Romain Rolland “Pierre ja Luce”

Ilus pisike armastuslugu. Et ühtpidi väga ajalik — konkreetse ajahetke, 1918. aasta hilistalve-varakevade, Pariis, sealne olustik ja õhustik ja ajalooline taust — ja teistpidi ajatu — eks armastus ole ikka ajatu, aga seda ajatust rõhutab ka kirjutamise stiil, kus on väga hästi tembitud mõnusalt lopsakad võrdlused ja mõttekäigud ning napp tegevustik ja hulk ütlematajätmisi. Raamatu algusots meeldis mulle pisut enam, võib-olla oli üllatusvaimustus alguses suurem ja hilisem tekst muutus pisut etteaimatavaks. Aga kokku oli ikkagi hea. Kiusatust tsitaate välja kirjutama hakata tundsin ma ka, aga ah, jäägu see. Lugege ja leidke oma lemmikkohad :) Ma usun, et selle raamatu sõnaladususe eest tuleb tänada ka tõlkijat, Sirje Keevallikut.

Bonaventura “Öised valvused”

Selline hämar, lopsakas, paljusõnaline ja mitmekihiline teos, omas ajas tõenäoliselt ka ühiskondlikult terav ja tabav, tänases päevas nii suurt kaaskõla pole, aga omamoodi köitev oli see lugemine küll. Tõlkija Mati Sirkel annab järelsõnas teada, et tegu on “romantilise proosa ühe kõige tähtsama teosega” ja kes olen mina, et talle vastu vaielda. Olgu siis tähtteos :)

Kirju minevikuga öövaht jutustab oma kohtumistest erinevate inimestega ja vahel mitte-nii-inimestega, igaühel on oma lugu ja taak ja lootus, mis panevad kaasa elama ja avavad pisitasa autori ühiskondlikke või filosoofilisi tõekspidamisi. Kui stiilist rääkida, siis mõne koha peal tekkis sellest romantismist üleküllus, aga enamjaolt oli see värskendavalt teistmoodi ja mõnusaid üllatusi pakkuv. Viiteid nii mineviku kui tolleaegse kultuurikihi tegelastele jagub, eriti õnnelik olen ma Kotzebue üle, mis teha, see mees on oma eesti teatrilukku läinud esimeste eestikeelsete lavale seatud sõnadega leidnud mu südames austava koha, olgu tema näitekirjanduse kvaliteedi ja segasevõitu elulooga, nagu on. Ja oi, ma tänan inimest, kes joonealused märkused läbi lasi!

Stiilinäide:

Ebakindlal ajastul peljatakse kõike absoluutset ja iseseisvat, ning seepärast ei meeldi meile enam ehtne nali ega ehtne tõsidus, ehtne voorus ega ehtne kurjus. Aja iseloom on lippidest-lappidest kokku paigatud nagu narrikuub, ja mis kõige hullem — seda kuube kandev narr tahab näida tõsisena.

Kõik on roll, nii roll ise kui ka näitleja, kes seda mängib, ning temas omakorda ta mõtted, plaanid, vaimustus ja narritembud — kõik kuulub hetkele ja pageb kähku nagu sõna komödiandi  huulilt.

Kummitusi pole just oluliselt ja needki, kes on, on võib-olla vaieldavad, aga raamatu õhkkond on üsnagi kummituslikkust soosiv — sobiv lugemine nüktofiilidele.

 

Johannes Barbarus „Geomeetriline inimene”

Kui ma kevadel suurt luulenäitust tegin, siis üks suuremaid üllatajaid eesti luules oli minu jaoks Johannes Barbarus, kellelt ma kooliajal ridagi ei lugenud. Ligi sajand tagasi kirjapandu mõjub kuidagi värskelt ja kaasaegselt, isegi need vanas kirjaviisis sõnad ja väljendid võiksid tänapäeval kellegi poolt taotluslikult kasutuses olla ja ei segaks sugugi. Mind võlus vast kõige enam Barbaruse hoog ja mängulust ja vormikatsetused ja mingi sisemine sarnasus Jürgen Roostega. Et ühtpidi hästi isiklik ja teistpidi, ma ei ole tegelikult päris kindel, kas see on mul juurde mõeldud, teades Barbaruse edasist saatust, või tuli see niisama ka luulest välja, aga ühiskonda uuriv pilk tundus üsna kriitiline olevat. Lisaks kõigele muule oli minu jaoks neis luuletustes ulmele omast idealismi, samaaegset vaimustust tehnilisest progressist kui ka ohutunnetust ning selle salapärase igavikulisuse otsingut. Tausta uurides sain ma aimu, et Barbarus oli üsna edev mees, olgu paar pilti Rahvusarhiivist selle tõestuseks.

Yrgelemendid

 

Algusen polnud sõna

– oli joon

Polnd harmoonilist kõla

– oli toon.

Maakera vettinud risu

peksis torm,

polnud väärtuslist sisu

– oli vorm.

Oli mõõdetav keha,

kontuuritu hing, –

sõõr, millel unustet teha

ymbritsev ring:

Lehvis vee pääl kurvana

looja vaim,

ei pakatanud urvana

klorofylliline taim.

Oli algusen antud vaid kest

– õudne Ruum,

ilma lõi jumalik zhest

– tahtmine kuum.


Tervet raamatut saab lugeda Kirjandusmuuseumi ERNI lehelt.

Aleksandr Puškin “Luulet”

Meie peres on käibel lause, et “emme on nii tütre moodi”, mis antud juhul tähendab seda, et kui emma-kumma käest lemmikraamatut küsida, siis sõltuvalt tujust ja parasjagu peasolevaist mõtteist võib saada väga erinevaid vastuseid, sest, noh, elu jooksul on ikka päris palju raamatuid loetud ja päris paljud neist on täitsa-täitsa meeldinud, aga seda ühte ja ainumast isiklikku kultusraamatut ei ole. Niiet võtsin endale vabaduse ja ei hakanudki ema öeldud erinevate raamatute laviinist midagi valima, vaid võtsin selle, mida mäletan, et ta korduvalt luges — Aleksandr Puškini “Luulet”, just see Loomingu Raamatukogu oma, kus Kalju Kanguri tõlked. Sedasama lugesin ma ka keskkooli ajal koolitunniks, sest selles on kuidagi huvitavam ja vallatum valik kui n “Kooli kirjavara” sarjas olnud kogus.

Luuletusi ja luulekatkeid:

Tõde

Tõe jälgi ikka taga aetud,
nii kaua on, kui püsib maa,
on vaieldud ja mõtteid vaetud,
on targutatud nii ja naa……..

Hea nõuanne

Hoog trallile meid kandku trallilt,
täis tuld, et muret me ei teaks,
las sõge pööbel elab hallilt,
miks teda matkima me peaks…….

Prosaist ja poeet

Miks prosaist, näed tühja vaeva?
Mis tahes mõte mulle laena:
ta teravaks teen jäägitult,
sulgkerge riimi saab ta mult,
ning vibukeelele, mis pingul,
ta sean, et hoogne oleks lend,
vean vibu looka, et see vingub,
ja hoidku vaenlane siis end!

Minu hauakiri

On siia maetud Puškin. Lõbusast maailmakärast,
kus muusad, armastus, tal tuli ära kolida.
Ei olnud vooruslik, kuid südamlik ja, taeva pärast,
                  hea inimene oli ta.

Jean-Paul Sartre “Iiveldus”

Ma olen aru saanud, et lisaks filmidele sobivad ka sarjades loetud raamatud. Seega raamat ühest mu lemmikseriaalist “Vampiiritapja Buffy”. “Buffys” on päris palju raamatuid ja raamatute lugemist (ja ärgem unustagem suurepärast raamatukoguhoidjat Gilesi), aga suurem osa kirjavarast on tavainimesele kättesaamatud maagia- või demonoloogia- või vampiiriraamatud. Miskit tavapärasemat vilksatab vahel ka sisse, n Angel loeb Jean-Paul Sartre’i “Iiveldust”. Muuseas, “Iiveldust” loeb ka Daria Morgendorffer animasarjas “Daria”, Drew Holt “Parenthoodis” ja Tony Stonem sarjas “Skins” ning tõenäoliselt keegi kuskil veel.

Raamatust endast ei oska ma suurt midagi kirjutada. Ma kujutan ette, kuidas üks mu sõber küsib, et noh, see oli siis sedasorti raamat, et igav tegelane teeb lolle valikuid, imetleb enese naba ja targutab, jah? ja mina venitan vastata, et nooh, jaah, midagi sinnakanti… Lugemisest mingit erilist elamust ma ei saanud, tõenäoliselt on mingitel inimestel mingil eluperioodil oluline lugeda, et jumalad on surnud, ühiskond on nõme, inimesed on lollakad ja elu on mõttetu, aga minul praegu mitte, aitäh, sest jumalad veeretavad täringuid kuis mullu ja muistegi, inimesed on ilusad ja head, elu mõte — no seda väikest asja ikka leiab, olgu linnaväljakult või kuusejuure alt, a ühiskond, see on nagu on ja päris ilma ka ei saa, sest inimene on ikkagi karjaloom… Mõneti kummaline on, et kui enne on lehekülgi ilgutud inimeste, kes arvavad, et kunst päästab maailma, üle, siis lõpulõigus annab autor oma peatelasele uueks elu mõtteks romaani kirjutamise… a inimesed ongi vastuolulised, nagu üks tark lugeja kirjanduskohvikus sedastas. Niiet raamatut ennast ma niiväga ei soovitaks, aga tõlkija Tanel Lepsoo järelsõna on küll päris tore, aga jah, sellest arusaamiseks tuleks ikka raamatu ennast ka lugeda :) Ja kui nüüd päris aus olla, siis mõni lehekülg ju oli selline, mis haaras mind kaasa ka, olgu siis keele voolavuse või mõtteuidude pärast.

Mitmetest arvustustest lugesin ma välja, et “Iiveduse” mõjusid on küllalt palju Albert Camus’ “Võõras” (mida ma pole lugenud ja ei teagi nüüd, kas passida mustemat või helgemat eluperioodi selle lugemiseks) ja Boris Viani “Päevade vahus” (mida ma olen lugenud ja mis mulle meeldis ja mida ma olen julgenud teistelegi soovitada, aga mida ma ise küll “Iiveldusega” seostada ei oleks osanud).

Algusesse tagasi minnes — Kas keegi teab, mis raamatut loeb “Buffys” Spike?

 

 

Emily Brontë “Vihurimäe”

Oeh, see oli üks vaevaline lugemine… No ei edenenud kuidagi. Kuidagi venimisi ja häiris selline ebausaldusväärse jutustajaga külaklatši maik, mis manu jäi. Ja ma oleks tahtnud teada, mida peategelased mõtlevad, sest hoolimata kirglistest sõnavõttudest jäi see osa lugeja arvata. Tegelt on see kirjanduslikult täitsa hea võte, a ju ei olnud sugugi sobiv hetk selle raamatu jaoks.

Aga. Mul on siiralt hea meel, et see raamat on siiski nii paljudele meeldinud ja inspiratsiooni pakkunud.

See roosa kaanekujundus käis mulle kogu lugemise aja närvidele, ma siis mudisin natuke enda jaoks meeldivamaks.

vihurimaeeestikeelneraamat

Toredaid skeeme, infograafikuid, kaanepilte ja muidu pilte:

wutheringinfigraphic1

 

vihurimaetants