Nirvana oli sündmus. Olgu siis piisana muusikaajaloos või kõikehõlmavana mõne inimese eluloos, aga muutusi ta tõi, nii rokiskeenes kui muusikatööstuses üldiselt, ja paljudele kuulajatele äratundmist, hingetuge, kuuluvustunnet, muusikasse ärauppumist ja isiklikku arengut.
“Godspeed” ei kata kogu Nirvanat, vaid on Kurt Cobaini elulugu graafilise romaani vormis. Ega sealt midagi uut teada ei saa, aga teadaolev on väga hästi edasi antud. Lapsepõlve osa venis natuke pikale, aga üldiselt on kõik — elu ja muusika, armastus ja pettumus, edurõõm ja meeleheide, haigus ja uimastid — olemas ja päris heas tasakaalus. Emotsioonidele rõhumine on sellesse loosse sisse kirjutatud, aga see emotsioonide spekter, millele kogu loo jooksul tähelepanu pööratakse, on päris lai, nostalgiast alates ja frustratsiooniga lõpetades. Ja kogu see lugu oli kuidagi aus, et ei häbenetud ei lilli ja liblikaid ega sõltuvuspiinu ja enesetapumõtteid. Kurt Cobain oleks tänavu saanud 53-aastaseks…
Raamatu juhatab sisse Peter Doggetti eessõna ja välja Flameboy proovijoonistused ja vabandus, et ta pole end kunagi portretistiks pidanud. See vabandus on küll ilmaasjata, et olgugi võib-olla paraadfotode liigtuttavaid nurki kasutades on kõik kujutatud tegelased äratuntavad ja mõnusa joonega.
Ahjaa, ma õppisin uue sõna, “Godspeed” on tähenduselt segu väljenditest “Head teed!”, “Kivi kotti!”, “Jumal kaasa!”.
Raamat elu helgest poolest — muusika, tants, kuuluvustunne jne seda ju on — ja samal ajal elu pahupoolest — uimastid ja ületöötamine. Ma ei ole klubimuusika skeenega kursis, ainus, mida ma suudan mälusopist välja kaevata, on punt nimega “The Chemical Brothers”, et kunagi sai kuulatud Saaremetsa saateid raadiost ning et tantsida trammibussikoondise muusika järgi oli äge. See viimane vist õhutaski raamatut kätte võtma. Raamat ei räägi eriti palju selle salajase DJ teest DJ-ks saamisel, vaid lugeja visatakse karmauhti juba end ületöötanud ja uimastitega liiga tuttava plaadikeerutaja igapäevarutiini, kus nädalavahetused on reisid ja magamatus ja töö (ja samuti rõõm, kui publiku käpa alla saab või kui üleminekud on erakordselt hästi välja kukkunud) ja igatsugu keemilised stimulandid ning nädala sees on taastumine ja püüd päevarütmi tagasi saada ja siis hakkab kõik jälle otsast peale. Narko kogused ja sortiment suurenevad ja mingil hetkel ütleb tervis üles. Aga nagu öeldud, see pahupool on seotud helge poolega ja seda osa, vaimustust muusikast, on siin raamatus ikka palju. Lisaks on parasjagu õpetussõnu neile, kes sooviksid DJna tegutseda, aga paljudki neist nõuannetest on universaalsed, sobivad iga alaga. Natuke võib-olla liig autorikeskne (a no mälestused peavadki ju sellised olema), aga huvitav ja kaasahaarav lugemine, ma usun et kõigile, kellel mingil eluperioodil mingit stiili muusika (ja ei pea just klubimuusika olema) oluline on olnud.
Sulepuru 