Ali al-Muqri “Hurma”

Ega ma seda küll kuidagi oodata ei osanud, et Läti kaasaegne naiskirjandus mind Jeemenisse viib. Aga mustvalgepunane kaanekunjundus tõi välja Jeemeni lipuvärvid ja siin ma siis olen.

“Hurma” tähendab naist, täpsemalt siis kellelegi kuuluvat naist, tavaliselt on “omanikuks” abikaasa, aga sõltuvalt asjaoludest ka isa, vend või mõni muu meessoost sugulane. Sellega on juba üsna palju raamatu teemadest ette antud.

Mulle üllatuseks oligi lugu jutustatud naise vaatepunktist. Peategelane on ühe tõenäolist suhteliselt tavapärase kolmelapselise perekonna noorim tütar. Isa on see, kes asju otsustab, ema on vaikselt kodus, vend ajab omi asju, jõuab olla nii marksist kui mudžahiid, ning vanem õde … vot vanem õde on erand. Tüdruk käib natuke tavakoolis, mõnda aega islamikoolis, natuke isegi ülikoolis. Korraldatud abielu, pühendumine mehe unistustele, natuke reisimist (mille puhul küll lõbureisist kuidagi rääkida ei saa, aga mis annab uusi tutvusi), tagasi koju. Kogu raamatut läbib seksuaalse rahulduse otsing ja seksuaalsuse avaldumise võimalused islamimaailmas ning naise positsioon ja võimalused (ja mittevõimalused).

Peategelase kujutamine oli nii ja naa. Tegu oli suhteliselt hästi kohaneva persooniga, kelle läbi erinevaid tegelasi, motiive, ilminguid avati, kellel ka endal olid omad soovid, tahtmised, eesmärgid, kuigi need soovid kuhugi väga edasi ei viinud. Mõne koha pealt tundus  täitsa usutava kujutamisena ja mõne koha pealt ei tundunud. Aga selles muljes võis täitsa suur osa olla ka minupoolsel kultuurilisel valestitõlgendamisel. 

Väga tore võte oli autoril muusika põimimine raamatusse. Egiptuse lauljatar Om Kalthoum (ka Oum Kalthoum või Umm Kulthum (1898-1975)) oli ja on Araabiamaades tuntud ja armastatud ning tema muusika tundmine annaks raamatu lugemisele palju kaasa.

Üks uid, mis mind lugedes tabas, oli hetk, mil ma tundsin, et see on mingi veider ulmekirjandus, arvutid ja mobiiltelefonid mingis keskaegses külas, modifitseeritud “Kõrge ristiretk” või midagi. Paraku ei ole ulme. See kõik on päriselt. Inimesed, kes on usust ja võimust lolliks länud ja kehtestavad mingeid lolle reegleid, kui muidu ei saa, siis relva abil. Ja rahvas, kes püüab ses reeglterägas kuidagi ellu jääda ja sellega kinnistab reegleid. On neil seal Jeemenis nendega häda, on meil naabritel nendega häda. Ohjah…

Inga Grencberga “Armunud saatusesse”

Mulle meeldis selle raamatu puhul päris mitu asja. Kõigepealt see, et kogu lugu oli ajaliselt nii segiläbi esitatud, vaheldusid aastad 2005, 2020, 2012 jne. On mingid pildi olevikust, aegapidi tekivad ühised mälestused ja aegapidi tulevad esile kuskilt killud minevikust ning nende põhjal siis otsustad, mis inimene on. Peategelane on omadega üsna puntras. Ta küll püüab vaprat nägu teha, aga kui ta isegi tagasi vaatab, siis saab aru, et ega see väga ei õnnestunud. Armastus on vägev asi, aga kui panustada kogu oma armastus mehele, kes sinu kõrvalt jõuab mitu abielu läbi pidada, siis pole see kuigi õnnelik armastus. See puntrasolemise lahtikirjutamine oli teine asi, mis mulle meeldis. Mõjus kuidagi usutavalt ja kaasa tundma panevalt, et ohjah seda elu, mida inimesed ise oskavad keeruliseks elada. Ja erinevad peatükid olid kuidagi erinevas stiilis, vahel rohkem kirjeldavad, vahel emotsionaalsed pursked. Kogu see vaheldumine oli minu jaoks kuidagi õiges rütmis. Miinusema poole pealt — lõpp oli kuidagi meh ja ning seks läks kohati liiga kliiniliseks mu jaoks. Aga kokkuvõttes oli täitsa huvitav lugemine. Kuidagi lätlaslik ja rahvusvaheline ühekorraga.

Stiilinäide:

Sihti mul pole. Igatahes ei tea ma, kuhu õigupoolest suundun. Lasen oma jalgadel end ise kanda. Vananaistesuvi on sel aastal pikem kui tavaliselt, seepärast on linnas kohvikutes ikka veel päikese käes väljas lauad ja toolid. Inimesed jalutavad rahulikult parkides, naudivad jäätist ja kaasavõetud kohvi. Lobisevad, naeratavad, vaatavad sihitult taevasse või lasevad paokil silmi päikesekiirtel põski soojendada. Lapsed nopivad värvilisi vahtralehti, tudengid ja vanurid raamatust tähti. Ma armastan seda linna. 

Ahjaa, ma sain raamatust uue termini — spermaõed. 

Claire Keegan “Sellised väikesed asjad”

Ilusasti kirjutatud pisike raamat Iirimaalt ja Iirimaast. Pealtnäha kammerlik ja igapäevane, paar nädalat 1985. aasta detsembris kestev väga väheste tegelasega lugu, aga kui Iiri olude ja Magdaleena pesumajade olemasoluga pisutki kursis olla, siis vägagi mõjuv ja lõikav raamat. Ja samas sugugi mitte ainult kohalik raamat, probleemiasetus on laias laastus üldinimlik. Lugege Katrini arvustust, tema on osanud kõik emotsioonid ka sõnadesse panna. Kaspar Viilupi ERRis olnud arvustust tasub ka lugeda.

Melissa Payne “Paljude lõppudega öö”

Misasi see nüüd oli? Et ühtpidi on situatsioon üsna omapärane — lumetormi ajal jäävad raamatukokku lumevarju raamatukoguhoidja Nora, turvamees Vlado, värske lesk Marlene, koolitüdruk Jasmine ja kodutu Lewis. Kui juba erinevad inimesed sunnitult koos on, siis tekib nii pingeid kui teatud ühistunnet. Kõige enam on avatud Nora minevik ja mõtted ja kõige vähem saab teada Vladost. Karakterid on isegi olemas, kuigi liiga stereotüüpsed, aga küllaltki usutavad. Probleemide pundar, mis öisest vestlust välja koorub, on päris lahmakas: tervis, sõltuvus, kaassõltuvus, lein, üksindus, süütunne, oma eesmärkide seadmine ja püüdmine, sassis perekonnalood ja sassimineku äärel sõpruslood. Lugedes oli valdavalt peaaegu päris kirjanduse moodi, siitsealt logises, aga üldiselt polnud väga viga. Ja siis tuli lõpp ameerikaliku suhkruglasuuriga. Et ühtpidi kena, et autor tegelastele õnnelikke lõppe välja mõtles, aga ega need mõnede tegelaste puhul kuigi usutavad tundunud. Kokkuvõttes mõjus see raamat kuidagi programmilisena ja see ei olnud eriti hea tunne. Ei soovita ega hoiata. Mu jaoks keskpärane lugu.

Tarmu Kurm “Tinnitus. DJ on jumal on DJ”

Sellest raamatust on Lugemise väljakutse grupis juba nii palju kirjutatud, et ma ei oska nagu midagi lisada…

Võib-olla seda, et mulle meeldis, et olid erinevad ajad ja seoses sellega erinevad stiilid — nii üheksakümendate pidu ja hõissa kui tänapäevane elule käega löönud keskealise liin kui kuuekümnendate kirjavahetus ei oleks üksi mu meelest raamatut välja kandnud, aga niimoodi vaheldumisi oli see “päris kirjanduse” mek man ja ei tekkinud tunnet, et ma mõnda täielikku isetegevuslast loeks.

See neljas liin ehk kokkusurutud muusikatutvustused olid omaette ooper, just parasjagu sellises stiilis sutsakad, mida paras raadios lugude vahel ette kanda. Mu maitse jaoks oli seal liiga palju rõhku plaatide müüginumbritel, aga üldjoontes täitsa asised tekstid. Ühtteist tuli nagu tuttavat ette ka, aga mu enda suhet üheksakümnendate diskoskeenega iseloomustab vast see, et ma ei suuda üheksakümnendatest ühtegi diskorit peale Kalev K ja Raul Saaremetsa meenutada.

Siia ja sinna, suht ok ajaviitelugemine.

Aga — lausa andestamatu on see, et ma raamatu mõjul läksin ja kuulasin juutuubis ära selle neetud “Udrase räpi”. Oeh. Seda meenutust ma üheksakümnendatest küll ei vajanud…

***

Raamatukogude aasta tegemisi võtaks kokku ühe tsitaadiga lapsepõlvenäidendist: “Palju, palju, armas näärivana!” Kõikse enam tööd ja lusti oli vast raamatukogude aasta tantsuga :)

Heikki Kännö “Unessaar”

Tellis, kus on haaret (tegevuskohtadeks on Rootsi, Austria, Prantsusmaa, Kongo (ja killuke Eestit)), mastaapsust (laias laastus Wagnerist tänapäevani, aga legende pakutakse veel kaugematest aegadest), kirevust (suur suguvõsa oma eripäraste karakteritega, nipet-näpet sõpru ja juhututtavaid sekka), maaililisust (olgu siis põhjamaine karge kaljusaar või Kongo džungel, lisaks otseselt maalide kirjeldused) ja kuhjaga targutamist (valdavalt kunsti ja okultismi seostest).

Ühtpidi jättis see raamat mind suht ükskõikseks, aga kuna teema tundus üldjoontes huvitav ja auhinnatus muljetavaldav, siis uudishimu oli kangem, et kas ma leian siit raamatust selle lubatud ime üles. No ei leidnud. Teistpidi, ega ma lugemist kahetse ka, täitsa meisterlike ja huvitavate pistetega õmmeldud särk, mis muutus minu jaoks veel toredamaks siis, kui ma loobusin autori poolt väljapakutud järjestusest ja lugesin suvalistest kohtadest alates nii 50-100-leheküljeliste portsude kaupa, nii sain ma poollõpu äralugenuna nautida, kui kuskil esimeses kolmandikus mingeid vihjeid puistama hakati :D

Kui mingit võrdlusalust tuua, siis mingi kandi pealt meenutas Robertson Daviesi loomingut (“Mässajad inglid”, “Mis on lihas ja luus”). Kui on keegi, kellele seda raamatut soovitada, siis oleks see mu meelest Paavo Matsin. See raamat ei ole nii pöörane, nagu Matsini omad on, aga ma arvan, et ses raamatus on palju teemasid, mis Matsinit huvitavad. Niiet kes tunneb Matsiniga mingit hingesugulust, proovige :) No tegelt proovida tasub teistel ka, sest kahtlemata on siin hulgaliselt erinevaid teeamaarendusi ja probleemitõstatusi, mis võivad erinevate lugejate peas väga erinevat elu hakata elama :)

Peter Ackroyd “Hawksmoor”

Noo-oh–jaa-ah. Üks üsna segane raamat. Ajaloost, arhitektuurist, religioonist, filosoofiast, ajast, elust, surmast, saatusest, ohvritest, kuritööst, kirjandusest, mängust. Intellektuaalselt oli mu jaoks suht huvitav, emotsionaalselt oli mu jaoks meh. Kuigi ma arvan, et mu nooremale minale (n lugenuks ma seda raamatut seal 1998. aasta paiku, kui see eesti keeles ilmus (miks ma seda siis ei lugenud?)) oleks see raamat oluliselt rohkem meeldinud, paljud mängud olid veel avastamata ja nii mõnestki mõttest ja võttest polnud veel tüdimust, kuigi ma kardan, et see lõpp oleks mind ka siis häirinud. Mulle ei meeldinud, aga ma arvan, et ma saan aru, miks see raamat võiks mõnele teisele lugejale meeldida.

Monica-Linde Klemet “Rinpotše. Ühe pühendumise lugu”

Kaasaegne olmeromaan. Täitsa ok oli lugeda. Kolmekümnendates abielupaar, kes püüavad välja nuputada, kuidas ühildada töö-, era- ja usuelu, nende omavahelised suhted ja suhted teiste inimestega, erinevaid rahvuseid ja karakteritüüpe, argielu ja eksootikat. Üks väheseid eesti autori teoseid, mis kirjeldab budismi igapäevaelus. Teose peateema on gurundus ja gurundusega seotud probleemid, aga igasuguseid argisemaid asju mahub siia raamatusse ka. Täitsa soovitan. Ok, teatud žanritaluvusaste peaks lugejal siiski olema.

Vahur Afanasjev “Rail Baltic ehk kelmitants vanaisa sarvedega”

Ma ei oska oma arvamust adekvaatselt väljendada, aga lugemismulje on umbes selline, nagu oleks Jaan Kruusvall valinud tegevuskoha, karakterid ja põhisüžee ning siis oleks Paavo Matsin sinna nendega möllama lastud. Nii mõnegi koha peal meenus Olga Tokarczuk (“Aja oma atra läbi koolnute kontide”). Niisiis on meil Rapla läheduses külake, neli majapidamist, 8 elanikku, õhus on raudtee ehitamine. Kelle maadele ja mis hinnaga? Igatahes väga omapärane lugu ja lahtikirjutus, aga kardetavasti saab nüüd hoopis vähem vastukaja, kui oleks saanud autori eluajal.

Kadri Kõusaar “Alfa”

Ilmunud varem (2011) lugemissoovituse blogis.

Noh et, jah et, seda et – kaua ja kaunilt reklaamitud Kadri Kõusaare kolmas romaan “Alfa” sai läbi loetud.

Ma arvan aru saavat autori taotlusest ja see on … no ütleme, et … enamvähem okei, aga selgeltnähtav positsioon “maailm on üks pasameri ja mina ainus lilleke seal sees” (S. Rannamaa “Kasuemas” oli kuidagi nii sõnastatud) on pisut lõbustav, ent enamjaolt tüütu. Päris mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea – esiteks lausekatke “Nagu negatiivi pööratud kalk pupill hiilgas taevas kuu…” ja teiseks sain ma teada, et tegu on ulmekaga.

Kui ma mõtlen, kellele seda raamatut võiks soovitada, siis ainsana tuleb mul silme ette üks konkreetne 70 aasta ringis daam, kes otsib kirjandusest seksi ja dramaatikat ning neelaks koos sellega ka targutused ja ulmelise osa lõmpsti alla.