Habib Selmi “The Scents of Marie-Claire”

Need märtsikuiste tähtpäevdega riigid ei tundunud mulle kirjanduslikult eriti huvitavatena. Aga Tuneesia jäi kuidagi painama ja eelmise aasta lõpus kammisin guuglit ja otsisin ingliskeelset kaasaegse Tuneesia kirjaniku võimalikult odavat raamatut. Märtsi lõpuks jõudis raamat kohale.

Ma ei arva, et see on mingi eriline tippteos või suurepärane kirjandussaavutus, aga see on üsna huvitav ja kergelt loetav näide Tuneesia kaasaegsest kirjandusest. Armastusromaan, mis toimub Pariisis, osapoolteks postkontoris töötav põline pariisitar ja Tuneesia kolkakülast Pariisi ülikooli araabia luule lektoriks jõudnud (kuid samal ajal ka hotellis töötav) mees. Sellised argised, igapäevased, samas ikka ja alati erilised armastuse tärkamised, märkamised, avastused, kohanemised, rituaalid, üksteisega arvestamised, väikesed vastutulekud teineteise soovidele, harjumised ja mineviku jagamised, aga ka aegapidi tekkivad ärritused, erinevad tahtmised, tüdimused ja tühjast tüli tõusmised. Kultuuride kokkupõrge ka, kuigi mõlemad püüavad vägagi, et see võimalikult pehme oleks. Aga läheb nagu läheb, no minategelane näeb ikka üksjagu vaeva ka, et halvasti läheks, st käitub meelega nõmedalt, ja lõpuks on vaid mälestus hõngusest…

1951. a Tuneesias sündinud Habib Selmi on Pariisis araabia kirjanduse professor ja “Marie-Claire hõngused” oli 2009. a. nn Araabia Bookeri ehk rahvusvahelise araabia kirjanduse auhinna lühilistis.

Penelope Lively “Foto”

Sellest raamatust närisin end punkti pärast läbi, raamat oli just nii igav, nagu kaanepilt lubas. 300 lehekülge soigumist, et inimesed ei ole alati just sellised, nagu me neid ette kujutame, et inimestel on erinevad soovid, motiivid, probleemid, loomused. Ülla-ülla.

Maastikuarhitektuurist ja suhtedraamadest viitsin ma nii palju teada saada ainult siis, kui sellest räägib mu sõbranna (või kui see on segatud mõnusa ulmega :) ), muidu — hoidke omale. Ei ole halb raamat, aga oli mulle ebasobiv raamat.

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Nüüd võtsin kuulda ka Triinu Rannaääre soovitust. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Ma ei ole just kuigi agar raamatutest tsitaatide noppija, aga seekord ei suutnud vastu panna (tsitaadid on suvalises järjekorras):

*Lumi oli just sadanud ja
madal talvine Päike tupsutas talle puna palgele.*

*Kõige parem on rääkida ikka iseendaga.
Vähemalt ei ole siis vääritimõistmist.*

*Jäljed lumel dokumenteerisid siin iga liikumist, lumi
pani hoolika kroonikuna kirja Loomade ja inimeste sammud.*

[Tõlkimisest] *Las ilmutab oma mõistuse pimikus
inglise negatiividest poola lauseid.*

*Mingi mõttes on temasugused isikud — kes
valdavad sulge — hädaohtlikud. Kohe kerkib esile kahtlus,
et asjad ei ole nii, nagu näivad — et mitte tema ise kui isik,
vaid silm, mis lakkamatult vaatab, muudab selle, mida ta näeb, lauseteks; ja nii kisub ta tegelikkuse paljaks sellest,
mis on kõige tähtsam — väljendamatusest.*

*Meile taskulambiga valgust näidates kiskusin pimedusest välja heledaid laike, millest oli kadunid iga värv.*

*Vihma sadas ja prožektorite valguses muutusid vihmapiisad
pikkadeks hõbeniitideks, justkui kard jõulukuusel.*

[Õuduskirjandusest] *Selliste asjade lugemine nähtavasti
süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest
kõige hullemas, ja õpetas optimismi.*

*Need mäed tekkisid arvatavasti üksnes selleks, et oleks ilus.*

*Kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.*

*Psüühika on meie kaitsesüsteem — kannab hoolt selle eest, et me kunagi ei mõistaks seda, mis on meie ümber. See tegeleb peamiselt informatsiooni filtreerimisega, ehhki meie mälu võimalused on tohutud. Sest teadmise raskust ei ole võimalik kellelgi kanda.*

*Me elame maailmas, mille ise välja mõtleme.
Me määrame, mis on hea ja mis mitte, joonistame tähenduste kaardi… Ja pärast maadleme kogu elu sellega, mis me endale välja mõtlesime. Probleem on selles, et igaühel on oma versioon, ja seepärast on nii raske inimestel üksteist mõista.*

 

 

Julio Llamazares “Kollane vihm” ja Albert Sánchez Piñol “Külm nahk”

Kirjastus Pegasus on oma kaasaegset tõlkekirjandust tutvustavas sarjas (mis kannab sellist ebaoriginaalset nime nagu “Pegasuse väike sari”) avaldanud järjest kaks romaani Hispaaniast pärit autoritelt: hispaanlase Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja kataloonlase Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”.

Tegevuspaigad ja tegelased on raamatuis küllaltki erinevad – Llamazaresi raamat kirjeldab ühte mahaajäetud küla Hispaanias ja sealset viimast elanikku, Piñolil toimub tegevus üksildasel saarel Antarktika lähistel, osalisteks majakavaht, ilmavaatleja ja meremonstrumid. Aga milleski on need raamatud üsna sarnased.

Mõlemad raamatud räägivad paljuski üksindusest. Kui Llamazaresi tegelane on jäänud päris üksi, siis Piñoli peategelane muust maailmast eraldatud paigas sunnitud seltskonnas on pigem üksildane.

Peategelaste arengus on mitmeid sarnaseid etappe: tegutsemiskihk vaheldub minnalaskmismeeleoludega, mälestustest on kord tuge, teinekord teevad need haiget, kontakte väljaspool olijatega kord otsitakse, kord välditakse paaniliselt, selleks, et enda mina täiesti kaotsi ei läheks, leiutatakse rituaale ja püütakse neid täita. Üksindus võib olla küll piinav, kuid lõppeks oli see mõlema raamatu peategelasel suhteliselt teadlik valik.

Kirjeldused, põhjendused ja meeleolud on raamatuis realistlikud ja usutavad. Mõningane müstiline moment, mida võib enam või vähem võtta unenäolisuse, allegooria või kaalutletud kirjanduslikku võttega, on ka “Kollase vihma” peategelase võime suhelda surnutega ning “Külma naha” inimesesarnased kahepaiksed. Ja mõlemas on see kuidagi õigel kohal ja mõjus.

Raamatust jääb õhku nukker meeleolu, tunnetus, et mingid ajad on pääsmatult kadunud ja elu läheb edasi uute reeglite järgi. Meeleolu rõhutamiseks on kummalgi oma märksõnad – Piñolil tuletorn ja suhted monstrumitega, Llamazaresil kollane vihm, mis uhub minema kõik olnu, murendab maju ja mälu.

Kui keegi küsib, et miks ta peaks neid raamatuid lugema, siis mingit mõistlikku vastust mul anda ei ole. Aga kui te soovite paariks tunniks sukelduda Püreneede-tagusesse kurbusesse, nautides sõnade võimu vormida silme ette pilte, hinge meeleolusid ja pähe seniselitamatuid mõtteid, siis on need raamatud hea valik.

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis

Katja Kettu “Rose on kadunud”

Selle raamatu kohta tahaks eriti ilusti kirjutada, aga kuidagi ei leia neid õigeid sõnu. Ütlen siis märksõna “findiaanlased”. Mu südamele ütleb see sõna nii palju, nii palju, aga neile, kellele ei ütle, soovitan lugeda seda Kadri Jaanitsa imelises tõlkes Katja Kettu raamatut, võib-olla hakkab see sõna neile ka midagi olulist ütlema.

Tõlkija kirjutab raamatust pikemalt https://raamatud.elu24.ee/6832534/naine-kes-on-valmis-raevunult-vastu-hammustama ja ma kopin selle teksti häbenematult siia ka, sest mul on juba kogemusi, kuidas head tekstid netist kaovad. Jätka lugemist

Piret Bristol “Paralleelmeri”

Kui ma olin lõpetanud Piret Bristoli raamatu “Paralleelmeri”, siis esimene emotsioon oli soov öelda autorile aitähh. Päris hea lugemine oli.

“Paralleelmeri” koosneb omavahel üsna lõdvalt seotud juttudest. Teemaks inimesed ja kohad, mälestused ja seosed, juhused ja juhtumised, uned ja elud. Kõik kuidagi väga isiklikud, kuid samas nii äratuntavad. Mustade seintega erakat on paljud näinud, erinevus on detailides. Kohtumised Kirjaniku, Filosoofi, Kapteni ja Sellega, Kes Ei Tea, Kes Ta On võivad moonduda kohtumisteks Kunstniku, Ajaloolase, Metsavahi või Sellega, Kes Teab, Kuidas Asjad Peavad Olema. Salaruumid, mis muudavad ajas ja mälus kohta või asuvad ainult seal, kus teadja silm neid näha võib, on Tartus olemas. Ja üllatust, kuidas üht mõttelõngajuppi harutama hakates hoopis kaugetele mõtterännakutele jõutakse, on vast ka igaüks kogenud. 

See tuttavlikkus pole kummatigi sugugi igav. Selle eest kannavad hoolt eelkõige omamoodi mõtted, laused, sõnad ja sõnastused. Kuigi tekst on parasjagu nii napp kui võimalik ning eelneva ja järgnevaga tugevas seoses, olgu siinkohal üks mulle eriti silmahakanud jutukatke ka ära toodud: “Usk tõenäosusesse ei tasu ennast kunagi ära. Raamatud on meil selleks, et usuksime ebatõenäosusse.” (lk. 61)

Raamatut võib soovitada nii neile, kel aega napib – lugedes keskmiselt paarileheküljelisi jutukesi näiteks üks hommikuse kohvitassi juurde, üks lõunapausi lõpuks ja üks õhtul enne magamaminekut – on 21 päevaga* raamat otsas (seda enam, et raamat on piisavalt väikses formaadis, et seda käekotti panna ning piisavalt hea kujundusega, et seda avalikult kotist välja võtta), kui neile, kel aega küll – need saavad siis parimate kohtade kallal mõnusalt mekutada ja omi mälestusi edasi heietada.

_______________________

*Meie raamatukogus on laenutusaeg on 21 päeva :)

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis

Leena Lehtolainen “Uskusid juba – on meelest läinud”

Romaan algab, nagu nii mitmedki kaasaegsed romaanid (N. Ikstena „Elu pühitsus”, I. McEwani „Amsterdam”, L. Ullmanni „Hüvastijätt Stellaga” jt), matustega.

Raamatus on viis minategelast: kaks õde (tõsine ja töökas üksikema ja üsna naeruväärselt kujutatud järjest uusi elusihte otsiv „hingeline inimene”) ja vend (rannamajakeses üksi elav kirjanik) ning ühe õe kaks täiskasvanud last (laulmist ja muusikateooriat tudeeriv alkoholi-, söömis- ja suhtlemisprobleemidega tütar ja ravimisõltlasest taksojuhist poeg). Võib küll öelda, et tegelased on rohkem tüübid kui karakterid, kuid värvikad ka sellistena.

Igaühel on oma elu, omad probleemid ja omad viisid nende probleemidega toimetulekuks, omad unistused ja püüdlused. Ja oma üksindus. Üks ühine paine on 25 aastat tagasi toimunud mõrv, millest kõigil on pisut erinevad mälestused ja millest keegi eriti rääkida ei taha, aga mis mingil kombel siiski kõiki mõjutab.

Enam läksid mulle küll korda noorema põlvkonna tegemised, kuid omamoodi huvipakkuvad olid kõigi tegelaste sisemonoloogid. Eriti meeldisid mulle üleminekud ühelt jutustajalt teisele: jutt jääb katki poolelt lauselt ja jätkub poolelt lauselt juba teise tegelase suu läbi ja uue mõttega.

Žanrimääratlusega jään ma hätta. Reklaamitud on seda kui krimiromaani, mida ta natunatukene ka on, vormilt pigem naisteka ja sisult olmeromaani moodi, probleemiti arenguromaan (enese otsimine ja leidmine) või ühiskonnakriitiline romaan (alkoholism, töötus, üksindus). Olgu žanriga kuidas on, aga minu meelest annab romaan hea läbilõike Soome ühiskonnast.

Meeleolult sobib raamatut iseloomustama väljend, mida ma olen kasutanud nii mitmegi soome autori teose puhul: „Käsitletakse tõsiseid teemasid ja valusaid probleeme, aga kujutamisviisis on olemas mingi ugrihuumor või iroonia, mis asja pehmendab ja loetu omaseks teeb.”

Üldjuhul julgeks raamatu lugemist soovitada, aga eemale hoidku need, kel tõsine allergia naistekate või soome kirjanduse vastu.

PS. Kummaline pealkiri – “Uskusid juba – on meelest läinud” – on katke poplaulu sõnadest ja annab soome muusikaga kursisolijale mingi vihje, paraku mul jäi see vihje tabamata…

2008, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Jan Kjaerstad “Märgid, mis juhivad armastuseni”

Jan Kjaerstad raamatus “Märgid, mis juhivad armastuseni” on mitu kihti, mida võib nautida nii koos kui eraldi.

Romaani esimeses pooles saab pealkirja võtta sõna-sõnalt: peategelane otsib märkide järgi armastust/armsamat. Hiljem märgi tähendus muutub, asjaliste märkide (A-tähega sõrmus) asemel on käitumuslikud (seljalejoonistatud tähed) märgid. Niisiis romaan armastuse otsimisest, leidmisest, arengust.

Oluline teema on kiri. Raamatus on piki arutluskäike tähekujude ja õige paigutuse tähtsusest mingi teksti mõjulepääsemisel. Seda osa lugesin ma erilise huviga ja tundsin kahetsust, et mul endal puudub oskus ja tunnetus, millega šrifti sobivust tekstiga hinnata.

Mõneti on see romaan saatusest ja sellest kuipalju elus ettejuhtuvad seigad suunavad ja mõjutavad edaspidist elu. Autor tundub saatust uskuvat, olgu näitena toodud kiviraidurist vanaisa kuju aitamas peategelasel tunnetada tähtede jõudu ja omadusi, või tõdemus, et ikka juhtub, kui soovides parimat kukub välja nagu alati.

Aga eelkõige oli see minu jaoks raamat lugudest ja lugude tähtsusest. Romaani põhiosa jutustab peategelase kujunemis- ja armastusloo, vahele on põimitud väikesed mõistujutud tähtedest ning peategelase armastatu on lugude vestja. Lood aitavad üksteist tundma õppida, lugude kaudu mäletatakse minevikku ja luuakse tulevikku. Lood seovad ja ühendavad inimesi. Mõnikord ka lahutavad, kui järgida rohkem märke kui inimesi…

2007, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse”

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kunagi lugesin ma “Põhjamaade romaani” sarja raamatuid päris meelsasti, aga siis tekkis mingi tõrge. Kui ma püüdsin välja mõelda, miks see tõrge tekkis, siis kõige lihtsam vastus on vast, et küllalt sai, ikka seesama mäed ja fjordid ja vilets põllumaa ja eluõhtused kahetsemised, et sellele ja tollele jäi midagi olulist rääkimata, et ilus ja sügav, aga see kõik on juba olnud, kaasaegsemate poole pealt — kui see raamat ei tõota olla parem kui Stig Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruku” lugu, siis ma ei viitsi seda lugeda. Aga siis jäi mulle näppu Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse” ja mõningase sissepiilumise järel tundus mulle, et see on üks väga segane lugu, mida on võib-olla huvitav harutama hakata. Jah. Oli segane. Ja oli huvitav. Ja omamoodi stiilis. Üsna universaalne pagulaste probleem — kui palju siis on viisakas uude maailma minnes vana kaasa võtta ning hirm, et äkki jäi midagi olulist maha ja on nüüd määratud unustusse — ja ka pagulasi vastuvõtva maa probleem — millised kultuurilised erinevused on aksepteeritavad ja kust maalt on tegu riigi vaenlastega, kellega ei saa enam külalislahkelt käituda. Olgu nende piiridega, kuidas on, kui metsa raiutakse, siis laastud langevad ja kannatada saavad tihtipeale (või lausa eelkõige) ka süütud kõrvalseisjad. Ning ükskõik, kuhu neid piire ka tõmmatakse, kellegi jaoks on need ikka valesti ja ebaõiglased. Niigi segase olukorra teeb veel segasemaks mäng aja ja mäluga. Kirja on see kõik saanud kuidagi kaasakiskuvalt, erinevad vaatepunkte ja registreid kasutades, siiasinna araabipäraseid väljendeid ja häšštäge pikites ja düstoopiaõhkkonnaga mängides. Et ma nagu natuke sain aru, mida autor enda jaoks selle raamatuga selgeks mõelda ja teistele öelda tahtis, ning üsna kenasti oli see kirja ka saanud, nuran vaid, et veidi tugevam loogikareha oleks teosele kasuks tulnud, vint sai vist pisut üle võlli keeratud, aga olgu, kunstilised liialdused ja vabadused, mis tegelikult muljet ei muuda, nagu öeldud, huvitav ja edasimõtlemapanev oli see raamat mu jaoks küll, isegi sedavõrra, et ma üsna lahke käega annan lugemissoovitusena edasi. Julm muidugi ka, et kes sellist hoiatust vajab, aga kuna minu jaoks oli see üldjuhul ebausutav, siis mulle see eriti naha vahele ei läinud. Küll aga läks naha vahele see üldine hirm, ma ei olnud nagu varem märganudki, et elame maailmas, kus kõik kardavad kõiki. Hmm.

Nadine Gordimer “July rahvas”

Otsisin USA antipoodi ja hulpisin keset India ookeani, lähemale jäid Antarktika, Austraalia, Madagaskar, Mosambiik ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Tuli mõte lugeda “Minu…” sarja, aga need autorid on kõik na noorekesed. Siis jäi valikuks LAV, sealt on kaks kirjandusnobelisti, neist valisin naise.

Kui Tiina sõnastas teema “loe selle piirkonna loodusest, kultuurist või poliitikast”, siis ma kahtlustan, et ta pidas silmas aimekirjandust, aga kuna ta seda otsesõnu välja ei öelnud, siis võtsin ikkagi ilukirjanduse, sest mu meelest annab ilukirjanduse lugemine võõra maa kohta natuke rohkem üldist arusaama, kui annaks reisijuhi või muu teaberaamatu lugemine. Kusjuures mu meelest igapäevaeluolu detaile saab kõige paremini kätte krimkadest, üldist meelsust ulmekatest.

Mis ma siis sellest raamatust teada sain? Ei suurt miskit, mida ma enne juba ei teadnud — et on pinged valgete ja mustade ja mustade ja mustade vahel, et on kaevandused ja Krügeri rahvuspark, et on kaasaegsed linnad ja savannid-onnid. Nipet-näpet eluolulist ja looduskirjeldused juurde. Raamat on kirjutatud 1981, tundub, et ajendatuna Soweto ülestõusust 1976. aastal. Raamatus kirjeldatud massirahutused said tegelikkuseks hiljem, väiksemas mõõtkavas ja rahumeelsema lahendusega (Mandela oli ikka imemees, et ta üheksakümnendatel selles suures segaduses mingigi tasakaalu suutis luua), aga see kirjaniku tunnetus, et vanamoodi see asi enam kesta ei saa, läks käiku küll. Lootus kunagi sel maal kõigil koos rahulikult elada on ilus (ja meenutab kuidagi Tšehhovit), aga valge elanikkonna väljaränne, millest raamatus vaid üksikisiku ja idee tasandil räägitakse, on praegu trend.

Mul on tunne, et ma ei saagi päris ja põhjani aru saama “valge mehe süüst”, sest eestlastel puudub ajaloos see kogemus, et olla kolonisaator (lätlastel on see muide olemas, 17. sajandil oli Kuramaa hertsogiriigil kolooniad Tobago saarel Lõuna-Ameerika rannikul ja Gambia jõe suudmealal Lääne-Aafrikas ning sealkandis võivat tänini läti perekonnanimesid kohata), seega mingid kihid ses raamatus jäid puhtteoreetiliseks, kuigi ma saan aru, et olid määratud just sellele nupule vajutama. Ja need nupud, et kuidas inimesed kriisisituatsioonis käituvad ja kuidas mingite parameetrite muutudes muutub ka grupidünaamika, mind praegusel hetkel eriti ei huvitanud, kuigi need vist olidki poliitilise olukorra kriitika kõrval raamatu peateemad.

Niiet see lugemine hinge ei läinud, romaan tundus pigem ajaloose väärtuse kui kaasaegse kirjandusena. Mitmes mõttes oli minu jaoks Lõuna-Aafrika Vabariigi kohta kaasahaaravam ja silmi avama panev hoopis kunagi ammu näppu jäänud fotograaf Juhan Kuusi näituse kataloog. Aga mõttelisel kaardil sain linnukese kirja, et sealt kaugelt maalt kah miskit loetud.

Lõppu üks ilus pilt Nelson Mandelast ja Nadine Gordimerist: