Heikki Kännö “Unessaar”

Tellis, kus on haaret (tegevuskohtadeks on Rootsi, Austria, Prantsusmaa, Kongo (ja killuke Eestit)), mastaapsust (laias laastus Wagnerist tänapäevani, aga legende pakutakse veel kaugematest aegadest), kirevust (suur suguvõsa oma eripäraste karakteritega, nipet-näpet sõpru ja juhututtavaid sekka), maaililisust (olgu siis põhjamaine karge kaljusaar või Kongo džungel, lisaks otseselt maalide kirjeldused) ja kuhjaga targutamist (valdavalt kunsti ja okultismi seostest).

Ühtpidi jättis see raamat mind suht ükskõikseks, aga kuna teema tundus üldjoontes huvitav ja auhinnatus muljetavaldav, siis uudishimu oli kangem, et kas ma leian siit raamatust selle lubatud ime üles. No ei leidnud. Teistpidi, ega ma lugemist kahetse ka, täitsa meisterlike ja huvitavate pistetega õmmeldud särk, mis muutus minu jaoks veel toredamaks siis, kui ma loobusin autori poolt väljapakutud järjestusest ja lugesin suvalistest kohtadest alates nii 50-100-leheküljeliste portsude kaupa, nii sain ma poollõpu äralugenuna nautida, kui kuskil esimeses kolmandikus mingeid vihjeid puistama hakati :D

Kui mingit võrdlusalust tuua, siis mingi kandi pealt meenutas Robertson Daviesi loomingut (“Mässajad inglid”, “Mis on lihas ja luus”). Kui on keegi, kellele seda raamatut soovitada, siis oleks see mu meelest Paavo Matsin. See raamat ei ole nii pöörane, nagu Matsini omad on, aga ma arvan, et ses raamatus on palju teemasid, mis Matsinit huvitavad. Niiet kes tunneb Matsiniga mingit hingesugulust, proovige :) No tegelt proovida tasub teistel ka, sest kahtlemata on siin hulgaliselt erinevaid teeamaarendusi ja probleemitõstatusi, mis võivad erinevate lugejate peas väga erinevat elu hakata elama :)

Peter Ackroyd “Hawksmoor”

Noo-oh–jaa-ah. Üks üsna segane raamat. Ajaloost, arhitektuurist, religioonist, filosoofiast, ajast, elust, surmast, saatusest, ohvritest, kuritööst, kirjandusest, mängust. Intellektuaalselt oli mu jaoks suht huvitav, emotsionaalselt oli mu jaoks meh. Kuigi ma arvan, et mu nooremale minale (n lugenuks ma seda raamatut seal 1998. aasta paiku, kui see eesti keeles ilmus (miks ma seda siis ei lugenud?)) oleks see raamat oluliselt rohkem meeldinud, paljud mängud olid veel avastamata ja nii mõnestki mõttest ja võttest polnud veel tüdimust, kuigi ma kardan, et see lõpp oleks mind ka siis häirinud. Mulle ei meeldinud, aga ma arvan, et ma saan aru, miks see raamat võiks mõnele teisele lugejale meeldida.

Olga Tokarczuk “Ühe Raamatu otsijate teekond”

Ühest küljest ja teisest küljest. Ühest küljest ma seda raamatut hooga igale ettejuhtuvale soovitama ei hakka, aga teisest küljest olen ma veendunud, et nii mõnigi inimene võiks päris hea lugemiselamuse saada. Ühest küljest mulle see peateema — alkeemia, kristlik müstika, 17.-18. saj. vahetuse aegsed Prantsuse kombed, jumalikkuse üle targutamine — eriti korda ei läinud, aga teisest küljest oli nii hästi kirjutatud, et vedas looga kaasa. Lipikuid tsitaatide väljanoppimiseks sai ka raamatu vahele üksjagu, aga üle lugedes olid need kõik kuidagi looga nii seotud, et mingit eraldi väljatõstet ma ei teeks. Kuskilt küljest meenutas natuke Süskindi “Parfüümi” — oli see kirjutamisstiil või pelgalt sarnane koht ja ajastu või et eripärane kangelane teekonnal? ei tea, aga miskit oli. Ulmelist osa oli paar lehekülge, muidu ajalooline ajasturomaan (mis avab inimloomuse neid kihte, mis autorile tänases päevas olulised on). Jah.

Manfred Gregor “Sild”

See on tõesti hea romaan sõjast, inimestest, saatustest. Aga ma pean tunnistama, et praegu ma seda lugeda ei tahtnud ja lasin nii mõnegi koha diagonaalis üle. Aga ma jätan kuskile mälusoppi seisma, et võib-olla mingites teistes oludes võiks ju lugeda veel kord ja korralikult. Ei ole nii sujuv ja kaasahaarav kui Remarque oli, aga mingid suunad ja meeleolud on sarnased küll.

Amy Harmon “Kus uitavad kadunud”

Mind on raamatute suhtes mõnikord väga lihtne ära rääkida, pane ainult tagakaanele kirja, et üks tegelastest on pool poonit ja ma olen nõus isegi ajaloolist armastusromaani lugema.

Lugu ise oli… nojah, üks mu lemmiklugeja kommenteeris mu raamatu lühilühikokkuvõtet, et “highly unlikely” ja tõenäoliselt oligi tavaoludes “unlikely”, aga alati on mingeid x-erandeid, sest autor mainib järelsõnas, et raamatu üks prototüüp, see poolpooni, on tema abikaasa vaarisa, teose naispeategelane on inspireeritud autori enda perekonnaloost.

Tegevusaeg on 1850ndad ja minek idaosariikidest sinna kuskile lääne poole. Teekond, mis võttis kuid, teekond, kus paljud ka poole pealt tagasi pöördusid, teekond, kus paljud teeäärsetesse haudadesse maha jäid. Tavatseti minna kambakesi koos, et rodu vankreid ja teejuht. Valdavalt ongi tegelikult see raamat sellest valgete minejate vaatepunktist. Indiaaniteemat vilksab sisse, aga kuna meespeategelane on oma indiaaniema ja sidemed hõimuga üsna varakult kaotanud, siis tal on vaid alles natuke keelt, mõned mälestused ja nahavärv ning raskused ühiskonda sobitumisega. Neiu on aga naksakas ja otsusekindel, tema selle poisi saama peab. Saab ka. Lõpupoole on mingid hetked ka indiaanilaagrit ja pealik Washakiet.

Et jah, “highly unlikely”, aga vahel võib selliseid udujutte ka lugeda. Mulle see kahe jutustaja vaheldumine meeldis (tuletas meelde Mervyn Jonesi “John ja Maryt”) ja ajaline segipööratus ka. Lugu ise ja üldine usutavus polnud jah kõikse parem ja imelisi kokkusattumusi tuli nagu liiga palju ja kohati oli põhjendamatut julmust ning kõik tegelased olid sellises liigpositiivses võtmes kirjeldatud (välja arvatud see üks halb indiaanlane, eksole), aga olgem ausad, ega ma seda raamatut ei ajaloo ega armastusloo pärast lugenud, oma soovitud näputäie indiaaniteemat sain ma siit kätte küll.

Pat Barker “Tüdrukute vaikimine”

See on nüüd see raamat, mis on naise kirjutatud ja valdavat naislugejale, aga ei ole naistekas.

Sõjalugusid on läbi aegade räägitud ja kirjutatud, aga enamasti on need sõduri (olgu selle auastmega, kuidas on) pilgu läbi, selles raamatus on peategelane sõjasaak.

Ma ei ole kunagi neist Vana-Kreeka müütidest eriliselt vaimustuses olnud, ühtteist on tänu kooliharidusele kuskile ikka külge ka jäänud, niiet valdav osa nimesid olid ses Trooja sõjast kirjutavas raamatus tuttavad, lähenemisnurk ja suhtumine oli aga hoopis midagi muud.

Raamatu peategelane on kunagine Lyrnessose kuninganna Briseis. Trooja sõda venis teadupärast pikale ja vahepeal trallisid kreeklased muid linnu vallutada, näiteks sedasama Lyrnessost. Kuningannast sai ori. Achilleuse ori. Ja ori ei olnud enam inimene, vaid hingav asi. Läbi raamatu püüab Briseis oma inimlikkust alal hoida, vastu pidada, vaadelda ja mäletada, lootuses, et neid lugusid saab kunagi ka sellisest vaatepunktist jutustada. 

Julm lugu, mis on jutustatud päris hästi. Kohati tuli meelde Jerzy Kosinski “Kirgas lind”, mis on ka julm lugu julmast ajast, aga pagana hästi kirjutatud. Lugu, mis paneb kaasa mõtlema ja edasi mõtlema, olgu siis ajaloo, legendide või tänapäeva üle.

Tõlkis Eda Ahi ja valdavalt tõlkis hästi, aga paaris kohas ma ei saanud aru, kas oli tõlkeapsakas või oli autori apsakas, mille tõlkija jättis nagu autoril oli, kuigi oleks võinud sarnase, aga nüansilt pisut-pisut teistsuguse sõnavalikuga asja siluda. 

Üldiselt ma täitsa soovitan seda raamatut lugeda, kuigi see raamat pole ühtlaselt hea, vaid pinget ja kirjeldusi ja emotsioone tuleb pigem pahvakutega ja vahele on sellist täitematerjali. Trigger warning igaks juhuks ka, see, et jutustab naine, kes on sõjasaak, annab juba aimu, mis sorti warning on.

PS Kui inglise keel raskusi ei valmista, siis soovitan juurde lugeda Carol Ann Duffy luulekogu “The World’s Wife”. (No ja arvatavasti võiks Madeline Milleri raamatuid ka soovitada, kuigi ma ise ei jõudnud nendega kuigi kaugele, aga peale selle raamatu lugemist mulle tundub, et ma võiks uuesti proovida.)

PPS Selle raamatu annab ka ulme alla paigutada: 1. üldjuhul müütide ümberjutustused lähevad ulme alla; 2. katkuepideemia laagris võis olla Apolloni vastus palvetele, aga võis ka olla lihtsalt juhus; 3. Achilleuse ema tuleb mõned korrad merest maale; 4. miskit oli nagu veel, aga ei tule praegu meelde…

Karl Ristikivi “Põlev lipp”

Eeeehhh… Lugu sellest, kuidas saksa rüütlid 12. sajandil mööda Itaaliat ringi töllavad. Spoiler alert — ühele (Konradin ehk Konrad von Hohenstaufen) pannakse alul rahvasuus keisrikroon pähe, lõpuks on kõik surnd. Kirjutamise stiil on rõhutatult vanamoeline, kohati hulk tseremoniaalseid pöördumisi ja kohati tegevusega kapakul edasijooksmist, pisut neljanda seina lõhkumist jms. Et see, millest kirjutati, oli mu jaoks paduigav ja kuklas kõlas ahastav “Mis kurat ta sinna galeerile ronis!”, see, kuidas kirjutati, oli üsna ok.

“Hrafnkell Freysgoði saaga. Gunnlaugr Ussikeele saaga”

Mnjah. Ega mul muud emotsiooni eriti ei ole, et jah, loetud sai. “Hrafnkell Freysgoði saaga” meenutab natuke seda sookuivendamise käsiraamatut, et kohtuskäigud ja maadejagamised ja naabrite omavahelised mõõduvõtmised ja mõjuvõimu jagamised, saagas lisanduvad veel mõttetud mõrvad ja tapja on lõppeks veel õige mees pealegi. Karm maa ja karmid seadused. Üsna sirgelt jutustatud lugu. “Gunnlaugr Ussikeele saaga” on pikem, keerukama jutustamislaadiga, sisaldades ka värsse. Värsid ise olid mu jaoks meh, aga mõningad ümberütlemised olid üsna huvitavad ja tuletasid meelde, et kunagi võiks huvi pärast sirvida Juhan Peegli raamatuid “Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” ja “Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast”. Teemaks siis ennustus, kihlus, retked, kahevõitlus, kombed, eluolu. Ja skaldindus. See retkede osa oli mu jaoks vast kõige huvitavam, et mitte minek Islandile, vaid islandlane kolab mööda Norrat-Rootsit, Iiri- ja Inglismaad, Šoti saared takkaperra. Ja igalt poolt kogub valitsejatelt kena kiidulaulu eest kenasid kinke :) Aga selle kihlusega läks nii, nagu vana norrakas ennustas…

Lisainfo kirjastuselt: Hrafnkeli saaga, mille tegevus toimub umbes aastatel 925–950, on kirja pandud ajavahemikus 1280–1350, ning Gunnlaugi saaga, mille tegevus leiab aset umbkaudu 990–1010, tõenäoliselt mõnevõrra varem, umbes aastatel 1270–1300. Vanaislandi keelest tõlkinud Mart Kuldkepp.

Brian Wood “Northlanders”

Kui alustada päris algusest, siis ma otsisin islandi koomikseid. Piisavalt netti tuhninult sain aru, et tegelikult on üks, mis mulle huvi pakuks, olemas ka — Þórhallur (Thorhallur), Jón Páll, Andri “Vargöld” — Põhjala jumalatest oma vaatevinklist jutustav kolmeosaline koomiks. Kuidas ma seda lugeda saaks, seda ma veel välja ei mõelnud. Islandi raamatupoodides on müügil ingliskeelne (ja muidugi islandikeelne) esimene ja teine osa, aga kolmandast ei ole mingit märki.

Aga sama islandi koomiksi otsinguga jooksis mulle kogu aeg ette soovitusena see Brian Woodi “Northlanders”. Ja see on mugavalt wõrgust loetav.

“Northlanders” ei ole üks pikk lugu, vaid 14 lühemat lugu, milles vaid paaris on kattuvaid tegelasi või tegevuskohti. Nii ajad kui kohad on küllalt erinevad: Islandilt ja Fääri saartelt Volga kallasteni ja Lapimaalt Konstantinoopolini ning ajapiirang on 8.-13. sajand. Illustreerisid lugusid erinevad kunstnikud: Davide Gianfelice, Ryan Kelly, Dean Ormston, Marion Churchland, Danijel Zezelj, Fiona Staples, Becky Cloonan, Paul Azaceta, Declan Shalvey, Vasilis Lolos, Leandro Fernández, Riccardo Burchielli, Simon Gane, Matthew Woodson. Algselt oli seda koomiksit 50 vihikut, aga hiljem tõsteti lugusid natuke ümber ja saadi kolm köidet.

“Northlanders. Book I: The Anglo-Saxon Saga” —  #9–10, “Lindisfarne”;  #18–19, “The Shield Maidens”;  #1–8, “Sven the Returned”;  #41, “Thor’s Daughter”; #11–16, “The Cross + the Hammer”.
“Northlanders. Book II: The Icelandic Saga” — #29, “The Sea Road”;  #20, “Sven, The Immortal”;  #35–36, “The Girl In The Ice”;  #42–50, “The Icelandic Trilogy”.
“Northlanders. Book III: The European Saga” — #17, “The Viking Art of Single Combat”;  #21–28, “The Plague Widow”;  #30–34, “Metal”;  #37–39, “The Siege of Paris”; #40, “The Hunt”.

Enamjaolt on lood sünged ja vägivaldsed. Lisaks viikingiretkedele, mida siin ka omajagu oli, on veel omavahelise klannivõitlused, mida oli siin raamatus päris palju. On tegelasi, kes otsivad võitlust, ja on tegelasi, kes satuvad mõõka kandma juhuslikumalt. Klannivõitlused on tavaliselt tavalistel põhjustel — au, maa, varandus, kättemaks — aga lisaks on üks teema, mis autorit näib iseäranis huvitavat: kristluse mõju viikingitele, uue ja vanade jumalte kummardajate vastasseis.

Ma ei oskagi nende lugudega kuigi hästi suhtestuda. Enamjaolt need mulle eriti ei meeldinud, aga niipalju oli neis kaasamõtlemapanevat küll, et pooleli ma jätta ei tahtnud. Seda süngust ja vägivalda ja musta meelelaadi ja õnnetusi oli mu jaoks liiga palju, aga mingitpidi oli huvitav vaadata, et kuhu autori fantaasia selle või tolle koha ja ajastuga läheb ning mingid helgemad hetked olid selle kolme köite peale ju olemas ka, näiteks see kilbinaiste jutt. Kes otsivad verist ajaloonägemust Põhjalast, neile võiks soovitada, kes otsivad müstilisemat poolt, neile mitte.

Jurga Vilé, Lina Itagaki “Siberi haiku”

Najaa, eks mul ikka ole hea meel, et graafilisi romaane rohkem eesti keeles ilmub, ja on ka hea meel, et leedu kirjandust ilmub. Raamat ise — ma ei teagi. Jah, olulisel teemal ja raamatu lõpuks harjusin ma ka stiiliga ära, aga mu meelest oli see täiskasvanud lugejale liiga lapsepärane ja lapsele üksi liiga suur pähkel pureda. Aga mine tea, võib-olla ma alahindan tänapäeva lapsi.

Iga Siberi-lugu on omamoodi ja oma traumadega, see lugu siin on antud läbi (eel)teismelise poisi silmade. Mis mulle tegelikult väga meeldis, oli teatud fantaasiataseme sissetoomine, näiteks et vaene isahani Martin käis hingena kirjatuviks ja niisama lohutamas. Ja et mõned sümbolid võivad olla vägagi toeks ka rasketel aegadel (“õunad on Leedumaa”). Ja et enda ja teiste elushoidmiseks on vahel kunstist abi, olgu selleks siis laulukoor või ühine haikude kirjutamine.

Olgugi, et kunstniku käekiri mulle eriti ei istunud, siis soovitan ma seda raamatut ikka.