Nadine Gordimer “July rahvas”

Otsisin USA antipoodi ja hulpisin keset India ookeani, lähemale jäid Antarktika, Austraalia, Madagaskar, Mosambiik ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Tuli mõte lugeda “Minu…” sarja, aga need autorid on kõik na noorekesed. Siis jäi valikuks LAV, sealt on kaks kirjandusnobelisti, neist valisin naise.

Kui Tiina sõnastas teema “loe selle piirkonna loodusest, kultuurist või poliitikast”, siis ma kahtlustan, et ta pidas silmas aimekirjandust, aga kuna ta seda otsesõnu välja ei öelnud, siis võtsin ikkagi ilukirjanduse, sest mu meelest annab ilukirjanduse lugemine võõra maa kohta natuke rohkem üldist arusaama, kui annaks reisijuhi või muu teaberaamatu lugemine. Kusjuures mu meelest igapäevaeluolu detaile saab kõige paremini kätte krimkadest, üldist meelsust ulmekatest.

Mis ma siis sellest raamatust teada sain? Ei suurt miskit, mida ma enne juba ei teadnud — et on pinged valgete ja mustade ja mustade ja mustade vahel, et on kaevandused ja Krügeri rahvuspark, et on kaasaegsed linnad ja savannid-onnid. Nipet-näpet eluolulist ja looduskirjeldused juurde. Raamat on kirjutatud 1981, tundub, et ajendatuna Soweto ülestõusust 1976. aastal. Raamatus kirjeldatud massirahutused said tegelikkuseks hiljem, väiksemas mõõtkavas ja rahumeelsema lahendusega (Mandela oli ikka imemees, et ta üheksakümnendatel selles suures segaduses mingigi tasakaalu suutis luua), aga see kirjaniku tunnetus, et vanamoodi see asi enam kesta ei saa, läks käiku küll. Lootus kunagi sel maal kõigil koos rahulikult elada on ilus (ja meenutab kuidagi Tšehhovit), aga valge elanikkonna väljaränne, millest raamatus vaid üksikisiku ja idee tasandil räägitakse, on praegu trend.

Mul on tunne, et ma ei saagi päris ja põhjani aru saama “valge mehe süüst”, sest eestlastel puudub ajaloos see kogemus, et olla kolonisaator (lätlastel on see muide olemas, 17. sajandil oli Kuramaa hertsogiriigil kolooniad Tobago saarel Lõuna-Ameerika rannikul ja Gambia jõe suudmealal Lääne-Aafrikas ning sealkandis võivat tänini läti perekonnanimesid kohata), seega mingid kihid ses raamatus jäid puhtteoreetiliseks, kuigi ma saan aru, et olid määratud just sellele nupule vajutama. Ja need nupud, et kuidas inimesed kriisisituatsioonis käituvad ja kuidas mingite parameetrite muutudes muutub ka grupidünaamika, mind praegusel hetkel eriti ei huvitanud, kuigi need vist olidki poliitilise olukorra kriitika kõrval raamatu peateemad.

Niiet see lugemine hinge ei läinud, romaan tundus pigem ajaloose väärtuse kui kaasaegse kirjandusena. Mitmes mõttes oli minu jaoks Lõuna-Aafrika Vabariigi kohta kaasahaaravam ja silmi avama panev hoopis kunagi ammu näppu jäänud fotograaf Juhan Kuusi näituse kataloog. Aga mõttelisel kaardil sain linnukese kirja, et sealt kaugelt maalt kah miskit loetud.

Lõppu üks ilus pilt Nelson Mandelast ja Nadine Gordimerist:

Fredrik Backman “Ärevil inimesed”

Inimesed on lollakad! Inimesed on imelised! Kõik, ka need, kes paistavad läbi elu minevat nagu kuum nuga läbi või, on kuidagi katki ja teibiga kokku tõmmatud. Mõni teip peab paremini ja mõni kipub laperdama, mõni hakkab ainult niiske ilmaga servadest lahti tulema, aga elu tahab elamist ja pea püsti, homme on sinu ülejäänud elu esimene päev…

Inimesed on naljakad! Inimesed on traagilised! Üksteisest möödarääkimise hirm ja vaiksed mõistmishetked. Sündmused, mis jäävad kummitama läbi elu. Näitemängud, mida me mängime, et elu oleks talutav. Things I do for love. Lein ja elu mõte.

Inimesed on erinevad! Tosinkond tegelast erinevate saatuste ja väljendusviiside ja käitumismustritega peaksid lugeja panema mõtlema pea iga vastutulija kohta, et huvitav, milline on tema lugu, miks ta reageerib mingitele asjadele just nii nagu ta reageerib ja kas tal on vajadusel võtta parajal hulgal teipi…

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noortekas — kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb.

See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see n Donna Tratti “Ohakalinnule” kuigi palju alla ka jää. Ugrimugriduumiku jaoks on natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga optimistlikuma meelelaadiga inimeste jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga misipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus neljas raamat, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kulturikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.

Peategelased on suure osa elust paguluses elanud Tebe, kelle elutöö on James Joyce’i tõlkimine läti keelde, ning määramatus vanuses algaja naiskirjanik, keda Tebe oma kirjades Tütrekeseks nimetab. Nende kummaline ja ilus sõprus on raamatu telg. Vorm on ühtaegu lopsakas (palju tsitaate, erinevad registrid, on nii epistolaarset kui kirjeldavat kui sisekaemuslikku) ja napp (palju lühilauseid ja ütlemata jätmisi). Kõige toredam vist ongi see, et autor ei alahinda lugejat, vaid on üsna kindel, et lugeja suudab tema kirjutatuga kaasa mõelda, ise seoseid tekitada ja sealt edasi minna.

Tõlkijale on see raamat paras pähkel. Hannes Korjus on teinud mu meelest suurepärase töö, tema sõnavalik on täpne ja hea nüansitunnetusega ning paistab välja ka see, et ta pole peljanud vajadusel abi küsida.

Hilisem taustauuring tõi välja, et tegelikult on see tõsielusugemetega raamat, Tebe on Dzintars Sodums ja Tütreke Nora Ikstena ise. Niiet mõneti siis ka mälestusteraamat. Võib-olla mõnele lugejale on see infokild kasuks ja reklaamiks, ma ise kuulun küll nende hulka, kel on hea meel, et sellest takkajärgi teada sai, aga inimesi on erinevaid, eksole.

Raamatumuljeid pole netis just palju, Sehkendaja kirjutas https://sehkendaja.wordpress.com/2020/02/15/17-nora-ikstena-mees-sinises-vihmamantlis/

Dimitri Verhulst “Kahju olnud asjadest”

Saatusepa valikusse sobis hästi, sest eelmine oli britt, kes elab USAs, Dimitri Verhulst on belglane, kes kes kirjutab hollandi keeles (suuremalt jaolt kirjutavad belglased vist prantsuse keeles (või on lihtsalt nii eesti keelde sattunud, et tõlgitud on peamiselt prantsuskeelseid belglasi), aga hollandi keel on Belgias täitsa ametlik keel, seda ma sain tegelikult alles nüüd teada), niiet ma võtsin sellega Madalmaad ühtekokku.

Kui ma sattusin üle hulga aja Untsakate esimesi salvestusi kuulama, tabasin end mõttelt, et no miks üldse keegi veel üritab mingit joodikkirjandust kirjutada, eesti rahvas on kõik olulise juba 100-150 aastat tagasi laulu sisse pannud ja ega sinna lisaks midagi uut nagunii kellelgi öelda ei ole. Ja ma arvan praegugi nii, erinevus on detailides ja sõnastusviisis ja pisut ka olustikus, aga põhiolemus on sama. Suures osas sobib see raamat päris hästi Untsakate joodiku-lauludega, enamalt jaolt nende melanhoolsematega, vahele ka krõbedamaid palu ja kõrtsimöllu ning pisteliselt härdaid kasesalusid. Rahvaluulest ja joomalauludest on raamatus ka pisut juttu. Teine suur muusika-teema raamatus on Roy Orbison. Millest peale joomise ja muusika veel räägitakse — no lugege ise (või lugege sisukokkuvõtteid).

Mul on peale lugemist suht segased tunded, et ühtpidi ja teistpidi, aga kirjutada Verhulst mõistab, see on küll kindel. On koomilist, on traagilist, on sotsiaalkriitikat ja sügavat mõistmist. Osad asjad lihtsalt on sellised, nagu nad on. Nõuab suurt julgust seda ausalt näha ja veel suuremat julgust sellest ausalt kirjutada.

 

Katriin Fisch “Lubaduste lennurada”

Mis on head? — Korralikud laused ja korrektne eesti keel. Ja mõned detailid. Ajalisel ülesehitusel polnud ka midagi viga. — Mis on halba? — Igav, nii lõpmatult igav. Ja mõned eriti tüütud detailid. Ebaloomulik dialoog ja kiretud karakterid. Kõige enam masendasid mind tegelaste riietuste kirjeldused. — Mis see raamat olla tahab? — Ma ei tea. Naisteka jaoks on mu meelest liialt veniv ja targutav, kirjaniku arenguromaaniks liig pealispindne, ajastupildi jaoks ebausutav, psühholoogilise romaani jaoks liiga palju kantseliiti ja tarbetut ilukõnet ning liiga vähe süvenemist ning iga eelmainitud asja jaoks on liiga vähe emotsiooni. Aga kõigi eelmainitute alged on olemas. — Loovkirjutamise harjutus? — Jaa, see sobib küll, harjutuse või proovitööna ütleks, et täisa kabe. — Kokkuvõttes? — Võib olla, et selle raamatu jaoks on võti täitsa olemas, ainult mina ei leidnud üles… Aga võib ka olla, et ma viskasin kõik võimalikud võtmed ise põõsasse hetkel, kui lugesin esimest rõiva-kirjeldust, et pisiasi, aga kohutavalt segav, nagu kivike kingas.

Grigori Služitel “Saveli päevad”

Selle raamatusoovituse sain Sille Rossilt. Esiteks on mu jaoks väga austusväärne tema isiklik väljakutse “üks Punase sarja raamat kuus”. Ma tean küll, et selles sarjas ilmub valitult häid ja väga väid raamatuid, aga ma ei tea, miks ma sealt nii harva enda lugemislauale midagi valin. Teiseks oli mul kassiraamatu lugemise tuju, kuna “Rändava kassi kroonikad” polnud päris see, mida ma tahtsin, siis mõtlesin proovida “Saveli päevi”. Ja Sille Rossi raamatututvustus andis mõttele tuge.

Moskva, kassid, inimesed. Peategelane Saveli jõuab olla tänavakass, kodukass ja töökass, igat rolli korda mitugi. Tark ja rahutu hing, kes leiab nii ilusaid sõprussidemeid kui näeb ka inimeste halvemat poolt, võtab stoilise tänuga vastu pakutu ja tavaliselt laseb jalga, kui aimab, et tema tingimused lähevad alates mingist punktist ebamugavaks. Ta kohtub väga erinevate inimestega ja erinevate kassidega, aga kuigi raamatu kompositsioon minu meelest veidi lonkab, siis üldjoontes on inimesed ja kassid tasakaalus. Sõnastus on omapärane ja lopsakas ja stiilimuutustega ja omajagu vimkadega, usun, et Erle Nõmm on tõlkides andnud oma parima.

Kassi silme läbi vaadatut lugedes jäi eriti meelde kaks nüanssi: et kassid mäletavad käsi (kui tõene see on, ma ei tea, aga usutav on see küll) ja et hulkuvate kasside heategijad on suuresti mehed — turvamehed, kojamehed, politseinikud, kirgiisi kalevipojad — vene kontekstis tundub see isegi usutav või on lihtsalt asi selles, et autori tutvusringkonnas on kasse armastavaid mehi rohkem.

Igatahes on see tugev debüüt, mida soovitada nii kassilembikutele, vene kirjanduse austajatele kui uuehoolikutele.

Hendrik Groen “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”

“Vanurid on uued vampiirid!”

Umbkaudu nii on vahel praegust raamatutrendi iseloomustatud. Ja tõesti, ilma suurema vaevata tuleb pähe rida toredaid vanemaealiste peategelastega raamatuid, n: Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”, Catharina Ingelman-Sundberg “Vanaproua, kes röövis panka” ja selle järg “Laenamine on hõbe, röövimine kuld”, Fredrik Backman “Mees nimega Ove”, John Scalzi “Vanamehe sõda”.

Selle raamatu peategelase vanus on juba peakirjas olemas, sissejuhatavat infot veel niipalju, et tegu on Hollandi autori debüütromaaniga ja tegu on tiba tõsisema raamatuga kui eelpoolloetletud. Tegevuskoht — hooldekodu Amsterdamis, tegevusaeg — 2013. aasta, tegelased — jah, olulised ongi tegelased.

Kuigi see raamat mulle meeldis, on seda kuidagi raske konkreetsele inimesele soovitada — teema või teistsugune huumoritunnetus võivad hellaks kohaks osutuda — , aga niimoodi üldiselt võin enda poolt soovitussõnad kaasa öelda küll.

Üle hulga aja tabas mind soov raamatust lauseid välja kirjutada. Ja neid lauseid sai palju! Vast ei lähe märulifilmi treileriks asi kätte ära, kui ma mõnda siin jagan. Ja nagu ikka sel puhul, osad laused on lihtsalt toredad-tabavad-mõtlemapanevad ja osadel on tegelikult oluline ka kontekst.

Peaksin olema tänulik iga õnneliku päeva eest, aga kuigi pingutan kõigest väest, ei piisa sellest alati.

Vanadus on in. Vähemasti filmides, raamatutes ja leheartiklites. Igapäevaelus just erilisest tähelepanust rääkida ei saa, pigem vastupidi.

Terve hulk mu koostisosadest on jõudnud kasutustähtaja lõppu või selle juba pisut ületanud. Plusspoolel: vaim on küllalt selge, et selle lagunemise teadlik tunnistaja olla.

Mõned omadused vanaduses kaovad, aga uudishimu nende hulka ei kuulu.

Vanurid kaotavad nagu lapsedki pidevalt asju, aga neil pole ema, kes teaks, kus kõik on.

Surnud on vanadele inimestele alati tänuväärt kõneaine. Võibolla selleks, et rõhutada: nad ise on veel elus.

Liiga palju on inimesi, kes ennast ja seda, mida teevad, ülemäära tähtsaks peavad. Keegi pole rohkem kui liivatera kõrbes, kübemeke kosmoses. Henk, see oli nüüd natuke pateetiline.

Kui näed kusagil Amsterdami munitsipaalpolitseid, võid kindel olla, et oled turvalises paigas. Probleemseid piirkondi väldivad nad nimelt nagu katku. Niisiis istuvad nad ilusa ilmaga meie maja ees pingil.

Kas inimõigustega saavad asjad kunagi korda ka? Pärast ühe artiklikese lugemist olen optimistlikum. Nimelt valiti ÜRO inimõiguste nõukogusse Venemaa, Kuuba, Hiina ja Saudi Araabia. Inimõiguste rikkumises on neil võimas kogemus, mida seal jagada.

Täheldan, et kirjutamisel on kergelt teraapiline mõju: olen pingevabam ja vähem masenduses. Võibolla oleksin pidanud viiskümmend aastat varem alustama, aga mis sellest enam.

Sellest raamatust ei ole veel kuigi palju kirjutatud, leidsin ühe blogipostituse Kultuuritarbija 60+ blogis.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”

Iseenesest minu jaoks nukravõitu raamat 63-aastasest korralikust koduperenaisest, kes avastab, et ta ei ole mehel mitte ainus, ja otsustab seepeale ise ja üksi hakkama saada. Ametlikku töökogemust tal just palju pole ja tutvusringkondki vähene ja lähedaste sõprade hulk olematu. Tööbüroo kaudu saab ta ühe masust räsitud aleviku noortekeskuse majapidajaks ja siis hakkab juhtuma. Inimesi, eelkõige inimesi, igasuguses vanuses, aga ka üks kena rott ja jalgpall. Naerda turtsuda saab ka, situatsioonikoomika üle eelkõige. Aga jah, Backman on meister, kuidas naeru- ja nutukohti parasjagu timmida, nagu Nüganen eesti teatris. Ja need peatükkide pisut eraldiseisvate lausetega lõpetamised oli mu meelest hea ja mõjuv stiilivõte.

Nukramate kohtadede puhul tulid reaalelu paralleelid tugevalt sisse, n ma ei suutnud aru saada, et pealt 70sed õedvennad viitsivad veel vaielda ja kauna kanda, et kes oli ema lemmiklaps, aga ju see on ikkagi oluline ja määrav, või masust räsitud alevi puhul Lõuna-Eesti kolleegi märkus oma koduküla kohta, et ah, mis seal ikka on, kõik, kel jalg vähegi kannab, on Soomes tööl, kodus on need, kes vallast palka saavad, väiksed lapsed, paduvanakesed ja põhjajoodikud, ja mitte ainult mehed pole kalevipojad, vaid ka emad ja vanaemad … no jne …

Arikawa Hiro “Rändava kassi kroonikad”

Ma nüüd ei teagi kohe… Et ühtpidi nagu on — nunnukas ja pisarakiskuja ja kurnjäu — aga teisalt nagu ei ole ka. Kõige suurem pahameele tekitaja on mu enda valed ootused — ma ootasin kassiraamatut ja siis hakkasid inimesed kõva häälega kassist üle rääkima. Sel põhjusel jäi mul pooleli kunagi Õnnepalu “Mandala”. “Rändava kassi kroonika” poolelijätmisest oleks tegelt kahju olnud, sest raamat läks edenedes paremaks. Kui ma alul keeldusin seda mõttes kirjanduseks nimetamast liigitades selle “hinge pealt ära ütlemise” raamatuks (ja sellisena oli see üsna vastuvõetav), siis lõpupoole võis juba sõna kirjandus ka kõne alla tulla, kuigi niigi õhukesse raamatusse oli sisse lipsanud liigseid korduseid ja täitelehekülgi, vahepealne rasvase kirja kasutus oli pigem segav kui lugemist abistav ning peategelane on nii padupositiivne, et isegi sirgjoonelisuse etalonil Howardil on mitmekülgsemaid karaktereid. Ühesõnaga — ma oleks tahtnud selles raamatus näha rohkem kassi ja vähem inimesi, vihje Heinleini uksi suvesse otsivale kassile oli küll tore, aga ei päästnud päeva. Aga kuna kõik teised siin grupis on seda raamatut kiitnud, siis lugege ikka ja vaadake, mis teie sest leiate… Loodetavasti seda, mida lubab kirjastuse saatesõna: “See poeetiline, haruldase õrnuse ja huumoriga kirjutatud lugu, mis leiab aset Jaapani vahelduvate aastaaegade taustal, pakub põnevust ja jutustab kaasahaaravalt kõikvõimalikest elus ette tulevatest ootamatutest olukordadest ja juhtumistest. See räägib sõpruse ja üksinduse väärtusest ja äratundmisest, millal võtta ja millal anda. „Rändava kassi kroonikate“ sõnum on, et iga armastusest kantud tegu – olgu see siis kuitahes tilluke – võib muuta meie elu. See liigutav lugu on puudutanud tuhandeid lugejaid üle kogu maailma.” Vast oleks minagi seda rohkem leidnud, kui ma nii põikpäiselt ainult kassi vaatepunkti poleks taga ajanud…