Juhan Jaik “Hunt”

Neljakümnendad olid Eestis raamatute ilmumise koha pealt üsna õnnetud. Nimetusi ilmus vähe ja ega neljakümnendatest sinna kirjanduslukku ka eriti miskit jäänud…

Aga miskit ju ikka ilmus ka, n 1942. aastal Juhan Jaigi pikk lasteluuletus “Hunt”.

Ra-rat-tat-taa–ta-rat-tat-taa rütmilis-riimiline lugulaul tahab alul pisut sisseelamist, aga üsna varsti hakkab see rütm ja riim täitsa mõnusalt tööle (umbes nagu Dahlbergi “Väike Mai”) ja sisu muutub järjest ogaramaks (hunt, kes küla sigu-lambaid-veiseid jne murdmas käib, saab sõbraks karjapoiss Jussiga, ja… no edaspidi on juttu nii taimetoidust kui jalgrattasõidust, sehkendamistest-rehkendamistest rääkimata),  niiet lausa lust on lugeda.

Raamat on võrgus täitsa saadaval: https://galerii.kirmus.ee/grafo/raamat.php?id=322

 

Myrakas “Viina ja viineri vahel ehk paadunud elunautija trennipäevik”

Kõnni-kõnni-kõnni, iga päev, kuskil 10 kilti, näiteks Viljandist Pärile ja tagasi… Eeee, ei ole mu jaoks just inspireeriv teema, sest erinevalt oma paljudest tuttavatest, kes naudivad kõndimist kui sellist, on minu jaoks kõndimine ilma selge eesmärgita või kui bussiga saab ka täiesti ajaraisk ja ma ei suuda ses protsessis miskit rõõmsat või nauditavat leida. Aga inimesed on erinevad ja tore on :) Juurde veel see, et see raamat on nii mõnusas lobases stiilis kirja saanud, mu meelest on see möla vaimukamgi kui n Mihkel Raua oma. Mind raamat kõnni-usku ei pööranud, aga on täitsa võimalus olemas, et mõnda lugejat pöörab. Niiet kes tahab lasta end pöörata, lugegu, või kui on ümbruskonnas kedagi, keda tahaks pöörata, siis võib raamatu selle inimese käeulatusse sokutada :)

Andrei Beljanin “Lendav laev”

Ehh, Nikituška, päikseke, siretiibne kotkapojuke!

Olgu su silmad selged, kut allikavesi, meel terav, kut vastselt sepalt toodud väits! Olgu sul ikka sõpru, kes tugevad, kut tammepuu, ja püsivad, kut kadajajuur, kange kaelaga, kut tuhvliga saand kukk, südamega, kohe mahus kõik särasilmsed pikapatsid ja terve Lukoškino! Olgu su soolavarud lõpmatud ja abi ikka käepärast! Ura!

Terry Pratchett “Võluv võrdsus”

High-fantasy (lugu, kus võlukunsti ja kummalisi olendeid iga nurga taga ehk siis lugu maailmast, kus võlukunst on sama igapäevane kui meil ütleme arvutid). Hah, see raamat ei sobi sugugi teemasse, kui ma mõtlen sellele, mida ma ise kõrgfantaasiaks liigitaks, aga see sobib suurepäraselt siinpakutud definitsiooni alla :)

Mu meelest ei ole hea mõte Pratchetti loomingut väga järjest lugeda, aga aeg-ajalt, nii paar-kolm raamatut aastas, mõjub Pratcetti lugemine vaimsele tervisele väga hästi. Pratchett kuidagi näeb inimesi, nii nende häid kui ka mitte nii häid külgi, väljendab end teravalt tabavalt või tabavalt teravalt, humoorikalt ja fantaasiaküllaselt ning säilitab oma läbinägelikkusele vaatamata usu inimestesse ja võimalustesse. Nojah, ega iga Pratchtti nali pole kuld, aga ega peagi ju, erinevad inimesed loevad erinevaid asju huumoriks, mu jaoks kaalub Pratchetti puhul kuld muda ikka väga suuresti üles :)

Siin on loo keskmes nõid vanaema Weatherwax ja tema hoolealune Eskarina, tüdruk, kellel on võlurivõimed, mis traditsiooniliselt on meeste mängumaa ja mis on üksjagu erinev nõidade võlukunsti kasutamise moodusest, nõidumise juures on sõnadele ja loodusteadmistele lisaks oluline ka pealoogia, võlurid asjatavad tavaliselt ainult võluväega. Esialgu õpib tüdruk vanaema juures nõiaametit, aga mingil hetkel tuleb ette võtta teekond Ankh-Morporki Nähtamatusse Ülikooli, sest kuskilt peab ju võluritarkusi ka juurde saama.

Ahjaa, kolades netis ja kaanepilte vaadates jäi mul mulje, et see Hillar Metsa oma ongi tegelt kõige lahedam, vähemalt on iseloomuga, teised on liig tagasihoidlikud või liialt suhkrutordid :)

Alo Savi “Koolirahva välimääraja”

Tiitellehel on pealkirjale ka täpsustus “Koolitöötajatega hakkama saamise käsiraamat neile endile, õpilastele ja lastevanematele”.
Et see on siis selline inimeste lahterdamise ja stereotüüpidega mängiv humoristlikus võtmes raamat. Tegelt teema, millega on väga kerge libastuda. Aga praegune Põlva Gümnaasiumi direktor õnneks eriti ei libastu, valdavas osas on siin palju mõistmist ja heasoovlikkust ja naerda turtsuda sain ma õige mitme koha peal. Siit raamatust peaks igaüks mingit äratundmist leidma, olgu iseenda või lisaks laste/tuttavate koolikogemustele tuginedes. Esiteks võetakse ette direktorite tüübid, siis õpetajad ja lõpuks tugitool. Lugesin ja otsisin, et kas ma oma kooli direktori ka üles leian, algusotsast ei leidnud, aga õpetajate osast, ohhoo, kohe esimene neist — Must Surm — oligi enamvähem vastav. Tugitooli osas oli kõige tabavam vast IT-poiss, et ega ma ka ei tea, millega ta meil tegelikult tegeleb ja kuidas ta arvuteid tööle nõiub, aga igatahes arvutid teda kardavad. Raamatut täiendavad Jane Raua karikatuursed illustratsioonid, mis mõnikord lähtuvad otse tekstist ja mõnikord annavad omapoolse lisanükke veel juurde.
Huvitav, millise tüübi alla Alo Savi end ise liigitaks?