J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

Rowling ikka ei ole minu autor. Jah, ma olen läbinud kuus “Harry Potterit” ja polnud väga vigagi, kolmas ja viies osa olid täitsa kabedad, aga rohkem ei ole ma suutnud end lugema sundida. Mul käis aastaid “Surmav igavus”, vabandust, “Surmav valge” raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja lõpuks andsin alla. Olgu siis “Bard Beedle’i lood”. Lugemiselamus on kröömikese positiivsem, kui lihtsat, et jah, see oli loetav, aga mingeid rõõmuhõiskeid mu poolt ei tule. Muinasjutud ise olid täitsa okeid, aga kommentaarid olid mu jaoks liiga näpuga näitavad ja ärapanevad. Küll aga ma tunnustan head tahet, selle raamatu tulu läks Children’s High Level Group heategevusfondile ja küllap mõnel lapsel on nüüd natuke parem, kui ilma selle fondita olnuks.

“Steampunk II: Steampunk Reloaded”

Sissejuhatus — Ann & Jeff VanderMeer “What Is Steampunk” — kena väike arutlus aurupungist ja selle ajaloost.

William Gibson “The Gernsback Continuum” — lahelobedas stiilis, aga minu jaoks suht poindita jutt fotograafist, kes näeb aeg-ajalt mingit imelikku vanadelt reklaamplakatitelt pärit paralleelmaailma. “Hell of a world we live in, huh? But it could be worse, huh?” “That’s right, or even worse, it could be perfect.”

Marc Laidlaw “Great Breaktroughs in Darkness” — fotograafia, keemia, valgus, pimedus, tehnoloogia, kunst ja kannatused. Huvitav vormikatsetus — jutu edasiviimine terminite seletustega, kusjuures tähestikus jõutakse ainult ACEni –, aga jutuna ei mõjunud mu jaoks.

Jeffrey Ford “Dr. Lash Remembers” — arstid, haigused, pandeemia, hullumeelsus, mälukaotus. Epideemia põhjuseks on eosed, mille arenemiseks on vaja sooja ja niiskust, seega igasugused aurumasinad loovad eriti hea kasvukeskkonna. Suremusprotsent on pea pool haigestunutest, aga haiguse üleelanuil on ajus mingid nihked, fantaasia ja reaalsus kipuvad segi minema. See oli juba täitsa jutu moodi jutt, oli nii keskkonda, tegelasi, ideid kui emotsiooni. Suht kurb lugu.

Steven Baxter “The Unblinking Eye” — pigem alternatiivajalugu, kus alul näpuotsaga aurupunki. Kolumbus ei jõudnud kuskile ja Euroopast ei mindud suurtele merereisidele, areneti vaikselt omaette, Frangi impeerium hõlmab ka Suurbritannia. Ühel päeval saabub Londonisse inkade laev. Loo peategelased on parajas varsaeas (16): frangi aadlipoiss, inglise töösturitütar ja maoori poiss inkade teenistuses. “And where you see a pretty ship, I see a statement of power.” Täitsa toimiv lugu, oleks võinud pikemgi olla.

Caitlin R. Kiernan “The Steam Dancer (1896)” — kuskil Metsiku Lääne linnakeses on tantsijanna, kel on mehhaaniline jalg ja mehhaanilline käsi ja võltssilm. Kuigi juhtub üsna võikaid asju, siis lugu ise kulgeb rahulikult, konfliktide ja lõpetatatuseta. Päris meeldiv lugemine, aint lõppu oleks nagu miskit veel tahtnud.

Andrew Knighton “Th Cast-Iron Kid” — Metsik Lääs, vestern, püstolikangelased, mõõduvõtmised ja robot. Lugu oli lühike, aga stiilne, suutis kähku loodud maailma sisse tõmmata ja andis parasjagu vihjeid, et looga kaasas käia, ning ei lobisenud ülearu. Pisut masendav, aga korralik jutuke.

Margo Lanagan “Machine Maid” — vastne abielunaine üksi (mees on pikal ärireisil) kuskil Austraalia pärapõrgus. Majapidamises on kaks inimesesanast robotit, igavusest hakkab naine ühte uurima, kuidas see töötab ja milleks kõigeks seda kasutada annab. Tuleb välja, et mees on seda kasutanud seksileluna, aga milleks naine nuku ümber programmeerib, lugege ise, see on natuke isegi liiga etteaimatav, aga noh…

Ramsey Shehadeh “The Unbecoming of Virgil Smythe” — hullumeelne segadus paralleelmaailmadest ja Agatha Christie “Idaekspressisst”, mäletaks ma “Idaekspressi” tegevust ja tegelasi paremini, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud, praegu oli selline kõhklemisi segase fantaasialennu tunnustus.

Shweta Narayan “The Mechanical Aviary of Emperor Jalal-ud-din Muhammad Akbar” — mõistujutt mehhaanilistest lindudest, mille sees on mõistujutt meistritest abielupaarist ja mehhaanilistest inimestest. Keskkonnaks on eksootiline India, aga arvestades autori päritolu — Indiast pärit maailmas ringikolaja, kes praegu on otsaga Šotimaal — pole see eriline üllatus. Lugeda oli täitsa tore, aga eksootika käis üle ulme.

Chris Roberson “O One” — inglismann esitleb Hiina keisrile arvuti protüüpi, õukond ei ole vaimustuses. Nohjahonkah lugu. Stiililiselt täitsa hästi õmmeldud, aga minu jaoks ebahuvitav.

Samantha Henderson “Wild Copper” — ameerikajumalatelik või charlesdelindilindilik lugu, et Oberon, Titania ja kogu see haldjate kamp on pagenduses Ameerikas, satub nende juurde inimneiu, kes hakkab mingil hetkel koju tahtma, aitab teda selles indiaanipärimuste koiott. Aurupunki ma ei tuvastanud, aga lugu ise meeldis mulle vägagi hästi.

David Erik Nelson “The Bold Explorer in the Place Beyond” — lugu sellest, et Kodusõja ajal võitlesid jänkide poolel ka mehhaanilised hiina sõdurid, sõja lõppedes jäid need kuskile Metsiku Lääne piirialadele oma kogukonda ehitama. Halb ei olnud, hea ka ei olnud, sihuke keskpärane jutt.

Jess Nevins “Lost Pages from “The Encyclopedia of Fantastic Victoriana”” — jäle igav jutt aurusõjamasinatest. Lugu, kui sellist, ei ole, on mingi pseudoajalooline ülevaade. Ainus huvitav detail oli see, et Venemaal olla üritatud Baba-Jagaa kanajalamajakese-kujulisi aurusõjamasinaid teha.

Cherie Priest “Tangelfoot (A Clockwork Century Story)” — hullumaja, hull teadlane ja 11-aastane poiss. Hull teadlane ei ole kuigi hull, aint mälu hakkab ära kaduma, poiss on talle keldrilaboris seltsiks, sest vaikselt segane vanamees, kel vahel ka helgemaid hetki, on parem seltskond, kui lärmakad omavanused. Ja poiss paneb varmalt teadmisetükid kõrva taha ja ehitab endale mehhaanilise nuku, ta tahab, et tal oleks sõber… Pikemat sorti aurupunki, gooti romaani ja ameerika õudust omavahel põimiv jutt. Lugu on, ja iseenesest täitsa hästi kirjutatud, aga mitte eriti minu maitse.

Margaret Ronald “A Serpent in the Gears” — siin andis mu aju alla, ma ei saanud aru, mis toimub. Poolmehhaanilised inimesed, isolatsioonis maatükk, lendmaod, teadlasi täis laev. Kas oli mu mõistus väsind või inglise keel sel jutul liiga raske, aga see jutt jooksis must mööda ja värskema peaga üle lugeda ka ei viitsi.

G. D. Falksen “The Strange Case if Mr. Salad Monday” — hoogne lugu, kus on krimielementi, kaasaegse sotsiaalmeedia pila, õudust ja natuke huumorit. Loo usutuvasusele annab juurde, kui teada, et 19. saj. Londoni postiteenistus oli erakordselt kiire ja hästi organiseeritud, hommikul postitatud kiri võis sama päeva lõunaks saatjani jõuda, meie tigupostiga ei anna kuidagi võrrelda. Täitsa tore jutt.

Tanith Lee “The Persecution Machine” — paralleelmaailmad. Mitte just kõige nutikam lugu, aga loetavladusalt ja korralikult kirja pandud.

Daniel Abraham “Baljour and Meriwether in the Adventure of the Emperor’s Vengeance” — selle loo puhul oleks mul olnud pisut paremat keeleoskust vaja. Et üldjoontes sain aru ja meeldis, aga mulle tundub, et siin olid mingid nüansid, mis läksid mul kaduma. Siin oli vanade müütide kallal urgitsemist ja uut vaatenurka, mehhaanikat, seikluslikkust ja ohtralt aurupungi butafooriat ning nii hõiskavat kangelaslikkust kui resigneerunud tõdemusi.

James L. Grant, Lisa Mantchev “As Recorded on Brass Cylinders: Adagio for Two Dancers” — siin loos on kõige aurupunklikum moekirjeldus: “The peculiar corset and trousers of black denim and lace visible under the tattered excuse of a bustle skirt, the boots, witch looked like they’d been sitched together from seven different time periods, tyo of whitch had yet to occur.” Mehhaanika, ajalugu ja armastus. Ma pean selle loo kunagi üle lugema, et öelda, kas meeldis või mitte.

Vilhelm Bergsøe “Flying Fish “Prometheus” (A Fantasy of the Future)” — seda lugu hakkasin ma lugema eelarvamusega, et algselt 1870. aastal ilmunud taanlase jutt protoaurupungi näitena, eks sel ajaloolist väärtust on, aga kas ka kirjanduslikku, aga olin meeldivalt üllatunud. Jutt on vormistatud kirjana, ei mingit heietamist, vaid täis tegutsemist ja uhkete uute tehnoloogiliste saavutuste kirjeldust. Tulevikuaasta on 1969 ja minakangelane sõidab õhulaevaga Panama kanali avamisele. Nii mitmedki mõtted tulevikust on jutus päris nutikad (n päikesepaneelid). Ainus, mida ette heita, on dialoogide vähesus :)

Catherynne M. Valente “The Anachronist’s Cookbook” — suht määhh jutt revolutsiooni õhutamisest, masinate mässust, protofeminismist. Teemadel endil pole ju viga, aga jutu kulg oli tüütuvõitu.

Sydney Padua “Lovelace & Babbage: Origins, with Salamander” — koomiks Ada Lovelace’ist. Eee… haledavõitu…

Matthew (Alcott) Cheney, Rikki Ducornet, Fabio Fernandes, Felix Gilman, L. L. Hannett, Ekaterina Sedia, Angela Slatter, Brian Stableford, Ivica Stevanovic “A Secret History of Steampunk” — idee mulle meeldis, et mitmed autorid kirjutavad jupphaaval sama maailma. Ja see maailm on vägagai aurupungine, peategelaseks mehhaaniline jaanalind. Aint et kuna see oli erinevale eelnevast raamatust mingis 8-punktises kirjas, siis ma lasin diagonaalis ja erilise süvenemiseta. Õpetussõnad kirjastajatele: kui te tahate, et keegi teie väljaantud raamatuid ei loeks, kasutage luupinõudvat kirjasuurust.

Väljajuhatus — Gail Carriger “Which Is Mightier, the Pen or the Parasol?” — aurupungist moes ja kirjanduses ja “tee-ise” mõtteviisist. — Jake von Slatt “At the Intersection of Technology and Romance” — tänapäeva tehnoloogia on tavainimesele liiga üle pea ja aurupunk on moes, sest see käsitleb tehnoloogiad, mis on hoomatavad. — “The Future of Steampunk: A Roundtable Interview” — tundmatud vastajad ja igavad vastused, aga raamatut lõpetama sobisid päris kenasti.

Kui kätte satub, lugege, enamus jutte on täitsa huvitavad.

Ahjaa, kogumiku panid kokku Ann & Jeff VanderMeer.

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu”

Ära nuta, Nerissa,
sind äratatakse ellu,
kõik äratatakse ellu,
isegi kasuksepp
ja pehme kass,
mis ta sul nüüd oligi,
must või valge…
See on kui
suve tagasitoomine.
Mis ootab ees,
kas võõras jumal või ingel
või deemonid ja trilobiidid?
Kes teab, kes teab…
Aga vinguvast jalaluust
me ei pääse, Nerissa,
ka siis, kui kõik, kõik
äratatakse ellu.

Selle raamatuga on nüüd nii, et kuigi mu soovituslause on tagakaanel, siis raamatu otsast otsani lugemiseni jõudsin alles nüüd. Muidugi oli mul enamus jutte varem loetud, siia kogumikku ongi saanud suuresti kusagil varem ilmunud jutud. Aga oli omamoodi huvitav vaadata, et kuidas need jutud siis nüüd mõjuvad ning kuidas lood nii koos olles üksteist mõjutavad.

“Võõras jumal” — kuidas loomad endale sabad said ja mõned endale jumala. Minu jaoks kuidagi antiigi- või klassitsismihõngune lugu.
“Must või valge?” — kui selleks, et üks saaks elada, on vaja eemaldada teine. Ootamatult helges ja lõbusaski meeleolus alanud jutt võtab lõpuks üsna mõtlikud toonid.
“Nerissa” — kui “Nerissa” ilmus, siis meeldis see mulle väga, siin kogumikus teiste kõrval on see lihtsalt üks huvitav jutt, vaimustust enam ei tekkinud. Aga üks teemadest — raamatud ja nende mõju — võiks lugejale rahvale ekstra huvi pakkuda, niiet kes pole seda juttu lugenud, siis soovitan küll.
“Kasuksepp” — libahundid ja hingepäästjad, kes ja kuidas, lugege ise, minu jaoks üle lugedeski mõjuv ja tasemel lugu ja ka selle kogumiku lemmik.
“Kass” — pildike 17. saj. Tartu agulielust.
“Pehme” — üsna huvitav ideemäng, oleks tahtnud näha, kuhu see verevahetus välja viib.
“Deemonid ja trilobiidid” — vahelduseks on siin tänapäevane keskkond, Tartu ja Aruküla koopad, aga välja tuleb kuidagi väga friedenthalik ajaloo, teoloogia ja psühholoogiaga mängiv õudusjutt :) Ja siin jutus on väga hea õuduse definitsioon: “Õudus ei ole kohalolek, õudus on eelaimus, kohaloleku puudumine.”
“Suve tagasitoomine” — mõttemängune lugu, stiil istus mulle päris hästi, aga mõtet oleks kröömikese veel tahtnud.
“Ingel” — ikka on jutukogudes sees see üks lugu, mis täitsa mööda külgi maha jookseb. Minu jaoks oli siin see “Ingel”.
“Vinguv jalaluu” — vilepill, nägemused, Ida mütloogia ja natuke hull teadlane, ses mõttes, et ikka on vaja ise katsetada, kirjandusest ja oletustest ei piisa :)
“Kõik äratatakse ellu” — siin on sutsu teistsugune lõpp, kui sellel jutul, mis kogumikus “Ülestõusjad ja kodukäijad” oli, mulle meeldis see varasem udusem vist rohkem, aga autori idee toob selle kogumiku variant muidugi paremini välja ja sobib lõpulooks niimoodi suurepäraselt.

Kogumikku kokku võttes — mul on väga hea meel, et see kogumik ilmus, paljud jutud mõjuvad siin kogus üksteisele tuge andvalt paremini, kui needsamad jutud teistest kogumikest leituna tundusid, ainus erand on “Nerissa”, mis säilitas küll oma tugevuse, aga kaotas natuke sära, teised lood on ainult võitnud. Et jah, lugege. Ja laske end üllatada :)

Roger Zelazny “Igikelts ja tuli”

Ma tunnen ennast nagu kass, kes on parasjagu hiirega mänginud, pistnud pintslisse tassitäie koort, saanud kätte soovitud koguse kõrvatagust sügamist ja pikutab nüüd laisalt ahju kõrval kapikesel just talle seatud padjal, laseb nurru ja vahel laisalt sõtkub käppadega.

Elu on ilus, kui nii häid raamatuid avaldatakse!

Mmm, mõnus, nurrrr… Ega ma muud selle raamatu kohta praegu öelda ei tahagi.

Yoko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”

Ma kirjutasin pika jutu ja kustutasin siis selle ära. Kui öelda lühidalt ja leebelt, siis see raamat oli nii tüütu, nii tüütu, tuim ja trafaretne.

Kui igav peab ühe inimese elu küll olema, et ta viitsib selliseid jutukesi kirja panna? 

Positiivse poole pealt: on mõned head laused ning Krista Lepik kirjutas raamatust inspiratsiooni saanuna ühe täitsa hea luuletuse, soovitan üles otsida.

Tauno Vahter “Pikaajaline kokkusaamine”

Mul oli selle raamatu kohta kaks eelarvamust. Esiteks, et realistikud jutukesed ei ole nagu üldse minu teema, ja vastukaaluks teiseks, et ma olen Tauno Vahterit esinemas näinud, nii elusast peast kui ekraanilt, ja tema artikleid lugenud, niiet kuskil mälusopis on ta sõnaosava mehena mul kirjas. Seekord võitis sõnaosavus.

Tauno Vahteri lugusid lugeda on nagu vaadata ootusärevalt kiikujat seal kõige kõrgemal hool, et kas kukub nüüd siiapoole või sinnapoole või prantsatab otse alla või kasvatab tiivad ja läheb lendu. Lood kukkusid nii siiapoole kui sinnapoole. Päris maha ei prantsatand miskit. Tiibu oli küll, vast mitte kõrgele ja kaugele, aga mõned kenad liud ikka, näiteks taevas Tartu kohal.

Mul on mulje, et Tauno Vahter oskab kuulata ja märgata ja meelde jätta ja siis mängeldes need kuuldud/nähtud situatsioonid mõnusasse juttu just õiges doseeringus sisse visata. Vahter suudab kuidagi eriliselt hästi oma lugudes kokku põimida nukruse ja koomika, argiräsi ja sõnade sütitava loomuse. Vahel on lugedes kaheksa kassi nurr kõrvus ja vahel on kõik need kaheksa kassi küüntega küljes, mitte just vereni, aga kriimukohad sügelevad pärast mitu päeva. Tihtipeale on need nurr ja küüned üsna ühekorraga. Ja ongi hea.

Ja ongi hea. Soovitan.

Silvia Urgas jagab raamatu kohta häid sõnu Sirbis https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/seltskonna-hing-kollases-raamatus/

Ave Taavet “Valerahategija”

Jutukogu. 14 juttu, millest osad koosnevad omakorda juttudest.

Lugeda oli päris huvitav. On huumorit, on kurbust, on mõtisklust, on mõttevabadust, on vahvaid vihjeid, on ootamatuid sõnavalikuid ja seoseid. Jutud on lopsakad, käänulised, unenäolised. Heinsaarelikud. Ja siit tuleb ka mu mure, et liiga heinsaarelikud. Heinsaar on juba mitu aastat ja mitu raamatut meiega oma unenägusid jaganud, kas meil on juurde vaja üht noor-nais-heinsaart? Mulle tundub, et ega nii väga ei ole, ma tahaks pigem Ave Taavetit lugeda, kogumiku algus- ja lõpuloos ja vahel ka mõnes teises loos ma näen Ave Taavetit ka täitsa olemas olevat. Ehk on teda tema järgmises raamatus rohkem.

Ave Taavet on ka kunstnik ja filmitegija.

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.

Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.

Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.

Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…

Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.

Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…

Kadri  Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.

Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.

Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.

Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.

Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.

Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.

Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.

Kaja Sepp “Vastassuunavöönd”

Mul on hea meel, et Epp Petrone on Kaja Sepa üheksakümnendatel ajakirjanduses ilmunud jutukesed kokku kogunud ja välja andnud. Neid jutte ma omal ajal ajakirjandusest lugema ei sattunud, küll aga on mul meeles kahjutunne, kui Kaja Sepp oma ajakirjanikutöö lõpetas, sest tema artiklid olid mu meelest südamega, heas sõnastuses, omapärasest vaatenurgast ja mõnusa pehme huumoriga kirjutatud.

Jutukogu lugude lahterdamise raske töö on Kaja Sepp eessõnas ise ära teinud: “… valisin liigituse aluseks ööpäeva. Ere päikesesära, mil mured on sama naeruväärselt lühikesed kui varjud, kummalisi mõtteid tekitav salapärane videvik, ürgseid hirme esile kutsuv pimeöö ning uue päeva rahulik koidik, kus hommikusest hallusest hoolimata peitub ometi lootus uuele ilusamale päevale.”

See kogumik on üks kähkune lugemine — parasjagu paarkümmend minutit bussisõitu linnast maale ja teist samapalju maalt linna tagasi.

Minu jaoks oli siin kolm suurepärast lugu: “Röövkass”, “Soovide täitumise öö” ja kogumiku nimilugu “Vastassuunavöönd”. Üldse olid kaasahaaravamad jutud videviku- ja ööpoolelt, olgu siis ulmelisema sätungi või tumedamate teemade pärast. Päeva- ja hommikulood, kus ju ka oma valukohad olemas, panid pigem õlgu kehitama, aga päris raisatuks ma nende lugemisele kulunud aega ka ei pea, kui mitte muud, siis üheksakümnendate hõngust andsid nad edasi küll.

2015, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Piret Bristol “Paralleelmeri”

Kui ma olin lõpetanud Piret Bristoli raamatu “Paralleelmeri”, siis esimene emotsioon oli soov öelda autorile aitähh. Päris hea lugemine oli.

“Paralleelmeri” koosneb omavahel üsna lõdvalt seotud juttudest. Teemaks inimesed ja kohad, mälestused ja seosed, juhused ja juhtumised, uned ja elud. Kõik kuidagi väga isiklikud, kuid samas nii äratuntavad. Mustade seintega erakat on paljud näinud, erinevus on detailides. Kohtumised Kirjaniku, Filosoofi, Kapteni ja Sellega, Kes Ei Tea, Kes Ta On võivad moonduda kohtumisteks Kunstniku, Ajaloolase, Metsavahi või Sellega, Kes Teab, Kuidas Asjad Peavad Olema. Salaruumid, mis muudavad ajas ja mälus kohta või asuvad ainult seal, kus teadja silm neid näha võib, on Tartus olemas. Ja üllatust, kuidas üht mõttelõngajuppi harutama hakates hoopis kaugetele mõtterännakutele jõutakse, on vast ka igaüks kogenud. 

See tuttavlikkus pole kummatigi sugugi igav. Selle eest kannavad hoolt eelkõige omamoodi mõtted, laused, sõnad ja sõnastused. Kuigi tekst on parasjagu nii napp kui võimalik ning eelneva ja järgnevaga tugevas seoses, olgu siinkohal üks mulle eriti silmahakanud jutukatke ka ära toodud: “Usk tõenäosusesse ei tasu ennast kunagi ära. Raamatud on meil selleks, et usuksime ebatõenäosusse.” (lk. 61)

Raamatut võib soovitada nii neile, kel aega napib – lugedes keskmiselt paarileheküljelisi jutukesi näiteks üks hommikuse kohvitassi juurde, üks lõunapausi lõpuks ja üks õhtul enne magamaminekut – on 21 päevaga* raamat otsas (seda enam, et raamat on piisavalt väikses formaadis, et seda käekotti panna ning piisavalt hea kujundusega, et seda avalikult kotist välja võtta), kui neile, kel aega küll – need saavad siis parimate kohtade kallal mõnusalt mekutada ja omi mälestusi edasi heietada.

_______________________

*Meie raamatukogus on laenutusaeg on 21 päeva :)

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis