Richard Bach “Jonathan Livingston Merikajakas”

Et siis kultusraamat. Ma olen seda “Merikajakat” riiulilt vastu vaatamas näinud varemgi, aga päris lugemiseni ei jõudnud. Nüüd siis sai see auk hariduses lapitud. Et jah, täitsa kenasti kirjutatud, aga imet ma ei tabanud. Küllap ma olen liiga vana ja selle raamatu õige lugemisaeg on seal kuskil varsaeas, siis oleks küll avastamist ja ahhetamist olnud, nii sisust kui vormist.

Põnev on see, et raamatuke sobib päris mitut usundit reklaamima, mina korjasin esimese hooga üles läänestunud budismi, aga seal võib näha ka kristlust ja tõenäoliselt midagit veel, nõnda ei imestagi ma kuigivõrd, et see hipiajastu kultusraamatuks sai. Takkajärgi targana (st guugel pärast raamatu lugemist) sain ma teada, et seda raamatut vahel ka eneseabiraamatute alla liigitatakse.

Et kui kellegil on veel lugemata, siis uudishimu lugemisena sobib küll, seda enam, et ega see tekst kuigi pikk pole, et ega mulgi pole enam kuigi palju kannatust religioossete allegooriliste mõistujutukeste tarvis, kuitahes elegantselt need siis ka kirja oleks saanud, see amps oli parasjagu piiri peal.

Raamatu tõlkis Uno Laht, mis oli minu jaoks paras üllatus. Aga mu meelest hästi tõlkis, sujuvalt ja sobivalt. Tema tõlgendus loost raamatu saatesõnas on hoopis ootamatu, aga see lihtsalt tõestab veel kord, et sest raamatust saab hea tahtmisega üsna igasuguseid asju üles korjata.

 

Neil Gaiman “The Sleeper and the Spindle”

See esindab siis ühte mu lemmikžanri — olemasolevate lugudega mängimine nii, et miskit vanast on alles, aga kõik on hoopis teistmoodi. Sedakorda siis omamoodi “Uinuv kaunitar”. Gaiman on sõnatäpne, jutuosav ja natuke melanhoolne (ja seda raamatut lugedes kumises mul miskipärast tema hääletämber ja jutustamisviis kõrvus) ning osav üllatama, Chris Riddelli kuld-must-valged illustratsioonid teevad ilusast loost ilusa raamatu.

Matthias Johann Eisen “Aastatuhandevahetus. Tallinnas aastal 2000”

Jutt on kättesaadav Wikist.

Eks suurelt jaolt omab tekst pigem ajaloolist kui kirjanduslikku väärtust, aga oma rolli eesti ulme esimese tekstina täidab päris kenasti ja laseb end ka sajand hiljem lahata:

• Riho Paromonovi tutvustav ja lahtiseletav artikkel “Ennustus minevikust – Tallinn aastal 2000” Kultuuris ja Elus,
• Jaak Tombergi artikkel “Teadusulme ja representatsiooniline energia”, kus ta näitena seda juttu analüüsib, Sirbis.