Barnaby Legg, Jim McCarthy, Flameboy “Godspeed”

Nirvana oli sündmus. Olgu siis piisana muusikaajaloos või kõikehõlmavana mõne inimese eluloos, aga muutusi ta tõi, nii rokiskeenes kui muusikatööstuses üldiselt, ja paljudele kuulajatele äratundmist, hingetuge, kuuluvustunnet, muusikasse ärauppumist ja isiklikku arengut.

“Godspeed” ei kata kogu Nirvanat, vaid on Kurt Cobaini elulugu graafilise romaani vormis. Ega sealt midagi uut teada ei saa, aga teadaolev on väga hästi edasi antud. Lapsepõlve osa venis natuke pikale, aga üldiselt on kõik — elu ja muusika, armastus ja pettumus, edurõõm ja meeleheide, haigus ja uimastid — olemas ja päris heas tasakaalus. Emotsioonidele rõhumine on sellesse loosse sisse kirjutatud, aga see emotsioonide spekter, millele kogu loo jooksul tähelepanu pööratakse, on päris lai, nostalgiast alates ja frustratsiooniga lõpetades. Ja kogu see lugu oli kuidagi aus, et ei häbenetud ei lilli ja liblikaid ega sõltuvuspiinu ja enesetapumõtteid. Kurt Cobain oleks tänavu saanud 53-aastaseks…

Raamatu juhatab sisse Peter Doggetti eessõna ja välja Flameboy proovijoonistused ja vabandus, et ta pole end kunagi portretistiks pidanud. See vabandus on küll ilmaasjata, et olgugi võib-olla paraadfotode liigtuttavaid nurki kasutades on kõik kujutatud tegelased äratuntavad ja mõnusa joonega.

Ahjaa, ma õppisin uue sõna, “Godspeed” on tähenduselt segu väljenditest “Head teed!”, “Kivi kotti!”, “Jumal kaasa!”.

Paolo Baron, Ernesto Carbonetti “Paul Is Dead”

Väga omapärase ja võluva pildikeelega ning kuidagi unenäoliselt ja ajusid komposteerivalt ning emotsioonidel mängivalt jutustatud lugu kuulujutust, et 1966. aastal Paul McCartney läks oma teed ja Biitlitesse tuli tema asemele teisik. Et asja põnevamaks teha, on siia-sinna pikitud tõelevastavaid seiku ning laulusõnade katkeid. Kui see raamatuke kuskil ette jääb, soovitan sisse vaadata, nii biitlifännidel kui mittefännidel.

Conor McCreery, Anthony Del Col, Andy Belanger “Kill Shakespeare”

Lugu algab sellest, et Hamlet läheb merele, merel piraadid ja torm, leiab Hamlet end tühjalt rannalt, aa, ei ole nii tühi midagi, kuningas Richard III kutsub Hamleti lossi ja teeb talle ettepaneku, millest Hamlet ei saa keelduda. Asutakse teele, seltskonnaga liitub Jago, kellest saab Hamleti sõber, toimub tapelung, Hamlet leiab end keset tundmatut metsa Falstaffiga, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, minnakse teise kõrtsi, kohtutakse Julia ja Othelloga, toimub tapelung, äkki ilmub välja Jago, kes palub Othellolt lepitust, minnakse kõrtsi, toimub tapelung, asutakse teele. Noh ja nii edasi. Et salajased ülesanded, palju tapelungi ning toredaid kohtumisi Shakespeare tegelastega. Enamjaolt on nad just sellise iseloomu ja mõttelaadiga nagu Shakespeare neid kujutas, vanus kõigub enne, peale ja keskpaika tuntud näidendite ajast.

Täitsa toredasti mängitud mäng mitmete ootamatute pööretega. Jah, liiga palju tapelungi, aga lugemise ajal see nii väga ei häirinud. Ja selliseid mõtlikumaid hetki oli ju ka. Ja selliseid ilusaid hommage‘e, nojaa, eks kogu see koomiks ole üks hommage, aga mõned kohad olid kohe eriti. Eks see sõltu muidugi lugemusest ja mälust ka, ega ma kõiki näidendeid kuigi hästi ei mäleta, lihtsalt mõne koha peal klikkis kuidagi eriti hästi.

Joonistatud oli üsna kenasti, ok Hamlet ja Jago olid natuke liiga ühte nägu ja naistegelaste figuurid liiga koomiksilised, aga nii üldjoontes, mitte väga silmapaistev, aga üle keskmise, lisaboonuseks tavapärasele vahelduseks nutikaid paneelipaigutusi.

Amazonist Kindlesse antakse seda praegu puhta niisama.

Peatükkide kaanepildid:

Peatükkide pealkirjad:

Tegelaste galerii:

Sellele loole on järjed ka, aga nood on kuidagi viletsamad:

Igast kaarte, skeeme ja infograafikuid Shakespeare’i loomingu kohta sai kunagi kokku kogutud https://lugemissoovitus.wordpress.com/2016/02/03/william-shakespearei-aasta/

Ed Brubaker ja Sean Phillips “The Fade Out”

Ajalooline krimi. Noir. Hollywood 1948. Filmimaailma räpased telgitagused. Mõrvatud on noor lootustandev näitlejanna ja seda, et miks ja kes ja kuidas, uurivad, esialgu eraldi ja hiljem koos, kaks stsenaristi. Kui kellegi jaoks stsenaristid pole piisavalt kirjanikud, siis Dashiell Hammett on ka loos olemas.

Koomiks on päris hästi üles ehitatud, huvitavate karakteritega ja pinget keriv. Plusspoolele lähevad ajalugu puudutavad vihjed ja miinuspoolele krimiloo lõpplahendus. Joonistusliku poole pealt oli pigem tavapärane, aga päris hästi, et mingeid erinutikaid lahendusi polnud, aga enamjaolt oli silmale päris hea vaadata.

Kui teil on valida, kas lugeda seda koomiksit kogumikuna või üksikute vihikutena, siis mina soovitan vihikuid. Pisut hakitum see lugu siis tundub, aga mulle kohutavalt meeldis, et iga vihiku alul on tegelaste galerii, mis natuke varieerub, olgu siis tegelaste valikus või nende tutvustustekstides, ning lõpus on enamasti üks suurem fotot, reklaami või ajaleheväljalõiget imiteeriv pilt, mis toetab ajastuhõngu tabamist.

Gaylord Du Bois “The Chief”

Et ma koomiksitest suurt palju ei tea, siis tundus see parematele jahimaadele läinud koomiksiautori otsimine üsna tüütu, võtsin esimese, kes sedapidi tuhnides ette jäi ja temalt esimese koomiksi, mis kopiraidivabalt võrgust silma jäi. Et kindlasti oleks olnud võimalus midagi huvitavamat leida, aga ega ma selle leiu üle ka õnnetu pole.

Põhimõtteliselt on see vihikuke kogumik indiaanijutukaid. Pisut liig stereotüüpsed ja seikluslikud, aga selle saab igati andeks anda, sest 52le leheküljele on mahtunud koguni neli üksteisest eraldi seisvat lugu ning kui vaadata ilmumisaega, 1951, siis kohati on tegu üsnagi edumeelsete lugudega. Esimene lugu on ajalooline jutustus orjusest, armastusest, sõjast ja ühe kultuuri hääbumisest, teine on sellest, kuidas poisist, kes on saadetud aastaks külast ära, kasvab sõdalane, kolmas ja neljas on jahilood, üks karu- ja teine ahmitapulugu ning nendes jahilugudes on naistel päris oluline roll kanda. Praegu oli neid natuke imelik lugeda, aga eelteismelisena, kui ma vaid oleks keelt osanud või keegi oleks need lood eesti keelde pannud, siis need oleks mulle tõenäoliselt täitsa hästi meeldinud. Kes asja vastu suuremat huvi tunneb, siis kopiraidivabana on koomiksivihik lehel https://comicbookplus.com ning edasi läheb see sari “Indian Chief”i nime all.

“New Zealand Comics and Graphic Novels”

2012. aastal kokku pandud kogumik tutvustamaks Uus-Meremaa koomiksikunstnikke.

Algatuseks on Tim Bollingeri ülevaade koomiksi ajaloost Uus-Meremaal. Kui lühidalt kokku võtta, siis arenes kõik tasapisi ja tavapäraselt kuni 1950. aastateni, kui võimule sattusid tüübid, kes arvasid, et koomiksid on päh ja keerasid kraanid kinni. Edasi tuli paar aastakümmet suht vaikust, 70.-aastatest oli peamiselt kõrgkoolide juures tegutsevad isekirjastuslikud kogumikud ning alates 90.-aastatest on Uus-Meremaa koomiksimaailm suure hooga edasi arenenud.

Kogumik tutvustab 69 autorit ja toob näiteid 88 koomiksist. Pilt on igatahes mõnusalt kirju, olgu siis autorite päritolu poolest või erinevate stiilide ja žanrite kasutuse poolest. Uus-Meremaa koomiksihuviline saab kohaliku kraamiga ikka päris pikalt läbi ja igav ei tohiks hakata. Autorite tutvustused on sellised kõikuvad, aga koomiksite annotatsioonid tunduvad küll väga hästi kirja pandud olevat, sellised ausad ja meeleolukad. Ma ei teagi, kas see on kogumiku kokkupanijate teene või ongi sealmaal head raamatututvustused. Mu jaoks olid pea pooled tutvustused sellised, et kui neid koomikseid lihtsamalt kuidagi kätte saaks, siis täitsa oleks huvi lugeda.

Raamat on allalaetav http://hicksvillepress.com/wp-content/uploads/2012/09/NZComics-highres-DL-revised.pdf ja koht, kus lisainfot veel võiks otsida on http://hicksvillepress.com/nzcomics/?fbclid=IwAR1m5T3_tGBWSISlM3jv14RZwWeDTZnVgMpnTJOX5YCGqD2m6l4qKDdjZaw

 

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 4 – “The Chosen”

Maika kohtub oma isaga, keda ta viimati nägi suht titena. Paps on kohtumisel silmnähtavalt rõõmsam ja lootusrikkam kui Maika, kes on pigem kahtlustav ja seda paraku õigusega. Küllalt palju aega kulub lapsepõlvemälestuste lappamisele, pärilusest väljavingerdamisele ja püüule sõda ära hoida. Koletise kohta saab ta siiski isalt sutsu rohkem teada… Rebasetüdruk Kippal on oma retk ja kohtumised. Vahelepõigetena katked kassikroonikatest ja Maika tädi tegemistest. Lõpulehekülgedel peavad uued ja vanad liitlased lõkketule ümber plaani, mis siis edasi ja no eks me järgmises osas siis näe, mis edasi… Neljas lugu polnud kehvem kui kolmas, aga esimesed kaks olid nagu sutsu paremad. Ootame ja vaatame, mida viies lugu toob.

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

See on siis briti 2010. a. alguse saanud telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana.

Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, aga nüüd lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

“Spike. Omnibus”

Selles kogumikus on 6 Spike’i koomiksit. Buffy-koomikseid jagatakse kanoolisteks ja mittekanoolisteks, selle kogumiku omi peetakse mittekanooniliseks, kes asja vastu rohkem huvi tunneb, saab lisa lugeda http://www.howtoread.me/buffyverse-comics-reading-order/

Ajaliselt paigutuvad selle kogumiku lood kuskile “Angeli” viiendasse hooaega, aga pea kõigis lugudes on tagasivaateid minevikku, olgu siis “Buffy-Angeli” sarjades juba kajastatud ajapilti või seni mainimata ajajärkudesse.

Järgnevad sisukokkuvõtted sisaldavad spoilereid, niiet kui teil on kavatsus neid koomikseid kungi puhta lehena lugema hakata, siis jätke selle jutu lugemine siinkohal katki. Ma miskipärast arvan, et ega neid lugeda-tahtjad kuigipalju pole…

“Spike: Old Times” (tekst Peter David, pilt Fernando Goni) on lugu sellest, kuidas Spike kohtub LAs juhtumisi Halfrekiga, meenutab pisut vanu aegu (see õnnetu viimane pidu inimesena) ja püüab Halfreki kättemaksu-deemoni töö nurja ajada.

“Spike: Old Wounds” (tekst Scott Tipton, pilt Fernando Goni) annab teada, et 1946. aastal leidis Spike LAs rakendust turvamehena ja tema kaela püütakse tänapäevani ajada ühe näitlejanna mõrv. Seekord on Skerlockiks, kes õige niidiotsa kätte aitab juhatada, Fred. Angel ja Co saabuvad parasjagu hetkeks, et õigest mõrvarist järele jäänud rohelist löga kokku kraapida…

“Spike: Lost & Found” (tekst Scott Tipton, pilt Fernando Goni) keskmes on Gem of Amara ehk siis see vampiirile päikesetaluvust ja vaiavastasust tagav sõrmus. Harmony leidis sealt aardehunnikust ka teise sõrmuse, taipamata, millega tegu, müüs ebays maha ning nüüd on LAs ringi möllamas üks võitmatu vampiir. Nojah, võitmatu seni, kuni Spike ja Angel asja tõsiselt ette võtavad.

“Spike vs Dracula” (tekst Peter David, pilt Joe Corroney, Zach Howard, Nicola Scott, Bill Nichols, Mike Ratera) — pealkiri ütleb juba ära, et siin on peategelased Spike ja Dracula. Algab kõik sellest, et mustlaslaager, mis pärast Angeli hingeneedmist DDS hammaste läbi kurva otsa leidis, oli Dracula kaitse all. Nii sõidab Dracula 19. saj lõpul Londonisse arveid klaarima. Järgmine kohtumine on 20. saj. kolmekümnendatel-kahekümnendatel Los Angeleses, see on vist kogu loo kõige põnevam episood, siin vilksatavad ka Bela Lugosi ja Ed Wood. Siis on 1943. a. Berliin, sissejuhatus sellele, kuidas Spike natsimundris sinna neetud allveelaeva sattus. 1959. Rooma episoodis (Ciao! Ciao! Ciao!) on mõlemad küll olemas, aga karvupidi kokku ei jõuta minna. Ning kõige lõpus 2003. a. Los Angeles ja Angeli kabinet. Spike nõuab igal kohtumisel Draculalt seda 11 naela, mis maksis Stokeri autogrammiga “Dracula”. Oma raha ta küll lõpuks saab, aga kui need kaks peaks jälle kohtuma, siis rõõmus ja õlalepatsutustega see kohtumine poleks…

“Spike: Asylum” (tekst Brian Lynch, pilt Franco Urro) on selle kogumiku kõige parem lugu. Keegi teab täpselt, millistele nuppudele vajutada, et panna Spike tegema seda, mida ta tahab, et Spike teeks. Ja nii leiab Spike end deemonite rehabilitatsioonikeskusest, daami, keda ta päästma tuli, ei ole kuskil näha, aga pole lugu, Spike leiab üsna varsti järgmise päästmist vajava daami. Ja deemoni. Ja libahundi. Ja kummituse. Ja telepaadist lendkala George’i. Ja noh, maailm tahab ka lõpuks päästmist, või vähemalt Las Vegase lähim ümbruskond. Kogu teekonnal saab Spike korralikult läbi klopitud ja ära väntsutatud, kõrvaussidest puretud ja hammaste väljatõmbamisega hirmutatud, aga lõpuks pahad saavad palga ning Spike sõidab uhkelt loojangusse, vastu uutele seiklustele. Siin loos oli tegevust, hoogu, musta huumorit ja mõtlemapavaid hetki, ootamatuid ilmsikstulekuid ning päris hea valik originaalkaraktereid, mu lemmikuks neist uutest tegelastest sai lendkala George.

“Spike: Shadow Puppets” (tekst Brian Lynch, pilt Franco Urro) viib tegevuse Jaapanisse. “Smile Time” lõpetas Ameerikas, kuid miskit sarnast toimub nüüd Jaapanis. Spike ja Lorne (see rohenahaline lauludeemon) asuvad asja kallale. Loomulikult ei lähe kõik plaanipäraselt, kohe alustuseks võtab neid vastu nuku-ninjade rünnak ja edasi läheb asi ainult hullemaks. Abijõudude osas on kohalik võitluskunstidega sina peal olev tüdruk ning eelmisest osast tuttavad tuleneiu ja lendkala. See, et Spike vahepeal nukuks muutub, oli isegi ootuspärane, aga vastasmängijate poolele sai neid nukke mu meelest natuke liiga palju. Hoogne lugu ja pöörakuid-üllatusi oli, aga midagi olulist jäi puudu. Või üle. Või miskit.

Kokkuvõtteks: Lood olid nii enamvähem. Esimeste lugude peal mõtlesin, et okei, ma olen säravamate ideedega fanfictionit lugenud, aga päris mannetud need lood vist ka ei ole, aga viimased lood olid juba lugude moodi, õige karakteriloogikaga ja pidevaid üllatusi täis. Kunstnikega ma ka alul kuigi rahul polnud, eriti käis mulle närvidele Fernando Goni joonistamis-stiil, arvutist vaadata ei ole nii hull, aga läikpaberil mõjuvad tema pildid väga võltsilt — ma olen ka aru saanud, et minu nõudmised koomiksikunstnikele ongi liiga kõrged ja objektiivselt pole neil pildiridadel võib-olla väga vigagi –, aga jälle, viimaste lugude Franco Urro pildid olid juba minu silma jaoks ka päris head. Tõenäoliselt sõltub nende koomiksite meeldimine lisaks huvile, fänlusastmele ja eelnenud sarjakogemusele ka natuke tujust või meeleolust, praegune moment ei olnud minu puhul vist just kõikse parema eelhäälestusega. Vastulausena eelnenud jutule on mulje “Spike: Asylumist”, see lugu töötas hästi ka kehvemas vastuvõtumeeleolus, niiet äkki ikka olidki esimesed lood lihtsalt nõrgad. Olgu kuidas on, huvi korral Buffy-maailma koomiksite vastu ning uudishimu-lugemisena soovitan seda kogumikku küll.

Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

On ju ilus!

Lumivalgekese lugu võõrasema pilgu läbi.

Imetore, et see Neil Gaimani jutt nüüd ka sellisel kujul olemas on! Kuigi ma pean tunnistama, et sellest raamatust tundsin ma pisutpisut vähem rõõmu kui ma lootsin. Loo idee on endiselt hea ja Gaiman oskab hästi sõnu valida ning Colleen Dorani pildid on imeilusad. Paraku olid need pildid on mu jaoks liialt illustreerivad või näpuga näitavad ning lihtsalt tekstina lugedes oli mu jaoks lugu mõjusam. Või segas see, et ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Või on mul momendil nendest ümberjutustatud Lumivalgekestest natuke küllalt saanud. Aga raamat on ikkagi nii ilus!

Ja soovitan. Kas siis seda koomiksivarianti või jutuna (mingi aeg oli see legaalselt wõrgus vabalt loetav, võib-olla on praegugi), kuidas kellegi lugemiseelistustega paremini sobib.