Niklas Natt och Dag “Stockholm 1793”

Raamatukogutöö juures on üks tore asi see, et vahel soovitavad ka lugejad raamatuid. Kõiki soovitusi ei jõua kahjuks järgida ning mõnega läheb jupp aega, enne kui kuulda võtan, aga tänulik olen ma nendele soovitajatele sellegipoolest.

See raamat ootas oma aega umbes aasta. Ma teadsin kohe, et kunagi ma seda loen, aga õiget meeleolu ei tulnud. Nüüd vist tuli.

Ajalugu. Mitte kuningakojad ja ballisaalid, vaid agul ja agul ja agul, veidi väärastunud või vaesunud aadlit sekka. Külm, nälg, veri, muda, sõnnik, ülekohus, vägivald, meeleheide jne

Krimiliin on nii põhjamaade sünkmust, et tumedamaid ja verisemaid toone pole vist enam väga võimalik välja mõelda.

Aga peategelased on toredad, igaüks oma mineviku ja iseloomuga, oma elusihi ja põhimõtetega, oma haavade ja armidega, püüdmas siiski, jah siiski, kuhugi kõrgemate ja helgemate asjade poole…

Kohati oli lugedes umbes sama tunne nagu mul oli Jerzy Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et kohutavalt vastik, aga käest ära panna ei saa, sest nii hästi on kirjutatud . Kokkuvõttes jättis “Stockholm 1793” helgema mulje kui “Kirgas lind”, sest esiteks oli siin tegu ikkagi puhta ilukirjandusega (kuigi ajalooline taustauuring oli mahukas ja hästi tehtud), “Kirka linnu” puhul oli seda omaeluloolist ja tõsielu liiga palju taga, ning teiseks, “Stockholm 1793” lugemine kätkes siiski mingit lootust, et mingid asjad võivad ka laheneda ja paremaks minna (ja mingid asjad ju lahenesid ka).

Karastunud krimilugejale julgen edasi soovitada küll.

Mõned seigad veel: * Natt och Dag (tõlkes Öö ja Päev) ongi päriselt inimese perekonnanimi, kusjuures tegu on väga vana aadlisuguvõsaga. * Autoril hakkas mõte kerima päriselt 1793. aastal politseimeistrina ametis olnud Johan Gustaf Norlinist, raamatusse sai Norlin sisse kõrvaltegelasena. * Erinevates keeltes on raamatul erinevad pealkirjad, näiteks rootsi-, saksa-, hollandi- ja veel mõnikeelne on lihtsalt “1793”, ingliskeelne on hoopis “The Wolf and The Watchman” ja Horvaatias “Čuvar i vuk”, türklastel “1793 Kurt ve Bekci” ja rumeenlastel “1793. In umbra mortii” ning poolakatel on sama, mis eestlastel.

Ain Kütt “Risti soldati mõistatus”

Seda raamatut lugesin ma kaua, alustasin suvel, siis jäi seisma ja lõpetasin nüüd. Aga hea, et nii läks, sest suvel lugedes ma omaette natuke iroonitsesin, aga praegu ma võtan kokku, et oli selline nunnu kodukootud, maavillane ja kolkakultuuri edendava maiguga raamat, aga miks ka mitte, üldse mitte kõikse hullem harrastuskirjandus, mida ma lugema olen juhtund. Kindluse mõttes — see ei ole halvustus, see on tunnustus :) Sest keegi peab ju seda ka tegema ja tore, kui seda hästi tehakse :) Jätkugu autoril kirjutamislusti ka järgmiste osade jaoks!

Jim Crace “Harvest”

Minuga sama sünnikuupäevaga autor. Ma ei tahtnud Astrid Reinlat võtta, otsisin kedagi muud. Ega suurt valikut polnud, aga keskit sellist, kelle raamatut ka koduraamatukogust kätte saan, ma siiski leidsin. Jim Crace. Praegu 73-aastane britt, kes alustas ilukirjanduse avaldamisega suhteliselt hilises eas, debüüt 40-aastaselt, ja kes on saanud üsna suure hulga kirjandusauhindu, muuhulgas ka sellesama “Harvesti” eest.

Raamat ise — no ma ei tea, oleksin pidanud ikka Reinla võtma. Mul ei tekkinud raamatuga mitte mingisugust kontakti ega kaasaelamist. Võib-olla jäi asi keeleoskuse taha (st eesti keeles oleks lugemiselamus olnud parem) ja kontekstist mittearusaamise taha (ma ei suutnud ei aega ega kohta mulle tuntud aegruumi paigutada) kinni, aga see suletud külaühiskond, agraarmured, sunnitud muutused ja dramaatilised sündmused ei liigutanud mind kuidagigi (olgu, hobusest oli kahju). Oli mõningaid huvipakkuvaid lehekülgi, aga enamjaolt ma igavlesin ja ootasin, et raamat läbi saab, viimase otsa lasin diagonaalis läbi. Kõik see virin ei tähenda, et tegu oleks kehva raamatuga olnud, lihtsalt mulle ei sobinud kuidagiviisi.

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalsolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ja mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema õega koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida, mingis mõttes sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Emma Beeby, Ariela Kristantina “Mata Hari”

Graafiline romaan või viieosaline koomiks, kuidas keegi nimetada tahab, Mata Hari viimastest päevadest, sekka meenutusi eelnevast elust. Emma Beeby lugu tugineb umbes samadele alusmaterjalidele kui Paolo Coelho “Spioon” (mille üle ma jorisesin siin) ja on oma ülesehituselt ja toonilt üsna samasugune, aga tänu mõnele aspektile ja üldisele suuremale usutavusele ning Ariela Kristantina kunstnikutööle on koomiks parem.  Mõlemad raamatud keskenduvad pigem tegevusele, et siis ja siis toimus see ja see, peategelase pähe vaatamine ebaõnnestub mõlemal, koomiksikirjutajal mu meelest vähema kolinaga. Üks mõtteuid, mida oleks võinud ju lahata, on näiteks, et kust tuli Mata Hari Java printsessiks nimetamine, oli see marketing või kogemata lendu läinud nali või siiras püüd oma identiteeti ise luua — kõik need võimalused on lugejale lahti ilma kirjanikepoolsete vihjeteta. Koomiksis on väidetavad spioonitsemised udusemad ja ilukirjanduslikumad, aga see armastuse tõttu intriigide puntrasse sattumine on umbes sama. Kurtisaanluse poolt puudutavad mõlemad teosed üsna vähe, aga kuna mul on olemas teatav Balzaci, Zola ja Dumas noorema lugemise kogemus, siis ma enamvähem kujutan ette, et ühtpidi oli see naise enda müümine, aga teistpidi andis see tolleaegses ühiskonnas mingi vabaduse, või vähemalt vabaduse illusiooni. Millest mõlemad teosed võinuks palju rohkem rääkida, on tantsu osa, et jah, loetletakse üles olulisemad lavaleastumised, aga ideed, harjutamine, muusikute leidmine, suhted teiste tantsijatega, tolleaegse tantsumaailma üldine olukord, manageerimine — kõik see osa on üsna lahti kirjutamata, asi, mida mõlemad olude sunnil, sest tantsijast ikka päris tantsuta kirjutada ei saa, mainivad, on inspiratsioon Java tantsudest, aga ma oleks tahtnud seda rida näha pikemalt ning seetõttu asjaolu, mis koomiksi minu jaoks kõrgemale pulgale tõstab, on Emma Beeby püüd tabada seda, mida Mata Hari laval tundis või öelda tahtis… Et siis, midagi uut ei ole, aga uudishimust kõlbas lugeda küll ja lihtsalt koomiksina võttes on tegu täitsa kena asjakesega. Omamoodi tore aspekt on, et šotlane kirjutab ja indoneeslane illustreerib raamatut, mis kõneleb Prantsusmaal kuulsaks saanud hollandlasest.

Mata Harist on päris kenake hulk filme tehtud, aga ma ei ole ühtegi näinud. Panin siia ritta hoopis rea kõhutantsijaid, kes on oma tantsudele saanud inspiratsiooni Mata Harist. Pisut paljuvõitu neid ju sai, aga sellest kuraditosinast ei raatsinud ma enam kedagi välja visata. Enamjaolt on tegu tribal fusioni artistidega, aga paar orientalit on ka.

 

 

Sebastian Barry “Otsata päevade aegu”

Ma arvasin juba, et see “reaalse sõja” punkt saab mul üks raskemaid olema. Ma nimelt ei taha eriti reaalsetest sõdadest lugeda, tahaks panna silmad kinni, näpud kõrva ja laulda La-la-laa või tsiteerides üht ulmelugu, tunnen tugevat soovi minna ajas tagasi, sinna, kus esimene ahv püsti tõusis ja siis ta neljakäpakile tagasi kupatada.

Uusi raamatuid lapates sattus mulle kätte Sebastian Barry “Otsata päevade aegu”. Et jah, sõda on endiselt kole, aga lugemise tegi talutavamaks selle raamatu kirjutamisstiil, mis on natuke eemalseisev ja üllatavalt värviküllane, kaasatundev ja poeetiline, isegi siis, kui see on üsna otseütlev ja juttu sõjajulmustest. Kui ma lugesin hiljem tagakaanelt, et autor on iirlane, siis oli see stiilivalik natuke rohkem mõistetavam — ma ei mäleta end just palju iiri kirjandust lugenud olevat, aga iiri näidenditest tuttavat hõngu tabasin takkajärgi küll –, aga omamoodi rabatud olen ma siiski. Ma kunagi loen seda raamatut veel, selleks et ilusaid lauseid välja noppida, praegu läks lugu ühe jutiga ja ma ei raatsinud seda jutuvoogu märkmepaberite vahelepanekuga segada.

Sõda on Ameerika kodusõda ja mõned indiaanisõjad enne ja pärast seda. On lahinguid ja kasarmuspassimisi, tapatalguid ja rännakumarsse, on relvavendlust ja armastustki, vahele mõned hetked rahu ja teistmoodi elu, aga asjade algus ja paljuski refrään on ikkagi nälg — minajutustaja on Iirimaalt laevaga nälja eest Ameerikasse pagenud orvupoiss ja paljud nii tema kui tema kaaslaste valikud on tingitud sellest, et kroonu pajuk võib küll vilets olla, aga ehk sõjaväes ei olda pidevalt otseses näljas ja kõik see muu tuleb selle nimel ära kannatada ja on lootus, et ehk kunagi…

Auhinnalembikutele teadmiseks, et raamat pälvis 2016. a. Costa auhinna.

Ja nüüd ma lähen võtan klõmaka viskit, otsin juutuubist kõrvale iiri punkfolki ja nutan ühe peatäie…

 

Andrew Miller “Pure”

Selle raamatuga on mul segased tunded. Raamat on 344 lk, sellest umbes 250 lk oli mu jaoks täitsa hea ja huvitav lugemine ja sadakond lk totaalset igavust. Kusjuures huvitav oli just see rahulikult kulgev ajaloo-osa, nii kui autor hakkas äkšenit sisse tooma, läks asi igavaks. Tekitas mus spekulatsioone, et ei tea, kas autor kirjutas selle sisse kirjastaja sunnil ilma sisemise kaasaelamiseta või ta lihtsalt ei oska äkšenit kirjutada… Aga ajaloo osas — tuleb noor mees, pea täis suuri plaane, 1785. aastal Normandiast Pariisi, no umbes nagu poolteist sajandit varem tuli üks tuntud tulipäine gaskoonlane, aint et sõjamehe-karjääri asemel on sel noormehel unistus ehitada suuri ja ilusaid asju, näiteks sildu üle jõgede. Ja kui gaskoonlane sai esialgu musketärimantli asemel kaardiväelaserüü, siis selle loo kangelane peab ehitamise asemel lammutama hakkama. Lammutama kirikut ja surnuaeda. Sel jutul on muide tõepõhi all, 1785-1786. aastal teisaldati les Innocentsi kalmistult koolnute säilmed Pariisi katakombidesse ning surnuaia ja kiriku asemele loodi turuplats. Ja on täitsa huvitavalt kirjeldatud, kuidas peategelane ülesande kallal pead murrab, uusi kasulikke tutvusi leiab, vanu meelde tuletab ja töö jaoks õiged mehed saab. 18. sajandi hõng ja kombed on üsna usutavalt kirja pandud. Ja ajalugu teades — on möllu eelõhtu ja vaikselt juba käärib, tavainimest mõjutab see käärimine veel üsna vähe, aga miskit on õhus — see osa oli ka kuidagi päris osavalt sisse põimitud. Mis nüüd enam väga usutav ja hästi läbi kirjutatud ei ole, on kõrvaltegelased ja see eespool kirutud äkšen. Lugemist just lausa ei kahetse, aga kellelegi teisele ei soovita ka, seda enam, et raamatu lõpp kippus kangesti listi “kõige igavama lõpuga raamatud”. Aga raamat sai 2011. a. Costa preemia, nii et võib vabalt olla, et lihtsalt mina olen küündimatu lugeja.

Lars Mytting “Uju koos uppujatega”

Selles raamatus on mitu kihti. Ühe Norra talupoisi lugu, tema vanaisa(de) lugu, tema ema ja emaema lugu, ühe šoti krahvi ja tema tütre lugu. Minevikus tuhnimise ja rääkimata asjadele järgijõudmispüüde lugu. Iseenda koha ses maailmas leidmise lugu. Armulugu. Sõja ja puude lugu. Lugu paikadest ja nende ajaloost. Ja pärandus. Ja saladused. Ja otsingud… Ja kõike seda kuidagi parasjagu ja edasilugemakutsuvalt. Ja uusi teadmisi pakkuvalt ja lugu edasiviivalt. Ja kuidagi omamoodi ja värskelt mõjuvalt.

Ma nägin selle raamatu lugemise järgsel ööl veidrat unenägu — et raamatul on veel kolm osa, üks, mis räägib edasi Gwenist, üks, mis räägib edasi Edvardist, ja üks, mis tuhnib veel minevikus, ja siis on seal kuskil viienda-keegitäpselteitea-kasjõutivalmiskirjutada-osaga veel mingi saladus, mis on seotud Eestiga ja millele ma püüdsin näppu peale saada, olin lahendusele päris ligidal, see ahhaa kõpsas ära, aga milles uba oli, ärgates enam ei mäletanud… Et jah, mõte liikus raamatuga kaasa, isegi unes.

Boriss Akunin “Ei jäta hüvasti”

Ma olen Akuninit üksjagu lugenud ja ta on mulle päris hästi meeldinud. See raamat enam nii hästi ei läinud, mitte sellepärast, et Akunin oleks nüüd viletsamalt kirjutama hakanud, aga lihtsalt selle sarja võlu sai minu jaoks enne viimast raamatut otsa. Tegevus toimub 1918. ja 1919. aastal, Moskvas ja Ukrainas, omavahel jagelevad punased, valged, mustad (anarhistid), rohelised (tagasi juurte juurde), pruunid (karjeristid ükskõik mis värvi lindiga) ja eeh, see segadus ja vaen ja võimuvõitlus oli ikka kohutav. Erast püüab olla üllas mees ja lahendada vaid tõelisi kuritegusid, aga sel keerulisel ajal on üsna raske vahet teha, mis mustast südamest ja mis sinisilmsest aatelisusest on toime pandud, seda enam, et satub ta nii valgete kui punaste sekka, no ja ega neil, kes hammasrataste vahele jäid, sellest vahe nägemisest ka kuidagi kergem poleks, kuigi seda, et omad noa selga löövad, on muust jamast natuke raskem kanda… Suur osa raamatust on hoopis luurekoolitusega Romanovi päralt ning teine oluline tegelane on vahakujude meisterdaja Mona, kelle käest saab Erast teada, mida tähendab kaotus kaardimängus. Et ikka lugege, olgu ajaloo või krimi või selle omamoodi akuninliku jutustamisstiili pärast.

Andrea Chapin “Koduõpetaja”

Sisust niipalju, et tsiteerin kirjastusepoolse tutvustuse avalauset: “Mis toimus William Shakespeare’i eluaastatel, mille kohta me midagi ei tea?”, et aasta on 1590 ja et raamatu peategelane on Katharine de L’Isle.

Ma ei tea, kust jookseb naisteka ja ajaloolise armastusromaani piir, aga minu jaoks jookseb see umbes selle raamatu kohalt. Et ühtpidi on ajastu üsna hästi edasi antud, teisalt, need karakterid nagu väga ei sobi sinna ajastusse, ühtpidi on tugev naispeategelane, teisalt lõpeb lugu ilma eriliste üllatusteta, ühtpidi on ootamatuid vaatenurki ja tõlgendusi, teisalt kukutakse stereotüüpide sohu. On paar-kolm lehekülge, mis on kirjandus, ja siis kümmekond-poolteistkümmend lehekülge lihtsalt teksti, siis jälle mõni lehekülg rõõmu lugemisest ja siis jälle pikem hõredam koht ja sellise mustriga raamatu lõpuni välja.

Nii meeldimises kui mittemeeldimises on enamjaolt süüdi detailid. Kõige rohkem meeldisid mulle need kohad, kus Katarine oli kirjanduskriitiku ja/või -toimetaja rollis või üldised tekstis olevad vihjed kirjandusloole või ka lihtsalt ajaloole. Aga sellise William Shakespeare’i olemasollu, nagu raamatus kirjeldati, ma ei usu, liiga konstrueeritud ja ühekülgne.

Toomas Raudam raamatust ERRi lehel. Maimu Johannson lugemiselamuse blogis.

Minu jaoks üsna ootamatu väljendus armumise kohta: “Katharine teadis, kus tema oli olnud, ta oli ujunud Willi meres. Ta oli kõigepealt varbad sisse pistnud, vees kahlanud, siis kogu keha vette libistanud ja nüüd pelgas ta, et ka ta pea on vee all ja ta on uppumas.” 

Naistekana soovitan, ajaloolise romaanina mitte eriti.