Antti Tuuri “Igitee”

Oh sa vanakurat!

Mulle ei meeldi sellised raamatud, raamatud, mis tuletavad meelde, et inimene võib olla inimesele koletis ja et õilsate ideede varjus toimib süstemaatiline kurjus. Ja kõik see on PÄRISELT!

Siin raamatus on 8 aastat ühe soome mehe elust kolmekümnendate Nõukogude Karjalas, kuidas ta sinna sattus, keda kohtas, kuidas elas ja selle üksikisiku saatuse kaudu saab päris hea ajalootunni. Ajalootund, mis on hästi kirja pandud, aga mida on ränk lugeda. Autor kirjeldab tegevusi ja olusid lastes tegelaste emotsioonidel väga vähe välja paista, selle osa mõtleb lugeja ise juurde.

Ma lugesin seda raamatut kaua: paar peatükki ja mitu nädalat vahet, paar peatükki ja mitu nädalat vahet. Raske oli. Sest kuidagi oli ette teada, et midagi ilusat siit ei tule. Nii rängaks looks ma mõningastest eelteadmistest hoolimata valmis ei olnud.

Filmi ma näinud ei ole, reklaamplakati järgi on seal mitmeid toredaid eesti näitlejaid, aga ma pean nüüd ikka väga pika pausi, enne kui ma üldse kaaluma hakkan, kas ma seda filmi näha tahan…

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 3

Niipalju sain ma selle jaapani kirjanduse väljakutsega (suur aitähh Tiinadele selle orgunni eest!) selgeks küll, et kui ma tahan jaapani kirjandusest head elamust saada, siis kõige kindlam on pöörduda mangade või luuleriiuli juurde, jaapani proosa võlude märkamiseni või uute lemmikute tekkimiseni ma ei jõudnud kahjuks. Päris lootusetu jaapani proosa mu jaoks siiski pole, mul on varasematest lugemistest kolm üsna meeldivat lugemismälestust: Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus”, Haruki Murakami “Kafka mererannas” ja Seichō Matsumoto “Mäng sõiduplaaniga”. Lihtsalt sel aastal proosaelamustesse lisa ei tulnud.

Luule ja manga vahel kõlkudes võtsin manga, sest miskit uut ja värsket luuleriiulist silma ei hakanud ja nõnda sai “Vagabondi” kolmas köide koju tassitud.

Endiselt mulle meeldib selle manga pildikeel, aga loo endaga jälle väga hästi kontakti ei saanud. Liiga aeglane ja märulile orienteeritud, kui parajasti ei kakelda, siis tehakse ettevalmistusi võitluseks. Aga siin on ka lahedaid detaile, nagu õpetussõnu jagav hunt, üliaktiivne kõikekorraldadatahtev mamma, ajas edasi-tagasi liikumist, ühe pojengioksa omapärane saatus, vaiksemaid vestlushetki. See kolmas osa meeldis mulle seniloetust enim, kuigi see lõpp oli sihuke imelik ja jättis natuke mõru magu suhu, võib-olla neljas osa toob selgust.

Et siis teemaks olnud päriselt head enesetunnet ma selle raamatuga ei saanud, aga mul on praegu ka tunne, et et ma peaks mingi poolsada raamatut ette võtma, et sealt leida see üks, mis mulle tõesti ka meeldiks ja selleks mul pole ei aega ega tahtmist, lepin sellega, et selle raamatu pildid olid mu meelest valdavalt ilusad.

Anna Jürgen “Sinine Lind”

Ma ei olnud kuigi kindel, kas ühe lapsepõlve lemmiku ülelugemine on ikka hea mõte, aga uudishimu ei andnud rahu, et palju ma sellest siis mäletan ja kuidas see lugu siis ikka oli. 

Üldjoontes läks õnneks, põhilugu oli ikka meeles, aga mul ei olnud meeles, et ses raamatus nii palju etnograafilist materjali (millised olid rõivad, mida söödi, kuidas põldu hariti, kuidas soola saadi, milliseid ravimtaimi kasutati, kuidas jahti peeti ja kala püüti, millised olid klannide ja hõimude omavahelised suhted jne) oli. Raamatu kirjutamisest on üle 70 aasta möödas ja mõne koha peal oli seda tunda, aga laias laastus kõlbaks sellise ajaloolise jutuna indiaanihuvilisele vast tänapäevalgi, kuigi need seiklusosa jutud, tegelase areng ning kombestikukirjeldused on igaüks sutsu erinevas stiilis ja liiga järskude üleminekutega. Natuke liiga hakitud, mustvalge ja naiivne oli see lugu küll, aga päeva päästab Schnapp (Sinise Linnu koer) ja autori siiras huvi teema vastu.

Lugu on siis sellest, kuidas 18. saj. teisel poolel valge poiss irokeeside juurde satub, saab uueks nimeks Sinine Lind, seal kasvab ja koduneb ning kui ta aastate pärast oma sünniperekonna juurde saadetakse, siis tahab ta tagasi irokeeside juurde. Taustal on brittide ja prantslaste sõda territooriumi pärast, piiriasukate edasiliikumine, Pontiaci juhitud indiaanlaste ülestõus, idaranniku hõimude sundmigratsioon jne. Millest raamat ei räägi ja millest on alles viimasel ajal rohkem rääkima hakatud, et rohkem kui lahingud laastasid indiaanlasi Euroopast tulnud nakkushaigused. 

Kui ma kevadel indiaaniraamatutest näitust tegin, siis selgus, et sakslased on ikka päris palju indiaanijutukaid kirjutanud. Tõlgitud on neist ainult mõned üksikud. Anna Jürgen kirjutas peale “Sinise Linnu” veel tosinkond indaaniraamatut, osad nime all Anna Müller-Tannewitz.

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Pisike raamat ajaloost, eluloost, kunstist ja kirjandusest. Agatha Christie ja Oskar Kokoschka. Läbisegi reaaliat, fantaasiat ja targutamist. 

Ma just suur Agatha Christie fänn ei ole, aga ma tunnustan tema krimikirjaniku talenti ning tema kirjutatud autobiograafia on mu mälus kui kõige toredam elulooraamat, mida ma iial olen lugema sattunud. Oskar Kokoschka loominguga ma kursis ei ole, jah nime olin küll kuulnud ja oli temast juttu ka lliese raamatus “1913“. Mulle tundub, et Pleijel saab Kokoschkast paremini aru kui Illies, aga Christie jääb mu meelest Pleijelile mõistatuseks, niiet tegelaste usutavuse eest autorile täispunkte ei tule. Muidu üsna ok raamat, mingit imet või sära ma ei täheldanud, aga lausigavusse ka ei uppunud. Võib ajatäiteks lugeda, aga lugematajätmisega ei kaota ka midagi. 

Mul tekkis nüüd huvi Kokoschka kirjandusliku loomingu vastu. Enamik on üle saja aasta vanad näidendid, aga ta kirjutas hiljem ka ühtteist. No ma veel mõtlen, kas ma hakkan neid kuskilt taga otsima.

Eloísa Díaz “Patukahetsus”

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma põrnitsesin seda Ladina-Ameerika punkti umbes sama juhmilt nagu mõnel eelmisel aastal kohustusliku kirjandusega seotut. Ma ei oska öelda, milles asi, aga mul on tõrge hispaania ja/või portugali keelest tõlgitud raamatute ees. Justkui mingi müür tuleks ajus ette. Mõnikord on õnneks läinud, et head soovitajad on müürilõhkuja eest olnud, kõige tõhusam on olnud see ühisaju, mis kogunes ulmikute kõrtsilaua taha, või on uudishimu nii kange olnud, et on augu puurinud.

Õkva prõlla polnd ühtki müürilõhkujat kuskilt käepärast võtta. Aga punkt on vaja ju ära lugeda. Seega tegin natuke vangerdust ja võtsin inglise keeles kirjutava välis-argentiinlase. Sobib ju, eksole, kui väliseesti kirjandus on eesti kirjandus olenemata kirjutamise keelest ja autori sünnipaigast, siis võiks see argentiinlaste kohta ka ju käia.

Lugemine ise oli täitsa huvitav. Lugu jooksis kahes ajas, aastatel 2001 ja 1981. Peategelane on politseinspektor ja kuritöö on ka olemas ja lahendatakse seda ka, aga krimka asemel on tegu pigem läbi üksikisiku Argentina ajaloo mõtestamise ja/või tutvustamisega. Tegelased said järk-järgult sügavust ja kaasaelamist juurde, ajalugu rullus emotsioonist, et kurat, me oleks ikka pidand sinna puu otsa jääma, pisukese lootuskiireni. Kaasamõtlemist oli piisavalt palju. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad (a enne saavad piki päid nii esimeste kui tagumiste käest)…

Kuna ma Argentina ajaloost kuigi palju peale “Evita” filmi ei tea, siis õhtul lõbustas mu aju end sellega, et laulis ühte kõrva “Don’t cry for me Argentina!” ja teise kõrva lõuna-eesti tõlget “Ärr’ itke mu perra, Hõp’e-Tiina!”. Tüüpilise eestlasena esimestest ridadest ma muidugi kaugemale ei läinud…

Tadao Tsuge “Slum Wolf”

Tadao Tsuge mangad on hoopis teistmoodi, kui ma harjunud olen.

Esiteks teema — ei mingeid üleloomulikke olendeid (see paaril leheküljel tatsav rääkiv koer ei loe) ega suurt kangelaslikkust, tegu on viie-, kuuekümnendate Tokyo äärelinnaga ja tegelasteks suht põhjakiht, tüübid, kes lihtsalt täidavad päevi ja veavad end läbi elu, pidevalt omavahel norides ja kakeldes ning vahetevahel on nad ka rahulikumalt istumas ja vestlemas. Vaesus, kuritegevus, sõjahaavad ja -armid, mis ei taha kuidagi kinni kasvada. Tulemas on uus põlvkond, sõjast puutumata, aga selle taagaga ikkagi edasi tegelema pidav ja vaesuse ja pinge jaoks omi lahendusi otsiv.

Teiseks joonistamisstiil — ei mingit glamuuri ega suuresilmseid nukunägusid. Tadao Tsuge kasutab viimistletumat joonistusstiili looduse ja arhitektuuri kujutamisel, aga inimesed on visandlikud, karikatuursed, koledad, väheeristuvad ning tihtipeale on nad kujutaud poosides, kus nad on pea ära pööranud, olgu siis selja taha või kõrvale vaatamiseks, või on näod muidu varjudes. Raamatu lõpus olevad lisaillustratsioonid annavad teada, et Tadao Tsuge oskab inimesi muidu joonistada küll, kujutada oma karaktereid just sellisena, nagu need selles mangas on, on tema teadlik valik.

Kolmandaks ülesehitus — tegu ei ole mitte ühe pika looga, vaid pigem tegevuskoha ja -aja ning aegajalt ka ühiste tegelaste kaudu seotud novellidega. No novell ei ole päris õige sõna, sest lõpud lähevad Tadao Tsugel kuidagi sumbumistena, aga lihtsalt juttudeks neid ju ka ei saa nimetada.

Omamoodi oli seda realismimangat päris huvitav lugeda. Päriselt hinge ei länud, aga mingi mõttetooni, kui närune võis asjaolude kokkusattumisel see viiekümnendate slumm olla, andis see manga päris hästi edasi.

Tadao Tsuge on sündinud 1941. aastal. Raamatu lõpus on Tadao Tsuge lapsepõlvemälestused, iseäranis on seal juttu filmimaailma võlust, ja tõlkija Ryan Holmbergi põhjalik ülevaade Tadao Tsuge loomingust. 1995. a tehti selle manga põhjal film “Burai heiya”.

Genevieve Gornichec “The Witch’s Heart” ja Sally Magnusson “The Sealwoman’s Gift”

Need raamatud sattusid mul üksteise järel lugemisse ja neis oli üsna palju sarnast, seega panen ühte posti.

Need raamatud jõudsid minuni mõlemad raamatupoes ringi tuhlates ilma igasuguse eelinfota, kas nad ka lugemiskõlblikud on. Kaanepildid kutsusid ja kaanetekstid olid kuidagi seda nägu, et teema võiks ju huvitada, ja raamatu keskel suvaliselt paari lauset proovilugedes tundus, et stiililt on tegu ehk mulle sobiva tekstiga. Laias laastus läks õnneks, st mõlemad raamatud sobisid üsna hästi mu lugemislauale.

Mõlemad on ilukirjandusliku romaani mõttes debüüdid. Genevieve Gornichec on üsna noor ameerika autor, ma ei leidnud, et tal üldse varem midagi ilmunud oleks, kui, siis mõned jutud. Sally Magnusson on 60+ šoti ajakirjanik, kel on varem ilmunud päris mitu mitteilukirjanduslikku raamatut. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mul on teatav positiivne ja leebem eelhäälestus debütantide suhtes ja et mulle meeldivad debüüdid. Neis raamatuis oli ka olemas see debütandi õhin ja siiras soov kirjutada just seda raamatut. Mõlemas oli mu meelest ka pisut algaja kohmakust, Gornichecil rohkem ja Magnussonil vähem.

Mõlemad raamatud on iseäranis sobivad Põhjala fännidele. Gornichec tegeleb müütide ja Magnusson ajalooga. Mõlemil on raamatu tarbeks päris palju eeltööd tehtud: Gornichec õppis ülikoolis ajalugu, keskendus viikingiajastule, luges lisaks saagasid ja ta instast on näha, et ta tegeb mingil määral ka taaskehastamisega; Magnussonil on taust kodust kaasas, tema isa oli islandlane, kes elas küll pea kogu oma elu Šotimaal, aga kes muuhulgas tõlkis Islandi saagasid inglise keelde, lisaks võttis Magnusson ette mitu reisi Islandile, et paremini tunnetada just selle saare omapära. Sümpaatne on, et mõlema raamatu lõpus on lühikokkuvõte sellest, mis teadaolevalt tegelikult juhtus ja mis autoritele inspiratsiooni on andnud ning mis suunas võiks huviline nüüd edasi lugeda.

Mõlemad autorid on valinud peategelaseks naise, kellest me kuigi palju ei tea. Gornichec on võtnud keskseks tegelaseks poolte Loki lapsukeste (Hel, Fenrir, Jörmungand) ema nõid Angraboda ja Magnusson 17. sajandil elanud Islandi pastori Ólafur Egilssoni naise Ásta Thorsteinsdóttiri. Gornichec on mu meelest müütiste tegelastega päris kenasti ümber käinud, põhilugu jookseb tuntud radu, juurde on antud taustu, värve, motiive ja tundeid ning autoripoolsed lookohandused (n Angraboda karakteri sidumine teiste müütidest tuntud nõidadega) on enamjaolt hästi tehtud. Magnussoni kangelannast on ajalookirjadesse jäänud vaid nimi, kõik muu on Magnussoni väljamõeldis. 1627. aastal ründasid Islandit piraadid ja ligi 400 islandlast, nende hulgas ka Ólafur Egilsson ja Ásta Thorsteinsdóttir, müüdi Alžeerias orjadeks. Ólafur Egilsson saadeti Taani kuninga juurde lunarahanõudega, Ásta Thorsteinsdóttir jäi pea kümneks aastaks orjana Alžeeriasse ning jõudis lõpuks väga väheste islandlastega koju tagasi. 

Kust jookseb see piir, kusmaalt lihtsalt naispeategelasega raamat muutub naistekaks? Ma ei tea. Vist siis, kui keskendutakse suhetele, käiku läheb naiiv- või triviaalpsühholoogia ning teatav ebausutavus ja lihtsakoelisus. Mu meelest mõlemad raamatud kõlguvad seal piiri peal, mõlemas raamatus oli lehekülgi, mil ma tundsin, et nüüd loen naistekat, kuid üljoontes jäid mõlemad raamatud mu jaoks sinna “lihtsalt naispeategelasega raamatu” kategooriasse.

Oluline ühine teema raamatutes on perekond, armastus, emadus. Kohanemised ja kooskasvamised, lootused ja leinad, mõistmishetked ja möödarääkimised, muutused ja andestused, lahkuminekud ja kokkusaamised, valikud ja hetked, mil valikuid enam ei ole. Ja ema süda. See pereelu dünaamika kirjeldus oli mu meelest mõlemil päris hästi välja tulnud. Minu jaoks üllatavalt olid mõlemad raamatud üsna siivsad. Mind see lugedes ei seganud, aga see mõte käis mõlema puhul läbi küll, et mõni teine autor oleks selle või teise koha tõenäoliselt mahlakamalt lahendanud. 

Teine suur ühine teema neis raamatuis on mälu, lood ja lugude jutustamised. Sellest võiks pikalt-laialt edasi jahuda (näiteks, et paljud Loki sekeldused toimuvad nö lava taga ja Angrabodani jõuavad seed juttudena või et Ásta otsib ja leiab lohutust nii Islandi saagadest kui araabia muinasjuttudest), aga postitus saab niigi liiga pikk, toon välja aspekti, et eks needki raamatud ole seepärast kirjutatud, et teatud lood me ühismälus edasi elaks.

Ülesehituselt on mõlemad raamatud ses suhtes sarnased, et esimene pool raamatust on üsna tugev (eriti Magnussonil), siis tuleb mingi ärakukkumine või lohisemine, aga lõpp on jälle täitsa hästi. Karakterid on valdavalt omanäolised ja oma tugevuste ja nõrkustega, iseloomu ja motiividega, mõned tegelased on paremini välja joonistatud ja usutavamad kui teised, kusjuures Gornicheci karakterid on pisut mitmekülgsemad ja Magnussoni omad on toekama taustaga. Kirg teema vastu, millest nad kirjutavad, paistab mõlemil välja.

Ma arvan, et mõlemad raamatud võiksid eesti keeles ka täitsa olemas olla. Kui väljaandev kirjastus viitsiks vähegi erinevatele sihtgruppidele (eelpool nimetatud Põhjala-huvilised, naistekate lugejad, Gornicheci puhul vikerkaarerahvas ja Marveli fännid (see viimane on Anglesina postitusest ajendatud, ise ma poleks selle peale tulnud), Magnussoni puhul saab rõhuda ajaloole ja Islandile (Eestis on mu meelest väga palju inimesi, kes on Islandit külastanud või tahavad sinna minna) ja mõneti ehk ka religioossetele otsingutele ning kindlasti on gruppe, keda ma siia ei taibanud lisada, ehk siis lühidalt — need raamatud ei ole igaühele midagi, aga need on üsna paljudele erinevatele lugejagruppidele midagi) suunatud reklaami teha, siis võiks see ehk äragi tasuda.

Kui Anglesina lõpetas oma postituse sõnaga: “Soovitan!”, siis mul läheb see sõna mõlemale raamatule kaasa. Küll ilma hüüumärgita, aga no ikka sama sõnaga. Ja kui kummagilt midagi uut silma jääb, siis tõenäosus, et ma neid teisi raamatuid ka tahan lugeda, on päris suur.

Kätlin Kaldmaa “Islandil ei ole liblikaid”

kaldmaaislandileiolelinblikaidJutt on siis Kätlin Kaldmaa esimesest romaanist “Islandil ei ole liblikaid”.

Raamat täis lugusid, mis ühest küljest tekitab tahtmist määratleda seda kui romaani novellides, teisalt on kõik lood omavahel nii otsapidi seotud, et moodustavad ühe toreda terviku. Island ja inimesed, küla ja rand, argielu ja luule põimumine, hetke tabamine ja aegade kestvus. Tõsiste teemade lahtikirjutamisel on palju vormimänge ja keelelusti, on mõtteuljust ja ajaloo peent tunnetust, on kirev galerii karaktereid, on õhku ja tihedust, reaaliat ja fantaasiat – kõike parasjagu just seda lugu toetamas. Eraldi mainiksin ära, et minu jaoks oli üsna lihtne mängureeglid omaks võtta, raamatusse sukelduda ja ümbritsev lugemise ajaks unustada.

Kui raamatust ükskord kordustrükk välja antakse, sobib see minu meelest suurepäraselt “Põhjamaade romaani” sarja.

Lisaks Kätlin Kaldmaa enda kommentaar,  Mari PeegelMerit Kask ja Asjatute mõtete blogi pidaja on osanud sest raamatust rohkemgi leida, aga Aarne Ruben ja Aasa Tamm lugesid vist mingit teist raamatut. Lauseid romaanist saab lugeda siit.

Ilmunud varem Lugemissoovituse blogis

Mele Pesti “Minu Kuressaare”

Ma ei tea, mida ma ootasin, aga seda ma küll ei oodanud. Aga kuna Mele Pesti on ikkagi sõnaosav inimene, siis veenis ta mu ära, et see, mis mu elus just nüüd puudu on, on isikliku vaatenurgaga väikelinna ajalugu. Ega see “Minu Kuressaare” mulle eriti ei meeldinud, aga ega ma eeldanudki, et meeldiks, kõike kokku võttes oli valdavalt ikkagi positiivne lugemiselamus ja kui koolilapsed tulevad tuleva talvel jälle “Minu…”-sarja raamatute kohta soovitusi küsima, siis seda Kuressaare juttu soovitaks küll, kuigi lõpupeatükid kiskusid liig päevapoliitiliseks kätte ära.

Kerri Maher “Tütarlaps valgetes kinnastes”

Romaan Grace Kellyst. Algus oli konarlik, kuiv, puine, ebausutav, rohkem korraliku koolilapse loominguliste vabadustega referaadi kui romaani moodi. Aga kuskil 50st leheküljest kas läks asi paremaks või ma harjusin stiiliga ära (või mõlemat), igatahes lõpuni ma sain ja väga valus ei olnudki. Kokkuvõttes ei olnud väga halb raamat, autoril oli teema vastu huvi ja läbivad liinid, mida ta tahtis toonitada, aga muud kiitmisväärset ma peale teemavaliku ja ajaliselt segipaisatud ülesehituse ka ei suutnud väga leida. Lugedes tükki küljest ei võtnud (sest amerite toimetamisprotsess on korralik ja tekst oli igavavõitu, aga ikkagi loetav), aga juurde ka ei andnud (sest ma ei uskunud ei karakteriloogikaid ega sündmuste algtõukeid ega emotsioone, vaid mõni episood filmi- ja teatrimaailmast tundus enamvähem usutav). Mu meelest väärinuks Grace Kelly paremat romaani. Päris mõttetu see lugemine ka polnud, sain teada, et seda autorit ma teist korda enam ei loe.