Svjatoslav Loginov “Eikeegi ja ilma nimeta”

Selle raamatu puhul ma tooksin oma lugemiselamuse võrdluse rõivadisaini alalt — lõige on huvitav ja õmblused korralikud, aga materjal on natuke odavavõitu, et esmapilgul iluskena asi, aga kui süvenema hakata ja mälupildis teiste asjadega võrrelda, siis on vahe olemas, on tunda, et siidi asemel on satiin. Lõige oleks siinkohal teemad, mis olid kuidagi südamest ja, kuigi enamus lugusid on paarkend-kolmkend aastat vanad, endiselt aja- ja asjakohased. Õmblused on jutu üldine ülesehitus. No natuke oli liiga puäntidele rõhutud, aga iga jutt suutis sinna oma maailma lugeja ikka sisse tõmmata ning pikematel juttudel oli piisavalt süžeekäänakuid ka. Materjal oleks siis see viimane lihv või stiil, siin jäi minu meelest sutsu vajaka, et natuke liig sirgjooneline ja kuivavõitu. Aga need jutud on mu meelest selle osa ulmekirjanduse, kus ideed ja kaasamõtlemapanemine on olulisem kui selle kirjanduslik väljendus, näiteks ja sellisena on need jutud täitsa head ja toimivad.

Jutud üksiti märksõnadega:
“Habemeajaja” — ajaränd ja arsti elukutse
“Mašake” — etnoulme, nõialugu
“Loojang planeedil Maa” — alternatiivajalugu, keskkonnakaitse
“Tavalise päeva ime” — paralleelmaailmad, armulugu, progressorlus ja palju laipu
“Põllumees” — kauge planeet, ökoloogiline tasakaal
“Sponsor” — poliitika, arsti eetika, teadusuuringute rahastus
“Majake külas” — arvuti poolt juhitud koduke
“Eikeegi ja ilma nimeta” — tulevikulugu, kehades võib olla kaks või rohkemgi teadvust ning üks teadvus võib läbi kanda mitu keha, aga siis sünnib siia ilma erand…

Jaan Martinson kirjutab raamatust siin.

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”.  Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.

Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.

Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Sapkowski “The Last Wish” oli üks esimesi ingliskeelseid raamatuid, mis ma endale kunagi ammu kümmekond aastat tagasi ostsin. Ma olin sellest raamatust nii palju kuulnud ja plaanisin oma tollal suht olematu inglise keele oskusega see raamat ette võtta. Ega ma paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ja siis ilmus eestikeelne tõlge ja ma tormasin poodi ja mulle ei tahetud raamatut müüa, sest kaanekujundaja oli autori nime valesti kirjutanud ja kirjastus kutsus raamatud, et neile õige nimega kaaned ümber panna, tagasi. Ma tegin väga haledat nägu ja ütlesin, et ma tean küll, kuidas autori nime kirjutatakse ja ma tahan KOHE lugema hakata, müüjal läks süda haledaks ja kätte ma selle raamatu sain. Ja hooga ma ka läbi lugesin. Ja hea oli.

Nüüd oli jälle mitu põhjust raamat kätte võtta. Kõigepealt muidugi sari (millest ma olen näinud kahte esimest osa) ja et seetõttu räägitakse Sapkowskist rohkem kui muidu, aga viimase tõuke sain ma ühest FB-lõngast, kus keegi ütles, et ta ei soovita raamatut lugeda. Jäin mõtlema, et kas ma tõesti nii valesti mäletasin…

Võtsin selle kauaoodanud ingliskeelse ette ja lugesin esimese lehekülje, arusaamise kontrolliks lugesin eestikeelset ka. Et jah, aru ma nüüd sain, aga eesti keeles kõlas see kõik hoopis paremini. Ja nii läks eestikeelne järjekordsele ülelugemisele ja ingliskeelne jäi jälle ootele.

Sisust on juba piisavat kirjutatud ja mul ei ole suurt midagi lisada. Mulle tohutult meeldis see slaavi ja lääneeuroopa müütide ja muinasjuttudega mängimine, igas loos oli midagi üllatavat ja miskit, mis pani ammuammuloetuile, olgu need siis Grimmide muinasjutud või Gogoli “Vii” või hoopis Gaimani või de Linti lood, tagasi mõtlema. Kangelased on küll suuresti fantaasiakirjanduse reeglitele vastavad, aga põnevad ja omamoodi ja paraja nükkega. Kokkuvõttes — et on nii närvikõdi kui mõttemänge ning siinseal vilksatav must huumor ei lase asju liiga pühalikuks minna. Mõnus hoogne lugemine.

Hea kolleeg Kaja Kleimann kirjutas kunagi sellest raamatust pikemalt siin: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/01/25/andrzej-sapkowski-viimane-soov/#

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

Luges seda raamatut kevadtalvel Kuressaare-Tartu bussis mu kõrval istunud noormees. Raamatu äratundmiseks piisas vilksti silmanurgast piilumisest ja kuna mul oli kindel plaan see raamat kunagi läbi lugeda, siis siia punkti alla see jäi. Kõrvalepõige — minu suurim lugupidamine kõigile saarlastele, kes on viitsinud Tartus kõrgemas koolis käia, see bussisõit oli kohutavalt pikk!

Hargla vist ikkagi ei ole päris minu kirjanik. Jah, tal on aegade jooksul ilmunud mu meelest mitmeid häid ja väga häid lugusid, aga siia kogumikku neid mu jaoks nagu ei jagunud… Et sellised keskmised. Aga Hargla keskmised, mis tähendab üleüldisel skaalal siiski kirjanduslikust keskmisest midagi rohkemat.

Mulle meeldisid mõned detailid ja Hargla pajatamisoskus ning tahtmine stiiliga mängida ning seeläbi juttude keskkond usutavaks muuta. Juttude alguse- ja keskosad olid nagu täitsa olemas, aga lõpud vajusid kuidagi sohu ära… Aga see, et kirjanikul mingi suurem plaan või mõte nende lugudega ja lugude taga oli, paistis välja küll.

Kõige suurema kaasamõtlemisega lugesin ma vast “Einsteini viimaseid sõnu”. Otsuse eest kogumikku “Mirabilia saladusega” alustada ja “Suvitusromaaniga” lõpetada tuleb lisapunkte. Ja Hargla järgmist ulmekogumikku ootan ma ikkagi ka.

 

Alastair Reynolds “Spioon Europal”

Kolm omavahel ühise maailma ja mõnede tegelaste kaudu seotud juttu: “Spioon Europal”, “Teemantkoerad” ja “Grafenwalderi bestiaarium”. Minu esimene tutvus Reynoldsi loominguga ja ma saan nüüd aru küll, miks tema eelmised asjad Stalkeri võitsid. Tegu on selge ja puhta ulmega, põneva sündmustikuga, uutmoodi maailmaga, mitmekihiliste tegelastega, pinget kruviva ja ootamatu lõpuga hästi kirja pandud lugudega. Võõraid maailmu ja inimeste muundamisi, aga inimloomus, va raibe, on ikka igal ajastul samasugune, nii üllatavalt õilis kui üllatavalt riukalik, omajagu omakasupüüdlik ja ahvatlustele aldis ja samas kohanemisvõimeline ja uute asjade looja.

Miskipärast tekkis tahtmine hakata kõrvale meeldetuletuletuseks ulmekirjanduse teooriat lugema hakata, no kasvõi Jaak Tombergi magistritööd “Ekstrapolatiivne kirjutamine”. Ja Reynoldsit loen ma kunagi kindlasti veel.

Raul Sulbi on järelsõnas küll seletanud, aga pildiliselt ka, et kuidas Reynoldsi lood omavahel seotud on:

Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Kimp jutte (“Must kast” (viiulimängija tehing), “Tegelikult” (üksildane kõrts), “Üksinduse allikas” (Udumäe kuningas), “Saatan Robert” (Tallinna saksa teatritrupp), “Öine palavik” (Flavio vanas majas), “Kolmkümmend minutit mõrva” (krimilugu), “On teil unistus?” (ande hind)), mis mulle eriti ei meeldinud. Niipalju Sandril kirjanduslikku talenti on, et hoolimata mittemeeldimisest, ei olnud tema juttude lugemine vaev. Juttude üldine aines ja teemad (mängud loomemaailma, kõheduse, ajaloo ja kirjanduslike eeskujudega) ei olnud just kuigi uued ja värsked, aga olid üsna vastuvõetavad. Ma küll ei tea, kas Sander nii mõtles, aga hommagena Wilde, Doyle’i, Balzaci, Gogoli, Stevensoni, Poe jt juttudele ning Hitchcocki ja veel ühe ja teise loomingule toimisid need jutud minu jaoks üsna hästi, ilma selle kummarduseta jääks mulle neist juttudest lihtsalt niisama lootusetult vanamoeline mulje. Suuresti on asi minu jaoks lugude tempos, mis jookseb omasoodu ja jääb vahel liiaks venima, olgu siis, kui autorile tema tekst liiga meeldima on hakanud (kuigi ei saa salata, vaimukat sõnaseadmist neis venikohtades siis on ka) või vastupidi, mõni koht on kirja pandud tuimalt, filmi ümberjutustusena, et lugejale peab ju seletama, mis vahepeal juhtus, aga erilist kirjutamisrõõmu sealt ei paista. Teine mure minu jaoks on, et ma näen situatsioone, aga ma ei näe karaktereid. Need lood, mis on alguse saanud tarbetekstidest, ei ole paraku mu meelest korralikku kirjanduslikku kuube selga saanud, aga selles, et nad oma esialgse ülesande täitsid, ma eriti ei kahtle, teistega võrreldes see viimane lugu oli tegelt juba enamvähem. Kõige parema mulje jättis mitteolnud Eestide kogumikus varem ilmunud teatrijutt, ega sealgi põhiintriig või tegelased mulle kaasaelamist pakkunud, aga taust ja õhustik olid minu jaoks usutavalt kirja pandud.

See mulle mittemeeldimine ei tähenda kindlasti lugemishoiatust, igale oma, eksole, proovida ikka võib.

Jüri Kolk “Suur võidujooks”

Elanud-olnud ühes pisikeses puust linnas mees nimega Jüri. Kuna ja kuidas ta sinna sattus, kes seda enam mäletab. Käinud Jüri mööda linna, vaadanud ilma ja inimesi, kuulanud laule ja lugusid, lugenud raamatuid ja vastvalmind värsse ja leidnud, et just tema sõnad ses linnas ja sest linnast puudu on. Hakanud siis Jüri omi lugusid jutustama, jaganud neid muist paberil ja muist interneeduses. Inimesed lugenud ja leidnud, et see hea oli — süda sai kergem, meel helgem, mõte selgem. Isegi kui lood kurvavõitu olnud, rõõm kokkuhakkavatest sõnadest jäänud ikka. Kumu Jüri sõnaseadmisest levinud, nii pisikeses puust linnas kui Põhjalinnas kui mujalgi. Kes aga oma loetud raamatute riiulilt Jüri raamatu kujulise tühja koha leidnud, seadnud sammud vutt-vutt raamatupoe või raamatukogu poole ja mure murtud. Tragimad lugejad pununud paar pärgagi Jürile tänutäheks. Jüri vaadanud seda veidi hämmeldund häämeelega pealt ja asunud uusi lugusid kirjutama. Nii jäänudki.

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Roald Dahl “Kaheksa ootamatut lugu”

Mnjah, inimesed ja maitsed, eksole. Roald Dahl ei ole minu kirjanik, punkti täitmise nimel närisin selle raamatu läbi, aga mingit lugemisrõõmu mul sest polnud, see oli mu jaoks sama igav ja tüütu nagu Jerome’i “Kolm meest paadis”. Kellele aga “Kolm meest paadis” meeldis, saab mu virinat nüüd hoopis lugemissoovitusena võtta. “Hr Botibol” oli minu jaoks sellest kogumikust kõige kabedam lugu.

Heino Gustavson “Igal kohal oma lugu”

Raamat, mida tasub ikka aegajalt kätte võtta, tuletamaks meelde, et rahvalugusid on palju ja erinevaid, et iga kohaga võib olla seotud mõni põnev muistend ja et jutustamisoskus on oluline. Heino Gustavsoni sõnastuses on neid kohapärimusi lust lugeda ja Edgar Valteri pildid annavad palju juurde. Kõik lood siin kogumikus pole tondijutud, aga on neidki siin üksjagu. Sõltuvalt kodukandist on üks meeldejäävamaid ja kaasahaaravamaid minu jaoks see Kastre varavalvuri lugu ning tõeline lemmik on Eestimaa kokkupressimise lugu.

Raul Oreškin “Kui ma vananen…”

Nii hea raamat! Ilus ja sisukas. Ma käisin mitu päeva peale raamatu lugemist õndsa näoga ringi, sest ma olin lugenud Nii Head Raamatut :) Raamatus on 40 võimalust, kus ja kuidas võiks tulla vanadus ja mõnikord ka surm. Kõik lood ei ole ühteviisi head, aga seal on palju väga häid lugusid ja mõttemänge, mõnusas sõnastuses ja rõõmuga loetavad, kaasa- ja edasimõtlemapanevad. Ei saa salata, ulmelisemad tulevikustsenaariumid pakkusid mulle pisut rohkem pinget, aga ka neil realistlikematel oli oma võlu. Minu jaoks on mõttekoht, kas see raamat on jutukogu (siis on tegu erineva tasemega juttudega, mis ei ole võib-olla väga originaalsed, aga kannavad mingit ühtset joont, on mõnusalt kirja pandud ja ulmelisemates juttudes on see sisemine ulmekirjanduse loogika olemas) või pigem romaan novellides (sel juhul on mu jaoks tegu päris kena tervikuga). Lugetagu :)