Colette “Vagabund”

Kui ma pea pool aastat tagasi Lugemise väljakutse grupis küsisin soovitusi, et mida võiks Varraku 20. sajandi klassika sarjast lugeda, siis ma sain igasuguseid huvitavaid vastuseid (aitäh teile kõigile veel kord), aga miski ei tundunud “see õige” olevat.

Niisiis tegin ma valiku lähtudes sellest, et see “Vagabund” on kõige rohelisema kaanepildiga ja mulle meeldib roheline värv, et prantsuse kirjandust ma polegi ammu lugenud, et autori noorepõlve fotodel on ta natuke sarnane Erika Tetskyga (Tetsky on see eesti tantsijanna, kellest Kivirähk “Liblika” kirjutas) ja et saatesõnad lubasid raamatust tantsu.

Raamat ise oli nohjaholikah. Kõige enam meeldis mulle algusosa, see osa, mis pani paika olustiku ja karakteritutvustused, raamatu teine ja kolmas osa läksid mu jaoks liiga tundlemiseks kätte ära.

Aga mingite nurkade alt oli see raamat mu jaoks ikkagi päris huvitav lugemine ka.

Pisiasjade märkamised ja kirjeldused, mis annavad väga hästi edasi meeleolu, keskkonda või muutuvad üksikasjadest üldistusteks:

Isegi koer on tujust ära ja heidab mulle, külma pärast end korvist liigutamata, must-valgeid virilaid pilke.

Ainult et nüüd ma tean, miks ta tobukese moodi välja näeb! Aga sellepärast, et kannab oma rõivaid nagu “piduseid”, samasuguse parandamatu ja sümpaatse kohmakusega kui pühapäevane talumees.

Ma ei ole vist lugenud ühtegi raamatut, kus on nii palju juttu meigist:

Nuttu on mul aidanud tagasi hoida kaks head harjumust: mitte näidata oma tundeid ja ripsmed olgu alati tušiga kaetud…

Ja mida osanukski peegel mulle öelda? Et oskuslikust meigist — pruuniga rõhutatudb sinakalt varjundatud laugudest, viinamarjakarva huulepunast — piisas eile ja piisab muilgi päevil /—/

Sedasorti teatrirahva, kes tunnevad end end hästi ainult laval, portreed:

Kogu päeva ootab ta lavale astumise hetke, et siis unustada kõik maailas, pöörduda tagasi lapsepõlve, lustlikult hullata ja sütitada publikut.

/—/ olen eraldatud, kaitstud teiste omasuguste eest üksnes laval /—/ tulemüür kaitseb mind kõigi eest.

Mõtisklused vananemisest (kuigi mu silmis 34 on veel noor ju :) ):

Ent koju tagasi jõudnud, kuulutab väsimus karmi tõde. See väsimus pole enam seesama väsimus. Kahekümneselt oleksin ma ilma kaksipidi mõtlemata nautinud seda hetkelist roidumust, lasknud end vajuda mõnusasse tukastusse. Nüüd aga tähendab väsimus vaimset tuska, räidinud füüsise norgu.

Mõtiskluse üksindusest, et sel on nii häid kui halbu külgi:

/—/ on päevi, kus üksindus minusuguse olevuse jaoks on tõepoolest kui joovastav vein, kui vabadus, mis teeb ülemeelikuks, ent on teisi päevi, kus ta maitseb kui mõru rüüp, ning on ka päevi, kus ta mõjub kui mürk, mis sind peaga vastu müüri paiskab.

Ja sest vagabundlusest:

Ärasõidud teevad mind nukraks ja joovastavad ühekorraga, teekonnal pudeneb minust killuke sinna, killuke tänna — senitundmatutesse maastikesse, taevasse nende kohal, pilvitusse või pilvisesse, mere kohal hallilt pärlendava vihma sisse –, klammerdused kõigesse sellise kirega, et näib, nagu jätaksin endast maha musttuhat pisikest endaga sarnast haldjat, õõtsuma lainetele, kiikuma lehestikku, hajuma pilvedesse.

Aga lugedes sain ma ka aru, et see on ses suhtes kaval raamat, et mõni teine lugeja korjab sealt hoopis teised teemad või rõhud üles.

 

Robert Thorogood “Marlow’ mõrvaklubi”

Vahelduseks sattus mu lugemislauale üks kenasti õmmeldud krimi. Kui kohalikust valikust on lugejate hulgas praegu popid Eha Veemi “Leskede klubi” tragid pensionärid-hobidetektiivid, siis siin tõlgitud loos on peategelane 77-aastane Judith, kes elab üksi ja just nii, nagu soovib. Naabrimehe surm ärgitab teda tavarutiinist välja astuma ja ümberkaudu küsimusi küsima. Kogemata saab ta kampa koerajalutaja ja pastoriproua ning viimaks isegi politseiniku. Mu meelest kuriteo pool oli hästi välja mõeldud, niidiotsi pakuti lugejale parajal määral, kohaliku väikelinna eluolu ning tegelaste eraelu oli mõnusas koguses ning naiste kokkukasvamine ja sõpruse areng kena. Soovitan edasi küll, jah.

Tsitaadivalikuid oleks siit raamatust üksjagu võtta, aga mind kõnetas kõige enam lause 70. lk-l: “Kui me teeksime ainult neid asju, mis on targad, ei jõuaks me kunagi midagi tehtud, on nii?”

Tiina Tarik kirjutas raamatust siin.

Steven Brust “Taltos”

Tundsin, et tahaks midagi lihtsat, lobedat, meelelahtuslikku ja peadpuhastavat. “Taltos” on küll meelelahutuslik ja peadpuhastav, aga väga lihtne see lugu ei ole. On väga hästi läbimõeldud maagia-maailm, kus toimib nii võlukunst kui nõidus, aga neid, kel teadmisi-oskusi mõlemas vallas, on väga vähe, üks neist on loo peategelane Vlad Taltos. On hästi läbimõeldud ühiskonnakorraldus oma klasside, ajaloo ja konfliktidega, nagu päriseluski, tipust põhja ja põhjast tippu liikumine on üsna ebatõenäoline, aga paar-kolm sammu klassivahetust üles-alla suhteliselt võimalik, seda enam, et jheregi koja tiitlit saab osta. On kriminaalne maailm oma aukoodeksiga ja see on see lähiruum, kus Vlad Taltos toimetab, nimelt on ta palgamõrtsukas ning väiksema linnajao maffiaboss. Raamatus jookseb korraga kolm ajajoont: Taltose üleskasvamise lugu, Taltose palgatööga seotu ning Taltose nõiaoskustega seotu. Lõpuks jooksevad kõik kolm lugu kenasti kokku. Loo moraal võiks olla, et ole, kes oled, head sõbrad on see kõikse suurem vara. Taltosel on lapsepõlvest dragaeralasest murdvaras Kiera, noorpõlvest ikiklik pisilohe Loiosh ning ma arvan, et mõnevõrra võib tema sõprade hulka lugeda ka tema isiklikku assistenti Kragarit ning raamatu lõpuks draakonite klanni kuuluvat Morrolani. Ja julge hundi rind on rasvane või haavleid täis. Ja harjutamine teeb meistriks. Ja veri on paksem kui vesi. Ja veel mõned taolised vanasõnalised tõdemused.

Stiilinäiteid:
“Jagati käske, tehti korraldusi ja ma vaatasin oma testamendi üle. Tavalised asjad.”
“Teel otsustasin, et mu vanaisa oli kindlasti teadnud, millest räägib: relva kandmine on pahanduse otsimine. Jätkasin selle kandmist.”
“Tulemusena sain teada väga palju huvitavat. Kõige tähtsam oli õppida hoolikat kõike, mis võis sulle haiget teha.”
“”Kas meil on häid põhjuseid, miks nad peaksid seda tegema?” — “Kuna julgeme küsida.””

J. K. Tamminen “Mees Pasilast”

Ma vaatasin peaasi.ee vaimse tervise kampaania plakatit ja murdsin pikalt pead, et kas kampaania kunstnik on eriti naiivne või eriti küüniline… sest need värvilised nupsukesed tekitasid isegi nii korralikus tütarlapses, nagu mina olen, esimese seoselingi ajus ekstaasitabletikestega.

Kuidas see lause nüüd selle raamatuga seostub? A no, terve raamat on narkot täis, tarbijaid on vähem, aga diilereid, edasimüüjaid, rahastajaid, informaatoreid ja kinnivõtjad on palju ja igasuguseid, põhitähelepanu läheb siiski Helsingi narkopolitseile ja iseäranis selle juhile. Ma ei tea, kas J. K. Tamminen on ise korrakaitseorganites töötanud, aga tema kirjutamisstiil laseb oletada, et on. Ses raamatus on kuidagi vanale võmmile omast segu nullstiilist, mallepärnasid ehmatavast sõnavarast, protokollilaadsest emotsiooni- ja hinnangutevabast väga täpselt kirjeldatud tegevustikust ning sellest omamoodi künismi ja idealismi põimumisest, mis olid olemas ka n Võsaste ja Anvelti raamatutes.

Lk 109-111 on värvikas narkoärikate liigitus vana narkovõmmi pilgu läbi:

  • organiseeritud kuritegevus. “Mootorrattagängide ilmumine tõstis organiseeritud kurjategijate oskused narkoäris hoopis teisele tasemele. Nende tegevust juhitakse rahvusvaheliselt ja neil on ressursse. See puudutab nii Soome kui Eesti mootorrattureid. Nemad on armee.”
  • noored eestlastest tulipead. “Nende tegevus on selline soperdamine, et nende popsutajate kinnivõtmine paneb peaaaegu kaasa tundma.”
  • vanglas istunud ja vastvabanenud narkokaupmehed. “Need tüübid on narakopolitseile kui kartulikasvatus. On vajavaid oodata, kui mugulast kasvab uus narkodiil ja pikem vanglakaristus. Selles klassis ei ole õnnestujaid. Mitte kunagi.”
  • tõsised tegijad. “Tõsised tegijad ei uhkelda. Nad teenivad ja neil on selge arusaam sellest, mis ümberrinngi toimub. Nende lood ei jõua ajalehtedesse, vähemalt mitte narkotehingute asjad. /–/ Kattemees varjab oskajat. Sissekukkunu läheb kas vanglasse istuma või mulla alla.”
  • prügikala. “Alamkihti kuuluvad sotsiaalabirahadest elavad väikesed pätid, kes on riigikorralduse ohvrid. /–/Varsti lähevad kogu pundiga istuma ja vanglas nutetakse ja kaevatakse igas suunas. Pere ootab toetuste najal isa koju…”

Tagakaanel on kirjas, et see on tõsielusündmustel põhinev, aga selle lause lasin ma endast mööda, ma tahaks elada pisut ilusamas maailmas ja seega võtsin endale vabaduse tõlgendada paljusid asju ilukirjanduslike liialdustena. Raamatust nopitud lause “Politseinike ja kurjategijate võrgustumises ei ole midagi imellikku” tekitab vägagi vastakaid mõtteid, et pragmaatiliselt, politseil on informaatoreid vaja ja nii tuleb lekitajatel lasta vabamalt omi asju ajada, aga kusmaalt jookseb see piir, mil vastuteened liialt isiklikult kasumlikuks osutuvad ja kaalukauss seaduslikkuse piirist liialt kaugele kandub…

Kokkuvõttes sihuke kuivavõitu raamat, et kui teid huvitab, kuidas käis narkokaubandus siin- ja sealpool lahte 13 aastat tagasi, siis lugege, ilukirjandusliku elamuse mõttes ei tasu vaeva, kuigi esmene lause on ahvatlev: “Tänav läigib nagu ahvena selg.”

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Nüüd võtsin kuulda ka Triinu Rannaääre soovitust. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Ma ei ole just kuigi agar raamatutest tsitaatide noppija, aga seekord ei suutnud vastu panna (tsitaadid on suvalises järjekorras):

*Lumi oli just sadanud ja
madal talvine Päike tupsutas talle puna palgele.*

*Kõige parem on rääkida ikka iseendaga.
Vähemalt ei ole siis vääritimõistmist.*

*Jäljed lumel dokumenteerisid siin iga liikumist, lumi
pani hoolika kroonikuna kirja Loomade ja inimeste sammud.*

[Tõlkimisest] *Las ilmutab oma mõistuse pimikus
inglise negatiividest poola lauseid.*

*Mingi mõttes on temasugused isikud — kes
valdavad sulge — hädaohtlikud. Kohe kerkib esile kahtlus,
et asjad ei ole nii, nagu näivad — et mitte tema ise kui isik,
vaid silm, mis lakkamatult vaatab, muudab selle, mida ta näeb, lauseteks; ja nii kisub ta tegelikkuse paljaks sellest,
mis on kõige tähtsam — väljendamatusest.*

*Meile taskulambiga valgust näidates kiskusin pimedusest välja heledaid laike, millest oli kadunid iga värv.*

*Vihma sadas ja prožektorite valguses muutusid vihmapiisad
pikkadeks hõbeniitideks, justkui kard jõulukuusel.*

[Õuduskirjandusest] *Selliste asjade lugemine nähtavasti
süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest
kõige hullemas, ja õpetas optimismi.*

*Need mäed tekkisid arvatavasti üksnes selleks, et oleks ilus.*

*Kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.*

*Psüühika on meie kaitsesüsteem — kannab hoolt selle eest, et me kunagi ei mõistaks seda, mis on meie ümber. See tegeleb peamiselt informatsiooni filtreerimisega, ehhki meie mälu võimalused on tohutud. Sest teadmise raskust ei ole võimalik kellelgi kanda.*

*Me elame maailmas, mille ise välja mõtleme.
Me määrame, mis on hea ja mis mitte, joonistame tähenduste kaardi… Ja pärast maadleme kogu elu sellega, mis me endale välja mõtlesime. Probleem on selles, et igaühel on oma versioon, ja seepärast on nii raske inimestel üksteist mõista.*

 

 

Sheri S. Tepper “Six Moon Dance”

Ega mul suurt valikut polnud — Silvia Truu või Sheri S. Tepper. Silvia Truud olen ma kunagi üksjagu lugenud, tollal meeldis ka, aga üle ei viitsi lugeda. Sheri S. Tepperi eestikeelseid asju (“Värav naiste maale” ja “Rohtmaa”) olen ka kunagi lugenud, mälestus on ähmane, et väga ei meeldinud, aga miskit väga ei häirinud ka, aga üle lugeda ei viitsi. Võtsin siis suvaliselt ühe ingliskeelse.

Mulje on suht sama mittemälusolevaga, et mingit imet siin ei ole, aga ega väga nurada ka põhjust pole. Et lugemist ei kahetse, aga edasi ei soovita. Mul on päris pikalt olnud ingliskeelse kirjanduse lugemise blokk, kui mitte muud, siis see raamat viis mu reele tagasi.

Lugu algab sellest, et kunagi kauges tulevikus on inimesed asustanud kuue kuuga planeedi ja loonud seal uutmoodi ühiskonnakorralduse. Kosmoselaevad küll sõidavad, aga igapäevaelu on eelindustriaalne. Loo peategelane on Mouche, kellele antakse kaheteistaastaselt valida, kas eunuhhiks või hooraks, kuigi ta ise eelistaks saada meremeheks, muuhulgas ka seepärast, et merel poleks tal loorikandmise kohustust. Aga hooraks (selle kohta kasutatakse küll leebemaid väljendeid ka ning tulem peaks olema midagi kurtisaani ja geiša kanti, mitte tänavaprostituut, aga kuna originaalis on enamasti “hunk”, siis tuli mu eestikeelne vaste selline) ta õppima läheb.

Loosse lisandub tegelasi: Mouche koolikaaslased ja õpetajad; Ajaloomajades esinevad Baleriin ja Kabukitantsija, üks neist on kloon, vanalt Maalt; Küsitleja, kes on hoopis midagi androidi taolist; paar inimest planeedi ladvikust, nii naiste kui meeste poolelt; paar nn keskklassi; mõned näited põhjakihist ning planeedi põlisasukad, eelkõige Timmyd. Iga tegelase lavaleastumisega lisandub uus tahk selle maailma mõistmisele ja maailm ise on värvikas ja suhteliselt originaalne. Mingi koha peal toob Tepper ise sisse võrdluse Hieronymus Boschi maaliga “Maiste naudingute aed” ja selle maailma jaoks sobib see maal võrdlusalusena mu meelest päris hästi. See, millised on on Timmyd ja miks nad just sellised on, oli küll mu meelest päris huvitav mõttekäik.

Tegevustik hargneb tasapisi lahti. Mingi koha pealt on see arenguromaan, koos oma triviaalsete õpetussõnadega: “Leia endas rõõm”, “Ära mõtle liialt palju sellele, mida teised sinust mõtlevad”, “Leia oma tee”, “Ära lase minevikul end piinata”. Loomulikult on siin ulmele omast uute maailmade ning võimalike toimivate ühiskondade kirjeldust, lisaks on veel mängud mütoloogiaga.  Kohtumine Võõraga — siin on küll rohkem tähelepanu all, kuidas Võõras inimkonda tundma õppis ja vähem Võõra uurimist, aga abiks seegi. Küsitleja isikuga tuleb sisse krimiliin, mis on väga hea võte selle rikkaliku maailma lugejale avamiseks. Raamatu põhitegevuse ajaks on Mouche umbes seitseteist, siis toimub kõik kuidagi kiiresti äkki ja korraga, mõne päeva jooksul, kirjutamisstiil läheb selle tempoga parasjagu hästi kaasa, kuigi võtab mitusada lehekülge. Aga lõppu tuleb venimist ja ma olin päris lõpus küll suht “mõhh, mis asi see nüüd oli”, seda siis mitte kuigi positiivses mõttes…

Sheri S. Tepperit peetakse üldiselt feministlikuks kirjanikuks. Selles teoses on see kiht tegelikult ka olemas. Korduv on mõte, et naine peaks olema midagi muud, kui lihtsalt “autasu, omand või vaenlane” (prey, property or opponent). Tepper mängib soorollidega ning tõstatab seeläbi küsimusi, kas ja kuidas võiks tänapäevases tegelikus maailmas asjalood paremad ja võrdsemad olla. Kuivõrd see lugejale korda läheb, oleneb juba lugejast, kuigi, kui lugeja just päris puutükk pole, siis mingid mõtted võiksid tekkida, et on nõme, kui pendel on ühes otsas, ja on nõme, kui pendel on teises otsas, ja inimkond võiks juba omadega niikaugel olla, et see pendel võiks rahus seal kuskil keskpaigas olla. Tepperi miinus sealjuures on, et mu meelest ta võimendab stereotüüpe liialt ning võib sellega panna lugeja oma ideest mööda vaatama.

Sheri S. Tepperi koduleht: http://sheri-s-tepper.com/

Valik tsitaate: Jätka lugemist

Stephen King “Kirjutamisest”

Ootasin pool aastat, millal see õige Kingi lugemise tuju peale tuleb, aga ei tulnudki, nii läks käiku varuvariant ehk siis mitte ilukirjandus, vaid segu mälestustest ja kirjutamisõpikust. Kolmandik on elulugu, noh jah, lugeda võis, aga kuigi huvitav ei olnud, aga mälestused on minu jaoks niikuinii väga harva huvitavad, niiet ega selles midagi üllatavat pole, kaks kolmandikku on kirjutamisest ja mulle tundub, et kirjanikeks pürgijatel võib selle lugemisest isegi täitsa kasu olla, niisama vahel kirjutajatel ka, rida näpunäited koos selgitustega, miks just nii, osa on ameerikakesksed, aga suurem jagu on üldkasutatavad, näiteks soovitus esimese hooga kirjutatut hiljem kümnendiku võrra kärpida või see kõige peamine, et oluline on praktika, palju lugeda ja kirjutada. Tõlge (Jüri Kolk) oli üsna kabe, ainult sõna “teadusulme” rohke kasutus pani mul hambad valutama, üheksal juhul kümnest oleks oleks mu meelest lihtsalt “ulme” paremini sobinud. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mis Kingile on meeldinud, ja olgugi kohtavalt angloameerika poole kaldu (mujalt on Tolstoi, Adiga, Larsson ja Hoeg, aga sellega vist ongi kõik), see nimekiri annab ideid küll, mida võiks järgmisena lugeda.

Suurest laiast netist tsitaadipilte:

Arthur C. Clarke “Linn ja tähed”

Mõni raamat kohe algab kaasahaaravalt: Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel. Kunagi olid temas toimunud muutused, kuid nüüd läks aeg temast mööda. Üle kõrbe pinna libisesid üksteise järel ööd ja päevad, Diaspari tänavail aga oli alati pärastlõuna ja pimedaks ei läinud seal iialgi. Pikkadel talveöödel, kui Maa hõredasse õhku jäänud vähene vesi külmus, võis kõrbe pind kattuda härmatisega, kuid linn ei tundnud kuumust ega külmust. Tal ei olnud välismaailmaga mingit kokkupuudet; ta moodustas omaette universumi. Inimesed olid varemgi linnu ehitanud, kuid niisugust mitte kunagi.

Kus ma varem olin ja miks ma seda raamatut varem ei lugenud? :)

Igatahes tahe ulmekas, milles on ajastuomast mastaapsust ja optimismi, parasjagu seikluslikkust ja uute maailmade kirjeldusi, inimloomuse uurimist ja uudishimu positiivsust, natuke liiga palju klaver põõsas momente ja sirgjoonelisust, aga ka kahtlustele ning edasimõtlemisele on ruumi jäänud.

Pildid Antonio Torresan https://www.artstation.com/artwork/xox0O
Rebecca Oborn https://www.artstation.com/artwork/NoAJ5
Alex Scrivener https://www.artstation.com/artwork/DOB4R

Roger Zelazny Amberi kroonikad

Alguseks test http://www.roger-zelazny.com/veilfinal/royalty.php :) Ma otsisin seda testi niiii kaua (ikka aastaid :) ) ja nüüd jooksis mulle suht juhtumisi jälle vastu.

Raamatud: Roger Zelazny “Amberi üheksa printsi” (Varrak, 168 lk), “Avaloni püssid” (Varrak, 215 lk), “Ükssarviku märk” (Varrak, 183 lk), “Oberoni käsi” (Varrak, 184 lk), “Kaose kojad” (Varrak, 156 lk), “Hukatuse kaardid” (Fantaasia, 143 lk), “Amberi veri” (Fantaasia, 191 lk), “Kaose märk” (Fantaasia, 176 lk), “Varjude rüütel” (Fantaasia, 178 lk), “Kaose prints” (Fantaasia, 184 lk).

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Esimesed viis raamatut on Corwini lugu, ülejäänu tema poja Merlini lugu. Corwini osa oli küll selgemini meeles ja meeldis sutsu rohkem, aga teised olin unustanud ja seda põnevam oli lugeda. Sisust, nojah, olenevalt, mis päeval ja kellele ma seda sisukokkuvõtet peaksin tegema, kõiguks soovitus “hoogsast seiklusjutust” “filosoofilise allegooriani” või “uuenduslikust ulmekirjandusest” “mütoloogiatega mängimiseni”, neis raamatuis on paljut, igaüks võiks oma jao leida.

Üldiselt on Amberi-sarja kaanepiltidega kehvasti, st mu meelest ilusaid eriti palju ei ole, aga see Hiina oma on küll kena:

Esimese viie osa sisukokkuvõte https://www.deviantart.com/ayej

Erinevate kunstnike trumpe:

Jätka lugemist

Kirmen Uribe “Bilbao — New York — Bilbao”

Ma ei pea eriti arvet, et mis maa kirjanikke ma olen lugenud ja mis maa omi mitte, aga kuna seda raamatut tutvustati, et Kirmen Uribe “Bilbao-New York-Bilbao” on esimene otse baski keelest eesti keelde tõlgitud romaan, siis arvasin, et no ei ole baski kirjandust enne lugenud. Aga siit tuleb see piiride tõmbamise koht — raamatu järelsõnas on ka sellest juttu, et kas baski kirjandus on ainult baski keeles kirjutatud kirjandus (järelsõnast jäi mulje, et üldiselt on baskid ise rohkem seda meelt) või läheb baski hispaaniakeelsena kirjutatud kirjandus ka arvesse (n Miguel de Unamuno) — aga tõmbame seekord piirid keelepõhiselt.

Kummaline raamat. Ühtpidi oli see juba minu jaoks väljakutse, et tegu nn “omaeluloolise” kirjandusega ja selles suhtes on mul paras tõrge ja ilma lugemise väljakutseta — kui keegi oleks enne lugemist mulle reklaaminud, et jee, raamat sellest, kuidas kirjanik kirjutab raamatut —  siis ma oleks selle raamatu kõige kaugemale riiulisoppi surunud ja sinna see olekski jäänud. Aga võtsin kätte ja lugesin läbi ja polnudki nii hull, täitsa hea oli laias laastus, aga romaaniks keeldun ma seda ikkagi nimetamast. Seda, mis on ses raamatus head, kirjutavad paremini lahti Peeter Helme ja Kätlin Kaldmaa, vastukaaluks blogipostitus, mis loetleb üles ka asjad, mille kallal saab viriseda. Ja kaasanoogutamise kohti on on mul nii kiidu- kui laidusõnade kohal…. Kokkuvõttes — lausvaimustust pole, aga proovida soovitan küll (eriti kuna teemajuppe on palju, siis mingi osa vast ikka haagib).

Paar lauset raamatust:
“Lood peidavad endas tegelikkuse nüansse.”
“Kummaline, kuidas töötab mälu, kuidas me mäletame igaüks omal moel, kuidas me kunagise tegelikkuse fiktsiooniks muudame.”