“Me armastame Maad”

Ma olen Veiko Belialsi asju, nii luulet kui ulmet, üksjagu palju lugenud ja enamasti on ta looming mulle täitsa hästi meeldinud, iseäranis hästi vast jutukogu “Helesiniste Liivade laul”, seda olen ülegi lugenud korda mitu ja ikka midagi uut ja huvitavat või vana head ja tuttavat sealt avastanud. Helge mälestus on ka “Ashinari kroonikatest”, aga seda ma pole üle lugenud, niiet ei oska öelda, kuidas see ajas vastu on pidanud. “Kogu maailma valgus” piidleb mind etteheitva näoga riiulist, aga on nii, et see kogu jääb veel veidi oma aega ootama, vaatasin hoopis sinnapoole, et Veiko Belials on kokku pannud ja tõlkinud viie kogumiku jagu venekeelseid ulmejutte ja tuli tahtmine hoopis proovida uurida, kuidas Belias seal põllul toimetab. Väga kenasti toimetab.

Kogumik “Me armastame Maad” on päris põnevalt kokku pandud, ei, mulle ei meeldinud sugugi kõik jutud, aga need jutud kuidagi sobisid üksteisega ja olid piisavalt samas teemas, et mingit tervikut moodustada ja järjepidevust tekitada, aga teisalt olid stiililt või lahenduselt küllalt erinevad, niiet korduste tunnet ei tekkinud. Tõlget oli eriti hea lugeda. Belials tõesti teab ja tunneb igast nii ladusaid kui keerukaid eesti keele nõkse (ja kui tarvis, leiutab vist juurde ka) ning mulle tundub, et erinevate autorite puhul läheb ta üsna lihtsalt nende etteantud stiiliga kaasa.

Jutud üksiti:
Arkadi ja Boriss Strugatskite jutud “Otsustav katse” (1959) ja “Üksikud oletused” (1959) mulle muljet ei avaldanud, aga ma saan aru, miks need jutud siin kogumikus on; Vladimir Mihhailovi “Oja Iapetusel” (1968) rabas mind ajakirjanduse kriitikaga, lihtne idee, pisu venivalt, aga ilusti kirja saanud; Andrei Balabuhha “Surnumatja” (1975) puhul käis tehniline jutt mul nii kõrges kaares üle pea, et inimliku poole osa ei suutnud ka enam aduda; Viktor Kolupajevi “Me armastame Maad” (1975) on natuke veniva sissejuhatusega mälukaotustega mängiv jutt Maast ja kosmoselennust; Vjatšeslav Rõbakovi “Koduhoidjad” (1987) muidu vaikselt kulgev puändile rõhuv jutt ja “Vesi ja laevukesed” (1992) minu jaoks kogumiku kõige tugevam jutt, mulle ei meeldinud seda lugeda, aga see jutt pani kõige enam lipikuid raamatu vahele panema (“Mida vähem võltse sõu ja vastumeelseid tegusid sa ühe inimesega suhtlemise tõttu räägid ja teed, seda sümpaatsem on sulle see inimene.” “”Keeruline.” — “Amööbidel on kõik lihtne. Inimene pole amööb.”“) ning pärast raamatu lõpetamist jutu sisu üle mõtlema; Juri Nesterenko “Maa helesinine taevas” (2002) pinget keriv Maale tagasipöördumise lugu; Nik Sredini “Niña” (2010) on lõbusamas meeleolus kosmoserännulugu, kus ei puudu ka kass, kes muide paitadasoovijate jaoks “pole triikimislaud, vaid üllas loom.”

Et jaa, olen rahul, et lugesin, ja plaanin kunagi (ebamäärases tulevikus) need ülejäänud kogud ka kätte võtta.

 

“Vinguv jalaluu”

Kui kogumik “Läbi valu ja vaeva” sattus mul lugemisse täpselt õigel ajal ning ma lugesin muidu ka toredaid jutte tol hetkel mingi erilise rõõmuga, siis “Vinguva jalaluuga” läks kahjuks vastupidi, no kuidagi ei olnud õige aeg ja püüdsin, mis ma püüdsin, aga ei hakanud selle kogumiku lood eriti hästi tööle mu jaoks. Aga siia punkti ma Lauluisa tahtsin ja see kogumik ootas lugemist juba jupp aega.

Lood tagantpoolt ettepoole:

Indrek Hargla “Meristepidu” — Meri, muistendid ja rahvaluuleuurija. Segu Kreutzwaldist, Orlaust ja Lovecraftist, seda siis teemadest. Harglat ennast on ikka ka, seda siis stiililt.

Meelis Friedenthal “Vinguv jalaluu” — Jalaluust vilespill ja nägemused. Friedenthalile omaselt intellektuaalselt huvitav, aga emotsioonid jooksid mul sedakorda lugedes mööda külgi maha.

Jaagup Mahkra “Rõugutaja tütar” — Ristmetsa Priidu-Rein, rõugutaja ja puukoorenahaga tüdrukud. Jutt jooksis üldjoontes hästi, aga midagi jäi väheks ja midagi sai palju.

Mart Sander “Üksinduse allikas” — Allikas, allikahaldjas ja ajaränd. Mul on Sandri lugudega tempo probleem, mu meelest hakkab ta valedes kohtades heietama ja valedes kohtades kiirustama. Idee on iseenesest hea.

Indrek Hargla “Kahitud kuningatütar” — Alternatiivajalugu, maagia ja Kreutzwald. Hargla tempo mulle sobib, stiilimäng ka, lõpp oli täitsa olemas, aga miskit krigises ja nagises ja ei lasknud lugu hästi edasi.

Maniakkide Tänav “Kuningatütre kingitus” — Küberpunklik kuningatütre päästmine. Lugu oli mõnus lugeda, toredad detailid ja keskkond, aint et pärast lugemist tuli ette, et miskit jäi nagu puudu, mingi point või lõpetatus.

Siim Veskimees “Kuues Maa” — Paralleelmaailmad, mitmed osapooled, müdinat ja rauda. Kapaga tüübilist veskimehelikkust, mille peale ei viitsi enam ei ohata ega muiata, aga kuskil on ka mõned lahedad detailid, käigud, looarendused.

Mann Loper “Tänulik Olevipoeg” — Postapo, taevased ja põrgulised. Kogumiku kõige soojem lugu, mis algab kui Kreutzwaldi ainetel fantazy, muutub sammsammult sf-ks ja hoiab kogu aeg inimlikkust üleval.

Andrus Kivirähk “Puulased ja tohtlased” — Puulased, tohtlased ja Balti kett. Algidee on iseenesest hea, aga ei olnud mu jaoks ei huvitav ega naljakas ega stiililiselt põnev, kokku “meh”.

Joel Jans “Tarkmees taskus” — Juhuu! Las käia! Kapakul, galopil, traavil läbi ERMi Kreutzwaldi mängu :) Hoogne, omapärane, kõnekeelne, mängulustlik küberpunk.

Selle raamatu üldidee, see hommage Kreutzvaldi ennemuistsetele juttudele, on mu meelest väga-väga hea ja kunagi võiks seda natuke teise autorikoosluga isegi korrata. Lood ise haakisid vähem kui võinuks, aga mingist osast oli asi mu mittesobivas lugemisajastuses ja lugude ideed, et kuidas just üht või teist motiivi enda jutuga passitada, olid mu meelest nutikad. Laias laastus läks mul rõõmsama lugemisega rohkem lõunaeestlaste loodu, see Tartu-Elva telg, pealinna kandi autorite tekstidega oli vaeva rohkem.

Üks huvitav asi on, et kõik need tekstid kogumikus on kuidagi filmilikud. Kaks juttu on juba filmiks saanud (“Vinguv jalaluu” ja “Üksinduse allikas”), võib-olla saab mõni veel.

 

Pildid Indrek Hargla loomingu austajate FB-lehelt.

3 asja, mida ma olen raamatutest teada saanud:

 1. Öös on asju.
 2. Libahundi saab hundist inimeseks, kui talle noa otsast leiba pakkuda.
 3. Vastus on 42.

Jack London “Külma lapsed”

Oleks kirjastaja raatsinud kuskile kaanele või tutvustusse poetada sõnapaari “kogumik indiaanijutte”, siis mul oleks see raamat juba ammu loetud olnud. Kui keegi siin varem kiitis kaanepilti, siis jah, meeleolu see annab, aga figuurist on kõige paremini välja joonistunud põlved ja tume nägu tumeda metsa taustal tahab ikka väga pikka ja põhjalikku uurimist, et aru saada, kellega tegu on …

Niisiis — kogumik indiaanijutte. Küll valge mehe poolt kirja saanud, aga kuidagi eelarvamustevabalt, kirjeldavalt, mõistmispüüu ja kahetsustundega, et nende rahvaste elu on nüüd tegelikult omadega läbi (või peaaegu läbi). Pisikeste sutsakatena ja tihtipeale jutt jutus võttega kirja saanud lood räägivad nii igapäevaelust kui sõdimistest, saatustest ja langustest, mõtteviiside põrkumistest ja kohanemisest. Jutud kulgevad suht tasaselt, isegi need lahingud, aga õiges meeleolus on see kui vaikselt voolav lõkkeäärane jutt, mis nagu elus endaski, vahel mitu tiiru teeb ja ootamatult katkeb. Ja nukrus jääb lõkkesuitsuvinena jupiks ajaks kaasas käima.

Mu meelest on väga kena, et selline jutukogu olemas on. Mille eest ma Londonile eriti tänulik olen, on see, et ta on oma juttudes mu meelest kohati suutnud talletada ja edasi anda teatud hõimude kõnelemisviiside, mõistete kasutuste ja ümberütlemiste eripärad. Noh see folkloorihuvilise tasand. Tasandeid, mida see jutukogu katab, on veel palju rohkem, aga ma toon lihtsalt selle praegu esile.

Lugege!

Neil Gaiman “Suits ja peeglid”

Sa lebad vannis. Vees on nii vannisoola kui vannivahtu, vanni äärel mõned küünlad ja su käes on šampanjapokaal. Lõhnad, segunevad lõhnad, igaüks on äratuntav ja omamoodi nauditav, natuke veel ja saabuks lõhnaküllusest tekkinud peavalu, aga ei, sinna piirini on kröömike veel aega. Must kass tuleb sulle seltsi, kõnnib pahakspaneval ilmel ettevaatlikult mööda vanni äärt. Äkki ta libastub ja hetk hiljem on sul vasakul käel ja näol kriimud. Kokkupuutest soolase veega hakkavad kriimud kipitama, aga päriselt valus ei ole. Küünlad jäid püsti, ainult kõiguvad vaikselt, välja arvatud see üks, mis hulbib õnnetult vannivees ja millest sul paremal põlvel on nüüd nädalaid paranev põletusarm. Parunessi vaim tuleb vaikselt ja palmib su juukseid. Vaimu puude on jahe ja õrn ja selle hõng ulatub põlvenigi. Pats on ilus, kuid pusasid täis. Tahad end peeglist vaadata, aga tunned end Dracula nõona, sest peegel on udu-udune ja näitab vaid valgustäppe ja pimedust. Ja pimedust. Ja pimedust. Lööd käega. Paruness hajub kui suits. Mõtled korraks pooleliolevale raamatule ja vedeled veel vannis. Kuni hakkab pisut kõhe. Ega sa täpselt teagi, kas see kõhedus on jahenevast vanniveest või peeglist vastuvaatavast pimedusest või enda rebasesabadega rappaminevatest mõtetest, aga selleks korraks saab küll. Kass on ka juba ehmatusest üle saanud ja nurub pai. Kass ja kohv ja raamat ootavad. Vannivesi voolab kohtuma Cthulhuga. Pimedus libistab end vanni alla, aga mõni laik tuleb suga kaasa. Ja sa ei tea, kas see on sama tükk pimedust, mis viimati. Ja milline tuleb järgmisel korral.

Et siis. Mulle meeldis. Ikka meeldis. Ilus ja kriipiv korraga. Ja minu  jaoks oli neis lugudes see müstiline miski, jumala puudutus või peegeldus ammukadunud templist. (Kuigi kõik pole kuld ja ma olen nõus, et enamiku oma luuletustest oleks Gaiman võinud pigem proosana lahendada.)

Illustratsioonid Dave McKean, välja arvatud see viimane tundmatu.
Lisalugemist: Leila Liivak Reaktoris, kolm Loterii blogis 

Eric Stenbock “Hingelaps ja teisi jutte”

See raamat on nendele, kel on kohustus baltsaksa kirjandust lugeda, aga kes on veendunud anglofiilid, sest tegu on baltisakslasega, kes veetis suurema osa oma elust Inglismaal ning kirjutas inglise keeles, aga kelle isapoolsed juured on baltisaksa jagu ning paar aastat jõudis ta ka Kolgas mõisnik olla. No ja muidu baltisaksa kirjanduse huvilistele oleks see ka päris huvitav lugemine. Ja neile, kes armastavad 19. sajandit.

Kogumikus on viis lugu. Esimene, “Hingelaps” on kõige pikem ja vast kõige huvitavam. Selles on mitmeid 19. saj. kirjandusele iseloomulikke jooni, aga seda põgusa äratundva noogutusena, mitte tüütu kordusena. On erinevate isikute portreid, kombekirjeldusi, pereelu, hingehaavu, ütlematajätmisi, müstilist puudutust, tõlgendusvabadust. No natuke ülepaisutatust ka, aga mu meelest see käis tolle ajaga paratamatult kaasas. Seeeest igapäeva eluolu oli kuidagi eriti usutavalt kirja saanud. Igatahes lugesin ma huviga, et nii, milline on siis autori järgmine käik, olgu siis stiili või tegevustiku või tegelaste valiku osas. “La Girandola” on lugu arstist, tantsijast ja armastusest. Ärge selle sõnakolmiku pealt hakake eeldusi tegema, kõik on hoopis teisiti, kui esmapilgul võiks arvata. See lugu meeldis mulle päris hästi, kuidagi paras segu dekadentsist ja realismist. Ülejäänud — “Tänapäeva püha Ventantius” on pisike kurb tsirkusejutt, “Skapulaari lugu” suuresti elu muutva nägemuse kirjeldus ja “Kolm kirja Norman O’Neill’ile” ongi kolm kirja — ei avaldanud mulle suuremat muljet, aga siiski on tore, et need eesti keeles nüüd olemas on. 

Lause raamatust: “Päike tõusis taas, kuid mu varjud pole põgenenud.”

Ma nüüd natuke kihelen, kas John Adlardi raamat “Stenbock, Yeats ja üheksakümnendad” ette võtta… Ja kogumikust “Hirmu ja õuduse jutud II” võiks Stenbocki juttu “Teine pool. Bretooni legend” ka lugeda. Ja ma sain nüüd teada, et ilmunud on ka Stenbocki luuletused. Noid tahaks küll lugeda.

Ave Randviir kirjutas 2004. a. Eesti Ekspressis pika artikli Eric Stenbock – dekadentlik õuduskirjanik ja Eesti mõisnik”. Ma kopipeistin selle teksti siia ka, sest elu on näidanud, et lingid võivad vahel katki minna.

Jätka lugemist

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Raamatukoguhoidja 1 tõmbab riiulist raamatu välja ja näitab kolleegile: “Ma olen viimase jutu juures ja see raamat on hea!” Raamatukoguhoidja 2 vaatab raamatut ja vastab: “Ja mida mina siis kogu aeg räägin!” Lugeja läheb mööda ja hakkab raamatu autorit-pealkirja üles kirjutama, kui selgub, et tegu on täitsa vaba raamatuga, võtab lugeja raamatu rõõmuga kaasa, olgugi, et ta rohkem raamatust midagi muud, kui et raamatukoguhoidjad seda üksteisele kiidavad, ei tea. Paar päeva hiljem küsivad paar situatsioonist kuulnud tuttavat veel üle, et mis raamatust juttu oli…

***

Sai siis raamat läbi ja peaks nagu midagi kirjutama ka.

Esiteks vabandused, et oleks võinud ju Kalmsteni jutte juba varem lugenud olla ja et tegelt ma olin üsna üllatunud, et see jutukogu nii hea lugemine oli.

Mulle meeldis siin nii palju asju. Kirjutamise stiil on kohati selline natuke poeetiline, mis õnneks ei lähe ära ilukõneluseks, kohati reaaliat, mis ei lähe rämedaks, lobedalt ja voogavalt, sõna järgneb sõnale nii loomulikult, ei paista mingit konstrueeritust. Kalmsten on suurepärane meeleolude looja ja suurepärane uute ja huvitavate keskkondade looja. Seda uue asja tasub rõhutada, sest ulmeski on omad stambid, aga Kalmsten võtab neid kasutada siis, kui see talle kasulik on, kuid mõtleb iga loo juurde mingi seninägematu uue nurga või keskkonna või arengu või vahel koguni uue sõnavara. Ma arvan kohati aru saavat, kus on Kalmsteni eeskujud ja mõjutajad ja ma lihtsalt istun ja hõõrun käsi, et küll on tark poiss, et on osanud oma eeskujudelt näpata just need kõige tugevamad ja mõjuvamad võtted ning eeskujude nõrkused on halastamatult ukse taha visatud. Dialoogid — jee, ma just lugesin mingit kirjutamisteooriat, et vähe sellest, et iga tegelane võiks oma hääle ja tooniga olla, võiks ka arvestada, et sama tegelane suhtleb erinevate tegelastega erinevalt, kasutab erinevaid registreid, jäädes milleski põhilises siiski samaks. Ma ei tea, kas Kalmsten on seda teooriat lugenud, igatahes kasutab ta seda küll. Ja edukalt. Lugude ülesehitused on lugemist soosivad, tempod ja tempode vahetused kuidagi minu lugemisega väga sobivad, tegelased parasjagu lahti kirjutatud ja parasjagu varjatud ning usutavate motiividega. Valik, mida kirjeldada ja mida kirjeldamata jätta, sobis mulle päris hästi — kirjeldatust sain tegevuse-meeleolu-maailma piirjooned kätte ja midagi jäi enda fantaasia hooleks ka, et tühikuid täita. Ehk siis autor tuli poolele teele vastu, aga saiapudi suhu ei hakanud toppima :)

Juttude põhjalikult lahtikirjutamiseks ei ole mul praegu tuju, mainin vaid, et takkajärgi mõeldes olid lemmikud avalugu “Raske vihm”, kus oli tore seenine kuplialune linnake ja õige mitu pöörakut, ja “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”, kus vägagi trööbatud teema saab uue ja huvitava pöörde ning lisaboonuseks on rääkiv kass. Järgmine sats häid lugusid: “Kuuekandjad” (muusika ja maagia), “Lumemarjaveri” (lumevaikus), “Põgeneda rottidelinnast…” (puändiga postapo) ja “Tundmatu surm” (soo ja sisalik) ja lugudepaar “Valitsusaeg I – Kroonitants” ja “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” (paroodiahõngune sekeldamine). Pisut vähem läksid mulle korda “Loheisand” (lõke, neid ja lohe), “Optimus – plekid paradiisil” (küberpunklik lugu) ja “Murtud süda” (alternatiivajalugu). Päris sellist lugu, mis mind täitsa õlgu kehitama oleks pannud, selles kogus polnudki.

Kui küsida, mis oli siin raamatus minu jaoks see kõige-kõige, siis vastus on, et õhustik. Süngevõitu, kohati meeleheitlik ja kohati tegudele utsitav, segu müstikast ja realistikest argumentidest, lugejat omi mõtteid edasi mõtlema õhutav atmosfäär oli mu meelest kõikides lugudes sees.

Kätlin Kaldmaa “Hundi taltsutamine”

Novellikogu. Ma olen selle raamatu lugemise järel ühteaegu ülevas vaimustuses kui sügavalt pettunud.

Mis mulle kohutavalt meeldis, oli stiil — sõnad, mida autor on valinud, vormimängud, ülesehitused, tempod, voolavus, voogavus, kujundusvõtted, meeleolude ülesehitamise oskused jne. Mis mulle ei meeldinud, oli sisu — et ma ei saanud aru, et milleks ja miks jälle tõsieluliste tätšiga. No milleks-poolele annab veel vastuseid välja mõelda — et osalt eneseteraapia ja hinge pealt ära, kohati oli koomikataotlusi ja üsna laialt seda “märka imet elu pisiasjades”. Aint et see pisiasjadeime on minu jaoks liialt kulunud mõte ja võte, koomika puhul sain aru taotlusest, aga lugedes ei tulnud mul naljavirvendustki, ning hinge pealt ära oleks luuletustena parem olnud, sest ma tundsin küll kaasa autorile, aga mitte autori kirja pandud kirjanduslikule minale. Tõsielulise tätši puhul ma tean, et ma istun selle seisukohaga üsna üksi kuskil saarekese peal, aga mulle ei meeldi, üsna aktiivselt ei meeldi, kui kirjanikud tegelikkust proosasse valavad, selle asemel, et oma fantaasiat kasutada, sest esiteks on see igav ja teiseks võib keegi haiget saada, aga see on minu isiklik probleem, seega ma soovitan siia kogusse sisse vaadata küll.

Nimilugu “Hundi taltsutamine” oli siit kogust mu lemmik.

“Läbi valu ja vaeva”

See raamat istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.
 
Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:
 
  • Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).
  • Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…
  • Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.
  • Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.
  • Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.
  • Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.
  • Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on mul isegi riiulis, ootab seda päris õiget lugemishetke).
Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda 🙂
 

Tiina Pai “Kõnelused teise tiigriga”

Raamjutuga lood. Meeleolult sinna kuskile Ave Taaveti ja Karen Orlau vahele, et nii ududesse ei upu kui Ave Taaveti looming ja nii sügavustesse ei tungi kui Karen Orlau oma, aga müstikat ja fantaasialendu on omajagu.

Algab raamat uue korteri ja ülakorruselt kostuvate imelike häältega. Õige pea saab selgeks, et kummitusehääled kuuluvad depressiivsele lobisemisaltile tiigrile ja nädalajo vestlustega saab raamatujao jutte kokku. Juttude kangelased on näiteks teadlaseambitsioonidega kass, pisarahaldjas, ooperihäälega kakaduu, kanastunud kaheksajag. Ja verioravad :D

Lugemiselamus on üle keskmise, aga mitte ülivõrdesse.

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

Rowling ikka ei ole minu autor. Jah, ma olen läbinud kuus “Harry Potterit” ja polnud väga vigagi, kolmas ja viies osa olid täitsa kabedad, aga rohkem ei ole ma suutnud end lugema sundida. Mul käis aastaid “Surmav igavus”, vabandust, “Surmav valge” raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja lõpuks andsin alla. Olgu siis “Bard Beedle’i lood”. Lugemiselamus on kröömikese positiivsem, kui lihtsat, et jah, see oli loetav, aga mingeid rõõmuhõiskeid mu poolt ei tule. Muinasjutud ise olid täitsa okeid, aga kommentaarid olid mu jaoks liiga näpuga näitavad ja ärapanevad. Küll aga ma tunnustan head tahet, selle raamatu tulu läks Children’s High Level Group heategevusfondile ja küllap mõnel lapsel on nüüd natuke parem, kui ilma selle fondita olnuks.