Aliis Aalmann “Verihaljas”

Oo! Midagi värsket ja huvitavat ja head ja ilusat!

Esmalt ahmisin luulekogu hooga sisse, algusest otsani, kiiresti-kiiresti, ise kogu aeg üllatusseisundis, et ongi hea, kogu aeg on hea.

Siis panin kogu korraks kõrvale, guugeldasin, sain teada, et tegu on võrokesega, kes on uurinud rahvaluulet (link magistrtööle), kes teostab end ka kunsti alal (n juhendaja Aila Näpustuudios või galerii instas) ning “Verihaljas” on tema esimene luulekogu.

Ja siis hakkasin otsast peale naudiskledes lugema:

  • et oo, ma ei mäletagi värskemast eesti luulest regilaulu rütmi, sõnavara ja meeleolu kasutust, kui uus ja huvitav!
  • et oo, milline hõrk segu romantilisest minevikuihalusest ja realistlikust külaühiskonna tunnetusest!
  • et oo, kui vabalt ja nõtkelt ja mitmekesiselt voolav vabavärss!
  • et oo, millised lahedad sõnaleiud ja mõtteuperpallid ja ümberütlemised!
  • et oo, milline imetabane oskus edasi anda emotsioone, seda nii varjatult kui üsna otse!
  • et oo, kui läbimõeldud ja koguga kaasarääkiv kujundus!

Ja et oo, siit kogust on selle 1-2 näidisluuletuse väljavalimine ikka nii raske :) Niisiis jätan ma praegu selle tegemata ja jagan autori valikut autori esituses:

 

John Grisham “Salakaebaja”

Ma ei ole just kuigi palju Grishamit lugenud, aga tundub, et see “Salakaebaja” on üsna tüüpiline grishamlik lugu. Loo keskmes on advokaadid, siin siis need, kes kohtunike tegevusel silma peal hoiavad. Toimumiskoht on Florida, tegevusaeg 2010-2011. Raamatust saab üsna palju teada kasiinode ja indiaaniterritoorimite seaduserisuste kohta. Algab kõik suhteliselt vaikselt ja rahulikult, aga siis hakkab tulema. Laipu, korruptsiooni, mahhinatsioone, rahapesu, süüdistusi, juurdlust, infovahetust. Lõpuks saavad pahad pokri ja kogu au endale FBI. Aga lugeda oli põnev. Kuigi tegelased ei olnud just kuigi hästi välja joonistatud ja paljuks läks neid ka, siis tegevustik hoidis asjad joonel. Ahjaa, peategelase vend oli küll huvitav ja eripärane karakter. Tempos raamat aastas on Grisham vist minu jaoks paras.

Zane Grey “Kaduv ameeriklane”

Ma olen üldiselt seda meelt olnud, et ilukirjandus ei vanane. See raamat pani lausele ühe sõna juurde, et hea ilukirjandus ei vanane. “Kaduv ameeriklane” oli minu jaoks selline, mis vananes.

Raamatu tegevusaeg on kuskil 1915-1918 ja peategelasteks idarannikult pärit keskklassi valge neiu ja lapsena kodukandist röövitud kolledžiharidusega oma isade maale tagasi pöördunud indiaaninoormees.

Kui ma lugesin, siis oli mul tunne, et tegu on vana kehva Hollywoodi stsenaariumiga. Kirjeldused olid enamvähem loetavad, looduse kohad kohati isegi täitsa hästi, aga tegevustik oli kuidagi imelik ja tegevustiku kirjeldus pateetiline ja tegelased üheplaanilised ja/või klišeed, loo moraal kõikus siia- ja sinnapoole, dialoogid olid ko-hu-ta-vad ja armustseenid veel hullemad. Esimene peatükk oli nagu täitsa hästi kirjutatud, see oli vist see, millega kirjastajalt leping osteti, edasi läks asi mu meelest laisaks ära. Probleemid, mida teoses välja toodi, olid ju täitsa tõsised ja olulised, aga see, kuidas ja mis tooniga neid käsitleti, oli kuidagi möhh…

Aga miskit ses raamatus ju ikka oli. Kui mitte muud, siis õhutus teemat pisukene edasi uurida. Millal said inidaanlased Ameerika Ühendriikide kodakondsuse? Jah, 1924. Aga kodakondsusega ei tulnud kohe õigus hääletada, see käis osariigiti erinevalt, üldiselt ida pool varem ja lääne pool hiljem, aga Wiki andmetel oli nii 1948. aastaks peaaegu kõik, välja arvatud mõned erandid, kellele saabus hääletusõigus alles 1970. aastal… Kuulge, see oli ju suht eile. Ma hakkan üha enam lugu pidama Marlon Brandost, kes 1973. aastal saatis indiaanitüdruku enda eest Oscari kõnet pidama.

Minust on Zane Grey nimi kuidagi mööda jooksnud, aga ta oli produktiivne (igal aastal raamat või paar, pigem paar, vahel rohkemgi) autor, üsna populaarne ja filme on tema raamatute põhjal tehtud palju. Seegi raamat tehti juba ilmumisaastal (1925) filmiks ja on hiljem ka (1955) tehtud.