Ave Taavet “Valerahategija”

Jutukogu. 14 juttu, millest osad koosnevad omakorda juttudest.

Lugeda oli päris huvitav. On huumorit, on kurbust, on mõtisklust, on mõttevabadust, on vahvaid vihjeid, on ootamatuid sõnavalikuid ja seoseid. Jutud on lopsakad, käänulised, unenäolised. Heinsaarelikud. Ja siit tuleb ka mu mure, et liiga heinsaarelikud. Heinsaar on juba mitu aastat ja mitu raamatut meiega oma unenägusid jaganud, kas meil on juurde vaja üht noor-nais-heinsaart? Mulle tundub, et ega nii väga ei ole, ma tahaks pigem Ave Taavetit lugeda, kogumiku algus- ja lõpuloos ja vahel ka mõnes teises loos ma näen Ave Taavetit ka täitsa olemas olevat. Ehk on teda tema järgmises raamatus rohkem.

Ave Taavet on ka kunstnik ja filmitegija.

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.

Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.

Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.

Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…

Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.

Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…

Kadri  Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.

Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.

Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.

Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.

Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.

Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.

Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.

Kaja Sepp “Vastassuunavöönd”

Mul on hea meel, et Epp Petrone on Kaja Sepa üheksakümnendatel ajakirjanduses ilmunud jutukesed kokku kogunud ja välja andnud. Neid jutte ma omal ajal ajakirjandusest lugema ei sattunud, küll aga on mul meeles kahjutunne, kui Kaja Sepp oma ajakirjanikutöö lõpetas, sest tema artiklid olid mu meelest südamega, heas sõnastuses, omapärasest vaatenurgast ja mõnusa pehme huumoriga kirjutatud.

Jutukogu lugude lahterdamise raske töö on Kaja Sepp eessõnas ise ära teinud: “… valisin liigituse aluseks ööpäeva. Ere päikesesära, mil mured on sama naeruväärselt lühikesed kui varjud, kummalisi mõtteid tekitav salapärane videvik, ürgseid hirme esile kutsuv pimeöö ning uue päeva rahulik koidik, kus hommikusest hallusest hoolimata peitub ometi lootus uuele ilusamale päevale.”

See kogumik on üks kähkune lugemine — parasjagu paarkümmend minutit bussisõitu linnast maale ja teist samapalju maalt linna tagasi.

Minu jaoks oli siin kolm suurepärast lugu: “Röövkass”, “Soovide täitumise öö” ja kogumiku nimilugu “Vastassuunavöönd”. Üldse olid kaasahaaravamad jutud videviku- ja ööpoolelt, olgu siis ulmelisema sätungi või tumedamate teemade pärast. Päeva- ja hommikulood, kus ju ka oma valukohad olemas, panid pigem õlgu kehitama, aga päris raisatuks ma nende lugemisele kulunud aega ka ei pea, kui mitte muud, siis üheksakümnendate hõngust andsid nad edasi küll.

2015, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Piret Bristol “Paralleelmeri”

Kui ma olin lõpetanud Piret Bristoli raamatu “Paralleelmeri”, siis esimene emotsioon oli soov öelda autorile aitähh. Päris hea lugemine oli.

“Paralleelmeri” koosneb omavahel üsna lõdvalt seotud juttudest. Teemaks inimesed ja kohad, mälestused ja seosed, juhused ja juhtumised, uned ja elud. Kõik kuidagi väga isiklikud, kuid samas nii äratuntavad. Mustade seintega erakat on paljud näinud, erinevus on detailides. Kohtumised Kirjaniku, Filosoofi, Kapteni ja Sellega, Kes Ei Tea, Kes Ta On võivad moonduda kohtumisteks Kunstniku, Ajaloolase, Metsavahi või Sellega, Kes Teab, Kuidas Asjad Peavad Olema. Salaruumid, mis muudavad ajas ja mälus kohta või asuvad ainult seal, kus teadja silm neid näha võib, on Tartus olemas. Ja üllatust, kuidas üht mõttelõngajuppi harutama hakates hoopis kaugetele mõtterännakutele jõutakse, on vast ka igaüks kogenud. 

See tuttavlikkus pole kummatigi sugugi igav. Selle eest kannavad hoolt eelkõige omamoodi mõtted, laused, sõnad ja sõnastused. Kuigi tekst on parasjagu nii napp kui võimalik ning eelneva ja järgnevaga tugevas seoses, olgu siinkohal üks mulle eriti silmahakanud jutukatke ka ära toodud: “Usk tõenäosusesse ei tasu ennast kunagi ära. Raamatud on meil selleks, et usuksime ebatõenäosusse.” (lk. 61)

Raamatut võib soovitada nii neile, kel aega napib – lugedes keskmiselt paarileheküljelisi jutukesi näiteks üks hommikuse kohvitassi juurde, üks lõunapausi lõpuks ja üks õhtul enne magamaminekut – on 21 päevaga* raamat otsas (seda enam, et raamat on piisavalt väikses formaadis, et seda käekotti panna ning piisavalt hea kujundusega, et seda avalikult kotist välja võtta), kui neile, kel aega küll – need saavad siis parimate kohtade kallal mõnusalt mekutada ja omi mälestusi edasi heietada.

_______________________

*Meie raamatukogus on laenutusaeg on 21 päeva :)

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis

Svjatoslav Loginov “Eikeegi ja ilma nimeta”

Selle raamatu puhul ma tooksin oma lugemiselamuse võrdluse rõivadisaini alalt — lõige on huvitav ja õmblused korralikud, aga materjal on natuke odavavõitu, et esmapilgul iluskena asi, aga kui süvenema hakata ja mälupildis teiste asjadega võrrelda, siis on vahe olemas, on tunda, et siidi asemel on satiin. Lõige oleks siinkohal teemad, mis olid kuidagi südamest ja, kuigi enamus lugusid on paarkend-kolmkend aastat vanad, endiselt aja- ja asjakohased. Õmblused on jutu üldine ülesehitus. No natuke oli liiga puäntidele rõhutud, aga iga jutt suutis sinna oma maailma lugeja ikka sisse tõmmata ning pikematel juttudel oli piisavalt süžeekäänakuid ka. Materjal oleks siis see viimane lihv või stiil, siin jäi minu meelest sutsu vajaka, et natuke liig sirgjooneline ja kuivavõitu. Aga need jutud on mu meelest selle osa ulmekirjanduse, kus ideed ja kaasamõtlemapanemine on olulisem kui selle kirjanduslik väljendus, näiteks ja sellisena on need jutud täitsa head ja toimivad.

Jutud üksiti märksõnadega:
“Habemeajaja” — ajaränd ja arsti elukutse
“Mašake” — etnoulme, nõialugu
“Loojang planeedil Maa” — alternatiivajalugu, keskkonnakaitse
“Tavalise päeva ime” — paralleelmaailmad, armulugu, progressorlus ja palju laipu
“Põllumees” — kauge planeet, ökoloogiline tasakaal
“Sponsor” — poliitika, arsti eetika, teadusuuringute rahastus
“Majake külas” — arvuti poolt juhitud koduke
“Eikeegi ja ilma nimeta” — tulevikulugu, kehades võib olla kaks või rohkemgi teadvust ning üks teadvus võib läbi kanda mitu keha, aga siis sünnib siia ilma erand…

Jaan Martinson kirjutab raamatust siin.

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”.  Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.

Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.

Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Sapkowski “The Last Wish” oli üks esimesi ingliskeelseid raamatuid, mis ma endale kunagi ammu kümmekond aastat tagasi ostsin. Ma olin sellest raamatust nii palju kuulnud ja plaanisin oma tollal suht olematu inglise keele oskusega see raamat ette võtta. Ega ma paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ja siis ilmus eestikeelne tõlge ja ma tormasin poodi ja mulle ei tahetud raamatut müüa, sest kaanekujundaja oli autori nime valesti kirjutanud ja kirjastus kutsus raamatud, et neile õige nimega kaaned ümber panna, tagasi. Ma tegin väga haledat nägu ja ütlesin, et ma tean küll, kuidas autori nime kirjutatakse ja ma tahan KOHE lugema hakata, müüjal läks süda haledaks ja kätte ma selle raamatu sain. Ja hooga ma ka läbi lugesin. Ja hea oli.

Nüüd oli jälle mitu põhjust raamat kätte võtta. Kõigepealt muidugi sari (millest ma olen näinud kahte esimest osa) ja et seetõttu räägitakse Sapkowskist rohkem kui muidu, aga viimase tõuke sain ma ühest FB-lõngast, kus keegi ütles, et ta ei soovita raamatut lugeda. Jäin mõtlema, et kas ma tõesti nii valesti mäletasin…

Võtsin selle kauaoodanud ingliskeelse ette ja lugesin esimese lehekülje, arusaamise kontrolliks lugesin eestikeelset ka. Et jah, aru ma nüüd sain, aga eesti keeles kõlas see kõik hoopis paremini. Ja nii läks eestikeelne järjekordsele ülelugemisele ja ingliskeelne jäi jälle ootele.

Sisust on juba piisavat kirjutatud ja mul ei ole suurt midagi lisada. Mulle tohutult meeldis see slaavi ja lääneeuroopa müütide ja muinasjuttudega mängimine, igas loos oli midagi üllatavat ja miskit, mis pani ammuammuloetuile, olgu need siis Grimmide muinasjutud või Gogoli “Vii” või hoopis Gaimani või de Linti lood, tagasi mõtlema. Kangelased on küll suuresti fantaasiakirjanduse reeglitele vastavad, aga põnevad ja omamoodi ja paraja nükkega. Kokkuvõttes — et on nii närvikõdi kui mõttemänge ning siinseal vilksatav must huumor ei lase asju liiga pühalikuks minna. Mõnus hoogne lugemine.

Hea kolleeg Kaja Kleimann kirjutas kunagi sellest raamatust pikemalt siin: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/01/25/andrzej-sapkowski-viimane-soov/#

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

Luges seda raamatut kevadtalvel Kuressaare-Tartu bussis mu kõrval istunud noormees. Raamatu äratundmiseks piisas vilksti silmanurgast piilumisest ja kuna mul oli kindel plaan see raamat kunagi läbi lugeda, siis siia punkti alla see jäi. Kõrvalepõige — minu suurim lugupidamine kõigile saarlastele, kes on viitsinud Tartus kõrgemas koolis käia, see bussisõit oli kohutavalt pikk!

Hargla vist ikkagi ei ole päris minu kirjanik. Jah, tal on aegade jooksul ilmunud mu meelest mitmeid häid ja väga häid lugusid, aga siia kogumikku neid mu jaoks nagu ei jagunud… Et sellised keskmised. Aga Hargla keskmised, mis tähendab üleüldisel skaalal siiski kirjanduslikust keskmisest midagi rohkemat.

Mulle meeldisid mõned detailid ja Hargla pajatamisoskus ning tahtmine stiiliga mängida ning seeläbi juttude keskkond usutavaks muuta. Juttude alguse- ja keskosad olid nagu täitsa olemas, aga lõpud vajusid kuidagi sohu ära… Aga see, et kirjanikul mingi suurem plaan või mõte nende lugudega ja lugude taga oli, paistis välja küll.

Kõige suurema kaasamõtlemisega lugesin ma vast “Einsteini viimaseid sõnu”. Otsuse eest kogumikku “Mirabilia saladusega” alustada ja “Suvitusromaaniga” lõpetada tuleb lisapunkte. Ja Hargla järgmist ulmekogumikku ootan ma ikkagi ka.

 

Alastair Reynolds “Spioon Europal”

Kolm omavahel ühise maailma ja mõnede tegelaste kaudu seotud juttu: “Spioon Europal”, “Teemantkoerad” ja “Grafenwalderi bestiaarium”. Minu esimene tutvus Reynoldsi loominguga ja ma saan nüüd aru küll, miks tema eelmised asjad Stalkeri võitsid. Tegu on selge ja puhta ulmega, põneva sündmustikuga, uutmoodi maailmaga, mitmekihiliste tegelastega, pinget kruviva ja ootamatu lõpuga hästi kirja pandud lugudega. Võõraid maailmu ja inimeste muundamisi, aga inimloomus, va raibe, on ikka igal ajastul samasugune, nii üllatavalt õilis kui üllatavalt riukalik, omajagu omakasupüüdlik ja ahvatlustele aldis ja samas kohanemisvõimeline ja uute asjade looja.

Miskipärast tekkis tahtmine hakata kõrvale meeldetuletuletuseks ulmekirjanduse teooriat lugema hakata, no kasvõi Jaak Tombergi magistritööd “Ekstrapolatiivne kirjutamine”. Ja Reynoldsit loen ma kunagi kindlasti veel.

Raul Sulbi on järelsõnas küll seletanud, aga pildiliselt ka, et kuidas Reynoldsi lood omavahel seotud on:

Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Kimp jutte (“Must kast” (viiulimängija tehing), “Tegelikult” (üksildane kõrts), “Üksinduse allikas” (Udumäe kuningas), “Saatan Robert” (Tallinna saksa teatritrupp), “Öine palavik” (Flavio vanas majas), “Kolmkümmend minutit mõrva” (krimilugu), “On teil unistus?” (ande hind)), mis mulle eriti ei meeldinud. Niipalju Sandril kirjanduslikku talenti on, et hoolimata mittemeeldimisest, ei olnud tema juttude lugemine vaev. Juttude üldine aines ja teemad (mängud loomemaailma, kõheduse, ajaloo ja kirjanduslike eeskujudega) ei olnud just kuigi uued ja värsked, aga olid üsna vastuvõetavad. Ma küll ei tea, kas Sander nii mõtles, aga hommagena Wilde, Doyle’i, Balzaci, Gogoli, Stevensoni, Poe jt juttudele ning Hitchcocki ja veel ühe ja teise loomingule toimisid need jutud minu jaoks üsna hästi, ilma selle kummarduseta jääks mulle neist juttudest lihtsalt niisama lootusetult vanamoeline mulje. Suuresti on asi minu jaoks lugude tempos, mis jookseb omasoodu ja jääb vahel liiaks venima, olgu siis, kui autorile tema tekst liiga meeldima on hakanud (kuigi ei saa salata, vaimukat sõnaseadmist neis venikohtades siis on ka) või vastupidi, mõni koht on kirja pandud tuimalt, filmi ümberjutustusena, et lugejale peab ju seletama, mis vahepeal juhtus, aga erilist kirjutamisrõõmu sealt ei paista. Teine mure minu jaoks on, et ma näen situatsioone, aga ma ei näe karaktereid. Need lood, mis on alguse saanud tarbetekstidest, ei ole paraku mu meelest korralikku kirjanduslikku kuube selga saanud, aga selles, et nad oma esialgse ülesande täitsid, ma eriti ei kahtle, teistega võrreldes see viimane lugu oli tegelt juba enamvähem. Kõige parema mulje jättis mitteolnud Eestide kogumikus varem ilmunud teatrijutt, ega sealgi põhiintriig või tegelased mulle kaasaelamist pakkunud, aga taust ja õhustik olid minu jaoks usutavalt kirja pandud.

See mulle mittemeeldimine ei tähenda kindlasti lugemishoiatust, igale oma, eksole, proovida ikka võib.