Johnnie Christmas, Dante Luiz “Crema”

Selle postitusega tahaks ma saata tervitused oma kodukohvikule :) Seda nii nime pärast kui nende kirglise suhtumise pärast kohvisse. Kohviku pilt on pärit Katzi blogist.

Niisiis. Crema vastuseks sain ma eelkõige, et see on kohvivaht, aga seda on kasutatud ka espresso või tavalise musta kohvi tähenduses ja ma ei tea, kas see on veel mingi sordisegu või jahvatusaste, aga kohvipakkidel on ka vahel see sõna peale kirjutatud. Ma küll armastan kohvi, aga nii fanatt ma ei ole, et et väga peensustesse viitsiks minna ja täpsemalt järgi uurida.

Nagu eelnevast jutust aru saada, siis see raamat on kohvist. Peategelane töötab kohvikus, armastab kohvi ja saatus viib ta ka kohviistandusse. Aga siin on kõrvale veel igasuguseid huvitavaid teemasid: kummitused, ajalugu, üle haua kestev armulugu, pärandus, majandus, survestamine, naistevaheline romantika, introverdi hingeelu.

Reaaliat, romantikat ja õudust on kuidagi väga õigetes kogustes ja õige vaheldusastmega ning kuigi lõpulahendus on lihtne, siis tee sinna on päris huvitav. Turundatakse seda lugu muidugi maagilise realismina. Kui kedagi ekstra huvitab, et kuidas see LGBT-teema on lahendatud, siis mulle meeldis, et hästi tavaliselt, kui üks või teine tegelane oleks teisest soost olnud, siis lugu sellest eriti palju muutunud ei oleks.

Koomiksi joonistamisstiil ei ole mu lemmik, aga see on stiilne, läbimõeldud, väljapeetud ja silmale kena. Valik võtta värvidest valdavalt vaid pruun ja sinakashall ja siiasinna siis tuhmimalt muid värve toetab seda kohviteemat nii hästi ning tegelased on mõnusalt igaüks ise nägu ja läbi koomiksi oma nägu, see on asi, mida ma olen õppinud hindama.

Kokkuvõttes — ega siin mingit imet ei ole, aga see on Kanada kirjutaja ja Brasiilia kunstniku väga tore koostöö väljendus. Vahepalaks täitsa mõnus ja mõttega lugemine. Kohviisu tekitav ka :)

John Ostrander, Leonardo Manco “Apache Skies”

Ma olen tihtipeale sattunud vaatama, et koomiksitel on kaanepildi autor hoopis teine kunstnik, kui koomiksi sisul, ja nõnda ei ütle kaanepilt sisu esteetika kohta tühjagi, siis siin on lugu teisiti, seda tüüpi, nagu kaanepildid, on ka sisu. Kunstnik on arentiinlane Leonardo Manco.

Metsik Lääs seal 19. saj. lõpul, kärts-mürts-põmm püstolid pauguvad ja rongid röövuvad, pahad on pahad ja head on head. Head ei ole “Edasi, Kentuky poisid, valu punanahkadele!”, pigem vastupidi, loo keskmes on poolvalge-poolapatši naine, kes esialgu otsib kättemaksu oma mehe surma eest, aga pärast Geronimo vangilangemist püüab päästa vähemalt osa apatši lapsi. Abiks on kadunud mehe valge sõber, koos moodustavad nad nääkleva, aga toimiva tandemi. Loo kirjutas ameeriklane John Ostrander.

Et lugu ju oli ja joonistamisstiil on külluslik ning koomiksi üldidee oli mulle ka meelepärane, aga mingit sügavust jäi puudu, liiga hollywoodlik ja äralihtsustatud ja seikluslikkusele panustatud, niiet päris rahule ma selle koomiksiga ei jäänud. Ka tundus mulle, et kunstnik siin paaris oli kuidagi andekam või säravam, aga koomiksis peaksid kirjanik-kunstnik vist kuskil samal levelil olema.

Yoshiyuki Okamura, Kentaro Miura “Japan”

Ma ei ole kuigi kindel, et ma seda jaapani väljakutset edasi teen, aga see esimene teema oli nii lihtne :) 

Niisiis jäi näppu manga pealkirjaga “Japan”. Lugu saab alguse 1992. aasta suvel Barcelonas, kus tehakse telesaadet Jaapani noortest ja nende unistustest. Noored on uhked Jaapani majandusliku edu üle ega soovi muusse eriti süveneda, kuigi saatejuht neid vaikselt taga utsitab. Televõtteid segab saatejuhi austaja — mehemürakas kuritegelikust jõugust, kes armus saatejuhti ja käitub nüüd tüütu stalkerina. Ja siis saabub maavärin ja kogu kamp satub kusagile tulevikku, kus maailm on läbi elanud kliima- ja majanduskatastroofi, Jaapan on omadega päris otsas ja jaapanlased elavad põgenikena pagulaslaagrites. Valitsemas on rassistlik ja karm Uus-Euroopa, valitseva klassi käsutuses on uhked autod ja hea tehnika, vähemad vennad elavad pseudu-keskajas hobuste, mõõkade ja viletsate autoromudega ning jaapanlased on orjad, litsid või lindpriid. 1992. aastast pärit kamp ei suuda sellist olukorda taluda ja asub tegudele. Banzai!  Manga on veider segu  isamaalikust moraalist jaapanlastele, hoiatusloost ja barbarkonanist. Mustvalge pildikeel on kohati päris huvitav, aga mul oli päris hea meel, et see lugu nii ruttu otsa sai.

 

Rod Espinosa “A Christmas Carol: The Night That Changed The Life Of Eliza Scrooge”

Mulle pole kunagi ei Charles Dickens ega jõulujutud muljet avaldanud, niiet siit tuleb juba enne raamatukaane avamist kaks miinust (– –).
Genderswap? Sellega võib minna nii ja naa, siin loos pigem pluss (+).
Kummitused? Nendega võib ka minna nii ja naa, siit tuleb kaks plussi (++), üks valge neljakäelise minevikukummituse ja teine rohelise olevikukummituse eest, must tulevikukummitus ei teeni ei plussi ega miinust.
Lugu? Baahh! Olgu, + ja . Pluss, et on nii kaua vastu pidanud ja end klassikaks söönud, miinus, et tegelt on ikka suht naiivne lugu.
Joonistus? Kaks plussi (++), üks üldise stiili eest ja teine nutikate lahenduste eest.
Üllatus? Koomiksi autori päritolu — Filipiinid. Lisapluss (+).

Kokku? Plussis, tugevalt plussis :)

Nancy Butler, Hugo Petrus, Sonny Liew “Pride & Prejudice” (2009)

Ma olen kunagi keska ajal “Uhkust ja eelarvamust” lugenud, muidu ei mäletaks raamatust suurt midagi, aga telekas ikka vahel tuleb mõni film või sari, mis loo ja tegelased jälle meelde tuletavad.

Koomiksi ilmumisaasta märkisin ära, sest neid koomikseid on mitmeid. Edevam valik oleks tõenäoliselt olnud võtta 2014. a manga või “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”, aga nondega oleks aega läinud ja need 2009. a vihud jooksid mulle kergelt kätte.

Niisiis — Lugu on suht lihtsalt ära räägitud, midagi eriliselt huvitavat ei toimu, miskit väga olulist  välja ka pole jäänud. Loo jutustamise koha pealt keskmiselt korralik, et pisut igavavõitu, aga ei riku ka miskit ära. Kunstniku üldstiiliga võib enamvähem rahule jääda, aga olid mingid detailid, mis jäid lõpuni häirima, n missis Benneti kujutamine üsna koledana ning neidude tumepunahuuled (19. saj. Inglismaal polnud huulte värvimine korralikele tütarlastele kohane). Kokkuvõttes — keskeltläbi, ega te miskit ei kaota, kui selle koomiksi lugemata jätate.

Taustasurfing andis teada, et ingliskeelses maailmas ongi “Uhkus ja eelarvamus” see Jane Austeni peateos, siis tuleb “Emma” ja “Veenmine” ning alles siis on “Mõistus ja tunded”. Nojah siis.

Otsisin-leidsin päris toredaid infograafikuid-pildikokkuvõtteid:

Arkadi Srugatski, Boriss Strugatski, Veiko Tammjärv “”Hukkunud alpinisti” hotell”

Ma olen väga närb filmivaataja ja ei suutnud kuidagi leida seda õiget “raamatut, mille põhjal on tehtud film”. Aga ma venitasin natuke punkti ja nüüd on mul “raamat, mis on tehtud filmi, mis on tehtud raamatu põhjal, põhjal”. Kaanel on Strugatskid ilusti kirjas ka ja niipalju, kui ma kauge aja tagant lugemisest mäletan, siis see film oli üsna raamatutruu. See koomiks on omakorda üsna filmitruu. Tegevustik, meeleolu, rõhud, esteetika, tegelaste ilmed. Mu meelest on Veiko Tammjärv kokku teinud imelise raamatu: valinud välja just selle kõige olulisema, paigutanud selle osavalt koomiksipaneelidesse, joonistanud läbivalt stiilsed pildid, võtnud ootamatud ja maitsekad värvilahendused, lisanud omalt poolt mõne hea nüansi. Väga hea raamat! Ma usun, et sel koomiksil võiks ka muus maailmas päris kenasti minna, nii idas kui läänes. Jõudu ja edu! Ja ehk ei ole järgmine lugu ka enam mägede taga.

W. Maxwell Prince, John Amor “One Week in the Library”

Üks üsna segane koomiks. Kui mulle muidu mõttemängud tuntud lugudega meeldivad päris hästi, siis siinsed kirjandus- ja filmitegelastega ümbermängimised jätsid mind külmaks, kuidagi ei olnud uudsed ja huvitavad, vaid pigem kulunud ja tüütud. Neljanda seina lammutamisega tegeleti ka, aga see tundus olema pigem ideepuudusest kui ideederohkusest tingitud. Joonistuse pool oli täitsa okei, ei miskit erilist, aga silma ka ei riiva. Uudishimust võib lugeda, aga ega ma väga soovita, igasugust paremat kraami on ka saada.

Barnaby Legg, Jim McCarthy, Flameboy “Godspeed”

Nirvana oli sündmus. Olgu siis piisana muusikaajaloos või kõikehõlmavana mõne inimese eluloos, aga muutusi ta tõi, nii rokiskeenes kui muusikatööstuses üldiselt, ja paljudele kuulajatele äratundmist, hingetuge, kuuluvustunnet, muusikasse ärauppumist ja isiklikku arengut.

“Godspeed” ei kata kogu Nirvanat, vaid on Kurt Cobaini elulugu graafilise romaani vormis. Ega sealt midagi uut teada ei saa, aga teadaolev on väga hästi edasi antud. Lapsepõlve osa venis natuke pikale, aga üldiselt on kõik — elu ja muusika, armastus ja pettumus, edurõõm ja meeleheide, haigus ja uimastid — olemas ja päris heas tasakaalus. Emotsioonidele rõhumine on sellesse loosse sisse kirjutatud, aga see emotsioonide spekter, millele kogu loo jooksul tähelepanu pööratakse, on päris lai, nostalgiast alates ja frustratsiooniga lõpetades. Ja kogu see lugu oli kuidagi aus, et ei häbenetud ei lilli ja liblikaid ega sõltuvuspiinu ja enesetapumõtteid. Kurt Cobain oleks tänavu saanud 53-aastaseks…

Raamatu juhatab sisse Peter Doggetti eessõna ja välja Flameboy proovijoonistused ja vabandus, et ta pole end kunagi portretistiks pidanud. See vabandus on küll ilmaasjata, et olgugi võib-olla paraadfotode liigtuttavaid nurki kasutades on kõik kujutatud tegelased äratuntavad ja mõnusa joonega.

Ahjaa, ma õppisin uue sõna, “Godspeed” on tähenduselt segu väljenditest “Head teed!”, “Kivi kotti!”, “Jumal kaasa!”.

Paolo Baron, Ernesto Carbonetti “Paul Is Dead”

Väga omapärase ja võluva pildikeelega ning kuidagi unenäoliselt ja ajusid komposteerivalt ning emotsioonidel mängivalt jutustatud lugu kuulujutust, et 1966. aastal Paul McCartney läks oma teed ja Biitlitesse tuli tema asemele teisik. Et asja põnevamaks teha, on siia-sinna pikitud tõelevastavaid seiku ning laulusõnade katkeid. Kui see raamatuke kuskil ette jääb, soovitan sisse vaadata, nii biitlifännidel kui mittefännidel.

Conor McCreery, Anthony Del Col, Andy Belanger “Kill Shakespeare”

Lugu algab sellest, et Hamlet läheb merele, merel piraadid ja torm, leiab Hamlet end tühjalt rannalt, aa, ei ole nii tühi midagi, kuningas Richard III kutsub Hamleti lossi ja teeb talle ettepaneku, millest Hamlet ei saa keelduda. Asutakse teele, seltskonnaga liitub Jago, kellest saab Hamleti sõber, toimub tapelung, Hamlet leiab end keset tundmatut metsa Falstaffiga, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, minnakse teise kõrtsi, kohtutakse Julia ja Othelloga, toimub tapelung, äkki ilmub välja Jago, kes palub Othellolt lepitust, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, asutakse teele. Noh ja nii edasi. Et salajased ülesanded, palju tapelungi ning toredaid kohtumisi Shakespeare tegelastega. Enamjaolt on nad just sellise iseloomu ja mõttelaadiga nagu Shakespeare neid kujutas, vanus kõigub enne, peale ja keskpaika tuntud näidendite ajast.

Täitsa toredasti mängitud mäng mitmete ootamatute pööretega. Jah, liiga palju tapelungi, aga lugemise ajal see nii väga ei häirinud. Ja selliseid mõtlikumaid hetki oli ju ka. Ja selliseid ilusaid hommage‘e, nojaa, eks kogu see koomiks ole üks hommage, aga mõned kohad olid kohe eriti. Eks see sõltu muidugi lugemusest ja mälust ka, ega ma kõiki näidendeid kuigi hästi ei mäleta, lihtsalt mõne koha peal klikkis kuidagi eriti hästi.

Joonistatud oli üsna kenasti, ok Hamlet ja Jago olid natuke liiga ühte nägu ja naistegelaste figuurid liiga koomiksilised, aga nii üldjoontes, mitte väga silmapaistev, aga üle keskmise, lisaboonuseks tavapärasele vahelduseks nutikaid paneelipaigutusi.

Amazonist Kindlesse antakse seda praegu puhta niisama.

Peatükkide kaanepildid:

Peatükkide pealkirjad:

Tegelaste galerii:

Sellele loole on järjed ka, aga nood on kuidagi viletsamad:

Igast kaarte, skeeme ja infograafikuid Shakespeare’i loomingu kohta sai kunagi kokku kogutud https://lugemissoovitus.wordpress.com/2016/02/03/william-shakespearei-aasta/