Mõneti võiks see minna ka punkti alla “grupist leitud soovitus”, sest kui Maria ja Livia sellest raamatust kirjutasid, siis ma panin kõrva taha, et nii, “Peidetud lugu” võiks põnevikuna lugeda küll. Et esteks olid lugemakutsuvad muljetused, testeks polegi jupp aega vene kirjandust lugenud ja kolmas põhjus: mulle suht meeldis see brittide vene maffia sari, mis ETVs jooksis, “McMafia”, see, kus suur osa tegevusest oli Moskvas ja Londonis, kus mängis päris palju vene näitlejaid (mis andsid sarjale kuidagi teistsuguse ja usutavama hingamise ja NB! minu meelest klappis brittide ja venelaste mängulaad omavahel ülihästi) ja kus Sergo Vares mängis vene miilitsat ja tal oli öelda tervelt üks lause.
Raamat oli põnev, üldse mitte selline nagu ma ootasin, ja ka lugemise ajal, kui mingid mängureeglid olid juba paigas, suutis kirjapandu mind üha üllatada. Raamatu tegevuse tutvustus ei olnud minu jaoks just eriti huvitav, no läheb 21-aastane tüdruk otsima jälgi oma aastaid tagasi kadunud õest, siis läheb. Aga kirja oli pandud nii, et sai igale sammule ses otsiretkes kaasa elada ja kaasa mõelda, kaasa oletada ja vastu vaielda, kahjutunnet ja leppimist, lootust ja lootusetust, juhuseid, mida pidada märgiks või lihtsalt kokkusattumuseks, valesid, mida mida läbi näha ja mida uskuma jääda ja petta saada, kokkusobivad ja sobimatud juhtlõngad ja valejäljed ja peidetud vihjed jne, jne. Elu ja sõbrad ja armumised ja kired ja kompleksid ja mineviku taak sinna otsa. Et mulle see loovedamine üldiselt meeldis, lõpp läks natuke kiireks ja ühelt poolt üllatavalt ja teiselt poolt ettearvatavalt ja kolmat pidi kuidagi liig rahulikult, mis sest, et suure madinaga, ja ma ei teagi täpselt, mis see puudu või üle oli.
Ja muusika, palju muusikat, mis jutulugu seob ja meeleolusid rõhutab ja teadjamale ka võib-olla vihjeid pakub. See indie-skeene on mu jaoks kauge ja võõras, et no mõned mainituist, n Nirvana ja Blur ja Osasis ja Cure ja Tom Waits tulid tuttavad ette küll, aga põhibändid — The Killers ja The Libertines — olid puhta tundmata. Kiire põige juutuubi näitas, et need, mis teadmata, mõjusid mulle pigem mürana ja täispikkuses ma neid lugusid küll kuulata ei viitsinud, võib-olla noorest peast oleks midagi ehk sutsu isegi istunud. Aga olgu selle muusikavalikuga kuidas on, seda, kuidas lemmikmuusika mõjub, on Nazarova küll päris hästi ära tabanud ja osavalt selle muusikajutu muu teksti sisse põiminud.
Kiriromaani vorm lisas plusspunkte.
Kolleeg juhtis tähelepanu, et raamat on inglise keelest tõlgitud, ma arvasin, et ju see on siis see uus välisvene põlvkond, kes kirjutab juba oma uue kodumaa keeles, no nagu näiteks Alina Bronsky kirjutab saksa keeles, aga pisut guuglit ja — ei, kirjutaja elab Peterburis ja kirjutas vene keeles. Miks eesti keelde siis inglise keelest? Pealegi olevat vene ja eesti versioonidel mõningad erinevused… Kolleeg lubas asja rohkem uurida ja kui ta teada saab, jagan. A sest ingliskeelsest ma pilti ei leidnudki, olgu siis saksa ja tšehhi omad eesti ja vene kaanepildiga kõrvu.
Sulepuru 