Andrei Beljanin “Lendav laev”

Ehh, Nikituška, päikseke, siretiibne kotkapojuke!

Olgu su silmad selged, kut allikavesi, meel terav, kut vastselt sepalt toodud väits! Olgu sul ikka sõpru, kes tugevad, kut tammepuu, ja püsivad, kut kadajajuur, kange kaelaga, kut tuhvliga saand kukk, südamega, kohe mahus kõik särasilmsed pikapatsid ja terve Lukoškino! Olgu su soolavarud lõpmatud ja abi ikka käepärast! Ura!

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Nüüd võtsin kuulda ka Triinu Rannaääre soovitust. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Ma ei ole just kuigi agar raamatutest tsitaatide noppija, aga seekord ei suutnud vastu panna (tsitaadid on suvalises järjekorras):

*Lumi oli just sadanud ja
madal talvine Päike tupsutas talle puna palgele.*

*Kõige parem on rääkida ikka iseendaga.
Vähemalt ei ole siis vääritimõistmist.*

*Jäljed lumel dokumenteerisid siin iga liikumist, lumi
pani hoolika kroonikuna kirja Loomade ja inimeste sammud.*

[Tõlkimisest] *Las ilmutab oma mõistuse pimikus
inglise negatiividest poola lauseid.*

*Mingi mõttes on temasugused isikud — kes
valdavad sulge — hädaohtlikud. Kohe kerkib esile kahtlus,
et asjad ei ole nii, nagu näivad — et mitte tema ise kui isik,
vaid silm, mis lakkamatult vaatab, muudab selle, mida ta näeb, lauseteks; ja nii kisub ta tegelikkuse paljaks sellest,
mis on kõige tähtsam — väljendamatusest.*

*Meile taskulambiga valgust näidates kiskusin pimedusest välja heledaid laike, millest oli kadunid iga värv.*

*Vihma sadas ja prožektorite valguses muutusid vihmapiisad
pikkadeks hõbeniitideks, justkui kard jõulukuusel.*

[Õuduskirjandusest] *Selliste asjade lugemine nähtavasti
süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest
kõige hullemas, ja õpetas optimismi.*

*Need mäed tekkisid arvatavasti üksnes selleks, et oleks ilus.*

*Kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.*

*Psüühika on meie kaitsesüsteem — kannab hoolt selle eest, et me kunagi ei mõistaks seda, mis on meie ümber. See tegeleb peamiselt informatsiooni filtreerimisega, ehhki meie mälu võimalused on tohutud. Sest teadmise raskust ei ole võimalik kellelgi kanda.*

*Me elame maailmas, mille ise välja mõtleme.
Me määrame, mis on hea ja mis mitte, joonistame tähenduste kaardi… Ja pärast maadleme kogu elu sellega, mis me endale välja mõtlesime. Probleem on selles, et igaühel on oma versioon, ja seepärast on nii raske inimestel üksteist mõista.*

 

 

Oyinkan Braithwaite “Minu õde, sarimõrvar”

Mul oli siia teemasse juba aasta alul raamat välja valitud, aga läks nagu läks, ehk siis selle valitud raamatu lugemise tuju ei tulnudki, tuli hoopis viimasel hetkel miskit muud.

See miski muu oli päris põnev lugemine. Sisult, et mis siit siis edasi saab, ja vormilt — minevikku ja olevikku lühikeste peatükkide kaupa läbisegi. Midagi väga sügavat mu meelest ei olnud, aga nii krimiliin kui armulugu kui peresaladused kui õdede suhted kui eluolu kui tööelu kui Aafrika eksootika ja ühtteist veel pealekauba said kaetud.

Selle raamatu lugemise ajal meenus mulle päris mitmeid loetud raamatuid, aga “Minu õde, sarimõrvar” oli ikkagi üsna omamoodi raamat, kuskilt tuttavad klotsid ja meeleolud olid mu jaoks omanäoliselt ja värskelt kokku pandud. Ja kuigi mul Aafrika kirjandusest puudub igasugune ülevaade, siis ma arvan, et eesti keeles näitena Aafrika kirjandusest on see raamat täitsa kohane.

Sash Uusjärve tõlge on leidlik ja ladus nagu Sash Uusjärve tõlked üldse tavaliselt on.

_____________________________________________________________________
Valik raamatuist, mis mulle lugedes meenusid:

Arturo Perez-Reverte „Dumas’ klubi“

Tegevuskohad: Hispaania (Madrid), Portugal (Sintra), Prantsusmaa (Pariis, Meung).

Tegelased: Peategelane on raamatukütt (st. haruldaste raamatute vahendaja) Lucas Corso, kel tuleb tegemist teha raamatukaupmeeste, bibliofiilide, kirjandusajaloolaste, restaureerijate, politsei, oma rolli liiga sisseelanud näitlejate, mõrvarite ja salapäraste naistega.

Teemad:
* Vanad raamatud: Raamatute kogumine, ost ja müük, erinevad bibliofiilia ilmingud ning raamatute ja käsikirjade võltsimine ja ehtsuse määramine. Ehtsuse tõestamist vajavad romaanis väidetavalt 1666. aastal trükitud „Varjuderiigi üheksa väravat” ja A. Dumas’ käsikirjakatke.
* Demonoloogia: Romaan pakub mõtterännakud kuradi ja langenud inglite olemasolust ja väljakutsumisvõimalustest.
* Intertekstuaalsus: Vihjeid kirjandusajaloole on romaanis palju. Et vihjeid tabada, on hea, kui on olemas mingi aim A. Dumas’, A. C. Doyle’i, H. Melville’i, U. Eco ja mitmete teiste loomingust. Raamat paljastab hästi lünki lugemuses, minu lugemist ootavate raamatute nimekirja lisandus näiteks J. Cazotte’i „Armunud kurat”.
* Ja romaani pealkirjale vastavalt: Alexandre Dumas vanema värvikas elu ja rohke looming, pearõhuga tema tuntumail romaanil „Kolm musketäri“. Seoses sellega mõtteuit, et olles näinud nii mitmeidki musketäride filme, on mul tihti kahju, et filmitegijad ei usalda vana Dumas’ andekust ja püüavad ise mingeid intriige juurde toppida…

Pärl: „Bibliofiili tunneb alati sellest ära, kuidas ta raamatut hoiab“ (lk. 61); „Pole midagi kaunimat, eks ole, ei midagi kaunimat kui nahka kaunistava kulla mahe läige klaasi taga… Rääkimata aaretest, mis neis peidus on: sajandid uurimistööd, tarkusi… Vastused maailmakõiksuse ja inimsüdame saladustele.“(lk. 60)

Kujundus: Võrreldes teiste netis leiduvate kaanepiltidega on Toomas Nikluse kujundus täitsa arvestatavalt kena ja sisuga kokkusobiv, eriti kiidan kaaneselga.

Žanr: põnevus, seiklusromaan, ulme (kuigi M. Bulgakovi „Meister ja Margarita” on rohkem ulme kui „Dumas’ klubi” ), krimi.

Seos filmimaailmaga: 1999. aastal valmis romaani põhjal Roman Polanski film „Üheksas värav” (“The Ninth Gate” USA-Prantsusmaa), mis mulle igatahes meeldis.

Soovitan: Soojalt.

Tilk tõrva meepotis: Ka selline kirjastus nagu Varrak on kokku hoidnud toimetaja pealt ja raamatut illustreerima pidanud 3×9–st gravüürist on üks puudu ja üks topelt.

2007, ilmus Lugemissoovituse blogis

Karina Cooper “Tarnished”

See ei olnud kuigi hea raamat, aga edasi läks ladusalt. Kui mingi raamatuga oma eelnevast lugemiskogemusest võrrelda, siis oleks see Diana Gabaldoni “Võõramaalase” sari, et kui parasjagu oli Šoti-vaimustus ja ajarännuteooria huvitas, siis kannatasin roosasuse ära ja nautisin erinevaid süžeepöördeid ja toredaid karakterid, lasin kirjaniku leheküljepööraja-tehnikal end kaasa vedada ja alles takkajärgi sain aru, et nati tühjavõitu see lugemine ju oli. Siin Karina Cooperi raamatus “Tarnished” oli mu jaoks konksuks London ja aurupunk ja püüe elada mitut elu korraga. Peategelane on kahekümneaastane Cherry St. Croix, kes on kaotanud päris väiksena oma vanemad tulekahjus, olnud Glasgow orbudekodu kasvandik, taskuvaras ja akrobaat tsirkuses ning alates kolmeteistkümnendast eluaastast kõrgklassi kasvatada, sest rikas sugulane leidis ta lõpuks üles. Oma ula-aastatest on ta külge saanud oopiumisõltuvuse ja et oopiumiks on vaja raha, siis olles päeval viks ja viisakas aadlipreili, käib ta öösiti all-Londonis erinevaid “koguja”-ülesandeid täitmas. Roosat esmapilgul ülearu palju pole, see tõmblemine “nende võrratute siniste silmade” ja “rohepruunide silmade sügava pilgu” vahel on natuke tüütu, aga Cherryle langeb kaela igast jamasid, millest läbinärimine võtab oluliselt rohkem energiat ja lehekülgi, niiet las siis olla. Aurupungi rekvisiitidega raamatus eriti ei laiutata, maailm pannakse paika ja vajalikul hetkel võetakse taskust uduvastased prillid või ilmub lavale elektriga mängiv hull teadlane, põhiaur läheb mujale. Muuhulgas võtab Cherry oma ülesandeks lahendada Londonit tabanud salamõrvad, sellega tal küll kuigi hästi ei lähe, aga loo lõpuks on tal hing sees, niiet omaette õnnestumine ju seegi. Raamat läks hooga kuni lõpupeatükini, seal tõmmati hoog maha ja hakati tegema ettevalmistusi järgnevaks osaks. Ma ei ole kuigi kindel, kas ma selle teise osa kunagi otsin üles või ei otsi mitte… Kui otsustada kaanekujunduse järgi, siis see “The St. Croix Chronicles” tundub igatahes olevat oluliselt asjalikum sari, kui sama autori “Dark Mission”-i (ehk “Wicked”) seeria ;)

 

Shingo Matsunuma aurupungi pilte saab näha https://steampunkages.com/shingo-matsunumas-steampunk-art/

Andrei Beljanin “Musta missa vandenõu”

Juhhuu! Mõnikord satub mõni raamat väga õigel hetkel kätte! “Musta missa vandenõu” oli just see, mida mul praegu vaja oli — süüdimatu, lopsakas, fantaasiarikas, põnev, humoorikas, stereotüüpidega mängiv poliitiliselt ebakorrektne lora.

“Musta missa vandenõu” on siis järg “Tsaar Gorohhi salajuurdlusele“. Peategelased on eelmisest osast tuttavad, a mu meelest antakse mitmele tegelasele vihjamisi veidi sügavust juurde. Uustulnukad mängivad rahvuslikel stereotüüpidel, aga lisaks tulevad mängu näkid, metsa- ja vetevana, Vanjuša-põllulill, Kärbeste Isand, ikoonimaalijad ja vaimulikud… Ja ärgem unustagem kukke!

Loo algusots on puhas fun. Ma olen suht huumorivaene inimene, aga bussis esimesi lehekülgi lugedes naersin kõva häälega :D Loo edenedes viskab Beljanin vahele ka satiiri, et ma alati ei saanud aru, et mille kohta täpselt, aga vahel sain aru, et nii, see lause oli nüüd torkena mõeldud…

Aitäh Evale, kes raamatu välja andis, ja aitäh tõlkijale Tatjana Peetersoole, kes selle on ilmse mõnuga eesti keelde ümber pannud! Ja oo, aitäh mõlemale joonealuste märkuste eest :)

Ed Brubaker ja Sean Phillips “The Fade Out”

Ajalooline krimi. Noir. Hollywood 1948. Filmimaailma räpased telgitagused. Mõrvatud on noor lootustandev näitlejanna ja seda, et miks ja kes ja kuidas, uurivad, esialgu eraldi ja hiljem koos, kaks stsenaristi. Kui kellegi jaoks stsenaristid pole piisavalt kirjanikud, siis Dashiell Hammett on ka loos olemas.

Koomiks on päris hästi üles ehitatud, huvitavate karakteritega ja pinget keriv. Plusspoolele lähevad ajalugu puudutavad vihjed ja miinuspoolele krimiloo lõpplahendus. Joonistusliku poole pealt oli pigem tavapärane, aga päris hästi, et mingeid erinutikaid lahendusi polnud, aga enamjaolt oli silmale päris hea vaadata.

Kui teil on valida, kas lugeda seda koomiksit kogumikuna või üksikute vihikutena, siis mina soovitan vihikuid. Pisut hakitum see lugu siis tundub, aga mulle kohutavalt meeldis, et iga vihiku alul on tegelaste galerii, mis natuke varieerub, olgu siis tegelaste valikus või nende tutvustustekstides, ning lõpus on enamasti üks suurem fotot, reklaami või ajaleheväljalõiget imiteeriv pilt, mis toetab ajastuhõngu tabamist.

M. C. Beaton “Ninaka neiu surm”

Ma pole kuigi palju Beatonit lugenud, paar ettesattunut on olnud suht okeid, aga sügavamat huvi pole tekkinud. Ma nägin autorit Tallinnas Headel Ridadel ja mulje autorist oli siis, et oi, ta on imetore daam!

Ma usun, et see konkreetne lugu ei erine kuigi palju teistest Hamishi lugudest, et laipu langeb loogu, jutustamisviis on üsna rahulik tuta-tuta-tuttaa, kõrvale jookseb mõnusat šoti eluolu ja Hamish on naistega hädas… No seekordses osas käib Hamish paari lehekülje jagu Tallinna linnas ka.

Beatoni-austajatele kohustuslik lugemine, teistele tuju järgi.

Claudia Piñeiro “Betty Boop”

Argentina krimi. Omamoodi. Mõrvu uurivad kirjanik ja kaks ajakirjanikku. Parasjagu eksootikat ja see kirjutava inimese köögipool ja arutlused ajakirjanduse üle mulle meeldisid, tegeleaskujud olid toredad ning kirjaniku stiilivalik täitsa huvitav, aga krimiliin oli mu jaoks möh. Aga plussid kaaluvad miinused üles ja lugemiselamus on ikkagi positiivne.

Andrei Beljanin „Tsaar Gorohhi salajuurdlus”

Ma alustasin raamatu lugemist eelmisel sügisel, aga siis jäi pooleli, mitte et raamat oleks kehva tundunud, kaugel sellest, miskit kohustulikku pressis vahele ja siis ei olnud õiget tuju ja siis kadus järjehoidja vahelt ära, aga nüüd tuli see õige tuju ja et lugu oli hea, siis tühja sest järjest, alustasin aga päris algusest pihta ja seekord hooga lõpuni välja.

Satub Nikituška (venelastel on see deminutiivide kasutus oluliselt loomulikum ja arvukam kui eestlastel, kuigi ma arvan, et selles raamatus on nendega ka meelega üle võlli mindud) vanavene muinasjutulinna Baba Jagaa kostiliseks ning asub tööle — kord miilits, siis surmani miilits — kohaliku militsionäärina ehk siis uurija-vojevoodina. Vargus paisub vandenõuks, ajusid ragistatakse kõvasti, pisut löömat ja kapake nõidust õiges kohas ja Lukoškinos on tsaar Gorohhi valitsemise all kõik jälle hästi.

Kõige suuremat lusti oli vast selle muinasjutumaailma ja peategelase kroonuliku mõtte- ja kõneviisi kontrastist, aga tegelased olid ju ka värvikad ja muhedad ning tegevustik hoogne. Baba Jagaa oli natuke liig Superman, aga, ah, las ta siis olla, on eidekesel ka veidi vaheldust vaja :) Pikka iga talle! ja Nikituškale! ja Mitjale! ja kukele! Ehk siis teiste sõnadega: ma lähen kohe varsti Eva ust kraapima, et järgmine osa endale soetada.

Kaja kirjutas sellest raamatust väga hästi https://lugemissoovitus.wordpress.com/2019/09/11/andrei-beljanin-tsaar-gorohhi-salajuurdlus/