Heikki Kännö “Unessaar”

Tellis, kus on haaret (tegevuskohtadeks on Rootsi, Austria, Prantsusmaa, Kongo (ja killuke Eestit)), mastaapsust (laias laastus Wagnerist tänapäevani, aga legende pakutakse veel kaugematest aegadest), kirevust (suur suguvõsa oma eripäraste karakteritega, nipet-näpet sõpru ja juhututtavaid sekka), maaililisust (olgu siis põhjamaine karge kaljusaar või Kongo džungel, lisaks otseselt maalide kirjeldused) ja kuhjaga targutamist (valdavalt kunsti ja okultismi seostest).

Ühtpidi jättis see raamat mind suht ükskõikseks, aga kuna teema tundus üldjoontes huvitav ja auhinnatus muljetavaldav, siis uudishimu oli kangem, et kas ma leian siit raamatust selle lubatud ime üles. No ei leidnud. Teistpidi, ega ma lugemist kahetse ka, täitsa meisterlike ja huvitavate pistetega õmmeldud särk, mis muutus minu jaoks veel toredamaks siis, kui ma loobusin autori poolt väljapakutud järjestusest ja lugesin suvalistest kohtadest alates nii 50-100-leheküljeliste portsude kaupa, nii sain ma poollõpu äralugenuna nautida, kui kuskil esimeses kolmandikus mingeid vihjeid puistama hakati :D

Kui mingit võrdlusalust tuua, siis mingi kandi pealt meenutas Robertson Daviesi loomingut (“Mässajad inglid”, “Mis on lihas ja luus”). Kui on keegi, kellele seda raamatut soovitada, siis oleks see mu meelest Paavo Matsin. See raamat ei ole nii pöörane, nagu Matsini omad on, aga ma arvan, et ses raamatus on palju teemasid, mis Matsinit huvitavad. Niiet kes tunneb Matsiniga mingit hingesugulust, proovige :) No tegelt proovida tasub teistel ka, sest kahtlemata on siin hulgaliselt erinevaid teeamaarendusi ja probleemitõstatusi, mis võivad erinevate lugejate peas väga erinevat elu hakata elama :)

Peter Ackroyd “Hawksmoor”

Noo-oh–jaa-ah. Üks üsna segane raamat. Ajaloost, arhitektuurist, religioonist, filosoofiast, ajast, elust, surmast, saatusest, ohvritest, kuritööst, kirjandusest, mängust. Intellektuaalselt oli mu jaoks suht huvitav, emotsionaalselt oli mu jaoks meh. Kuigi ma arvan, et mu nooremale minale (n lugenuks ma seda raamatut seal 1998. aasta paiku, kui see eesti keeles ilmus (miks ma seda siis ei lugenud?)) oleks see raamat oluliselt rohkem meeldinud, paljud mängud olid veel avastamata ja nii mõnestki mõttest ja võttest polnud veel tüdimust, kuigi ma kardan, et see lõpp oleks mind ka siis häirinud. Mulle ei meeldinud, aga ma arvan, et ma saan aru, miks see raamat võiks mõnele teisele lugejale meeldida.

Monica-Linde Klemet “Rinpotše. Ühe pühendumise lugu”

Kaasaegne olmeromaan. Täitsa ok oli lugeda. Kolmekümnendates abielupaar, kes püüavad välja nuputada, kuidas ühildada töö-, era- ja usuelu, nende omavahelised suhted ja suhted teiste inimestega, erinevaid rahvuseid ja karakteritüüpe, argielu ja eksootikat. Üks väheseid eesti autori teoseid, mis kirjeldab budismi igapäevaelus. Teose peateema on gurundus ja gurundusega seotud probleemid, aga igasuguseid argisemaid asju mahub siia raamatusse ka. Täitsa soovitan. Ok, teatud žanritaluvusaste peaks lugejal siiski olema.

Vahur Afanasjev “Rail Baltic ehk kelmitants vanaisa sarvedega”

Ma ei oska oma arvamust adekvaatselt väljendada, aga lugemismulje on umbes selline, nagu oleks Jaan Kruusvall valinud tegevuskoha, karakterid ja põhisüžee ning siis oleks Paavo Matsin sinna nendega möllama lastud. Nii mõnegi koha peal meenus Olga Tokarczuk (“Aja oma atra läbi koolnute kontide”). Niisiis on meil Rapla läheduses külake, neli majapidamist, 8 elanikku, õhus on raudtee ehitamine. Kelle maadele ja mis hinnaga? Igatahes väga omapärane lugu ja lahtikirjutus, aga kardetavasti saab nüüd hoopis vähem vastukaja, kui oleks saanud autori eluajal.

Kadri Kõusaar “Alfa”

Ilmunud varem (2011) lugemissoovituse blogis.

Noh et, jah et, seda et – kaua ja kaunilt reklaamitud Kadri Kõusaare kolmas romaan “Alfa” sai läbi loetud.

Ma arvan aru saavat autori taotlusest ja see on … no ütleme, et … enamvähem okei, aga selgeltnähtav positsioon “maailm on üks pasameri ja mina ainus lilleke seal sees” (S. Rannamaa “Kasuemas” oli kuidagi nii sõnastatud) on pisut lõbustav, ent enamjaolt tüütu. Päris mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea – esiteks lausekatke “Nagu negatiivi pööratud kalk pupill hiilgas taevas kuu…” ja teiseks sain ma teada, et tegu on ulmekaga.

Kui ma mõtlen, kellele seda raamatut võiks soovitada, siis ainsana tuleb mul silme ette üks konkreetne 70 aasta ringis daam, kes otsib kirjandusest seksi ja dramaatikat ning neelaks koos sellega ka targutused ja ulmelise osa lõmpsti alla.

Kristin Fields “Liilia valguse käes”

Selline keskmine lugu, et eriti just kaasa ei tõmmanud, aga väga nuriseda ka ei saa.

Loos on mitu liini.

Krimi — ühel õhtupoolikul kaob 4-aastane tüdruk Lily. Raamatust saab vihjed standardprotseduuride kohta sellistel puhkudel, aga uurimise enda juurde lugejat ei lasta.

Lein — igaüks püüab omamoodi hakkama saada ja need erinevused pigem lõhuvad kui liidavad perekonda.

Arenguromaan — kogu lugu antakse edasi Lily vanema õe — raamatu alul 11-aastase, raamatu lõpul 19-aastase Esme — pilgu läbi.

Tants — Esme kirg ja kutsumus on ballett. Ja ta on selles hea. Väga hea.

Loo lahtikirjutamisega on nagu on. Mõned kohad olid päris head, andmaks edasi, mida sellistes situatsioonides inimesed tunda, teha ja mõelda võivad, aga karakterid olid kuidagi verevaesed (iseäranis kahvatud olid kõrvaltegelased) ning teada sai neist vähe. Kui seda lugu kärpida ja näidendiks teha, siis see infopuudus ehk ei segaks, aga nii pika romaani puhul segas. Tantsu osa oli suht ok, ma oleks tahtnud näha rohkem prooviruumi, garderoobi ja lava, aga seda osa, mis anti, ma täitsa uskusin.

Meenus telesari “Dance Academy”, mis on Austraalia noortesari balletikoolist. Sarjale järgnes 2017. a. film. Kuigi seal oli küllalt palju tüütut suhtedraamat, siis Austraalia sarjadele omane inimlikkus ja rõhk tantsule panid sarja vaatama. Filmi-sarja vaadates tekkinud küsimustest — Kui palju on meist keegi oma eesmärgi nimel valmis taluma? Kust jookseb see piir, kus elu on tähtsam kui kunst? Kas see, milles sa oled hea, on ka see, mida sa tegelikult teha tahad? Miks me vahel tegevuse käigus unustame põhjused, miks me seda üldse teeme? Ja mis saab siis, kui sa oled enda poolt teinud kõik, aga saatusel on teised plaanid? — tõusid siin raamatus ka mõned esile, kuid mitte eriti hingeminevalt.

Rohkem kui tantsust on see raamat siiski leinast, edasielamisviisidest, kohanemistest, leppimistest, kanaldamisvõimalustest, pausidest ja spurtidest, tühjusetäitmisest, mälust ja mälestustest ning kõige selle hulgas ka tantsust kui ühest võimalusest.

Ilmselgelt ei lugenud ma seda raamatut, sest krimi (krimiosa oli mu meelest nõrk), sest lein (see osa oli juba parem), sest areng (sest peategelane tegelikult arenes vähe, ta oli juba alul üsna valmis ja raamatu jooksul kuigi palju ei muutunud), vaid, et tants.

Oskate te mulle häid tantsuraamatuid (võib ka inglise keeles) soovitada?

P.S. See kaanekujundus kuulub minu jaoks kategooriasse “erakordselt igav ja kole”, originaal on umbes samasugune nagu eestikeelsel.

P.P.S. Tõlkinud Sille Teiter. Tõlge oli selline keskmine, midagi väga silma ei jäänud ei ühele ega teisele poole, aga suur aitäh ütlen ma joonealuste märkuste eest.

 

Tracey Garvis Graves “Tüdruk, keda ta kunagi tundis”

Tegelikult on selles raamatus raamatukogust juttu õige vähe, see on eelkõige armastuslugu ja raamat autismist ja nipetnäpet teemasid lisaks, n sõprus, perekond, ameerikalik töökultuur jne, aga üks peategelastest on raamatukoguhoidja, kellele meeldib tema töö. Mu meelest on ta seda “peast raamatukoguhoidja” tüüpi, st on raamatukoguhoidjaid, kellele see on lihtsalt töö nagu iga teine, kell kukub ja mõte kukub, ja siis on need “peast raamatukoguhoidjad”, kellega raamatukogu käib pea igal pool ja igal ajal kaasas. Pisut-pisut on raamatus ka tegelikku raamatukogu keskkonda.

Lugu kulgeb kahes ajas: üheksakümnendate alul, kui peategelased on veel tudengid, ja kahetuhandeta alul, kui peategelased on endale juba elus mingi koha leidnud ja kohtuvad peale kümneaastast pausi uuesti.

Lugemismuljed on kuidagi kahetised: kohati oli mu maitse jaoks liiga naistekas, st liig lihtsustav ja tuhkatriinuloolik ja tavatõdesid puistav ja tundeline, aga mõneti oli ka korraliku kaasaegse romaani elemente — kindlasti tulevad plussid teemavaliku eest ning oli mõningaid häid kohti ja sõnastusi ning lõppkokkuvõttes ei jäänud väga roosamannavahu maiku.

Ma ei tea, mida päriselt autistlikud inimesed sellest raamatust arvavad, aga üks sammuke autistide normaliseerumise (st ühiskonnale teadvustamist, et sellised inimesed on olemas, vihjeid, kuidas nende mõtlemine töötab ja millega neil tuleb hakkama saada, ning ka vihjeid, kuidas nende elu pisut lihtsamaks saaks teha) teel on see raamat mu meelest küll.

Armulugu oli mu meelest pigem meh, aga romantikalugejatele võib-olla meeldiks.

Ajakirja “Raamatukogu” loen ma vähem kui peaks. Kuidagi eriliselt on mulle hinge jäänud Mart Velskri essee “Raamatukogud ja luule” 2018. aasta 2. numbrist: Jätka lugemist

Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist”

Ma alustan sellest raamatust muljetamist mälestuskatkega aastast 1994 või 1995, kui Vanemuise laval oli Merle Karusoo lavastatud “Täieline Eesti Vabariik” Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” IV osa põhjal Pärnu Endla esituses ja mingil hetkel Katrin Saukase mängitud Kaarin röögatas Liina Olmaru mängitud Tiinale: “Tiina, te ei ole normaalne!”, siis ma võtsin seda kuidagi isiklikult ja enda kohta käivaks, et kas ma ei ole normaalne ja mis siis sellest on, kui ma ei ole.

See raamat ongi sellest, kuidas keegi, kes ei ole normaalne, leiab oma koha ja eesmärgi, kuidas ümbritsevad inimesed püüavad talle selgeks teha, et olla rahul sellega, mis ta teeb ja kus ta mitte kedagi ei sega, pigem aitab, on kuidagi vale. Mittehoolimine ühiskondlikest standarditest on vale, isegi kui sa oled vaikne ja tagasihoidlik ja oma tööle pühendunud. Ma ei ole neist torkijatest kunagi aru saanud — mis see neid segab, kui keegi teeb elus mingeid muid valikuid kui nemad? Elagu oma elu. Ma ise olen suht rahulikult saanud “veider” olla, aint mingid mehed vahel ütlevad, et neile ei meeldi mu ruuduline mantel. Miks nad peavad sellest jumala võõrale inimesele kõva häälega märku andma, sellest ei ole ma ka kunagi aru saanud.

Ma olin selle raamatu kohta lugenud mitmeid arvamuskatkeid ja olgugi et enamik neist olid kiitvad, siis ega ma seda eriti uskunud, aga pean tunnistama, et raamat oli oluliselt parem, kui ma ette kujutasin. Väike lihtne lugu, sujuvalt ja parasjagu pinget kerides kirja pandud, emotsioonid ja tegevustik tasakaalus, Jaapani kultuuri just mõnusat näpuotsaga, st ei läinud liiga eksootiliseks, aga mingi jaapalikkus oli kogu aeg olemas, sutsu huumorit ka. Ja — spoiler alert — mulle meeldis, et kokkuvõttes andis raamat eluõiguse ka “veidratele”. Aga ses mõttes oli mul arvustuste mitteuskumise osas õigus, et vahel toodi neis esile detaile, mis mulle nii olulised polnud, aga see näitab seda, et see on raamat, mis (vast teistest raamatutest pisut enam) loob end koos lugejaga.

Raamatul on tõlkija Maret Nukke järelsõna, mis natuke avab raamatu tausta.

Eva Koff “Kirgas uni”

Lilledest

Mu lemmiklill
on agoonia.
Ja sinul…
filharmoonia.
Koos põletame
selle linna
tuhaks talla alla,
et oleks, kuhu
ketsijälgi jätta.
Oot…
Lille kohalt liialdasin –
siiski iroonia
lumivalge liilia.

-Asko Künnap-

Selle raamatu lugemine oli agoonia. Agoonia ei ole mu lemmiklill.

Selles raamatus on argielu, müstika ja unenäolisus just täpselt sellistes vahekordades ja selliste rõhkudega nagu mulle ei meeldi. Närisin läbi, sest ma olin kuulnud raamatut kiidetavat ja püüdsin siis lõpuni aru saada, et no mille pärast siis. Raamatu üldtoon oli mu jaoks igav, targutav ja taotluslikult segane. Neljal peategelasel — lavastaja Guido, vastne kristallikaupmees Anastassia, tema poeg Jaan ja unearst Hele — on igaühel oma hääl ja tõde, aint et autori hoolivust ei jätkunud küll ühelegi, ikka lipsas mingi iroonitsemine läbi. Raamatu konstruktsiooniga on vaeva nähtud, aga seda pointi, et kellele ja milleks, ma üles ei leidnud… Et lugeja mõtleks pisut une olemusest? No ainult selle tarbeks oli ikka üleliia palju sõnu…

Praegu on Tartu Linnaraamatukogus üleval raamatunäitus „Vaimse tervise vitamiinid”, kus muuhulgas on juttu ka unest.

Angeline Boulley “Firekeeper’s Daughter”

Ma luban, et ma kunagi kirjutan siin sellest raamatust pikemalt, esialgu vaid määratlus, et see on kaasaegne krimisugemetega indiaaninoorsooromaan ja et mulle meeldis. Küll mitte täiega, aga ses raamatus oli päris mitmeid aspekte, mis mulle meeldisid.

***