Tim Severin “Viking. Odinn’s Child”

Ma mingi hetk otsisin viikingeid ilukirjanduses ja Tim Severini triloogia tuli mitmes nimekirjas ette. Aitäh Markole, et see triloogia minuni jõudis! See raamat ootas üsna jupp aega oma õiget lugemisaega, aga nüüd saabus õige hetk ja raamat sai üsna hooga läbi.

Lugemine oli üsna ladus, aga siiski pani mind mõtlema, et Tim Severin ei ole vist just üleliia hea kirjanik. On näha, et ta on teinud tohutu eeltöö, tal on kuhjaga teadmisi, ta on hea struktrueerija ja üldistaja, ta oskab välja noppida teadmistepagasisit olulise ja huvitava, ta oskab konstrueerida olukorrad, kus need teadmistenäitamised tunduvad peaaegu loomulikena. Võtta peategelaseks vallaslaps, kes olude sunnil satub perest peresse ja ühelt saarelt teisele, oli väga hea võte, nii sai geograafilist mastaapsust ja tohutu tegelaste galerii. Ja ta on väga hea kirjeldaja — parasjagu täpne, aga mitte üleliia detailidesse laskuv. Puudu jääb emotsionaalsest ja psühholoogilisest poolest. Päris pabernukud need tegelased pole, aga ega väga sügavat mõistmist ja kaasaelamist nad ka ei paku. Mõningast küll, aga mu jaoks jäi pisut väheks. Aga kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis oli see ikkagi mu jaoks väärt raamat, mida lugeda, lihtsalt suurepäraseni see lugemiselamus ei tõusnud.

Ma sain üsna palju targemaks. Need põhjalased olid seal aastatuhande vahetuse kanti kuidagi eriti rahutu rahvas :) Üks asi on rüüsteretked (neid mainiti siin raamatus vaid põgusalt), teine on suur teema on väljarännud ja asunduste rajamine. Kus vähegi Põhja-Euroopa saartel vaba pinda oli, sinna kand kinnitati (Orkney, Iirimaa, Island, Fääri saared). Natuke pikemalt on juttu Gröönimaa asurkonnast ja retkedest Vinlandi. Mulle tundus, et see põhjendus, miks Vinlandis kehvasti läks, oli suuresti autori väljamõeldis, aga tundus suht usutav — vead suhtlemisel põlisrahvaga ja omavahelised tülid, lisaks liigse isoleerituse tunne. Sõit ise sinna ja tagasi ei tundunud olevat kuigi suur probleem. Kolmas rahutuse näitaja on kurb tõsiasi, et ka omavahel madistati kõvasti, küll au, küll maa, küll varanduse pärast.

Üks teema, mis mu meelest oli hästi välja toodud, oli ristiusu leviku ja vanade uskumiste vaheline vastuolu. Vaid vähesed suutsid endas üles ehitada sünkreatismi (st kummardada korraga nii Kristust kui Thori, raamatus paar näidet on), vahel läks usuvahetus lihtsamalt, vahel oli lubatud tasu abiks ja vahel oli mõõk kõril väga veenev argument. Peategelane saab haridust mõlemalt poolt, Iiri druiide pärandist sutsuke veel lisaks. Ta on päris hea näitleja, et esineda sellena, kellena parasjagu vaja, aga südames peab ta end ennekõike Odini järgijaks, sellest ka pealkiri — Odini laps. Ja sellest, et raamatus on tema elust esimesed paarkümmend aastat, just see õpipoisi aeg. Eks järgnevates osades näha ole, kuhu see tee teda edasi viib.

Üldiselt on see ajalooline romaan, aga kui hästi tahta, siis annab seda ulmekirjanduse alla ka paigutada, oleneb lugeja usutunnistusest :) Igatahes on siin mõned nägemuste nägemised ja tuleviku ennustamised. Mu jaoks oli kuidagi hästi sümpaatne vana teadmamehe ülestunnistus, et, ah ega alati polegi vaja seda trannsi ja teist nägemist, mõnikord piisab sellest, et sa tead, kes on kelle sõber ja kes on kelle naaber.

Ma teen sarja lugemises väikese pausi, aga kindlasti loen edasi :)

Yaşar Kemal “Madu maha tappa!”

See raamat haakus päris hästi eelmise loetud raamatuga (Claire Keegan “Sellised väikesed asjad”), oli kuidage veel samm tagasi.

Et kui te tahate lugeda, et inimesed on lollakad ja viieköitelise kraavikaevamise käsiraamatu asemel on soov saada külaelu äng idaeksootilises vürtsis ja tihendatult 70leheküljelise jutuna, siis see raamat sobib. Kuulujutud, mis teevad elu põrguks, vihkamine, mis ussitab. Pole naabreid vajagi — perekonna sees saab ka kogu tigeduse ja viha välja elada. Küla vaid õhutab takka …

Kirjutatud on hästi, teatud koguse eksperimentaalsusega ja loodustunnetus on väga hea, aga ma ikka päris mitu korda kaalusin raamatu nurka viskamist, sest juba algul anti aimu, et ega see hästi ei lõpe … Kui halvasti kõik läheb, seda ma ei osanud oodata.

Ly Seppeli tõlget kiidaks.

Claire Keegan “Sellised väikesed asjad”

Ilusasti kirjutatud pisike raamat Iirimaalt ja Iirimaast. Pealtnäha kammerlik ja igapäevane, paar nädalat 1985. aasta detsembris kestev väga väheste tegelasega lugu, aga kui Iiri olude ja Magdaleena pesumajade olemasoluga pisutki kursis olla, siis vägagi mõjuv ja lõikav raamat. Ja samas sugugi mitte ainult kohalik raamat, probleemiasetus on laias laastus üldinimlik. Lugege Katrini arvustust, tema on osanud kõik emotsioonid ka sõnadesse panna. Kaspar Viilupi ERRis olnud arvustust tasub ka lugeda.

Olga Tokarczuk “E. E.”

See on mu kolmas Tokarczuk ja ma sain aru, et ma loen tema tekste kuidagi teistmoodi, kui kõiki teisi raamatuid. Ma olen üldiselt see tüüp, kes eelistab enda jaoks huvitavat sisu kaunile kirjandusele, kui need kaks kokku saavad, on muidugi eriti tore, aga üldjuhul maabub mul mulle mittehuvitava sisu ja mittehuvitavate karakteritega kaunis kirjandus “meh” kategooriasse, mu jaoks põnev, kuigi konarlikult jutustatud, lugu võib tõusta peaaegu lemmikuks. Aga Tokarczuk kirjutab tihtipeale asjadest — siin raamatus siis 20. saj alguse Saksa-Poola linnakese tavapäraste ja mitte võib-olla nii tavapäraste inimeste tavapärasest elust, spiritismist ja psühhoanalüüsi üle jahumisest –, mis mulle eriti korda ei lähe ja karakterid on ka pigem mu jaoks igavad, aga ma sukeldun teksti ja lasen sel tekstil voolata ja lasen sel tekstil end kanda ja kogu kriitiline osa ajust, muuhulgas ka see osa, mis võtaks analüüsida, et miks see raamat on üldse kirjutatud, uinub kuskil nurgas ja ei liiguta oimugi ning tulemuseks on suurepärane lugemiselamus. Jälle. Kuidas?

Üks ilulause ka:

… me teame rohkem, kui tähele paneme, me lisame oma mõtted, ootused ja harjumused sellele, mida näeme, konstrueerides sel kombel maailma oma kujutluste järgi. Kas siis see, mida me näeme, on tõeline?

Heikki Kännö “Unessaar”

Tellis, kus on haaret (tegevuskohtadeks on Rootsi, Austria, Prantsusmaa, Kongo (ja killuke Eestit)), mastaapsust (laias laastus Wagnerist tänapäevani, aga legende pakutakse veel kaugematest aegadest), kirevust (suur suguvõsa oma eripäraste karakteritega, nipet-näpet sõpru ja juhututtavaid sekka), maaililisust (olgu siis põhjamaine karge kaljusaar või Kongo džungel, lisaks otseselt maalide kirjeldused) ja kuhjaga targutamist (valdavalt kunsti ja okultismi seostest).

Ühtpidi jättis see raamat mind suht ükskõikseks, aga kuna teema tundus üldjoontes huvitav ja auhinnatus muljetavaldav, siis uudishimu oli kangem, et kas ma leian siit raamatust selle lubatud ime üles. No ei leidnud. Teistpidi, ega ma lugemist kahetse ka, täitsa meisterlike ja huvitavate pistetega õmmeldud särk, mis muutus minu jaoks veel toredamaks siis, kui ma loobusin autori poolt väljapakutud järjestusest ja lugesin suvalistest kohtadest alates nii 50-100-leheküljeliste portsude kaupa, nii sain ma poollõpu äralugenuna nautida, kui kuskil esimeses kolmandikus mingeid vihjeid puistama hakati :D

Kui mingit võrdlusalust tuua, siis mingi kandi pealt meenutas Robertson Daviesi loomingut (“Mässajad inglid”, “Mis on lihas ja luus”). Kui on keegi, kellele seda raamatut soovitada, siis oleks see mu meelest Paavo Matsin. See raamat ei ole nii pöörane, nagu Matsini omad on, aga ma arvan, et ses raamatus on palju teemasid, mis Matsinit huvitavad. Niiet kes tunneb Matsiniga mingit hingesugulust, proovige :) No tegelt proovida tasub teistel ka, sest kahtlemata on siin hulgaliselt erinevaid teeamaarendusi ja probleemitõstatusi, mis võivad erinevate lugejate peas väga erinevat elu hakata elama :)

Peter Ackroyd “Hawksmoor”

Noo-oh–jaa-ah. Üks üsna segane raamat. Ajaloost, arhitektuurist, religioonist, filosoofiast, ajast, elust, surmast, saatusest, ohvritest, kuritööst, kirjandusest, mängust. Intellektuaalselt oli mu jaoks suht huvitav, emotsionaalselt oli mu jaoks meh. Kuigi ma arvan, et mu nooremale minale (n lugenuks ma seda raamatut seal 1998. aasta paiku, kui see eesti keeles ilmus (miks ma seda siis ei lugenud?)) oleks see raamat oluliselt rohkem meeldinud, paljud mängud olid veel avastamata ja nii mõnestki mõttest ja võttest polnud veel tüdimust, kuigi ma kardan, et see lõpp oleks mind ka siis häirinud. Mulle ei meeldinud, aga ma arvan, et ma saan aru, miks see raamat võiks mõnele teisele lugejale meeldida.

Olga Tokarczuk “Ühe Raamatu otsijate teekond”

Ühest küljest ja teisest küljest. Ühest küljest ma seda raamatut hooga igale ettejuhtuvale soovitama ei hakka, aga teisest küljest olen ma veendunud, et nii mõnigi inimene võiks päris hea lugemiselamuse saada. Ühest küljest mulle see peateema — alkeemia, kristlik müstika, 17.-18. saj. vahetuse aegsed Prantsuse kombed, jumalikkuse üle targutamine — eriti korda ei läinud, aga teisest küljest oli nii hästi kirjutatud, et vedas looga kaasa. Lipikuid tsitaatide väljanoppimiseks sai ka raamatu vahele üksjagu, aga üle lugedes olid need kõik kuidagi looga nii seotud, et mingit eraldi väljatõstet ma ei teeks. Kuskilt küljest meenutas natuke Süskindi “Parfüümi” — oli see kirjutamisstiil või pelgalt sarnane koht ja ajastu või et eripärane kangelane teekonnal? ei tea, aga miskit oli. Ulmelist osa oli paar lehekülge, muidu ajalooline ajasturomaan (mis avab inimloomuse neid kihte, mis autorile tänases päevas olulised on). Jah.

Manfred Gregor “Sild”

See on tõesti hea romaan sõjast, inimestest, saatustest. Aga ma pean tunnistama, et praegu ma seda lugeda ei tahtnud ja lasin nii mõnegi koha diagonaalis üle. Aga ma jätan kuskile mälusoppi seisma, et võib-olla mingites teistes oludes võiks ju lugeda veel kord ja korralikult. Ei ole nii sujuv ja kaasahaarav kui Remarque oli, aga mingid suunad ja meeleolud on sarnased küll.

Amy Harmon “Kus uitavad kadunud”

Mind on raamatute suhtes mõnikord väga lihtne ära rääkida, pane ainult tagakaanele kirja, et üks tegelastest on pool poonit ja ma olen nõus isegi ajaloolist armastusromaani lugema.

Lugu ise oli… nojah, üks mu lemmiklugeja kommenteeris mu raamatu lühilühikokkuvõtet, et “highly unlikely” ja tõenäoliselt oligi tavaoludes “unlikely”, aga alati on mingeid x-erandeid, sest autor mainib järelsõnas, et raamatu üks prototüüp, see poolpooni, on tema abikaasa vaarisa, teose naispeategelane on inspireeritud autori enda perekonnaloost.

Tegevusaeg on 1850ndad ja minek idaosariikidest sinna kuskile lääne poole. Teekond, mis võttis kuid, teekond, kus paljud ka poole pealt tagasi pöördusid, teekond, kus paljud teeäärsetesse haudadesse maha jäid. Tavatseti minna kambakesi koos, et rodu vankreid ja teejuht. Valdavalt ongi tegelikult see raamat sellest valgete minejate vaatepunktist. Indiaaniteemat vilksab sisse, aga kuna meespeategelane on oma indiaaniema ja sidemed hõimuga üsna varakult kaotanud, siis tal on vaid alles natuke keelt, mõned mälestused ja nahavärv ning raskused ühiskonda sobitumisega. Neiu on aga naksakas ja otsusekindel, tema selle poisi saama peab. Saab ka. Lõpupoole on mingid hetked ka indiaanilaagrit ja pealik Washakiet.

Et jah, “highly unlikely”, aga vahel võib selliseid udujutte ka lugeda. Mulle see kahe jutustaja vaheldumine meeldis (tuletas meelde Mervyn Jonesi “John ja Maryt”) ja ajaline segipööratus ka. Lugu ise ja üldine usutavus polnud jah kõikse parem ja imelisi kokkusattumusi tuli nagu liiga palju ja kohati oli põhjendamatut julmust ning kõik tegelased olid sellises liigpositiivses võtmes kirjeldatud (välja arvatud see üks halb indiaanlane, eksole), aga olgem ausad, ega ma seda raamatut ei ajaloo ega armastusloo pärast lugenud, oma soovitud näputäie indiaaniteemat sain ma siit kätte küll.

Pat Barker “Tüdrukute vaikimine”

See on nüüd see raamat, mis on naise kirjutatud ja valdavat naislugejale, aga ei ole naistekas.

Sõjalugusid on läbi aegade räägitud ja kirjutatud, aga enamasti on need sõduri (olgu selle auastmega, kuidas on) pilgu läbi, selles raamatus on peategelane sõjasaak.

Ma ei ole kunagi neist Vana-Kreeka müütidest eriliselt vaimustuses olnud, ühtteist on tänu kooliharidusele kuskile ikka külge ka jäänud, niiet valdav osa nimesid olid ses Trooja sõjast kirjutavas raamatus tuttavad, lähenemisnurk ja suhtumine oli aga hoopis midagi muud.

Raamatu peategelane on kunagine Lyrnessose kuninganna Briseis. Trooja sõda venis teadupärast pikale ja vahepeal trallisid kreeklased muid linnu vallutada, näiteks sedasama Lyrnessost. Kuningannast sai ori. Achilleuse ori. Ja ori ei olnud enam inimene, vaid hingav asi. Läbi raamatu püüab Briseis oma inimlikkust alal hoida, vastu pidada, vaadelda ja mäletada, lootuses, et neid lugusid saab kunagi ka sellisest vaatepunktist jutustada. 

Julm lugu, mis on jutustatud päris hästi. Kohati tuli meelde Jerzy Kosinski “Kirgas lind”, mis on ka julm lugu julmast ajast, aga pagana hästi kirjutatud. Lugu, mis paneb kaasa mõtlema ja edasi mõtlema, olgu siis ajaloo, legendide või tänapäeva üle.

Tõlkis Eda Ahi ja valdavalt tõlkis hästi, aga paaris kohas ma ei saanud aru, kas oli tõlkeapsakas või oli autori apsakas, mille tõlkija jättis nagu autoril oli, kuigi oleks võinud sarnase, aga nüansilt pisut-pisut teistsuguse sõnavalikuga asja siluda. 

Üldiselt ma täitsa soovitan seda raamatut lugeda, kuigi see raamat pole ühtlaselt hea, vaid pinget ja kirjeldusi ja emotsioone tuleb pigem pahvakutega ja vahele on sellist täitematerjali. Trigger warning igaks juhuks ka, see, et jutustab naine, kes on sõjasaak, annab juba aimu, mis sorti warning on.

PS Kui inglise keel raskusi ei valmista, siis soovitan juurde lugeda Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife”. (No ja arvatavasti võiks Madeline Milleri raamatuid ka soovitada, kuigi ma ise ei jõudnud nendega kuigi kaugele, aga peale selle raamatu lugemist mulle tundub, et ma võiks uuesti proovida.)

PPS Selle raamatu annab ka ulme alla paigutada: 1. üldjuhul müütide ümberjutustused lähevad ulme alla; 2. katkuepideemia laagris võis olla Apolloni vastus palvetele, aga võis ka olla lihtsalt juhus; 3. Achilleuse ema tuleb mõned korrad merest maale; 4. miskit oli nagu veel, aga ei tule praegu meelde…