Rachel Ward “Numbers – Time to Run”

Ilmunud varem (2011) lugemissoovituse blogis.

Mis:

Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas.

Head:

Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine.

Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust. Erilise tähelepanu all on usalduse ja usaldamatusega seonduv. Muu jutu sisse on küllalt osavalt põimitud briti sotsiaalhoolekandesüsteemi valupunktid, rassiprobleemid, noorte kuritegevus.

Ulmeline külg on üsna lihtne, aga mõjuv. Nimelt näeb peategelane, 15-aastane tüdruk inimestele silma vaadates nende surmakuupäevi. Ja kuna tüdruk ei soovi inimestele otsa vaadata, et vältida liigset informatsioni, siis lisab see suhtlemisraskustele veel ühe vindi.

Leidsin raamatu nimekirjast “Top 10 ootamatu lõpuga raamatuist”. Ise ma seda raamatut sinna nimekirja vist ei paneks, aga mõttetegevust peale raamatu sulgemist annab lõpulause mõneks ajaks küll.

Vead:

Konflikide lahendused on kohati ebarealistlikult ladusad, kokkusattumusi kuhjub ja armulugu on liig klišeelik. Tõenäoliselt parema keeleoskuse korral kurdaks ka sõnavara vähesust.

Kellele:

Kõigile, kes noortekaid loevad.

Tekstinäide:

“There are places where kids like me go. Sad kids, bad kids, bored kids and lonely kids, kids that are different. There are thousands of us. If you choose to find us, that is – most people don’t.”

“It was one of those grey October days when it never really gets light. The rain wasn’t exactly falling – it was just there. hanging in the air, in your face, blotting everything out.”

Mida veel:

Oodata on järge “Numbers 2 – The Chaos”.

PS. Küsimus, mitte ainult selle raamatuga seoses:

Kui autorid lasevad oma teismeliste peategelaste vanematel ära surra, siis kas sellepärast, et enne oli mõte, et vaatame, mis saab sest inimesest ilma vanemliku toeta, või oli vaja kangelane panna raskesse olukorda ja selleks tuli vanemad ära tappa?

Kaarel B. Väljamäe “Helesinine tahmakuu”

Ses raamatus on 36 luuletust, mis pealkirjastatud numbritega. Enamasti autorist endast, kaetud saavad hetked lapsepõlvest, noorusest ja täiseast, iseäranis täiseast, äramärkimist leiavad autori naine ja lapsed (tütar ja poeg), isa ja vanaisa ja oli nagu mõni suguvõsalane veel kuskil.

Seda luulekogu oli kuidagi lihtne lugeda. Mulle tundus, et autor tahtis olla korraga teatraalselt avali südamega nagu Jürgen Rooste, peod mõttetiineid kauneid sõnu täis nagu Doris Kareval, ühiskonnas ja isiklikus elus teravat pettumust ausalt pilduv nagu Charles Bukowski ning instasõbralik nagu Lauri Räpp. Ok, kõik neli punkti said mu meelest jupiti kaetud ka :) Mida Kaarel B. Väljamäe ise endast tegelikult kujutab, ma siit kogust ei näinud, aga jättis hea matkija mulje, st luuletused ei tundunud mulle kuigi originaalsed, aga enamjaolt olid mu meelest pigem ikka kirjanduse mõõtu mitte niisama hobisõnaseadejada. Ja mõned ootamatud ja värsked kujundid kõlksusid mõnes paigas ju kohale ka. Ma ei oskagi öelda, kas see luulekogu mulle meeldis, aga see tunne jäi küll, et kui uus raamat tuleb, siis ma loen, et mis tast siis edasi sai.

Katkeid luuletustest:

 

¤

hirmud on vist samad
et ei jääks üksi

et ei jääks sellega
vahele

¤

on armastusi kellest ei
saada üle
aga võib saada ülendatud

võib

ei pruugi

¤

pesin käsi
kraapisin küünealuseid
küünte all sinu
äraoleku hais

¤

see mis aknast paistab
hoiab tervet mõistust

ainult 
silmad tuleb lahti hoida

¤

päikest usaldan
pimesi

¤

hind selgub hiljem *
____________________
* see on nüüd otsene tsitaat Karevalt ja seda on kogus mitu korda

Alan Lightman “Einsteini unenäod”

See on nüüd sihuke raamat, mille liigitaks vist hämarulmeks. Minu suhe hämarulmega on nii ja naa. Mingid asjad on täitsa loetavad (Heinsaar näiteks) ja mingid asjad tunduvad olevat lihtsalt soga, aint et ulmena vormistatud (ma siia näidet parem ei too). “Einsteini unenäod” on mu jaokse see kõikse paremat sorti hämarulme, et on olemas absurd ja mõttemängud, unenäolisus ja ettearvamatus, mängud aja, koha ja muu füüsikaga, aga siiski läbivad lugu mingid kindlad jooned ja loogikad. 

Meile antakse Berni linnake Šveitsis 1905. a 14. aprillist 28. juunini, aga ega mingit ajalookäsitlust või Einsteini elulugu — kui faktiräbal, et Einstein töötas patendiametis, välja arvata  — küll siit raamatust ei saa. On rida nägemusi, milline oleks maailm, kus aeg on absoluut, maailm, kus põhjus ja tagajärg on korrapäratud, maailm, kus aeg seisab paigal, maailm, kus inimesed elavad vaid ühe päeva, maailm, kus on mehhaaniline ja kehaaeg jne jne riburada üha uusi ja uusi pilte või unenägusid, kus korduvad või jätavad kordumata samad motiivid: pagaritöökoda, pall, jalutajad, järv, armastajapaar.

Ma nautisin neid mõttemänge ja sõnastusi ja kuidagi mõjus see raamat mitteameerikalikult, vahest isegi natuke saksalikult. Kui ma füüsikaga rohkem sõber oleksin, siis tõenäoliselt oleks neid tagamaid ka leida, nüüd ma lihtsalt tajusin, et need kihid on olemas, aga oma teadmiste vähesuse tõttu ma neid kihte endeid eriti ei adunud.

Selline veidravõitu lugemine, millele täit ostu- ja lugemissoovitust ei julge anda, aga prooviampsu raamatukogust kiigata soovitan küll. Margit Jaaska tõlge tundus ka täitsa hea olevat. Paar trükiviga oli, aga ainult paar.

Netis ringi kolades sain aru, et raamat on üsna populaarne. Näiteks tsitaadivalimikke raamatust on netis palju. Ma ise panin ka päris palju lipikuid lugedes raamatu vahele, aga jäin lõpuks sellise valiku juurde:

Mõned ütlevad, et targem on mitte minna aja keskpunkti lähedale. Elu on täis kurbust, aga elada on üllas ning ajata ei ole elu. Teised ei nõustu sellegs. Nad valiksid pigem igaviku jagu rahulolu, isegi kui see igavik oleks määratud ja kivistunud, nagu alusele kinnitatud liblikas.

Üks tsitaatide leht https://quotes.pub/alan-lightman-quotes.

Leidsin ka toreda infograafiku https://www.coursehero.com/lit/Einsteins-Dreams/infographic/ 

Jätka lugemist

Jaak Jõerüüt “Seitse odüsseiat”

See on nüüd üks targutamiste raamat ehk esseede kogumik. Minu jaoks kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa huvitav jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil on kummaline segu nappidest ütlemistest ja baroksestelt vohavast laviinist, mõlemad küljed panevad tähelepanu pöörama. Igathes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.

Curzio Malaparte valge hirm — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.

Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.

Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.

Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.

Rilke, nii noor — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.

Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.

Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.

Ürghirm — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.

Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.

Isak Dineseni mitu elu — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.

Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.

Tulpide lõn ja inimeste surm — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.

Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.

Otto Grant ja tema saladus — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.

Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.

Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.

Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.

Charles de Lint “Mulengro”

Mmmm, milline lugemisnauding.

Kui võtta lihtsalt plot, siis on siin igast vägivalda ülepeakaela, aga see, kuidas see lugu on kirjutatud!

Kõige esmalt muidugi, et kuidas on valitud sõnu. Kuidas on üles ehitatud meeleolud. Kuidas on need meeleolud raamatu üldises kompositsioonis vahelduvad. Kuidas de Lint suudab kirjutada nii, et seda lihtsalt on niiiii hea lugeda. Ok, mu inglise keel ei ole päris nii hea, et ma kõigest sõnasõnalt aru saaksin, aga ikkagi, ma ei lase end sellest väga segada, sest see osa, millest ma saan aru, on ilu, muu tuletan analoogia põhjal ise, tõenäoliselt väga võssa ei lähe, lisaks see sõnade rütm, kõik kokku oli mu jaoks siin raamatus väga nauditav.

Aga ega sisust ka mööda saa. Siinkohal on mu meelest suur tugevus karakteritel — neid on küll palju, aga nad kõik on omaette isiksused ja saavad piisavalt tausta, minevikku, iseloomulikkust, igaüks neist on mõistetavaks kirjutatud. Teine asi on teema — mustlasteemat just väga palju kirjanduses ei esine (okei, on paar klassikat, “Carmen” näiteks) ja ma ju kõrvalseisjana ei tea, kui hästi see teema avamine romade poolt vaadates õnnestus, aga kõrvalseisjale selle rahvakillu vastu sümpaatiat ja huvi tekitav oli see raamat mu meelest küll. Kolmas on see igipõline hea ja kurja võitlus, see on juba pisut tavapärasem, aga loo arenguks oli seda ju vaja ja oma omapära oli ses ka.

Ja muidugi on de Lint meister selles, kuidas põimida kaasaegsus pärimusega. Tulemus on müstiline, võluv, kaasatõmbav. Kõigle krooniks on siin raamatus ka üks kõnelev kass :)

Lõpp läks ehk natuke liig roosapäiksekarva, aga kuna vahepeal oli seda verd ja porimusta külluslikult, siis selleks, et see lugu lugejasõbralikult lõpetada, oli asjaks.

World’s a crazy place, so you gotta catch what sanity you can.

Heljo Mänd “Kurereha”

Mulle nii meeldib, kui inimene tuleb raamatukokku ja räägib ausalt ära, mida ta otsib ja mida tal vaja on. Ja veel meeldivad mulle imelikud küsimused. Alati neile just seda õiget vastust ei leia, aga need teevad päeva huvitavaks. 

Eile oli üks selline huvitav küsimus, tuulasin mööda riiuleid ja otsisin tosinkond raamatut, kus võiks see vastus olla ja üks raamatutest, mis niimoodi silma jäi, oli Heljo Männi “Kurereha”.

Tegu on mälestusteraamatu kolmanda osaga, eelmisi ma lugenud ei ole. Ma olen üldse vilets mälestuste lugeja. Mälestused on siin fragmentidena ja ajaliselt segipaisatud, on kirjanduslikku klatši ja pereelu, hingemõtisklusi ja loomemälestusi, kohtumisi ja unenägusid, lapsepõlve ja lapselapsi, aja möödu ja muutumist ning vahele mõned luuletused. Kui mõnes teises raamatus on vahelepuistatud luuletused mind seganud, siis siia raamatusse need justkui sobisid. Ma ei arva, et need oleks eraldi võttes kuigi head luuletused, aga selle raamatu kontekstis ja kompositsioonis olid need mu meelest õiged ja omal kohal.

Ega need mälestused ise mind just üleliia ei köitnud ja lähemale ma Heljo Männile selle raamatuga ka ei saanud, pigem võõrdusin enamgi, aga see lugemine tuletas mulle meelde, et mulle kunagi avaldas väga muljet Heljo Männi näidend “Üksteisest läbi ja mööda” (ja see telelavastus oli küll ka mõjus, aga midagi oli ses valesti), et “Mõmmi, sabata krokodill ja teised” oli mul ka üsna kapsaks loetud. Ja meenus Helle Laasi käre ja energiline hääl. Nende hetkede pärast ma mõtlen, et võib-olla ma ikka võiks Heljo Männi teisi mälesturaamatuid tulevikus kui mitte lugeda, siis vähemalt sirvida.

Aga jutuke, mis mulle raamatust silma jäi ja miks ma seda raamatut lugejale pakkusin, on selline:

Jänku-Jutal on käpas ilukotike.
Ta vaatab Mõmmi otsa kavalalt ja küsib: “Arva ära, mis mul siin kotis on?”
Mõmmi ei oska arvata ja ütleb, et kotis on saladus.
“Õige!” naerab Jänku-Juta ja avab ilukoti, milles on klaaskuulid.
“Igal kuulil on oma nimi,” ütleb Jänku-Juta ja võtab pihku kollasetriibulise kuuli.
“Selle kuuli nimi on mesilaspesa,” teatab ta ja tõstab kuuli Mõmmi kõrva äärde. “Kas kuuled suminat summ-summ?”
Mõmmi ei kuule. Ta kuuleb ainult Juta häält.

Lauri Pilter “Laikmaa välu”

Pisike roheline luulekogu elust ja inimestest, loodusest ja linnast, kirjandusest ja aja mööduvusest. Aastaaegade vaheldumisest on eesti luuletajad ikka armastanud kirjutada, aga ma ei mäleta, et ma jupil ajal oleks lugenud luulekogu, kus oleks nii palju taimi, nii otseselt kui kujundina. Tundub, et autori lemmiktaimed on kuusk ja naat, põgusalt leiavad veel märkimist paju, luuderohi, ülane, raudrohi, lumemari, maasikas, lodjapuu, põdrasammal, õunapuu, tulikas, tarn (ja vist miskit veel). Vesised on need luuletused ka: oja ja jõgi ja kuskil on tagalaht. Ja sääsed. Oluline on põlvkondade side ja pisiasjade märkamine ning väga vabad assotsiatsioonid, mis vastavalt lugeja tujule võivad tunduda tüütult jaburad või fantastiliselt geniaalsed. Ma jäin oma elamusega sinna vahepeale, et mõned kohad tundusid väga ägedad, mõtteid ja tundeid ootamatu sõnastusega mõnusalt edasiandvad, ja mõned kohad tundusid olevat lihtsalt sõnad sõnade pärast. Raamatu esimene pool on tavapärased luuletused ja teine pool on poeem kolmikvärssides. See teine pool tundus mulle kuidagi ühtlasem olevat, aga mulle meeldis see esimene, kus oli minu jaoks laiemal skaalal nii meh-elamusi kui ahhaa-hetki, natuke rohkem.

Toon näitena katkeid erinevatest luuletustest:

Alguses oli kana. Juta liniku all.

Naadid tagaaias suvel täna nagu tuna.

Aasta hakkab pihta ojavulinaga.

Kala jookseb, põder lendab,
kiirrong sipleb sõiduvees.

Puud kohisevad suvel metsas,
talvel Karlova ahjudes.

Heida maha luuderohtu,
lepatriinudega kohtu.

Tahtsin miskit tähtsat öelda,
aga tunne on nii plass.

katku minusuguseid
üles palju tahad, juurega või varrelt, 
neid ühiseid pikki juuri pidi
püsime ikka

suuri sõnu teen
järjest harvem ikkagi
ilu on armas

Charles de Lint “Kusagil lennata”

Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?

Mõned laused raamatust:

Meil kõigil on oma varjatud hoovused, ükskõik kui lai ja sõbralik jõgi ka ei tunduks.

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamusteta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on.

Sellist asja nagu väljamõeldis ei ole olemas. Kui suudad midagi ette kujutada, siis see ongi juba tegelikkus.

Ma vaatan võõrast ja näen probleemi. Sina näed kedagi, kes võiks olla sõber.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Colette “Vagabund”

Kui ma pea pool aastat tagasi Lugemise väljakutse grupis küsisin soovitusi, et mida võiks Varraku 20. sajandi klassika sarjast lugeda, siis ma sain igasuguseid huvitavaid vastuseid (aitäh teile kõigile veel kord), aga miski ei tundunud “see õige” olevat.

Niisiis tegin ma valiku lähtudes sellest, et see “Vagabund” on kõige rohelisema kaanepildiga ja mulle meeldib roheline värv, et prantsuse kirjandust ma polegi ammu lugenud, et autori noorepõlve fotodel on ta natuke sarnane Erika Tetskyga (Tetsky on see eesti tantsijanna, kellest Kivirähk “Liblika” kirjutas) ja et saatesõnad lubasid raamatust tantsu.

Raamat ise oli nohjaholikah. Kõige enam meeldis mulle algusosa, see osa, mis pani paika olustiku ja karakteritutvustused, raamatu teine ja kolmas osa läksid mu jaoks liiga tundlemiseks kätte ära.

Aga mingite nurkade alt oli see raamat mu jaoks ikkagi päris huvitav lugemine ka.

Pisiasjade märkamised ja kirjeldused, mis annavad väga hästi edasi meeleolu, keskkonda või muutuvad üksikasjadest üldistusteks:

Isegi koer on tujust ära ja heidab mulle, külma pärast end korvist liigutamata, must-valgeid virilaid pilke.

Ainult et nüüd ma tean, miks ta tobukese moodi välja näeb! Aga sellepärast, et kannab oma rõivaid nagu “piduseid”, samasuguse parandamatu ja sümpaatse kohmakusega kui pühapäevane talumees.

Ma ei ole vist lugenud ühtegi raamatut, kus on nii palju juttu meigist:

Nuttu on mul aidanud tagasi hoida kaks head harjumust: mitte näidata oma tundeid ja ripsmed olgu alati tušiga kaetud…

Ja mida osanukski peegel mulle öelda? Et oskuslikust meigist — pruuniga rõhutatudb sinakalt varjundatud laugudest, viinamarjakarva huulepunast — piisas eile ja piisab muilgi päevil /—/

Sedasorti teatrirahva, kes tunnevad end end hästi ainult laval, portreed:

Kogu päeva ootab ta lavale astumise hetke, et siis unustada kõik maailas, pöörduda tagasi lapsepõlve, lustlikult hullata ja sütitada publikut.

/—/ olen eraldatud, kaitstud teiste omasuguste eest üksnes laval /—/ tulemüür kaitseb mind kõigi eest.

Mõtisklused vananemisest (kuigi mu silmis 34 on veel noor ju :) ):

Ent koju tagasi jõudnud, kuulutab väsimus karmi tõde. See väsimus pole enam seesama väsimus. Kahekümneselt oleksin ma ilma kaksipidi mõtlemata nautinud seda hetkelist roidumust, lasknud end vajuda mõnusasse tukastusse. Nüüd aga tähendab väsimus vaimset tuska, räidinud füüsise norgu.

Mõtiskluse üksindusest, et sel on nii häid kui halbu külgi:

/—/ on päevi, kus üksindus minusuguse olevuse jaoks on tõepoolest kui joovastav vein, kui vabadus, mis teeb ülemeelikuks, ent on teisi päevi, kus ta maitseb kui mõru rüüp, ning on ka päevi, kus ta mõjub kui mürk, mis sind peaga vastu müüri paiskab.

Ja sest vagabundlusest:

Ärasõidud teevad mind nukraks ja joovastavad ühekorraga, teekonnal pudeneb minust killuke sinna, killuke tänna — senitundmatutesse maastikesse, taevasse nende kohal, pilvitusse või pilvisesse, mere kohal hallilt pärlendava vihma sisse –, klammerdused kõigesse sellise kirega, et näib, nagu jätaksin endast maha musttuhat pisikest endaga sarnast haldjat, õõtsuma lainetele, kiikuma lehestikku, hajuma pilvedesse.

Aga lugedes sain ma ka aru, et see on ses suhtes kaval raamat, et mõni teine lugeja korjab sealt hoopis teised teemad või rõhud üles.

 

Robert Thorogood “Marlow’ mõrvaklubi”

Vahelduseks sattus mu lugemislauale üks kenasti õmmeldud krimi. Kui kohalikust valikust on lugejate hulgas praegu popid Eha Veemi “Leskede klubi” tragid pensionärid-hobidetektiivid, siis siin tõlgitud loos on peategelane 77-aastane Judith, kes elab üksi ja just nii, nagu soovib. Naabrimehe surm ärgitab teda tavarutiinist välja astuma ja ümberkaudu küsimusi küsima. Kogemata saab ta kampa koerajalutaja ja pastoriproua ning viimaks isegi politseiniku. Mu meelest kuriteo pool oli hästi välja mõeldud, niidiotsi pakuti lugejale parajal määral, kohaliku väikelinna eluolu ning tegelaste eraelu oli mõnusas koguses ning naiste kokkukasvamine ja sõpruse areng kena. Soovitan edasi küll, jah.

Tsitaadivalikuid oleks siit raamatust üksjagu võtta, aga mind kõnetas kõige enam lause 70. lk-l: “Kui me teeksime ainult neid asju, mis on targad, ei jõuaks me kunagi midagi tehtud, on nii?”

Tiina Tarik kirjutas raamatust siin.