Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

On ju ilus!

Lumivalgekese lugu võõrasema pilgu läbi.

Imetore, et see Neil Gaimani jutt nüüd ka sellisel kujul olemas on! Kuigi ma pean tunnistama, et sellest raamatust tundsin ma pisutpisut vähem rõõmu kui ma lootsin. Loo idee on endiselt hea ja Gaiman oskab hästi sõnu valida ning Colleen Dorani pildid on imeilusad. Paraku olid need pildid on mu jaoks liialt illustreerivad või näpuga näitavad ning lihtsalt tekstina lugedes oli mu jaoks lugu mõjusam. Või segas see, et ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Või on mul momendil nendest ümberjutustatud Lumivalgekestest natuke küllalt saanud. Aga raamat on ikkagi nii ilus!

Ja soovitan. Kas siis seda koomiksivarianti või jutuna (mingi aeg oli see legaalselt wõrgus vabalt loetav, võib-olla on praegugi), kuidas kellegi lugemiseelistustega paremini sobib.

Aleksandra Motyka, Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”

Witcherist ehk eesti keeli Nõidurist on minu teada neli koomiksit. Eelnenud: Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 1. House of Glass”, Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 2. Fox Children” ja Paul Tobin, Piotr Kowalski “The Witcher. 3. Curse of Crows”. Aga see viimane, Aleksandra Motyka ja Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame” meeldis mulle enim.

Lugu sellest, kuidas Geralt koos laulikuga lõunamaale läeb, natuke kohalikke paleeintriige ja koletiste tapmist ning ongi aeg minna vastu uutele seiklustele.

Kõik saab alguse Seitsme Kassi Kõrtsist

Geralti kohtumine laulikuga

Esialgu ei võeta neid kuigi sõbralikult vastu

Kokkulepe kohaliku maagiga

Kohalikke koletisi

Kodinad kokku ja kodu poole minek

See sisukirjeldus kõlab kuidagi nõmedalt, aga egas ma sisupöörakuid mittelugenuile saa ju ära seletada. Peamine on see, et seda sisu on ja mu meelest raamatu-õhkkonnale vastavalt ning pildiline pool meeldis mulle ka — parasjagu stiliseeritust ja parasjagu väljajoonistamist ja mu meelest olid eriti hästi tabatud erinevate tegelaste kehahoiakud, n Geralt seisab nagu sõdur ja laulik seisab nagu, noh nagu see, kes tavaliselt pliiatsist raskemat asja ei tõsta.

Brian Haberlin, Aaron Bullock, Clayton Henry “Nine Rings of Wu-Tang”

Baah, see oli täielik pettumus. Lugu oli nigla ja pildid küll ilusad värvilised, aga piltidel olevad mehed kõik kivinäoga (krt, isegi linnud on ses koomiksis ilmekamate nägudega) musklimäed ja naised DDkorviga barbid, kõik läbi loo sarnaselt ülimalt heroilistes staatilistes poosides. Ok, monstrid olid mõned täitsa huvitavad, näitena kommentaaris olev soki- ja võtmevaras, ning kahe koha peal sai pisut muiata ka (seesama sokivaras ja kohalik politsei), aga üldjoontes igav pateetiline jura. Järelguugeldamine andis teada, et koomiks on inspireeritud hip-hop bändi Wu-Tang Clan liikmetest, aga see fakt ei tee koomiksit mu jaoks sugugi paremaks. Hmm, ja ma avastasin, et mul on bändisärk kapis, kaltsukast ostetud, ma arvasin seni, et see on lihtsalt stiliseeritud lind (minu omal on kirjata kollane lind)…

koomiks ja bänd

näide heroilisest poosist

ja et lind on huvitavam

soki- ja võtmevaras

bändi logo

 

Bill Willingham “Fables Vol. 1: Legends in Exile”

“Fables Vol. 1: Legends in Exile” on pika koomiksisarja (150 numbrit pluss väiksemamahulised lisalood) avaraamat. Esimene algselt viieosaline lugu tutvustab maailma ja tegelasi ning tagapõhja, aga mitte kronoloogilises järjestuses, vaid napphaaval lahtirulluvale krimiloole taustaks.

Selle loo peategelased on Lumivalgeke, kes on ka selle raamatu tark naine, sest ta on aselinnapea linnas, kus linnapea on natuke sedasorti, nagu kunagi üks peamiselt naistekollektiivi direktor ütles, et mis nii viga direktor olla, naised teevad kogu töö ära, tema ülesanne on ainult kätt suruda ja allkirju anda;

Lumivalgekese eksabikaasa Võluv Prints;

Lumivalgekese õde Roosipuna;

Roosipuna kallim Oavarre-Jack;

Sinihabe

ning šerif Suur Kuri Hunt.

Kõne all olev linnake on tegelikult majadeblokk New Yorgis, kuna ja kuidas muinasjututegelased sinna said ning milline kuritöö lahendamist vajab, võib igaüks ise edasi lugeda, soovitussõnad tulevad kaasa üsna soojad, et parasjagu põnevust ja parasjagu tuttavlikkust ja parasjagu mängu ilu ning kunstnikutöö on ka päris hea.

 

Emma Beeby, Ariela Kristantina “Mata Hari”

Graafiline romaan või viieosaline koomiks, kuidas keegi nimetada tahab, Mata Hari viimastest päevadest, sekka meenutusi eelnevast elust. Emma Beeby lugu tugineb umbes samadele alusmaterjalidele kui Paolo Coelho “Spioon” (mille üle ma jorisesin siin) ja on oma ülesehituselt ja toonilt üsna samasugune, aga tänu mõnele aspektile ja üldisele suuremale usutavusele ning Ariela Kristantina kunstnikutööle on koomiks parem.  Mõlemad raamatud keskenduvad pigem tegevusele, et siis ja siis toimus see ja see, peategelase pähe vaatamine ebaõnnestub mõlemal, koomiksikirjutajal mu meelest vähema kolinaga. Üks mõtteuid, mida oleks võinud ju lahata, on näiteks, et kust tuli Mata Hari Java printsessiks nimetamine, oli see marketing või kogemata lendu läinud nali või siiras püüd oma identiteeti ise luua — kõik need võimalused on lugejale lahti ilma kirjanikepoolsete vihjeteta. Koomiksis on väidetavad spioonitsemised udusemad ja ilukirjanduslikumad, aga see armastuse tõttu intriigide puntrasse sattumine on umbes sama. Kurtisaanluse poolt puudutavad mõlemad teosed üsna vähe, aga kuna mul on olemas teatav Balzaci, Zola ja Dumas noorema lugemise kogemus, siis ma enamvähem kujutan ette, et ühtpidi oli see naise enda müümine, aga teistpidi andis see tolleaegses ühiskonnas mingi vabaduse, või vähemalt vabaduse illusiooni. Millest mõlemad teosed võinuks palju rohkem rääkida, on tantsu osa, et jah, loetletakse üles olulisemad lavaleastumised, aga ideed, harjutamine, muusikute leidmine, suhted teiste tantsijatega, tolleaegse tantsumaailma üldine olukord, manageerimine — kõik see osa on üsna lahti kirjutamata, asi, mida mõlemad olude sunnil, sest tantsijast ikka päris tantsuta kirjutada ei saa, mainivad, on inspiratsioon Java tantsudest, aga ma oleks tahtnud seda rida näha pikemalt ning seetõttu asjaolu, mis koomiksi minu jaoks kõrgemale pulgale tõstab, on Emma Beeby püüd tabada seda, mida Mata Hari laval tundis või öelda tahtis… Et siis, midagi uut ei ole, aga uudishimust kõlbas lugeda küll ja lihtsalt koomiksina võttes on tegu täitsa kena asjakesega. Omamoodi tore aspekt on, et šotlane kirjutab ja indoneeslane illustreerib raamatut, mis kõneleb Prantsusmaal kuulsaks saanud hollandlasest.

Mata Harist on päris kenake hulk filme tehtud, aga ma ei ole ühtegi näinud. Panin siia ritta hoopis rea kõhutantsijaid, kes on oma tantsudele saanud inspiratsiooni Mata Harist. Pisut paljuvõitu neid ju sai, aga sellest kuraditosinast ei raatsinud ma enam kedagi välja visata. Enamjaolt on tegu tribal fusioni artistidega, aga paar orientalit on ka.

 

 

Igor Baranko “Shamanism”

Sattusin koomiksi otsa, mille tutvustus kõlas: “A fascinating tale of an alternate history of North America as told through a time-spanning Native-American love story.”

Algus oli … veider … aga siis tõmbas lugu kaasa ja mängureeglid said selgemaks. Mulle tundub, et Igor Baranko on teemat uurinud, indiaanipärimuse, kunsti ja hõimude eripäradega end kurssi viinud ja siis jutustanud just sellise loo, nagu talle sobivam tundus, et miskit on olemas, aga sellega on üsna vabalt ümber käidud. Märkimisväärt on, et Baranko on nii teksti kui pildi autor.

Spoilerdus:

Esimene lugu on sellest, kuidas poiss kolm korda kosjas käib. Esimene kord poiss tapab (kogemata) tüdruku. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Teine kord tapab tüdruk enda. Läheb siis poiss tarkade juurde ja tantsib end ajas tagasi. Ja kolmas kord kosjad õnnestuvad.

Teises loos läheb poiss oma uute sugulastega retkele. Retk ei lähe just hästi — omavahelised nääklused, vangistus ja ootamatu vabanemine ning poiss satub hispaanlaste kantsi, millest on järel vaid viimane valvur ja relvaarsenal ning lõpuks laseb poiss selle kantsi suurejooneliselt õhku. Tagasiteel tapab duellil tüdruku venna, samal ajal sureb tüdruku isa ning tüdruk, kellest on saanud kuninganna, ütleb tast lahti.

Kolmandas osas läheb tüdruk poisile järele. Poiss on saanud aimu, et ajatantsud on midagi segi löönud ja läheb itta, et seilata üle mere. Sekeldusi tuleb tal nii kolme hullu kuninganna kui nende tütrega kui sündimata pojaga, aga laevad ta saab. Ja tüdruk jõuab kohale just hetkeks, et kaugelt kaldalt lehvitada. Siinkohal jääb lugu pooleli, ma loodaks, et see lugu kunagi ka edasi läheks.

 

Rick Remender, Roland Boschi “Winter Soldier – The Bitter March”

Viieosaline koomiks, mille pealkirja teist poolt võiks tõlkida nii “Mõru märts” kui “Verine marss” ja õiged oleks mõlemad, aga kuna mul on vaja märtsi, siis olgu “Mõru märts”, seda enam, et see tundub pisut paremini sobivat, kuna tegevus toimub 1966. aasta märtsis ja verd on küll, aga marssi pole.

 

Sisust üldjoontes — võta võrdluseks posu külma sõja aja kohta käivaid B-kategooria spioonikaid ja erilisi üllatusi ei ole: CCCPi ja USA vastasseis, erinevad uhkete vidinatega varustatud agendid, natsiminevikuga teadlased, hukkasaavad tsivilistid. No ja lisaks on mingi müstiline Hüdra-korporatsioon ning seekordne teadussaavutus kuulub ulme valdkonda. Ja ekstreemsetes oludes kulgev armulugu. Ajusid eriti mittenõudev meelelahutus, samas väga eemaletõukavalt loll ka ei olnud, oli nii ameerikalikku hurraa-optimismi kui ka ootamatult pessimistlikke noote, omas žanris keskmik vast, aint et kui ma ilmumisaastat vaatan (2014), siis on küll kogu sätung veidralt vanamoeline.

See koomiks kuulub Marveli perre ja on servapidi seotud Captain America tegelaskujuga, siin on CA vaid mälupiltide ja meenetuskatketena. Talvesõdur on CA kunagine kaaslane, ta suri ja äratati ellu, mälu puhastati ja poogiti külge natuke supervõimed ja elu sisuks sai “teenin Nõukogude Liitu”, koomiksi lõpupoole küll enam eriti ei teeni.

Sisu nii uhkelt välja joonistatud, nagu kaanepiltidel ja tiitellehel, ei ole, aga nuriseda ka ei saa, Roland Boschi on üsna tavapärase koomiksikunstniku käega, klišeesid jagub, aga nutikaid leheküljelahendusi on ka.

Soovitada eriti ei julge, aga kui tekib seda tüüpi koomiksi lugemise tuju, siis miks mitte, laske käia, mingi killu Marveli maailma mõistmisele annab see koomiks juurde küll, mulle näib, et lisaks Talvesõdurile läheb oma lugu edasi ka agent Ran Shenil.