“Ragnari saagad”

Mul on tunne, et viikikingivaimustus käib kuidagi puhangutega, seda nii üksikisikuti võttes kui ka üldiselt ühiskonnas. Mul on hea meel, et raamatuturg nendele ühiskondlikele puhangutele reageerib ja siis antakse välja propotsionaalselt pisut rohkem teemat puudutavat kirjavara, nii on neil üksikisikutel, kel need puhangud ühiskondlikega just alati ühte jalga ei käi, ikka midagi varuks võtta.

Mõnes mõttes on mul tunne, et nende “Ragnari saagadega” jäädi pisut hiljaks, “Viikingite” viimane hooaeg oli juba läbi, kui raamat välja tuli. Aga tore, et see ikkagi tuli. 

Ma olen aru saanud, et saagad ei ole see žanr, mida ma lugemisrõõmu pärast loeks, aga aegajalt kirjandusloo või kohaloo või kombeloo või lihtsalt ajaloo kontekstis või ka niisama uudishimust ma mõnda olen ikkka lugenud ka. Saagadega on mul see häda, et nende kirjanduslik rütm ei sobi mulle hästi. Kuidagi kuiv ja loetlev.

“Ragnari saagades” on koos “Ragnar Karuspüksi saaga”, “Ragnari poegade lugu” ja “Kaarna kõne”, neist viimane on paralleeltekstiga. Olgugi, et ma ühtegi põhjala keelt ei oska, siis vaevalise saksa keele toel üritasin mõne värsi kokku veerida. Ja jaa, originaalis on mingi rütmivõlu olemas, mul on tunne, et tõlkes läheb see kuhugi kaotsi. Ja siin ei ole süüd tõlkijatel — nii Askur Alas kui Juku-Kalle Raid on mu meelest teinud head tööd — vaid asi ongi keelte erinevustes. 

Raamatut lugedes tabasin end mõttelt, et kui ma oleks noorem ja kuskilt sealt Põhjamaadelt pärit, ma kindlasti prooviks saagade põhjal mingeid suguvõsatabeleid ja rännukaarte joonistada, mis sest, et seda on juba kuskil varem sadade kaupa tehtud.

Kokkuvõttes olid need Ragnari ja tema poegade lood mulle pigem need “-loolised” lugemised, aga “Kaarna kõne” pakkus mulle kohati ka kirjanduslikku elamust. Ja tänulik olen ma pika ja põhjaliku eessõna ning joonealuste märkuste eest.

Aitäh, et see raamat olemas on! Nõnda on kõigil, keda ootamatult viikingivaimustus tabab, võimalik seda oma valitud ajal lugeda.

Victor Hugo “Hernani”

Hugo, romantism, näidend, värssides. Mis saaks valesti minna? Eee, selgus, et mu jaoks saab küll. Suuremas osas oli see lugemine mu jaoks läbinärimine, mõne üksiku koha peal läks ladusamalt.

Ma alustasin “Hernani” lugemist üsna puhtalt lehelt, no ma teadsin, et kirjandusloos oluline teos, aga mingeid sisukokkuvõtteid ma kuulnud-lugenud polnud. Esimese üllatusena tuli see, et ma arvasin seni, et Hernani on naisenimi  :)

Wikil on näidendist päris hea ülevaatlik ja lisainfot jagav lehekülg. Ma kopipeistin selle teksti sealt siia ja lisan mõned oma kommentaarid.

“Hernani” on Victor Hugo näidend, mis pärineb 1830. aastast.

St kirjutati ammu. St mõned asjad peavad ajaproovile paremini vastu kui teised. Seda nii isiklikus lugemiskogemuses kui laiemalt võttes. Ma arvan, et mu isiklik kogemus oli veidi viletsam, kui selle näidendi koht üleüldises kirjanduslikus vananemisastmes.

Kui see esimest korda lavastati, oli ta stiililt ja sisult nii mässumeelne, et põhjustas Comédie Française’is rahutusi, mis kestsid rohkem kui kolm kuud.

Huvitav fakt. Poleks lugedes osanud kuidagi arvata.

Stiililine mässumeelsus väljendus juba esimeses kahes värsis:
Serait-ce déjà lui? C’est bien à l’escalier
Dérobé. /—/
mida Semper tõlgib:
Kas juba tema? Salatrepil astumist
On kuulda. /—/
Esimesest värsist teise murduv lause ehk siire on klassikalise maitse kohaselt viletsa luuletajameisterlikkuse märk. Théophile Gautier meenutab 1877. aastal vaimustusega, millist meelepaha see “klassikute” seas tekitas.

Mulle see siire meeldis. Andis elavust ja ma kujutasin päris hästi ette, kuidas see rütm võib laval toredasti mängima hakata.

Näidendi vastuolud klassikalise teatriga ulatuvad värsitehnikast mõistagi palju kaugemale, rikkudes kõiki olulisemaid klassikalise teatri reegleid

(1. Kolme ühtsuse reegel.
a) tegevusühtsuse nõue – üks ja kindel intriig, erinevate tegevusliinide puudumine;
b) ajaühtsuse nõue – tegevus peab toimuma ühe päeva jooksul (24 tundi);
c) ruumiühtsuse nõue – tegevus peab toimuma ühes kindlas kohas (soovitavalt salong, antichambre).
Minevikusündmusi ja võitlusi peab jutustama, mitte näitama.
2. Zanrite selge erinevus.
a) tragöödia
– väärikas sisu ja väärikad tegelased (ajaloolised või pärit antiikmuistenditest);
– lõpp on kurb ja muudab vaataja kurvaks;
– tegelasi tabavad suured hädaohud.
b) komöödia
– tegelased on keskklassist ja väljamõeldud;
– lõpp on õnnelik, lõpp muudab vaataja õnnelikuks;
– hädaohud pole suured.
3. Tõenäolikkuse reegel.
Ei tohi olla üleloomulikke asju, ebaloomulikke tegelasi, uskumatuid sündmusi.
4. Kombekuse reegel.
Ei tohi näidata vägivalda ega rõvedusi, samuti kasutada ebatsensuurseid väljendeid.).

Ahaa, ma hakkan paremini aru saama, miks see teos on kirjandusloos nii oluline.

Laval leiavad aset võitlused ja surevad inimesed.

Eee, jah. Tänapäevaste actionfilmide võrreldes on kaod muidugi väikesed, aga võib öelda, et Hugo avas ukse millelegi, millest ta poleks osanud undki näha.

“Hernani” tegevuskohad (Saragossa, Aachen, Aragón) asuvad mööda Euroopat laiali.

Tänapäevasele lugejale mitte eriti uudisväärtust pakkuv tõik, aga näitena, et Hugo tegi, mis tahtis, tema võimet omal ajal kastist välja mõelda illustreerib see lause kenasti.

Juba sellest tingituna venib näidendi tegevusaeg pikaks ning vaatuste vahele jäävad ebaühtlased ja mõnikord määramatud ajavahemikud.

Need vahemikud täidab tänane lugeja-vaataja üsna lihtsalt ise ära, aga jah, kui sa oled harjunud, et lavalt tuleb paari tunni jooksul ööpäeva jagu tegevust, aga siin venib vast aasta-mitme peale, siis võib see ärritada küll.

Tegevusliinide arvukusele viitavad juba pealkirjad, mis Hugo on vaatustele pannud (“Kuningas”, “Bandiit”, “Rauk”, “Hauakamber”, “Pulm”). Need tõstavad eri vaatuste juures esile eri temaatikat või tegelaskujusid.

Jälle asi, mis tänase lugeja-vaataja jaoks on pigem pluss.

Tegevusliinide arenedes ja põimudes ilmneb ka tegelaste keerukus ja vastuolulisus. Seda juba n-ö väliste vastanduste tasandil: Hernani on bandiit, kelle tegelik päritolu on kõrge ja väärikas ning kelle eesmärgiks bandiidina ei ole alatu röövlielu, vaid õilis, pojakohustusest tulenev kättemaks. Don Carlos, Hispaania kuningas, kasutab oma eesmärkide saavutamiseks märksa bandiitlikumaid võtteid kui Hernani. Don Ruy Gomezet haarab veel vana mehena kirglik armastus oma vennatütre doña Soli vastu.

See on see romantismuse näide vist… Põhimõtteliselt on see troop, mis mulle täitsa hästi meeldib, ses on kuidagi ka nende raamatute hõngust, mis mulle tänases päevas meeldivad. Saladused, karakterite erinevad ja vahel ootamatud tahud, rollid, motiivid, tegutsemisvalikud ja vastandused. On ju hea, et “Hernani” tegelaste puhul  pole tegu pabernukkudega, vaid neil on rohkem tahke. Ma ise oleks neid tahke veel juurde tahtnud, aga on nagu on.

Erinevalt klassikalisest näidendist, kus kogu tegevustik koondub ühe põhilise konflikti ümber, on “Hernani” tegelastel korraga käsil mitmeid probleeme: don Carlose poliitilised ambitsioonid on kõrvu isikliku püüuga doña Soli endale võita. Hernani kavandab kättemaksu don Carlosele, arendades samas oma suhet doña Soliga. Erinevad taotlused viivad ka sisemiste konfliktideni. Kokkupõrked don Carlosega sunnivad Hernanid lahkuma doña Solist, keda ta ei taha ohustada. Arusaam keisri rollist ning kohustustest, milleni don Carlos jõuab, mõjutab teda andestama Hernanile ja teistele vandenõulastele ning loobuma doña Soli piiramisest. Kuid sisekonfliktid ei ole tingitud ainult seda laadi välistest asjaoludest. Väärikas aadlimees don Ruy Gomez on lojaalne oma kuningale ja peab kalliks oma au (mis ei luba tal III vaatuses kord vastu võetud külalist jälitajatele välja anda), samas on ta kirgliku armastuse võimuses ning sama kirglikult tunneb armukadedust ja solvumist, mis ei luba tal Hernani ja doña Soli õnnega leppida. Sarnase sisemise võitlusega tuleb V vaatuses tegemist Hernanil, keda au teeb võlglaseks don Ruy ning armastus doña Soli ees. Nõnda asetatud probleemid, Hispaania-temaatika ning ka otsesed vihjed don Ruy Gomeze suust meenutavad Pierre Corneille’i ja tema näidendit “Cid”, just võimalikud paralleelid on aga need, mis toovad iseäranis ilmsiks Hugo näidendi kauguse klassikalisest teatrist ning selle kuulumise romantismi.

Jah.

Millest Wiki kirjutamata jätab, aga mis minu jaoks oli üsna oluline, on see, et üheks tegelaseks on ajalooline isik ning siia-sinna on puistatud märksõnu tolle aja ajaloost.

Peategelasi on neli ja kõigil on omad hetked, mil lasta end pisut publikule avada ja oma erinevaid külgi näidata. Paradoks on muidugi selles, et nn negatiivsed kangelased on huvitavamad ja rohkem kaasa mõtlema panevad kui õilis armastajapaar. Üks asi, mis mind veidi häiris, oli see, et näidendis oli liiga palju paarilauselisi kõrvaltegelasi, kes olid pigem dekoratsiooonid kui karakterid, aga teatud karakterjoonise suutis Hugo mõnele neist siiski anda.

Kokkuvõttes oli aga näidendi teema mu jaoks paks armastus, mis iseenesest ei ole halb teema, aga see oli minu jaoks liiga paljusõnaline, pateetiline ja dramaatiline, et mu lugemiskogemus ei saanud just seetõttu kõikse parem …

Ahjaa, üks huvitav lugemist hõlbustav seik: Hugo on tegevuskohtade ja kostüümide kirjeldamisel üsna spetsiifiline.

 

Hilisem retseptsioon
Tänapäeval mäletatakse seda näidendit peamiselt Giuseppe Verdi ooperi “Ernani” lähteteosena.

Ma ei ole ooperi-inimene ja ei ole ooperit näinud-kuulnud. Aga kunagi oli Verdist üks pikk ja tore telesari, mis õpetas mind Verdi loomingust lugu pidama, niiet Verdi võis sellest midagi täitsa toredat teha. Kunagi võiks vaadata, juutuub pakub päris mitut erinevat lavastust.

Näidendi tõlkis 1924. aastal eesti keelde Johannes Semper.

Ma prantsuse keelt ei oska ja seega hinnata ei tea, aga see Semperi tõlge tundus mulle ühekorraga leidlik ja kohmakas, oli nii toredaid sõnaleide kui riimi pärast otsituid, mõni värss mõjus voolavalt ja vabalt, mõni läks rohkem komistades. Vanamoeliselt mõjus see tõlge küll, selle tõlkega tänasel päeval enam lavale ei läheks. Või kui just https://www.uttv.ee/naita?id=26633

 

Ryûnosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”

Ma olen siia jaapani väljakutsesse igast imelikke asju lugenud, mõtlesin, et loeks lõpuks miskit korralikku ka. Ega ma sellest õnnelikumaks ei saanud. Õnnetumaks õigupoolest ka mitte.

Ryûnosuke Akutagawa jutte on mitmel puhul filmiks saanud, millised jutud just täpselt, seda ma uurima ei viitsinud hakata, aga lootes juhusele ning et tõenäoliselt on tõlkimiseks ikka paremik ja tuntumad jutud välja valitud, ju siin jutukogus miskit sihukest oli ka.

Jutud on suhteliselt lühikesed, on nii reaalelupildikesi kui mitte nii reaalseid pildikesi, sätungiga nii autori kaasaega kui kaugemasse ajalukku. Stiililt meisterlikud, aga kuidagi kohustusliku kirjanduse lugemise mekk oli man, et kohati intellektuaalselt täitsa huvitavad, aga mu emotsiooonid ei saand siit suurt miskit kätte. Lugudena jäid mu jaoks paljud lood lõpetamata, aga jututehniliselt olid lõpud mu jaoks kuidagi õiged. See tunne, et neis juttudes on Jaapani ja Lääne kultuur kuidagi huvitavalt põimunud, sai järelsõnast kinnitust.

Kokkuvõtteks — kirjanduslooliselt minu jaoks täitsa huvitav kogumik, aga isikliku lugemiselamusena mitte eriti kaasahaarav.

Ahjaa, kordan üle teabetera, et Ryûnosuke Akutagawast endast on ka film: “Võõras Shanghais” (“A Stranger in Shanghai”).

Colette “Vagabund”

Kui ma pea pool aastat tagasi Lugemise väljakutse grupis küsisin soovitusi, et mida võiks Varraku 20. sajandi klassika sarjast lugeda, siis ma sain igasuguseid huvitavaid vastuseid (aitäh teile kõigile veel kord), aga miski ei tundunud “see õige” olevat.

Niisiis tegin ma valiku lähtudes sellest, et see “Vagabund” on kõige rohelisema kaanepildiga ja mulle meeldib roheline värv, et prantsuse kirjandust ma polegi ammu lugenud, et autori noorepõlve fotodel on ta natuke sarnane Erika Tetskyga (Tetsky on see eesti tantsijanna, kellest Kivirähk “Liblika” kirjutas) ja et saatesõnad lubasid raamatust tantsu.

Raamat ise oli nohjaholikah. Kõige enam meeldis mulle algusosa, see osa, mis pani paika olustiku ja karakteritutvustused, raamatu teine ja kolmas osa läksid mu jaoks liiga tundlemiseks kätte ära.

Aga mingite nurkade alt oli see raamat mu jaoks ikkagi päris huvitav lugemine ka.

Pisiasjade märkamised ja kirjeldused, mis annavad väga hästi edasi meeleolu, keskkonda või muutuvad üksikasjadest üldistusteks:

Isegi koer on tujust ära ja heidab mulle, külma pärast end korvist liigutamata, must-valgeid virilaid pilke.

Ainult et nüüd ma tean, miks ta tobukese moodi välja näeb! Aga sellepärast, et kannab oma rõivaid nagu “piduseid”, samasuguse parandamatu ja sümpaatse kohmakusega kui pühapäevane talumees.

Ma ei ole vist lugenud ühtegi raamatut, kus on nii palju juttu meigist:

Nuttu on mul aidanud tagasi hoida kaks head harjumust: mitte näidata oma tundeid ja ripsmed olgu alati tušiga kaetud…

Ja mida osanukski peegel mulle öelda? Et oskuslikust meigist — pruuniga rõhutatudb sinakalt varjundatud laugudest, viinamarjakarva huulepunast — piisas eile ja piisab muilgi päevil /—/

Sedasorti teatrirahva, kes tunnevad end end hästi ainult laval, portreed:

Kogu päeva ootab ta lavale astumise hetke, et siis unustada kõik maailas, pöörduda tagasi lapsepõlve, lustlikult hullata ja sütitada publikut.

/—/ olen eraldatud, kaitstud teiste omasuguste eest üksnes laval /—/ tulemüür kaitseb mind kõigi eest.

Mõtisklused vananemisest (kuigi mu silmis 34 on veel noor ju :) ):

Ent koju tagasi jõudnud, kuulutab väsimus karmi tõde. See väsimus pole enam seesama väsimus. Kahekümneselt oleksin ma ilma kaksipidi mõtlemata nautinud seda hetkelist roidumust, lasknud end vajuda mõnusasse tukastusse. Nüüd aga tähendab väsimus vaimset tuska, räidinud füüsise norgu.

Mõtiskluse üksindusest, et sel on nii häid kui halbu külgi:

/—/ on päevi, kus üksindus minusuguse olevuse jaoks on tõepoolest kui joovastav vein, kui vabadus, mis teeb ülemeelikuks, ent on teisi päevi, kus ta maitseb kui mõru rüüp, ning on ka päevi, kus ta mõjub kui mürk, mis sind peaga vastu müüri paiskab.

Ja sest vagabundlusest:

Ärasõidud teevad mind nukraks ja joovastavad ühekorraga, teekonnal pudeneb minust killuke sinna, killuke tänna — senitundmatutesse maastikesse, taevasse nende kohal, pilvitusse või pilvisesse, mere kohal hallilt pärlendava vihma sisse –, klammerdused kõigesse sellise kirega, et näib, nagu jätaksin endast maha musttuhat pisikest endaga sarnast haldjat, õõtsuma lainetele, kiikuma lehestikku, hajuma pilvedesse.

Aga lugedes sain ma ka aru, et see on ses suhtes kaval raamat, et mõni teine lugeja korjab sealt hoopis teised teemad või rõhud üles.

 

Umar Hajjam “Nelikvärsid”

Kuuekümnendad oli Eestis kirjandusplahvatus. Ilmus palju huvitavat ja omanäolist ning kirjanduslukku jäi neist täitsa suur jagu. Aga sellest küllusest ma sedakorda siiski lugemist ei valinud, võtsin hoopis tõlkeriiulist.

Umar Hajjami “Nelikvärsid” (1967) on mul mälus lapsepõlvest, üks ema sõpradest tavatses koosistumistel vahel selle raamatu riiulist võtta, lasta igaühel öelda numbri ühest sajaviieteistkümneni (sest nii palju neid luuletusi siin kogus on) ja luges siis selle luuletuse ette. See oli segu kirjandusloost ja müstikast (et noppigu igaüks välja, mida selle luuletusega just talle sel hetkel saatuse poolt öelda taheti) ja meelelahutusest. Ja koosviibimistele sobib see luulekogu kenasti, sest on lausa hämmastav, kuidas üks 11.-12. sajandi pärsia poeet võib lakkamatult värsse luua veinist, savist ja kadunud noorusest :) Kaine peaga rubaiide üksi järjest lugedes lähevad need teemad natuke tüütuks ära, aga parajas seltskonnas on neist rõõmu ja ka järelemõtlemisainet, kuigi, eks ma sain nüüdki nii vaikselt naerda turtsuda kui pisut targutamismõtteid heietada.

Tõlge, järelsõna ja kommentaarid Haljand Udam. Kes raamatu vastu huvi hakkas tundma, siis 2000. a ilmus raamatust ka täiendustega kordustrükk ning kui laiemast netist otsida, siis Umar Hajjami tänapäevane nimekuju on ’Omar Khayyām.

1968. a raadiosaates loeb värsse Olev Eskola: https://arhiiv.err.ee/vaata/76747

 

Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting”

Seda raamatut võib kirjeldada kui Charles Dickens “The Complete Novels in One Sitting” (sissejuhatus ja adaptsioonid Joelle Herr, Running Press, 248 lk) või Joelle Herr “Charles Dickens. The Complete Novels in One Sitting” (Running Press, 248 lk), õigem oleks vist see teine variant. Igatahes, Tiina arvestuses läheb see raamat väljakutseväliseks, aga ma olen põikse pea ja kange kaelaga ja loen enda jaoks punkti täidetuks, sest selle raamatu peale mõtlesin ma kohe, kui Dickens välja kuulutati. Raamat on pärit mu ema miniraamatute kollektsioonist ja formaat on umbes sõrmekõrgune ja umbes sõrmelaiune. Tekst on täitsa loetavas suuruses, seega palju just ühele leheküljele ei mahu, aga kahepoolesaja lehekülje peale tuleb infot küll. Iga Dickensi teose kohta on siin illustratsioon, avalause(d), tegelaste nimekiri ja teose lühikokkuvõte või katkend raamatust. Mul on tunne, et katkend on võetud siis, kui raamat ise ei ole Herrile suurt muljet avaldanud. Lühikokkuvõtted on mu meelest hästi tehtud, annavad edasi nii tegevust kui meeleolu ning on abiks nii loetu meeldetuletamisel kui tundmatust teosest mingigi ülevaate saamisel. Täitsa tore raamatuke.

Rod Espinosa “A Christmas Carol: The Night That Changed The Life Of Eliza Scrooge”

Mulle pole kunagi ei Charles Dickens ega jõulujutud muljet avaldanud, niiet siit tuleb juba enne raamatukaane avamist kaks miinust (– –).
Genderswap? Sellega võib minna nii ja naa, siin loos pigem pluss (+).
Kummitused? Nendega võib ka minna nii ja naa, siit tuleb kaks plussi (++), üks valge neljakäelise minevikukummituse ja teine rohelise olevikukummituse eest, must tulevikukummitus ei teeni ei plussi ega miinust.
Lugu? Baahh! Olgu, + ja –. Pluss, et on nii kaua vastu pidanud ja end klassikaks söönud, miinus, et tegelt on ikka suht naiivne lugu.
Joonistus? Kaks plussi (++), üks üldise stiili eest ja teine nutikate lahenduste eest.
Üllatus? Koomiksi autori päritolu — Filipiinid. Lisapluss (+).

Kokku? Plussis, tugevalt plussis :)

Nancy Butler, Hugo Petrus, Sonny Liew “Pride & Prejudice” (2009)

Ma olen kunagi keska ajal “Uhkust ja eelarvamust” lugenud, muidu ei mäletaks raamatust suurt midagi, aga telekas ikka vahel tuleb mõni film või sari, mis loo ja tegelased jälle meelde tuletavad.

Koomiksi ilmumisaasta märkisin ära, sest neid koomikseid on mitmeid. Edevam valik oleks tõenäoliselt olnud võtta 2014. a manga või “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”, aga nondega oleks aega läinud ja need 2009. a vihud jooksid mulle kergelt kätte.

Niisiis — Lugu on suht lihtsalt ära räägitud, midagi eriliselt huvitavat ei toimu, miskit väga olulist  välja ka pole jäänud. Loo jutustamise koha pealt keskmiselt korralik, et pisut igavavõitu, aga ei riku ka miskit ära. Kunstniku üldstiiliga võib enamvähem rahule jääda, aga olid mingid detailid, mis jäid lõpuni häirima, n missis Benneti kujutamine üsna koledana ning neidude tumepunahuuled (19. saj. Inglismaal polnud huulte värvimine korralikele tütarlastele kohane). Kokkuvõttes — keskeltläbi, ega te miskit ei kaota, kui selle koomiksi lugemata jätate.

Taustasurfing andis teada, et ingliskeelses maailmas ongi “Uhkus ja eelarvamus” see Jane Austeni peateos, siis tuleb “Emma” ja “Veenmine” ning alles siis on “Mõistus ja tunded”. Nojah siis.

Otsisin-leidsin päris toredaid infograafikuid-pildikokkuvõtteid:

Aleksei Tolstoi “Vereimejas”

Mul oli kunagi noores põlves üks vene klassika lugemise periood, osalt Salumi Antsu vene kirjanduse piiik-pikk nimekiri ja osalt lihtsalt sattus. Laias laastus mulle meeldis luule (Puškin, Jessenin) ja draama (Tšehhov, Ostrovski), proosast mõned kopsakamad lood (“Sõda ja rahu”), aga vat lühiproosat närisin ilma igasuguse arusaamata, et miks see küll hea võiks olla. “Vereimejas” läks ka sinna viimase kategooria kanti, et nohjah, on lugu küll ja isegi mitu lugu ühtekokku põimitud ja mõnes kohas see “üksik küünlaleek, mis jätab pikki süngeid mitmetitõlgendavaid varje” meeleolu ka, aga mida selle lugemine peale teadmise, et on loetud, mulle andma peaks, vat sellest ei saanud isegi järelsõna lugedes aru. Võib-olla see “oli see ilmsi või nägin ma und” kahtlus oli tolleaegses kontekstis päris uudne ja hea võte? Võib-olla olid mõned tegelaskujud eriti head oma ajastu koondportreed? Võib-olla tunda lusti, kuidas põimuvad nägemustes slaavi, kreeka ja kristlikud müüdid? Võib-olla oli see mäng? Võib-olla meeldetuletus, et me teeme oma otsuseid ja järeldusi fragmentide ja eelarvamuste põhjal? Seda viimast võib-ollat kinnitas mulle ka raamatukaanel olev portree — rõõmsa uudishimuga lootusrikkalt tulevikku vaatav noormees –, aga kui lisada sellele näole jahipaun, püss ja koer, siis meeleolu ja järeldused natuke muutuvad :)

Romain Rolland “Pierre ja Luce”

Ilus pisike armastuslugu. Et ühtpidi väga ajalik — konkreetse ajahetke, 1918. aasta hilistalve-varakevade, Pariis, sealne olustik ja õhustik ja ajalooline taust — ja teistpidi ajatu — eks armastus ole ikka ajatu, aga seda ajatust rõhutab ka kirjutamise stiil, kus on väga hästi tembitud mõnusalt lopsakad võrdlused ja mõttekäigud ning napp tegevustik ja hulk ütlematajätmisi. Raamatu algusots meeldis mulle pisut enam, võib-olla oli üllatusvaimustus alguses suurem ja hilisem tekst muutus pisut etteaimatavaks. Aga kokku oli ikkagi hea. Kiusatust tsitaate välja kirjutama hakata tundsin ma ka, aga ah, jäägu see. Lugege ja leidke oma lemmikkohad :) Ma usun, et selle raamatu sõnaladususe eest tuleb tänada ka tõlkijat, Sirje Keevallikut.