Karina Cooper “Tarnished”

See ei olnud kuigi hea raamat, aga edasi läks ladusalt. Kui mingi raamatuga oma eelnevast lugemiskogemusest võrrelda, siis oleks see Diana Gabaldoni “Võõramaalase” sari, et kui parasjagu oli Šoti-vaimustus ja ajarännuteooria huvitas, siis kannatasin roosasuse ära ja nautisin erinevaid süžeepöördeid ja toredaid karakterid, lasin kirjaniku leheküljepööraja-tehnikal end kaasa vedada ja alles takkajärgi sain aru, et nati tühjavõitu see lugemine ju oli. Siin Karina Cooperi raamatus “Tarnished” oli mu jaoks konksuks London ja aurupunk ja püüe elada mitut elu korraga. Peategelane on kahekümneaastane Cherry St. Croix, kes on kaotanud päris väiksena oma vanemad tulekahjus, olnud Glasgow orbudekodu kasvandik, taskuvaras ja akrobaat tsirkuses ning alates kolmeteistkümnendast eluaastast kõrgklassi kasvatada, sest rikas sugulane leidis ta lõpuks üles. Oma ula-aastatest on ta külge saanud oopiumisõltuvuse ja et oopiumiks on vaja raha, siis olles päeval viks ja viisakas aadlipreili, käib ta öösiti all-Londonis erinevaid “koguja”-ülesandeid täitmas. Roosat esmapilgul ülearu palju pole, see tõmblemine “nende võrratute siniste silmade” ja “rohepruunide silmade sügava pilgu” vahel on natuke tüütu, aga Cherryle langeb kaela igast jamasid, millest läbinärimine võtab oluliselt rohkem energiat ja lehekülgi, niiet las siis olla. Aurupungi rekvisiitidega raamatus eriti ei laiutata, maailm pannakse paika ja vajalikul hetkel võetakse taskust uduvastased prillid või ilmub lavale elektriga mängiv hull teadlane, põhiaur läheb mujale. Muuhulgas võtab Cherry oma ülesandeks lahendada Londonit tabanud salamõrvad, sellega tal küll kuigi hästi ei lähe, aga loo lõpuks on tal hing sees, niiet omaette õnnestumine ju seegi. Raamat läks hooga kuni lõpupeatükini, seal tõmmati hoog maha ja hakati tegema ettevalmistusi järgnevaks osaks. Ma ei ole kuigi kindel, kas ma selle teise osa kunagi otsin üles või ei otsi mitte… Kui otsustada kaanekujunduse järgi, siis see “The St. Croix Chronicles” tundub igatahes olevat oluliselt asjalikum sari, kui sama autori “Dark Mission”-i (ehk “Wicked”) seeria ;)

 

Shingo Matsunuma aurupungi pilte saab näha https://steampunkages.com/shingo-matsunumas-steampunk-art/

Andrei Beljanin “Musta missa vandenõu”

Juhhuu! Mõnikord satub mõni raamat väga õigel hetkel kätte! “Musta missa vandenõu” oli just see, mida mul praegu vaja oli — süüdimatu, lopsakas, fantaasiarikas, põnev, humoorikas, stereotüüpidega mängiv poliitiliselt ebakorrektne lora.

“Musta missa vandenõu” on siis järg “Tsaar Gorohhi salajuurdlusele“. Peategelased on eelmisest osast tuttavad, a mu meelest antakse mitmele tegelasele vihjamisi veidi sügavust juurde. Uustulnukad mängivad rahvuslikel stereotüüpidel, aga lisaks tulevad mängu näkid, metsa- ja vetevana, Vanjuša-põllulill, Kärbeste Isand, ikoonimaalijad ja vaimulikud… Ja ärgem unustagem kukke!

Loo algusots on puhas fun. Ma olen suht huumorivaene inimene, aga bussis esimesi lehekülgi lugedes naersin kõva häälega :D Loo edenedes viskab Beljanin vahele ka satiiri, et ma alati ei saanud aru, et mille kohta täpselt, aga vahel sain aru, et nii, see lause oli nüüd torkena mõeldud…

Aitäh Evale, kes raamatu välja andis, ja aitäh tõlkijale Tatjana Peetersoole, kes selle on ilmse mõnuga eesti keelde ümber pannud! Ja oo, aitäh mõlemale joonealuste märkuste eest :)

Ed Brubaker ja Sean Phillips “The Fade Out”

Ajalooline krimi. Noir. Hollywood 1948. Filmimaailma räpased telgitagused. Mõrvatud on noor lootustandev näitlejanna ja seda, et miks ja kes ja kuidas, uurivad, esialgu eraldi ja hiljem koos, kaks stsenaristi. Kui kellegi jaoks stsenaristid pole piisavalt kirjanikud, siis Dashiell Hammett on ka loos olemas.

Koomiks on päris hästi üles ehitatud, huvitavate karakteritega ja pinget keriv. Plusspoolele lähevad ajalugu puudutavad vihjed ja miinuspoolele krimiloo lõpplahendus. Joonistusliku poole pealt oli pigem tavapärane, aga päris hästi, et mingeid erinutikaid lahendusi polnud, aga enamjaolt oli silmale päris hea vaadata.

Kui teil on valida, kas lugeda seda koomiksit kogumikuna või üksikute vihikutena, siis mina soovitan vihikuid. Pisut hakitum see lugu siis tundub, aga mulle kohutavalt meeldis, et iga vihiku alul on tegelaste galerii, mis natuke varieerub, olgu siis tegelaste valikus või nende tutvustustekstides, ning lõpus on enamasti üks suurem fotot, reklaami või ajaleheväljalõiget imiteeriv pilt, mis toetab ajastuhõngu tabamist.

M. C. Beaton “Ninaka neiu surm”

Ma pole kuigi palju Beatonit lugenud, paar ettesattunut on olnud suht okeid, aga sügavamat huvi pole tekkinud. Ma nägin autorit Tallinnas Headel Ridadel ja mulje autorist oli siis, et oi, ta on imetore daam!

Ma usun, et see konkreetne lugu ei erine kuigi palju teistest Hamishi lugudest, et laipu langeb loogu, jutustamisviis on üsna rahulik tuta-tuta-tuttaa, kõrvale jookseb mõnusat šoti eluolu ja Hamish on naistega hädas… No seekordses osas käib Hamish paari lehekülje jagu Tallinna linnas ka.

Beatoni-austajatele kohustuslik lugemine, teistele tuju järgi.

Claudia Piñeiro “Betty Boop”

Argentina krimi. Omamoodi. Mõrvu uurivad kirjanik ja kaks ajakirjanikku. Parasjagu eksootikat ja see kirjutava inimese köögipool ja arutlused ajakirjanduse üle mulle meeldisid, tegeleaskujud olid toredad ning kirjaniku stiilivalik täitsa huvitav, aga krimiliin oli mu jaoks möh. Aga plussid kaaluvad miinused üles ja lugemiselamus on ikkagi positiivne.

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Ma alustasin raamatu lugemist eelmisel sügisel, aga siis jäi pooleli, mitte et raamat oleks kehva tundunud, kaugel sellest, miskit kohustulikku pressis vahele ja siis ei olnud õiget tuju ja siis kadus järjehoidja vahelt ära, aga nüüd tuli see õige tuju ja et lugu oli hea, siis tühja sest järjest, alustasin aga päris algusest pihta ja seekord hooga lõpuni välja.

Satub Nikituška (venelastel on see deminutiivide kasutus oluliselt loomulikum ja arvukam kui eestlastel, kuigi ma arvan, et selles raamatus on nendega ka meelega üle võlli mindud) vanavene muinasjutulinna Baba Jagaa kostiliseks ning asub tööle — kord miilits, siis surmani miilits — kohaliku militsionäärina ehk siis uurija-vojevoodina. Vargus paisub vandenõuks, ajusid ragistatakse kõvasti, pisut löömat ja kapake nõidust õiges kohas ja Lukoškinos on tsaar Gorohhi valitsemise all kõik jälle hästi.

Kõige suuremat lusti oli vast selle muinasjutumaailma ja peategelase kroonuliku mõtte- ja kõneviisi kontrastist, aga tegelased olid ju ka värvikad ja muhedad ning tegevustik hoogne. Baba Jagaa oli natuke liig Superman, aga, ah, las ta siis olla, on eidekesel ka veidi vaheldust vaja :) Pikka iga talle! ja Nikituškale! ja Mitjale! ja kukele! Ehk siis teiste sõnadega: ma lähen kohe varsti Eva ust kraapima, et järgmine osa endale soetada.

Kaja kirjutas sellest raamatust väga hästi https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/09/11/andrei-beljanin-tsaar-gorohhi-salajuurdlus/

Tony Hillerman “Coyote waits”

Ma arvan, et Tony Hillerman on mu lemmikkrimiautor. Ainuke häda on, et ma kipun selle lemmikuks olemise ära unustama ja nii olen ma talt tegelikult väga vähe lugenud — “Must tuul” ja “Esimene kotkas” ja üks ingliskeelne, mille pealkiri mulle praegu ei meenu — aga iga kord ma rõõmsalt üllatun, kuidas ta küll oskab lugeja oma teksti sisse tõmmata.

Ootava koioti lugu saab alguse mägedest Navaho territoorimil, selles osas, mis New Mexico osariigi alla kuulub. Keegi värvib mustadele mägedele valgeid laike ja kohalik politsei asub uurima, et kes ja miks, sest kõigele lisaks on need mäed tabu ja kohalikud tavaliselt sinna ilma hädavajaduseta kondama ei lähe. Ja varsti on esimene laip. Kahtusalune oleks nagu suitseva püssitoruga olemas ja minutite jooksul ka föderaalvanglas kohtuotsust ootamas, aga miskit jääb painama nii teda arreteerinud kohalikku politseinikku Jim Cheed kui ka Window Rockis asuvat Navaho hõimupolitsei uurijat Joe Leaphorni ja nad hakkavad — eri põhjustel ja alul eraldi, hiljem koos — jälgi ajama, et mis siis tegelikult juhtus…

Jutustamisviis, karakterid, selle kandi loodus ja vihjed navahode eluolule — kõik on äärmiselt kaasakiskuvalt ja hästi tembitult kirja saanud. Krimilugu on nutikas ja tiksub kogu lugemise aja kaasa, aga elamuse saab ikkagi sellest, et kõik komponendid ja tempo on minu lugejamaitse meelt mööda väga hästi paigas. Ja ma usun teda, usun, mida ta looduse ja navahode kohta kirjutab.

Ma loodan, et ma Hillermani nüüd jälle jupiks ajaks ära ei unusta ja järgmise raamatu veel sel aastal lugemiseks soetan.

Selle raamatu põhjal on film, 2003. aastast. Ma skippisin filmi läbi ja ei viitsinud korralikult vaadata, aga üldmulje on, et odavalt tehtud ja telelavastuse maiguga ning stsenaarium pole ka just kõikse paremini välja kukkunud, aga looduspilte ja huvitavad näitlejanägusid on.

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

See on siis briti 2010. a. alguse saanud telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana.

Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, aga nüüd lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

John Grisham “Hall mägi”

Seili on mulle aastaid rääkinud, et Grisham on hea autor. Ma aktiivselt ei salli ei elus ega kunstis kõnesid ja arvates, et advokaatidest kõnelevad raamatud neist mööda ei pääse, siis ma olen seni selle hea soovituse kõrvust mööda lasknud. Ja siis tuli üks tuttav lugeja, kes ütles, et no kui ma muidu Grishamit ei loe, siis “Halli mäge” peaksin ikka lugema.

Et jah, kirjutada Grisham oskab: olemas on karakterid, nende parasjagu lahtikirjutatud taust, huvipakkuv ja usutavalt kirjeldatud keskkond ja probleemistik, parasjagu põnevust, näpuotsaga suhteid ning, vähemalt selles raamatus, minu rõõmuks väga vähe kõnesid.

Noor ja tegus nooremapoolne naisjurist satub Apalatšide kivisöepiirkonna linnakesse ja satub tegelema nii koduvägivalla ohvrite, vanaprouade testamentide kui tervisekompesatsioonide väljanõudmisega. Mu meelest on raamatul mitu suur tahku: 1. Keskkonnakaitseline — tutvustades kivisöe avakaevandamise tavasid ning sellega seotud keskonnaprobleeme. 2. Sotsiaalne — ametiühingute puudumine ja tööliste kaitsetus, vaesus ja tervisemured. 3. Eetiline — kas suurkorporatsioonide vastu minnes saab jurist endale eetikat lubada. Mõneti meenutas see raamat kunagist menufilmi “Erin Brockovich”, et samamoodi tervisemured tehaste laastatud maal ning keegi, kes püüab osalegi inimestest mingitki kompensatsiooni välja rääkida.

Selle raamatu põhjal tuli mul tahtmine noortele keskkonnakaitsjatele soovitada, et kui te tõesti tahate midagi ära, siis minge õppige juurat, et kuigi see alati ei õnnestu, siis juura kaudu vist isegi on ligipääs mingitele hoobadele, mida saab kasutada.

Neil Olson “Ikoon”

Ma ei mäleta, et ma oleks varem ühtegi raamatut sarjast “Raamat, mida peab lugema” lugenud. Enne seda sarja oli Ersenil valgete kaantega põnevike sari “Toimik” ja noid ma lugesin päris mitu ja päris hea meelega. Ju ma olin nii pettunud, et nad tolle sarja ära lõpetasid, et uut ei hakanud proovimagi. Või hoopis minu üldine vastumeelsus müstikaga seotud põnevuskirjanduse vastu. Ulme on aus värk — autor ütleb selle sildiga kohe ära, et ta on asjad välja mõelnud (isegi kui seal taga on mingeid reaalseid mõjutusi), aga sedasorti kirjanduse autor soovib sisendada, et see jama, millest ta kirjutab, ongi päris. Seega oli raamatuvalik väga suvaline, mis parasjagu raamatukogus riiulilt näppu sattus, ei hakanud ma mingeid raamatutuvustusi lugema ega muud eeltööd tegema. Ootused olid nii umbes Kroonlinna nulli lähedased.

Lugemine käis suures osas nõnda, et joonistasin aga mõttes linnukesi kastikestesse, et millistest tuntud klotsidest siis see lugu kokku on pandud, umbes nii:

  • II maailmasõda ✅
  • natsist kunstiröövel ✅
  • nats müüb kunsti šveitsi kunstikaupmehele ✅
  • nats jõuab Argentiinasse ✅
  • kunstikaupmees jõuab USAsse ✅
  • tänapäevane lapselaps ✅
  • pärandusega lapselaps ✅
  • töisest suhtlemisest arenenud kiirelt kulgev armulugu ✅
  • pensioneerunud spioonid, kel on tegelikult veel asju pooleli ja ajavad seda eraärina ✅
  • venelastest ihukaitsjad ✅
  • jutuajamine pargipingil parditiigi ääres ✅
  • ristiisa, kelle pakkumisest ei saa keelduda ✅
  • oo, perekonnasaladused ✅
  • ühest ja samast sündmusest esitavad vanamehed uudishimulikule küsijale kaks täiesti erinevat versiooni, kumbki ei räägi kogu tõde ✅
  • perekondlik leppimine haigevoodi äärel ✅
  • imettegev ikoon ✅
  • põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ✅
  • lavastatud kuritegu ✅
  • kõige möllu ja tapmisähvarduste kõrval tundub üks pisike kunstirööv lausa lausa laupäevase jalutuskäigu, mitte korraliku kuritöö moodi ✅
  • hättasattund näitsik ja rüütel valgel hobusel ✅
  • et sel rüütlil on mõõga ja piigi asemel relvaarsenalis vanaisa vanad sõbrad, on küll üsna omamoodi klots ✅
  • varjunimede genereerimisel kasutatakse tuntud kunstnike nimesid ✅
  • eepiline lõpulahing ✅
  • patud saavad nuheldud või andeks antud, ellujäänud ratsutavad päikeseloojangusse ✅
  • siin raamatus on päikeseloojangu üks osa Kreeka külakirik ✅
  • issanda teed on imelikud ✅

Ei saa salata, mingil hetkel haaras jutuhoog kaasa ja selle raamatu läbilugemine polnudki nii piinarikas, kui ma kartsin.

Aga mille üle ma nuran ja kõva häälega nuran, on kirjašrift — pisike ja tüütu.