Lee Child “Isiklik”

Noo, see oli nüüd see kabedamat kanti Reacheri lugu. Kui ma mõtlen selliste poliitise kallakuga põnevike peale, siis mu isiklik tipplugemine on olnud Frederick Forsythi “Šaakali päev”. Ja ega see Lee Childi “Isiklik” väga kaugele sest tipust jäänud, iseäranis raamatu esimene pool, kus intriigi üles ehitati ja lahendused olid veel vägagi lahtised, seal oli põnevust ja üllatusi rohkem. Juba see, et Reacher  Pariisi ja Londonisse välitöödele läks, oli autorilt parasjagu ootamatu käik. Loo lõpus läks sutsu liiga kiireks, ettearvatavaks ja üleseletamiseks ära, aga teekond, kuidas sinna lõppu jõuti, oli mu meelest huvitav ja mõnusa stiiliga kirja saanud, mõned võrdlused ja väljendid olid kohe erilised pärlid. Child oskab doseerida lobedamat poolt ja naturaalsust, niiet ühtpidi on ta raamatud puhas meelelahutus, aga politseimängude ja tagaajamiste vahele on ka ruumi, et lugeja saaks mingite detailide ja valikute üle pikemalt juurdema jääda. Ahjaa, kunagi Lugemise väljakutse grupis jutuks olnud luuderagina kirjeldusi on siin raamatu iseäranis värvikalt. Olgu see lause siis hoiatuseks või reklaamiks, kuidas kellelegi.

Evelin Alliksaar, Silja Kerge “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”

Ma ikka imestan, kui lõdva randmega “Lugemise väljakutse” grupis mingeid raamatuid kohustuslikuks tahetakse teha või kui populaarsed on kohustusliku kirjandusega seotud teemapunktid. Ma olen see tüüp, kes siis, kui Prima Vistal Raeplatsil loeti ette katket Erkki Luugi esseest kohustusliku kirjanduse vastu, innukalt kaasa noogutas …

Niisiis. Minu väljapakutud kohustuslik kirjandus on see, et mine raamatukokku, vaata, mis näppu jääb, ja loe läbi. Kui tundub, et ei sobi, mine ja vali mõni teine raamat. Vajadusel korrata. No midagi peaks ju ikka olema, mis vähemat läbilugemise jagu kõlbab.

Mulle jäi näppu uus eesti noortekrimi. Ühtpidi oli nagu nadi, et kirjatehniliselt polnud mu jaoks just säravaim teos, kuidagi tuimalt ja konarlikult oli mu meelest asi kirja saanud. Teisalt oli olulis(t)el teema(de)l ja kuigi kohati klišeelik, siis kohati ka päris ootamatute tegevusarendustega. Ma ei tea, kui hästi see tänapäeva noorte keel kirja sai, aga minu jaoks kõlas usutavalt. Peatükkide lühidus ja kuupäevastatus oli iseenesest päris hea võte.

Lugemine tükki küljest ei võta ja vaatamata puudustele võib sel raamatul isegi lugejamenu olla/tulla. Need, kes lugedes lilli-liblikaid ja helget meeleolu tahavad, võiksid aga sest raamatust küll eemale hoida.

 

Jim Butcher “Vereriitused”

Suurepärane peapuhastusraamat! Põnev, humoorikas, fantaasiküllane, piisavalt ka tõsisematele teemadele mõtlema suunav ning hoolimata vere-, valu- ja tulerohkusest kuidagi lootustandev. 

Dresdenil on tegemist vampiiridega, seekord Valge ja Musta Koja omadega. Mustadega on mõneti lihtsam, need on otseselt vaenlased ja tulealsustuskraam. Valgetega on keerulisem, sest valged ise kasutavad häma ja kõrvalteid ja mõni neist on täitsa sõbralik ka ja mõnega annab mõnikord läbi rääkida ja vaherahu teha, aga see sotisaamine, et kellega mida, võtab aega. Dresden leiab end ootamatutest rollidedest, temast saab kogemata koeraomanik, pornofilmide produtsendi ihukaitsja ja Murphy emale seletaja, kui hea Murphy oma töös on. No see maailmapäästja roll on talle juba tuttav, seekord nii globaalset haaret pole, aga inimeste kaitsmine ja needuse alt vabastamine on oluline. Ühtteist saab selgeks Dresdeni minevikust ja mõningad teadasaamised panevad nüüd erilise uudishimuga uusi osasid lugeda tahtma.

Üldiselt mulle meeldis, nii lugu kui jutustamislaad. Mõnda kohta oli pisut veider lugeda, aga eriti head kohad tasandasid selle ära. Sutsu naiivsust kumas ka läbi, aga see oli kuidagi positiivset meeleolu tekitav ja võib-olla meelega niimoodi sisse kirjutatud.

Iris-Barbara Jeletski tõlget kiidaks ka. Ladus ja nutikas.

Tony Hillerman “Skinwalkers”

1986. aastal ilmunud indiaanikrimka. Navaho aladel on lühikese ajaga toimunud neli mõrva ja üks mõrvakatse. Joe Leaphornil on tunne, et need on seotud ja läbi raamatu käibki nende niitide otsimine, et mismoodi need pealtnäha nii erinevad juhtumid ikkagi on sarnased. Jim Chee satub uurimisrühma ja tema püüab asju pigem ükshaaval välja mõelda. Et siis kaks erinevat politseinikku, kaks erinevat lähenemist, aga võtmesõnad on koostöö ja kuulamine ja analüüs. Peale politseitöö on raamatus juttu pisut ka uurijate eraelust. Joe Leaphorn muretseb oma naise tervise pärast ning Jim Chee saab kirja eemalviibivalt pruudilt ja katsetab kooselu kassiga.

Nagu ikka Hillermanil, on seegi kord parasjagu pilguheitu navahode igapäevaellu ja traditsioonidele. Enam kui varem ma teadvustasin seda raamatut lugedes suguvõsa tähtsust navahodele, näiteks kellestki rääkides märgitakse alati ära ka klann, kuhu ta kuulub. Läbi raamatu kumab vee olulisus kõrbelises kliimas. Kaubavahetuspunktid kui eluviis. Komme kõnelejale mitte otsa vaadata, sest see pole viisakas. Päris palju on juttu nõiakunstist. Seda on erinevaid sorte, siin raamatus on pikemalt juttu yataaliidest (või hataaliidest), kes laulu ja liivajoonistega ravivad või üleminekuriitusi läbi viivad, ning skinwalkeritest (meie mõistes segu libast ja kurjast nõiast), kes suutvat oma kuju muuta ja inimesi haigeks nõiduda. Usk ühte või teise on inimeseti erinev. Sümpaatne on, et lühikeses eessõnas märgib autor ära, mis osad on sellised, mis tegelikult nii ei käi, nagu raamatus juttu on.

Eriti hoogne see krimka ei ole, aga seda oli meeldiv lugeda, muuhulgas seetõttu, et Hillermanil on tihtipeale mingid ootamatud sõnastused. Osa tuleb navahode kõnepruugist ja nende maailmanägemisest, osa Hillermani poeedisoonest, tahtmisest mingeid asju teistmoodi öelda. Raamat pälvis Spuri auhinna (Western Writers of America Spur Award).

Tony Hillerman “Must tuul”

Romaanist:

Tony Hillermani “Must tuul” on huvitav ja omapärane krimiromaan Ameerikamaalt.

Raamatu ülesehitus on põnev ja krimiliin on tembitud vastavalt tädi Agatha parimate palade retseptidele (nt. suur osa lahendusest toetub detektiivi hallidele ajurakkudele ja jälgimisoskusele ning süüdlane saab olla lõpuks vaid üks) ning ammu kasutusel olnud motiivid (kättemaks) on vürtsitatud kaasaegsete kuriteoliikidega (narkokaubandus). Eriliseks teeb romaani Põhja-Ameerika indiaanlaste, täpsemalt hopide ja navahode, pärimuse kasutus ja kaasaegse elu kirjeldus indiaaniterritooriumitel. Olulisteks teemadeks on vastuolud hõimutavade ja valge mehe seaduste vahel ning hopide ja navahode omavahelised suhted. Tähelepanuväärne on see, kuidas peategelane, navaho hõimupolitseis töötav Jim Chee, otsib ning ka leiab kooskõla ja tasakaalu selles keerulises maailmas.

Ma ei ole eriti tugev Ameerika geograafias, aga raamatut lugedes tekkis kange tahtmine maakaarte uurida. Sealt sai selgeks, et navahode alad jäävad põhiliselt Arizona osariigi kirdeossa, ulatudes pisut ka New Mexico loodenurka ja Utah kaguserva. Hopide alad asuvad Arizona osariigis ümbritsetuna navahode aladest. Mul oli romaani kõrvale otsitud just õige kaart, aga nagu tavaks, head asjad kaovad netist äkitselt ära. Asenduskaart on selline:

Tony Hillerman on suurepärane looduse kirjeldaja. Lugedes ilmuvad silme ette pildid suurtest mäemassiividest ja orgudest ning nina tunneb päiksesooja liiva lõhna. Sellest karmist ja ilusat loodusest on tehtud palju pilte, üks käepärasemaid valikuid on Ann Tenno raamatus “Highway USA: vendade Urbidega läbi Ameerika” leheküljed 12–47. Aga üks ilupilt netist ka:

Autorist:

Tony Hillerman sündis 27. mail 1925 farmeri ja poepidaja perre Oklahomas ilusa nimega paigas Sacred Heart (Püha Süda). Tema haridustee algas kohalikus, peamiselt põlisameeriklastele mõeldud põhikoolis. Oma mälestustes on ta öelnud, et tema huvi ja austus indiaanlaste vastu ning hea läbisaamine navahodega sai tõenäoliselt alguse sealt. Valged farmipoisid ja indiaanlased moodustasid “meie”, vastandudes mitte omavahel, vaid pigem maa ja linna vahel.

Peale keskkooli töötas Tony Hillerman mõne aja kodutalus. 1943.-45. aastatel osales ta II maailmasõjas. Pärast sõda õppis Hillerman Oklahoma ülikoolis ajakirjandust, 1948. aastast töötas mitmel pool ajakirjanikuna, 1963.-87. oli ta seotud New Mexico ülikooliga, täpsemalt ajakirjandusosakonnaga, olles põhikohaga õppejõud ja mõnda aega ka õppetooli juhataja. 

Kirjutama ja avaldama hakkas Tony Hillerman 1970. aastatel ja saavutas üsna ruttu populaarsuse. Tema põhitegelased on Joe Leaphorn ja Jim Chee navaho hõimupolitseist ja lisaks põnevale krimiloole saab lugeja hea ülevaate ka navaho kommetest ning sealse kandi loodusest. Hillerman ise on öelnud, et iga uue raamatuga püüab ta avada uue tahu navahode elust ning kuigi ta on navahode kohta palju õppinud (nii raamatuist kui vahetust suhtlemisest), konsulteerib ta tihti oma navahodest tuttavatega, et lugu oleks tõepärane ja et vähemalt autor oleks asjadest õigesti aru saanud.

Hillerman on üsna produktiivne autor. Indiaanikrimisid on talt ilmunud paarikümne ringis, lisaks mõned põnevikud. Ta on koostanud mitmeid antoloogiaid ning kirjutanud ka aimekirjandust: esseekogumikke (tuntuim neist on ”New Mexico, Rio Grande and Other Essays”) ja ajaloolis-geograafilisi ülevaateteoseid (nt. “Indian Country: America’s Sacred Land”, ”Robbers, Rogues, and Ruffians: True Tales of the Wild West”). Ta on avaldanud ka paar lasteraamatut ning mälestusi.

Tony Hillermann on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja preemiaid, aga eriti tahaksin esile tõsta navahode sõbra (Special Friends of the Dinee Award by the Navajo Nation) tiitlit, millega navahod austasid teda 1987. aastal. Hillermanile pühendatud lehekülg on http://www.umsl.edu/~smueller/. Hillerman suri 2008. a.

Lisalugemist:

Peale „Musta tuule“ on Tony Hillermanil eesti keeles ilmunud veel romaan “Esimene kotkas”.

Indiaani mütoloogia poolest huvitujatele soovitaksin enne või pärast Tony Hillermani raamatute lugemist Larry J. Zimmermani raamatut “Indiaanlased: põlisameeriklased, nende uskumused ja rituaalid”, mis annab küllalt kompaktset, napisõnalist, kuid alustuseks siiski küllalt ammendavat ning hästi süstematiseeritud infot Põhja-Ameerika indiaanlaste kohta. Põgusa, kuid parasjagu põneva kõrvalepõike indiaanipärimustesse pakub “Vembuvana Jänes: Winnebago triksterilood”. Omapärase põimingu tänapäeva linnaelust ja indiaanilugudest on osanud kokku panna Charles de Lint oma ulmeromaanis “Kusagil lennata”. Ja kui tahta teada saada, kuidas indiaanlased end ise ilukirjanduses kujutavad, siis sobib lugemislauale Eden Robinsoni “Ahvirannik”.

Kirjutatud 2008, üle vaadatud 2022, ilmunud enne lugemissoovituste blogis.

Charles de Lint “Mulengro”

Mmmm, milline lugemisnauding.

Kui võtta lihtsalt plot, siis on siin igast vägivalda ülepeakaela, aga see, kuidas see lugu on kirjutatud!

Kõige esmalt muidugi, et kuidas on valitud sõnu. Kuidas on üles ehitatud meeleolud. Kuidas on need meeleolud raamatu üldises kompositsioonis vahelduvad. Kuidas de Lint suudab kirjutada nii, et seda lihtsalt on niiiii hea lugeda. Ok, mu inglise keel ei ole päris nii hea, et ma kõigest sõnasõnalt aru saaksin, aga ikkagi, ma ei lase end sellest väga segada, sest see osa, millest ma saan aru, on ilu, muu tuletan analoogia põhjal ise, tõenäoliselt väga võssa ei lähe, lisaks see sõnade rütm, kõik kokku oli mu jaoks siin raamatus väga nauditav.

Aga ega sisust ka mööda saa. Siinkohal on mu meelest suur tugevus karakteritel — neid on küll palju, aga nad kõik on omaette isiksused ja saavad piisavalt tausta, minevikku, iseloomulikkust, igaüks neist on mõistetavaks kirjutatud. Teine asi on teema — mustlasteemat just väga palju kirjanduses ei esine (okei, on paar klassikat, “Carmen” näiteks) ja ma ju kõrvalseisjana ei tea, kui hästi see teema avamine romade poolt vaadates õnnestus, aga kõrvalseisjale selle rahvakillu vastu sümpaatiat ja huvi tekitav oli see raamat mu meelest küll. Kolmas on see igipõline hea ja kurja võitlus, see on juba pisut tavapärasem, aga loo arenguks oli seda ju vaja ja oma omapära oli ses ka.

Ja muidugi on de Lint meister selles, kuidas põimida kaasaegsus pärimusega. Tulemus on müstiline, võluv, kaasatõmbav. Kõigle krooniks on siin raamatus ka üks kõnelev kass :)

Lõpp läks ehk natuke liig roosapäiksekarva, aga kuna vahepeal oli seda verd ja porimusta külluslikult, siis selleks, et see lugu lugejasõbralikult lõpetada, oli asjaks.

World’s a crazy place, so you gotta catch what sanity you can.

Stina Jackson “Kõnnuküla”

Ühtpidi on nagu veider praegusel ajal lugeda mingis Rootsi kolkakülas elavate inimeste untsuläinud eludest, see, mis meist mõned riigid lõunapool käib ja punases majas olev hull vanamees idas tundub nagu kõike varjutavat. Teisalt, meeldetuletusena, et kõik need tuhanded, kes hukkuvad või saavad haavata või põgenevad kodumaalt ja kannavad oma hingehaavu kaasas surmani, on kõik üksikud indiviidid oma elu ja looga, võib-olla on just praegu midagi sellist vaja.

Igatahes deprsessiivne väikelinn on ikka väga deprsessiivne, inimesed on oma elud suurejooneliselt mülkasse elanud ja kasutavad väljarabelemiseks mittetoimivaid strateegiaid. Valed ja vimm kuhjuvad ja kuhjuvad. Õnneks on kogu halli raamatu peale olemas ka paar päikesekiirt, mõned neist usutavad, mõned mitte, aga isegi mitteusutavad tundusid mulle siin raamatus vajalikud olevat, sest see hallus oli paraku läbinisti usutav ja nii suurt hulka ühiskonna- ja sotsiaalkriitikat läbi üksikisikute elude oleks muidu ikka liiga raske vastu võtta.

Krimipoolelt — nojaa, oli krimi küll, kuigi enamuse raamatust täitis elu ja olu. Ka ei olnud siin sellist agarat uurijat, vaid sasipundar läks järjest rohkem sassi ja hakkas siis kogemata ootamatust otsast hargnema. Ja kuigi mingid pusad jäid lõpuni lahtisõlmimata, siis selleks, et kõige hapramad kohad kinni siduda, piisas küll.

Ann Cleeves “Ronkmust”

Kord enne jõule tulid ajakirjanikud raamatukogusse, et uurida, et mida siis rahvas ka pühade aegu loeb. Rääkisin siis, et eks ikka igasuguseid asju, aga krimiriiulid tühjenevad küll erakordselt hoogsalt. Ma olen nii pettunud nägusid ikka väga harva näinud, ma ei kujuta ette, mis vastust nad ootasid, aga krimi ei olnud see kindlasti mitte. Ja pöördusid siis teise raamatukoguhoidja poole, et äkki too ei ole tähele pannud, et palju krimkasid laenutatakse… Ma ise käitun ka nagu tavalugeja ja võtan sinna aastavahetuse-jõululõpu aega krimilugemist vahest meelsaminigi kui mõnel muul ajal.

Ann Cleevesi nimi on mul juba tükk aega silma jäänud, tema raamatuid loetakse meie raamatukogus päris hästi. Ja umbes aasta tagasi vaatasin ma Ann Cleevesi loomingule toetuva Shetlandi sarja ära ja mulle täitsa meeldis, iseäranis esimene hooaeg, mis oli puhtalt romaanide põhjal, kui stsenaristid hakkasid isetegevust tegema, läks asi natuke käest ära. “Ronkmusta” osa oli mul hägusalt meeles, aga ma tahtsin üle lugeda, et kuidas see siis ka kirjutatud on. Ja ma jäin täitsa hästi selle kirjutamisega rahule. Oli põnevust ja oli keskkonda, oli mõtlemisainet ja oli huvitavaid karaktereid. No ja muidugi Shetland iseenesest on mu jaoks kuidagi kutsuv koht. Saareelu ja kirev ajalugu ja teistmoodi kliima (ja omaette kõnepruuk).

Paar sõna kaanekujundusest. See Maalehe oma on muidu kena ja sünge, aint et ega seal Shetlandil sellist metsa küll minu teada ei ole, Varraku oma on ses suhtes parem. Talvega on mõlemal kehvasti. See minimalistlik originaal on mu meelest kuidagi täkkesse. (Ja ma väga harva kiidan tõlkeraamatute originaalkujundust).

Andrei Beljanin “Jaht pruutidele”

Seekordne peapuhastus Beljanini seltsis ei õnnestunud nii hästi kui varasemalt. Üldtoon on ju sama, mis eelmistel, ja tõlkija Tatjana Peetersoo on teinud sama toredat tööd, kui enne, aga ju siis oli mus praegu mingi viga.

Igatahes. Lukoškinos on talv. Tsaarile tullakse kosja — tosin piigat kaugelt ja lähedalt. Ja muidugi juhtub nendega sekeldusi. Lihtsam rahvas lõbustab end hokiga. Ikka ihust ja hingest ja kogu hingest. Vahele kasakaid ja germaani keelt kõnelevaid saadikuid. Ja Nikituškal on korraga kolm uurimist pooleli… Üle kivade ja kändude ja lumehangede, üksi ja üheskoos, kriminalistikat ja võlukunsti kasutades, eks kõik saa korda. Kuni järgmise korrani. Ja jah, järgmist tahaks ka lugeda :)

Ahjaa, kukk on laudas ja tema kiremisest võib isegi puudust tunda.

Eloísa Díaz “Patukahetsus”

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma põrnitsesin seda Ladina-Ameerika punkti umbes sama juhmilt nagu mõnel eelmisel aastal kohustusliku kirjandusega seotut. Ma ei oska öelda, milles asi, aga mul on tõrge hispaania ja/või portugali keelest tõlgitud raamatute ees. Justkui mingi müür tuleks ajus ette. Mõnikord on õnneks läinud, et head soovitajad on müürilõhkuja eest olnud, kõige tõhusam on olnud see ühisaju, mis kogunes ulmikute kõrtsilaua taha, või on uudishimu nii kange olnud, et on augu puurinud.

Õkva prõlla polnd ühtki müürilõhkujat kuskilt käepärast võtta. Aga punkt on vaja ju ära lugeda. Seega tegin natuke vangerdust ja võtsin inglise keeles kirjutava välis-argentiinlase. Sobib ju, eksole, kui väliseesti kirjandus on eesti kirjandus olenemata kirjutamise keelest ja autori sünnipaigast, siis võiks see argentiinlaste kohta ka ju käia.

Lugemine ise oli täitsa huvitav. Lugu jooksis kahes ajas, aastatel 2001 ja 1981. Peategelane on politseinspektor ja kuritöö on ka olemas ja lahendatakse seda ka, aga krimka asemel on tegu pigem läbi üksikisiku Argentina ajaloo mõtestamise ja/või tutvustamisega. Tegelased said järk-järgult sügavust ja kaasaelamist juurde, ajalugu rullus emotsioonist, et kurat, me oleks ikka pidand sinna puu otsa jääma, pisukese lootuskiireni. Kaasamõtlemist oli piisavalt palju. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad (a enne saavad piki päid nii esimeste kui tagumiste käest)…

Kuna ma Argentina ajaloost kuigi palju peale “Evita” filmi ei tea, siis õhtul lõbustas mu aju end sellega, et laulis ühte kõrva “Don’t cry for me Argentina!” ja teise kõrva lõuna-eesti tõlget “Ärr’ itke mu perra, Hõp’e-Tiina!”. Tüüpilise eestlasena esimestest ridadest ma muidugi kaugemale ei läinud…