Ma luban, et ma kunagi kirjutan siin sellest raamatust pikemalt, esialgu vaid määratlus, et see on kaasaegne krimisugemetega indiaaninoorsooromaan ja et mulle meeldis. Küll mitte täiega, aga ses raamatus oli päris mitmeid aspekte, mis mulle meeldisid.
***
Üks vana luulekogu maeiteamitmekordsel ülelugemisel. Ja ikka on midagi avastada. Ja alati on nii kurb, et me ei saa kunagi teada, millised oleksid olnud küpse Ollinovski luuletused. Ma arvan, et need oleksid mulle meeldinud.
See kogu on kokku pandud peale noore luuletaja surma sellest, mis järele jäi. Ühtpidi on sedakaudu siin ka natuke nõrgemaid luuletusi ja kes soovib kureeritumat valikut, siis 2009. aastal ilmus “Aeroplaan esimesest pilgust”, aga mu jaoks on see 1994. aasta valik kuidagi südamelähedasem ja õigem.
Kel Ollinovski veel avastamata, neile julgen soovitada küll, ükskõik, kumba luulekogu, umbes pool on kattuv. Mõnes mõttes on ta looming mu jaoks nagu eel-Erakkond.
Üks luuletus lauluna. Mul on nagu meeles, et ma olen seda Pööloy Gläänzi esituses kuulnud, aga võib-olla ma mäletan valesti. Siin on Lauri Sommeri akustiline versioon.
Pilt Keiti Vilmsi Tartu tänavaluule projektist:
Teose ühest meediumist teise ülekandmine pole just lihtne asi, oluline on, et teosest valitakse need õiged tükid, mis uue meediumiga sobituksid, et miskit tähtsat tee peal ära ei pudeneks ja teose hõng kestaks edasi, aga et ümbertõstja enda autorimina saaks ka kuidagi väljendatud.
Veiko Tammjärvel on see nõks käpas. ““Hukkunud alpinisti” hotell” oli väga hea ja “Rehepapp” on sama hea :)
Kui hea just, seda ma momendil ei lahka, aga pikemalt kirjutas koomiksist Laura siin. Minge vaadake Veiko Tammjärve lehel ka veel ringi, seal on näiteks lühikoomiks “Kratt“.
Täiuslik sügisene luulekogu.
Ideaalne lugemiskoht oleks kuskil üksikus häärberis, kamina ees ja küünlavalgel. On õhtuhämarus ja poolraagus puud kõiguvad tuules. Hakid on juba ära lärmanud, aga öökullihuikeini on veel aega. Käeulatuses õrn veinipeeker või kore viskiklaas. Kuskilt maja teisest otsast kostab kauge klaver ja gootilik, kõrge, veniv ja halav laul. Laul, kus on lootus ja lein, igatsus ja meeleheide.
See kogu on mu jaoks nii 19. saj. romantismuse esindaja, need suured tunded ja morbiidsus, lopsaks sõnakasutus suht kindlas raamis, segiläbi vihjed ja viiteid ning väga otseütlemisi, müstilisi heietusi ja natuke reaalikolakat ka. Kirjandusteadus liigitab Stenbocki küll dekadentsi alla. Aga tühja sest liigitusest, õiges tujus ja õiges meeleolus võib sedasorti kirjandus olla mu jaoks väga hea lugemine.
Ega tõlkijal — Riina Jesmin — lihtne polnud, aga suuremalt jaolt unustasin ma lugedes isegi ära, et tegu on tõlkeluulega, värsid olid kuidagi nii loomulikud. Ja tõlkijal on lausa imetabane ajastutunnetus! Mul on väga hea meel, et need luuletused nüüd eesti keeles olemas on.
Mul pole õrna aimu, kui tuntud need värsid oma ilmumisajal olid, aga pidid ju ikka olema, et otsapidi tänapäevani välja kesta, kuigi ega see tänapäevane austajate ring vist kuigi suur pole…
Ahjaa, kui keegi küsib, et mis vahe on tujul ja meeleolul, siis enamvähem on need samad asjad jah, aga tuju on minu jaoks rohkem kehaline, et tahtmine midagi teha, ja meeleolu pigem vaimne mõtisklev meeleseisund.
Kui mu senised de Linti lugemised on olnud, et ma sisemiselt hüppan rõõmust üles-alla, et nii hea, nii hea, lugege kõik, siis selle raamatu puhul lausa ei hüppa ja kõigile soovitama ka ei kipu, kuigi päris hea lugemine oli mu jaoks ikka.
Libahundilugu. Palju kammerlikum, kui need lood, mida ma varem olen lugenud. Mängud Euroopa mütoloogiaga ja tava-fantasyga. Pseudokeskaeg, kuskil mägede ja jõgede vahel on üks kõrts, kuskil on rida väikseid külasid ja kuningriike, aga need ei puutu eriti asjasse, oluline on kõrts, selle elanikud — ränduripisikuga kõrtsipidaja, tema noor sugulane, teenijatüdruk ja kaks sulaspoissi, kõik kokku rohkem perekond kui pere- ja teenijarahvas — ja kaks külalist — libahunt ja muusik.
Lugu ise oli mu jaoks küllalti lihtne ja etteaimatav segu põnevusest, õudusest ja armuloost ning erilist elamust ei pakkunud, aga de Linti kirjutamist nautisin ma küll. Mul tekkis siin ingliskeelseid noortekaid lugedes juba tunne, et ma üsna oskan inglise keeles lugeda, de Lint andis selgelt mõista, et ega ikka hästi ei oska küll, sõnavara on napp ja osadest lausekonstruktsioonidest läbinärimine nõudis päris korralikku pingutust. Aga see oli huvitav ja ilus :)
Eesti lugeja jaoks on see libahundi käsitlus kuidagi normaalne, lääne lugeja jaoks, kes on harjunud, et libahunt on sunniltmuutuv kurjus, võib käsitlus, et libahunte on igasuguseid, ka leebemaid ja iseotsustajaid, olla võib-olla isegi originaalne. Muusika mõju on siin raamatus üsna oluline märksõna. Aga suure osa, mu maitse jaoks natuke liiga suure osa, raamatust võtavad enda alla igapäevaaskeldused ja kangelase siseheitlused. A nuh, las siis olla, midagi lihtsamat siis seekord autorilt, kelle loomingut ma väga austan.
Ma isegi ei tea, mis mind selleks ajendas, aga ühel õhtul toksisin guugli otsingusse “sleepy hollow comics” ja siin need leitud viis koomiksit siis nüüd on, sobitusid ilusti igast veidrate punktide alla.
2016 — Raamat, mis on ilmunud aastal 2000 — “Sleepy Hollow” (DC Comics, 2000, [68] lk, tekst Steven T. Seagle, pilt Kelley Jones) on filmi adaptsioon. Ma küll ei mäleta filmi väga selgelt, aga mu meelest on koomiks suht kahvatu filmi vari. Kuigi kiireks süžee meeldetuletuseks sobib päris hästi. Ja need, kes filmi pole näinud, ei oska vast ka kurta, neile on vast täitsa keskmiselt hea koomiks, et ei miskit erilist, aga midagi väga nurada ka ei saa: lugu on ja pöörakuid on ja karaktereid on, vihjed ja kaasamõtlemisjuppe on, tempo on paigas. Kunstnik on ka enamvähem korralik, ei miskskit väga tähelepanuväärset, aga midagi silma ka ei kriibi.
#jubejutt — “Grimm Fairy Tales presents Sleepy Hollow” (Zenescope, 2012-2013, [132] lk; tekst Dan Wickline, Joe Brusha, Ralph Tedesco, Raven Gregory, pilt AC Osorio). Peata ratsaniku legend tõstetud tänapäeva. Tudengid, eksamivastuste ostusoov, liiga kaugele läinud ähvardus ja kolekole kättemaks. Loona üsna ok, erinevate tegelaste minevik ja mõtted tulid üsna ootamatult välja ning avasid lugu tasapisi läbi erinevate vaatepunktide. Pildiline pool oli veider, kohati täitsa hea — eriti mehed ja hobused — kohati täitsa totakas — eriti naistegelased.
Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng — Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega — “Sleepy Hollow: Origins” (Boom!, 2015, [28] lk; tekst Mike Johnson, pilt Matias Bergara). See oli nüüd mingi pudru ja kapsad, millest ma midagi aru ei saanud. Et pätiplikast saab politseinik, et Iseseisvussõja ajal keegi vahetas pooli, et saksa keel on kõikse kurja juur, kuskil on mingi oluline medaljon. Kui ikka sarja näinud ei ole, siis iseseisvana see koomiks mu meelest ei tööta. Kunstnik oli mu meelest keskmisest tsiba kabedam, aga mitte ülivõrdeid väärt. Tiitli “võõrad suled” teenib ära fännikirjanduse maiguga.
#ulmekirjandus — oktoober — nõiad või kuradid — “Sleepy Hollow: Providence” (Boom!, 2015, [102] lk; tekst Eric Carrasco, pilt Victor Santos). Whooosh! Kloppadi-kloppadi, mürts-põmm-pahh! Halvad koledad haldjad jahtimas inimesi ja artifakte ja hunnik mürtsu ja amišid ja happy end. Haldjad näevad suht põrgurahva moodi välja ja amišist ravitseja võib ju nõia ette käia küll. Lugu ise just väga kaasa ei tõmmanud (segane ja liiga tapelung), pildiline pool ka mitte (aga kritiseerimisvajadust ka eriti polnud), niiet edasi ei soovita, aga kiireks sirvimiseks kõlbas küll. Kes otsib LGBTQ esindatust koomiksites, siis siin veidi on.
#ulmekirjandus — august — ajaränd — “Sleepy Hollow” (Boom!, 2014-2015, [108] lk; tekst Marguerite Bennett, pilt Jorge Coelho). See oli nüüd kõigist neist “Sleepy Hollowitest” kõikse parem. Ajarännu moment tuleb sellest, et Ichabod Crane satub Iseseisvussõjaaegsest Ameerikast tänapäeva ja püüab siin kohaneda, abiks on talle noor politseinik Abbie Mills. Ichabod püüab vastutasuks olla abiks Abbiele politseitöös. Üsna ruttu keerab kõik hoopis ulmeliseks ära, teisi dimensioone ja igivanu koletisi on kapaga, lisaks pisut tegelaste psühoogias urgitsemist. Lugu jooksis täitsa huvitavalt ja pildiline pool oli keskmiselt kena. Sellel koomiksil oli tore lisand — iga vihiku lõpus hoopis teises stiilis joonistatud koomiline vahapala Ichabodi ja Abbie igapäevaelust. Seda koomiksit julgeks juba vabama käega edasi soovitada.
Ma loen “Müürilehte” vähem kui peaks/võiks, aga mulle on päris mitu korda näppu jäänud need suvised lugemishoroskoobid. Need on sellise mõnusa huumoriga, seal tegijate kambas on palju neid, kes kirjandust hästi teavad, ja vähemalt üks, kes on tuttav tähemärkide stereotüüpidega. Sel suvel pakuti Kaladele “Eesti novelli” ja Mart Kanguri luulekogu. Novellikogust loobusin, võib-olla kunagi väga kauges tulevikus sirvin, aga luulekogu tõstsin lugemislauale ja nüüd sain suve lõppedes läbi ka.
Sõnad, armastus ja üksindus. Vahele paar meelespealille ja lonks kohvi, aga lõppeks on ikkagi sõnad, armastus ja üksindus.
Kui hea see luulekogu on, ma ei oska hinnata. Mulle oli see kurbadest teemadest hoolimata kuidagi meeldiv lugemine, sõnad kui pärlid kees ja kogu kogu kui keede rida, natuke erinevad pikkuselt ja pärlite kujult, suht samas toonis ja meeles, aga igavaks ei lähe. Mõni koht pani küll natuke kulmu kergitama, aga valdavalt voolasid sõnad tasakesi ridarealt raamatust pähe ja südamesse.
Kindlasti ei ole see minu jaoks aasta parim luulekogu, aga ma ei imestaks üldse, kui see kogu järgmisel varakevadel Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominentide hulgas oleks.
Selle suve lugemishoroskoop on siin.
*
armastusest üle saamine
võtab aega
sest armastusel ei ole silda
ega paadimeest
ega isegi kaldaid
armastusel ei ole
otsa ega äärt
armastusest üle saamine
võtab kogu su aja
midagi ei jää üle
ta võtab su keha
ja hinge
ja elu
ja lõpuks jääb ikkagi ainult
see piiritu armastus
See raamat on halb, aga mitte läbinisti halb. Abitu, veniv, mustvalge, naiivne. Aga sinnamaani, kui ma õlgu kehitasin, et miks see raamat ulmekate all on, sobiks paremini ju ajalooliste teoste hulka, polnud lugemine eriti valus, et halb küll, aga siiski loetav, see templirüütilite ja assassiinide vastasseisu kirjeldus polnud kõikse hullem ning siin olid koguni omad peaaegu head hetked, näiteks see 15. saj. lõpu Itaalia linnriikide võimujoonte kirjeldused ja tegelasena Leonardo da Vinci või peategelase areng või mõned põnevushetked, aga sealt, kus ulmeelement tegelt ka sisse tuli, läks asi ikka väga igavaks kätte ära, kärtsmürtspõmmpahh ja pateetiline jura. Mängu ma mänginud ei ole ja filmi ka näinud ei ole ja ega see raamat ei innusta ka kuidagimoodi, kuigi netis vastujooksnud pildid annavad teada, et tegemist on päris kena visuaaliga. Ahjaa, selle eest, et raamatu lõpus on tegelaste nimekiri ning itaalia- ja ladinakeelsete väljendite sõnastik, tasub küll tänulik olla :)
Eda Ahi esimesed luulekogud said kriitikutelt valdavalt kestvaid kiiduavaldusi, ma veidi proovisin neid kogusid lugeda, aga kuna mul see silm, mis riimluulet loeb, on valdavalt selline hägune ja laseb üsna valitult infot ajju, siis päriselt ma neid ei lugenud. “Maailma avastamine” on üsna pikalt juba lugejatele kättesaadav olnud, aga kriitikutelt ei piiksugi. No miks ometi? Lugejatele näib see kogu meeldivat. Meeldis mulle ka. Päris mitme kandi pealt. Eda Ahi kirjutab siin luulekogus emaksolemise kogemusest. Ju see pealtnäha nii tavaline teema ongi vist kriitikud eemale peletanud. Lugejana nautisin seda, kuidas igituttavad situatsioonid on igavesti värsked ja avastamist väärt, kuidas Ahi vahetab vaatepunkte ja jutustajahäält, kuidas ta suudab sünteesida ninnunännu ja reaalprobleemid nii, et see ei lähe lamedaks, olgu, mõni värss võib-olla kõlgub piiri peal, aga päris üle piiri mu meelest ei jõuta, vastukaaluks on kõrvalt võtta mõni eriti vahva leid. Mu meelest on siin kogus värsitehnikaga rohkem ja lõbusamalt mängimist kui ma varasemast mäletan. Ja kuigi luulekogu teema on lapse maailma avastamine, siis seoseid varemloodud kirjandusega on siin kogus ka täitsa toredalt, mul näiteks oli väga hea meel, et mul Jaan Krossi “Maailma avastamine” eelnevalt loetud oli. Ja vahelduseks oli täitsa kena oma põhitoonilt optimistlikku ja elujaatavat luulekogu lugeda :)
Ma satun vahel netis sinna vabasse koomiksikeskkonda kolama ja kuna ma üldiselt koomiksite ajaloo ja trendidega olen väga kehvasti kursis, siis mulle satuvad vahel suht veidrad asjad ette.
Ma otsisin näidet kuuekümnendate koomiksitest, aga kõik, mis ette sattusid, olid mu maitse jaoks nii kehvasti joonistatud, et ma ei viitsinud neid lugeda. Selles loos oli otsitav aastaarv sees, pilt mulle meeldis ja kui ilmumisaasta on 2013, siis peab tõdema, et viiekümne aastaga on koomiksite joonistamisstiilid ikka väga palju muutunud — värvilisemaks, rikkalikumaks, täpsemaks.
Lugu algab kui tavapärane Vietnami sõja lugu, aga saab müstilist vinti juurde. Vägivalda on palju, aga esteks on see sõjalugu ja testeks, vaata kaanele, kes alusloo kirjutas, eksole, seda oligi ju oodata… Autorite töö on jagunenud nii, et Joe Hill (kui keegi veel ei tea, siis Joe Hill on Stephen Kingi poeg ning nende loomingus on sarnaseid jooni) on alusloo autor, Jason Ciaramella kirjutas loo koomiksiks ja Nelson Dániel joonistas pildid.
Siis ma tuhnisin natuke veel ja sain teada, et see raamat on eellugu sarjale “The Cape” ja et põhisari on lugejatele täitsa hästi meeldinud, selle “1969” osas on arvamused seinast seina. Mul endal on suht kõhklevad muljed. Pildiline pool mulle meeldis, see stiil ja värvidevalik. Loos midagi oli, mingi konks ja mäng oodatu ja ootamatuga, aga miskit jäi närima, et pole nagu päris see, minu puhul võib see lihtsalt olla sellest, et ma põhilugu ei teadnud, kuigi, ilma selle teadmista mõjus lugu mu jaoks täitsa terviklikult.
Põhjus, miks mulle see Vietnami sõja lugu just nüüd silma jäi, oli see, et Prima Vista vestlusõhtul Uwe Laubi ja Jüri Kallasega oli juttu sellest, et 1971., 1972. aastal kasutasid ameeriklased Vietnamis kliimamanipulatsioone, lastes vihmahooajal mahalangeval vihmakogusel kolmekordeistuda. 1974. aastal tuli selle tõukel ÜRO konventsioon, mis keelas ilmasekkumiste kasutamise sõjapidamises.
Sulepuru 