momoxbubu “Little Rain”

Netimanga. Vihm, kohtumine ja kassike, kel nimeks Vihm. Nunnu. Tasaselt kulgev ja kaunis. Tore lisanüke on, et inimtegelastel on kaks ja loomtegelastel koguni kolm võimalikku joonistusstiili, mida vastavalt loo vajadusele kasutatakse.

Praegu on olemas 13 peatükki, eks neid aja jooksul tule veel. Mulle tundus, et esialgu oli autoril süžee osas üks mõte, aga mingil hetkel hakkas mingit teist suunda ajama. Eks näis. Esimene peatükk oli igatahes ilus sissejuhatus, edasine mulle meeldis kohati, aga kohati oli liiga kriipi.

Ma otsisin jaapani väljakutsesse sobivat kraami ja see sisu poolest nii sobiks, aga tuleb välja, et autor on hiina päritolu ja seega ei lähe mitte.

https://zinmanga.com/manga/little-rain/

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 5 — “Warchild”

Viies osa sellest huvitavast pseuduaasia sätungiga fantaasia-koomiksist.

Lugemiselamus jäi sinna kahe esimese ja kahe järgmise köite lugemiselamuse vahele, et 1. ja 2. meeldisid mulle väga, 3. ja 4. päris hästi, aga nõksa vähem, 5. oli seal vahepeal.

Maika tahab sõda vältida, kuid kui vaenuväed liialt lähedale hakkavad koonduma, siis peab ta oma sisemise koletisega läbirääkimisi ning asub Ravenna linna kaitsele. Õnnestumisi on, aga lihtsalt ei lähe muidugi midagi. Vahele antakse mälupilte väikeset Maikast sõjas kuus aastat tagasi ning lahinguväljal kohtub ta vana tuttavaga. Liitlased on enamasti mingi oma teema eest väljas ja usaldada saab neid vaid teatud piirides. Vaid rebasetüdruk Kippa on päriselt ka Maika poolt. Loo lõpuks on vaherahu, aga arvata on, et pikalt see ei püsi.

Sana Takeda pildid on minu meelest väga ilusad.

Lauri ja Jaakko Ahonen “Väike pasknäär”

Käisin üle hulga aja lasteosakonnas. Jäi selline toredalt pahura pilguga linnukesega kaanepilt silma. Korraks sisse vaadates sain aru, et koomiks. Võtsin koju. Raamat on väga ilusate piltidega ja koomiksiloo jutustamisele väga hästi kaasaaitavad. Lugu ise on väga sünk ja väga kurb. See lind ei ole pahur, ta on väga hirmunud. Hirmuga hakkamasaamiseks valib ta valed vahendid, aga teeb ta seda talle teadaoleva info alusel… Šokikirjandus lastele?

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 2

Manga. Järg.

See tellis oli hullem, kui esimene osa. Kuskil on vanameeste õpetussõnu ja korraks saab Musashi endale õpipoisi, aga enamiku sest köitest võtab enda alla Musashi ja mingi munga kahevõitlus. Lõpu poole on põgusalt sõbra sekeldusi, mis mõjusid tüütumaltki kui see lõputu duell. Et miks ma siis lugesin? No ma lootsin, et miskit muud on ka… ja õpetussõnakohad olidki kohati täitsa toredad. Ja punkt sai vähese vaevaga täis :)

Et lugu pole minu maitse üldse, aga pildi pool on endiselt hea.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 1

Manga. Tellis.

Mul on tunne, et siin loos oli mu jaoks liiga palju Jaapani kultuurikoodi, mida ma ei suutnud lahti hammustada, et enamjaolt kauge, võõras ja arusaamatu. Kuigi tegevust ja taplust oli omajagu, siis lugu läks edasi kuidagi teosammul, mu meelest iga hetke jaoks ei oleks olnud vaja seda pilti joonistada, oleks hõredamalt ka hakkama saanud.

Pildid ise olid muidu head, et korraliku tehnikaga, läbimõeldud paigutusega, anatoomiliselt korrektsed, tegelased iseloomulikud, vaatenurgad vahelduvad. Valdavalt mustvalge, aga peatükkide algustes võis olla ka pisut värvi.

Tegevusaeg on kuskil 17. saj. algupoolel ja peategelane on ronin, st isandata samurai Miyamoto Musashi. Raamatus on kolm osa. Esimeses osas on 17-aastane Musashi peale lahingut ellujäänud sõbraga kosumispaika otsimas. Nad leiavad majakese, kus ema ja tütar, parandavad haavu ja liiguvad eri teedel edasi. Teine osa on neli aastat hiljem Musashi kodukülas. Ega see külaskäik meeldiv ei ole, sest sõbra ema süüdistab teda, et sõber koju pole tulnud ja muu külarahvas peab teda deemoniks. Napilt, aga ellu ta jääb. Kolmas osa on Kyotos, kus Musashi otsib üles võitluskunstide kooli, et oma võimeid proovile panna. Saame ka aimu, kuidas sõbral vahepeal läinud on.

Sõprusest, noh, kangelase sõber on sihuke tüüp, et samal ajal, kui kangelane võitleb röövlikambaga, kepib sõber metsas majaperenaist… aga samas, kodukülas oli ta ainus, kes kangelasega edasi suhtles, kui 13-aastasel Musashil jamad tekkisid. Niiet kui kellegil on pealtnäha kummalisi sõpru, siis mingil hetkel on nad olnud mittekummalised ja mälestus sellest võib kesta väga pikka aega, mõnikord terve elu.

Praktiline teadmiskild raamatust — tammepuust harjutusmõõk võib õiges käes päris tõhus relv olla. Aga mul tekkis rõivastusalane küsimus, et huvitav, mismoodi need siidised hommikumantlid meestel seljas püsisid? (Mu samalaadne küsimus India saride kohta sai hiljuti väga lihtsa vastuse — hunnik haaknõelu.) Ja kuidas on võimalik kaks mõõka vöö vahele torgata ja niimoodi vabalt ringi käia?

Johnnie Christmas, Dante Luiz “Crema”

Selle postitusega tahaks ma saata tervitused oma kodukohvikule :) Seda nii nime pärast kui nende kirglise suhtumise pärast kohvisse. Kohviku pilt on pärit Katzi blogist.

Niisiis. Crema vastuseks sain ma eelkõige, et see on kohvivaht, aga seda on kasutatud ka espresso või tavalise musta kohvi tähenduses ja ma ei tea, kas see on veel mingi sordisegu või jahvatusaste, aga kohvipakkidel on ka vahel see sõna peale kirjutatud. Ma küll armastan kohvi, aga nii fanatt ma ei ole, et et väga peensustesse viitsiks minna ja täpsemalt järgi uurida.

Nagu eelnevast jutust aru saada, siis see raamat on kohvist. Peategelane töötab kohvikus, armastab kohvi ja saatus viib ta ka kohviistandusse. Aga siin on kõrvale veel igasuguseid huvitavaid teemasid: kummitused, ajalugu, üle haua kestev armulugu, pärandus, majandus, survestamine, naistevaheline romantika, introverdi hingeelu.

Reaaliat, romantikat ja õudust on kuidagi väga õigetes kogustes ja õige vaheldusastmega ning kuigi lõpulahendus on lihtne, siis tee sinna on päris huvitav. Turundatakse seda lugu muidugi maagilise realismina. Kui kedagi ekstra huvitab, et kuidas see LGBT-teema on lahendatud, siis mulle meeldis, et hästi tavaliselt, kui üks või teine tegelane oleks teisest soost olnud, siis lugu sellest eriti palju muutunud ei oleks.

Koomiksi joonistamisstiil ei ole mu lemmik, aga see on stiilne, läbimõeldud, väljapeetud ja silmale kena. Valik võtta värvidest valdavalt vaid pruun ja sinakashall ja siiasinna siis tuhmimalt muid värve toetab seda kohviteemat nii hästi ning tegelased on mõnusalt igaüks ise nägu ja läbi koomiksi oma nägu, see on asi, mida ma olen õppinud hindama.

Kokkuvõttes — ega siin mingit imet ei ole, aga see on Kanada kirjutaja ja Brasiilia kunstniku väga tore koostöö väljendus. Vahepalaks täitsa mõnus ja mõttega lugemine. Kohviisu tekitav ka :)

John Ostrander, Leonardo Manco “Apache Skies”

Ma olen tihtipeale sattunud vaatama, et koomiksitel on kaanepildi autor hoopis teine kunstnik, kui koomiksi sisul, ja nõnda ei ütle kaanepilt sisu esteetika kohta tühjagi, siis siin on lugu teisiti, seda tüüpi, nagu kaanepildid, on ka sisu. Kunstnik on arentiinlane Leonardo Manco.

Metsik Lääs seal 19. saj. lõpul, kärts-mürts-põmm püstolid pauguvad ja rongid röövuvad, pahad on pahad ja head on head. Head ei ole “Edasi, Kentuky poisid, valu punanahkadele!”, pigem vastupidi, loo keskmes on poolvalge-poolapatši naine, kes esialgu otsib kättemaksu oma mehe surma eest, aga pärast Geronimo vangilangemist püüab päästa vähemalt osa apatši lapsi. Abiks on kadunud mehe valge sõber, koos moodustavad nad nääkleva, aga toimiva tandemi. Loo kirjutas ameeriklane John Ostrander.

Et lugu ju oli ja joonistamisstiil on külluslik ning koomiksi üldidee oli mulle ka meelepärane, aga mingit sügavust jäi puudu, liiga hollywoodlik ja äralihtsustatud ja seikluslikkusele panustatud, niiet päris rahule ma selle koomiksiga ei jäänud. Ka tundus mulle, et kunstnik siin paaris oli kuidagi andekam või säravam, aga koomiksis peaksid kirjanik-kunstnik vist kuskil samal levelil olema.

Yoshiyuki Okamura, Kentaro Miura “Japan”

Ma ei ole kuigi kindel, et ma seda jaapani väljakutset edasi teen, aga see esimene teema oli nii lihtne :) 

Niisiis jäi näppu manga pealkirjaga “Japan”. Lugu saab alguse 1992. aasta suvel Barcelonas, kus tehakse telesaadet Jaapani noortest ja nende unistustest. Noored on uhked Jaapani majandusliku edu üle ega soovi muusse eriti süveneda, kuigi saatejuht neid vaikselt taga utsitab. Televõtteid segab saatejuhi austaja — mehemürakas kuritegelikust jõugust, kes armus saatejuhti ja käitub nüüd tüütu stalkerina. Ja siis saabub maavärin ja kogu kamp satub kusagile tulevikku, kus maailm on läbi elanud kliima- ja majanduskatastroofi, Jaapan on omadega päris otsas ja jaapanlased elavad põgenikena pagulaslaagrites. Valitsemas on rassistlik ja karm Uus-Euroopa, valitseva klassi käsutuses on uhked autod ja hea tehnika, vähemad vennad elavad pseudu-keskajas hobuste, mõõkade ja viletsate autoromudega ning jaapanlased on orjad, litsid või lindpriid. 1992. aastast pärit kamp ei suuda sellist olukorda taluda ja asub tegudele. Banzai!  Manga on veider segu  isamaalikust moraalist jaapanlastele, hoiatusloost ja barbarkonanist. Mustvalge pildikeel on kohati päris huvitav, aga mul oli päris hea meel, et see lugu nii ruttu otsa sai.

 

Rod Espinosa “A Christmas Carol: The Night That Changed The Life Of Eliza Scrooge”

Mulle pole kunagi ei Charles Dickens ega jõulujutud muljet avaldanud, niiet siit tuleb juba enne raamatukaane avamist kaks miinust (– –).
Genderswap? Sellega võib minna nii ja naa, siin loos pigem pluss (+).
Kummitused? Nendega võib ka minna nii ja naa, siit tuleb kaks plussi (++), üks valge neljakäelise minevikukummituse ja teine rohelise olevikukummituse eest, must tulevikukummitus ei teeni ei plussi ega miinust.
Lugu? Baahh! Olgu, + ja . Pluss, et on nii kaua vastu pidanud ja end klassikaks söönud, miinus, et tegelt on ikka suht naiivne lugu.
Joonistus? Kaks plussi (++), üks üldise stiili eest ja teine nutikate lahenduste eest.
Üllatus? Koomiksi autori päritolu — Filipiinid. Lisapluss (+).

Kokku? Plussis, tugevalt plussis :)

Nancy Butler, Hugo Petrus, Sonny Liew “Pride & Prejudice” (2009)

Ma olen kunagi keska ajal “Uhkust ja eelarvamust” lugenud, muidu ei mäletaks raamatust suurt midagi, aga telekas ikka vahel tuleb mõni film või sari, mis loo ja tegelased jälle meelde tuletavad.

Koomiksi ilmumisaasta märkisin ära, sest neid koomikseid on mitmeid. Edevam valik oleks tõenäoliselt olnud võtta 2014. a manga või “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”, aga nondega oleks aega läinud ja need 2009. a vihud jooksid mulle kergelt kätte.

Niisiis — Lugu on suht lihtsalt ära räägitud, midagi eriliselt huvitavat ei toimu, miskit väga olulist  välja ka pole jäänud. Loo jutustamise koha pealt keskmiselt korralik, et pisut igavavõitu, aga ei riku ka miskit ära. Kunstniku üldstiiliga võib enamvähem rahule jääda, aga olid mingid detailid, mis jäid lõpuni häirima, n missis Benneti kujutamine üsna koledana ning neidude tumepunahuuled (19. saj. Inglismaal polnud huulte värvimine korralikele tütarlastele kohane). Kokkuvõttes — keskeltläbi, ega te miskit ei kaota, kui selle koomiksi lugemata jätate.

Taustasurfing andis teada, et ingliskeelses maailmas ongi “Uhkus ja eelarvamus” see Jane Austeni peateos, siis tuleb “Emma” ja “Veenmine” ning alles siis on “Mõistus ja tunded”. Nojah siis.

Otsisin-leidsin päris toredaid infograafikuid-pildikokkuvõtteid: