Mulle meeldis selle raamatu puhul päris mitu asja. Kõigepealt see, et kogu lugu oli ajaliselt nii segiläbi esitatud, vaheldusid aastad 2005, 2020, 2012 jne. On mingid pildi olevikust, aegapidi tekivad ühised mälestused ja aegapidi tulevad esile kuskilt killud minevikust ning nende põhjal siis otsustad, mis inimene on. Peategelane on omadega üsna puntras. Ta küll püüab vaprat nägu teha, aga kui ta isegi tagasi vaatab, siis saab aru, et ega see väga ei õnnestunud. Armastus on vägev asi, aga kui panustada kogu oma armastus mehele, kes sinu kõrvalt jõuab mitu abielu läbi pidada, siis pole see kuigi õnnelik armastus. See puntrasolemise lahtikirjutamine oli teine asi, mis mulle meeldis. Mõjus kuidagi usutavalt ja kaasa tundma panevalt, et ohjah seda elu, mida inimesed ise oskavad keeruliseks elada. Ja erinevad peatükid olid kuidagi erinevas stiilis, vahel rohkem kirjeldavad, vahel emotsionaalsed pursked. Kogu see vaheldumine oli minu jaoks kuidagi õiges rütmis. Miinusema poole pealt — lõpp oli kuidagi meh ja ning seks läks kohati liiga kliiniliseks mu jaoks. Aga kokkuvõttes oli täitsa huvitav lugemine. Kuidagi lätlaslik ja rahvusvaheline ühekorraga.
Stiilinäide:
Sihti mul pole. Igatahes ei tea ma, kuhu õigupoolest suundun. Lasen oma jalgadel end ise kanda. Vananaistesuvi on sel aastal pikem kui tavaliselt, seepärast on linnas kohvikutes ikka veel päikese käes väljas lauad ja toolid. Inimesed jalutavad rahulikult parkides, naudivad jäätist ja kaasavõetud kohvi. Lobisevad, naeratavad, vaatavad sihitult taevasse või lasevad paokil silmi päikesekiirtel põski soojendada. Lapsed nopivad värvilisi vahtralehti, tudengid ja vanurid raamatust tähti. Ma armastan seda linna.
Ahjaa, ma sain raamatust uue termini — spermaõed.
See on mu kolmas Tokarczuk ja ma sain aru, et ma loen tema tekste kuidagi teistmoodi, kui kõiki teisi raamatuid. Ma olen üldiselt see tüüp, kes eelistab enda jaoks huvitavat sisu kaunile kirjandusele, kui need kaks kokku saavad, on muidugi eriti tore, aga üldjuhul maabub mul mulle mittehuvitava sisu ja mittehuvitavate karakteritega kaunis kirjandus “meh” kategooriasse, mu jaoks põnev, kuigi konarlikult jutustatud, lugu võib tõusta peaaegu lemmikuks. Aga Tokarczuk kirjutab tihtipeale asjadest — siin raamatus siis 20. saj alguse Saksa-Poola linnakese tavapäraste ja mitte võib-olla nii tavapäraste inimeste tavapärasest elust, spiritismist ja psühhoanalüüsi üle jahumisest –, mis mulle eriti korda ei lähe ja karakterid on ka pigem mu jaoks igavad, aga ma sukeldun teksti ja lasen sel tekstil voolata ja lasen sel tekstil end kanda ja kogu kriitiline osa ajust, muuhulgas ka see osa, mis võtaks analüüsida, et miks see raamat on üldse kirjutatud, uinub kuskil nurgas ja ei liiguta oimugi ning tulemuseks on suurepärane lugemiselamus. Jälle. Kuidas?
Mis:
Ses raamatus on 36 luuletust, mis pealkirjastatud numbritega. Enamasti autorist endast, kaetud saavad hetked lapsepõlvest, noorusest ja täiseast, iseäranis täiseast, äramärkimist leiavad autori naine ja lapsed (tütar ja poeg), isa ja vanaisa ja oli nagu mõni suguvõsalane veel kuskil.
See on nüüd sihuke raamat, mille liigitaks vist hämarulmeks. Minu suhe hämarulmega on nii ja naa. Mingid asjad on täitsa loetavad (Heinsaar näiteks) ja mingid asjad tunduvad olevat lihtsalt soga, aint et ulmena vormistatud (ma siia näidet parem ei too). “Einsteini unenäod” on mu jaokse see kõikse paremat sorti hämarulme, et on olemas absurd ja mõttemängud, unenäolisus ja ettearvamatus, mängud aja, koha ja muu füüsikaga, aga siiski läbivad lugu mingid kindlad jooned ja loogikad. 
See on nüüd üks targutamiste raamat ehk esseede kogumik. Minu jaoks kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa huvitav jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil on kummaline segu nappidest ütlemistest ja baroksestelt vohavast laviinist, mõlemad küljed panevad tähelepanu pöörama. Igathes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.
Mmmm, milline lugemisnauding.
Mulle nii meeldib, kui inimene tuleb raamatukokku ja räägib ausalt ära, mida ta otsib ja mida tal vaja on. Ja veel meeldivad mulle imelikud küsimused. Alati neile just seda õiget vastust ei leia, aga need teevad päeva huvitavaks. 
Pisike roheline luulekogu elust ja inimestest, loodusest ja linnast, kirjandusest ja aja mööduvusest. Aastaaegade vaheldumisest on eesti luuletajad ikka armastanud kirjutada, aga ma ei mäleta, et ma jupil ajal oleks lugenud luulekogu, kus oleks nii palju taimi, nii otseselt kui kujundina. Tundub, et autori lemmiktaimed on kuusk ja naat, põgusalt leiavad veel märkimist paju, luuderohi, ülane, raudrohi, lumemari, maasikas, lodjapuu, põdrasammal, õunapuu, tulikas, tarn (ja vist miskit veel). Vesised on need luuletused ka: oja ja jõgi ja kuskil on tagalaht. Ja sääsed. Oluline on põlvkondade side ja pisiasjade märkamine ning väga vabad assotsiatsioonid, mis vastavalt lugeja tujule võivad tunduda tüütult jaburad või fantastiliselt geniaalsed. Ma jäin oma elamusega sinna vahepeale, et mõned kohad tundusid väga ägedad, mõtteid ja tundeid ootamatu sõnastusega mõnusalt edasiandvad, ja mõned kohad tundusid olevat lihtsalt sõnad sõnade pärast. Raamatu esimene pool on tavapärased luuletused ja teine pool on poeem kolmikvärssides. See teine pool tundus mulle kuidagi ühtlasem olevat, aga mulle meeldis see esimene, kus oli minu jaoks laiemal skaalal nii meh-elamusi kui ahhaa-hetki, natuke rohkem.
Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?
Sulepuru 