Johan Theorin “Salajaki lahing”

Teoreetiliselt oleks see raamat võinud mulle meeldida, et noortekas ja Põhjala mütoloogia ja natike sünkjamat kanti. Aga ei meeldinud. Kõige enam vast seepärast, et kuigi mulle üldjoontes vahelduvate peategelastega peatükkide vastu pole suurt miskit, siis siin olid peatükid nii 4-5 lehekülge pikad ja see kirjanduslik stroboskoop ehk vilkumine erinevate tegelaste vahel hakkas üsna närvidele käima. Lisaks oli siin tegevus-tegevus-tegevus ja seda, mida need tegelased ka mõtlesid, ei olnud peaaegu üldse. Päeva päästab see sünkjas pool, et mingid kohad on usutavalt karmid ja kõik ei ole päriselt nii, nagu alul näidata tahetakse. Aga kokkuvõttes ei jäänud mulle siiski head lugemismuljet.

Indra Das “The Devourers”

Lühidalt: India libahundilugu.

Pikemalt: mäng mütoloogiate ja religioonidega (mitmesugused kujumuutjad ja nende erinevad vormid erinavates müütides (džinnid, deemonid, libaloomad jne, lisaks mõte, et hindu jumalate algupära on kujumuutjad)), mäng ajalooga (mingi osa tegevusest toimub 17. sajandil, mingi osa tänapäevas), mäng erinevate jutustajahäältega (tänapäevane ülikooli lektor, 17. saj. kirjaoskamatu moslemi naine, kuskilt kaugelt Põhjast Indiasse liikunud libahunt), tundlikke ja triggerdavaid teemasid (vägivald oma erinevates väljundites (mõne koha peal meenus see rootslane Natt och Dag, aga temaga võrreldes on Das mu meelest mitu sammu leebem) ja üsna vaba keelekasutus), allegooria eneseotsingutele ja eneseteostuse otsingutele, võimalustele ja valikutele. Lisaks veel idaeksootikat ja erinevaid seksuaalseid sättumusi.

Ma ei ole kuigi kindel, kas ma seda raamatut just edasi soovitaksin, aga minu jaoks oli see täitsa hea — süžee, mis pakkus üllatusmomente; tegelased, kes polnud küll kuigi kaasahaaravad, aga olid omapärased ja omanäolised; kirjutamislaad, kus oli küllalt hästi tasakaalus tegevuse kirjeldust, dialoogi, sisekõnet; teose üldine toon, mis pani kaasa mõtlema. Kui lisada juurde, et mul on mingi erihuvi India (ja siin oli see India natuke sordiini all, aga ikkagi oli siin vihjeid nii kirevusele, ülevusele, pikale ajaloole ja ka viletsamale poolele (alguse sai see huvi Kiplingi “Kimist”)) ja libahuntide (ma süüdistan siinkohal vanemaid, kes mulle sihukese nime panid :) (ja Kitzbergi “Libahunt”, eksole), aga mu jaoks on neil kujumuutjate juttudel mingi eriline võlu, siinkohal mulle meeldis, et kuju muutmise otsus, et millal, oli inimese teha, mitte mingi täiskuuvärk, nagu Lääne lugudes kipub olema, lisaks oli siin nõkse ja detaile, mida ma varasemates libahundilugudes polnud kohanud) vastu, siis pole väga imestada, et mulle isiklikult see raamat lugemiskogemusena meeldis. Ma ei ole lausvaimustuses, aga mulle meeldis.

Autori koduleht: indradas.com

Ahjaa, üks tehniline detail: raamatu lõpus on lõik, kus on lühidalt raamatus kasutatud šrifti ajaloost.

Marie Lu “The Kingdom of Back”

Kui ma seda raamatut lugesin, siis oli täitsa hea lugeda. Raamatu peategelane on Wolfgang Amadeus Mozarti õde Maria Anna Mozart ja vaatluse all aeg, mil Nannerl (Maria Anna hellitusnimi) kasvab tüdrukust neiuks. Klaveritunnid, esinemised, ringreisid, isa nõudlikkus ja mure raha pärast, hell ema, mure venna tervise pärast. Helilooming, mida ta pidi salajas hoidma. Ja selle tõttu ka vahel pingelised suhted vennaga — üheltpoolt armastus ja toetus ja teisalt vahel kadedus, et Wolfgang on kogu tähelepanu keskpunkt. Ja siin tuleb mängu see Tagakuningriik oma isepärase floora-fauna ja haldjate-nõidadega. Ma ei ole Mozarti heliloominguga kuigi hästi kursis, aga isegi mina tundsin mõned vihjed Mozarti loomingule ära, tõenäolist muusikahuvilisele on see tasand siin päris rikkalik. Raamat algab ja lõpeb sama lausega, niiet ring saab kenasti täis. No natuke liig näpuga näitav ja YA oli see raamat kohati küll, aga üldjoontes — täitsa kobe.

Kui ma sinna otsa Maria Anna Mozarti wiki-artiklit lugesin, siis läks osa mu lugemisrõõmust kuskile kaotsi, tõenäoliselt sinna, et mingid jupid, mis ma arvasin autori fantaasia olevat, olid tegelt ka olemas olnud, st raamatu üldolemus — tõsielu ja fantaasia põimimine — jäi samaks, aga minu jaoks proportsioonid pisut nihkusid. A nu, kui ma tegelt valisin selle raamatu esialgu nii pinnapealselt, et oo, täitsa lahe kaanekujundus, siis ega mul pole midagi väga kobiseda ka :)

Sealt wiki-lehel on valik raamatuid, kus üks tegelastest on Maria Anna Mozart. Sellest nimekirjast omakorda valik:

  • Barbara Kathleen Nickel “The Secret Wish of Nannerl Mozart” (1996) 
  • Alison Bauld “Mozart’s Sister” (2005)
  • Nancy Moser “Mozart’s Sister: A Novel” (2006)
  • Ann Turnbull “Mary Ann and Miss Mozart” (2007)
  • Carolyn Meyer “In Mozart’s Shadow: His Sister’s Story” (2008)
  • Matt Rees “Mozart’s Last Aria” (2011)

Joan He “Descendant of the Crane”

Selle loo juured on kuskil sügaval Hiina kultuuris ja ajaloos, aga seda Ida butafooriat on siiski kasutatud suhteliselt vähe, mõjud on keskkonnas ja tegelaste rõivastes ja mingil määral mõtteviisis, niiet seda on kogu aeg taustal õrnalt tunda, aga see ei muutu võõristavaks efektiks või teemaks, mille üle peaks pikemalt juurdlema.

Teine loo alustala on fännikirjandus. Ja seda mitte halvas mõttes, vaid see kumab läbi kirjutamisstiilist, mis kirjeldab tegelasi üsna vähe ja keskendub tegevusele (sest fännikirjanduse puhul on ju tegelaste välimus lugejatele teada) ning millel on teatud sarnasus ajalehesabade kirjandusega, st autoril võib ju kondikava lõpuni valmis olla, aga lugejatele kirjutatakse lugu valmis jupikaupa (see ei pruugi viia üldse kehva tulemuseni, võrlduseks Dickens, Balzac või Dumas, aga see annab loole teatud teistsuguse ülesehituse). Ma lugedes ise seda tähele ei pannud, aga kui kui raamatu lõpus oli autoritutvustuses see fännikirjanduse kirjutamise lause sees, siis kõlksus mu meeles miski paika, et jah, tegelt oli tunda küll.

Maailmaehitus ei ole väga keeruline, on üks kuningriik ja selle kolm-neli naabrit, kaugemaid paiku meile ei tutvustata, on inimesed ja siis on veel erivõimetega inimesed, kes suudavad ennustada, võluda ja kelle veri põleb sinise leegiga. Ligi kolmsada aastat tagasi toimus suur riigipööre, mille tagajärjel sattusid võluvõimetega inimesed põlu ja tagakiusamise alla.

Raamatu peategelane on Hesina, keda on kasvatatud troonipärijaks ja kes oma isa surma järel ka troonile asub. Perekondlikud suhted on keerulised: Hesina lähikonda kuuluvad tema kolm venda ja õde, osad on adopteeritud perekonda, osadel on üks vanem erinev. Hesina kuningannaks saades leiavad mõned neist koha riigiteenistuses ja mõned on niisama kuningannale abiks. See perekondlik dünaamika oli mu meelest päris kenasti kirja saanud.

Esimene asi, millele Hesina pühendub, on oma isa surma uurimine, sest ta on veendunud, et tema isa mõrvati ja seda pidi tegema keegi paleest. See mõrvauurimine käib pea läbi terve raamatu ja nii uurimise käik kui tulemused on üllatavad.

Sinna kõrvale tuleb tegeleda riigiasjadega: Ida poolt ähvardab sõda ja pealinnas toimuvad rahutused ning ministrid püüavad täita pigem oma kukrut kui mõelda riigi hüvangule.

Raamatus on ka tärkav armulugu, mis oli suht usutav ses mõttes, et see oli pigem juhuse ja aeglase tundmaõppimisega, et on inimesed mingi aeg ühe eesmärgi nimel ninapidi pikalt koos ja avastavad, et sümpaatia süveneb, aga see liin polnud kuigi hästi kirjutatud.

Tegelastest on kõige paremini lahti kirjutatud Hesina, kes mõne koha pealt on üleloomulikult positiivne kangelane — tark, uudishimulik, vapper, hooliv, heas võitlusvormis ja täis ideaale — aga keda on püütud inimlikumaks kirjutada läbi kahjatsuste, mis tulevad sellest, et mingid valikud teevad alati kellegile haiget, vali kuidas tahad. Ja keegi ei saa teada kõike. Ja valik, keda usaldada, muutub raamatu edenedes üha keerulisemaks.

Raamatu ülesehitus oli mu jaoks huvitav, iga peatüki eel on väljavõtted väljamõeldud seaduseraamatust, iga peatükk avab mingi tahu selle maailma või mõne tegelase ajaloost ning lõpp on täiesti ootuspäratu. Tegevust on nagu palju, aga jutustamisviis on kuidagi natuke aeglane, aga mu meelest see sobis siia.

Ma arvan, et keegi eesti kirjastustest võiks seda idasugematega noortefantasy trendi tähele panna ja kas just selle või mõne muu Ida mõjutustega noorteka ka ära tõlkida ja välja anda, sest kuigi on olemas Lian Hearni “Üle ööbikupõranda” ja järjed (eesti omadest on Jaapani mõjudega üks Mann Loper ja mõned Rait Piiri jutud ja võib-olla on miskit veel, täiendage :) ), siis “Ööbikupõradast” on juba jupp aega möödas…

Stephen King “Draakoni silmad”

Hmmmmm … kui mõnus on ikka Meistrit lugeda. Olgugi, et süžee ja karakterid mind eriti ei huvitanud, siis see, kuidas Lugu jookseb ja iga väljend ja lause tundub täpselt õige koha peal olevat, oli küll midagi maagiliselt head. Ma isegi ei teadnud, et ma viimaste loetud raamatute puhul sellest meisterlikkusest nii suurt puudust tundsin. Miskipärast tekkisid lugedes paralleelid Jaan Krossi (“Mardileib”), Arvo Valtoni (“Ajaprintsess”) ja Enn Vetemaaga (“Krati nimi oli Peetrus”).

Kes sisust pikemalt teada tahab, siis Mart Pechter kirjutas päris pikalt ERRi lehel.

Steven Brust “Draakon”

Selle raamatu lugemiseks ei olnud nagu päriselt õige aeg, aga mingitpidi nagu oli ka. Raamatu peateema on sõda. Et seetõttu on valusam lugemine, kui varasemalt. Reaalsusest põgenemine ühtpidi õnnestus ja teistpidi mitte, aga kolmandat pidi andis mingit optimismi ka, et no kõik sõjad saavad ükskord läbi. Mis hinnaga, sellest ma praegu ei mõtle, noh nagu Scarlett, et on asju, millest saab mõelda ka homme.

Taltos ja Loiosh satuvad sõjaväljale kuidagi poolkogemata, jutustatakse lugu vägagi ajaliselt segipaisatult, võlumaailmal on omad reeglid, aga inimloomus on ikka sama, loo stiil on endiselt poollobamisi muhe.

Mul on nüüd eestikeelsetel Taltose-lugudel kolmas ring peal ja tahaks Eva Lutsult pinnima hakata, et no millal siis järgmine osa tuleb :)

Pean sind siiski hoiatama, et mul on mõned köited needustega
inimeste vastu, kes raamatuid tagasi ei too.

Rahuldus, mida saadakse oskuse omandamisel — kui õpid midagi, mida sa varem ei osanud. See on hea tunne alati, kui sa eluga rahul pole.

Tegelikult on see alati kaitsja, kes algatab sõja. /—/
Ründaja ei taha sõda. Ründaja tahab vallutusi.
Kui kaitsja lihtsalt lubaks tal seda teha, siis sõda ei tuleks.

Kaupo Pähkel “Ehatähe rüütel”

Vana skinhead õpetab noort:
“Vaata – see imelikus hõlstis, pikkade juustega, naeratab, kitarr õlal – see on hipi. Kakelda ei oska ja ei taha. Neid võib peksta. Vaata – see naljakate riietega, värviliste  juustega – see on punkar. Armastab kakelda, aga ei oska. Temaga võib nalja saada. Vaata – see mustas nahas, pikkade juustega – see on metallist. Kakelda ei armasta, aga oskab. Parem hoia eemale. Vaata – see imelikus hõlstis, pikkade juustega, naeratab, toigas käes – see on larpar. Tahab kakelda ja oskab ka. Ja vaata, et sa teda hipiga segi ei aja!”
– rahvasuu –

Sellest raamatust kirjutama ajendas mind kogemata wõrgust leitud Tõnise blogipostitus “Ettekanne kirjanduseriala kevadkoolis + Kaupo Pähkel “Ehatähe rüütel” (Elevuskirjandusest Eestis) ja selle täiendus “Elevuskirjandusest/õhinakirjandusest veel veidi”.

Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütlit” on mul raske hinnata. Mitte sellepärast, et lugemisest on möödas neli aastat ja muljed pole enam värsked, vaid segaduse tõttu žanrimäärangul. Kui raamat on mõeldud koomilise ulmena, parodeerimaks mõõga ja maagia fantasyt, fanfictionit, larpimist ja arvutimänge, siis, heaks naljaks on asi küll pikavõitu, aga hästi välja mõeldud maailm, lobe jutustamine ja omamoodi sõnakoomika venitavad nelja välja küll; kui autor oma lugu aga tõsiselt mõtles, nagu kirjastuse kaanetekstist võiks välja lugeda, siis, no parimatel päevadel ja heas tujus olles, tugev kaks, sest tegelaste  kirjeldused ja tegutsemise põhjendused on alla igasugust arvestust ning stiilivigu on üle igasuguse määra. Mulle meeldiks mõelda, et tegu on esimese variandiga.

Ma ei tea, kes peitub nime Kaupo Pähkel taga, aga arvan, et tegu on larpariga (larbist pikemalt saab teada siit). See sobiks ka Tõnise elevuskirjanduse teooriga – kes iganes on kuulnud larpareid pärast mängu muljeid vahetamas, see saab aru.

Loterii arvustus hindab raamatu hoogu ja sündmustikku ning arvab romaani paroodiate hulka, kommentaariumis lahatakse raamatut üsna põhjalikult edasi. Kaarel Kressa Eesti Päevalehes tundub lugu tõsiselt võtvat ja leiab midagi isegi kiita. Karl Martin Sinijärve muljed Sirbis on omaette kunstiteos – oma suhtumist peitev särav sõnavaht. Ja muidugi on raamatu kohta üht-teist Ulmekirjanduse Baasis. Aga otsustamaks, millega siis ikka tegu on, tuleb igaühel endal raamat läbi lugeda. Ja kui tervet raamatut ei jõua, siis stiilinäide siit. 

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 6 — “The Vow”

See raamat saab mu käest kaks auhinda. Auhinna “Peeglike, peeglike, seina peal” pälvib kauneim raamat, mis lugejale silme alla on sattunud. Žürii on ainuisikuline ja äärmiselt subjektiivne. Auhinda antakse välja ebaregulaarselt. Auhinnaks on peegel ja paar villaseid sokke ja auhind antakse üle esimesel sobival kokkusaamisel. Lisaks lugejaauhind “Ma tahan seda järge nüüd kohe, mitte aasta pärast…!”. Auhinnaks on liivakell ja stressipall, et lugejale kannatlikkust õpetada.

Raamat ise on juba kuues osa sarjast. Lahing on läbi ja lakutakse haavu, meenutatakse minevikku ja jutustatakse lugusid, tugevdatakse sugulussidemeid, nii oodatuid kui ootamatuid, otsitakse liitlasi ja kohtutakse vanade sõprade ja vaenlastega, lepitakse ära ja lepitakse kokku, elatakse üle veel üks rünnak ja reetmine… Ja see lõpp paneb küüsi närima, et mis nüüd edasi saab?!

Ma arvan, et see oli loo jutustamise mõttes sarja kõige tugevam osa. Ma juba vahepeal olin natuke kurb, et nii uhked pildid, aga lugu jääb kuidagi nõrgemaks, mitte nõrgaks, aga nõrgemaks, aga jee, tagasi tuli see loo jutustamine ka, vaat et võimsamalt, kui varem. Ja nüüd vajan ma seda liivakella ja stressipalli :)

Manfred Kalmsten “Kaarnalaul”

Ega meil seda kodumaist fantasyt eriti võtta pole (urban fantasy on teine asi, seda juba omajagu on): on Belialsi “Ashinari kroonikad”, millest mul on hämar positiivne mälestus, kuuldavasti Ferreira värvide-sari, mida ma ei ole lugenud, Pähkli “Ehatähe rüütel” on pigem paroodia kui tõsiseltvõetav romaan, mõni varasem Hargla, mis omal ajal mõjus uudselt ja võimsalt, aga ma ei ole kindel, kas need mõjuks nõnda ka tänasele lugejale, Järve “Klaasmeri”, mis oli kiire hamburger, Tolmovi Kaali-sari, mis oli päris hea noortekas, ja kedagi ma unustasin nüüd kindlasti ära, täiendatagu :) — sellel maastikul on väga lihtne Kalmsteni uus teos sinna kuskile Haanja kanti paigutada. Kui võtta võrdlusaluseks suurem jagu maakeeles ilmunud fantasyt, siis … no Muna- ja Meremägedeks päris ei kvalifitseeru, aga ega sealt Lõuna-Eesti küngastelt end kuskile kaugele madalikule nüüd ka ennast vedama ei pea. Täitsa tubli tükk tume-fantasyt. Raul Sulbi on järelsõnas toonud võrdluseks Zelaznyt, aga mina eriti Zelaznyt ei näinud, ma nägin pigem Abercombiet ja Bretti ja Moorcocki ja Leiberit ja killukest Martinit.

Maailma ehitus on ühtpidi vägev: viis maailma oma eripäradega, lähemalt räägitakse küll vaid kahest. Teistpidi on tegu lühivormiga, niiet lugejatale antakse aegapidi ports märksõnu ja sellest tuleb pilt endal kokku panna. Mis on nii mõneski mõttes nutikam käik, kui et kõik üksipulgi lahti seletada. Ajastuliselt oli mul natuke tegu, et millist ümbrust sinna Maavalda ette kujutada, kui on voorimehed ja päikeseprillid, aga no, mingi kujutluspilt ikka tuli.

Karakterid on omanäolised. Ei saa öelda, et kaasaelamapanevad, aga huvitavad küll. Avanevad pigem läbi tegutsemiste, plaanide ja vestluste kui kirjelduste kaudu. Ma kiidaks Kaarnat, et eesti ulmekirjanikel on tavaliselt raskusi naistegelase kujutamisega, Kalmstenil puhul see nii ei ole. Pisut Merese mõjudega Kaarna sõnavara ja väljendusstiil esimeses jutus tundus olevat, aga teise jutu Etalia oli juba omamoodi ja kolmandas jutus läks ka Kaarna puhul see mõjude mulje üle.

Lugu ise on sünk ning ühtaegu eepiline (ehh, ma tegelt ei salli sõna “eepiline” kasutust selles tähenduses, aga olgu, siia mu meelest sobib) ja samas üksikisisiku pilgu läbi. Tasapisi hukatuse poole ja kas seda uut tõusu tuleb või ei tule, jääb lugeja hooleks. Loterii blogis on sisust pikemalt, ma selle osa jätan siin lahti kirjutamata. Seal on mainitud ka, et teatud seigad jäävad häirima. Jäävad jah, aga see on pigem sedalaadi ebamugavus, nagu Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et häirib, aga ongi sinna loosse selleks kirjutatud, mitte pole kirjaniku ebapädevusest tekkinud kivike kingas.

Ma tean, et mõned lähevad veidi täpiliseks, kui lugeja tahaks need kolm juttu kokku lühiromaaniks siduda, aga ma olen ka just selline lugeja. Mu jaoks moodustavad need jutud kolmekesi kokku tugeva loo ja jääksid üksiti kuidagi ulpima. Niiet kena, et nad kõik siin nüüd ühtede kaante vahel on. Ideeliselt mulle meeldib, et illustreeritult (pildid Liisa Berezkin), kuigi neljast illustratsioonist meeldis mulle vaid üks.

Rentsi blogis on ka raamatust juttu ja tema toob lisaks välja asju, mille peale ma lugedes mõtlesin, aga ise sõnastada ei osanud, sealt meeldis mulle eriti lausejupp “ega jumalaid ei huvita, kas haamer on ilus või kole, kuni sellega naelu annab taguda“.