Nojah. Mul on hea meel, et see sarja neljas osa ikkagi eesti keeles ära ilmus ja jätkuvalt Kristina Uluotsa profis tõlkes. Lugemise enda üle kuidagi nii hea meel ei ole. Vist oli tegelt mul selle raamatu lugemise jaoks väga vale aeg, sest ega see ju iseenesest kehvem kui eelmised polnud ja eelmised mulle ju meeldisid… A ei edenend kuidagi ja jäi emotsionaalselt võõraks, oleks ikka toona pidanud ühe soojaga kogu sarja ära lugema. Kuigi see päris lõpp tõi küll korraks sooja tunde: lugu lõpeb esimese raamatu avalausega.
Oi, guugel andis teada, et sarjas on veel kolm romaani ja trobikond jutte. Rahva Raamat, kuhu siis need ülejäänud ometi jäid?
Rubriigi arhiiv: aurupunk
Philip Reeve “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid”, “Põrgulikud leiutised”
Ma ei ole kindel, et Philip Reeve on väga populaarne kirjanik, aga üsna tuntud, loetud ja hinnatud kirjanik kindlasti.
“Surelikud masinad” ilmus algselt 2001. aastal ja eesti keeles 2006. aastal ning kordustrükina 2018. aastal, peaaegu sama jutt käib “Kuldseeklite” kohta, ainult et selle originaal ilmus 2003. aastal. “Põrgulikud leiutised” ilmus ingliskeelsena 2005. aastal, eesti keeles 2010. aastal ja kordustrükk 2018. aastal. Eks kordustrükk võeti ette, kuna 2018. aastal tuli välja ka Peter Jacksoni film “Surelikud masinad”, mida ma paraku siiani näinud ei ole, ja värske raamatu ainetel tehtud film tõstab alati korraks raamatu populaarsust.
Sarja esimest osa olen ma kunagi lugenud ja see tundus siis nii teistmoodi. Esiteks oli see üks esimesi eesti keeles ilmunud aurupungi teoseid ja siis lugedes ahmisin ma eelkõige fantaasialendu. Teiseks, nüüd takkajärgi pilguga vaadates, mu meelest tuli Reeve selle natuke karmimat sorti (noh, et laipu ei loeta ja vägavalda on mitut sorti ja inimesed pole nii mustvalged midagi (kuigi peategelane Tom on kõigest hoolimata nii valge kaabu kui üldse olla saab) ja ideoloogilist ajupesu on väga mitmesugust) noortekirjanduse laine eesotsas.
Märksõnad, millega seda sarja tavaliselt kirjeldatakse, on liikuvad linnad, õhulaevad, seikluslikkus. Aga kõik see on mu meelest lihtsalt butafooria, värvikas, pilkupüüdev, loo kulgu toetav ja väga oluline, aga ikkagi butafooria. Raamatute põhisisu on minu jaoks valikud, ideoloogiad, reetmised, andestamised, süsteemid ja süsteemile vastuhaku võimalused, ideaalide sobitumine reaalsusesse, tasapisi targemaks kasvamine, tehnoloogia areng, keskkond, vastutus, traumad, piirsituatsioonid, lootus. Kirja on see saanud seiklusrikka fantaasiloona, kus mitmeid üllatavaid süžeepöörakuid, pisut prätšetlikku huumorit, eripäraseid ja ambivalentseid karaktereid ning uudset ja fantaasiarikast tegevuskeskkonda.
Hester Shaw on nutikas, julge, eesmärgikindel ja isepäine. Tom Natsworthy on nutikas, julge, suhtleja ja kohaneja. “Surelike masinate” ajal on nad nii 15-16 kutsikad, silmad pärani maailma avastamas, “Kuldseeklites” aasta-paar vanemad ja selgemalt oma kohta ja elusuunda otsivad ning “Põrgulikes leiutistes” koguni poole vanemad, ise lapsevanemad, kaalumas valikute õigsust.
Kui Tom uurib ja passitab nähtut oma ideaalidega, siis Hester on oma ideaalid ammu kaotanud. Aga kui nad kokku saavad, siis suudavad nad üksteiselt ühtteist õppida. Tom Hesterilt vastupidavust ja reaaliatega arvestamist, Hester Tomilt inimestega suhtlemist, kuigi lõpuni välja on Tom idealistlik maailmaparandaja, kes vahel libastub, ja Hester küüniline opurtunist, kel on omad hetked. Hesteri jaoks on “minu inimesed” väga-väga väike ring ja Tomi jaoks peaaegu kõik, kellega ta kohtuma sattub. See, milliseks autor Hesteri ja Tomi kolmandaks raamatuks kujundas, oli ausalt öelda pettumus, aga mõtlemisainet jagus seda enam.
Lühidalt on “Surelikud masinad” ideaalid, poliitika, kättemaks, “Kuldseeklid” traditsioonid, valed, eesmärk, “Põrgulikud leiutised” fassaad, sepitsused, tulevik.
Jaa, need raamatud on päris hea lugemine. Kaasahaaravust ja kihte jagub, oleneb lugejast, millised kihid ta parasjagu mängu võtab. Kristina Uluotsa tõlge on ka kiitust väärt.
“Steampunk II: Steampunk Reloaded”
Sissejuhatus — Ann & Jeff VanderMeer “What Is Steampunk” — kena väike arutlus aurupungist ja selle ajaloost.
William Gibson “The Gernsback Continuum” — lahelobedas stiilis, aga minu jaoks suht poindita jutt fotograafist, kes näeb aeg-ajalt mingit imelikku vanadelt reklaamplakatitelt pärit paralleelmaailma. “Hell of a world we live in, huh? But it could be worse, huh?” “That’s right, or even worse, it could be perfect.”
Marc Laidlaw “Great Breaktroughs in Darkness” — fotograafia, keemia, valgus, pimedus, tehnoloogia, kunst ja kannatused. Huvitav vormikatsetus — jutu edasiviimine terminite seletustega, kusjuures tähestikus jõutakse ainult ACEni –, aga jutuna ei mõjunud mu jaoks.
Jeffrey Ford “Dr. Lash Remembers” — arstid, haigused, pandeemia, hullumeelsus, mälukaotus. Epideemia põhjuseks on eosed, mille arenemiseks on vaja sooja ja niiskust, seega igasugused aurumasinad loovad eriti hea kasvukeskkonna. Suremusprotsent on pea pool haigestunutest, aga haiguse üleelanuil on ajus mingid nihked, fantaasia ja reaalsus kipuvad segi minema. See oli juba täitsa jutu moodi jutt, oli nii keskkonda, tegelasi, ideid kui emotsiooni. Suht kurb lugu.
Steven Baxter “The Unblinking Eye” — pigem alternatiivajalugu, kus alul näpuotsaga aurupunki. Kolumbus ei jõudnud kuskile ja Euroopast ei mindud suurtele merereisidele, areneti vaikselt omaette, Frangi impeerium hõlmab ka Suurbritannia. Ühel päeval saabub Londonisse inkade laev. Loo peategelased on parajas varsaeas (16): frangi aadlipoiss, inglise töösturitütar ja maoori poiss inkade teenistuses. “And where you see a pretty ship, I see a statement of power.” Täitsa toimiv lugu, oleks võinud pikemgi olla.
Caitlin R. Kiernan “The Steam Dancer (1896)” — kuskil Metsiku Lääne linnakeses on tantsijanna, kel on mehhaaniline jalg ja mehhaanilline käsi ja võltssilm. Kuigi juhtub üsna võikaid asju, siis lugu ise kulgeb rahulikult, konfliktide ja lõpetatatuseta. Päris meeldiv lugemine, aint lõppu oleks nagu miskit veel tahtnud.
Andrew Knighton “Th Cast-Iron Kid” — Metsik Lääs, vestern, püstolikangelased, mõõduvõtmised ja robot. Lugu oli lühike, aga stiilne, suutis kähku loodud maailma sisse tõmmata ja andis parasjagu vihjeid, et looga kaasas käia, ning ei lobisenud ülearu. Pisut masendav, aga korralik jutuke.
Margo Lanagan “Machine Maid” — vastne abielunaine üksi (mees on pikal ärireisil) kuskil Austraalia pärapõrgus. Majapidamises on kaks inimesesanast robotit, igavusest hakkab naine ühte uurima, kuidas see töötab ja milleks kõigeks seda kasutada annab. Tuleb välja, et mees on seda kasutanud seksileluna, aga milleks naine nuku ümber programmeerib, lugege ise, see on natuke isegi liiga etteaimatav, aga noh…
Ramsey Shehadeh “The Unbecoming of Virgil Smythe” — hullumeelne segadus paralleelmaailmadest ja Agatha Christie “Idaekspressisst”, mäletaks ma “Idaekspressi” tegevust ja tegelasi paremini, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud, praegu oli selline kõhklemisi segase fantaasialennu tunnustus.
Shweta Narayan “The Mechanical Aviary of Emperor Jalal-ud-din Muhammad Akbar” — mõistujutt mehhaanilistest lindudest, mille sees on mõistujutt meistritest abielupaarist ja mehhaanilistest inimestest. Keskkonnaks on eksootiline India, aga arvestades autori päritolu — Indiast pärit maailmas ringikolaja, kes praegu on otsaga Šotimaal — pole see eriline üllatus. Lugeda oli täitsa tore, aga eksootika käis üle ulme.
Chris Roberson “O One” — inglismann esitleb Hiina keisrile arvuti protüüpi, õukond ei ole vaimustuses. Nohjahonkah lugu. Stiililiselt täitsa hästi õmmeldud, aga minu jaoks ebahuvitav.
Samantha Henderson “Wild Copper” — ameerikajumalatelik või charlesdelindilindilik lugu, et Oberon, Titania ja kogu see haldjate kamp on pagenduses Ameerikas, satub nende juurde inimneiu, kes hakkab mingil hetkel koju tahtma, aitab teda selles indiaanipärimuste koiott. Aurupunki ma ei tuvastanud, aga lugu ise meeldis mulle vägagi hästi.
David Erik Nelson “The Bold Explorer in the Place Beyond” — lugu sellest, et Kodusõja ajal võitlesid jänkide poolel ka mehhaanilised hiina sõdurid, sõja lõppedes jäid need kuskile Metsiku Lääne piirialadele oma kogukonda ehitama. Halb ei olnud, hea ka ei olnud, sihuke keskpärane jutt.
Jess Nevins “Lost Pages from “The Encyclopedia of Fantastic Victoriana”” — jäle igav jutt aurusõjamasinatest. Lugu, kui sellist, ei ole, on mingi pseudoajalooline ülevaade. Ainus huvitav detail oli see, et Venemaal olla üritatud Baba-Jagaa kanajalamajakese-kujulisi aurusõjamasinaid teha.
Cherie Priest “Tangelfoot (A Clockwork Century Story)” — hullumaja, hull teadlane ja 11-aastane poiss. Hull teadlane ei ole kuigi hull, aint mälu hakkab ära kaduma, poiss on talle keldrilaboris seltsiks, sest vaikselt segane vanamees, kel vahel ka helgemaid hetki, on parem seltskond, kui lärmakad omavanused. Ja poiss paneb varmalt teadmisetükid kõrva taha ja ehitab endale mehhaanilise nuku, ta tahab, et tal oleks sõber… Pikemat sorti aurupunki, gooti romaani ja ameerika õudust omavahel põimiv jutt. Lugu on, ja iseenesest täitsa hästi kirjutatud, aga mitte eriti minu maitse.
Margaret Ronald “A Serpent in the Gears” — siin andis mu aju alla, ma ei saanud aru, mis toimub. Poolmehhaanilised inimesed, isolatsioonis maatükk, lendmaod, teadlasi täis laev. Kas oli mu mõistus väsind või inglise keel sel jutul liiga raske, aga see jutt jooksis must mööda ja värskema peaga üle lugeda ka ei viitsi.
G. D. Falksen “The Strange Case if Mr. Salad Monday” — hoogne lugu, kus on krimielementi, kaasaegse sotsiaalmeedia pila, õudust ja natuke huumorit. Loo usutuvasusele annab juurde, kui teada, et 19. saj. Londoni postiteenistus oli erakordselt kiire ja hästi organiseeritud, hommikul postitatud kiri võis sama päeva lõunaks saatjani jõuda, meie tigupostiga ei anna kuidagi võrrelda. Täitsa tore jutt.
Tanith Lee “The Persecution Machine” — paralleelmaailmad. Mitte just kõige nutikam lugu, aga loetavladusalt ja korralikult kirja pandud.
Daniel Abraham “Baljour and Meriwether in the Adventure of the Emperor’s Vengeance” — selle loo puhul oleks mul olnud pisut paremat keeleoskust vaja. Et üldjoontes sain aru ja meeldis, aga mulle tundub, et siin olid mingid nüansid, mis läksid mul kaduma. Siin oli vanade müütide kallal urgitsemist ja uut vaatenurka, mehhaanikat, seikluslikkust ja ohtralt aurupungi butafooriat ning nii hõiskavat kangelaslikkust kui resigneerunud tõdemusi.
James L. Grant, Lisa Mantchev “As Recorded on Brass Cylinders: Adagio for Two Dancers” — siin loos on kõige aurupunklikum moekirjeldus: “The peculiar corset and trousers of black denim and lace visible under the tattered excuse of a bustle skirt, the boots, witch looked like they’d been sitched together from seven different time periods, tyo of whitch had yet to occur.” Mehhaanika, ajalugu ja armastus. Ma pean selle loo kunagi üle lugema, et öelda, kas meeldis või mitte.
Vilhelm Bergsøe “Flying Fish “Prometheus” (A Fantasy of the Future)” — seda lugu hakkasin ma lugema eelarvamusega, et algselt 1870. aastal ilmunud taanlase jutt protoaurupungi näitena, eks sel ajaloolist väärtust on, aga kas ka kirjanduslikku, aga olin meeldivalt üllatunud. Jutt on vormistatud kirjana, ei mingit heietamist, vaid täis tegutsemist ja uhkete uute tehnoloogiliste saavutuste kirjeldust. Tulevikuaasta on 1969 ja minakangelane sõidab õhulaevaga Panama kanali avamisele. Nii mitmedki mõtted tulevikust on jutus päris nutikad (n päikesepaneelid). Ainus, mida ette heita, on dialoogide vähesus :)
Catherynne M. Valente “The Anachronist’s Cookbook” — suht määhh jutt revolutsiooni õhutamisest, masinate mässust, protofeminismist. Teemadel endil pole ju viga, aga jutu kulg oli tüütuvõitu.
Sydney Padua “Lovelace & Babbage: Origins, with Salamander” — koomiks Ada Lovelace’ist. Eee… haledavõitu…
Matthew (Alcott) Cheney, Rikki Ducornet, Fabio Fernandes, Felix Gilman, L. L. Hannett, Ekaterina Sedia, Angela Slatter, Brian Stableford, Ivica Stevanovic “A Secret History of Steampunk” — idee mulle meeldis, et mitmed autorid kirjutavad jupphaaval sama maailma. Ja see maailm on vägagai aurupungine, peategelaseks mehhaaniline jaanalind. Aint et kuna see oli erinevale eelnevast raamatust mingis 8-punktises kirjas, siis ma lasin diagonaalis ja erilise süvenemiseta. Õpetussõnad kirjastajatele: kui te tahate, et keegi teie väljaantud raamatuid ei loeks, kasutage luupinõudvat kirjasuurust.
Väljajuhatus — Gail Carriger “Which Is Mightier, the Pen or the Parasol?” — aurupungist moes ja kirjanduses ja “tee-ise” mõtteviisist. — Jake von Slatt “At the Intersection of Technology and Romance” — tänapäeva tehnoloogia on tavainimesele liiga üle pea ja aurupunk on moes, sest see käsitleb tehnoloogiad, mis on hoomatavad. — “The Future of Steampunk: A Roundtable Interview” — tundmatud vastajad ja igavad vastused, aga raamatut lõpetama sobisid päris kenasti.
Kui kätte satub, lugege, enamus jutte on täitsa huvitavad.
Ahjaa, kogumiku panid kokku Ann & Jeff VanderMeer.
Karina Cooper “Tarnished”
See ei olnud kuigi hea raamat, aga edasi läks ladusalt. Kui mingi raamatuga oma eelnevast lugemiskogemusest võrrelda, siis oleks see Diana Gabaldoni “Võõramaalase” sari, et kui parasjagu oli Šoti-vaimustus ja ajarännuteooria huvitas, siis kannatasin roosasuse ära ja nautisin erinevaid süžeepöördeid ja toredaid karakterid, lasin kirjaniku leheküljepööraja-tehnikal end kaasa vedada ja alles takkajärgi sain aru, et nati tühjavõitu see lugemine ju oli. Siin Karina Cooperi raamatus “Tarnished” oli mu jaoks konksuks London ja aurupunk ja püüe elada mitut elu korraga. Peategelane on kahekümneaastane Cherry St. Croix, kes on kaotanud päris väiksena oma vanemad tulekahjus, olnud Glasgow orbudekodu kasvandik, taskuvaras ja akrobaat tsirkuses ning alates kolmeteistkümnendast eluaastast kõrgklassi kasvatada, sest rikas sugulane leidis ta lõpuks üles. Oma ula-aastatest on ta külge saanud oopiumisõltuvuse ja et oopiumiks on vaja raha, siis olles päeval viks ja viisakas aadlipreili, käib ta öösiti all-Londonis erinevaid “koguja”-ülesandeid täitmas. Roosat esmapilgul ülearu palju pole, see tõmblemine “nende võrratute siniste silmade” ja “rohepruunide silmade sügava pilgu” vahel on natuke tüütu, aga Cherryle langeb kaela igast jamasid, millest läbinärimine võtab oluliselt rohkem energiat ja lehekülgi, niiet las siis olla. Aurupungi rekvisiitidega raamatus eriti ei laiutata, maailm pannakse paika ja vajalikul hetkel võetakse taskust uduvastased prillid või ilmub lavale elektriga mängiv hull teadlane, põhiaur läheb mujale. Muuhulgas võtab Cherry oma ülesandeks lahendada Londonit tabanud salamõrvad, sellega tal küll kuigi hästi ei lähe, aga loo lõpuks on tal hing sees, niiet omaette õnnestumine ju seegi. Raamat läks hooga kuni lõpupeatükini, seal tõmmati hoog maha ja hakati tegema ettevalmistusi järgnevaks osaks. Ma ei ole kuigi kindel, kas ma selle teise osa kunagi otsin üles või ei otsi mitte… Kui otsustada kaanekujunduse järgi, siis see “The St. Croix Chronicles” tundub igatahes olevat oluliselt asjalikum sari, kui sama autori “Dark Mission”-i (ehk “Wicked”) seeria ;)
Shingo Matsunuma aurupungi pilte saab näha https://steampunkages.com/shingo-matsunumas-steampunk-art/
Scott Westerfeld “Leviathan”
Goodreads Choice Awards Best Science Fiction 2009 — niisiis kümnenditagune parim ulmekas Goodreadsi lugejate meelest.
Tegu on hoogsa YA aurupungiga, tegevusaeg on seal kusagil 1914. aasta kandis, peategelased on austria poiss ja briti tüdruk. Ja see on päris hea noorteulme. Peategelased on mõlemad omamoodi julged ja hakkajad, piisavalt õppimisvõimelised ja kohanejad ning samas oma põhimõtetes ja eesmärkides kindlad. Ja sõprus on siin romantikast pea puutumata (sari läheb veel edasi, ma ei tea, mis edasi saab). Poliitilised jõujooned jooksevad ses alternatiivmaailmas umbkaudu meile tuntud maailmaga sarnaselt, aga tehniline taust on hoopis midagi muud. On saksa koolkond, kus on õli ja hammasrattad ja rauakolin ning briti koolkond, kus püütakse elusloodust ja tehnikat ristata. Mõlemal variandil on oma voorused ja oma puudused ja mõlemad pooled on hästi läbimõeldud ning põnevalt kirja saanud. Südmustik on kiire ja haarav ja ootamatute käänakutega (ok, mõned klišeed ikka olid ka, aga mu meelest suht vähe) ning kõrvaltegelased loosse hästi sobituvad ja suht omanäolised. Niiet jah, kas just 2009. a parim, aga päris hää. Ahjaa, üks oluline asi veel — see raamat on illustratsioonidega! (Mitte küll nii värvilistega, nagu sama kunstniku näitepilt, aga ikkagi!)
Philip Reeve „Larklight”
Philp Reeve’i „Larklight ehk valgete ämblike kättemaks ehk Saturni rõngasteni ja tagasi: virgutav lugu suurest vaprusest kosmose kaugemas servas” on aurupunk-lastekas/noortekas.
Ääremärkus aurupungist
Aurupunki olen ma kuulnud/lugenud defineeritavat peamiselt:
a) ulmekirjanduse kaudu – aurupunk kui ulme, täpsemalt teadusulme alamžanr, kus sisepõlemismootori, tuumaenergia ja elektroonika asemel on edasi arendatud aurumasinate ja mehhaanika võimalusi;
b) moevoolu kaudu – aurupunk kui 19. sajandi/20. sajandi alguse moest ja gooti subkultuurist mõjutatud korsettidest, torukübaratest, pruuni kõikvõimalikest varjunditest, prillidest ja hammasratastest vaimustuv stiil.
Seetõttu oli kuidagi värskendav ühes inglise kirjanduse loengus kuulata versiooni c) — aurupunk kui kirjandusstiil, mis on edasi arenenud historitsistlikkust voolust (parema puudumisel on laenatud termin arhitektuuriajaloost, ainult et 19. saj. moes olnud gootijäljendused on tänapäeva kirjanduspildis asendunud vikoriaanliku ajajärgu jäljendusega, näitena Sarah Watersi „Osavnäpp”).
Ääremärkus noortekirjandusest
Sattusin just lugema artiklit „Miks täiskasvanud peaksid häbenema, et nad loevad noortekirjandust”. Argumendid olid küllalt veenvalt esitatud, aga kuna ma selle lausega ka peale pikka põhjendamist ikkagi nõus ei ole, siis ma sellele artiklile ka ei viita.
See jagamine, et mis on just noortekirjandus, on kaunis keeruline. Tavakäsitlus ütleb vanusevahemiku 13-17, aga ka raamatuti kõigub see vanus ühele või teisele poole. Eks see määratlus sõltu vist suuresti lugeja kõhutundest ja kirjastuse turundusosakonna otsusest no ja vahel võetakse autori sõnu ka kuulda.
Raamatust endast ka
„Larklight” on hoogne, põnev, toredate karakteritega, hea stiilitajuga kirja pandud fantaasiaküllane lugu, mis segab aurupunki fantasy-ga.
Tegevus toimub 1851. aastal, Briti Impeerium ulatub üle poole Päikesesüsteemi, suur maailmanäitus Londonis on tulemas ja selle taustal võitleb 9-aastane noorsand Art kosmoseämblike vastu oma Kuu-taguse kodu, õe, vanemate ja Briti Impeeriumi eest. Egas kõik kuigi libedalt lähe, aga kus häda, seal abi. Lõppu ära spoilerdades – kõik saavad päästetud, ainult maailmanäituseks ehitatud Kristallpalee leiab õnnetu otsa.
Kiidusõnad lähevad raamatu kujundusele. Tilk tõrva meepotis – š-tähe asemel kaste lugeda oli tüütu.
Raamatumuljeid mujalt:
- Ove Hillep ajakirjas Reaktor
- Ulmekirjanduse Baasis Joel Jans (loodetavasti lisandub Baasi selle raamatu kohta veel arvamusi)
Philip Reeve’il on eesti keeles ilmud veel “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid” ja “Põrgulikud leiutised”. Muljeid:
- J. J. Metsavana, Ove Hillep “Näljaste linnade kroonika” ajakirjas Reaktor
- Raul Sulbi “Tuumasõjajärgne aurupunk Sarmaatia tasandikel”, “Reetmine ja lunastus jääväljade linnas” ja “Philip Reeve ja tema põrgulikult julm maailm” oma blogis
- Kadri “Philip Reeve, Surelikud masinad” Hirvelossi blogis
- Philip Reeve “Surelike Masinate tetraloogia” Trükiveakuradi blogis
- “Philip Reeve – Surelikud masinad (2006)”, “Philip Reeve – Kuldseeklid (2006)”, “Philip Reeve – Põrgulikud leiutised (2010)” Loterii blogis
- “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid”, “Põrgulikud leiutised” Ulmekirjanduse Baasis
Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis
Sulepuru 