Urmas Viik “Tume planeet. Episood 1”

Poliitiline satiir ulmekoomiksi vormis. Kuigi ma arvan, et minu ja Urmas Viigi poliitilised vaated on laias laastus suhteliselt sarnased, siis see satiir tundus mulle üle võlli ja nõme. Maitseasi, eksole. Aga teisalt jälle, eks seda satiiri ole ka vahel vaja ja võib-olla mõnele lugejale on just sihukest tarvis… Ja ei, ma ei arva sugugi, et seda raamatut peaks tsenseerima, lihtsalt mulle see asi ei istunud.

Viigi kunstnikukäsi mulle iseenesest meeldis, meeldis võib-olla isegi rohkem, kui ta mulle tavaillustraatorina meeldib, aga mulle oleks meeldinud, kui ta seda millegi toredama tarbeks oleks rakendanud.

Jean Dufaux, Elgo “Medina”

On kõrb ja kõrbes linnake Medina. Postapo. Linna ründavad draxid ja draxid said alguse sellest, et inimesed keerasid kunagi mingi masina pekki. Lahingud ja strateegiad ja vastupanu ja hukkumised ja ohverdused ja collateral damage. Draxide areng ja suhted inimestega. Millised on valikud ja mis saab edasi.

Loo peategelane on sõdur Karloff, keda on kirjeldatud nii tavapärasest militaarsest vaateviklist kui ka läbi suhete naistega — endine naine, praegune kallim, keegi, kelle kohta saab vast öelda, et sõber. See sõber kannab endas draxi järeltulijat, mis teeb asja keerukaks.

Omapäraselt kulgev lugu. Ma Camus’ “Katku” ei ole lugenud, aga niipalju kui mul kirjandustunnist külge jäi, siis mingeid ühisjooni võib vist nende kahe loo vahel leida, lausa eksistentsialismi alla seda koomiksit ei liigitaks, aga mingeid vihjeid nagu oleks.

Tommi Musturi “Simlpy Samuel”

Sõnadeta koomiksiraamat. Värviline, segane, fantaasiaküllane. Ei ole läbivat lugu, vaid on katked sama tegelasega. Samuel on väike (umbes pooleteisesentimeetrine) valge valdavalt paljas poiss, kel vahel käib aeg tagurpidi, kes võib kaotada pea, kes tantsib oma varjuga ja jalutab pildilt leitud koeraga, eksleb labürintides, linnatänavatel, inimkehal ja inimkehas, kuuekümnendate psühhedeelses looduses jne.

Polnud just kaasahaaravaim pildijutt, aga omad hetked ses olid.

Tommi Musturi nime leidsin ma väiksest kümne aasta tagusest ingliskeelsest artiklist, mis tutvustas soome ulmet ja kus olid mainitud ka Hannu Rajaniemi, Johanna Sinisalo, Tiina Raevaara, J. Pekka Mäkelä. Samueli tegemistest on veel üks raamat (“Walking with Samuel”). Samueli koduleht on obeysamuel.com. Kui huvi tekkis, siis Tommi Musturi koomikseid saab Soome Instituudi raamatukogust.

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 6 — “The Vow”

See raamat saab mu käest kaks auhinda. Auhinna “Peeglike, peeglike, seina peal” pälvib kauneim raamat, mis lugejale silme alla on sattunud. Žürii on ainuisikuline ja äärmiselt subjektiivne. Auhinda antakse välja ebaregulaarselt. Auhinnaks on peegel ja paar villaseid sokke ja auhind antakse üle esimesel sobival kokkusaamisel. Lisaks lugejaauhind “Ma tahan seda järge nüüd kohe, mitte aasta pärast…!”. Auhinnaks on liivakell ja stressipall, et lugejale kannatlikkust õpetada.

Raamat ise on juba kuues osa sarjast. Lahing on läbi ja lakutakse haavu, meenutatakse minevikku ja jutustatakse lugusid, tugevdatakse sugulussidemeid, nii oodatuid kui ootamatuid, otsitakse liitlasi ja kohtutakse vanade sõprade ja vaenlastega, lepitakse ära ja lepitakse kokku, elatakse üle veel üks rünnak ja reetmine… Ja see lõpp paneb küüsi närima, et mis nüüd edasi saab?!

Ma arvan, et see oli loo jutustamise mõttes sarja kõige tugevam osa. Ma juba vahepeal olin natuke kurb, et nii uhked pildid, aga lugu jääb kuidagi nõrgemaks, mitte nõrgaks, aga nõrgemaks, aga jee, tagasi tuli see loo jutustamine ka, vaat et võimsamalt, kui varem. Ja nüüd vajan ma seda liivakella ja stressipalli :)

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 3

Niipalju sain ma selle jaapani kirjanduse väljakutsega (suur aitähh Tiinadele selle orgunni eest!) selgeks küll, et kui ma tahan jaapani kirjandusest head elamust saada, siis kõige kindlam on pöörduda mangade või luuleriiuli juurde, jaapani proosa võlude märkamiseni või uute lemmikute tekkimiseni ma ei jõudnud kahjuks. Päris lootusetu jaapani proosa mu jaoks siiski pole, mul on varasematest lugemistest kolm üsna meeldivat lugemismälestust: Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus”, Haruki Murakami “Kafka mererannas” ja Seichō Matsumoto “Mäng sõiduplaaniga”. Lihtsalt sel aastal proosaelamustesse lisa ei tulnud.

Luule ja manga vahel kõlkudes võtsin manga, sest miskit uut ja värsket luuleriiulist silma ei hakanud ja nõnda sai “Vagabondi” kolmas köide koju tassitud.

Endiselt mulle meeldib selle manga pildikeel, aga loo endaga jälle väga hästi kontakti ei saanud. Liiga aeglane ja märulile orienteeritud, kui parajasti ei kakelda, siis tehakse ettevalmistusi võitluseks. Aga siin on ka lahedaid detaile, nagu õpetussõnu jagav hunt, üliaktiivne kõikekorraldadatahtev mamma, ajas edasi-tagasi liikumist, ühe pojengioksa omapärane saatus, vaiksemaid vestlushetki. See kolmas osa meeldis mulle seniloetust enim, kuigi see lõpp oli sihuke imelik ja jättis natuke mõru magu suhu, võib-olla neljas osa toob selgust.

Et siis teemaks olnud päriselt head enesetunnet ma selle raamatuga ei saanud, aga mul on praegu ka tunne, et et ma peaks mingi poolsada raamatut ette võtma, et sealt leida see üks, mis mulle tõesti ka meeldiks ja selleks mul pole ei aega ega tahtmist, lepin sellega, et selle raamatu pildid olid mu meelest valdavalt ilusad.

Andrus Kivirähk, Veiko Tammjärv “Rehepapp” 1. osa

Teose ühest meediumist teise ülekandmine pole just lihtne asi, oluline on, et teosest valitakse need õiged tükid, mis uue meediumiga sobituksid, et miskit tähtsat tee peal ära ei pudeneks ja teose hõng kestaks edasi, aga et ümbertõstja enda autorimina saaks ka kuidagi väljendatud.

Veiko Tammjärvel on see nõks käpas. ““Hukkunud alpinisti” hotell” oli väga hea ja “Rehepapp” on sama hea :)

Kui hea just, seda ma momendil ei lahka, aga pikemalt kirjutas koomiksist Laura siin. Minge vaadake Veiko Tammjärve lehel ka veel ringi, seal on näiteks lühikoomiks “Kratt“.

Akira Himekawa “The Legend of Zelda. Twilight Princess” 1.

Mul on raskusi aru saamisega, mis mangad millisele vanusele on, aga autorite (neid kaks ja nad on kahepeale ühe pseudonüümi võtnud) järelsõnast järeldasin, et ju see “Zelda” ikka lasteraamat on.

On fantaasiamaailm, kus on heledam valguse pool ja pimedam videvikumaa. Alguses tutvustatakse seda vastasseisu teket ja videvikuprintsess Zeldat, aga kohe varsti läheb tegevus ükte külakesse, kus on üks võõras — paar aastat tagasi külasse tulnud noormees, noh sellin, kes enam päris poiss ei ole, aga mehemõõtu veel ka välja ei anna. On ta külainimestele igatpidi abiks ja eriti hästi saab tema läbi külalastega. Seda külaeluidülli on siin raamatus päris pikalt. Kuigi aegajalt antakse mõista, et sel noormehel on minevik, siis ilmutab see minevik end servapidi üsna raamatu lõpupoole. Ja siis juhtub midagi hirmsat ja kollid tulevad ja taplus tuleb ja taplus on kole ja mis edasi saab, seda kõike saab lugeda juba järgmistest köidetest. Kas ma seda ka teen, ei ole veel kindel, kuigi joonistamisstiil meeldis mulle väga hästi, selline selge ja nunnukas, lugu oli ka päris huvitav, kuigi natikene segane ja ma tundsin küll, et minust nooremale lugejale mõeldud. Kõige krooniks on siin olemas mu fantaasiamaailma lemmikelukas ehk libahunt :)

Guugel annab teada, see Zelda on miski mäng. Ma ei tea sest miskit, aga mõnele võib see reklaamiks olla.

 

“Sleepy Hollow” — 5 koomiksit

Ma isegi ei tea, mis mind selleks ajendas, aga ühel õhtul toksisin guugli otsingusse “sleepy hollow comics” ja siin need leitud viis koomiksit siis nüüd on, sobitusid ilusti igast veidrate punktide alla.

2016 — Raamat, mis on ilmunud aastal 2000 — “Sleepy Hollow” (DC Comics, 2000, [68] lk, tekst Steven T. Seagle, pilt Kelley Jones) on filmi adaptsioon. Ma küll ei mäleta filmi väga selgelt, aga mu meelest on koomiks suht kahvatu filmi vari. Kuigi kiireks süžee meeldetuletuseks sobib päris hästi. Ja need, kes filmi pole näinud, ei oska vast ka kurta, neile on vast täitsa keskmiselt hea koomiks, et ei miskit erilist, aga midagi väga nurada ka ei saa: lugu on ja pöörakuid on ja karaktereid on, vihjed ja kaasamõtlemisjuppe on, tempo on paigas. Kunstnik on ka enamvähem korralik, ei miskskit väga tähelepanuväärset, aga midagi silma ka ei kriibi.

#jubejutt — “Grimm Fairy Tales presents Sleepy Hollow” (Zenescope, 2012-2013, [132] lk; tekst Dan Wickline, Joe Brusha, Ralph Tedesco, Raven Gregory, pilt AC Osorio). Peata ratsaniku legend tõstetud tänapäeva. Tudengid, eksamivastuste ostusoov, liiga kaugele läinud ähvardus ja kolekole kättemaks. Loona üsna ok, erinevate tegelaste minevik ja mõtted tulid üsna ootamatult välja ning avasid lugu tasapisi läbi erinevate vaatepunktide. Pildiline pool oli veider, kohati täitsa hea — eriti mehed ja hobused — kohati täitsa totakas — eriti naistegelased.

Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng — Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega — “Sleepy Hollow: Origins” (Boom!, 2015, [28] lk; tekst Mike Johnson, pilt Matias Bergara). See oli nüüd mingi pudru ja kapsad, millest ma midagi aru ei saanud. Et pätiplikast saab politseinik, et Iseseisvussõja ajal keegi vahetas pooli, et saksa keel on kõikse kurja juur, kuskil on mingi oluline medaljon. Kui ikka sarja näinud ei ole, siis iseseisvana see koomiks mu meelest ei tööta. Kunstnik oli mu meelest keskmisest tsiba kabedam, aga mitte ülivõrdeid väärt. Tiitli “võõrad suled” teenib ära fännikirjanduse maiguga.

#ulmekirjandus — oktoober — nõiad või kuradid — “Sleepy Hollow: Providence” (Boom!, 2015, [102] lk; tekst Eric Carrasco, pilt Victor Santos). Whooosh! Kloppadi-kloppadi, mürts-põmm-pahh! Halvad koledad haldjad jahtimas inimesi ja artifakte ja hunnik mürtsu ja amišid ja happy end. Haldjad näevad suht põrgurahva moodi välja ja amišist ravitseja võib ju nõia ette käia küll. Lugu ise just väga kaasa ei tõmmanud (segane ja liiga tapelung), pildiline pool ka mitte (aga kritiseerimisvajadust ka eriti polnud), niiet edasi ei soovita, aga kiireks sirvimiseks kõlbas küll. Kes otsib LGBTQ esindatust koomiksites, siis siin veidi on.

#ulmekirjandus — august — ajaränd — “Sleepy Hollow” (Boom!, 2014-2015, [108] lk; tekst Marguerite Bennett, pilt Jorge Coelho). See oli nüüd kõigist neist “Sleepy Hollowitest” kõikse parem. Ajarännu moment tuleb sellest, et Ichabod Crane satub Iseseisvussõjaaegsest Ameerikast tänapäeva ja püüab siin kohaneda, abiks on talle noor politseinik Abbie Mills. Ichabod püüab vastutasuks olla abiks Abbiele politseitöös. Üsna ruttu keerab kõik hoopis ulmeliseks ära, teisi dimensioone ja igivanu koletisi on kapaga, lisaks pisut tegelaste psühoogias urgitsemist. Lugu jooksis täitsa huvitavalt ja pildiline pool oli keskmiselt kena. Sellel koomiksil oli tore lisand — iga vihiku lõpus hoopis teises stiilis joonistatud koomiline vahapala Ichabodi ja Abbie igapäevaelust. Seda koomiksit julgeks juba vabama käega edasi soovitada.

Joe Hill, Jason Ciaramella, Nelson Dániel “The Cape. 1969”

Ma satun vahel netis sinna vabasse koomiksikeskkonda kolama ja kuna ma üldiselt koomiksite ajaloo ja trendidega olen väga kehvasti kursis, siis mulle satuvad vahel suht veidrad asjad ette.

Ma otsisin näidet kuuekümnendate koomiksitest, aga kõik, mis ette sattusid, olid mu maitse jaoks nii kehvasti joonistatud, et ma ei viitsinud neid lugeda. Selles loos oli otsitav aastaarv sees, pilt mulle meeldis ja kui ilmumisaasta on 2013, siis peab tõdema, et viiekümne aastaga on koomiksite joonistamisstiilid ikka väga palju muutunud — värvilisemaks, rikkalikumaks, täpsemaks.

Lugu algab kui tavapärane Vietnami sõja lugu, aga saab müstilist vinti juurde. Vägivalda on palju, aga esteks on see sõjalugu ja testeks, vaata kaanele, kes alusloo kirjutas, eksole, seda oligi ju oodata… Autorite töö on jagunenud nii, et Joe Hill (kui keegi veel ei tea, siis Joe Hill on Stephen Kingi poeg ning nende loomingus on sarnaseid jooni) on alusloo autor, Jason Ciaramella kirjutas loo koomiksiks ja Nelson Dániel joonistas pildid.

Siis ma tuhnisin natuke veel ja sain teada, et see raamat on eellugu sarjale “The Cape” ja et põhisari on lugejatele täitsa hästi meeldinud, selle “1969” osas on arvamused seinast seina. Mul endal on suht kõhklevad muljed. Pildiline pool mulle meeldis, see stiil ja värvidevalik. Loos midagi oli, mingi konks ja mäng oodatu ja ootamatuga, aga miskit jäi närima, et pole nagu päris see, minu puhul võib see lihtsalt olla sellest, et ma põhilugu ei teadnud, kuigi, ilma selle teadmista mõjus lugu mu jaoks täitsa terviklikult. 

Põhjus, miks mulle see Vietnami sõja lugu just nüüd silma jäi, oli see, et Prima Vista vestlusõhtul Uwe Laubi  ja Jüri Kallasega oli juttu sellest, et 1971., 1972. aastal kasutasid ameeriklased Vietnamis kliimamanipulatsioone, lastes vihmahooajal mahalangeval vihmakogusel kolmekordeistuda. 1974. aastal tuli selle tõukel ÜRO konventsioon, mis keelas ilmasekkumiste kasutamise sõjapidamises.

Tadao Tsuge “Slum Wolf”

Tadao Tsuge mangad on hoopis teistmoodi, kui ma harjunud olen.

Esiteks teema — ei mingeid üleloomulikke olendeid (see paaril leheküljel tatsav rääkiv koer ei loe) ega suurt kangelaslikkust, tegu on viie-, kuuekümnendate Tokyo äärelinnaga ja tegelasteks suht põhjakiht, tüübid, kes lihtsalt täidavad päevi ja veavad end läbi elu, pidevalt omavahel norides ja kakeldes ning vahetevahel on nad ka rahulikumalt istumas ja vestlemas. Vaesus, kuritegevus, sõjahaavad ja -armid, mis ei taha kuidagi kinni kasvada. Tulemas on uus põlvkond, sõjast puutumata, aga selle taagaga ikkagi edasi tegelema pidav ja vaesuse ja pinge jaoks omi lahendusi otsiv.

Teiseks joonistamisstiil — ei mingit glamuuri ega suuresilmseid nukunägusid. Tadao Tsuge kasutab viimistletumat joonistusstiili looduse ja arhitektuuri kujutamisel, aga inimesed on visandlikud, karikatuursed, koledad, väheeristuvad ning tihtipeale on nad kujutaud poosides, kus nad on pea ära pööranud, olgu siis selja taha või kõrvale vaatamiseks, või on näod muidu varjudes. Raamatu lõpus olevad lisaillustratsioonid annavad teada, et Tadao Tsuge oskab inimesi muidu joonistada küll, kujutada oma karaktereid just sellisena, nagu need selles mangas on, on tema teadlik valik.

Kolmandaks ülesehitus — tegu ei ole mitte ühe pika looga, vaid pigem tegevuskoha ja -aja ning aegajalt ka ühiste tegelaste kaudu seotud novellidega. No novell ei ole päris õige sõna, sest lõpud lähevad Tadao Tsugel kuidagi sumbumistena, aga lihtsalt juttudeks neid ju ka ei saa nimetada.

Omamoodi oli seda realismimangat päris huvitav lugeda. Päriselt hinge ei länud, aga mingi mõttetooni, kui närune võis asjaolude kokkusattumisel see viiekümnendate slumm olla, andis see manga päris hästi edasi.

Tadao Tsuge on sündinud 1941. aastal. Raamatu lõpus on Tadao Tsuge lapsepõlvemälestused, iseäranis on seal juttu filmimaailma võlust, ja tõlkija Ryan Holmbergi põhjalik ülevaade Tadao Tsuge loomingust. 1995. a tehti selle manga põhjal film “Burai heiya”.