Maggie Shayne, Meljean Brook, Marjorie M. Liu, Alyssa Day “Wild Thing”

Võtsin üle hulga aja kätte raamatu, mis käib paranormaalse romantika (paranormal romance) alla.

Esimene lugu, Maggie Shayne “Animal Magnetism” oli saast. “I’m too sexy for my shirt” politseinik ja “I’m too sexy for my skirt” loomade mälestusi lugeda oskav loomaarst. Lame süžee ja papinuku kangelased ja suht nüri kirjutamisstiil.

Teine lugu, Meljean Brooki “Paradise” oli juba kabedam. “I’m too sexy for my shirt” vampiir ja “I’m too sexy for my skirt” kaitseingel. Maailm avanes järk-järgult ja sellesse oli panustatud, see mütoloogiline segapuder sai mingi loogika ja suutis vampiirindusse isegi mingi oma vaate lisada ning kaitseingli mõned nükked oli täitsa hästi välja mõeldud. A kokkuvõttes läks lugu liiga madinaks ja liiga žanri nahka ära.

Kolmas lugu, Marjorie M. Liu “Hunter Kiss” oli juba täitsa lugu. “I’m too sexy for my shirt” endine preester ja “I’m too sexy for my skirt” deemonikütt. Midagi oli neis karakterites tuttavlikku (“Buffy” ja muud deemonitapjate linalood), aga ikkagi täiesti omamoodi ja oma minevikuga. Need päeval tätoveeringutena kangelanna nahal puhkavad ja öösel teisi deemoneid rappivad pisikesed sellid olid vägagi teistmoodi ja huvitav lisandus ilukirjanduses ringilippavatele deemonitele. Kogu jutu õhutik oli mõnusalt dark ja parasjagu tempokas ning argisust ja üleloomulikku oli kuidagi minu maitse jaoks parajas vahekorras. Armulugu arenes kiirelt, aga see oli karakterite mineviku ja loomusega kuidagi usutavaks ära kirjutatud ning see oli parasjagu vaid üks osa loost. Kogumiku tähtlugu.

Neljas lugu, Alyssa Day “Wild Hearts in Atlantis” mahub sinna esimese ja teise loo vahele, et päris saast ei ole, aga päris jutu mõõtu nagu ka välja ei kanna. “I’m too sexy for my shirt” Atlantise sõdalane ja “I’m too sexy for my skirt” poollibapanter. Libaloomad on mu nõrkus, seega ma annan sellele jutule palju andeks, aga kokkuvõttes liigpositiivsed ja liignegatiivsed tegelasedd ja deus ex machina ja nüridapoolselt kirjeldatud lihalikkus ei jäta sest loost head mälestust.

Vahel võib seda žanri ka lugeda ja vahel võib sealt isegi toredaid üllatusi tulla, näiteks see Marjorie M. Liu lugu. Ma sain nüüd taustauuringuga teada, et Marjorie M. Liul on sellest deemonikütist lausa raamatusari. Kogumikus “Wild Things” ilmus jutt 2007. a, Hunter Kissi sarja esimene raamat “The Iron Hunt” ilmus 2008. a. Ja muide, Marjorie M. Liu on see autor, kes kirjutas “Koletise” koomiksi, mille esimene osa eelmise aasta lõpus ka eestikeelsena välja tuli, loo.

Ma panen siia kaanapildigaleriisse väga kitsa valiku, milliseid teoseid neil autoritel veel on ilmunud.

Ahjaa, kui on keegi, kes pole kuulnud laulu “I’m too sexy”, siis olge lahked:

Maarit Leijon “Musträstas”

Noo nii.

Ma olen mõnevõrra segaduses, mida sest kogumikust arvata. Ma tundsin neid lugusid lugedes mingit tõrget, aga teistpidi olid need ikkagi väga head omamoodi kulgemistega lood. Ma peaksin vist laskma veel veidi settida, kuhu ma oma lugemiselamusteskaalal selle raamatu paigutan, aga igatahes olid need lood, mis jäävad mind mingiks ajaks mingi nurga alt kummitama.

Kui ma hakkasin lugudele mälu tarbeks märksõnu külge panema, siis lisaks eelnevalt arvustanutele (Jüri Kallas Reaktoris, Mart Pechter ERRis, Kristjan Sander Algernonis, kolm Loteriis, Marko Kivimäe Goodreadsis, Daire oma blogis), kes on välja toonud ühisjoontena tugevad naiskangelased, dekadentsi, hea ajastutunnetuse, kättemaksu motiivi, seksuaalsuse ja et igas loos oli nii etteaimatavaid kui üllatavaid pöördeid, siis ma leidsin kõigist juttudest ka valu — “Südametu” (vampiirid, skarabeus, valu), “Öö” (enesetapujärgne vahesaar, matemaatika, valu), “Must vürst” (kauaelavad varjaagid, paleepööre, valu), “Viimane sangar” (ulmekrimi, Venemaa, valu), “Musträstas” (Prantsusmaa, alkeemia, valu). Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis olgugi, et kõik lood olid sünged-sünged, siis oli neis kõigis ka omajagu lootust.

Arvi Nikkarevile igatahes aitäh, et ta sellise kogumiku kokku pani ja välja andis, eestikeelset ulmemaastikku rikastab see kogumik tublisti.

Illustratsioonideks pilte otsides läks mu mõte uitama ja said siia siis vürstinna Olga, ravitseja ja alkeemik (pärit siit, siit ja siit), mu jaoks nad koos sobisid selle raamatu meeleolu edasi andma küll.

Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”

Ilmunud varem (2012) lugemissoovituse blogis

Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”  ilmus pea poolteist aastat tagasi ning on saanud küllalt hea kajastuse, seda nii kriitika rohkuse kui ka peamiselt positiivsete hinnangute kaudu. Lisaks Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia ning Tuglase novelliauhind kogumikus sisalduvale jutule “48 tundi”. Minu jaoks oli üllatav, et see raamat meeldis nii erinevatele inimestele – D. Karevast (:)kivisildnikuni.

Kriitikast annab välja noppida palju toredaid omadussõnu, millega raamatut on iseloomustatud: absurdne, alasti, aus, distantseeritud, ehe, elegantne, elupärane, emotsionaalne, eneseirooniline, enesekindel, feministlik, filmilik, groteskne, halastamatu, hariv, hoogne, humoorikas, hästi sõnastatud, ilus, intelligentne, irooniline, julge, jõuline, kaasakikuv, karm, kehaline, kibemagus, kindel, kogemuspõhine, kosmopoliitne, kuri, kõnekas, ladus, lõbustav, lõikav, mahlakas, meeldejääv, mitmetimõistetav, mõtlemist ärgitav, naksakas, naljakas, nauditav, ootamtu, otsekohene, otsusekindel, rahulik, raputav, ratsionaalne, realistlik, sarkastiline, skeptiline, solidaarne, särav, sügav, terav, täpne, usutav, vabameelne, vahe, vahetu, veendunud, vindiga, võluv, värske, äge, üksildane, ülbe, üldistav. Kõige enam lähevad minu lugemiselamusega kokku vast “hoogne”, “terav” ja “veendunud”.

Selle novellikogu lugemismudelid on väga erinevad: püüdlik lugeja (M. Liivamets), äratundmisrõõmu leidev lugeja (T. Laks), petroneprindlikke kihte leidev lugeja (klm), naistekaga võrdlev lugeja (S. Jõgeva), naisuurimuslikku teksti otsiv lugeja (K. Kaldmaa), huumori erinevaid avaldumiskihte analüüsiv lugeja (J. Ross), kolekirjanduse tugevust ja emotsionaalsust hindav lugeja ((:)kivisildnik), keele- ja mõtteilu nautiv lugeja (D. Kareva). Ma ise käisin lugedes vist vilksamisi kõik kategooriad läbi, erinevate lugude puhul küll erineva tugevuse ja rõhuasetusega, seetõttu julgen seda raamatut teistele ka soovitada, kuna mingisuguse mudeli peaks igaüks leidma ja emotsiooni kätte saama.

Mõttejupp, mis hakkas mul selle raamatu mõjul hooga kerima, on kirjaniku suhe publikuga, st auditooriumi määratlemist, publiku poolehoiu püüdmist, turvalistsooni piiride kompimist. Minu meelest peab kirjanik lugejaga arvestama rohkem kui n kunstnik vaatajaga. Tasakaalu leidmine selle vahel, mida ja kuidas tahaks öelda ning eeldamine, mida ja kuidas inimesed tahavad lugeda, ei ole lihtne. Kangro ise näib sellega küll mänglevalt toime tulevat.

Teine painama jäänud mõttelõng on küsimus, kas kirjanikul on õigus kasutada oma tuttavate elusid ja mõtteid oma loomingus. Ühest küljest, kust see kirjanik mujalt ainest saab kui end ümbritsevaist, teisalt, igaüks ei taha laulu sisse sattuda. Maarja Kangro on ise ühes intervjuus kenasti öelnud: “Kriitilisemates kohtades tuleb kaarte hoolega segada ja ümber joonistada”.

Maarja Kangro kasutab oma lugudes päris palju tsitaate, nii kirjanduslikke, muusikalisi kui üldkultuurilisi. Mulle tundusid need kuidagi loomulikud, äratundmise puhul taustuavavad, samas, viidatust mittearusaamine ei seganud lugemist.

Raamat on üsna dialoogirohke. Tundub, et nii mõnedki vaidlused on järelkajad vaidlustele, mida autor oleks tahtnud ära vaielda, mõned aga kirja pandud puhtast lõbust erinevate mõtetega mängimisel.

Juttude tüüpkarakteri – mehi objektistav iseseisev karm kultuuritibi – edasistest tegemistest loeks meeleldi veel:)

Lisaks 
Intervjuud Maarja Kangroga
Tiiu Laks Eesti Päevalehes
Kristi Helme  Õpetajate Lehes
Jan Kaus   Sirbis 
Marko Tooming Harju Elus 
Mari Peegel Eesti Päevalehes

Arvustused ajakirjanduses
Doris Kareva “Nädala raamat: Bittersweet laks ahvidest ja ­solidaarsusest” Eesti Ekspressis
(:)kivisildnik “Ahvid ehk solidaarsus” Loomingus
Johanna Ross “See ei ole (poliitiliselt ebakorrektne) nali” Vikerkaares
Sandra Jõgeva “Intellektuaalse naise “Seks ja linn”” Sirbis
Tiiu Laks “Kangro üllitas kurja ja humoorika novellikogu” Eesti Päevalehes
Marek Tamm, Sven Kivisildnik, Kätlin Kaldmaa Postimehes
Marek Tamm, Holger Kaints, Peeter Helme, Elo Lindsalu Sirbis

Blogikajastused
Marek Tamm Varraku blogis
Maire Liivamets Rahvusraamatukogu lehel
kolm Loteriis
Kiiks kuubis Lugemisarhiivis
Bukahoolik
Danzumees
klm
Seganemaailm
sehkendaja
Nädala autor

Arvo Vallikivi “Ajaprintsess”

Peotäis lühikesi jutukesi. Edgar Valteri suurepäraste illustratsioonidega.

Neid jutukesi annab grupeerida, aga nii mõnedki jutud mahuvad mul mitmesse kategooriasse.

• On punt absurdijutte või absurdijuttude jutustamise jutte: “Jutuvõimalused”, “Sobromornonte”, “Kassi tantsupidu”, “Araabia ratas”.
• Unenäolisi, aga samas milleski nii maiseid, fantaasiad: “Televiisorikoletis”, “Sobromornonte”, “Kassi tantsupidu”, “Kuningas ja kärbes”, “Puujalaga päev”, “Märt kuningalossis”, “Seebimullitüdruk”.
• Jutuks maskeerunud targutused: “Olematus”, “Teadmiste ring”, “Sõrmus”, “Liikumine ja surm”, “Pallimäng”, “Kangete kaotus”.
• Klassikalisemat sorti kunstmuinasjutud: “Peeglid”, “Ajaprintsess”, “Märt kuningalossis”, “Muinasjutuaeg”, “Sõrmus”, “Pallimäng”, “Kangete kaotus”.
• Üksi jääb natuke pikem romantiline lugu “Koobas”.

Palju lood mõjuvad nüüd üle lugede palju süngematena, kui mul meeles oli, “Ajaprintsessi” liigitaksin isegi õudukate alla. Ja seda targutamist ma ka nagu ei mäletanud, nüüd lugedes oli see ühtpidi huvitav ja teistpidi tüütu, vahel oli see kuidagi varjatumalt, aga “Kangete kaotuse” lõpus oli küll ohtralt ja otsesõnu. Ma ei mäleta, kuidas ma lapsepõlves absurdijuttudesse suhtusin, aga praegu tuli ette mälupilt, kus ma tundsin jõuetut nördimust, kui täiskasvanu hakkas lapsele vigurjuttu rääkima, tõenäoliselt mõjus lugedes absurd mulle paremini, ega ma muidu seda raamatut korda mitu lugenud oleks. Aga nagu toona nii ka nüüd meeldisid mulle kõige enam kunstmuinasjutud ja see seikluslik “Koobas”, absoluutne lemmik oli siis ja oli ka nüüd “Peeglid”. Ja nüüd märkasin ma paljudes lugudes kasse :)

Veiko Belials “Surnud mehe käsi”

Hea oli. Jutud siis. Ilus oli. Raamat siis.

Mul ei tule kuidagi inspiratsiooni sest raamatust pikemalt kirjutada, lugege Mairi arvustust ja vaadake esitlust:

Ja muidugi lugege raamatut :)

“Täheaeg 20. Juhtumised Pahura Jumala baaris”

Aga mina käisin Pahura Jumala baaris pannkoogifestivalil!

Häli Kivisild “Juhtumised Pahura Jumala baaris”
Krepp mee ja tuhksuhkruga, kõrvale punane vein. Objektiivselt oli täitsa hea, subjektiivselt — krepp ja mesi klappisid hästi kokku, aga tuhksuhkur ja punane vein mulle lihtsalt ei maitse.
Maailm oli huvitav ja üsna omapärane, targutusi ja jumalaid sai minu maitse jaoks palju.

Laura Loolaid, Joel Jans “Moskva Hääl” 
Taldrikutäis väikseid pannkooke, kõrvale mustsõstra-, vaarika-, ja murakamoosi. Tõelised vanaema pnnkoogid, servast veidi kõrbenud, just nii nagu mulle meeldib, leidsin end kaalumast, kas on taignasse segatud kõrvitsat, mannat või kohupiima või piisas tegijate heast tahtest, et nii maitsvad pannkoogid välja tulid. 
Mäng tuntud ajaloojutustamise viisidega ja stereotüüpidega, mis tõi järjest uusi pöördeid ja huvitavaid lahendusi, mis lõppes kenasti ära, aga jättis autoritele võimaluse samas maailmas edasi toimetada. Mu jaoks kogumiku parim jutt.

Rait Piir “Raha ei tunne maailmavaadet” 
Pliinid hapukoorega, kõrvale segamahl sortsu viinaga. Natike nätske, aga täitsa maitsev ja meenutas üheksakümnendaid.
Eesti-keskne tulevikulugu, mis müttab suht väikeste inimeste skaalal, aga toob ühiskonnamuutuste mõjud seda paremini esile. Natuke nurgeline, aga päris huvitav lugemine. 

Karri Tiigisoon “Q-ketas” 
Matrjoškalikud pätsikesed, kõrvale klaas vett. Sellised tavalised, ei kiida, ei nurise.
Lugu on selline keskmine, ei kiida, ei nurise.

Marek Liinev “Ood inimlikkusele seitsmes vaatuses”
Masajas pannkook. Kõrvale klaasis midagi värvilist ja hägust. Meenus päkapikuleib (kes veel ei tea, siis päkapikuleib on hea vaatamiseks, mälestusesemeks, naelte tagumiseks, viskerelvaks jne, igal juhul mitte söömiseks). Joogi jätsin puutumata.
Jutt, mida ma ei viitsinud läbi lugeda, viis vaatust lugesin ära ja leidsin, et ma ei hakka ennast rohkem piinama.

Jaagup Mahkra “Doktor Hartley orjad”
Ameerika pannkoogid vahtrasiirupi ja kultuurmustikatega. Kõrvale viski jääga ja klaas värsket verd. Jaa, pannkoogis segunesid kodused ja võõrad maitsed, viski oli hea, aga verd oli liiga palju.
19. saj. alguse lõunaosariikide õhustik oli mu meelest hästi tabatud (no palju ma ikka sest tegelikust õhustikust tean, niipalju kui kirjandusest on ette sattunud ja seda pole just palju). Miinuseks, et neid veressumpamisi läks mu jaoks paljuks, plussiks, et autor ei vaadanud pelgalt õuduskirjanduse kaanonite poole, vaid pani sisse ka pisut sf-i.

Elo-Mall Toomet “Teist teed” 
Odrajahupannkoogid serveeritud röstitud kaerahelveste ja meega, kõrvale leedriveini. Mmm. Hea oli. Palju sellist kraami korraga ei taha, aga aegajalt on väga kosutav.
Fantaasiakirjanduse klassikute ja eesti rahvajuttude segunemisel tekkinud kena väike jutt, mida oli hea lugeda.

Meelis Kraft “Terminal Borealis”
Kutsakujuline pannkook, kõrvale viski- ja tekilakapslid. Natuke jahune ja tehismaitsega, aga vaesel ajal käib küll.
Mitte just suurem asi kosmosekrimka, aga väga valus ka lugeda ei olnud.

Joel Jans, Jaagup Mahkra “Läbi musta kivi” 
Ekstra õhukesed suured pannkoogid marmelaadiga, kõrval peotäis kive. Peaaegu täiuslik tasakaal kodususe ja idamaisuse vahel. Ja kivid panin taskusse, mine tea, millal vaja läheb.
Postapo möll ja palveränd kõrbes. Hästi kirjutatud ulmemärul.

Tõnis Hallaste “Noa teritamine”
Poolik veganpannkook, kõrval nuga. Kokk oli ära unustanud, et kui tema oma tahtejõuga sööb igasugust vegantoodet, siis mitteveganitele peaks mingeid maitseasendajaid leiutama. 
Lugu ju oli, aga mu jaoks nii veniv ja igapäevane, et ei idee ega kujund ei mänginud mu jaoks välja. Ka lõppes see lugu mu jaoks ära just siis, kui toimus pööre, kustmaalt oleks asi võinud huvitavaks minna.

Mia Lisette Tamme “Maha müüdud hinged”
Magus mustikapannkook vahukoorega, kõrvale must kohv. Natuke lääge, aga lootustandev.
Jutus oli õhustik, tegelased ja ühtteist veel. Sutsu palju oli eeskujudelele toetumist, aga mul on tunne, et sellest kirjutajast võib veel asja saada.

Lõpuks jagas Mairi Laurik ka pisikese pitsi mangolikööri ehk järelsõnana kokkuvõtte jutuvõistluse žürii tööst ja muljetest.

Kokkuvõttes — oli huvitav :)

Kadri Hinrikus “Võta aega olla liblikas”

See on selline kinkeraamatu moodi asi ja minu väga subjektiivsel hinnangul pigem sinna raamatulaadse toote kanti kippuv. On imeilusad pildid (Olivia Lipartia) ja lühikesed psudodiibid jutukesed ehk siis mõistujutu taotlusega muinasjutulised laastud ja realistlikuma kallakuga olupidikesed. Võib-olla need jutukesed nii pseudodiibid tegelikult ei olegi, aga mul on mingi kamm Kadri Hinrikusega, et loen ja justkui oleks tekst, aga midagi segab, kõvasti segab, ma ei oskagi öelda, mis just. Seda pean küll ütlema, et see raamat tekitas mus seda tunnet veidi vähem kui tema eelmine sellelaadne raamat “Sõna vägi on suurem kui sõjavägi”, kas see tähendab, et see uuem nüüd ka objektiivselt paremini kirja on saanud, ei oska ma öelda. Aga parem pool muna kui tühi koor ja pildid on mu meelest ekstra nunnukad.

Leonid Kaganov „Sidrunkollane planeet”

Kimbuke vene autori Leonid Kaganovi ulmejutte.

„Võõrtööline” — kui sul oleks võimalus elu ebamugavatel hetkedel lasta oma keha võtta üle kellelgi teisel… Mitte just särav, aga omamoodi voolav ja poindiga lugu.

„Tankett” — lapssõdurid, ajupesu, religioon, kättemaks. Nõrgavõitu ja veniv, aga seal olid mingid detailid, mis kohati andsid hästi õhustikku edasi.

„Millal see ükskord lõpeb” — absurdne tudengilugu muutuva reaalsuse ja veidrate detailidega (n õnnetoov kapsapea). Kohati viskas “Operatsioon Õ” vaibi ja kohati kibedat poliitilist satiiri.

„Depressant” — keskpärane pedagoogilise eesmärgiga jutuke pärandusest ja droogidest.

„Sidrunkollane planeet” — see kosmosejutt on ainest andnud kaanekujundusele. Sitikatega planeet, kontakt ja tsiviliseerimine. Mu jaoks kogumiku parim lugu, sest see lugu andis kõige enam kaasamõtlemist ja peamurdmist, et mis toimub, miks toimub, miks just nii toimub ja tulemus oli üllatav. Ma tahaks seda lugu laval näha. Sõnalavastuse või rokkooperina.

„Aeg oli selline” — kosmoselaev, (oletatav) parasiit, hirm ja sellest tulenevad halvad otsused ja totalitarismile lähenev grupidünaamika.

Et mitte just kõige säravamat lugemiselamust pakkuv kogumik, aga uudisimulugemiseks hea küll ja kogumiku nimilugu meeldis mulle päris hästi.

Jaan Martinson kirjutab raamatust: https://epl.delfi.ee/artikkel/94648641/raamatublogi-ulmeline-irreaalsus-depressandid-ja-voortooline-teadvuses

Maniakkide Tänav “Teekond Ridamuseni”

Mõnes mõttes oli see jutukogu mu jaoks pettumus. Aga see on puhta mu enda ootuste süü. Jüri Kallas kirjutab järelsõnas, et Maniakkide Tänav on arenev kirjanik ja ma olen temaga nõus. Ma ei ole lugenud kogu Maniakkide Tänava loomingut, aga üsna paljut küll. Minu jaoks oli esimene hüpe “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”, kui jutukirjanikust sai romaanikirjanik. Järgmine hüpe oli jutukogu “Euromant” ja sealt jutt “Euromant”. Järgmine hüpe oli koostöö Joel Jansi (J. J. Metsavanaga). Järgmine hüpe jutt “Läbi valu ja vaeva”. Vaikne kasvamine on kogu aeg sees olnud ja mingeid vahehüppeid, mis mul praegu meelde ei tule, ka. Seega — ma ootasin Maniakkide Tänavalt midagi uut, aga tegu oli vahekokkuvõttega. Sellisena on muidugi kena, et see olemas on, aga mul ei olnud praegu seda vana Mandi juttude kallal mekutamise tuju :) Aga see raamat jääb mu riiulisse seisma, sest võib-olla tuleb kunagi vastav tuju just nende juttude jaoks. Sest oma konks on neis kõigis olemas.

Ryûnosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”

Ma olen siia jaapani väljakutsesse igast imelikke asju lugenud, mõtlesin, et loeks lõpuks miskit korralikku ka. Ega ma sellest õnnelikumaks ei saanud. Õnnetumaks õigupoolest ka mitte.

Ryûnosuke Akutagawa jutte on mitmel puhul filmiks saanud, millised jutud just täpselt, seda ma uurima ei viitsinud hakata, aga lootes juhusele ning et tõenäoliselt on tõlkimiseks ikka paremik ja tuntumad jutud välja valitud, ju siin jutukogus miskit sihukest oli ka.

Jutud on suhteliselt lühikesed, on nii reaalelupildikesi kui mitte nii reaalseid pildikesi, sätungiga nii autori kaasaega kui kaugemasse ajalukku. Stiililt meisterlikud, aga kuidagi kohustusliku kirjanduse lugemise mekk oli man, et kohati intellektuaalselt täitsa huvitavad, aga mu emotsiooonid ei saand siit suurt miskit kätte. Lugudena jäid mu jaoks paljud lood lõpetamata, aga jututehniliselt olid lõpud mu jaoks kuidagi õiged. See tunne, et neis juttudes on Jaapani ja Lääne kultuur kuidagi huvitavalt põimunud, sai järelsõnast kinnitust.

Kokkuvõtteks — kirjanduslooliselt minu jaoks täitsa huvitav kogumik, aga isikliku lugemiselamusena mitte eriti kaasahaarav.

Ahjaa, kordan üle teabetera, et Ryûnosuke Akutagawast endast on ka film: “Võõras Shanghais” (“A Stranger in Shanghai”).