Charles de Lint “Wolf Moon”

Kui mu senised de Linti lugemised on olnud, et ma sisemiselt hüppan rõõmust üles-alla, et nii hea, nii hea, lugege kõik, siis selle raamatu puhul lausa ei hüppa ja kõigile soovitama ka ei kipu, kuigi päris hea lugemine oli mu jaoks ikka. 

Libahundilugu. Palju kammerlikum, kui need lood, mida ma varem olen lugenud. Mängud Euroopa mütoloogiaga ja tava-fantasyga. Pseudokeskaeg, kuskil mägede ja jõgede vahel on üks kõrts, kuskil on rida väikseid külasid ja kuningriike, aga need ei puutu eriti asjasse, oluline on kõrts, selle elanikud — ränduripisikuga kõrtsipidaja, tema noor sugulane, teenijatüdruk ja kaks sulaspoissi, kõik kokku rohkem perekond kui pere- ja teenijarahvas — ja kaks külalist — libahunt ja muusik. 

Lugu ise oli mu jaoks küllalti lihtne ja etteaimatav segu põnevusest, õudusest ja armuloost ning erilist elamust ei pakkunud, aga de Linti kirjutamist nautisin ma küll. Mul tekkis siin ingliskeelseid noortekaid lugedes juba tunne, et ma üsna oskan inglise keeles lugeda, de Lint andis selgelt mõista, et ega ikka hästi ei oska küll, sõnavara on napp ja osadest lausekonstruktsioonidest läbinärimine nõudis päris korralikku pingutust. Aga see oli huvitav ja ilus :)

Eesti lugeja jaoks on see libahundi käsitlus kuidagi normaalne, lääne lugeja jaoks, kes on harjunud, et libahunt on sunniltmuutuv kurjus, võib käsitlus, et libahunte on igasuguseid, ka leebemaid ja iseotsustajaid, olla võib-olla isegi originaalne. Muusika mõju on siin raamatus üsna oluline märksõna. Aga suure osa, mu maitse jaoks natuke liiga suure osa, raamatust võtavad enda alla igapäevaaskeldused ja kangelase siseheitlused. A nuh, las siis olla, midagi lihtsamat siis seekord autorilt, kelle loomingut ma väga austan.

“Sleepy Hollow” — 5 koomiksit

Ma isegi ei tea, mis mind selleks ajendas, aga ühel õhtul toksisin guugli otsingusse “sleepy hollow comics” ja siin need leitud viis koomiksit siis nüüd on, sobitusid ilusti igast veidrate punktide alla.

2016 — Raamat, mis on ilmunud aastal 2000 — “Sleepy Hollow” (DC Comics, 2000, [68] lk, tekst Steven T. Seagle, pilt Kelley Jones) on filmi adaptsioon. Ma küll ei mäleta filmi väga selgelt, aga mu meelest on koomiks suht kahvatu filmi vari. Kuigi kiireks süžee meeldetuletuseks sobib päris hästi. Ja need, kes filmi pole näinud, ei oska vast ka kurta, neile on vast täitsa keskmiselt hea koomiks, et ei miskit erilist, aga midagi väga nurada ka ei saa: lugu on ja pöörakuid on ja karaktereid on, vihjed ja kaasamõtlemisjuppe on, tempo on paigas. Kunstnik on ka enamvähem korralik, ei miskskit väga tähelepanuväärset, aga midagi silma ka ei kriibi.

#jubejutt — “Grimm Fairy Tales presents Sleepy Hollow” (Zenescope, 2012-2013, [132] lk; tekst Dan Wickline, Joe Brusha, Ralph Tedesco, Raven Gregory, pilt AC Osorio). Peata ratsaniku legend tõstetud tänapäeva. Tudengid, eksamivastuste ostusoov, liiga kaugele läinud ähvardus ja kolekole kättemaks. Loona üsna ok, erinevate tegelaste minevik ja mõtted tulid üsna ootamatult välja ning avasid lugu tasapisi läbi erinevate vaatepunktide. Pildiline pool oli veider, kohati täitsa hea — eriti mehed ja hobused — kohati täitsa totakas — eriti naistegelased.

Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng — Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega — “Sleepy Hollow: Origins” (Boom!, 2015, [28] lk; tekst Mike Johnson, pilt Matias Bergara). See oli nüüd mingi pudru ja kapsad, millest ma midagi aru ei saanud. Et pätiplikast saab politseinik, et Iseseisvussõja ajal keegi vahetas pooli, et saksa keel on kõikse kurja juur, kuskil on mingi oluline medaljon. Kui ikka sarja näinud ei ole, siis iseseisvana see koomiks mu meelest ei tööta. Kunstnik oli mu meelest keskmisest tsiba kabedam, aga mitte ülivõrdeid väärt. Tiitli “võõrad suled” teenib ära fännikirjanduse maiguga.

#ulmekirjandus — oktoober — nõiad või kuradid — “Sleepy Hollow: Providence” (Boom!, 2015, [102] lk; tekst Eric Carrasco, pilt Victor Santos). Whooosh! Kloppadi-kloppadi, mürts-põmm-pahh! Halvad koledad haldjad jahtimas inimesi ja artifakte ja hunnik mürtsu ja amišid ja happy end. Haldjad näevad suht põrgurahva moodi välja ja amišist ravitseja võib ju nõia ette käia küll. Lugu ise just väga kaasa ei tõmmanud (segane ja liiga tapelung), pildiline pool ka mitte (aga kritiseerimisvajadust ka eriti polnud), niiet edasi ei soovita, aga kiireks sirvimiseks kõlbas küll. Kes otsib LGBTQ esindatust koomiksites, siis siin veidi on.

#ulmekirjandus — august — ajaränd — “Sleepy Hollow” (Boom!, 2014-2015, [108] lk; tekst Marguerite Bennett, pilt Jorge Coelho). See oli nüüd kõigist neist “Sleepy Hollowitest” kõikse parem. Ajarännu moment tuleb sellest, et Ichabod Crane satub Iseseisvussõjaaegsest Ameerikast tänapäeva ja püüab siin kohaneda, abiks on talle noor politseinik Abbie Mills. Ichabod püüab vastutasuks olla abiks Abbiele politseitöös. Üsna ruttu keerab kõik hoopis ulmeliseks ära, teisi dimensioone ja igivanu koletisi on kapaga, lisaks pisut tegelaste psühoogias urgitsemist. Lugu jooksis täitsa huvitavalt ja pildiline pool oli keskmiselt kena. Sellel koomiksil oli tore lisand — iga vihiku lõpus hoopis teises stiilis joonistatud koomiline vahapala Ichabodi ja Abbie igapäevaelust. Seda koomiksit julgeks juba vabama käega edasi soovitada.

Mart Kangur “Armkude”

Ma loen “Müürilehte” vähem kui peaks/võiks, aga mulle on päris mitu korda näppu jäänud need suvised lugemishoroskoobid. Need on sellise mõnusa huumoriga, seal tegijate kambas on palju neid, kes kirjandust hästi teavad, ja vähemalt üks, kes on tuttav tähemärkide stereotüüpidega. Sel suvel pakuti Kaladele “Eesti novelli” ja Mart Kanguri luulekogu. Novellikogust loobusin, võib-olla kunagi väga kauges tulevikus sirvin, aga luulekogu tõstsin lugemislauale ja nüüd sain suve lõppedes läbi ka.

Sõnad, armastus ja üksindus. Vahele paar meelespealille ja lonks kohvi, aga lõppeks on ikkagi sõnad, armastus ja üksindus.

Kui hea see luulekogu on, ma ei oska hinnata. Mulle oli see kurbadest teemadest hoolimata kuidagi meeldiv lugemine, sõnad kui pärlid kees ja kogu kogu kui keede rida, natuke erinevad pikkuselt ja pärlite kujult, suht samas toonis ja meeles, aga igavaks ei lähe. Mõni koht pani küll natuke kulmu kergitama, aga valdavalt voolasid sõnad tasakesi ridarealt raamatust pähe ja südamesse.

Kindlasti ei ole see minu jaoks aasta parim luulekogu, aga ma ei imestaks üldse, kui see kogu järgmisel varakevadel Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominentide hulgas oleks.

Selle suve lugemishoroskoop on siin.

*


armastusest üle saamine
võtab aega
sest armastusel ei ole silda
ega paadimeest
ega isegi kaldaid
armastusel ei ole
otsa ega äärt
armastusest üle saamine
võtab kogu su aja
midagi ei jää üle
ta võtab su keha
ja hinge
ja elu
ja lõpuks jääb ikkagi ainult
see piiritu armastus

 

Oliver Bowden “Assassin’s Greed. Taassünd”

See raamat on halb, aga mitte läbinisti halb. Abitu, veniv, mustvalge, naiivne. Aga sinnammani, kui ma õlgu kehitasin, et miks see raamat ulmekate all on, sobiks paremini ju ajalooliste teoste hulka, polnud lugemine eriti valus, et halb küll, aga siiski loetav, see templirüütilite ja assassiinide vastasseisu kirjeldus polnud kõikse hullem ning siin olid koguni omad peaaegu head hetked, näiteks see 15. saj. lõpu Itaalia linnriikide võimujoonte kirjeldused ja tegelasena Leonardo da Vinci või peategelase areng või mõned põnevushetked, aga sealt, kus ulmeelement tegelt ka sisse tuli, läks asi ikka väga igavaks kätte ära, kärtsmürtspõmmpahh ja pateetiline jura. Mängu ma mänginud ei ole ja filmi ka näinud ei ole ja ega see raamat ei innusta ka kuidagimoodi, kuigi netis vastujooksnud pildid annavad teada, et tegemist on päris kena visuaaliga. Ahjaa, selle eest, et raamatu lõpus on tegelaste nimekiri ning itaalia- ja ladinakeelsete väljendite sõnastik, tasub küll tänulik olla :)

Eda Ahi “Maailma avastamine”

Eda Ahi esimesed luulekogud said kriitikutelt valdavalt kestvaid kiiduavaldusi, ma veidi proovisin neid kogusid lugeda, aga kuna mul see silm, mis riimluulet loeb, on valdavalt selline hägune ja laseb üsna valitult infot ajju, siis päriselt ma neid ei lugenud. “Maailma avastamine” on üsna pikalt juba lugejatele kättesaadav olnud, aga kriitikutelt ei piiksugi. No miks ometi? Lugejatele näib see kogu meeldivat. Meeldis mulle ka. Päris mitme kandi pealt. Eda Ahi kirjutab siin luulekogus emaksolemise kogemusest. Ju see pealtnäha nii tavaline teema ongi vist kriitikud eemale peletanud. Lugejana nautisin seda, kuidas igituttavad situatsioonid on igavesti värsked ja avastamist väärt, kuidas Ahi vahetab vaatepunkte ja jutustajahäält, kuidas ta suudab sünteesida ninnunännu ja reaalprobleemid nii, et see ei lähe lamedaks, olgu, mõni värss võib-olla kõlgub piiri peal, aga päris üle piiri mu meelest ei jõuta, vastukaaluks on kõrvalt võtta mõni eriti vahva leid. Mu meelest on siin kogus värsitehnikaga rohkem ja lõbusamalt mängimist kui ma varasemast mäletan. Ja kuigi luulekogu teema on lapse maailma avastamine, siis seoseid varemloodud kirjandusega on siin kogus ka täitsa toredalt, mul näiteks oli väga hea meel, et mul Jaan Krossi “Maailma avastamine” eelnevalt loetud oli. Ja vahelduseks oli täitsa kena oma põhitoonilt optimistlikku ja elujaatavat luulekogu lugeda :)

Joe Hill, Jason Ciaramella, Nelson Dániel “The Cape. 1969”

Ma satun vahel netis sinna vabasse koomiksikeskkonda kolama ja kuna ma üldiselt koomiksite ajaloo ja trendidega olen väga kehvasti kursis, siis mulle satuvad vahel suht veidrad asjad ette.

Ma otsisin näidet kuuekümnendate koomiksitest, aga kõik, mis ette sattusid, olid mu maitse jaoks nii kehvasti joonistatud, et ma ei viitsinud neid lugeda. Selles loos oli otsitav aastaarv sees, pilt mulle meeldis ja kui ilmumisaasta on 2013, siis peab tõdema, et viiekümne aastaga on koomiksite joonistamisstiilid ikka väga palju muutunud — värvilisemaks, rikkalikumaks, täpsemaks.

Lugu algab kui tavapärane Vietnami sõja lugu, aga saab müstilist vinti juurde. Vägivalda on palju, aga esteks on see sõjalugu ja testeks, vaata kaanele, kes alusloo kirjutas, eksole, seda oligi ju oodata… Autorite töö on jagunenud nii, et Joe Hill (kui keegi veel ei tea, siis Joe Hill on Stephen Kingi poeg ning nende loomingus on sarnaseid jooni) on alusloo autor, Jason Ciaramella kirjutas loo koomiksiks ja Nelson Dániel joonistas pildid.

Siis ma tuhnisin natuke veel ja sain teada, et see raamat on eellugu sarjale “The Cape” ja et põhisari on lugejatele täitsa hästi meeldinud, selle “1969” osas on arvamused seinast seina. Mul endal on suht kõhklevad muljed. Pildiline pool mulle meeldis, see stiil ja värvidevalik. Loos midagi oli, mingi konks ja mäng oodatu ja ootamatuga, aga miskit jäi närima, et pole nagu päris see, minu puhul võib see lihtsalt olla sellest, et ma põhilugu ei teadnud, kuigi, ilma selle teadmista mõjus lugu mu jaoks täitsa terviklikult. 

Põhjus, miks mulle see Vietnami sõja lugu just nüüd silma jäi, oli see, et Prima Vista vestlusõhtul Uwe Laubi  ja Jüri Kallasega oli juttu sellest, et 1971., 1972. aastal kasutasid ameeriklased Vietnamis kliimamanipulatsioone, lastes vihmahooajal mahalangeval vihmakogusel kolmekordeistuda. 1974. aastal tuli selle tõukel ÜRO konventsioon, mis keelas ilmasekkumiste kasutamise sõjapidamises.

Juhani Karila “Väikese haugi püük”

No nii. Lugu Lapimaa nukast, kos näki, maru, kuraski, nõia ja kummituse ommava tavaperra. On noor naine Elina, kel om vajja tuu aug käe saia, ja igatsugu küla- ja muud rahvast segamas ja aitamas. Teemasid, millele lugedes mõelda, on palju, a mai nakse noid siin ärr kõnõlma, lukse esi. Soome kultuuriga kursisolijale on see vast sutsu lihtsam lugemine, kui muile, olkse vai tiidmine, mesmuudu tuu “no nii” siin vai sääl kõlla võiss ja mesmuudu seda mõissa võiss. Huumori poolest ei julge soovitada, mul oli küll muie suunurgas, kord lõbusam, kord kibedam, a olks noit, kiä saa kõvva naarda, ja noit, kiä luu lauskurva arvass. Mulle meeldis, väega häeste meeldse.

Hannu Rajaniemi “Suvemaa”

Idee on suurejooneline ja omapärane: raamat, mis põimib füüsika, okultismi, relgiooni, alternatiivajaloo, spiooniromaani. Siia-sinna kirjanduslikke vihjed, milledest ma enamikele pihta ei saanud, aga paar asja tundsin ära. 1938. aasta London ja surm ei ole lõpp, vaid surnud saavad erinevatel viisidel elavate maailmas osaleda. Suurbritannial on nii koguni kaks luurekeskust — Talvemaal, ehk elavate Londonis, ja Suvemaal, ehk surnute linnas. Tegelasi on palju ja mõned kipuvad liig ühenäolised olema, aga osadele on ilusti minevik ja motiivid külge kirjutatud. Joel Jansi järelsõnale toetudes arvan, et Cambridge’i meenutusi kirjutas Rajaniemi erilise lustiga. Lugemine ise läks mul suht üle kivide ja kändude, seda salongilikku viisakat omi mõtteid peitvat vestlust ning peategelase minevikus tuiutamist oli mu jaoks liiga palju ning arusaamine, kes mille eest siis tegelikult seisab, võttis omajagu aega. Lõpp läks kiireks märuliks, mida oli küll lihtsam lugeda, aga mis võttis jälle mõtlemisainet vähemaks. Et siis tegelikult mulle see raamat eriti ei istunud, aga uudishimust, et mida ja kuidas soomlased ulmes teevad, sai ikka läbi. Ja kahetseda pole põhjust, sest takkajärgi mõtlemist pakub raamat küll.

Pikemalt on raamatust kirjutanud Tea Roosvald Reaktoris ja Kaja Kleimann Lugemissoovituse blogis.

Genevieve Gornichec “The Witch’s Heart” ja Sally Magnusson “The Sealwoman’s Gift”

Need raamatud sattusid mul üksteise järel lugemisse ja neis oli üsna palju sarnast, seega panen ühte posti.

Need raamatud jõudsid minuni mõlemad raamatupoes ringi tuhlates ilma igasuguse eelinfota, kas nad ka lugemiskõlblikud on. Kaanepildid kutsusid ja kaanetekstid olid kuidagi seda nägu, et teema võiks ju huvitada, ja raamatu keskel suvaliselt paari lauset proovilugedes tundus, et stiililt on tegu ehk mulle sobiva tekstiga. Laias laastus läks õnneks, st mõlemad raamatud sobisid üsna hästi mu lugemislauale.

Mõlemad on ilukirjandusliku romaani mõttes debüüdid. Genevieve Gornichec on üsna noor ameerika autor, ma ei leidnud, et tal üldse varem midagi ilmunud oleks, kui, siis mõned jutud. Sally Magnusson on 60+ šoti ajakirjanik, kel on varem ilmunud päris mitu mitteilukirjanduslikku raamatut. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mul on teatav positiivne ja leebem eelhäälestus debütantide suhtes ja et mulle meeldivad debüüdid. Neis raamatuis oli ka olemas see debütandi õhin ja siiras soov kirjutada just seda raamatut. Mõlemas oli mu meelest ka pisut algaja kohmakust, Gornichecil rohkem ja Magnussonil vähem.

Mõlemad raamatud on iseäranis sobivad Põhjala fännidele. Gornichec tegeleb müütide ja Magnusson ajalooga. Mõlemil on raamatu tarbeks päris palju eeltööd tehtud: Gornichec õppis ülikoolis ajalugu, keskendus viikingiajastule, luges lisaks saagasid ja ta instast on näha, et ta tegeb mingil määral ka taaskehastamisega; Magnussonil on taust kodust kaasas, tema isa oli islandlane, kes elas küll pea kogu oma elu Šotimaal, aga kes muuhulgas tõlkis Islandi saagasid inglise keelde, lisaks võttis Magnusson ette mitu reisi Islandile, et paremini tunnetada just selle saare omapära. Sümpaatne on, et mõlema raamatu lõpus on lühikokkuvõte sellest, mis teadaolevalt tegelikult juhtus ja mis autoritele inspiratsiooni on andnud ning mis suunas võiks huviline nüüd edasi lugeda.

Mõlemad autorid on valinud peategelaseks naise, kellest me kuigi palju ei tea. Gornichec on võtnud keskseks tegelaseks poolte Loki lapsukeste (Hel, Fenrir, Jörmungand) ema nõid Angraboda ja Magnusson 17. sajandil elanud Islandi pastori Ólafur Egilssoni naise Ásta Thorsteinsdóttiri. Gornichec on mu meelest müütiste tegelastega päris kenasti ümber käinud, põhilugu jookseb tuntud radu, juurde on antud taustu, värve, motiive ja tundeid ning autoripoolsed lookohandused (n Angraboda karakteri sidumine teiste müütidest tuntud nõidadega) on enamjaolt hästi tehtud. Magnussoni kangelannast on ajalookirjadesse jäänud vaid nimi, kõik muu on Magnussoni väljamõeldis. 1627. aastal ründasid Islandit piraadid ja ligi 400 islandlast, nende hulgas ka Ólafur Egilsson ja Ásta Thorsteinsdóttir, müüdi Alžeerias orjadeks. Ólafur Egilsson saadeti Taani kuninga juurde lunarahanõudega, Ásta Thorsteinsdóttir jäi pea kümneks aastaks orjana Alžeeriasse ning jõudis lõpuks väga väheste islandlastega koju tagasi. 

Kust jookseb see piir, kusmaalt lihtsalt naispeategelasega raamat muutub naistekaks? Ma ei tea. Vist siis, kui keskendutakse suhetele, käiku läheb naiiv- või triviaalpsühholoogia ning teatav ebausutavus ja lihtsakoelisus. Mu meelest mõlemad raamatud kõlguvad seal piiri peal, mõlemas raamatus oli lehekülgi, mil ma tundsin, et nüüd loen naistekat, kuid üljoontes jäid mõlemad raamatud mu jaoks sinna “lihtsalt naispeategelasega raamatu” kategooriasse.

Oluline ühine teema raamatutes on perekond, armastus, emadus. Kohanemised ja kooskasvamised, lootused ja leinad, mõistmishetked ja möödarääkimised, muutused ja andestused, lahkuminekud ja kokkusaamised, valikud ja hetked, mil valikuid enam ei ole. Ja ema süda. See pereelu dünaamika kirjeldus oli mu meelest mõlemil päris hästi välja tulnud. Minu jaoks üllatavalt olid mõlemad raamatud üsna siivsad. Mind see lugedes ei seganud, aga see mõte käis mõlema puhul läbi küll, et mõni teine autor oleks selle või teise koha tõenäoliselt mahlakamalt lahendanud. 

Teine suur ühine teema neis raamatuis on mälu, lood ja lugude jutustamised. Sellest võiks pikalt-laialt edasi jahuda (näiteks, et paljud Loki sekeldused toimuvad nö lava taga ja Angrabodani jõuavad seed juttudena või et Ásta otsib ja leiab lohutust nii Islandi saagadest kui araabia muinasjuttudest), aga postitus saab niigi liiga pikk, toon välja aspekti, et eks needki raamatud ole seepärast kirjutatud, et teatud lood me ühismälus edasi elaks.

Ülesehituselt on mõlemad raamatud ses suhtes sarnased, et esimene pool raamatust on üsna tugev (eriti Magnussonil), siis tuleb mingi ärakukkumine või lohisemine, aga lõpp on jälle täitsa hästi. Karakterid on valdavalt omanäolised ja oma tugevuste ja nõrkustega, iseloomu ja motiividega, mõned tegelased on paremini välja joonistatud ja usutavamad kui teised, kusjuures Gornicheci karakterid on pisut mitmekülgsemad ja Magnussoni omad on toekama taustaga. Kirg teema vastu, millest nad kirjutavad, paistab mõlemil välja.

Ma arvan, et mõlemad raamatud võiksid eesti keeles ka täitsa olemas olla. Kui väljaandev kirjastus viitsiks vähegi erinevatele sihtgruppidele (eelpool nimetatud Põhjala-huvilised, naistekate lugejad, Gornicheci puhul vikerkaarerahvas ja Marveli fännid (see viimane on Anglesina postitusest ajendatud, ise ma poleks selle peale tulnud), Magnussoni puhul saab rõhuda ajaloole ja Islandile (Eestis on mu meelest väga palju inimesi, kes on Islandit külastanud või tahavad sinna minna) ja mõneti ehk ka religioossetele otsingutele ning kindlasti on gruppe, keda ma siia ei taibanud lisada, ehk siis lühidalt — need raamatud ei ole igaühele midagi, aga need on üsna paljudele erinevatele lugejagruppidele midagi) suunatud reklaami teha, siis võiks see ehk äragi tasuda.

Kui Anglesina lõpetas oma postituse sõnaga: “Soovitan!”, siis mul läheb see sõna mõlemale raamatule kaasa. Küll ilma hüüumärgita, aga no ikka sama sõnaga. Ja kui kummagilt midagi uut silma jääb, siis tõenäosus, et ma neid teisi raamatuid ka tahan lugeda, on päris suur.

François Schuiten, Benoît Peeters “Segadus Urbicande’is”

Selle raamatu puhul on mul  emotsioon praegu selline, et pigem ma rõõmustan, et see eesti keeles olemas on, kui et ma oleks lugu päriselt nautinud.

Iseenesest on koomiks ambitsioonikas, fantaasiarikas, hästi joonistatud ja huvitavaid edasimõtlemissuundi pakkuv ning pisut mälumänguline, et no millised vihjed pärismaailmale sa ära tunned, aga kuidagi ei haakind muga praegu.

Edasi soovitan küll :) Ja soovin, et sarja teised osad ka maakeelde jõuaksid.

Priit Hõbemägi Eesti Eskpressis, Mari Laaniste Sirbis.