Sheri S. Tepper “Six Moon Dance”

Ega mul suurt valikut polnud — Silvia Truu või Sheri S. Tepper. Silvia Truud olen ma kunagi üksjagu lugenud, tollal meeldis ka, aga üle ei viitsi lugeda. Sheri S. Tepperi eestikeelseid asju (“Värav naiste maale” ja “Rohtmaa”) olen ka kunagi lugenud, mälestus on ähmane, et väga ei meeldinud, aga miskit väga ei häirinud ka, aga üle lugeda ei viitsi. Võtsin siis suvaliselt ühe ingliskeelse.

Mulje on suht sama mittemälusolevaga, et mingit imet siin ei ole, aga ega väga nurada ka põhjust pole. Et lugemist ei kahetse, aga edasi ei soovita. Mul on päris pikalt olnud ingliskeelse kirjanduse lugemise blokk, kui mitte muud, siis see raamat viis mu reele tagasi.

Lugu algab sellest, et kunagi kauges tulevikus on inimesed asustanud kuue kuuga planeedi ja loonud seal uutmoodi ühiskonnakorralduse. Kosmoselaevad küll sõidavad, aga igapäevaelu on eelindustriaalne. Loo peategelane on Mouche, kellele antakse kaheteistaastaselt valida, kas eunuhhiks või hooraks, kuigi ta ise eelistaks saada meremeheks, muuhulgas ka seepärast, et merel poleks tal loorikandmise kohustust. Aga hooraks (selle kohta kasutatakse küll leebemaid väljendeid ka ning tulem peaks olema midagi kurtisaani ja geiša kanti, mitte tänavaprostituut, aga kuna originaalis on enamasti “hunk”, siis tuli mu eestikeelne vaste selline) ta õppima läheb.

Loosse lisandub tegelasi: Mouche koolikaaslased ja õpetajad; Ajaloomajades esinevad Baleriin ja Kabukitantsija, üks neist on kloon, vanalt Maalt; Küsitleja, kes on hoopis midagi androidi taolist; paar inimest planeedi ladvikust, nii naiste kui meeste poolelt; paar nn keskklassi; mõned näited põhjakihist ning planeedi põlisasukad, eelkõige Timmyd. Iga tegelase lavaleastumisega lisandub uus tahk selle maailma mõistmisele ja maailm ise on värvikas ja suhteliselt originaalne. Mingi koha peal toob Tepper ise sisse võrdluse Hieronymus Boschi maaliga “Maiste naudingute aed” ja selle maailma jaoks sobib see maal võrdlusalusena mu meelest päris hästi. See, millised on on Timmyd ja miks nad just sellised on, oli küll mu meelest päris huvitav mõttekäik.

Tegevustik hargneb tasapisi lahti. Mingi koha pealt on see arenguromaan, koos oma triviaalsete õpetussõnadega: “Leia endas rõõm”, “Ära mõtle liialt palju sellele, mida teised sinust mõtlevad”, “Leia oma tee”, “Ära lase minevikul end piinata”. Loomulikult on siin ulmele omast uute maailmade ning võimalike toimivate ühiskondade kirjeldust, lisaks on veel mängud mütoloogiaga.  Kohtumine Võõraga — siin on küll rohkem tähelepanu all, kuidas Võõras inimkonda tundma õppis ja vähem Võõra uurimist, aga abiks seegi. Küsitleja isikuga tuleb sisse krimiliin, mis on väga hea võte selle rikkaliku maailma lugejale avamiseks. Raamatu põhitegevuse ajaks on Mouche umbes seitseteist, siis toimub kõik kuidagi kiiresti äkki ja korraga, mõne päeva jooksul, kirjutamisstiil läheb selle tempoga parasjagu hästi kaasa, kuigi võtab mitusada lehekülge. Aga lõppu tuleb venimist ja ma olin päris lõpus küll suht “mõhh, mis asi see nüüd oli”, seda siis mitte kuigi positiivses mõttes…

Sheri S. Tepperit peetakse üldiselt feministlikuks kirjanikuks. Selles teoses on see kiht tegelikult ka olemas. Korduv on mõte, et naine peaks olema midagi muud, kui lihtsalt “autasu, omand või vaenlane” (prey, property or opponent). Tepper mängib soorollidega ning tõstatab seeläbi küsimusi, kas ja kuidas võiks tänapäevases tegelikus maailmas asjalood paremad ja võrdsemad olla. Kuivõrd see lugejale korda läheb, oleneb juba lugejast, kuigi, kui lugeja just päris puutükk pole, siis mingid mõtted võiksid tekkida, et on nõme, kui pendel on ühes otsas, ja on nõme, kui pendel on teises otsas, ja inimkond võiks juba omadega niikaugel olla, et see pendel võiks rahus seal kuskil keskpaigas olla. Tepperi miinus sealjuures on, et mu meelest ta võimendab stereotüüpe liialt ning võib sellega panna lugeja oma ideest mööda vaatama.

Sheri S. Tepperi koduleht: http://sheri-s-tepper.com/

Valik tsitaate: Jätka lugemist

Stephen King “Kirjutamisest”

Ootasin pool aastat, millal see õige Kingi lugemise tuju peale tuleb, aga ei tulnudki, nii läks käiku varuvariant ehk siis mitte ilukirjandus, vaid segu mälestustest ja kirjutamisõpikust. Kolmandik on elulugu, noh jah, lugeda võis, aga kuigi huvitav ei olnud, aga mälestused on minu jaoks niikuinii väga harva huvitavad, niiet ega selles midagi üllatavat pole, kaks kolmandikku on kirjutamisest ja mulle tundub, et kirjanikeks pürgijatel võib selle lugemisest isegi täitsa kasu olla, niisama vahel kirjutajatel ka, rida näpunäited koos selgitustega, miks just nii, osa on ameerikakesksed, aga suurem jagu on üldkasutatavad, näiteks soovitus esimese hooga kirjutatut hiljem kümnendiku võrra kärpida või see kõige peamine, et oluline on praktika, palju lugeda ja kirjutada. Tõlge (Jüri Kolk) oli üsna kabe, ainult sõna “teadusulme” rohke kasutus pani mul hambad valutama, üheksal juhul kümnest oleks oleks mu meelest lihtsalt “ulme” paremini sobinud. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mis Kingile on meeldinud, ja olgugi kohtavalt angloameerika poole kaldu (mujalt on Tolstoi, Adiga, Larsson ja Hoeg, aga sellega vist ongi kõik), see nimekiri annab ideid küll, mida võiks järgmisena lugeda.

Suurest laiast netist tsitaadipilte:

Arthur C. Clarke “Linn ja tähed”

Mõni raamat kohe algab kaasahaaravalt: Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel. Kunagi olid temas toimunud muutused, kuid nüüd läks aeg temast mööda. Üle kõrbe pinna libisesid üksteise järel ööd ja päevad, Diaspari tänavail aga oli alati pärastlõuna ja pimedaks ei läinud seal iialgi. Pikkadel talveöödel, kui Maa hõredasse õhku jäänud vähene vesi külmus, võis kõrbe pind kattuda härmatisega, kuid linn ei tundnud kuumust ega külmust. Tal ei olnud välismaailmaga mingit kokkupuudet; ta moodustas omaette universumi. Inimesed olid varemgi linnu ehitanud, kuid niisugust mitte kunagi.

Kus ma varem olin ja miks ma seda raamatut varem ei lugenud? :)

Igatahes tahe ulmekas, milles on ajastuomast mastaapsust ja optimismi, parasjagu seikluslikkust ja uute maailmade kirjeldusi, inimloomuse uurimist ja uudishimu positiivsust, natuke liiga palju klaver põõsas momente ja sirgjoonelisust, aga ka kahtlustele ning edasimõtlemisele on ruumi jäänud.

Pildid Antonio Torresan https://www.artstation.com/artwork/xox0O
Rebecca Oborn https://www.artstation.com/artwork/NoAJ5
Alex Scrivener https://www.artstation.com/artwork/DOB4R

Roger Zelazny Amberi kroonikad

Alguseks test http://www.roger-zelazny.com/veilfinal/royalty.php :) Ma otsisin seda testi niiii kaua (ikka aastaid :) ) ja nüüd jooksis mulle suht juhtumisi jälle vastu.

Raamatud: Roger Zelazny “Amberi üheksa printsi” (Varrak, 168 lk), “Avaloni püssid” (Varrak, 215 lk), “Ükssarviku märk” (Varrak, 183 lk), “Oberoni käsi” (Varrak, 184 lk), “Kaose kojad” (Varrak, 156 lk), “Hukatuse kaardid” (Fantaasia, 143 lk), “Amberi veri” (Fantaasia, 191 lk), “Kaose märk” (Fantaasia, 176 lk), “Varjude rüütel” (Fantaasia, 178 lk), “Kaose prints” (Fantaasia, 184 lk).

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Esimesed viis raamatut on Corwini lugu, ülejäänu tema poja Merlini lugu. Corwini osa oli küll selgemini meeles ja meeldis sutsu rohkem, aga teised olin unustanud ja seda põnevam oli lugeda. Sisust, nojah, olenevalt, mis päeval ja kellele ma seda sisukokkuvõtet peaksin tegema, kõiguks soovitus “hoogsast seiklusjutust” “filosoofilise allegooriani” või “uuenduslikust ulmekirjandusest” “mütoloogiatega mängimiseni”, neis raamatuis on paljut, igaüks võiks oma jao leida.

Üldiselt on Amberi-sarja kaanepiltidega kehvasti, st mu meelest ilusaid eriti palju ei ole, aga see Hiina oma on küll kena:

Esimese viie osa sisukokkuvõte https://www.deviantart.com/ayej

Erinevate kunstnike trumpe:

Jätka lugemist

Kirmen Uribe “Bilbao — New York — Bilbao”

Ma ei pea eriti arvet, et mis maa kirjanikke ma olen lugenud ja mis maa omi mitte, aga kuna seda raamatut tutvustati, et Kirmen Uribe “Bilbao-New York-Bilbao” on esimene otse baski keelest eesti keelde tõlgitud romaan, siis arvasin, et no ei ole baski kirjandust enne lugenud. Aga siit tuleb see piiride tõmbamise koht — raamatu järelsõnas on ka sellest juttu, et kas baski kirjandus on ainult baski keeles kirjutatud kirjandus (järelsõnast jäi mulje, et üldiselt on baskid ise rohkem seda meelt) või läheb baski hispaaniakeelsena kirjutatud kirjandus ka arvesse (n Miguel de Unamuno) — aga tõmbame seekord piirid keelepõhiselt.

Kummaline raamat. Ühtpidi oli see juba minu jaoks väljakutse, et tegu nn “omaeluloolise” kirjandusega ja selles suhtes on mul paras tõrge ja ilma lugemise väljakutseta — kui keegi oleks enne lugemist mulle reklaaminud, et jee, raamat sellest, kuidas kirjanik kirjutab raamatut —  siis ma oleks selle raamatu kõige kaugemale riiulisoppi surunud ja sinna see olekski jäänud. Aga võtsin kätte ja lugesin läbi ja polnudki nii hull, täitsa hea oli laias laastus, aga romaaniks keeldun ma seda ikkagi nimetamast. Seda, mis on ses raamatus head, kirjutavad paremini lahti Peeter Helme ja Kätlin Kaldmaa, vastukaaluks blogipostitus, mis loetleb üles ka asjad, mille kallal saab viriseda. Ja kaasanoogutamise kohti on on mul nii kiidu- kui laidusõnade kohal…. Kokkuvõttes — lausvaimustust pole, aga proovida soovitan küll (eriti kuna teemajuppe on palju, siis mingi osa vast ikka haagib).

Paar lauset raamatust:
“Lood peidavad endas tegelikkuse nüansse.”
“Kummaline, kuidas töötab mälu, kuidas me mäletame igaüks omal moel, kuidas me kunagise tegelikkuse fiktsiooniks muudame.”

Jan Kaus “Kompass”

Minu jaoks — mõttetu, aga ilusti kirjutatud, ebausutava tegevustikuga, aga usutavate meeleoludega — noh, selline nagu Kaus minu jaoks ikka enamasti on. Lugemisele kulunud aega ei kahetse, edasi lausa ei soovita, aga ma olen üsna lootusrikas ses suhtes, et mõni teine lugeja suudab raamatust mõtte ja usutavuse üles leida.

Ilujutu tsitaat:

Ta oli kunagi kusagilt lugenud, et võib-olla eksisteerib tegelikkuses vaid üksainus vaim ning seda (või teda?) võiks ette kujutad valgusena, mille ümbermõõt on mõõtmatu. Ning igal inimesel on võimalik sellest vaimust osa saada, lasta valgusel endast nagu aknast läbi paista. Kõik sõltub oma tahtest. Ta olevat hakanud sellele mõtlema just tädi majas, mis asus lähimast suurimast asulast, Karksi-Nuiast, kahekümne viie kilomeetri kaugusel. Õieti  küll maja hoovis tähistaevast vahtides. Seal oli ta hakanud mõtlema, et äkki on nii: nõnda nagu väljas, nõnda ka sees. Me eksleme pimeduses ja me eritame pimedust, ent see pole kunagi pilkane, vaid selles on laiali pillatud lugematu hulk miniatuurseid valguspunkte.

Punkti alla üksildane paik on seda raamatut pisut kummaline paigutada, sest suurem osa tegevusest toimub ju Tallinnas, aga see ülalolev ilulõik kirjeldab seda üksildast kohta ja on tegelt ainus koht raamatus, mis mind kaasa haaras, niiet jah, minu jaoks üksildase paiga raamat.
Ja järelmõttena — kui nüüd natuke coelhotseda — selle raamatu peategelase süda oli ka üsna üksildane paik….