenduse tõlgendamisel, seda artiklit peaks kunagi täie mõttega veel üle lugema).
• Kai Valtna “Tehnika ja teadmine tantsuhariduses” — (pisut manitsevas toonis, aga põhipoint on, et tantsija peaks enne lavale minekut vähemalt enda jaoks olema läbi mõelnud, et miks ta sinna lavale üldse läheb).
• Anu Ruusmaa “Keha ja intelligentsus” — Ameerika arengupsühholoogi Howard Gardneri teooriale toetudes vaatleb autor mitmeid vaimseid võimekusi: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik jt. (tsitaat artiklist: “Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat.”)
• Kadri Noormets “dokument” — luuletus (ingliskeelne ja minu jaoks möh?).
• Sylvia Köster “Tants 16 : 9” — Tantsufilm kui meedium (et siis mitte mängufilmid, kus tantsul on suur osa, vaid üksnes tantsule keskenduvad filmid, segu dokumentaalist, hetke salvestuset ja kunstist, üks võimalus tantsu nähtavale tuua ja vastavalt kinokunsti võimalustele tantsuga seotut võimendada, siiras soovitus tantsijatele selle valdkonnaga pisut rohkem tutvust teha).
• Taavet Jansen “Interaktiivne paigalseis” — Tehnoloogiast ja inimesest kirjutades keskendub autor etenduskunstidele, täpsemalt tantsu ja tehnoloogia suhtele (suht tehniline ja minu jaoks igavapoolne jutt soovist näha uusi ja mõtestatud digilahendusi tantsulaval).
• A. Šnaider, K. Kann, K. Juurak “Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha” — (mõtteid-tsitaate segiläbi, rohkem küsimusi kui vastuseid, näieks: “Teadlased pole siiamaani kindlad, kas inimesed räägivad seetõttu, et neil on oskus häält teha, või seetõttu, et neil on vajadus midagi öelda.”).
• Krõõt Juurak “Siseintriig” — (raamatutegijate omavaheline tögamine, oleks võinud pigem välja jääda).

Ja kuigi Leenu Nigu siia raamatusse ei kirjutanud, siis tasub see nimi meelde jätta, ta on enimtsiteeritud tantsukriitik selles kogumikus ja nende tsiteeringute põhjal võib öelda, et väga pädev, analüüsiv ja hea sõnakastusoskusega kriitik.

Tänu lugemise väljakutse grupile ja vajadusele sellest raamatust kirjutada lugesin ma seda raamatust tõenäoliselt suurema tähelepanu ja süvenemisega kui ma seda muidu teinud oleks, niiet aitäh grupile :) Raamat on hõbedaste kaantega ja jääb pildile kole, raamatu reklaampilt on parem.

Emma Beeby, Ariela Kristantina “Mata Hari”

Graafiline romaan või viieosaline koomiks, kuidas keegi nimetada tahab, Mata Hari viimastest päevadest, sekka meenutusi eelnevast elust. Emma Beeby lugu tugineb umbes samadele alusmaterjalidele kui Paolo Coelho “Spioon” (mille üle ma jorisesin siin) ja on oma ülesehituselt ja toonilt üsna samasugune, aga tänu mõnele aspektile ja üldisele suuremale usutavusele ning Ariela Kristantina kunstnikutööle on koomiks parem.  Mõlemad raamatud keskenduvad pigem tegevusele, et siis ja siis toimus see ja see, peategelase pähe vaatamine ebaõnnestub mõlemal, koomiksikirjutajal mu meelest vähema kolinaga. Üks mõtteuid, mida oleks võinud ju lahata, on näiteks, et kust tuli Mata Hari Java printsessiks nimetamine, oli see marketing või kogemata lendu läinud nali või siiras püüd oma identiteeti ise luua — kõik need võimalused on lugejale lahti ilma kirjanikepoolsete vihjeteta. Koomiksis on väidetavad spioonitsemised udusemad ja ilukirjanduslikumad, aga see armastuse tõttu intriigide puntrasse sattumine on umbes sama. Kurtisaanluse poolt puudutavad mõlemad teosed üsna vähe, aga kuna mul on olemas teatav Balzaci, Zola ja Dumas noorema lugemise kogemus, siis ma enamvähem kujutan ette, et ühtpidi oli see naise enda müümine, aga teistpidi andis see tolleaegses ühiskonnas mingi vabaduse, või vähemalt vabaduse illusiooni. Millest mõlemad teosed võinuks palju rohkem rääkida, on tantsu osa, et jah, loetletakse üles olulisemad lavaleastumised, aga ideed, harjutamine, muusikute leidmine, suhted teiste tantsijatega, tolleaegse tantsumaailma üldine olukord, manageerimine — kõik see osa on üsna lahti kirjutamata, asi, mida mõlemad olude sunnil, sest tantsijast ikka päris tantsuta kirjutada ei saa, mainivad, on inspiratsioon Java tantsudest, aga ma oleks tahtnud seda rida näha pikemalt ning seetõttu asjaolu, mis koomiksi minu jaoks kõrgemale pulgale tõstab, on Emma Beeby püüd tabada seda, mida Mata Hari laval tundis või öelda tahtis… Et siis, midagi uut ei ole, aga uudishimust kõlbas lugeda küll ja lihtsalt koomiksina võttes on tegu täitsa kena asjakesega. Omamoodi tore aspekt on, et šotlane kirjutab ja indoneeslane illustreerib raamatut, mis kõneleb Prantsusmaal kuulsaks saanud hollandlasest.

Mata Harist on päris kenake hulk filme tehtud, aga ma ei ole ühtegi näinud. Panin siia ritta hoopis rea kõhutantsijaid, kes on oma tantsudele saanud inspiratsiooni Mata Harist. Pisut paljuvõitu neid ju sai, aga sellest kuraditosinast ei raatsinud ma enam kedagi välja visata. Enamjaolt on tegu tribal fusioni artistidega, aga paar orientalit on ka.