Barnaby Legg, Jim McCarthy, Flameboy “Godspeed”

Nirvana oli sündmus. Olgu siis piisana muusikaajaloos või kõikehõlmavana mõne inimese eluloos, aga muutusi ta tõi, nii rokiskeenes kui muusikatööstuses üldiselt, ja paljudele kuulajatele äratundmist, hingetuge, kuuluvustunnet, muusikasse ärauppumist ja isiklikku arengut.

“Godspeed” ei kata kogu Nirvanat, vaid on Kurt Cobaini elulugu graafilise romaani vormis. Ega sealt midagi uut teada ei saa, aga teadaolev on väga hästi edasi antud. Lapsepõlve osa venis natuke pikale, aga üldiselt on kõik — elu ja muusika, armastus ja pettumus, edurõõm ja meeleheide, haigus ja uimastid — olemas ja päris heas tasakaalus. Emotsioonidele rõhumine on sellesse loosse sisse kirjutatud, aga see emotsioonide spekter, millele kogu loo jooksul tähelepanu pööratakse, on päris lai, nostalgiast alates ja frustratsiooniga lõpetades. Ja kogu see lugu oli kuidagi aus, et ei häbenetud ei lilli ja liblikaid ega sõltuvuspiinu ja enesetapumõtteid. Kurt Cobain oleks tänavu saanud 53-aastaseks…

Raamatu juhatab sisse Peter Doggetti eessõna ja välja Flameboy proovijoonistused ja vabandus, et ta pole end kunagi portretistiks pidanud. See vabandus on küll ilmaasjata, et olgugi võib-olla paraadfotode liigtuttavaid nurki kasutades on kõik kujutatud tegelased äratuntavad ja mõnusa joonega.

Ahjaa, ma õppisin uue sõna, “Godspeed” on tähenduselt segu väljenditest “Head teed!”, “Kivi kotti!”, “Jumal kaasa!”.

Paolo Baron, Ernesto Carbonetti “Paul Is Dead”

Väga omapärase ja võluva pildikeelega ning kuidagi unenäoliselt ja ajusid komposteerivalt ning emotsioonidel mängivalt jutustatud lugu kuulujutust, et 1966. aastal Paul McCartney läks oma teed ja Biitlitesse tuli tema asemele teisik. Et asja põnevamaks teha, on siia-sinna pikitud tõelevastavaid seiku ning laulusõnade katkeid. Kui see raamatuke kuskil ette jääb, soovitan sisse vaadata, nii biitlifännidel kui mittefännidel.

Ed Brubaker ja Sean Phillips “The Fade Out”

Ajalooline krimi. Noir. Hollywood 1948. Filmimaailma räpased telgitagused. Mõrvatud on noor lootustandev näitlejanna ja seda, et miks ja kes ja kuidas, uurivad, esialgu eraldi ja hiljem koos, kaks stsenaristi. Kui kellegi jaoks stsenaristid pole piisavalt kirjanikud, siis Dashiell Hammett on ka loos olemas.

Koomiks on päris hästi üles ehitatud, huvitavate karakteritega ja pinget keriv. Plusspoolele lähevad ajalugu puudutavad vihjed ja miinuspoolele krimiloo lõpplahendus. Joonistusliku poole pealt oli pigem tavapärane, aga päris hästi, et mingeid erinutikaid lahendusi polnud, aga enamjaolt oli silmale päris hea vaadata.

Kui teil on valida, kas lugeda seda koomiksit kogumikuna või üksikute vihikutena, siis mina soovitan vihikuid. Pisut hakitum see lugu siis tundub, aga mulle kohutavalt meeldis, et iga vihiku alul on tegelaste galerii, mis natuke varieerub, olgu siis tegelaste valikus või nende tutvustustekstides, ning lõpus on enamasti üks suurem fotot, reklaami või ajaleheväljalõiget imiteeriv pilt, mis toetab ajastuhõngu tabamist.

Gaylord Du Bois “The Chief”

Et ma koomiksitest suurt palju ei tea, siis tundus see parematele jahimaadele läinud koomiksiautori otsimine üsna tüütu, võtsin esimese, kes sedapidi tuhnides ette jäi ja temalt esimese koomiksi, mis kopiraidivabalt võrgust silma jäi. Et kindlasti oleks olnud võimalus midagi huvitavamat leida, aga ega ma selle leiu üle ka õnnetu pole.

Põhimõtteliselt on see vihikuke kogumik indiaanijutukaid. Pisut liig stereotüüpsed ja seikluslikud, aga selle saab igati andeks anda, sest 52le leheküljele on mahtunud koguni neli üksteisest eraldi seisvat lugu ning kui vaadata ilmumisaega, 1951, siis kohati on tegu üsnagi edumeelsete lugudega. Esimene lugu on ajalooline jutustus orjusest, armastusest, sõjast ja ühe kultuuri hääbumisest, teine on sellest, kuidas poisist, kes on saadetud aastaks külast ära, kasvab sõdalane, kolmas ja neljas on jahilood, üks karu- ja teine ahmitapulugu ning nendes jahilugudes on naistel päris oluline roll kanda. Praegu oli neid natuke imelik lugeda, aga eelteismelisena, kui ma vaid oleks keelt osanud või keegi oleks need lood eesti keelde pannud, siis need oleks mulle tõenäoliselt täitsa hästi meeldinud. Kes asja vastu suuremat huvi tunneb, siis kopiraidivabana on koomiksivihik lehel https://comicbookplus.com ning edasi läheb see sari “Indian Chief”i nime all.

Muhsin Al-Ramli “The President’s Gardens”

Ma olen poole aasta jooksul kümmekond teemasse sobivat raamatut raamatukogust koju tassinud ja peale kümmet lehekülge lugemist tagasi tassinud, no ei haakinud ükski niipalju, et võtaks läbi lugeda. Siis sattusin raamatupoodi ja see raamat hõiskas riiulilt, et tahab minuga kaasa. Ja nii õigesti hõiskas, selle raamatu lugemine läks ludinal, no nii ludinal nagu mul ingliskeelsete lugemisega on.

See ei ole lõbus raamat, see on raskete teemadega tõsisine ja kaasamõtlemapanev raamat. Tegevus jaotub üle üsna pika aja ja sinna mahub päris mitu sõda ning jutustatakse päris mitme inimese lood. Raamatus on lause: “If every victim had a book, Iraq in its entirety would become a huge library, impossible ever to catalogue.” Suuresti on kõik see kirja pandud kuidagi rahulikult ja fatalistlikult — oli, mis oli, on, mis, on, tuleb, mis tuleb, eks inimene kohaneb ja püüab ikka oma elu võimalikult meelepäraselt ära elada. Kuni haud vastu tuleb. “Each of us will belive anything tht gives us a reason to keep going, some consolation to help us endure this existence. We all want some illusion to persuade ourselves that life has meaning.” Valu jääb lugeja tunda.

Romaani keskmes on Bagdadist mitte väga kaugel olev külake. Ja mulle tundub, et kõik maailma külakesed on mingis osas sarnased: lapsepõlvesõprus kestab läbi elu, kõik tunnevad kõiki põlvkondade kaupa ning kogukonnatunne ja sotsiaalne surve on üsna olulised asjad. Lisa sinna veel perekonnasaladusi, mis tõenäoliselt ei ole kuigi salajased, natuke kuulujutte ja eelarvamusi, kadedust ja rivaaltsemisi, aga ka ühtehoidmist, toetust, koosrõõmustamist ning suhteliselt turvalist keskkonda. Esialgu tundub, et kõik väga halb juhtub kodust kaugel, koju tullakse haavu lakkuma ja viimasesse puhkepaika, aga raamatu edenedes jätkub koduküllagi seda inimlikku julmust ja lollust. Muidugi on omad kohalikud eripärad ja siinkohal tuli küll mõte, et sünd seitsmekümnendate Eestisse oli ikka täielik lotovõit.

Aga pealkirjas olevad Presidendi aiad? Need on ilusad ja koledad. Miks ja kuidas, võiks uudishimulik ise lugeda (või privas küsida)… Kogu sest saatuste virrvarrist läheb süda lõpuks pahaks, aga kirjutatud on hästi.

Muhsin Al-Ramli (ametlikult Muhisin Mutlak Rodhan, s 1967) on iraagi kirjanik, kes on kirjutanud kümmekond raamatut. Ta on viimased poolteistkümmend aastat elanud Hispaanias, kus tegeleb lisaks enda loomingule ka keele ja kirjanduse õpetamise ja uurimisega ülikoolis ning hispaania kirjanduse tõlkimisega araabia keelde. “Presidendi aiad” pälvis 2013. aastal rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna (The International Prize for Arabic Fiction ), mida peetakse kõige olulisemaks aastaauhinnaks araabia ilukirjandusauhindade seas, meie kirjastajad võiksid vist ka sel auhinnal silma peal hoida.

Raamatuid Iraagi kohta:

Iraagi tants:

Iraagi kaart:

Niklas Natt och Dag “Stockholm 1793”

Raamatukogutöö juures on üks tore asi see, et vahel soovitavad ka lugejad raamatuid. Kõiki soovitusi ei jõua kahjuks järgida ning mõnega läheb jupp aega, enne kui kuulda võtan, aga tänulik olen ma nendele soovitajatele sellegipoolest.

See raamat ootas oma aega umbes aasta. Ma teadsin kohe, et kunagi ma seda loen, aga õiget meeleolu ei tulnud. Nüüd vist tuli.

Ajalugu. Mitte kuningakojad ja ballisaalid, vaid agul ja agul ja agul, veidi väärastunud või vaesunud aadlit sekka. Külm, nälg, veri, muda, sõnnik, ülekohus, vägivald, meeleheide jne

Krimiliin on nii põhjamaade sünkmust, et tumedamaid ja verisemaid toone pole vist enam väga võimalik välja mõelda.

Aga peategelased on toredad, igaüks oma mineviku ja iseloomuga, oma elusihi ja põhimõtetega, oma haavade ja armidega, püüdmas siiski, jah siiski, kuhugi kõrgemate ja helgemate asjade poole…

Kohati oli lugedes umbes sama tunne nagu mul oli Jerzy Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et kohutavalt vastik, aga käest ära panna ei saa, sest nii hästi on kirjutatud . Kokkuvõttes jättis “Stockholm 1793” helgema mulje kui “Kirgas lind”, sest esiteks oli siin tegu ikkagi puhta ilukirjandusega (kuigi ajalooline taustauuring oli mahukas ja hästi tehtud), “Kirka linnu” puhul oli seda omaeluloolist ja tõsielu liiga palju taga, ning teiseks, “Stockholm 1793” lugemine kätkes siiski mingit lootust, et mingid asjad võivad ka laheneda ja paremaks minna (ja mingid asjad ju lahenesid ka).

Karastunud krimilugejale julgen edasi soovitada küll.

Mõned seigad veel: * Natt och Dag (tõlkes Öö ja Päev) ongi päriselt inimese perekonnanimi, kusjuures tegu on väga vana aadlisuguvõsaga. * Autoril hakkas mõte kerima päriselt 1793. aastal politseimeistrina ametis olnud Johan Gustaf Norlinist, raamatusse sai Norlin sisse kõrvaltegelasena. * Erinevates keeltes on raamatul erinevad pealkirjad, näiteks rootsi-, saksa-, hollandi- ja veel mõnikeelne on lihtsalt “1793”, ingliskeelne on hoopis “The Wolf and The Watchman” ja Horvaatias “Čuvar i vuk”, türklastel “1793 Kurt ve Bekci” ja rumeenlastel “1793. In umbra mortii” ning poolakatel on sama, mis eestlastel.

Ain Kütt “Risti soldati mõistatus”

Seda raamatut lugesin ma kaua, alustasin suvel, siis jäi seisma ja lõpetasin nüüd. Aga hea, et nii läks, sest suvel lugedes ma omaette natuke iroonitsesin, aga praegu ma võtan kokku, et oli selline nunnu kodukootud, maavillane ja kolkakultuuri edendava maiguga raamat, aga miks ka mitte, üldse mitte kõikse hullem harrastuskirjandus, mida ma lugema olen juhtund. Kindluse mõttes — see ei ole halvustus, see on tunnustus :) Sest keegi peab ju seda ka tegema ja tore, kui seda hästi tehakse :) Jätkugu autoril kirjutamislusti ka järgmiste osade jaoks!

Jim Crace “Harvest”

Minuga sama sünnikuupäevaga autor. Ma ei tahtnud Astrid Reinlat võtta, otsisin kedagi muud. Ega suurt valikut polnud, aga keskit sellist, kelle raamatut ka koduraamatukogust kätte saan, ma siiski leidsin. Jim Crace. Praegu 73-aastane britt, kes alustas ilukirjanduse avaldamisega suhteliselt hilises eas, debüüt 40-aastaselt, ja kes on saanud üsna suure hulga kirjandusauhindu, muuhulgas ka sellesama “Harvesti” eest.

Raamat ise — no ma ei tea, oleksin pidanud ikka Reinla võtma. Mul ei tekkinud raamatuga mitte mingisugust kontakti ega kaasaelamist. Võib-olla jäi asi keeleoskuse taha (st eesti keeles oleks lugemiselamus olnud parem) ja kontekstist mittearusaamise taha (ma ei suutnud ei aega ega kohta mulle tuntud aegruumi paigutada) kinni, aga see suletud külaühiskond, agraarmured, sunnitud muutused ja dramaatilised sündmused ei liigutanud mind kuidagigi (olgu, hobusest oli kahju). Oli mõningaid huvipakkuvaid lehekülgi, aga enamjaolt ma igavlesin ja ootasin, et raamat läbi saab, viimase otsa lasin diagonaalis läbi. Kõik see virin ei tähenda, et tegu oleks kehva raamatuga olnud, lihtsalt mulle ei sobinud kuidagiviisi.

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalsolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ja mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema õega koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida, mingis mõttes sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Emma Beeby, Ariela Kristantina “Mata Hari”

Graafiline romaan või viieosaline koomiks, kuidas keegi nimetada tahab, Mata Hari viimastest päevadest, sekka meenutusi eelnevast elust. Emma Beeby lugu tugineb umbes samadele alusmaterjalidele kui Paolo Coelho “Spioon” (mille üle ma jorisesin siin) ja on oma ülesehituselt ja toonilt üsna samasugune, aga tänu mõnele aspektile ja üldisele suuremale usutavusele ning Ariela Kristantina kunstnikutööle on koomiks parem.  Mõlemad raamatud keskenduvad pigem tegevusele, et siis ja siis toimus see ja see, peategelase pähe vaatamine ebaõnnestub mõlemal, koomiksikirjutajal mu meelest vähema kolinaga. Üks mõtteuid, mida oleks võinud ju lahata, on näiteks, et kust tuli Mata Hari Java printsessiks nimetamine, oli see marketing või kogemata lendu läinud nali või siiras püüd oma identiteeti ise luua — kõik need võimalused on lugejale lahti ilma kirjanikepoolsete vihjeteta. Koomiksis on väidetavad spioonitsemised udusemad ja ilukirjanduslikumad, aga see armastuse tõttu intriigide puntrasse sattumine on umbes sama. Kurtisaanluse poolt puudutavad mõlemad teosed üsna vähe, aga kuna mul on olemas teatav Balzaci, Zola ja Dumas noorema lugemise kogemus, siis ma enamvähem kujutan ette, et ühtpidi oli see naise enda müümine, aga teistpidi andis see tolleaegses ühiskonnas mingi vabaduse, või vähemalt vabaduse illusiooni. Millest mõlemad teosed võinuks palju rohkem rääkida, on tantsu osa, et jah, loetletakse üles olulisemad lavaleastumised, aga ideed, harjutamine, muusikute leidmine, suhted teiste tantsijatega, tolleaegse tantsumaailma üldine olukord, manageerimine — kõik see osa on üsna lahti kirjutamata, asi, mida mõlemad olude sunnil, sest tantsijast ikka päris tantsuta kirjutada ei saa, mainivad, on inspiratsioon Java tantsudest, aga ma oleks tahtnud seda rida näha pikemalt ning seetõttu asjaolu, mis koomiksi minu jaoks kõrgemale pulgale tõstab, on Emma Beeby püüd tabada seda, mida Mata Hari laval tundis või öelda tahtis… Et siis, midagi uut ei ole, aga uudishimust kõlbas lugeda küll ja lihtsalt koomiksina võttes on tegu täitsa kena asjakesega. Omamoodi tore aspekt on, et šotlane kirjutab ja indoneeslane illustreerib raamatut, mis kõneleb Prantsusmaal kuulsaks saanud hollandlasest.

Mata Harist on päris kenake hulk filme tehtud, aga ma ei ole ühtegi näinud. Panin siia ritta hoopis rea kõhutantsijaid, kes on oma tantsudele saanud inspiratsiooni Mata Harist. Pisut paljuvõitu neid ju sai, aga sellest kuraditosinast ei raatsinud ma enam kedagi välja visata. Enamjaolt on tegu tribal fusioni artistidega, aga paar orientalit on ka.