See esindab siis ühte mu lemmikžanri — olemasolevate lugudega mängimine nii, et miskit vanast on alles, aga kõik on hoopis teistmoodi. Sedakorda siis omamoodi “Uinuv kaunitar”. Gaiman on sõnatäpne, jutuosav ja natuke melanhoolne (ja seda raamatut lugedes kumises mul miskipärast tema hääletämber ja jutustamisviis kõrvus) ning osav üllatama, Chris Riddelli kuld-must-valged illustratsioonid teevad ilusast loost ilusa raamatu.
Rubriigi arhiiv: jutt
Matthias Johann Eisen “Aastatuhandevahetus. Tallinnas aastal 2000”
Jutt on kättesaadav Wikist.
Eks suurelt jaolt omab tekst pigem ajaloolist kui kirjanduslikku väärtust, aga oma rolli eesti ulme esimese tekstina täidab päris kenasti ja laseb end ka sajand hiljem lahata:
- Riho Paromonovi tutvustav ja lahtiseletav artikkel “Ennustus minevikust – Tallinn aastal 2000” Kultuuris ja Elus,
- Jaak Tombergi artikkel “Teadusulme ja representatsiooniline energia”, kus ta näitena seda juttu analüüsib, Sirbis.
