Bergsveinn Birgisson “Must viiking”

See võib tunduda teemapiiridest (Põhjala loodus) väljas oleva raamatuna, sest eelkõige on see raamat ajaloost: ajalugu, isikulugu, ajaloo uurimine, ajaloo kirjutamine.

    • Ajalugu — Aeg on 9. saj. teine pool – 10. saj. algus, aga tehakse ka põikeid ettepoole ja tahapoole. Norra, Iirimaa, Island ja jupike Põhja-Siberit.
    • Isikulugu — Raamatule pealkirja andnud mees on Geirmundr Mustnahk, kes oli üks esimesi Islandile alaliselt elamaasujaid ja kes oli üks jõukamaid. Ta sündis Norras, Rogalandis, oli mõned aastad Põhja-Siberis, tuli korraks Norrasse tagasi ja läks siis Iirimaale ning läks sealt edasi Islandile, mis jäigi ta elupaigaks.
    • Ajaloo uurimine — Laias laastus on ajaloo toetuseks kirjapandu (kroonikad, saagad), arheoloogilised leiud, tõlgendused ja tuletised analoogiate põhjal.
    • Ajaloo kirjutamine — Üks lähtepunkt selle raamatu kirjutamiseks oli, et kuidas on võimalik, et üks omal ajal nii oluline mees on jäänud välja saagadest, kroonikatest, suguvõsapärimustest ja keegi ei ole väga huvi tundnud tema elupaikade arheoloogilise uurimise vastu. Et ajaloolaasel on valik, milliseid fakte ja tõlgendusi rõhutada ja milliseid maha vaikida ja see võib tulla teadlikult ja ka ebateadlikult kaasaja trende järgides (või neile vastu hakates).
    • Ja mainiks ära ka geneoloogia — Geirmundr Mustnahk on autori esiisa.

Aga. See on ka raamat loodusest: geograafia, bioloogia, ökoloogia, loodusfilosoofia.

    • Geograafia — Mered ja mäed, karid ja kurud. Kaardid. Kliima. Rahvastikugeograafia. Kui uurida ajalugu, siis muuhulgas on oluline teada, kustkaudu olid võimalikud ühendusteed, milline oli tolle aja kliima, kus suundades toimus rahvaste liikumine (ja arutleda siis, kas liikumise põhjused olid poliitilised või geograafilised). Ja mulle on alati, nii ajaloos kui geograafias, meeldinud maakaardid, nendes on mu meeles nii toredalt palju informatsiooni.
    • Bioloogia — Kes ja mis kus elutseb. Millised olid võimalikud jahiloomad, millised võimalikud koduloomad, mida saadi korilusest ja mida andis kasvatada. Kuidas liigid levivad ja kuidas nende levikut saab soodustada ja/või piirata. Minu jaoks uus teadmine oli laevausside olemasolu.
    • Ökoloogia — Looduses peab valitsema tasakaal. Paraku see, et inimene mingi ökosüsteemi untsu keerab ja sellega mingi piirkonna väljakujunenud elukorralduse lõpetab, ei ole mingi uus asi, seda on harrastatud vähemalt 9. sajandist saadik. Selles raamatus on mainitud mitmete morsapopulatsioonide hävimist.
    • Loodusfilosoofia — Kuidas näevad loodust urbanistlikus ühiskonnas kasvanud inimesed ja kuidas näevad/nägid loodusrahvad, on ikka väga erinev. Kokkuvõtvalt sain ma aru umbes nii, et autor arvab, et urbanistlik inimene oskab nautida looduse ilu, sest ta teab, et ta saab varsti turvalisse tuppa tagasi, loodusrahvas peab loodusega võitlust, teisalt jälle, et loodusrahvas küll kardab, aga ka austab loodust ja arvestab selle seaduspärasustega.
    • Ja jupike geeniteadusest — Valdavalt Norrast tulnud asukate kõrval on ka kelte ning mongoliidsed näojooned islandlastel võivad pärit olla nii Gröönimaalt, Vinlandist kui Siberist.

Ja “Mustal viikingil” on ka filoloogiline tasand: keeleteadus, kirjanduslugu, folkloristika.

    • Keeleteadus — Veidi on sellest, kuidas vanapõhja keel on aja jooksul muutunud, aga väga palju on nimedest: isikunimedest (kuidas neil on erinevates keeltes ja erinevates allikates erinevad kujud) ja kohanimedest (kuidas migrandid võtavad uuele maale minnes kaasa vanad kohanimed).
    • Kirjanduslugu — Selge see, et kõige enam on siin juttu saagadest ja ma pean tunnistama, et ma sain saagade olemusest päris palju uut teada. Neid kenninguid teadsin ma ennegi, aga ma ei olnud endale teadvustanud, et kes, millal ja mille põhjal neid saagasid kokku kirjutasid.
    • Folkloristika — Islandi pärimus on rikas ja seda on palju kirja saanud ja palju räägitakse niisama põlvest põlve edasi. Elava folkloori üks tunnus on, et see muutub (keegi unustab midagi ära, keegi paneb midagi juurde, keegi ajab midagi segi), aga üks püsivamaid ja paremini edasikanduvaid folkloori liike on kohamuistendid.
    • Ja eraldi toon veel leksikoloogia — See, kuidas mingil ajal on asju nimetatud, on üsna oluline. Kui sa juhtud teadma, et erinevates tekstides on morsad kas kalad, vaalad või koletised, siis muutuvad paljud ajaloolised tekstid palju arusaadavamateks.

Seda raamatut oli täitsa hea lugeda, väikseid korduseid ja konarusi küll oli, aga valdavalt jooksis tekst üsna sujuvalt ja lugejasõbralikult (see üks ilukirjanduslik katsetus seal keskel ehk peatükijupp “Üks päev Geirmundri elust” oli küll mage, aga see ei rikkunud ära kogu muljet). Viiteid ja märkuseid on vägevalt (vastavalt 27 ja 49 lk), lisaks mõned värvilsed illustratsioonid. Ja läbi raamatu oli palju kaarte, mustvalgeid küll, aga asi seegi. Kokkuvõttes oli meeldiv lugemine, mu uudishimu sai mitme koha pealt oma osa kätte, nii sealt, kust ootasin, aga seda meeldivam, et ka sealt, kust ei oodanud.

***

Kui ma mõtlen Põhjala loodusele, siis kõige mõjuvam pilt on minu jaoks vist see, kui saavad kokku vesi ja graniit. Selliseid pilte olen ma leidnud ka mõnedest luuletustest. Aga kui tõmmata piir veel kitsamaks, siis jääb lihtsalt kivi. Seda lihtsalt kivi on ka väga mitmetes väga toredates luuletuses, aga kui peab valima raamatu, siis olgu selleks see Fred Jüssi kiviraamat.

Jaak Jõerüüt “Seitse odüsseiat”

See on nüüd üks targutamiste raamat ehk esseede kogumik. Minu jaoks kuidagi täitsa võluv lugemine. Esmalt meeldis mulle kujundus, mitte see apelsinikarva kaanepilt, mis on mu maitse jaoks nati liig minimalistlik ja igav, kuigi seal on ka teatavat jagu mängulisust ja igatahes on see profilt tehtud, vaid lehitsesin raamatut põgusalt ja sõnade/ridade paigutus oli lugemakutsuv. Ja sisu oli ka tore. Et ühtpidi mulle need “kirjutan, millest parasjagu mõtlen” raamatud väga ei meeldi, aga Jõerüüt pani mind kaasa lugema. Kui jutu teema mind alati eriti ei huvitanudki, siis mul oli täitsa huvitav jälgida, mis radu pidi tekivad Jõerüüdil seosed, mida ta tahab rõhutada, mis kogemata jutu seest välja tuleb, kuidas ta sõnu valib. Stiil on kummaline segu nappidest ütlemistest ja baroksestelt vohavast laviinist, mõlemad küljed panevad tähelepanu pöörama. Igathes minu jaoks kumas neist lugudest läbi kirjutamise mõnu ja see on mu meelest alati hea märk.

Curzio Malaparte valge hirm — sõjakirjandusest, hirmust ja sõnadest.

Sõjas ja raamatutes liigub aeg teisiti.

Poliitika ja kirjanduse pervesne suhe — täpselt sellest, mida pealkiri ütleb, lisaks loengupidamisest, unenägudest ja Nobeli kirjanduspreemiatest.

Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.

Rilke, nii noor — Rilke, romantism, noorus, kirjandus, autori eluseiku.

Raamat on nagu metsik, käest lastud inglise aed, mis juba hakkab liituma eemalt paistva metsaga; aga aias hulkudes aimad, kellegi käsi on siiski lõiganud torkamis- ja murdumisohtlikke puuoksi, lükanud ümber musti graniitsambaid, et neile, lamavatele, paistaks õhtupäike ei rohkem ega vähem kui mõne hetke, et sild üle kahtlaselt sügava oja ragiseb kahtlaselt meelega, aga ei kavatse vette variseda, et eemal viirastuv metsavaim on tavaline kirjakandja, et tavalisena näiv, uinutavasse rahusse tardunud jäme tammepuu, mille alt keerdub läbi su jalgrada, ongi su kõhedustunde ankur, su hirmu looja, puu, mis vahetab asukohta öösiti, ja sa ei tea, millal saabub see kõhe öö, kui puuvõra kahtlane lehtede sahin on jõudnud sinu magamistoa akna alla.

Madal ja ülev viibivad igas hetkes käsikäes, lahutamatult.

Ürghirm — Ingmar Bergman (iseäranis “Laterna Magica”) ja ajalugu ja suguvõsalugu ja lapsepõlve keldrikollid.

Riigipöörded röövivad pöörajate elust palju; peaaegu kõik seni väärtuslik satub haamri alla ja ainult hing jääb sisse, kui veab. Olulised raamatud jäävad lugemata, aga ma ei väida, et õigel ajal lugemata, sest kes teab, millal on õige aeg.

Isak Dineseni mitu elu — Aafrika ja kurbus, lõvid ja Eesti võsa. Karen Blixeni “Aafrika äärel” ja Agnon ja Joyce ja tõlkimine ja keel.

Õilis kurbus vibreeris isegi ingliskeelsest originaalist eesti keelde tõlgitud lausete taga, täiesti teistsugusesse keelde tõlgitud, keelde, mis on aegade jooksul kasvanud välja jäistest talvedest, boreaalsest lumetuisust, omapead kohisevatest kuusemetsadest, inimtühjade jõgede äärsetelt luhtadelt, keelde, milles kumedalt, ebamaiselt häälitsevad pikajalgsed sookured ja rõõmsalt siristavad rahutud pääsukesed, keelde, mida emakeelena ei ole kunagi rääkinud kuningad, printsid ega hertsogid.

Tulpide lõn ja inimeste surm — mu jaoks kogumiku kõige nõrgem lüli, ei jooksnud need teemad kuidagi mu meelest looks kokku. Rootsi ja kirjandus ja Itaalia miljonäriga autosõit ja miskit heietusi veel, raamiks tulpide lõhn.

Poliitka aherainemäed on need, mida kolumnistid toodavad.

Otto Grant ja tema saladus — Jõerüüdi vanaonu Otto Granti saatusekilde ja saladusi, mis ootavad lahendust tänase päevani, tembitud parajas koguses ajaloo, perekonnaloo ja diplomaatiliste seikadega.

Mälu on allikas, mille vee rikkumise püüe on ajast aega olnud diktaatorite ja Riiklike Süsteemide kirglik kinnisidee.

Iga juhtumi taga on juustest luuüdini, silmalaugudest varbaküünteni inimesed ehk unikaalsed mikrouniversumid, igaüks omaenda nimega, omaenda DNA-ga, omaenda kordumatu tunde- ja vaimuvallaga. Ja iga juhtumi taga on kannatanute perekonnad ning suguvõsad.

Olen mõelnud, millal ja kuidas olen mina klaarinud suhet maailmaga, ja mõistnud, et minu ja maailma suhet mõjutavad ainult juhuslikud kohtumised.