Neil Gaiman, Rafael Albuquerque “A Study in Emerald”

Mis saab siis, kui kokku panna Sherlock Holmes ja Cthulhu-müüdid?

Saab päris tore ja põnev kirjanduslik mäng. Mäng, kus ei ole ette teada, mis läheb nüüd selles tavapärases “Etüüd punases” rada pidi (läheb päris palju, eriti esialgne tutvustus ja üldine elukorraldus) ja kus astuvad mängu Iidsed (minu jaoks mitmetes üllatavates kohtades) ja kuidas kulgeb krimilugu ja…

Lugu on stiilne ja nutikas ja ka kunstniku töö on stiilne ja nutikas. Ja kunstnik võtab vahelehtedele mängu ka muid tolle ajastu märksõnu.

Üks asi, millele ma mõtlema jäin, et kuigi Arthur Conan Doyle’i raamatutes Watson on minajutustaja, jääb ta siiski kuidagi kõrvaltegelaseks, adaptsioonides — teatrilaval, filmides ja koomiksites — on Watson rohkem nähtaval. Ja see siin oli Watsoni lugu isegi rohkem, kui tavalistes ületõstmistes.

See pole nüüd puhas briti asi, Neil Gaimani jutu on koomiksivormi tõstnud Brasiilia koomiksikunstnik Rafael Albuquerque, aga ma arvan, et mahub punkti alla küll. Kui kellelegi see koomiks näppu jääb, siis soovitan sisse vaadata.

Tanya Landman “Mondays are Murder”

Ega mul erilist isu lastekrimkat lugeda polnud, aga kui ma teemasse uurimist tegin, siis sattus see raamat nimekirjas ette ja kuna mulle eelmine loetud Tanya Landmani raamat (“Buffalo Soldier”) üsna hästi meeldis, siis võtsin proovida.

Kuidagi väga agathachristielik — meeleolult meenutas seda vene filmi, kus Ita Ever miss Marple’it mängis (“Musträstaste saladus”), süžeelt oli pigem sarnasusi raamatuga “Kümme väikest neegrit”.

On üksik saar seal kuskil Šotimaal, saarel on 5 last ja 5 täiskasvanut. Laste vanust ei ole antud, aga nii varateismelised-eelteismelised vast umbes on. Mõrvu on mitu ja need on päris koledad. Miss Marple’i osas on peategelane-minategelane Poppy.

Midagi oli minu jaoks selles raamatus valesti. Raamatu algupool venis ja lõpp võttis otsad liiga kähku kokku. Krimiliin oli täitsa korralik, aga see oli liiga täiskasvanulik. Selles loos ei olnud soojust ega huumorit (iseäranis kui võrrelda mu lastekrimi etaloniga ehk Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lugudega). Lugeda võis, aga edasi ei soovita.

Fonda Lee “Jade Legacy”

Näääähhh… Kui eelmised osad olid tegevusajaga paar-kolm aastat, siis siin kisub kroonikaks kätte ära, tegevusaeg on paarkümmend aastat. No ikka lugesin lõpuni, sest tahtsin ju teada saada, kuidas asi lõpeb ja millisteks tegelased siis vanuse lisandudes muutuvad, aga ei olnud seda esimese osa hoogu, värskust ja võlu, see aastatepikkune skeemitamine tüütas ära ja midagi loo suhtes ootamatut väga ei toimunud. Klannisõda vaibub, bossid on küll vihavaenlased, aga alates sellest, kui keegi väljaspoolt klanni meisterdas pommi ja see tähendas aukoodeksi rikkumist — viga võisid saada ju ka klannidesse mittekuuluvad inimesed — teevad eri klannide nö töötavad kihid omavahel koostööd. Ja tuta-tuta-tutta, helge tuleviku poole, siia ja sinna küll salamõrvu ja majandusskeeme ja poliitilisi ülesostmisi ning vältimatuid kahjusid, aga klann kui selline ju jääb. Mnjah. Minu lugemissoovitus läheb sarja esimesele osale, edasi lugege omal vastutusel…

Netis on mäng, et milline tegelane sa oleksid https://www.playbuzz.com/item/c7a9882d-803c-4c13-812d-4c9a047c0f9d

Joe Gill, Jack Sparling “Friday Foster”

Ma olen siin väljakutsete kõrval mänginud ka Tartu Linnaraamatukogu lugemismängu. Kui eelmisel aastal ma püüdsin, et üks raamat läheb ühte või teise, siinsesse väljakutsesse või Lutsu raamatukogu lugemismängu, aasta lõpul sain aru, et see on siiski liig ning sel aastal on siis teisiti: kui loetud raamat sobib mõlemasse, siis panen mõlemasse. Ja nõnda on mul siis oktoobri keskpaigaks see mäng mängitud ka. Viimane lugemata punkt oli “midagi reedega seotut” ja mul ei tulnud sugugi häid ideid, Heinleini või “Robinsoni” ma üle lugeda ei viitsinud ja midagi uut silma ei hakanud. Kolasin koomiksilehel ja trükkisin sisse otsisõna “friday”, sain teada, et on üks noorte krimikoomiks “Friday”, millest vabalt lugeda oli esimene osa ja mis ei olnud siiski kuigi huvitav, mitu vihikut sarjast “Friday the 13th”, mis osutus minu maitse jaoks liig vägivaldseks, ning “Friday Foster”, mille ma esialgu põlgasin ära, et liialt vanamoeline, ilmunud 1972, aga mis osutus tegelikult täitsa kabedaks krimilühilooks, kus tegevus toimub New Yorgis, probleemiasetus on kuulsuse taak ja paparazzid, peategelane on noor naine, tarmukas Harlemist pärit mustanahanine fotograaf/fotograafi assistent. Mu meelest on lugu ajaproovile päris hästi vastu pidanud, ma olin isegi mitme koha pealt päris üllatunud, kui hästi. Ahjaa, niipalju kaevasin infot veel juurde, et Friday Fosteri lugusid on tegelt mitmeid ja aasta tagasi ilmus mingi osa neist lugudest uue koloreeringuga ja selle võrra kaasaegsema väljanägemisega uuesti. 1975. aastal tehti selle koomiksitegelasega ka film, ikka sama pealkirjaga, “Friday Foster”.

Fonda Lee “Jade War”

Teine osa Rohekondi saagast. Kui esimene oli veel natuke noorteka-vaibiga, siis siin raamatus kasvatakse täis. Peategelased kohanevad oma äkiste kättetulnud ametite ja elukorraldustega, pereelu ja lapsed, pulmad ja matused, võitlused ja võidud, läbirääkimised ja lepped. Tegevus  laieneb kodusaarelt kaugemale, tänavakaklusi jääb vähemaks, aga seda agaramalt püütakse majandust, kaubandust, poliitilist mõjuvõimu ja isiklikke sidemeid arendada. Ühtpidi oli jätkuvalt huvitav lugemine, sest tegelased on endiselt kaasahaaravad, aga segas see, et siin väljamõeldud maailmas oli väga igav geograafia ja väga vähe riike. Raamatu tempo kallal noriks ka natuke, et vahel läks jooksuga ja siis jäi venima ning mõned peatükid olid nagu romaani susatud novellid, et jaa, viisid tegevust edasi ja olid omaette täitsa head, aga stiililt nagu hästi ei sobinud tervikusse. 

Fonda Lee “Jade City”

Maffialugu ulmekuues.

Ma mingil ajal lugesin päris hea meelega maffialugusid, aga siis tüdisin nagu ära. Selle raamatu algusotsas oli mul veel see tüdimus peal, aga mingil hetkel läks sinna minevikumeeldimisse tagasi. Ma ei teagi, kas seepärast, et tegelased olid omamoodi huvitavad karakterid, või seepärast, et mulle meeldis see ulmeline nõks, või siis seepärast, et oli hästi kirjutatud lugu.

Ulmelist osa ei ole just palju, üldjoontes on see 1930-1980 või sinnakanti keskkond, et arvuteid veel ei ole, aga autod ja telefonid on, aga see ulmeline osa on oluline selle ühiskonna ülesehituses — nimelt on sel maal nefriit erliste omadustega, teatud vereliini esindajatel avardab kokkupuude nefriidiga taju ja annab kiirust, tugevust, vastupidavust. Aga selle nefriidiga peab olema ettevaatlik, igaühele mõjub see pisut isemoodi ja liiga palju nefriiti ajab hulluks. Algab lugu sellest, et päris pikalt on olnud rahuaeg, klannid on territooriumi kenasti ära jaganud ja toimetavad igaüks omaette. Aga siis tuleb välja, et üks klann on teinud aastaid ettevalmistusi kogu kupatuse ülevõtmiseks. Ja läheb lahti sõda, raamatus on selle kohta väjend, et “tullakse mägedelt alla”.

Raamatu keskmes on perekond, vanaisa ja tema kolm lapselast. Vanim neist on kolmekümnendate keskel ja juhib klanni, noorem vend on pealiku parem käsi kõiges, mis toimub tänaval, vanaisa aegadest on pärit “ilmamees”, see on ametikoht, mis koordineerib klanni majandus- ja poliitikasidemeid. Noorim õde veel otsib oma kohta. Igal on oma taust ja iseloom, omad põhjused ja põhimõtted, omad otsused ja teod. Ja vilksatab muidugi läbi muid klanniliikmeid, laiendateud perekonda, tegelased väljaspoolt klanni, mõned tegelased saavad rohkem tähelepanu, mõned vähem, aga peategelased on küll värvikad ja usutavad. Ja õrnalt kumab sest loost mingit idaeksootikat.

Lugejad näikse raamatu heaks kiitvat, raamat on saanud nii Nebula kui Locuse auhinna, lisaks World Fantasy Award, ning fännikunsti on netis palju (mis mu meelest on raamatu puhul päris hea indikaator). Ja ma kohe homme lähen järgmisi osi hankima (tegu on triloogiaga),  millal ma neid loen, on iseasi.

***

Kolm fakti Tartu Linnaraamatukogu (Kompanii 3/5) hoone kohta:

• Esiteks üks kurb sündmus. 14. jaanuaril 1919. a toimus endise Krediidikassa keldris massimõrv, mille ohvriks langes 19 inimest. Tuntuim hukkunu oli piiskop Platon, talle on maja seinal ka mälestustahvel.
• Nõukogude ajal asus III korrusel perekonnaseisuamet, II korruse raamatukogutöötajad olid pulmamarsist ikka üsna küllastunud.
• Linnaraamatukogu keldris toimetas mõned aastad kunstigalerii Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space.

Ragnar Jonasson “Pimedus”

Kui ma oma lugemiselamust pikalt ja põhjalikult kirjeldaksin, siis tuleks sellest tüütu jorulaul. Lühidalt — see raamat on mu meelest nii geneeriline. Kui teile Põhjamaade krimi meeldib — laske käia, ei sugugi halvem ega parem kui keskmised 100 samasugust. Ma ootasin miskit erilist :) Ja ma arvasin, et mul on Põhjamaade krimi lugemise tuju, aga ma sain kogemata just eelnevalt loetud teosest selle Põhjamaade Ängi doosi kätte :) Aga Islandi väljakutsega on nüüd algus tehtud, jei! :)

Niina Mero “Inglise romanss”

See oli üks päris lõbus lugemine. Kirjastuse kiidulaulu tagakaanel ei maksa lõpuni uskuda, aga midagi sinnakanti lugu läheb küll.

Kuigi krimiliin on olemas, jääb see muu eluolu ja eriti armuelu taustal kuidagi tahaplaanile. Vihjeid küll loobitakse siia ja sinna ja hobidetektiiv hakkab kogemata jälgi ajama ja komistab kogemata lahenduse otsa ka, aga see kõik kulgeb nii aegamisi ja sutsakute kaupa, et krimiraamatuna ma seda ei soovita.

Romantika liin oli veider. Kohati uskumatult lääge — need liblikatele kõhus kolmekordseid axeleid põhjustavad kõhulihaste kirjeldused näiteks. Kohati tundus, et see liin on mingi irooniaga kirja saanud, kohati tundus, et ongi südamest kirjutatud naistekateklišeed. Aga no vähemalt oli seal vahetevahel suht omapärast keelekasutust. Romantika-lugejatele võiks isegi soovitada.

Võõrsilolemise liin oli üllatavalt sujuv — soomlane Inglismaal saab hakkama ilma suurema kultuurikonfliktita ja kui tal ongi see omamoodi aktsent, siis sõnavara on nii rikkalik ja grammatika korralik, et ei ole ka mingeid keelebarjääre, vaid aeg-ajalt peategelane õhkab, et oh, Inglismaa, aga üldjoontes lähevad nii peategelane kui tema õde inglise aristokraatide seltskonnast läbi nagu nuga võist.

Karakterite galerii on üsna kirju ja eripärane, aga ega me neist kuigi palju just teada ei saa ja väga südame külge need tegelased ka ei kasva ning ega usutavusega ka kõik hästi pole, aga no las olla, meelelahutuskirjandusele piisab sellest kirjususest ka. Pealegi, oma lemmiktegelase ma leidsin, see oli see poiss, kes jäi koju kassi hoidma :)

Raamatu võlu oli mu jaoks ennekõike need kultuuriviited — see Shelley-Byroni kamp ja muud romantikud sealt 19. saj. algusest, briti tele(krimi)sarjad ning soome punk-metal-gootibändid nii kümnekonna aasta tagant. Ega ma ühegi teemaga just ülearu hästi kursis ei ole, aga ebamäärane positiivne arvamus on mul neist kõigist. Õhutust edasi uurida sain ma mitmel suunal. Niiet kes mingi teemajupi vastu huvi tunneb, siis see võiks ka proovida seda raamatut lugeda, kuidas see kompott talle meeldib. Ja kui mõnikord on sellised viited raamatutes pelgalt nimepuistamised, siis siin olid nad mu meelest väga abiks meeleolu ja keskkonna loomisel, viisid edasi dialoogi ja süžeed ning aitasid mõista tegelaste mõttekäike. Siia lõiku märkena, et kõige enam tsiteeriti Shelleyt ja Keatsi ja kõige tihemini mainitud bänd oli Babylon Whores.

Tõlkija (Triin Aimla-Laid) on olnud tubli ja joonealuseid viiteid on murdu, vaid ühe asja õiendaks siinkohal ära: enne kui “Parfüümist” film sai, kirjutas Patrick Süskind raamatu.

Kristin Fields “Liilia valguse käes”

Selline keskmine lugu, et eriti just kaasa ei tõmmanud, aga väga nuriseda ka ei saa.

Loos on mitu liini.

Krimi — ühel õhtupoolikul kaob 4-aastane tüdruk Lily. Raamatust saab vihjed standardprotseduuride kohta sellistel puhkudel, aga uurimise enda juurde lugejat ei lasta.

Lein — igaüks püüab omamoodi hakkama saada ja need erinevused pigem lõhuvad kui liidavad perekonda.

Arenguromaan — kogu lugu antakse edasi Lily vanema õe — raamatu alul 11-aastase, raamatu lõpul 19-aastase Esme — pilgu läbi.

Tants — Esme kirg ja kutsumus on ballett. Ja ta on selles hea. Väga hea.

Loo lahtikirjutamisega on nagu on. Mõned kohad olid päris head, andmaks edasi, mida sellistes situatsioonides inimesed tunda, teha ja mõelda võivad, aga karakterid olid kuidagi verevaesed (iseäranis kahvatud olid kõrvaltegelased) ning teada sai neist vähe. Kui seda lugu kärpida ja näidendiks teha, siis see infopuudus ehk ei segaks, aga nii pika romaani puhul segas. Tantsu osa oli suht ok, ma oleks tahtnud näha rohkem prooviruumi, garderoobi ja lava, aga seda osa, mis anti, ma täitsa uskusin.

Meenus telesari “Dance Academy”, mis on Austraalia noortesari balletikoolist. Sarjale järgnes 2017. a. film. Kuigi seal oli küllalt palju tüütut suhtedraamat, siis Austraalia sarjadele omane inimlikkus ja rõhk tantsule panid sarja vaatama. Filmi-sarja vaadates tekkinud küsimustest — Kui palju on meist keegi oma eesmärgi nimel valmis taluma? Kust jookseb see piir, kus elu on tähtsam kui kunst? Kas see, milles sa oled hea, on ka see, mida sa tegelikult teha tahad? Miks me vahel tegevuse käigus unustame põhjused, miks me seda üldse teeme? Ja mis saab siis, kui sa oled enda poolt teinud kõik, aga saatusel on teised plaanid? — tõusid siin raamatus ka mõned esile, kuid mitte eriti hingeminevalt.

Rohkem kui tantsust on see raamat siiski leinast, edasielamisviisidest, kohanemistest, leppimistest, kanaldamisvõimalustest, pausidest ja spurtidest, tühjusetäitmisest, mälust ja mälestustest ning kõige selle hulgas ka tantsust kui ühest võimalusest.

Ilmselgelt ei lugenud ma seda raamatut, sest krimi (krimiosa oli mu meelest nõrk), sest lein (see osa oli juba parem), sest areng (sest peategelane tegelikult arenes vähe, ta oli juba alul üsna valmis ja raamatu jooksul kuigi palju ei muutunud), vaid, et tants.

Oskate te mulle häid tantsuraamatuid (võib ka inglise keeles) soovitada?

P.S. See kaanekujundus kuulub minu jaoks kategooriasse “erakordselt igav ja kole”, originaal on umbes samasugune nagu eestikeelsel.

P.P.S. Tõlkinud Sille Teiter. Tõlge oli selline keskmine, midagi väga silma ei jäänud ei ühele ega teisele poole, aga suur aitäh ütlen ma joonealuste märkuste eest.

 

Lee Child “Isiklik”

Noo, see oli nüüd see kabedamat kanti Reacheri lugu. Kui ma mõtlen selliste poliitise kallakuga põnevike peale, siis mu isiklik tipplugemine on olnud Frederick Forsythi “Šaakali päev”. Ja ega see Lee Childi “Isiklik” väga kaugele sest tipust jäänud, iseäranis raamatu esimene pool, kus intriigi üles ehitati ja lahendused olid veel vägagi lahtised, seal oli põnevust ja üllatusi rohkem. Juba see, et Reacher  Pariisi ja Londonisse välitöödele läks, oli autorilt parasjagu ootamatu käik. Loo lõpus läks sutsu liiga kiireks, ettearvatavaks ja üleseletamiseks ära, aga teekond, kuidas sinna lõppu jõuti, oli mu meelest huvitav ja mõnusa stiiliga kirja saanud, mõned võrdlused ja väljendid olid kohe erilised pärlid. Child oskab doseerida lobedamat poolt ja naturaalsust, niiet ühtpidi on ta raamatud puhas meelelahutus, aga politseimängude ja tagaajamiste vahele on ka ruumi, et lugeja saaks mingite detailide ja valikute üle pikemalt juurdema jääda. Ahjaa, kunagi Lugemise väljakutse grupis jutuks olnud luuderagina kirjeldusi on siin raamatu iseäranis värvikalt. Olgu see lause siis hoiatuseks või reklaamiks, kuidas kellelegi.