Carolena Nericcio-Bohlman, Kristine L. Adams “Amercan Tribal Style Classic vol. 1”

Et esiteks, jee! selline raamat on olemas! Asjalik ja abiks algtaseme (level 1) tantsuõpik. Võib-olla mitte päris iseseisvaks õppimiseks, aga mälutoena väga hea. Teisalt, see ilmus juba 2014. aastal ja vol kahest ei ole kippu ega kõppu :(

Mary W. Craig “Mata Hari : tantsijanna, kurtisaan, salakuulaja”

Et siis veel üks Mata Hari. Seniloetuist parim. Algusots meeldis mulle iseäranis. Raamatu tõlkija on Tiina Tarik ja ma olin vaimustuses, et kuidas autori ja tõlkija hääled klapivad, see oli just nõndamoodi, nagu Tiina räägiks — ilma hukkamõistuta, aga võimalikult ausalt, samas hoolega sõnu kaaludes, aga kuna see sõnade kaalumine käib tavainimesest kordades kiiremini, siis ladusalt ja vaimukaltki, puistates muu jutu sisse justkui muuseas üldajaloolisi fakte ning jääb mulje, et tegelikult ta teab oluliselt rohkem, kui parasjagu rääkida saab, olgu siis tegu teadlikkusega mahu piiranguist või millestki muust. Niiet esimesed sadakond lehekülge läks päris hästi, see oli see Mata Hari kasvamise, õnnetu abielu, lahutuse ja tantsu lugu. Edasi oli 150 lehekülge salakuulamisspekulatsioone ja siin autori toon muutus. Kui Mata Hari elu esimesed 39 eluaastat mahtusid sajale ja viimased 2 aastat ülejäänud  sajaviiekümnele leheküljele, siis muutus seni ladus jutustus kõhklevaks dokumendikatketega läbipikitud aruandeks ja mu lugemisisu langes kolinal. Et jah, seniloetust parim, aga mitte täiuslik.

Ma alul mõtlesin selle raamatu targa naise punkti alla panna, aga, olud oludeks, paraku tegi Mata Hari oma elus järjest pigem rumalaid otsuseid. See, et ta 27-aastaselt alustanuna ja täieliku amatöörina Pariisi ja muu Euroopa tantsulavad vallutas, oli omamoodi ime ja juhuste kokkulangemine. Oma osa oli kahtlemata karismal, seda artistil kas on või ei ole, Mata Haril oli seda tõenäoliselt hulgim, ja sellel, et orient oli parasjagu moes, kasulikud tutvused ja hea agent andsid lisahoo. Katke raamatust (heal lapsel mitu nime, raamatus kasutatakse läbivalt nimevormi M’greet, lühend tema ristinimest Margaretha Geertruidast): “Orientaalsus oli aga Pariisis ja õigupoolest terves Euroopas viimane mood ning M’greeti idamaise tantsu oskused andsid talle paljude teiste ees tähelepanuväärse eelise. Molier, kellel oli sidemeid kõrgklassi hulgas, nõustus tutvustama M’greeti mõnele oma sõbrale, et ta karjäärivõimalusele kaasa aidata. Kuigi Molier’l oli õigus, et orientaalsuse mood pidi veel mõnda aega kestma, pole tõenäoline, et ta teadis, kui piiratud M’greeti teadmised ja oskused idamaiste tantsude asjus õigupoolest on. M’greeti see ei heidutanud ning ta lõikas kasu publiku huvilt hommikumaa vastu ning nende olematutelt teadmistelt. M’greet ei olnud ehk Pariisis kõige noorem ja andekam tantsija, kuid ta oli ikkagi mõnda aega Hollandi Ida-Indias elanud ja võis seal hangitud teadmisi enda kasuks pöörata. Mängides välja kõiki euroopalikke stereotüüpe Indiast ja oriendist, saavutas ta illusiooni, mis maskeeris tema vähest tantsuoskust.”

Vaidlused Mata Hari tantsuoskuste ja stiili ning selle, et kas ta oli ikka spioon, üle käivad siiamaani, hoolimata sellest, et arhiivides on säilinud üllatavalt paljut. Aga ajalukku on ta end sisse kirjutanud ja kuigi ta ise ei pruugiks selle pildiga, mis tast maalitakse, nõus olla, siis edevus, et teda veel sajand peale surma mäletatakse, kaaluks tõenäoliselt tema jaoks paljutki üles, lisanüansina, et kuna ta ise oma eluajal tõerääkimisega just ei hiilanud, siis tuleb leppida nende kildudega, mis jäid, olgu need siis tõed või legendid, ja eks igaüks sordib endale need meeldivamad välja. Mary W. Craig on enda kätte kogutud killud üsna usutavaks ja (enamjaolt) kaasahaaravaks raamatuks vorminud.

“Eesti tantsukunst: nüüd ja -? -sfäärid -väljad -horisondid -plaanid -utoopiad”

Raamat, mis on seotud hobiga. Et siis tants. See on üks kõhutantsu alaliik: American Tribal Style belly dance ehk ATS, mida iseloomustab grupiimprovisatsioon ja mida on vahel eesti keelde tõlgitud kui hõimutants, käibiv termin tegijate hulgas on lihtsalt ATS või vahel ka tribal, kuigi on eraldi ka tribal fusion, mis on veel hoopis omaette maailm.  Eesti keeles on selle kohta lugemist vähe ja punte, kes seda teevad, on ka vähe, mina tean kokku 5 (Müstika Tribe, Tribal Dream ja Extatica Tallinnas, Zarif Pärnus ja Fakesnake Tartus, kusjuures kõik on natuke omamoodi, Müstika on vanim ja enesekindlaim, Tribal Dream kõige pühendunum ja puhtama tehnikaga, Extatica kõige põnevam ja rohkem tribal fusioni poole kaldu, Zarifi ei ole kahjuks näinud ja Fakesnake — no ma ei tea, vast kõige hobilisem, et me hoolitseme, et meil endil laval tore oleks, lootes, et see publikuni ka jõuab). Tribal fusioni tegijaid on Eestis rohkem, aga ka mitte kuigi palju. Niisiis — eestikeelset lugemist ATSi kohta ei midagi, tribal fusioni kohta ei midagi, kõhutantsu kohta natuke (Amira “Minu Las Vegas” ja raamatud Mata Harist, kus tants on küll olemas, aga kuskil tagaplaanil), aga tantsu kohta üldisemalt juba midagi on, kuigi ka mitte just palju.

Tunnistan piinlikusega, et ega ma kuigi palju muu tantsumaailma vastu huvi ei tunne, näiteks lavaline rahvatants tundub mulle liiga formaalsena (tantsuklubide lähenemine meeldib mulle küll, kuigi sinna ei ole ma ammu sattunud) ja ballett on ilus küll, aga liig oma mängureeglitega. Kaasaegse tantsu või nüüdistantsu etendusi olen näinud ammu ja vähe, mõni on meeldinud, mõni mitte, sügavamat huvi ja teadmist pole tekkinud. Ka pean tunnistama, et avasin raamatu väikese eelarvamusega, olin hiljuti vaadanud ühte Tedexi videot juutuubis, kus koreograaf pisarsilmi seletas, mida ta oma tantsuga öelda tahtis (kuigi julmalt võttes on nii, et kui publik aru ei saa, siis on võimalused: a) sa ei väljendanud end küllalt selgelt, b) publik on loll, c) te räägite lihtsalt erinevates keeltes).

Aga raamat oli päris huvitav. Artiklite/esseede kogumik, mis valmis Sõltumatu Tantsu Lava sünnipäevaks. Kirjatööd on väga erinevad, nii stiili kui mõttetiheduse poolest, aga enamjaolt pakkusid kaasamõtlemist ja avasid mingi uue nüansi või võimaluse, kuidas tantsu näha või miks tantsu teha.

Artiklid üksiti, võtan appi ISE kataloogi, minu märkused on sulgudes kursiivis:

  • Evelyn Raudsepp “Saateks” — Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10. aastapäevaks koostatud kogumik sisaldab hetkevaadet Eesti tantsukunstist (hea sissejuhatus).
  • Jarmo Karing, Liis Vares, Mari-Liis Eskusson, Maria Goltsmann, Erik Alalooga, Johanna Karoline Kalm “Avatud kirjutamisplatvorm” — Aktuaalseid mõtteid, kommentaare ja arvamusi kaasaegsest Eesti tantsukunstist (mõttekilde segiläbi, teine sissejuhatus, kõige analüüsivam oli Erik Alalooga).
  • Evelin Lagle “Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest” — Nüüdistantsu seisundilisusest, kontseptuaalsusest, koreograafiapõhisusest ja kehakesksusest Kadri Noormetsa, Karl Saksa, Mart Kangro, Henri Hüti, Külli Roosna, Kenneth Flaki, Rene ja Carmel Kösteri lavastuste näitel (pikk ja põhjalik artikkel nüüdistantsu lavastusest 2010-2014, põimitud on nii teoreetiline lähenemine, nähtu kajastamine kui üldisema tantsupildi analüüs).
  • Madli Pesti “Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted” — Tantsukunsti mõisted – sõltumatu tants, uus tants, nüüdistants, kontseptuaalsus, kehakesksus, etenduskunst (toob selgust nüüdistantsuga seotud terminoloogilisse segadusse ja annab samas teada, et ka kogukonnasiseselt ei ole veel kõiges kokku lepitud, seda enam, et kõik on arengus ja uued asjad tahavad oma nime, aga mingid terminid on siiski üldkokkuleppelise sisuga ja neid võiks teada).
  • Henri Hütt “Eesriide avanemise eel ja kummarduse järel” — Kuigi etenduse eel- ja järeltegevused võivad olla väga erinevate vahenditega teostatud, loovad need koos etenduse terviku, mis liigub publikut arvestades ühtse eemärgi suunas (mõneti PRi juhisena võetav tekst, aga annab sellele PRle kuidagi õilsama maigu).
  • Liisi Aibel “Arvustavad, ahmivad ja abitud: publik nüüdistantsutandril” — Soome teatri- ja kirjandusteadlase Irmeli Niemi väljapakutud publikukategooriatele toetuv tantsuteatri publiku analüüs (Irmeli Niemil on lahterdus arvustavad, ahmivad, abitud, andunud ja ahistatud, Liisi Aibel võtab kolm esimest kategooriat ja analüüsib, millised need on ja kuidas nende nüüdistantsu vaatamise kogemust meeldivamaks teha).
  • Ele Viskus “Kodustamine” — (mõistu- või muinasjutt tantsu ajaloost ja arengust).
  • Andrus Laansalu “Kokkupõrge õhuga” — Autori fookuses on küsimused, kuidas tantsust mõelda ja milliseid võimalikke kontekste saab paigutada tantsu ümber (kergelt provokatiivne ja heas sõnastuses, nagu Laansalu tekstid ikka kipuvad olema, toob sisse biosemiootika võimalused tantsu tähenduse tõlgendamisel, seda artiklit peaks kunagi täie mõttega veel üle lugema).
  • Kai Valtna “Tehnika ja teadmine tantsuhariduses” — (pisut manitsevas toonis, aga põhipoint on, et tantsija peaks enne lavale minekut vähemalt enda jaoks olema läbi mõelnud, et miks ta sinna lavale üldse läheb).
  • Anu Ruusmaa “Keha ja intelligentsus” — Ameerika arengupsühholoogi Howard Gardneri teooriale toetudes vaatleb autor mitmeid vaimseid võimekusi: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik jt. (tsitaat artiklist: “Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat.”)
  • Kadri Noormets “dokument” — luuletus (ingliskeelne ja minu jaoks möh?).
  • Sylvia Köster “Tants 16 : 9” — Tantsufilm kui meedium (et siis mitte mängufilmid, kus tantsul on suur osa, vaid üksnes tantsule keskenduvad filmid, segu dokumentaalist, hetke salvestuset ja kunstist, üks võimalus tantsu nähtavale tuua ja vastavalt kinokunsti võimalustele tantsuga seotut võimendada, siiras soovitus tantsijatele selle valdkonnaga pisut rohkem tutvust teha).
  • Taavet Jansen “Interaktiivne paigalseis” — Tehnoloogiast ja inimesest kirjutades keskendub autor etenduskunstidele, täpsemalt tantsu ja tehnoloogia suhtele (suht tehniline ja minu jaoks igavapoolne jutt soovist näha uusi ja mõtestatud digilahendusi tantsulaval).
  • A. Šnaider, K. Kann, K. Juurak “Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha” — (mõtteid-tsitaate segiläbi, rohkem küsimusi kui vastuseid, näieks: “Teadlased pole siiamaani kindlad, kas inimesed räägivad seetõttu, et neil on oskus häält teha, või seetõttu, et neil on vajadus midagi öelda.”).
  • Krõõt Juurak “Siseintriig” — (raamatutegijate omavaheline tögamine, oleks võinud pigem välja jääda).

Ja kuigi Leenu Nigu siia raamatusse ei kirjutanud, siis tasub see nimi meelde jätta, ta on enimtsiteeritud tantsukriitik selles kogumikus ja nende tsiteeringute põhjal võib öelda, et väga pädev, analüüsiv ja hea sõnakastusoskusega kriitik.

Tänu lugemise väljakutse grupile ja vajadusele sellest raamatust kirjutada lugesin ma seda raamatust tõenäoliselt suurema tähelepanu ja süvenemisega kui ma seda muidu teinud oleks, niiet aitäh grupile :) Raamat on hõbedaste kaantega ja jääb pildile kole, raamatu reklaampilt on parem.