Liis Saar “Graafilise disaini näpunäiteid. Abiks algajale kujundajale”

Ma vahel kujundan mingeid silte-postreid-kuulutusi. Korralikult ma seda õppinud ei ole, aga paaril lühikursusel olen käinud. Need kursused on nii ja naa olnud, kiidaks siinkohal Tartu Kunstikooli paarikuist kursust ja Kristjan Mändmaa paaripäevast kursust. Et kui teil teema vastu huvi on ja need kaks oma koolitust pakuvad, siis minu meelest tasub minna.

Liis Saare “Graafilise disaini näpunäiteid. Abiks algajale kujundajale” on täitsa asjalik pisike käsiraamat. Ma hoian seda natuke aega veel enda käes, et mõned märkmed teha. Pildil on kenasti kirjas, mis sest raamatust leida võib ja kui nii üldiselt võtta, siis minu kogemuse järgi on põhitõed, ka need, mille vastu ma ise järjepidevalt eksin (no ei ole mul tavaliselt meeles tabelit või alusjoondust teha), kenasti kirja saanud. Raamat, mis ei uputa lugejat infoga üle, vaid annab tõesti algajale esmavajaliku kätte.

Raamatus on viiteid mitmetele veebilehtedele, nii pildipankadele, šrifilehtedele kui kujundusprogrammidele, need on sedalaadi asjad, mida ma vahel siin blogis kokkukorjatuna “vidinate” alla olen liigitanud. Mainin lisaks, et minu põhikujundusprogramm on vabavaraline GIMP, sellest paremat ei ole minu silmad näinud :)

Ahjaa, anagramm. Ega palju polnud, aga olemasolevatest oli mu meelest kõige lahedam “Sir Alias”.

Roger Zelazny “Uksed liivas”

Juhhei ja hõissa!

Aitäh Rogerile, et ta selle loo kirjutas, aitäh Tatjanale, et ta selle loo maakeelde pani, aitäh Evale, et see raamatuks sai!

Mu sisemisel kassil on jälle koorekirnul käinu tunne ja suurest rahulolust käivad küüned sisse-välja ja nurrumine peaks teienigi kostma.

Sisu ei seleta, lugege ise :)

Märksõnad: Fred Cassidy, igavene üliõpilane, katustel turnimine, kroonijuveelide vastu vahetatud taevakivi, vombat ja känguru, ümberpööramismasin, veidi kirjanduslikke viiteid, toredad sõnastused, madinat ja tulnukaid. Ja kass.

Merle Sild “Karlova pruudid”

Lugesin selle raamatu läbi sisemise sunnihäälega, et lugemise väljakutse ja kodulooline mõõde. Esialgu tundus, et kõige positiivsem lause, mis ma suudan selle raamatu kohta öelda, on, et nii halb ei olnud, et oleks vanduma pannud. Need lugejad, kes otsivad “elust ja inimestest”, võivad isegi keskmiselt hea lugemiselamuse saada, sest on mitu põlvkonda naisi, suhtekeerkäike, ajastukirjeldusi ja kinnisvaramuresid, autor on oma loo ja saladused läbi mõelnud, ülekonstrueeritud küll tundus, aga pigem olgu nii kui loogikaaukudega. Stiil ei ole hea, aga otseselt halb ka mitte. Unenäod olid kirjanduslikkust lisav võte, kuigi ma isiklikult seda võtet ei salli, siis siia raamatusse kuidagi sobis. Ajaloodetailidega oli nii, et mõni asi võis ju kuskilt tuttavgi ette tulla, aga mingid asjad olid sellised, et tuli tahtmine toriseda, et nii see nüüd küll ei olnud. Aga eks meil kõigil ole oma kogemus ja vaatepunkt. Tegevustik ka just usutavusega ei hiilanud, aga see asjaolu segas kuidagi vähem. Et mulle see raamat ei meeldinud ja ma ei usu, et see kunagi kellegi lemmikraamat oleks, aga et mõnele lugejale ajaviiteks enamvähem sobib, seda võib küll olla.

Merle Sild on kunstnik. Ma toon siia näitena mõne lillepildi, kuna need tunduvad raamatu meeleoluga kõige paremini sobivat, aga tal on ka maastikke, figuure, abstraktsemat ja igast muud, näiteks kangadisaini. Mõned ta pildi meeldivad mulle päris hästi.

Ann Cleeves “Ronkmust”

Kord enne jõule tulid ajakirjanikud raamatukogusse, et uurida, et mida siis rahvas ka pühade aegu loeb. Rääkisin siis, et eks ikka igasuguseid asju, aga krimiriiulid tühjenevad küll erakordselt hoogsalt. Ma olen nii pettunud nägusid ikka väga harva näinud, ma ei kujuta ette, mis vastust nad ootasid, aga krimi ei olnud see kindlasti mitte. Ja pöördusid siis teise raamatukoguhoidja poole, et äkki too ei ole tähele pannud, et palju krimkasid laenutatakse… Ma ise käitun ka nagu tavalugeja ja võtan sinna aastavahetuse-jõululõpu aega krimilugemist vahest meelsaminigi kui mõnel muul ajal.

Ann Cleevesi nimi on mul juba tükk aega silma jäänud, tema raamatuid loetakse meie raamatukogus päris hästi. Ja umbes aasta tagasi vaatasin ma Ann Cleevesi loomingule toetuva Shetlandi sarja ära ja mulle täitsa meeldis, iseäranis esimene hooaeg, mis oli puhtalt romaanide põhjal, kui stsenaristid hakkasid isetegevust tegema, läks asi natuke käest ära. “Ronkmusta” osa oli mul hägusalt meeles, aga ma tahtsin üle lugeda, et kuidas see siis ka kirjutatud on. Ja ma jäin täitsa hästi selle kirjutamisega rahule. Oli põnevust ja oli keskkonda, oli mõtlemisainet ja oli huvitavaid karaktereid. No ja muidugi Shetland iseenesest on mu jaoks kuidagi kutsuv koht. Saareelu ja kirev ajalugu ja teistmoodi kliima (ja omaette kõnepruuk).

Paar sõna kaanekujundusest. See Maalehe oma on muidu kena ja sünge, aint et ega seal Shetlandil sellist metsa küll minu teada ei ole, Varraku oma on ses suhtes parem. Talvega on mõlemal kehvasti. See minimalistlik originaal on mu meelest kuidagi täkkesse. (Ja ma väga harva kiidan tõlkeraamatute originaalkujundust).