Joe Gill, Jack Sparling “Friday Foster”

Ma olen siin väljakutsete kõrval mänginud ka Tartu Linnaraamatukogu lugemismängu. Kui eelmisel aastal ma püüdsin, et üks raamat läheb ühte või teise, siinsesse väljakutsesse või Lutsu raamatukogu lugemismängu, aasta lõpul sain aru, et see on siiski liig ning sel aastal on siis teisiti: kui loetud raamat sobib mõlemasse, siis panen mõlemasse. Ja nõnda on mul siis oktoobri keskpaigaks see mäng mängitud ka. Viimane lugemata punkt oli “midagi reedega seotut” ja mul ei tulnud sugugi häid ideid, Heinleini või “Robinsoni” ma üle lugeda ei viitsinud ja midagi uut silma ei hakanud. Kolasin koomiksilehel ja trükkisin sisse otsisõna “friday”, sain teada, et on üks noorte krimikoomiks “Friday”, millest vabalt lugeda oli esimene osa ja mis ei olnud siiski kuigi huvitav, mitu vihikut sarjast “Friday the 13th”, mis osutus minu maitse jaoks liig vägivaldseks, ning “Friday Foster”, mille ma esialgu põlgasin ära, et liialt vanamoeline, ilmunud 1972, aga mis osutus tegelikult täitsa kabedaks krimilühilooks, kus tegevus toimub New Yorgis, probleemiasetus on kuulsuse taak ja paparazzid, peategelane on noor naine, tarmukas Harlemist pärit mustanahanine fotograaf/fotograafi assistent. Mu meelest on lugu ajaproovile päris hästi vastu pidanud, ma olin isegi mitme koha pealt päris üllatunud, kui hästi. Ahjaa, niipalju kaevasin infot veel juurde, et Friday Fosteri lugusid on tegelt mitmeid ja aasta tagasi ilmus mingi osa neist lugudest uue koloreeringuga ja selle võrra kaasaegsema väljanägemisega uuesti. 1975. aastal tehti selle koomiksitegelasega ka film, ikka sama pealkirjaga, “Friday Foster”.

Freya Sampson “Viimane raamatukogu”

Keskeltläbi keskmine raamatukogulugu. Tegelased olid liig stereotüüpsed ja tegevustik liig ebausutav, aga paar mõtlikumat ja kaasanoogutamapanevat kohta oli olemas ka, lisaks meeldis mulle muidugi raamatu üldine positiivne suhtumine lugemisse ja raamatukogudesse. 

Minu raamatuvalik raamatukogust on väga eklektiline. Vahel panen silma peale, kui uusi raamatuid vastu võtan (iseäranis lähevad lugemisjärjekorda nõnda luulekogud). Vahel käin udusel pilgul riiulitest mööda ja püüan tunnetada, et millise raamatu tuju mul täna tegelikult on. Vahel teen enne eeltööd ja/või kuulan soovitusi ning tellin Estrist raamatu ära. Mõnikord on midagi vaja nn kohustuslikus korras töö jaoks võtta. Ja mõnikord harva pinnin kolleege, et soovitagu mulle midagi head :)

 

Indrek Hirv “Päiskivi”

Hirve luule mulle meeldib. Iseäranis need viimased kogud, sest nagu ta ise on öelnud, sai ta vormi kammitsast lahti, aga see lugejatele mingite salapäraste killukeste jagamine on alles. Ma olen kindel, et on neid, kes hindavad just neid varasemaid kindlas vomis-riimis asju rohkem, aga tegelt pole palju vahet, sest see sisu on tal läbi aastate ikka suhteliselt sama — mingi keskkond, selles kogus (minu jaoks) äratuntavalt Tartu, äraigatsus ja rännuteed, mõtteretked ja imeks kirjeldatud argihetked, see keegi, kes on kusagil lähemal või kaugemal, kellele armusõnu sosistada. Ühesõnaga — Suur Romantik, ühteaegu lootusrikas ja melanhoolne, ühteaegu sügav ja väikese muigega, ühteaegu isiklik ja üldistav ning omamoodi õhustiku ja mängureeglitega.

Kogu avaluuletus:

*

Kui lehed on langenud
jäävad vaid sõnad
need langevad nüüd
igal hommikul –
vahel kolme- või neljakaupa

nad ei lange selleks
et koolilapsed neid korjaks
ja vihikusse kleebiks
nad langevad langemise pärast –
möödujale tallata

ent üks neist jääb
okstesse pidama
ja hõredas vihmas
kaardub ta kohale
helendav võlv –
ning mägi on vaiksem kui enne

Soovitused kolmele inimesele praegu kirjutavatelt autoritelt:

Teismelisele, kes arvab, et ükski raamat pole huvitav:

Raske juhus. Ma vahel pinnin noori, kes tulevad seda kohustuslikku vaba valikut küsima, et öelge üks raamat, mis teile on meeldinud, siis ma saan edasi mõelda ja ehk mingitpidi sarnase ja sobiva leida. Üks poiss ütles, et talle pole kunagi mingi raamat meeldinud, tema sai soovituseks Mairi Lauriku “Mina olen Surm”, Joel Jansi “Tondilatern” ja Maniakkide Tänava “Viivuranna Online”, ta võttis kaasa selle kõige õhema, aga ära minnes ta nägu väga õnnetu polnudki, et ta nüüd miskit lugema peab.

Mehele, kes luges viimati koolis kohustuslikku kirjandust:

No siin oleneb natuke sellest, mis vanuses see mees on. Minuvanusestele ja vanematele soovitaks Andrus Kivirähu “Rehepappi”, noh nad pole seda pidand koolis lugema ja enamjaolt selle vanuserühma meestele see raamat istub, üldiselt Indrek Hargla ja Erkki Koorti ajaloolisi krimkasid.

Parimale sõbrale/sõbrannale:

Kuna me oleme päris palju asju koos ära avastanud, et näe on hea ja mõlemile meeldib, ja kuna proosat on igatepidi lihtsam üles leida, siis ma talle jagan eelkõige oma luulevaimustusi, viimases paarist aastast Aliis Aalmanni “Verihaljas”, Asko Künnapi “Minu riik”, Tõnis Tootseni “Uttu”.

Andreas Eschbach “The Hair-Carpet Weavers”

Wow, just wow!

Kui ma seda saksa keelest eesti keelde tõlgitud ulmeraamatute nimekirja vaatasin, siis üldmulje oli lastekirjandus, kummituslood, piiripealne, Hohlbein ja “Parfüüm” ja miski ei olnud mind ette valmistanud korralikuks hästi kirjutatud kosmoseooperiks. Aga seda see “Juuksevaibakudujad” oli.

Mulle meeldis. Väga. Jah, eks oma osa oli ka üllatusmomendil, aga ikkagi, ma pea läbi kogu raamatu mekutasin, et milline maailm ja milline lugu ja kuidas kirja pandud. Juhul kui keegi tahaks seda lugeda, siis ma ei raatsi sisu ära rääkida, vihjeks vaid niipalju, et raamatus on 17 peatükki, igas peatükis on uus tegelane, kelle tegemistele lähemalt keskendutakse, mõni neist leiab koha ka mõnes muus peatükis, mõni jääbki üksnes selle peatüki jagu. Igaüks avab mingi uue tahu selles maailmas, mis algab kui fantasy, aga muutub üsna ruttu kosmoseimpeeriumi looks. Minu jaoks suutis autor peaaegu kõik need tegelased usutavaks ja inimlikuks, oma mõttemaailma ja motiividega ning lugu edasiviivateks kirjutada. Ja ma tundsin ses raamatus mingit sarnasust Orson Scott Cardi loominguga.

Ulmehuvilised, lugege! Esimene peatükk on maitseprooviks ka eesti keeles olemas, antoloogias “Nekromanteion” (2011, tlk. Arvi Nikkarev), ja inglise keeles on see romaan ilmunud ka pealkirjaga “The Carpet Makers”. Intervjuu autoriga Reaktoris.

Eugene Yelchin “Geenius laua all”

Ma ei oska öelda, kui palju see just on lasteraamat, aga ega see millekski muuks vist ka väga hästi ei liigitu. Seega — mälestused lapsepõlvest raudse eesriide taga, suunaga nooremale lugejale. Kuigi mulle tundub, et tegelikult loevad seda raamatut vanemad, vanavanemad, vanavanavanemad, sest neil on mingeid natuke samasuguseid asju mälust võrdluseks võtta. Eh, on ikka nõmedaid aegu siin ilmas olnud.

Leningradis, ühes tavalises kommunalkas elab ühes toas viieliikmeline juudi perekond: isa, ema, kaks poega ja vanaema. Minajutustaja roll on noorimal. Raamatus täpseid aastaarve ei anta, aga üks ajaline pidepunkt on 1974. aasta, mil Mihhail Barõšnikov Ameerikasse jäi. Inimeste ring, kellega Jevgeni raamatus suhtleb, on üsna ahas: balletifanaatikust ema ja luulefanaatikust isa, iluuisutamises tubli vend, kagebešnikust korterinaaber, mõistev vanaema, innustav kunstiõpetaja ja paar kokkupõrget eakaaslastega. Lootus, et kunst (selle laiemas mõttes) ja anne (selle kitsamas mõttes) suudavad igapäevajama talutavamaks teha. Teadmatus tegelikust ajaloost, nii perekondlikust kui laiemalt. Avastused, mis algavad nii süütult ja mis võib-olla seda julmemini lugejat rabavad. 

See ei ole helge lugu. Jah, kohati on sooja huumorit (ja kohati on kibedat huumorit) ja perekonna koosmeel (isegi need väiksed nagelemised kaasa arvatud) ning entusiasm on armas, aga kõik on ikkagi rusu all ja hirmul… 

Raamat on kuidagi katkendlikult kirja saanud. Need osad, mis on, on täitsa mõnusa sõnakasutusega, parasjagu tegevust, inimesi ja meeleolusid edasi andvad, aga vahele jäid nagu mingid täitmata tühikud. Enamjaolt seob Eugene Yelchin need tühikud oma toredate illustratsioonidega ära, niiet järjest lugedes ei pane nagu tähelegi, silma hakkavad siis, kui hakata raamatule takkajärgi mõtlema.

Eugene Yelchin sündis 1956. a Leningradis, 1983. aastast elab USAs. Ta õppis teatrikunstnikuks ning hiljem filmiasjandust, on kirjutanud ja illustreerinud mitmeid lasteraamatuid. Näiteid tema töödest võib leida https://eugeneyelchin.artstation.com/ . Kõige rohkem meeldisid mulle sealt need “Rango” tegelased, aga teised asjad on ka toredad.

Tuuli Tolmov “Põhja nõid”

.

Ohhohhoo, oli see vast retk!

Seiklusi ja mütopõiminguid, vanu tuttavaid (vt. eelmist osa “Neetud taevakivi“) ja uusi tegelasi, retklemist ja ootamatusi ja lõpp, mis tõotab raamatule järge.

Äge!

V. E. Schwab “The Invisible Life of Addie LaRue”

Et siis — 18. saj alul on tütarlaps Addie, kes ei taha mehele minna ja tahab maailma näha ning ta sõlmib jõuga, mida pimedas ei tohiks välja kutsuda, kokkuleppe, millel on hind. Ta küll pääseb abielust ja saab võimaluse minna, kuhu tahab, ning pika eluea, aga ta ei saa midagi omaks pidada ja ta kustub inimeste mälust minutitega ning pimeduse jõud käib aegajalt küsimas, kas ta ehk sellest elust tüdind pole ja tahaks äkki hinge ära anda ja kõik lõppenuks lugeda. Ja siis kohtub ta 2014. a New Yorgis poisiga, kes — spoiler alert — mäletab teda ka järgmisel päeval.

Ühest küljest oli see täitsa hea lugemine — mõnusa sõnavalikuga, paraja tempoga, siiasinna kultuuriloolisi vihjed puistav ning omi mõtteid edasimõtlemaärgitav fantaasia- ja romantikaesmavajaduste rahuldaja. Visuaalse kunsti näited raamatu osade vahel olid päris nutikad ja omamoodi reaalsust loovad. Teisalt oli see kuidagi liiga lihtne, stereotüüpne ja faktides eksiv (n oleks autor võinud ikka Wikist üle vaadata, mis aastal see Sacré-Cœur valmis sai), et seda raamatut tõsiselt võtta. Ka käis mulle pisut närvidele, et liiga paljusid loomeinimesi siin raamatus oma hinge müüma pandi.

Üldiselt paistab internet raamatust vaimustuses olevat. Mõneti on see isegi mõistetav, sest raamat lubab üsna mitmesuguseid seoseid, tõlgendusi ja kihte ning on üsna lehepöörajana kirja saanud, aga mu jaoks jäi ikkagi midagi olulist puudu… mitte päris see, mida üksikud kriitikahääled ette heidavad — et Addie osaleb vähe ajaloos, vingub palju, areneb vähe — see osa oli mu jaoks isegi usutav, pigem tekitas mingit errorit autori valik, et millest kirjutada ja kuhu tekstis augud jätta.

Fännikunsti on netis päris palju, tsitaadivalimikke ka, aga ma viitsi siia mingit valikut tekitada, huvi korral otsige ise. Ma kleebin siia hoopis ühe goodreadsi arvustuse, millega ma rohkem nõus olen:

Lee Child “Isiklik”

Noo, see oli nüüd see kabedamat kanti Reacheri lugu. Kui ma mõtlen selliste poliitise kallakuga põnevike peale, siis mu isiklik tipplugemine on olnud Frederick Forsythi “Šaakali päev”. Ja ega see Lee Childi “Isiklik” väga kaugele sest tipust jäänud, iseäranis raamatu esimene pool, kus intriigi üles ehitati ja lahendused olid veel vägagi lahtised, seal oli põnevust ja üllatusi rohkem. Juba see, et Reacher  Pariisi ja Londonisse välitöödele läks, oli autorilt parasjagu ootamatu käik. Loo lõpus läks sutsu liiga kiireks, ettearvatavaks ja üleseletamiseks ära, aga teekond, kuidas sinna lõppu jõuti, oli mu meelest huvitav ja mõnusa stiiliga kirja saanud, mõned võrdlused ja väljendid olid kohe erilised pärlid. Child oskab doseerida lobedamat poolt ja naturaalsust, niiet ühtpidi on ta raamatud puhas meelelahutus, aga politseimängude ja tagaajamiste vahele on ka ruumi, et lugeja saaks mingite detailide ja valikute üle pikemalt juurdema jääda. Ahjaa, kunagi Lugemise väljakutse grupis jutuks olnud luuderagina kirjeldusi on siin raamatu iseäranis värvikalt. Olgu see lause siis hoiatuseks või reklaamiks, kuidas kellelegi.

Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist”

Ma alustan sellest raamatust muljetamist mälestuskatkega aastast 1994 või 1995, kui Vanemuise laval oli Merle Karusoo lavastatud “Täieline Eesti Vabariik” Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” IV osa põhjal Pärnu Endla esituses ja mingil hetkel Katrin Saukase mängitud Kaarin röögatas Liina Olmaru mängitud Tiinale: “Tiina, te ei ole normaalne!”, siis ma võtsin seda kuidagi isiklikult ja enda kohta käivaks, et kas ma ei ole normaalne ja mis siis sellest on, kui ma ei ole.

See raamat ongi sellest, kuidas keegi, kes ei ole normaalne, leiab oma koha ja eesmärgi, kuidas ümbritsevad inimesed püüavad talle selgeks teha, et olla rahul sellega, mis ta teeb ja kus ta mitte kedagi ei sega, pigem aitab, on kuidagi vale. Mittehoolimine ühiskondlikest standarditest on vale, isegi kui sa oled vaikne ja tagasihoidlik ja oma tööle pühendunud. Ma ei ole neist torkijatest kunagi aru saanud — mis see neid segab, kui keegi teeb elus mingeid muid valikuid kui nemad? Elagu oma elu. Ma ise olen suht rahulikult saanud “veider” olla, aint mingid mehed vahel ütlevad, et neile ei meeldi mu ruuduline mantel. Miks nad peavad sellest jumala võõrale inimesele kõva häälega märku andma, sellest ei ole ma ka kunagi aru saanud.

Ma olin selle raamatu kohta lugenud mitmeid arvamuskatkeid ja olgugi et enamik neist olid kiitvad, siis ega ma seda eriti uskunud, aga pean tunnistama, et raamat oli oluliselt parem, kui ma ette kujutasin. Väike lihtne lugu, sujuvalt ja parasjagu pinget kerides kirja pandud, emotsioonid ja tegevustik tasakaalus, Jaapani kultuuri just mõnusat näpuotsaga, st ei läinud liiga eksootiliseks, aga mingi jaapalikkus oli kogu aeg olemas, sutsu huumorit ka. Ja — spoiler alert — mulle meeldis, et kokkuvõttes andis raamat eluõiguse ka “veidratele”. Aga ses mõttes oli mul arvustuste mitteuskumise osas õigus, et vahel toodi neis esile detaile, mis mulle nii olulised polnud, aga see näitab seda, et see on raamat, mis (vast teistest raamatutest pisut enam) loob end koos lugejaga.

Raamatul on tõlkija Maret Nukke järelsõna, mis natuke avab raamatu tausta.

Krafinna “Kohtu tänava vares”

Ma olen siin kunagi juba maininud, et mu meelest ei ole eesti luuletajad selliseid kontseptuaalseid — ühele ideele või motiivile pühendatud — luulekogusid just üleliia palju avaldanud. Krafinna “Kohtu tänava vares” on tore näide sellest, midagi sellist meie luulemaastikul on ikka olemas ka. Luulekogus on läbivalt see Kohtu tänava vares, kes vaatab ja vaatleb ilma ja inimesi ja muid pudulojuseid, otsib, leiab, kaotab ja otsib jälle oma kohta, on erinevates luuletustes nii subjekt, objekt kui metafoor. Mulle meeldis, kuidas luuletused on kogus paigutatud: vasakul pool on suurelt pealkiri ja/või luuletuse esimene rida ning paremal pool luuletus. See andis lugemisele mingi hoopis teistsuguse rütmi ja nõksu. Ja mulle meeldisid luuletused muidu ka. Nii Krafinnal kui tema loodud Kohtu tänava varesel on terav pilk märkamaks nii üksikasju kui mingeid üldisi hoovuseid ning detailid võivad vahel ollagi vaid (kuigi toredad) detailid, aga vahel võivad need detailid viidata hoopis mingile suuremale probleemile, nähtusele või tõdemusele. Kõike seoseid ma muidugi ära ei tabanud, aga ühtteist enda meelest küll. Ja samas — eks need luuletused ole ka mu meelest nõnda kirjutatud, et tõlgendamisvabadus on lugejal üsna suur. Tehke siis üks tiir Kohtu tänava varesega ja vaadake, mida ta teile kõneleb. Eks ta kõnele igaühega pisut erinevalt ja ka erinevatel aegadel pisut erinevalt; mul oli see kogu ülelugemisel ja näiteks varasemast ma jürikolgilikke remiksi hetki nagu ei mäletanudki märkavat. Lõppu jäi mind täna painama, et huvitav, kas see Saaremaa vares on mingil olemuslikul kombel teistsugune kui mandrivares oleks… Kraaks!