Amy Chu, Edu Menna “KISS: The End”

Kui koomiks läbi sai, siis esimese asjana vajas lappimist auk hariduses — ma ei ole kunagi teadlikult KISSi kuulanud.

Kolasin siis juutuubis ja sain veidra elamuse — muusikaliselt oleks nagu pop-rock (midagi Roxette’i kanti), väljanägemiselt ja lavalise energia poolest hard metal. Jaa, loomulikult olen ma KISSi laule kuskilt varem kuulnud, aga muusikal ja esitajanimel puudus seos.

Oma võlu neil kahtlemata on — meloodiad on kerged kõrvaussideks saama ja ülevõlli teatraalsus pakub meelelahutust — aga uut lemmikut neist mulle ei saa, kasvõi juba seepärast, et laulja hääletämber mulle eriti ei meeldinud.

Aga koomiksi juurde. See oli kogemata leid, toksisin sinna vabakoomiksilehele otsisõna “end” ja vaatasin, mis välja tuleb.

Viieosaline lugu algab sellega, et üks loru poiss jäetakse maha, töölt lastakse ta lahti ja koduteel satub ta liiklusõnnetusse. Silmi avades on ta võõras kohas ja talle vaatab otsa põrguvürsti kasutütar. Minnakse siis Kuradi palge ette, kes kurdab, et näe, käisid siin neli meest ja panid pihta mõõga, tahad elada, mine Maale ja too mulle mu kraam tagasi. Ja lähevadki siis poiss Jay ja põrgupiiga Mania KISSikate käest mõõka tagasi nõudma.

Tegevust on mitmes ajas ja mitmes paigas. Eelkõige on see Jay lugu, KISS on pigem taustaks — ja mulle meeldiski nii rohkem.

Lõpp on nunnu :) Spoiler — Kurat koos KISSiga laval jämmimas :) Ja piinamisviisid on loomingulised :) Spoiler — Kurat loeb oma luulet ette :) Ja Kurat on omamoodi Disney printsess :) Spoiler — Kuradi sidekick on ilus suur madu :) 

Ma sain aru, et koomiksis on kasutatud KISSi laulusõnu, aga nagu öeldud, siis mul ei hakanud nende tsitaatide peale ükski kelluke helisema. Aga isegi paduvõhikuna saan ma öelda, et valitud olid kuidagi õiged laulud ja sõnad —  sõnad, mis just selle looga suurepäraselt haakusid.

Täitsa vahva seikluslik vahepala :) Ja KISS on tänuväärt koomiksimaterjal :) Jube palju smailisid sai, aga no mis teha :)

Herbert George Wells “The Chronic Argonauts”, Herbert George Wells, Jason Quinn, Russ Leach “The Chronic Argonauts”

Tegelikult on nii, et kõigepealt lugesin ma koomiksit ja kuna koomiks oli täitsa huvitavalt tehtud, siis läksin ja lugesin uudishimust jutu ka üle. Hea, et sedapidi läks, sest jutt ise jättis mulle sellise igavkuivkrõbeda mulje ja vaevalt ma niisama oleks viitsinud lõpuni lugeda. Püüdes välja nuhkida, et mis siis ses koomiksis on Wellsilt ja mis on Jason Quinni jagu, sain ma aru, et üldpilt, üldtegevus ja üldkarakterid on Wellsil kõik olemas, aga Quinn annab kõigele hoo, iseloomu, detailid, paneb ühtteist juurde, mõnikord oma peast, mõnikord Wellsi teisi jutte kasutades. Tulemuseks on korda läinud adaptsioon, teos, mis annab mu meelest edasi kõik olulise originaalloomingust, aga teeb seda atraktiivsemalt.

Tegu on ajarännulooga ja siin tuleb küll Wellsile au anda, et ta julges mõelda ajas nii kaugele ette — aastasse 17902. Loo alguspunkt on aastas 1862, mil ühte Kõmri külakesse ilmub veider omaette hoidev mees, kes suudab oma olekuga külarahva nii tigedaks ajada, et nood teda nõiduses süüdistama hakkavad. 1887. aastal jutustab oma osa sellest seiklusest reverend, kes läks teadusmeest hoiatama ja asjaolude kokkulangemisel koos temaga ajarännule läks ja tagasi tuli. Loo kirjapanija tema juttu ei usu, aga kirjutab ikka. Niiet tegelt on siin näha ka algeid, kuidas Wells tahab kirjanduse ja erinevate jutustajahäältega mängida. Mingid asjad jäid nagu läbimõtlemata ja läbikirjutamata, aga ideena on jutul jumet, mida näitab ka see, et ma koomiksi mõjul ikkagi selle jutuni jõudsin.

Neil Gaiman, Rafael Albuquerque “A Study in Emerald”

Mis saab siis, kui kokku panna Sherlock Holmes ja Cthulhu-müüdid?

Saab päris tore ja põnev kirjanduslik mäng. Mäng, kus ei ole ette teada, mis läheb nüüd selles tavapärases “Etüüd punases” rada pidi (läheb päris palju, eriti esialgne tutvustus ja üldine elukorraldus) ja kus astuvad mängu Iidsed (minu jaoks mitmetes üllatavates kohtades) ja kuidas kulgeb krimilugu ja…

Lugu on stiilne ja nutikas ja ka kunstniku töö on stiilne ja nutikas. Ja kunstnik võtab vahelehtedele mängu ka muid tolle ajastu märksõnu.

Üks asi, millele ma mõtlema jäin, et kuigi Arthur Conan Doyle’i raamatutes Watson on minajutustaja, jääb ta siiski kuidagi kõrvaltegelaseks, adaptsioonides — teatrilaval, filmides ja koomiksites — on Watson rohkem nähtaval. Ja see siin oli Watsoni lugu isegi rohkem, kui tavalistes ületõstmistes.

See pole nüüd puhas briti asi, Neil Gaimani jutu on koomiksivormi tõstnud Brasiilia koomiksikunstnik Rafael Albuquerque, aga ma arvan, et mahub punkti alla küll. Kui kellelegi see koomiks näppu jääb, siis soovitan sisse vaadata.

Urmas Nemvalts “Laura, Martin ja metsavana maailm”

Kingiks saadud raamat, mis trügis lugemisjärjekorras ettepoole :) Tegu on Tallinna Keskraamatukogu välja antud raamatuga, mille said Tallinna koolide esimeste klasside lapsed sel sügisel. Tore, et raamatukogu julges riskida ja tellis koomiksiraamatu. Ilus, värviline, õpetlik. Kohati liig näpuganäitavalt õpetlik, aga selle eest topelt soe ja värviline. Paralleelmaailmad, loodushoid ja hirmust ülesaamine. Ja ma juba tean, kellele see raamat edasi sokutada :)

Joe Gill, Jack Sparling “Friday Foster”

Ma olen siin väljakutsete kõrval mänginud ka Tartu Linnaraamatukogu lugemismängu. Kui eelmisel aastal ma püüdsin, et üks raamat läheb ühte või teise, siinsesse väljakutsesse või Lutsu raamatukogu lugemismängu, aasta lõpul sain aru, et see on siiski liig ning sel aastal on siis teisiti: kui loetud raamat sobib mõlemasse, siis panen mõlemasse. Ja nõnda on mul siis oktoobri keskpaigaks see mäng mängitud ka. Viimane lugemata punkt oli “midagi reedega seotut” ja mul ei tulnud sugugi häid ideid, Heinleini või “Robinsoni” ma üle lugeda ei viitsinud ja midagi uut silma ei hakanud. Kolasin koomiksilehel ja trükkisin sisse otsisõna “friday”, sain teada, et on üks noorte krimikoomiks “Friday”, millest vabalt lugeda oli esimene osa ja mis ei olnud siiski kuigi huvitav, mitu vihikut sarjast “Friday the 13th”, mis osutus minu maitse jaoks liig vägivaldseks, ning “Friday Foster”, mille ma esialgu põlgasin ära, et liialt vanamoeline, ilmunud 1972, aga mis osutus tegelikult täitsa kabedaks krimilühilooks, kus tegevus toimub New Yorgis, probleemiasetus on kuulsuse taak ja paparazzid, peategelane on noor naine, tarmukas Harlemist pärit mustanahanine fotograaf/fotograafi assistent. Mu meelest on lugu ajaproovile päris hästi vastu pidanud, ma olin isegi mitme koha pealt päris üllatunud, kui hästi. Ahjaa, niipalju kaevasin infot veel juurde, et Friday Fosteri lugusid on tegelt mitmeid ja aasta tagasi ilmus mingi osa neist lugudest uue koloreeringuga ja selle võrra kaasaegsema väljanägemisega uuesti. 1975. aastal tehti selle koomiksitegelasega ka film, ikka sama pealkirjaga, “Friday Foster”.

Brian Wood “Northlanders”

Kui alustada päris algusest, siis ma otsisin islandi koomikseid. Piisavalt netti tuhninult sain aru, et tegelikult on üks, mis mulle huvi pakuks, olemas ka — Þórhallur (Thorhallur), Jón Páll, Andri “Vargöld” — Põhjala jumalatest oma vaatevinklist jutustav kolmeosaline koomiks. Kuidas ma seda lugeda saaks, seda ma veel välja ei mõelnud. Islandi raamatupoodides on müügil ingliskeelne (ja muidugi islandikeelne) esimene ja teine osa, aga kolmandast ei ole mingit märki.

Aga sama islandi koomiksi otsinguga jooksis mulle kogu aeg ette soovitusena see Brian Woodi “Northlanders”. Ja see on mugavalt wõrgust loetav.

“Northlanders” ei ole üks pikk lugu, vaid 14 lühemat lugu, milles vaid paaris on kattuvaid tegelasi või tegevuskohti. Nii ajad kui kohad on küllalt erinevad: Islandilt ja Fääri saartelt Volga kallasteni ja Lapimaalt Konstantinoopolini ning ajapiirang on 8.-13. sajand. Illustreerisid lugusid erinevad kunstnikud: Davide Gianfelice, Ryan Kelly, Dean Ormston, Marion Churchland, Danijel Zezelj, Fiona Staples, Becky Cloonan, Paul Azaceta, Declan Shalvey, Vasilis Lolos, Leandro Fernández, Riccardo Burchielli, Simon Gane, Matthew Woodson. Algselt oli seda koomiksit 50 vihikut, aga hiljem tõsteti lugusid natuke ümber ja saadi kolm köidet.

“Northlanders. Book I: The Anglo-Saxon Saga” —  #9–10, “Lindisfarne”;  #18–19, “The Shield Maidens”;  #1–8, “Sven the Returned”;  #41, “Thor’s Daughter”; #11–16, “The Cross + the Hammer”.
“Northlanders. Book II: The Icelandic Saga” — #29, “The Sea Road”;  #20, “Sven, The Immortal”;  #35–36, “The Girl In The Ice”;  #42–50, “The Icelandic Trilogy”.
“Northlanders. Book III: The European Saga” — #17, “The Viking Art of Single Combat”;  #21–28, “The Plague Widow”;  #30–34, “Metal”;  #37–39, “The Siege of Paris”; #40, “The Hunt”.

Enamjaolt on lood sünged ja vägivaldsed. Lisaks viikingiretkedele, mida siin ka omajagu oli, on veel omavahelise klannivõitlused, mida oli siin raamatus päris palju. On tegelasi, kes otsivad võitlust, ja on tegelasi, kes satuvad mõõka kandma juhuslikumalt. Klannivõitlused on tavaliselt tavalistel põhjustel — au, maa, varandus, kättemaks — aga lisaks on üks teema, mis autorit näib iseäranis huvitavat: kristluse mõju viikingitele, uue ja vanade jumalte kummardajate vastasseis.

Ma ei oskagi nende lugudega kuigi hästi suhtestuda. Enamjaolt need mulle eriti ei meeldinud, aga niipalju oli neis kaasamõtlemapanevat küll, et pooleli ma jätta ei tahtnud. Seda süngust ja vägivalda ja musta meelelaadi ja õnnetusi oli mu jaoks liiga palju, aga mingitpidi oli huvitav vaadata, et kuhu autori fantaasia selle või tolle koha ja ajastuga läheb ning mingid helgemad hetked olid selle kolme köite peale ju olemas ka, näiteks see kilbinaiste jutt. Kes otsivad verist ajaloonägemust Põhjalast, neile võiks soovitada, kes otsivad müstilisemat poolt, neile mitte.

Anders Fager, Peter Bergting “The Crows”

Raamat, mis sai alguse kahest maalist. Kui kunstnik Peter Bergting korraldas oma näituse, siis ta pani tähele, et kõige enam jäid inimesed seisatama just nende kahe pildi ees. Jäi seisatama ka kirjanik Anders Fager. Ja tal tuli mõte. Aega läks, aga asja sai, ning kahepeale (kuigi suurem jagu oli siin vist Andersi jagu) kirjutasid nad valmis loo ning Peter joonistas veel hulga pilte juurde ning oligi valmis õuduskategooriasse kuuluv graafiline jutustus “Kaarnad”.

Loo sisu on umbes selles, et läheb noormees Kim kuskile Rootsi pärapõrgusse oma äsjalahkunud vanavanemate maja üle vaatama, meenutab seal olnud lapsepõlve, muuhulgas kaarnaid, meenutab valu ja vaime ning vaatab, kuidas nende vaimudega siis edasi elada. Sünk lugu. Pildiline pool tundus mulle sutsu tugevam kui jutupool, aga kokku oli päris hea, mitte suurepärane, aga hea.

Seda veel, et see ei ole tavapärane koomiksiraamat, vaid minu silma jaoks pigem jutt, mis on rikkalikult illustreeritud (illustratsioonides on küll kohati ka koomiksielemente), kus pildi ja teksti koosmõju on küll tugevalt olemas, aga seda teksti oleks võimalik (küll mõningaste kadudega) ka niisama lugeda. Aga samas, mul ei ole mingit tõrget seda raamatut graafilse jutustusena määratleda.

Üks kurb mõte, mis lugedes pähe tuli, oli Bullerby, omal ajal väike idülliline külake, aga aega on ju nii palju mööda läinud ja mis sest väiksest külast tänaseks võib olla saanud…

Anders Fager — https://www.gottick.com
Peter Bergting — https://www.bergting.com

Jutu aluseks olnud pildid:

Jurga Vilé, Lina Itagaki “Siberi haiku”

Najaa, eks mul ikka ole hea meel, et graafilisi romaane rohkem eesti keeles ilmub, ja on ka hea meel, et leedu kirjandust ilmub. Raamat ise — ma ei teagi. Jah, olulisel teemal ja raamatu lõpuks harjusin ma ka stiiliga ära, aga mu meelest oli see täiskasvanud lugejale liiga lapsepärane ja lapsele üksi liiga suur pähkel pureda. Aga mine tea, võib-olla ma alahindan tänapäeva lapsi.

Iga Siberi-lugu on omamoodi ja oma traumadega, see lugu siin on antud läbi (eel)teismelise poisi silmade. Mis mulle tegelikult väga meeldis, oli teatud fantaasiataseme sissetoomine, näiteks et vaene isahani Martin käis hingena kirjatuviks ja niisama lohutamas. Ja et mõned sümbolid võivad olla vägagi toeks ka rasketel aegadel (“õunad on Leedumaa”). Ja et enda ja teiste elushoidmiseks on vahel kunstist abi, olgu selleks siis laulukoor või ühine haikude kirjutamine.

Olgugi, et kunstniku käekiri mulle eriti ei istunud, siis soovitan ma seda raamatut ikka.

Urmas Viik “Tume planeet. Episood 1”

Poliitiline satiir ulmekoomiksi vormis. Kuigi ma arvan, et minu ja Urmas Viigi poliitilised vaated on laias laastus suhteliselt sarnased, siis see satiir tundus mulle üle võlli ja nõme. Maitseasi, eksole. Aga teisalt jälle, eks seda satiiri ole ka vahel vaja ja võib-olla mõnele lugejale on just sihukest tarvis… Ja ei, ma ei arva sugugi, et seda raamatut peaks tsenseerima, lihtsalt mulle see asi ei istunud.

Viigi kunstnikukäsi mulle iseenesest meeldis, meeldis võib-olla isegi rohkem, kui ta mulle tavaillustraatorina meeldib, aga mulle oleks meeldinud, kui ta seda millegi toredama tarbeks oleks rakendanud.

Jean Dufaux, Elgo “Medina”

On kõrb ja kõrbes linnake Medina. Postapo. Linna ründavad draxid ja draxid said alguse sellest, et inimesed keerasid kunagi mingi masina pekki. Lahingud ja strateegiad ja vastupanu ja hukkumised ja ohverdused ja collateral damage. Draxide areng ja suhted inimestega. Millised on valikud ja mis saab edasi.

Loo peategelane on sõdur Karloff, keda on kirjeldatud nii tavapärasest militaarsest vaateviklist kui ka läbi suhete naistega — endine naine, praegune kallim, keegi, kelle kohta saab vast öelda, et sõber. See sõber kannab endas draxi järeltulijat, mis teeb asja keerukaks.

Omapäraselt kulgev lugu. Ma Camus’ “Katku” ei ole lugenud, aga niipalju kui mul kirjandustunnist külge jäi, siis mingeid ühisjooni võib vist nende kahe loo vahel leida, lausa eksistentsialismi alla seda koomiksit ei liigitaks, aga mingeid vihjeid nagu oleks.