Lee Child “61 tundi”

Endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher jääb lumetormi tõttu pidama ühte Lõuna-Dakota väikelinna. Linnakese naabriteks on uus föderaalvangla ja mahajäetud sõjaväeehitise ümber pesitsev mootorratturite jõuk. Reacher leiab end aitamas kohalikku politseid, nautimas kohvi pensionil raamatukoguhoidjaga, pidamas pikki telefonikõnesid oma endisel ametikohal olijaga, roomamas tuumavarjendis ja kirumas külma ilma. Vahelugemiseks põiked mehhiko narkoparuni tegemistest. Lõppeb kõik suure pauguga.

Lee Child on kaasahaarav nagu ikka, huvitavad tegelased ja hästipunutud krimiintriig, lisaks väikelinna eluolu kirjeldused ning tagasivaated ajalukku, mis annavad mingit aimu “ameerkalikkusest”, n kinnitust, et see maa on suur ja avar ja eripalgeline, aga mingid asjad toimivad ikka ühtmoodi, et tavakodaniku tasandil mõjutas Ameerikat “külm sõda” vaat et rohkemgi kui NSVLiitu ning ma sain II maailmasõja kohta teada midagi, mida ma varem ei teadnud.

Ma nuputasin lugedes päris pikalt, mis seos on kaanepildil sisuga, pealt poole raamatu mõtlesin välja. On küll seos olemas.

Igatahes ootan ma järgmist Jack Reacheri põneviku tõlget.

Ain Kütt “Risti soldati mõistatus”

Seda raamatut lugesin ma kaua, alustasin suvel, siis jäi seisma ja lõpetasin nüüd. Aga hea, et nii läks, sest suvel lugedes ma omaette natuke iroonitsesin, aga praegu ma võtan kokku, et oli selline nunnu kodukootud, maavillane ja kolkakultuuri edendava maiguga raamat, aga miks ka mitte, üldse mitte kõikse hullem harrastuskirjandus, mida ma lugema olen juhtund. Kindluse mõttes — see ei ole halvustus, see on tunnustus :) Sest keegi peab ju seda ka tegema ja tore, kui seda hästi tehakse :) Jätkugu autoril kirjutamislusti ka järgmiste osade jaoks!

Lois McMaster Bujold “Diplomaatiline puutumatus”

Hõissa! Miles möllab jälle kosmoses! :) Seekordne osa võiks liigituda ulmekrimi alla: lugu, mis algab ülesandega siluda pingelist olukorda, muutub ruttu mitme käänakuga kriminaallooks.

Lois McMaster Bujold sai 2017. a Hugo auhinna terve sarja (Vorkosigan Saga) eest ja see sari väärib lugemist. Vast mitte padujärjest, aga mõistike vahepausidega. See, et Varrak neid nüüd järjepidevalt kord aastas välja annab, on igati tervitatav. Peategelane Miles ei ole just ülearu usutav, aga kahtlemata väga põnev ja köitev tegelane — kasvus kängu jäänud ja pidevalt igasuguste meditsiiniliste probleemidega kimpus pundar energiat, teotahet, sihikindlust, säravat mõistust ja hoolimist. Maailmu, ühiskondi ja inimrasse, mida raamatud läbivad, on suisa mitmeid, üks huvitavam kui teine, kõik on läbimõeldud ja kaasaelamapanevalt kirjeldatud. Ja seiklused, oh sa poiss, lood, milledel põnevaid pöörakuid alati rohkem, kui lugeja oodata oskab. Ja peale peategelase on kirev galerii neid, keda Miles oma teel kohtab :) Lugege!

Jim Butcher “Hull kuu”

Dresdeni toimikute 2. raamat. Urban-fantasy-kriminaalromaan.

Tänapäevane Chicago, politsei ja FBI, igat masti kurikaelu ja minajutustajast peategelane võlur Harry Blackstone Copperfield Dresden. Kiire, tihe, kõva madinaga, suht verine ja üllatava sündmustikuga ning siiasinna humoorikaid märkusi pilduv muhe ja kaasakiskuv lugemine. Ja isegi kui Dresdeni printsipiaalsus ja surematukaštšeilus tunduvad vahel natuke naeruväärsed, siis printsipiaalsusele saab raamatu lõpupoole hea seletuse ning surematukaštšeilus on vist action-kirjanduse (ja -filmide) paratamatus (võrdluseks “Die Hard” ja kõik need teised).

Sedakorda tuleb tegemist libahuntidega ja mulle kangesti meeldib, et neid on mitut sorti, tsiteerides ja refereerides pealuu Bobi: “Klassikaline libahunt on lihtsalt inimene, kes kasutab võlukunsti, et muutuda hundiks. Ta oskab ainult seda ühte loitsu, et kuidas hundiks ja siis tagasi inimeseks moonduda. Inimese mõtlemine jääb alles. Siis on variant, keegi teine muudab inimese libahundiks, isiksus hävib, jääb segaduses hunt. Siis on nõidhundid — leping deemoniga, kus vastutasuks saadakse hundinahast vöö, vöö ja nõiasõnade koosmõjul muututakse hundiks, kasutatakse mitte enda, vaid kellegi teise võlujõudu. Inimmõistus jääb küll alles, aga isiksus muutub, eetilised piirangud kaovad. Lükantroobid jäävad inimese kujule, aga usuvad sisemuses, on on loomad. Ja siis on loup-garou — võimsa needuse tõttu libahundiks muutuja, tavaliselt täiskuuöödel ja inimesena huditegevustest mingit mälestust ei ole. Hundi kujul verejanuline tapamasin, tugevam kui kõik eelpoolnimetatud. Aga libahundi hammustamise teel libahundiks muutumine on Hollywoodi jama.” Selles loos päris kõiki sorte libahunte ei ole, aga lisaks on veel üks võimalus, millest Bob ei räägi ja millest ma ka ei räägi, et teistel oleks ka lugedes avastamist :) See ei ole küll loo põhiintriigi lahtiharutamise jaoks väga oluline, aga maailma ja tegelase jaoks hea nüanss.

Ja mul on rõõm, et sellesse maailma saan ma soovi korral veel korda mitu sisse astuda (eesti keeles on praegu olemas ka 3. ja 4. osa, inglise keeles veel kümmekond lisaks ja siis on veel koomiksid).

Kate Atkinson “Lõpetamata juhtumid”

Mõnikord ma mõtlen, et kas nendel raamatunäitustel ja väljapanekutel on ikka peale selle, et tegijail endil on huvitav, ka mingi suurem kasutegur… Aga siis tuleb mingi tore tõestus, et on ikka küll :) Ma ise hakkasin Kate Atkinsoni värskelt eesti keelde tõlgitud raamatut lugema seetõttu, et ma mäletasin, et “Inimkroket” mulle täitsa meeldis (kuigi millest seal täpsemalt juttu oli, ei suuda ma sugugi meenutada) ja et pea aasta tagasi tegid Halliki ja Annika kirjanduslinnade näituse ja selle näituse Edinburghi osast jäi mulle just Kate Atkinsoni nimi silma.

Raamatu tagakaanel on Stephen Kingi lause: “Mitte ainult parim romaan, mida sel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium.” Ja nii ma lugesin “Lõpetamata juhtumeid” esimesed 50 lehekülge ja mõtlesin omaette, et vaene Stephen, ei ole sulle ka kümne aasta jooksul paremaid raamatuid lugeda antud. Aga siis, leheküljel 52 läks lugu minu jaoks huvitavaks. Lavale astus eradetektiiv Jackson Brodie ja see oli lõpuks tegelane, kellele võis kaasa elada ja kelle kaudu muutus ka ülejäänud kirju kamp sümpaatsemaks, niiet raamatu lõpuks ma Stephen Kingiga küll veel päris nõus ei olnud, aga kuidagimoodi võisin ma isegi uskuda, et talle see raamat meeldis.

Raamatu sisu on väga hästi kokku võetud kultuuritarbija60+ blogis ja üks variant emotsionaalsest lugemisest Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis, kirjastuse leht lubab algust piiluda. Minu lisasoovitus on piisava keeleoskuse korral lugeda originaalis (“Case Histories” on meie kogus täitsa olemas), sest tõlkija Kati Karu on vahel küll leidnud toredaid tõlkevasteid, aga üldmulje on tõlkest pisut tuimavõitu.

Aga nii või naa on raamatus värvikaid karaktereid, uskumatuid kokkusattumusi, reaalelu hala, kurvemaid saatusekäike ja happy endi; miskit saab leitud ja miskit jääb kaotatuks ja kuigi otsi sõlmitakse kokku, siis mõned sõlmed on siledad ja mõned on valusad… ja ah, elage see esimesed 50 sissejuhatavat lehekülge üle ja lugege ise lõpuni :)

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Valentina Nazarova “Peidetud lugu”

Mõneti võiks see minna ka punkti alla “grupist leitud soovitus”, sest kui Maria ja Livia sellest raamatust kirjutasid, siis ma panin kõrva taha, et nii, “Peidetud lugu” võiks põnevikuna lugeda küll. Et esteks olid lugemakutsuvad muljetused, testeks polegi jupp aega vene kirjandust lugenud ja kolmas põhjus: mulle suht meeldis see brittide vene maffia sari, mis ETVs jooksis, “McMafia”, see, kus suur osa tegevusest oli Moskvas ja Londonis, kus mängis päris palju vene näitlejaid (mis andsid sarjale kuidagi teistsuguse ja usutavama hingamise ja NB! minu meelest klappis brittide ja venelaste mängulaad omavahel ülihästi) ja kus Sergo Vares mängis vene miilitsat ja tal oli öelda tervelt üks lause.

Raamat oli põnev, üldse mitte selline nagu ma ootasin, ja ka lugemise ajal, kui mingid mängureeglid olid juba paigas, suutis kirjapandu mind üha üllatada. Raamatu tegevuse tutvustus ei olnud minu jaoks just eriti huvitav, no läheb 21-aastane tüdruk otsima jälgi oma aastaid tagasi kadunud õest, siis läheb. Aga kirja oli pandud nii, et sai igale sammule ses otsiretkes kaasa elada ja kaasa mõelda, kaasa oletada ja vastu vaielda, kahjutunnet ja leppimist, lootust ja lootusetust, juhuseid, mida pidada märgiks või lihtsalt kokkusattumuseks, valesid, mida mida läbi näha ja mida uskuma jääda ja petta saada, kokkusobivad ja sobimatud juhtlõngad ja valejäljed ja peidetud vihjed jne, jne. Elu ja sõbrad ja armumised ja kired ja kompleksid ja mineviku taak sinna otsa. Et mulle see loovedamine üldiselt meeldis, lõpp läks natuke kiireks ja ühelt poolt üllatavalt ja teiselt poolt ettearvatavalt ja kolmat pidi kuidagi liig rahulikult, mis sest, et suure madinaga, ja ma ei teagi täpselt, mis see puudu või üle oli.

Ja muusika, palju muusikat, mis jutulugu seob ja meeleolusid rõhutab ja teadjamale ka võib-olla vihjeid pakub. See indie-skeene on mu jaoks kauge ja võõras, et no mõned mainituist, n Nirvana ja Blur ja Osasis ja Cure ja Tom Waits tulid tuttavad ette küll, aga põhibändid — The Killers ja The Libertines — olid puhta tundmata. Kiire põige juutuubi näitas, et need, mis teadmata, mõjusid mulle pigem mürana ja täispikkuses ma neid lugusid küll kuulata ei viitsinud, võib-olla noorest peast oleks midagi ehk sutsu isegi istunud. Aga olgu selle muusikavalikuga kuidas on, seda, kuidas lemmikmuusika mõjub, on Nazarova küll päris hästi ära tabanud ja osavalt selle muusikajutu muu teksti sisse põiminud.

Kiriromaani vorm lisas plusspunkte.

Kolleeg juhtis tähelepanu, et raamat on inglise keelest tõlgitud, ma arvasin, et ju see on siis see uus välisvene põlvkond, kes kirjutab juba oma uue kodumaa keeles, no nagu näiteks Alina Bronsky kirjutab saksa keeles, aga pisut guuglit ja — ei, kirjutaja elab Peterburis ja kirjutas vene keeles. Miks eesti keelde siis inglise keelest? Pealegi olevat vene ja eesti versioonidel mõningad erinevused… Kolleeg lubas asja rohkem uurida ja kui ta teada saab, jagan. A sest ingliskeelsest ma pilti ei leidnudki, olgu siis saksa ja tšehhi omad eesti ja vene kaanepildiga kõrvu.

Christopher Brookmyre „Boiling a Frog”

Ma nüüd ei tea, kas ma Christopher Brookmyre’i „Konna keetmist” nii väga igaühele lugeda soovitaksin, aga mulle endale sobis lugeda küll.

Esteks olid tegelased värvikad ja tegevus hoogne, intriige vast nii poole „Troonide mängu” jagu. Testeks – mul on kõrini krimkadest, kus laipu langeb loogu. Siin toimus esimene mõrv alles siis, kui üle poole raamatust juba läbi oli. Ja ma olen tüdind katkise psüühikaga mõrvaritest ja inimlikumad motiivid – hirm, häbi, saamahimu ja võimujanu – olid heaks vahelduseks. Ja lõppeks, mis mulle eriti meeldis ja mis lugemise omajagu raskemaks tegi, olid erinevad keeletasandid. Erinevate tegelaskujude ja nendega seotud keskkondade (vangla, poliitika, meditsiin, ajakirjandus ja PR, kirikuringkond) iseloomustamiseks on Brookmyre kasutatanud erinevat keelt, šoti kõnepruuki on vahel üsna ohtralt, vahel vaid mõne üksiku sõna jagu.

Plusspoolele veel, et ma lugesin seda raamatut vahetult enne Šotimaa reisi ja mingi õhustikutunnetuse sai sealt kätte küll. Miinuspoolele läheb liiga sujuvalt kulgev lõpplahendus, aga selleks ajaks olin ma peategelasele juba piisavalt kaasa elama hakanud, nii et las läks seekord nii.

Christopher Brookmyre’i kodulehekülg – http://www.brookmyre.co.uk

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis