Luke Arnold “The Last Smile in Sunder City”

Ulmekrimi. Miskipärast meenutas kohati Kalmsteni ja pooleliolevat VanderMeeri. Maailm, kus on toimunud muutus, siin raamatus kadus järsku maagia, ja üksik detektiiv proovimas ühekorraga nii juhtumit lahendada kui maailma päästa. Kõik ei ole muidugi nii, nagu alul paistab ja tasapisi minevikus sorides saab asjadest parema ülevaate. Kangelane saab vintsutatud, aga jõuab lahenduseni, abikäsi ja -sõnu tuleb õiges järjekorras, lahendus on küll veidi teistmoodi kui oodatud ja mingid olulised asjad jäävad järgmisse raamatusse.

Suur aitäh, Irina ja Diana, et te seda raamatut tutvustasite! Ma ise poleks seda üles leidnud.

Raamatu maailm ei paistnud mulle kuigi originaalne, tundus loetud-nähtud teostest kokku pandud, ka kirjutamisviis ei olnud just midagi ennenägematut, aga seda oli kuidagi väga mõnus lugeda. Kokkupanemiseks olid võetud head tükid ja neid siis toredalt omamoodi keeratud ning raamat oli täis muhedaid sõnastusi. Nukrus ja huumor olid parajasti tasakaalus. Mingitest äkšn-kohtadest ma lasin natuke diagonaalis üle, aga suuremalt jaolt oli selle raamatu lugemine lihtsalt lust. Kaasamõtlemist ja kaasaelamist ja head meelelahutust pakkuv teos. Muuhulgas oli tore, kuidas mingid detailid olid edasise loo mõistmise jaoks olulised tähele panna ja mingid muud detailid olid üldise keskkonna loomiseks ning mingid olid lihtsalt kirjutamisrõõmust sisse saanud.

Ma lähen nüüd guugeldama, kust ma teise osa saan ja kui kaugel see kolmas on :)

Tsugumi Ohba, Takeshi Obata “Death Note. Black Edition. Vol 1”

Selle raamatu rabasin eelmise aasta lõpus raamatupoest kaasa, sest a) must ja mustade servadega, b) joonistamisstiil tundus esmapilgul hea, c) teema tundus intrigeeriv, d) raamat oli kõvasti alla hinnatud. Kui jaanuaris see jaapani värk välja kuulutati, siis ma olin omaette kindel, et no küllap sellele raamatule sobiv teema ka tuleb. Tuligi. Siin on nii ulmet (iseäranis õudust) kui krimi ning hea tahtmisega saaks selle urban fantasy alla liigitada, sest segatud on jaapani mütoloogiat (ma küll ei tea, kui audentset, aga surmajumal kolistab ringi) ja tänapäeva linnaelu. Loo ülesehitus on natuke veniv, aga küllalt kaasahaarav. Tegelased ei ole just eriti meeldivad ja kaasaelamapanevad, aga nad on huvitavad ja mõtlemapanevad. Oluline atribuut on Surma Märkmik. Aga rohkem ma vast sisust ei räägikski. Joonistamisstiil mulle meeldis ja raamatu musti servi nautisin kogu lugemise aja. Allahindluse üks põhjus oli, et eks see ole juba üsna vana raamat ka juba ning minu eksemplaril olid poognad köitmise ajal kuidagi segi läinud, vahel oli tükk tülinat, et jutt õiges järjekorras loetud saaks. 

Ega selle esimese köitega lugu muidugi ei lõpe, 5 köidet on veel. Kas ma neid taga otsima hakkan, ei usu. Netflixis on ka animesari. See värviline pilt ongi sarjast. Manga on ise mustvalge, aga muidu suht sarnase joonega.

Robert Thorogood “Marlow’ mõrvaklubi”

Vahelduseks sattus mu lugemislauale üks kenasti õmmeldud krimi. Kui kohalikust valikust on lugejate hulgas praegu popid Eha Veemi “Leskede klubi” tragid pensionärid-hobidetektiivid, siis siin tõlgitud loos on peategelane 77-aastane Judith, kes elab üksi ja just nii, nagu soovib. Naabrimehe surm ärgitab teda tavarutiinist välja astuma ja ümberkaudu küsimusi küsima. Kogemata saab ta kampa koerajalutaja ja pastoriproua ning viimaks isegi politseiniku. Mu meelest kuriteo pool oli hästi välja mõeldud, niidiotsi pakuti lugejale parajal määral, kohaliku väikelinna eluolu ning tegelaste eraelu oli mõnusas koguses ning naiste kokkukasvamine ja sõpruse areng kena. Soovitan edasi küll, jah.

Tsitaadivalikuid oleks siit raamatust üksjagu võtta, aga mind kõnetas kõige enam lause 70. lk-l: “Kui me teeksime ainult neid asju, mis on targad, ei jõuaks me kunagi midagi tehtud, on nii?”

Tiina Tarik kirjutas raamatust siin.

Dick Francis “Närvidemäng”

Krista Kaer on tõlkinud üsna palju üsna olulist kirjavara ja natuke mõnusat meelelahutust ka, aga kui ma tema tõlgitust lugemist valima hakkasin, siis tundus, et minu jaoks huvitavad asjad olen ma juba ära lugenud ja üle lugema ei kutsu, ning need, mis lugemata, on seda mingi kindla põhjusega. Aga siis vaatasin, et polegi ammu krimkasid lugenud ja need Francised, mis mulle enne ette on sattunud, on mulle päris hästi meeldinud, ja nii tuli valik krimiriiulist. Ega sest krimist kuigi palju kirjutada ole, et kuuekümnendad ja hobused ja tallid ja džokid ja ratsaspordi ümber kiibitsejad. Ühtpidi hea vaheldus nordic noir‘le, et selline mahekirimi, kus laipu vähe ja uurija polegi alkohiaurudesse uppuv üksiklane, teisalt on seda psühholoogias urgitsemist küll ja peategelasega juhtub päris ohtlikke asju. Tore lisanüanss on peategelase perekondlik päritolu — olla väga heade muusikute järeltulijana pühendunud džoki annab kangelasele mingi lisamõõtme. Ja siin raamatus on hobuseid, kas ma juba mainisin hobuseid, kõigil on ikka meeles, et Dick Francise krimkad tähendavad, et seal on hobuseid :)

Ketlin Priilinn “Emily raamatuklubi”

Segu naistekast ja väga mahedast krimist. Mulle tundub, et autor on hoolega kuulanud-vaadanud, mis inimestele raamatutes meeldib ja selle siis kenasti kõrva taha pannud ning nende teadmiste põhjal raamatu kirjutanud. See ei ole etteheide, sugugi mitte, pigem tunnustustus kirjaniku suurepärasele käsitööoskusele ja turusituatsiooni tabamisele. Ma usun, et seda raamatut saadab lugejamenu. Mulle, ja ma usun, et väga paljudele tulevastele lugejatele, oli see kerge parasjagu põnev ja parasjagu tuttavlik meelelahutuslugemine. Ainus asi, mille kallal ma nuran, on rõivakirjeldused, aga ma olen vist selle koha pealt mingi imelik ka, mind on paljudes muudeski raamatutes rõivakirjeldused häirinud. Muidu kulges lugu mõnusalt tuta-tuta-tuttaa raamatutest pereprobleemideni, krimiloost suhtelooni, tööst sõpradeni ja nõnda edasi ja nõnda tagasi :)

Lee Child “Afäär”

Kindla peale minek Lee Childiga vedas natuke alt, et miskipärast ei olnud nii hea, kui tema teised teosed. Kuidagi liiga sirgelt, lihaliselt ja vägivaldselt läks see lugu. Oma osa mitteniiheast lugemiselamusest oli ka sellel, et “Afäär” on mina-vormis ja see tundus kuidagi vale, enamik Reacheri lugusid on tema-vormis, paar minast on sarjas veel, ma ei mäleta, et see mind toona oleks häirinud, nüüd miskipärast segas. Toomas Tauli tõlge tundus asjalik, aga tuim.

See on siis viimane juhtum, kus Reacher veel ametlikult mundris ning siin on olemas märksõnad ja viited sellele, miks Reacher otsustas pärast armeed elada just nii, nagu me seda nii mitmest enneilmunud raamatust teame.

On 1997. a märts, raudteeäärne väikelinn, sõjaväeosa naabriks, surnud on kolm kaunist naist ja Reacher peab tegema selgeks, kas süüdi on sõjaväelased või tsivilistid. Abi ja seltskonda on tal kohaliku šerifi näol ja vanad armeekaaslased varustavad jõudumööda asjakohase infoga, keegi loobib kaikaid kodaratesse, etendatakse mingeid kummalisi näitemänge ja vahel poetatakse ka saiapudi ja kivikesi teerajale. Lõpuks tõmmatakse otsad kokku, sõlm raiutakse läbi, on neid, kes saavad rahus igapäevaelu jätkata, mõni ametikoht jääb vabaks ja mõni kaob hoopis ära.

Kuidagi südamlikult mõjus raamatu keskel Reacheri jutuajamine koleda kuueteistaastasega, et ühtpidi omakasupüüdlik, et infot saada, aga sinna vahele pakkus ta poisile ka nii ausat elutõde kui lootust tulevikule. Mis sest lootusest edasi sai, on muidugi iseasi.

Sõnapaar “kesköine rong” saab selle raamatu mõjul mõneks ajaks hoopis teistsuguse tähenduse, nii lõbusama kui morbiidsema.

John Grisham “Salakaebaja”

Ma ei ole just kuigi palju Grishamit lugenud, aga tundub, et see “Salakaebaja” on üsna tüüpiline grishamlik lugu. Loo keskmes on advokaadid, siin siis need, kes kohtunike tegevusel silma peal hoiavad. Toimumiskoht on Florida, tegevusaeg 2010-2011. Raamatust saab üsna palju teada kasiinode ja indiaaniterritoorimite seaduserisuste kohta. Algab kõik suhteliselt vaikselt ja rahulikult, aga siis hakkab tulema. Laipu, korruptsiooni, mahhinatsioone, rahapesu, süüdistusi, juurdlust, infovahetust. Lõpuks saavad pahad pokri ja kogu au endale FBI. Aga lugeda oli põnev. Kuigi tegelased ei olnud just kuigi hästi välja joonistatud ja paljuks läks neid ka, siis tegevustik hoidis asjad joonel. Ahjaa, peategelase vend oli küll huvitav ja eripärane karakter. Tempos raamat aastas on Grisham vist minu jaoks paras.

Jim Butcher “Suverüütel”

Minu jaoks väga õige aeg selle raamatu jaoks oli just praegu, praegu, mil on suve ja talve vahetusaeg, ja et praegu on viies osa ka eestikeelsena väljas, tuleb vaid Evale raha pakkuma minna :) Niisiis — Harry Dresdeni toimikute neljas osa. Võlurid ja haldjad ja libahundid ja lahendamist vajav mõrv. Kõik jookseb tohutu kiirusega üksteise otsa ja survestamist on mitmelt poolt. Õnneks oskab Harry leida ka liitlasi. Mu jaoks seni sarja parim osa, et on parasjagu maailma avamist, rohkelt seikluslikkust, uute tegelaste iseloomustuseks on pajatatud just nii palju, et tegelastest aru saada, aga mitte nii palju, et heietamiseks läheks. Raamatu moto võiks olla Eno Raua “Naksitrallidest” pärit “Looduses peab valitsema tasakaal.”

J. K. Tamminen “Mees Pasilast”

Ma vaatasin peaasi.ee vaimse tervise kampaania plakatit ja murdsin pikalt pead, et kas kampaania kunstnik on eriti naiivne või eriti küüniline… sest need värvilised nupsukesed tekitasid isegi nii korralikus tütarlapses, nagu mina olen, esimese seoselingi ajus ekstaasitabletikestega.

Kuidas see lause nüüd selle raamatuga seostub? A no, terve raamat on narkot täis, tarbijaid on vähem, aga diilereid, edasimüüjaid, rahastajaid, informaatoreid ja kinnivõtjad on palju ja igasuguseid, põhitähelepanu läheb siiski Helsingi narkopolitseile ja iseäranis selle juhile. Ma ei tea, kas J. K. Tamminen on ise korrakaitseorganites töötanud, aga tema kirjutamisstiil laseb oletada, et on. Ses raamatus on kuidagi vanale võmmile omast segu nullstiilist, mallepärnasid ehmatavast sõnavarast, protokollilaadsest emotsiooni- ja hinnangutevabast väga täpselt kirjeldatud tegevustikust ning sellest omamoodi künismi ja idealismi põimumisest, mis olid olemas ka n Võsaste ja Anvelti raamatutes.

Lk 109-111 on värvikas narkoärikate liigitus vana narkovõmmi pilgu läbi:

  • organiseeritud kuritegevus. “Mootorrattagängide ilmumine tõstis organiseeritud kurjategijate oskused narkoäris hoopis teisele tasemele. Nende tegevust juhitakse rahvusvaheliselt ja neil on ressursse. See puudutab nii Soome kui Eesti mootorrattureid. Nemad on armee.”
  • noored eestlastest tulipead. “Nende tegevus on selline soperdamine, et nende popsutajate kinnivõtmine paneb peaaaegu kaasa tundma.”
  • vanglas istunud ja vastvabanenud narkokaupmehed. “Need tüübid on narakopolitseile kui kartulikasvatus. On vajavaid oodata, kui mugulast kasvab uus narkodiil ja pikem vanglakaristus. Selles klassis ei ole õnnestujaid. Mitte kunagi.”
  • tõsised tegijad. “Tõsised tegijad ei uhkelda. Nad teenivad ja neil on selge arusaam sellest, mis ümberrinngi toimub. Nende lood ei jõua ajalehtedesse, vähemalt mitte narkotehingute asjad. /–/ Kattemees varjab oskajat. Sissekukkunu läheb kas vanglasse istuma või mulla alla.”
  • prügikala. “Alamkihti kuuluvad sotsiaalabirahadest elavad väikesed pätid, kes on riigikorralduse ohvrid. /–/Varsti lähevad kogu pundiga istuma ja vanglas nutetakse ja kaevatakse igas suunas. Pere ootab toetuste najal isa koju…”

Tagakaanel on kirjas, et see on tõsielusündmustel põhinev, aga selle lause lasin ma endast mööda, ma tahaks elada pisut ilusamas maailmas ja seega võtsin endale vabaduse tõlgendada paljusid asju ilukirjanduslike liialdustena. Raamatust nopitud lause “Politseinike ja kurjategijate võrgustumises ei ole midagi imellikku” tekitab vägagi vastakaid mõtteid, et pragmaatiliselt, politseil on informaatoreid vaja ja nii tuleb lekitajatel lasta vabamalt omi asju ajada, aga kusmaalt jookseb see piir, mil vastuteened liialt isiklikult kasumlikuks osutuvad ja kaalukauss seaduslikkuse piirist liialt kaugele kandub…

Kokkuvõttes sihuke kuivavõitu raamat, et kui teid huvitab, kuidas käis narkokaubandus siin- ja sealpool lahte 13 aastat tagasi, siis lugege, ilukirjandusliku elamuse mõttes ei tasu vaeva, kuigi esmene lause on ahvatlev: “Tänav läigib nagu ahvena selg.”

Jim Butcher “Hauatagune oht”

Jeesus Maria, küll mul võivad vahel pikad juhtmed olla! Alles selle raamatuga sain ma aru, et mulle meeldib, kohe tõsiselt meeldib, selline žanr nagu ulmekrimi. Ulme seal krimis annab nii palju lisavõimalusi kuritegude, nende motiivide ja lahenduskäikude osas ja kui miskit väga loogiline ei tundu, siis vabandus, et äh, võlukunst või see tagataskust võetud tehniline vidin, kõlab minu jaoks palju parema vabandusena, kui untsukeeratud psüühika või viimasel hetkel naabri Valvelt saadud vihje. Ja pealegi, kõik need krimkast krimkadesse korduvad stereotüübid häirivad mind ulmekastmes oluliselt vähem, sest tegelastele on võimalik veel mingi tahk juurde kirjutada, see võluv miski, mis teeb nad eriliseks. Jai!

Igatahes siin on tegu Dresdeni toimikute kolmanda osaga. Teoses jooksevad ringi haldjad, võlurid, viirastused, vampiirid, Chicago ausad politseinikud, agarad ajakirjanikud, jumala mõõgamehed, pealuu ja kass. Hoogu, seikluslikkust, ootamatusi ja põnevust on küllaga. Ja lugu on ladusalt, mõnusalt, kaasahaaravalt, vahel mustemat huumorit ja vahel veidi ka valget paatost pruukides, just parajas koguses ulmelist fantaasialendu ning reaalelu noppeid kasutades, kirja saanud.

Nurradi!

Kes siin neid teistmoodi krimkasid küsiski, et jaa, see on, teistmoodi ja lugemist väärt :)