Francesca Maria, Nate Olsen “Black Cat Chronicles: Greyfriars Cemetery”

Selle koomiksi pdf-i omanikuks sain ma Fb grupis Global Girls Online Book Club toimunud autori päeva loosimisel. Päeva autor oli Francesca Maria ja kuidagi jooksid need tema postitused ja küsimused seinale (FB on väga ettearvamatu, milliseid grupipostitusi sulle omal seinal näidata ja milliste järele sa pead gruppi sisse minema ja valima “uuemad enne”, sest kui sa jätad “asjakohasemad enne”, siis ei näe sa neid iial) ja tuli tahtmine vastata ja vestelda ja põgusa netivestluse käigus sai selgeks, et meil on palju ühist — ühised lemmikautorid ja üldine kirjanduslik maitse, natuke sarnane nalja-, idealismi- ja tunnetustsoon.

Koomiks on lühikõhelugu. Mulle tohutult meeldisid kaks asja: loo jutustajaks on must kass ja juttu on Edinburghi Greyfriarsi surnuaiast. Praegu on surnuaia väravad valdavalt kinni, sisse saab vaid kokkulepitud ekskursiooni ja giidiga, aga kui me mõned aastad tagasi Edinburghis käisime, siis värava vahelt piiludes oli üldmulje siiski mingil määral hoomatav. See paistis olevat ideaalne koht gootifoto sessiooniks :) Ma ei tea, palju sellest surnuaiast õudusjutte on kirjutatud, aga ma kaldun arvama, et üksjagu, lihtsalt meieni ei ole need jõudnud.

Francesca Maria on võtnud ette mõned hetked Edinburghi ajaloost, mõned hetked Greyfrarsi surnuaia ajaloost ning kohaliku kummitusloo ja selle siis koomiksistsenaariumiks kirja pannud, kunstnik Nate Olsen tegi pildid. Ühelt poolt oli selline natuke illustreeritud Wiki tunne, ma oleks natuke isikupärasemat lähenemist näha tahtnud, aga ju tundus tegijatele see lugu niisamagi värvikas — ja no tegelt ongi — ning see must kass, kes pea igal leheküljel ringi kondab, päästab päris palju.

Musta kassi järgmised lood tulevad Alaskalt ja Antartikast. Ma hoian kuskil aju tagasopis meeles, et kunagi võiks need järjed võimaluse korral üles otsida.

Igor Baranko “Jihad”

.

Oh-sa-mu-meie!

.

Pöörane-pöörane tulevikulugu.

.

On aasta 2040.

.

Kuskil Siberi ühes mahajäetud kaevanduslinna lagunevas kortermajas istub naine ja mediteerib. Kas elu on unenägu, kas unenägu on tõelus jne.

.

Moskvas on pukis mees, kes on ainult natuke hullumeelsem, kui praegune. Soov impeeriumi luua on sama, aga tema võtab eeskujuks mongolid, topib patriahi narkootikume täis ja käseb Tšingis-Khaani pühakuks kuulutada. 

.

Tšetšeenia sõda on läbi ja alles on vaid üks tšetšeen, kes otsib Allahi nimi huulil oma Taevast Tšetšeeniat.

.

Ukrainasse jõutakse jutuga ka. Seal on üks värvikamaid tegelasi Tšernobõli läheduses üleskasvanud piirivalvur. Tšernobõl on talle andnud huvitavad lisavõimed.

.

Ajaloolisi tegelasi (Lincoln, Newton, Roerich, Lenin) vilksatab siin-seal, kes kloonitud, kes mälestustes, kes UFOs.

.

Religioonide pillerpall — islam, õigeusk, budism, hinduism. Kõik on seotud ja kõik on eraldi. Uned ja tegelikkused jooksevad ristirästi ja niitide järgijad saavad valgustatuse (või verise lõpu).

.

Visuaal on meisterlik ja häiriv ühekorraga. Selle loo jaoks kuidagi õige.

.

Lugu ilmus esmakordselt 2003. aastal.

T. J. Kirsch “Willie Nelson: A Graphic History”

Kantrilaulja ja filminäitleja Willie Nelsoni elulugu koomiksivormis.

Ma ei teadnud Willie Nelsonist suurt midagi, ma olen pilte näinud, tundnud ära, et kantrimuusik, aga nime ja nägu kokku ei viinud ja teadlikult ühtki Willie Nelsoni lugu kuulanud ei ole. 

Koomiks ise mulle suuremat elamust ei pakkunud. Kuidagi hõre ja tuim ja valikud, millel pikemalt peatuda, olid mõnikord mu jaoks küsitavad. Kuigi koomiksil oli tervelt kaheksa kunstnikku, siis ega ma ühegagi rahul polnud, enamasti läksid pildid liig lihtsateks ja puhtalt illustratsioonideks kätte ära, koomiksile omane hoog ja pildi abil loo jutustamine jäid siinkohal mu jaoks ära.

Aga positiivne on see, et mingi aimu ma Willie Nelsoni elust ja loomingust ikkagi sain ja koomiks andis tõuke ka pisut edasi uurida. Jõudis ja jõuab mees palju: ta on välja andud 73 plaati, viimase eelmisel aastal. Ja ta saab sel kevadel 90! Omamoodi on tegu hilise õitsejaga, sest kuigi lapsest saati kiideti tema annet, siis läbimurre suurematele lavadele võttis aega, suurem tunnustus tuli seitsmekümnendatel ja kõrghetk olid kaheksakümnendad, aga tegutseb ta siiani ja oma kindel (ja üsna arvukas) publik on tal ikka olemas. Ta on teinud arvukalt koostööprojekte ja lisaks lava- ja linaesinemistele on ta ka olnud festivalide ja suuremate muusikaürituste (n Farm Aid) korraldaja ning kanepi legaliseerimise propageerija. Tema isikliku elu võib kokku võtta sõnaga “kirev”. Eestlastele on arvatavasti kõige kuulsam Willie Nelsoni laul “On The Road Again” Justamendi esituses. 

Juutuubis ringi konnates ma Willie Nelsoni muusika ja laulmismaneeriga sõbraks ei saanud, aga olgu sest teeloleku laulust veel üks kaver:

Michael Moorcock, Steven Grant, John Byrne, John Richardson “Elric”

Ühel aastal see sünniaasta teema juba oli ja ma mäletan, et minu jaoks oli eestikeelsetest suht vilets valik, paremad asjad olid loetud ja need, mis lugemata, ei kutsunud kuidagi. Läksin siis koomiksilehele tuhlama. Jee! “Elric”! Ma olen kunagi neid Michael Moorcocki Elricu lugusid lugenud ja see tumekõrgfantaasia mulle meeldis. Koomiks … ei meeldinud. Oli hoopis teise õhustikuga, kui ma mäletasin. Aga pani mõtlema, et kunagi lähema paari-kolme aasta jooksul ma võiks leida selle aja ja huvi ja Elricu lood üle lugeda.

Amy Chu, Edu Menna “KISS: The End”

Kui koomiks läbi sai, siis esimese asjana vajas lappimist auk hariduses — ma ei ole kunagi teadlikult KISSi kuulanud.

Kolasin siis juutuubis ja sain veidra elamuse — muusikaliselt oleks nagu pop-rock (midagi Roxette’i kanti), väljanägemiselt ja lavalise energia poolest hard metal. Jaa, loomulikult olen ma KISSi laule kuskilt varem kuulnud, aga muusikal ja esitajanimel puudus seos.

Oma võlu neil kahtlemata on — meloodiad on kerged kõrvaussideks saama ja ülevõlli teatraalsus pakub meelelahutust — aga uut lemmikut neist mulle ei saa, kasvõi juba seepärast, et laulja hääletämber mulle eriti ei meeldinud.

Aga koomiksi juurde. See oli kogemata leid, toksisin sinna vabakoomiksilehele otsisõna “end” ja vaatasin, mis välja tuleb.

Viieosaline lugu algab sellega, et üks loru poiss jäetakse maha, töölt lastakse ta lahti ja koduteel satub ta liiklusõnnetusse. Silmi avades on ta võõras kohas ja talle vaatab otsa põrguvürsti kasutütar. Minnakse siis Kuradi palge ette, kes kurdab, et näe, käisid siin neli meest ja panid pihta mõõga, tahad elada, mine Maale ja too mulle mu kraam tagasi. Ja lähevadki siis poiss Jay ja põrgupiiga Mania KISSikate käest mõõka tagasi nõudma.

Tegevust on mitmes ajas ja mitmes paigas. Eelkõige on see Jay lugu, KISS on pigem taustaks — ja mulle meeldiski nii rohkem.

Lõpp on nunnu :) Spoiler — Kurat koos KISSiga laval jämmimas :) Ja piinamisviisid on loomingulised :) Spoiler — Kurat loeb oma luulet ette :) Ja Kurat on omamoodi Disney printsess :) Spoiler — Kuradi sidekick on ilus suur madu :) 

Ma sain aru, et koomiksis on kasutatud KISSi laulusõnu, aga nagu öeldud, siis mul ei hakanud nende tsitaatide peale ükski kelluke helisema. Aga isegi paduvõhikuna saan ma öelda, et valitud olid kuidagi õiged laulud ja sõnad —  sõnad, mis just selle looga suurepäraselt haakusid.

Täitsa vahva seikluslik vahepala :) Ja KISS on tänuväärt koomiksimaterjal :) Jube palju smailisid sai, aga no mis teha :)

Herbert George Wells “The Chronic Argonauts”, Herbert George Wells, Jason Quinn, Russ Leach “The Chronic Argonauts”

Tegelikult on nii, et kõigepealt lugesin ma koomiksit ja kuna koomiks oli täitsa huvitavalt tehtud, siis läksin ja lugesin uudishimust jutu ka üle. Hea, et sedapidi läks, sest jutt ise jättis mulle sellise igavkuivkrõbeda mulje ja vaevalt ma niisama oleks viitsinud lõpuni lugeda. Püüdes välja nuhkida, et mis siis ses koomiksis on Wellsilt ja mis on Jason Quinni jagu, sain ma aru, et üldpilt, üldtegevus ja üldkarakterid on Wellsil kõik olemas, aga Quinn annab kõigele hoo, iseloomu, detailid, paneb ühtteist juurde, mõnikord oma peast, mõnikord Wellsi teisi jutte kasutades. Tulemuseks on korda läinud adaptsioon, teos, mis annab mu meelest edasi kõik olulise originaalloomingust, aga teeb seda atraktiivsemalt.

Tegu on ajarännulooga ja siin tuleb küll Wellsile au anda, et ta julges mõelda ajas nii kaugele ette — aastasse 17902. Loo alguspunkt on aastas 1862, mil ühte Kõmri külakesse ilmub veider omaette hoidev mees, kes suudab oma olekuga külarahva nii tigedaks ajada, et nood teda nõiduses süüdistama hakkavad. 1887. aastal jutustab oma osa sellest seiklusest reverend, kes läks teadusmeest hoiatama ja asjaolude kokkulangemisel koos temaga ajarännule läks ja tagasi tuli. Loo kirjapanija tema juttu ei usu, aga kirjutab ikka. Niiet tegelt on siin näha ka algeid, kuidas Wells tahab kirjanduse ja erinevate jutustajahäältega mängida. Mingid asjad jäid nagu läbimõtlemata ja läbikirjutamata, aga ideena on jutul jumet, mida näitab ka see, et ma koomiksi mõjul ikkagi selle jutuni jõudsin.

Neil Gaiman, Rafael Albuquerque “A Study in Emerald”

Mis saab siis, kui kokku panna Sherlock Holmes ja Cthulhu-müüdid?

Saab päris tore ja põnev kirjanduslik mäng. Mäng, kus ei ole ette teada, mis läheb nüüd selles tavapärases “Etüüd punases” rada pidi (läheb päris palju, eriti esialgne tutvustus ja üldine elukorraldus) ja kus astuvad mängu Iidsed (minu jaoks mitmetes üllatavates kohtades) ja kuidas kulgeb krimilugu ja…

Lugu on stiilne ja nutikas ja ka kunstniku töö on stiilne ja nutikas. Ja kunstnik võtab vahelehtedele mängu ka muid tolle ajastu märksõnu.

Üks asi, millele ma mõtlema jäin, et kuigi Arthur Conan Doyle’i raamatutes Watson on minajutustaja, jääb ta siiski kuidagi kõrvaltegelaseks, adaptsioonides — teatrilaval, filmides ja koomiksites — on Watson rohkem nähtaval. Ja see siin oli Watsoni lugu isegi rohkem, kui tavalistes ületõstmistes.

See pole nüüd puhas briti asi, Neil Gaimani jutu on koomiksivormi tõstnud Brasiilia koomiksikunstnik Rafael Albuquerque, aga ma arvan, et mahub punkti alla küll. Kui kellelegi see koomiks näppu jääb, siis soovitan sisse vaadata.

Urmas Nemvalts “Laura, Martin ja metsavana maailm”

Kingiks saadud raamat, mis trügis lugemisjärjekorras ettepoole :) Tegu on Tallinna Keskraamatukogu välja antud raamatuga, mille said Tallinna koolide esimeste klasside lapsed sel sügisel. Tore, et raamatukogu julges riskida ja tellis koomiksiraamatu. Ilus, värviline, õpetlik. Kohati liig näpuganäitavalt õpetlik, aga selle eest topelt soe ja värviline. Paralleelmaailmad, loodushoid ja hirmust ülesaamine. Ja ma juba tean, kellele see raamat edasi sokutada :)

Joe Gill, Jack Sparling “Friday Foster”

Ma olen siin väljakutsete kõrval mänginud ka Tartu Linnaraamatukogu lugemismängu. Kui eelmisel aastal ma püüdsin, et üks raamat läheb ühte või teise, siinsesse väljakutsesse või Lutsu raamatukogu lugemismängu, aasta lõpul sain aru, et see on siiski liig ning sel aastal on siis teisiti: kui loetud raamat sobib mõlemasse, siis panen mõlemasse. Ja nõnda on mul siis oktoobri keskpaigaks see mäng mängitud ka. Viimane lugemata punkt oli “midagi reedega seotut” ja mul ei tulnud sugugi häid ideid, Heinleini või “Robinsoni” ma üle lugeda ei viitsinud ja midagi uut silma ei hakanud. Kolasin koomiksilehel ja trükkisin sisse otsisõna “friday”, sain teada, et on üks noorte krimikoomiks “Friday”, millest vabalt lugeda oli esimene osa ja mis ei olnud siiski kuigi huvitav, mitu vihikut sarjast “Friday the 13th”, mis osutus minu maitse jaoks liig vägivaldseks, ning “Friday Foster”, mille ma esialgu põlgasin ära, et liialt vanamoeline, ilmunud 1972, aga mis osutus tegelikult täitsa kabedaks krimilühilooks, kus tegevus toimub New Yorgis, probleemiasetus on kuulsuse taak ja paparazzid, peategelane on noor naine, tarmukas Harlemist pärit mustanahanine fotograaf/fotograafi assistent. Mu meelest on lugu ajaproovile päris hästi vastu pidanud, ma olin isegi mitme koha pealt päris üllatunud, kui hästi. Ahjaa, niipalju kaevasin infot veel juurde, et Friday Fosteri lugusid on tegelt mitmeid ja aasta tagasi ilmus mingi osa neist lugudest uue koloreeringuga ja selle võrra kaasaegsema väljanägemisega uuesti. 1975. aastal tehti selle koomiksitegelasega ka film, ikka sama pealkirjaga, “Friday Foster”.

Brian Wood “Northlanders”

Kui alustada päris algusest, siis ma otsisin islandi koomikseid. Piisavalt netti tuhninult sain aru, et tegelikult on üks, mis mulle huvi pakuks, olemas ka — Þórhallur (Thorhallur), Jón Páll, Andri “Vargöld” — Põhjala jumalatest oma vaatevinklist jutustav kolmeosaline koomiks. Kuidas ma seda lugeda saaks, seda ma veel välja ei mõelnud. Islandi raamatupoodides on müügil ingliskeelne (ja muidugi islandikeelne) esimene ja teine osa, aga kolmandast ei ole mingit märki.

Aga sama islandi koomiksi otsinguga jooksis mulle kogu aeg ette soovitusena see Brian Woodi “Northlanders”. Ja see on mugavalt wõrgust loetav.

“Northlanders” ei ole üks pikk lugu, vaid 14 lühemat lugu, milles vaid paaris on kattuvaid tegelasi või tegevuskohti. Nii ajad kui kohad on küllalt erinevad: Islandilt ja Fääri saartelt Volga kallasteni ja Lapimaalt Konstantinoopolini ning ajapiirang on 8.-13. sajand. Illustreerisid lugusid erinevad kunstnikud: Davide Gianfelice, Ryan Kelly, Dean Ormston, Marion Churchland, Danijel Zezelj, Fiona Staples, Becky Cloonan, Paul Azaceta, Declan Shalvey, Vasilis Lolos, Leandro Fernández, Riccardo Burchielli, Simon Gane, Matthew Woodson. Algselt oli seda koomiksit 50 vihikut, aga hiljem tõsteti lugusid natuke ümber ja saadi kolm köidet.

“Northlanders. Book I: The Anglo-Saxon Saga” —  #9–10, “Lindisfarne”;  #18–19, “The Shield Maidens”;  #1–8, “Sven the Returned”;  #41, “Thor’s Daughter”; #11–16, “The Cross + the Hammer”.
“Northlanders. Book II: The Icelandic Saga” — #29, “The Sea Road”;  #20, “Sven, The Immortal”;  #35–36, “The Girl In The Ice”;  #42–50, “The Icelandic Trilogy”.
“Northlanders. Book III: The European Saga” — #17, “The Viking Art of Single Combat”;  #21–28, “The Plague Widow”;  #30–34, “Metal”;  #37–39, “The Siege of Paris”; #40, “The Hunt”.

Enamjaolt on lood sünged ja vägivaldsed. Lisaks viikingiretkedele, mida siin ka omajagu oli, on veel omavahelise klannivõitlused, mida oli siin raamatus päris palju. On tegelasi, kes otsivad võitlust, ja on tegelasi, kes satuvad mõõka kandma juhuslikumalt. Klannivõitlused on tavaliselt tavalistel põhjustel — au, maa, varandus, kättemaks — aga lisaks on üks teema, mis autorit näib iseäranis huvitavat: kristluse mõju viikingitele, uue ja vanade jumalte kummardajate vastasseis.

Ma ei oskagi nende lugudega kuigi hästi suhtestuda. Enamjaolt need mulle eriti ei meeldinud, aga niipalju oli neis kaasamõtlemapanevat küll, et pooleli ma jätta ei tahtnud. Seda süngust ja vägivalda ja musta meelelaadi ja õnnetusi oli mu jaoks liiga palju, aga mingitpidi oli huvitav vaadata, et kuhu autori fantaasia selle või tolle koha ja ajastuga läheb ning mingid helgemad hetked olid selle kolme köite peale ju olemas ka, näiteks see kilbinaiste jutt. Kes otsivad verist ajaloonägemust Põhjalast, neile võiks soovitada, kes otsivad müstilisemat poolt, neile mitte.