Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Sapkowski “The Last Wish” oli üks esimesi ingliskeelseid raamatuid, mis ma endale kunagi ammu kümmekond aastat tagasi ostsin. Ma olin sellest raamatust nii palju kuulnud ja plaanisin oma tollal suht olematu inglise keele oskusega see raamat ette võtta. Ega ma paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ja siis ilmus eestikeelne tõlge ja ma tormasin poodi ja mulle ei tahetud raamatut müüa, sest kaanekujundaja oli autori nime valesti kirjutanud ja kirjastus kutsus raamatud, et neile õige nimega kaaned ümber panna, tagasi. Ma tegin väga haledat nägu ja ütlesin, et ma tean küll, kuidas autori nime kirjutatakse ja ma tahan KOHE lugema hakata, müüjal läks süda haledaks ja kätte ma selle raamatu sain. Ja hooga ma ka läbi lugesin. Ja hea oli.

Nüüd oli jälle mitu põhjust raamat kätte võtta. Kõigepealt muidugi sari (millest ma olen näinud kahte esimest osa) ja et seetõttu räägitakse Sapkowskist rohkem kui muidu, aga viimase tõuke sain ma ühest FB-lõngast, kus keegi ütles, et ta ei soovita raamatut lugeda. Jäin mõtlema, et kas ma tõesti nii valesti mäletasin…

Võtsin selle kauaoodanud ingliskeelse ette ja lugesin esimese lehekülje, arusaamise kontrolliks lugesin eestikeelset ka. Et jah, aru ma nüüd sain, aga eesti keeles kõlas see kõik hoopis paremini. Ja nii läks eestikeelne järjekordsele ülelugemisele ja ingliskeelne jäi jälle ootele.

Sisust on juba piisavat kirjutatud ja mul ei ole suurt midagi lisada. Mulle tohutult meeldis see slaavi ja lääneeuroopa müütide ja muinasjuttudega mängimine, igas loos oli midagi üllatavat ja miskit, mis pani ammuammuloetuile, olgu need siis Grimmide muinasjutud või Gogoli “Vii” või hoopis Gaimani või de Linti lood, tagasi mõtlema. Kangelased on küll suuresti fantaasiakirjanduse reeglitele vastavad, aga põnevad ja omamoodi ja paraja nükkega. Kokkuvõttes — et on nii närvikõdi kui mõttemänge ning siinseal vilksatav must huumor ei lase asju liiga pühalikuks minna. Mõnus hoogne lugemine.

Hea kolleeg Kaja Kleimann kirjutas kunagi sellest raamatust pikemalt siin: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/01/25/andrzej-sapkowski-viimane-soov/#

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

Luges seda raamatut kevadtalvel Kuressaare-Tartu bussis mu kõrval istunud noormees. Raamatu äratundmiseks piisas vilksti silmanurgast piilumisest ja kuna mul oli kindel plaan see raamat kunagi läbi lugeda, siis siia punkti alla see jäi. Kõrvalepõige — minu suurim lugupidamine kõigile saarlastele, kes on viitsinud Tartus kõrgemas koolis käia, see bussisõit oli kohutavalt pikk!

Hargla vist ikkagi ei ole päris minu kirjanik. Jah, tal on aegade jooksul ilmunud mu meelest mitmeid häid ja väga häid lugusid, aga siia kogumikku neid mu jaoks nagu ei jagunud… Et sellised keskmised. Aga Hargla keskmised, mis tähendab üleüldisel skaalal siiski kirjanduslikust keskmisest midagi rohkemat.

Mulle meeldisid mõned detailid ja Hargla pajatamisoskus ning tahtmine stiiliga mängida ning seeläbi juttude keskkond usutavaks muuta. Juttude alguse- ja keskosad olid nagu täitsa olemas, aga lõpud vajusid kuidagi sohu ära… Aga see, et kirjanikul mingi suurem plaan või mõte nende lugudega ja lugude taga oli, paistis välja küll.

Kõige suurema kaasamõtlemisega lugesin ma vast “Einsteini viimaseid sõnu”. Otsuse eest kogumikku “Mirabilia saladusega” alustada ja “Suvitusromaaniga” lõpetada tuleb lisapunkte. Ja Hargla järgmist ulmekogumikku ootan ma ikkagi ka.

 

Alastair Reynolds “Spioon Europal”

Kolm omavahel ühise maailma ja mõnede tegelaste kaudu seotud juttu: “Spioon Europal”, “Teemantkoerad” ja “Grafenwalderi bestiaarium”. Minu esimene tutvus Reynoldsi loominguga ja ma saan nüüd aru küll, miks tema eelmised asjad Stalkeri võitsid. Tegu on selge ja puhta ulmega, põneva sündmustikuga, uutmoodi maailmaga, mitmekihiliste tegelastega, pinget kruviva ja ootamatu lõpuga hästi kirja pandud lugudega. Võõraid maailmu ja inimeste muundamisi, aga inimloomus, va raibe, on ikka igal ajastul samasugune, nii üllatavalt õilis kui üllatavalt riukalik, omajagu omakasupüüdlik ja ahvatlustele aldis ja samas kohanemisvõimeline ja uute asjade looja.

Miskipärast tekkis tahtmine hakata kõrvale meeldetuletuletuseks ulmekirjanduse teooriat lugema hakata, no kasvõi Jaak Tombergi magistritööd “Ekstrapolatiivne kirjutamine”. Ja Reynoldsit loen ma kunagi kindlasti veel.

Raul Sulbi on järelsõnas küll seletanud, aga pildiliselt ka, et kuidas Reynoldsi lood omavahel seotud on:

Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Kimp jutte (“Must kast” (viiulimängija tehing), “Tegelikult” (üksildane kõrts), “Üksinduse allikas” (Udumäe kuningas), “Saatan Robert” (Tallinna saksa teatritrupp), “Öine palavik” (Flavio vanas majas), “Kolmkümmend minutit mõrva” (krimilugu), “On teil unistus?” (ande hind)), mis mulle eriti ei meeldinud. Niipalju Sandril kirjanduslikku talenti on, et hoolimata mittemeeldimisest, ei olnud tema juttude lugemine vaev. Juttude üldine aines ja teemad (mängud loomemaailma, kõheduse, ajaloo ja kirjanduslike eeskujudega) ei olnud just kuigi uued ja värsked, aga olid üsna vastuvõetavad. Ma küll ei tea, kas Sander nii mõtles, aga hommagena Wilde, Doyle’i, Balzaci, Gogoli, Stevensoni, Poe jt juttudele ning Hitchcocki ja veel ühe ja teise loomingule toimisid need jutud minu jaoks üsna hästi, ilma selle kummarduseta jääks mulle neist juttudest lihtsalt niisama lootusetult vanamoeline mulje. Suuresti on asi minu jaoks lugude tempos, mis jookseb omasoodu ja jääb vahel liiaks venima, olgu siis, kui autorile tema tekst liiga meeldima on hakanud (kuigi ei saa salata, vaimukat sõnaseadmist neis venikohtades siis on ka) või vastupidi, mõni koht on kirja pandud tuimalt, filmi ümberjutustusena, et lugejale peab ju seletama, mis vahepeal juhtus, aga erilist kirjutamisrõõmu sealt ei paista. Teine mure minu jaoks on, et ma näen situatsioone, aga ma ei näe karaktereid. Need lood, mis on alguse saanud tarbetekstidest, ei ole paraku mu meelest korralikku kirjanduslikku kuube selga saanud, aga selles, et nad oma esialgse ülesande täitsid, ma eriti ei kahtle, teistega võrreldes see viimane lugu oli tegelt juba enamvähem. Kõige parema mulje jättis mitteolnud Eestide kogumikus varem ilmunud teatrijutt, ega sealgi põhiintriig või tegelased mulle kaasaelamist pakkunud, aga taust ja õhustik olid minu jaoks usutavalt kirja pandud.

See mulle mittemeeldimine ei tähenda kindlasti lugemishoiatust, igale oma, eksole, proovida ikka võib.

Jüri Kolk “Suur võidujooks”

Elanud-olnud ühes pisikeses puust linnas mees nimega Jüri. Kuna ja kuidas ta sinna sattus, kes seda enam mäletab. Käinud Jüri mööda linna, vaadanud ilma ja inimesi, kuulanud laule ja lugusid, lugenud raamatuid ja vastvalmind värsse ja leidnud, et just tema sõnad ses linnas ja sest linnast puudu on. Hakanud siis Jüri omi lugusid jutustama, jaganud neid muist paberil ja muist interneeduses. Inimesed lugenud ja leidnud, et see hea oli — süda sai kergem, meel helgem, mõte selgem. Isegi kui lood kurvavõitu olnud, rõõm kokkuhakkavatest sõnadest jäänud ikka. Kumu Jüri sõnaseadmisest levinud, nii pisikeses puust linnas kui Põhjalinnas kui mujalgi. Kes aga oma loetud raamatute riiulilt Jüri raamatu kujulise tühja koha leidnud, seadnud sammud vutt-vutt raamatupoe või raamatukogu poole ja mure murtud. Tragimad lugejad pununud paar pärgagi Jürile tänutäheks. Jüri vaadanud seda veidi hämmeldund häämeelega pealt ja asunud uusi lugusid kirjutama. Nii jäänudki.

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Roald Dahl “Kaheksa ootamatut lugu”

Mnjah, inimesed ja maitsed, eksole. Roald Dahl ei ole minu kirjanik, punkti täitmise nimel närisin selle raamatu läbi, aga mingit lugemisrõõmu mul sest polnud, see oli mu jaoks sama igav ja tüütu nagu Jerome’i “Kolm meest paadis”. Kellele aga “Kolm meest paadis” meeldis, saab mu virinat nüüd hoopis lugemissoovitusena võtta. “Hr Botibol” oli minu jaoks sellest kogumikust kõige kabedam lugu.

Heino Gustavson “Igal kohal oma lugu”

Raamat, mida tasub ikka aegajalt kätte võtta, tuletamaks meelde, et rahvalugusid on palju ja erinevaid, et iga kohaga võib olla seotud mõni põnev muistend ja et jutustamisoskus on oluline. Heino Gustavsoni sõnastuses on neid kohapärimusi lust lugeda ja Edgar Valteri pildid annavad palju juurde. Kõik lood siin kogumikus pole tondijutud, aga on neidki siin üksjagu. Sõltuvalt kodukandist on üks meeldejäävamaid ja kaasahaaravamaid minu jaoks see Kastre varavalvuri lugu ning tõeline lemmik on Eestimaa kokkupressimise lugu.