Mart Sandriga on mul see häda, et tihtipeale mulle meeldib mõte sellest, et ta kirjutab, oluliselt rohkem, kui kirjutatu ise. See raamat … nooh … jah, ka siin mul on hea meel, et ta kirjutas ja selle raamatuna välja andis, lugemise enda üle nii hea meel ei ole. Et lugu on, ja mu meelest parem, kui ta varasemad lood, aga … jälle jäi minu jaoks mingi seletamatu miski puudu … Aga tore on, et see raamat on, küllap leiab see raamat ka omad õiged lugejad üles, lugege või Seili arvamust :) Ja illustratsioone kiidan küll :)
Rubriigi arhiiv: fantasy
Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”
Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes.
Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.
Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.
Lool on ka järg “The dragon’s promise”, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.
Pildigalerii
Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised”
Kui ma sain teada, et kinodes jookseb “Hämmastav Maurice”, siis oli see jupiks ajaks ainus asi, mis mu mõtted vallutas. Kõik lugemisjärjekorras olevad raamatud lükkusid tahapoole ja kõik tegemist vajavad asjad lükkusid ka tahapoole.
Ülelugemine. Ja ikka on hea. Kuidas Pratchett ilma ja inimesi nii hästi läbi näeb ja fantaasiarikka ja humoorika loojutustamisega õhutab lugejaid kaasa ja järgi mõtlema ning üles leidma seda inimeseks olemise paremat poolt. Kassid, rotid, inimesed, muinaslood, päriselu ja unistused. Koomilist ja traagilist, ülevat ja teravat, meelelahutust ja meenutust… Ühesõnaga — vaimustav tekst!
Kui teil on tahtmine ära vaadata film ja ka läbi lugeda raamat, siis soovitan alustada filmist ja siis raamatust üle lugeda, mis kõik filmi ei mahtunud. Seda on päris palju ja osad neist on päris olulised asjad. Raamatut enne lugenuna võib see hakata tõsiselt häirima. Aga kui võtta filmi ilma raamatuta, siis korraks lasteloona kannatab vaadata küll.
Väike pildigalerii raamatute kaanekujundustest ja illustratsioonidest:
Valik Terry Pratchetti tsitaate kassidest:
Infograafik, millises järjekorras võiks Kettamaailma lugusid lugeda:
Travis Baldree “Legends & Lattes”
Mmmmm! Ma kardan, et mul on nüüd aasta raamat loetudki :D
Ma hakkan aru saama, miks inimesed neid “uute alguste kohvi-, kommi-, lille-, lõnga-, raamatu- ja muid poode” loevad :) Jah, see kindlustunne, et elus saab asju muuta ja midagi uut ette võtta ning et on võimalik ära tunda südamelähedane ala, olgu hobi või tööna, mõnikord juhtub see lihtsalt natuke hiljem, kui kooliajal, ja et sõbrad on olulised ja et kuigi elus tuleb jamasid, siis neist on võimalik üle saada, natuke õnne ja usku asjade õnnestumisse kulub ikka marjaks ära ja et igaühe jaoks on kuskil keegi jne, jne.
Raamatu peategelane on palgasõduri/rändrüütli/pearahaküti ameti maha pannud ork Viv, kes on juba jupp aega teinud ettevalmistusi, et avada kohvik. Sest kohv — see on jumalik jook, seda teadmist ja kogemust lihtsalt peab teistega jagama! Nii asub ta linna, kus tal pole ühtegi tuttavat, ostab vana talli, laseb selle ümber ehitada, palkab abilise ja hiljem veel teisegi ning kohvik hakkab elama. Eks tule ette takistusi: esialgu ei tea linnaelanikud, misasi see kohv üldse on ja ei oska seda tahta, lisaks tüütavad Vivi katusepakkujad ja vana võitluskaaslane. Aga tasapisi, samm-sammult, lonkshaaval, uute ja vanade sõprade ning imeliste kaneelirullide toel — kohvikust saab asja. Ja viimaks hakkab Viv ka isikliku elu peale mõtlema.
See sisukokkuvõte ei kõlaks mu jaoks kuigi ahvatlevalt, aga ork ja sukkubus ja goblin ja kääbik ja rottpagar ja hiigelkass ja teised tegelased annavad just selle toreda lisamõõtme, mis selle “-poe” loo mu jaoks meeldivaks lugemiseks muudavad. Kui fantaasiakirjanduse poole pealt vaadata, siis vahelduseks on sellist endiste mõõgakangelaste ja fantaasiategelaste argist askeldamist täitsa tore lugeda, kõik seiklused ei pea mingi suure eesmärgi ja/või maailma päästmise nimel ribadeks rabamine olema, vahel võib ka väiksemate eesmärkide nimel rabada. Ja kirja on see raamat mu meelest saanud soojalt, südamlikult ja pehme huumoriga.
Lugetagu! :)
Ja järge lubatakse üsna varsti!
Michael Moorcock, Steven Grant, John Byrne, John Richardson “Elric”
Ühel aastal see sünniaasta teema juba oli ja ma mäletan, et minu jaoks oli eestikeelsetest suht vilets valik, paremad asjad olid loetud ja need, mis lugemata, ei kutsunud kuidagi. Läksin siis koomiksilehele tuhlama. Jee! “Elric”! Ma olen kunagi neid Michael Moorcocki Elricu lugusid lugenud ja see tumekõrgfantaasia mulle meeldis. Koomiks … ei meeldinud. Oli hoopis teise õhustikuga, kui ma mäletasin. Aga pani mõtlema, et kunagi lähema paari-kolme aasta jooksul ma võiks leida selle aja ja huvi ja Elricu lood üle lugeda.
Mann Loper “Kellest luuakse laule”
Mul läks sellesse raamatusse sisseelamiseks üsna jupp aega, aga ühel hetkel tuli see tunne, et tahaks lugeda kiiresti-kiiresti, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb, samal ajal tahaks lugeda häästi aeeglaselt, et head lugemist kauemaks jätkuks :)
Peategelasi on neli — kaks külapoissi ja kaks provintsipärijat, kokku kolm poissi ja tüdruk (noh, need seitsmeteistaastased ja isegi kahekümnesed on mu silmis poisid-tüdrukud, kuigi raamatu jooksul nad kasvavad palju ja kasvavad täiski). Ja viiendaks on hunt.
Võitlusi, lahinguid, saatuseid, nägemusi, ettemääratusi, armastust, sõprust, lepinguid, sidemeid, reetmist, väge, vaime, lohesid, legende, õppimist, kasvamist, vastutust …
Mul on kahju, et ma raamatut siis, kui see ilmus, ei lugenud, aga mul oli tol aastal mingi (ulme)lugemismõõn. Aga parem hilja kui … Ühtlasi annan pidulikult teada, et lõpetasin 2016. aasta lugemise väljakutse :)
Terry Pratchett “Õed nõiduses”
Selle raamatu võib kokku võtta vanaütlustega “Igaüks on oma saatuse sepp”, “Õnn on otsuse küsimus”, “Looda jumalale, aga hobune seo ise kinni” janiiedasi janiitagasi.
Seda võib võtta kui janti, kus osalevad Kolm Nõida, Kuningas (hilisem Vaim), Kuningatapja, Narr, Kuningriik ja Mitut Sugu Kära. Ja Torm. Ja Kass. Ja veel keskid.
Seda võib võtta kui Shakespeare elu ja loomingu ümbermängimist.
Või veidras vormis filosoofilist traktaati elutõe ja kunstitõe ilmnemistest, olemustest ja olulisusest.
Või miskit.
Ülelugemine. Ikka on hea. Mis nurga alt tahes.
Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”
Siit raamatust õhkub Põhjala saagade ja Kreeka tragöödiate hõngu. Kui otsida lugemiseks midagi helget ja lõbusat, siis see ei ole see raamat. Aga kui lugemissooviks on midagi, mis urgitseb inimloomuse ja saatuste kallal ja seda hoogsalt, seikluslikult ja liigseid sõnu raiskamata, siis on see õige raamat. Kapaga omamütoloogiat ja keeleuuendusi, mis on just parasjagu niipalju eeskujudele toetuvad, et need mõjud on äratuntavad, aga ikkagi päris omamoodi ja see omamoodi on hästi läbi mõeldud ning kuidagi loogiline.
Ma ei saa öelda, et ma seda raamatut nautisin, aga ma võin öelda, et see meeldis mulle kõvasti rohkem kui eeskujud ning ma imetlesin loo ülesehitust, karaktereid, stiilis püsimist ja seda, et ma ei suutnud ette arvata, kuhu lugu suundub ja milliseid käände teeb.
Mul on tunne, et mingil ajal ma loen seda “Täheraua saagat” veel, sest see on raamat, kus on palju väikseid huvitavaid detaile, mille üle edasi mõelda ja mis elu- ja/või lugemiskogemuse lisandudes võivad hoopis teistmoodi elama hakata.
Johan Theorin “Salajaki lahing”
Teoreetiliselt oleks see raamat võinud mulle meeldida, et noortekas ja Põhjala mütoloogia ja natike sünkjamat kanti. Aga ei meeldinud. Kõige enam vast seepärast, et kuigi mulle üldjoontes vahelduvate peategelastega peatükkide vastu pole suurt miskit, siis siin olid peatükid nii 4-5 lehekülge pikad ja see kirjanduslik stroboskoop ehk vilkumine erinevate tegelaste vahel hakkas üsna närvidele käima. Lisaks oli siin tegevus-tegevus-tegevus ja seda, mida need tegelased ka mõtlesid, ei olnud peaaegu üldse. Päeva päästab see sünkjas pool, et mingid kohad on usutavalt karmid ja kõik ei ole päriselt nii, nagu alul näidata tahetakse. Aga kokkuvõttes ei jäänud mulle siiski head lugemismuljet.
Indra Das “The Devourers”
Lühidalt: India libahundilugu.
Pikemalt: mäng mütoloogiate ja religioonidega (mitmesugused kujumuutjad ja nende erinevad vormid erinavates müütides (džinnid, deemonid, libaloomad jne, lisaks mõte, et hindu jumalate algupära on kujumuutjad)), mäng ajalooga (mingi osa tegevusest toimub 17. sajandil, mingi osa tänapäevas), mäng erinevate jutustajahäältega (tänapäevane ülikooli lektor, 17. saj. kirjaoskamatu moslemi naine, kuskilt kaugelt Põhjast Indiasse liikunud libahunt), tundlikke ja triggerdavaid teemasid (vägivald oma erinevates väljundites (mõne koha peal meenus see rootslane Natt och Dag, aga temaga võrreldes on Das mu meelest mitu sammu leebem) ja üsna vaba keelekasutus), allegooria eneseotsingutele ja eneseteostuse otsingutele, võimalustele ja valikutele. Lisaks veel idaeksootikat ja erinevaid seksuaalseid sättumusi.
Ma ei ole kuigi kindel, kas ma seda raamatut just edasi soovitaksin, aga minu jaoks oli see täitsa hea — süžee, mis pakkus üllatusmomente; tegelased, kes polnud küll kuigi kaasahaaravad, aga olid omapärased ja omanäolised; kirjutamislaad, kus oli küllalt hästi tasakaalus tegevuse kirjeldust, dialoogi, sisekõnet; teose üldine toon, mis pani kaasa mõtlema. Kui lisada juurde, et mul on mingi erihuvi India (ja siin oli see India natuke sordiini all, aga ikkagi oli siin vihjeid nii kirevusele, ülevusele, pikale ajaloole ja ka viletsamale poolele (alguse sai see huvi Kiplingi “Kimist”)) ja libahuntide (ma süüdistan siinkohal vanemaid, kes mulle sihukese nime panid :) (ja Kitzbergi “Libahunt”, eksole), aga mu jaoks on neil kujumuutjate juttudel mingi eriline võlu, siinkohal mulle meeldis, et kuju muutmise otsus, et millal, oli inimese teha, mitte mingi täiskuuvärk, nagu Lääne lugudes kipub olema, lisaks oli siin nõkse ja detaile, mida ma varasemates libahundilugudes polnud kohanud) vastu, siis pole väga imestada, et mulle isiklikult see raamat lugemiskogemusena meeldis. Ma ei ole lausvaimustuses, aga mulle meeldis.
Autori koduleht: indradas.com
Ahjaa, üks tehniline detail: raamatu lõpus on lõik, kus on lühidalt raamatus kasutatud šrifti ajaloost.
Sulepuru 