Mul on natike tunne, et selle raamatuga hakkas kiire. Et üdjoontes jaa — hoogne ja jooksev lobamisi stiiliga noore-küberpunk, kus on nii seiklusi, vereplärtse kui nutikust ja üksteise toetamist. Paaris kohas oli eriomapäraseid kirjeldusi, vot noid kirjeldusi oleks rohkem tahtnud, senised olid nagu liig üksikud ja langesid nii üldisese jutuveere stiilist kuidagi välja. Tore oli kohtuda korraks ka Kreutzwaldi mänguga, sinna mängu ma ootan veel jutte juurde, olgu Maniakkide Tänavalt või kelleltki teiselt :) Mu jaoks läks liig tihedaks korduseks see karakterikaardi kuvamine, aga samas stiilivõttena see töötas ja kui lugejal pole aega lugu korraga läbi lugeda (kuigi lugu on lühike, aga ikkagi, vahel toob elu katkestusi sisse), siis annab mälule abi, et mis seisus parasjagu ollakse. Mul käis eile raamatukogus poiss, kes küsimusele, kas talle üldse mõni raamat kunagi on meeldinud, vastas, et ei ole. Vot sihukestele poistele tahaks selle raamatu küll pihku pista, et ehk leiab sellest raamatust selle lugemispisiku üles.
Rubriigi arhiiv: küberpunk
Nicola Griffith “Slow River”
Mul on lugemata küberpunki koduses raamaturiiulis ootamas küll, aga kui ma kunagi suvel auru- ja küberpungi nimestikku lisa otsisin, siis tuli lugemise väljakutse grupist Mart Pechteri möödundaastane muljetus ette ja see “Aeglane jõgi” jäi mind painama. Tuli ikka endal ära lugeda. Muljed on umbes samad, et miskit nagu oleks, aga ega ikka pärispäriselt ei ole ka. Lugu on täitsa hästi kirjutatud, keskkond — kiipide mõju ja veepuhastusjaam — iseäranis. Ka ajaga mängimised on kenasti paigas ja kerivad juttu väga hästi edasi. Aga karakterid võinuks veidi tugevamad ja huvitavamad olla ning krimiliin jättis lõpuks natuke meh-tunde. Kui raamatu vastu huvi tekkis, siis minge lugege Mardi postitus läbi, tal on kõik palju paremini ära seletatud: https://www.facebook.com/groups/1534342870175582/posts/2617078071902051/
“Clothes are different, but there’s always been fashion. Food is different, but there’s always been taste and fads. Oh, there may be new ways to read books these days /—/, but people don’t change. Not really.”
“Vinguv jalaluu”
Kui kogumik “Läbi valu ja vaeva” sattus mul lugemisse täpselt õigel ajal ning ma lugesin muidu ka toredaid jutte tol hetkel mingi erilise rõõmuga, siis “Vinguva jalaluuga” läks kahjuks vastupidi, no kuidagi ei olnud õige aeg ja püüdsin, mis ma püüdsin, aga ei hakanud selle kogumiku lood eriti hästi tööle mu jaoks. Aga siia punkti ma Lauluisa tahtsin ja see kogumik ootas lugemist juba jupp aega.
Lood tagantpoolt ettepoole:
Indrek Hargla “Meristepidu” — Meri, muistendid ja rahvaluuleuurija. Segu Kreutzwaldist, Orlaust ja Lovecraftist, seda siis teemadest. Harglat ennast on ikka ka, seda siis stiililt.
Meelis Friedenthal “Vinguv jalaluu” — Jalaluust vilespill ja nägemused. Friedenthalile omaselt intellektuaalselt huvitav, aga emotsioonid jooksid mul sedakorda lugedes mööda külgi maha.
Jaagup Mahkra “Rõugutaja tütar” — Ristmetsa Priidu-Rein, rõugutaja ja puukoorenahaga tüdrukud. Jutt jooksis üldjoontes hästi, aga midagi jäi väheks ja midagi sai palju.
Mart Sander “Üksinduse allikas” — Allikas, allikahaldjas ja ajaränd. Mul on Sandri lugudega tempo probleem, mu meelest hakkab ta valedes kohtades heietama ja valedes kohtades kiirustama. Idee on iseenesest hea.
Indrek Hargla “Kahitud kuningatütar” — Alternatiivajalugu, maagia ja Kreutzwald. Hargla tempo mulle sobib, stiilimäng ka, lõpp oli täitsa olemas, aga miskit krigises ja nagises ja ei lasknud lugu hästi edasi.
Maniakkide Tänav “Kuningatütre kingitus” — Küberpunklik kuningatütre päästmine. Lugu oli mõnus lugeda, toredad detailid ja keskkond, aint et pärast lugemist tuli ette, et miskit jäi nagu puudu, mingi point või lõpetatus.
Siim Veskimees “Kuues Maa” — Paralleelmaailmad, mitmed osapooled, müdinat ja rauda. Kapaga tüübilist veskimehelikkust, mille peale ei viitsi enam ei ohata ega muiata, aga kuskil on ka mõned lahedad detailid, käigud, looarendused.
Mann Loper “Tänulik Olevipoeg” — Postapo, taevased ja põrgulised. Kogumiku kõige soojem lugu, mis algab kui Kreutzwaldi ainetel fantazy, muutub sammsammult sf-ks ja hoiab kogu aeg inimlikkust üleval.
Andrus Kivirähk “Puulased ja tohtlased” — Puulased, tohtlased ja Balti kett. Algidee on iseenesest hea, aga ei olnud mu jaoks ei huvitav ega naljakas ega stiililiselt põnev, kokku “meh”.
Joel Jans “Tarkmees taskus” — Juhuu! Las käia! Kapakul, galopil, traavil läbi ERMi Kreutzwaldi mängu :) Hoogne, omapärane, kõnekeelne, mängulustlik küberpunk.
Selle raamatu üldidee, see hommage Kreutzvaldi ennemuistsetele juttudele, on mu meelest väga-väga hea ja kunagi võiks seda natuke teise autorikoosluga isegi korrata. Lood ise haakisid vähem kui võinuks, aga mingist osast oli asi mu mittesobivas lugemisajastuses ja lugude ideed, et kuidas just üht või teist motiivi enda jutuga passitada, olid mu meelest nutikad. Laias laastus läks mul rõõmsama lugemisega rohkem lõunaeestlaste loodu, see Tartu-Elva telg, pealinna kandi autorite tekstidega oli vaeva rohkem.
Üks huvitav asi on, et kõik need tekstid kogumikus on kuidagi filmilikud. Kaks juttu on juba filmiks saanud (“Vinguv jalaluu” ja “Üksinduse allikas”), võib-olla saab mõni veel.
Pildid Indrek Hargla loomingu austajate FB-lehelt.
3 asja, mida ma olen raamatutest teada saanud:
1. Öös on asju.
2. Libahundi saab hundist inimeseks, kui talle noa otsast leiba pakkuda.
3. Vastus on 42.
William Gibson “Idoru”
Kolleeg tuletas mulle meelde, et võiksin William Gibsonit lugeda.
Vaatasin riiulis loetud ja lugemata Gibsoneid ja siis turgatas, et tahaks taastutvuseks midagi vana ja head, mida ma olen lugenud ja mis mulle on meeldinud, ja pealegi, see mahub nii toredasti siia Jaapani teemasse.
Et siis:
* mittejaapanlane Jaapanist
* mittejaapanlased Jaapanis
* jaapanlasest kõrvaltegelasi on mõned küll
Peategelased ja kuidas ma nendega samastusin:
* Laney — andmeanalüütik Californiast. Kui Laney püüab seletada, kuidas ta andmetest info kätte saab, siis see tuli mulle natuke tuttav ette, ma olen mitu aastat teinud raamatukoguhoidjate infootsivõistlusel kaasa ja eelvoorud pole kuigi kehvasti länud, aga kui küsida, et kuidas ma need vastused sain, siis mingi loogika asemel pean ma ütlema, et valdavalt kõhutunde pealt
* Chia — 14-aastane fännitüdruk Seattle’ist. Et jah, mingi fändom võib mingil eluetapil väga oluline olla, mingitest fändomitest kasvatakse välja (ja see ei ole tegelt traagiline, tasub kaasa võtta head mälestused vaimustusetundest ja lähematest kaasfännidest), aga mingitest ei kasvatagi, lihtsalt fänluse vorm veidi muutub.
Vananenud detailid:
* faksimasin
* et arvutiga peab mööda linna kondama ja võrguühenduse kohta otsima
* tänapäeval poleks ükski 14-aastane nii loll, et võtaks tollist võõra kohvri läbi kanda
Mida raamatus on ja meil veel ei ole:
* küberprillide laialdane kasutus
* nanotehnoloogia kasutus
* ma tahaks kangesti loota, et ajakirjandus nii mäda ei ole
Mis läks täppi:
* arvutite muutumine väiksemaks ja lihtsalt kaasaskantavaks
* virtuaalsed kohtumispaigad ja simulatsioonid (kuigi ma neist suurt midagi ei tea, aga midagi sinnakanti nad vist on)
* nostalgia interneti metsikumate aegade järele
Jaapani märksõnad:
* Laney kondamine mööda Tokyot oli natuke sarnane Ryu Murakami “Misosupis” kondamisele, minu rõõmuks vähem sünge kui Murakamil, aga mingid jooned olid samad
* otaku — mulle meeldib Gibsoni definitsioon “asotsiaalsete-kalduvustega-patoloogiline-tehno-fetišist” (ma olen hiljem muude lisandustega otaku-tõlgendusi ka lugenud ja nood tunduvad kuidagi valed)
* idoru — ehk siis masinapõhine popikoon. Neid ikka püütakse aegajalt teha ja haipida, aga mu meelest pole nad eriti kanda kinnitanud, kuigi juutuubis on mõned videod vägagi suurte vaatajanumbritega
Miskit veel olulist:
* mul polnud meeleski, et seal nii palju märulit oli, mul oli meeles rohkem kulgemine
* Gibson pani aluse ja kinnistas kirjanduses küberruumi kirjeldamise stambid
* originaal ilmus 1996. a, eestikeelne tõlge (Juhan Habicht) 2002. a
* Eestit on mainitud (küll põgusalt ja mitte kuigi positiivses mõttes, nimelt on jutuks, et vene maffia tahab Tallinnasse narkotehast püsti pana)
Jaah, meeldis jällegi, kuigi nüüd olid uued nüansid, mida tähele panna.
Illustratsiooni autor on Liis Roden. Kui pilt meeldib, siis pilti ennast või pildiga nänni saab siit: https://www.redbubble.com/shop/ap/21569481
Grant Morrison, Frank Quitely “WE3”
Mul ei ole kodus just palju koomiksiraamatuid, aga mul on hea meel, et ma kunagi küberpungi näitust tehes komistasin raamatupoes selle koomiksi otsa. Erinevalt paljudest teistest koomiksitest pole see pikk ja aastaid kestev sari, vaid selle ühe vihikuga ongi lugu läbi. Ja lugu on hea. Õõvastav. Nagu tihti juhtub, põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, tahtes säästa inimelusid ehitatakse loom-sõdureid, aga kui need loojale enam ei allu, siis on inimkaotused hullemad kui keegi suutis ette ennustada. Ja nunnu. Peategelaste kolmik koer Bandit, kass Tinker ja küülik Pirate ise on oma olemuselt ikkagi inimlähedust ja kodu otsivad lemmikloomad ja tapatalgud johtuvad vaid sellest, et neil on vaja end kaitsta. Kui keegi ütleks, et selle loo idee on pärit Maniakkide Tänavalt, siis ma isegi usuks, sest nii Maniakkide Tänava loomingus kui selles raamatus on inimlikkus ja hoolimine segatud soolikate ja verega ning jutustatav lugu paneb mõtlema palju enamale, kui pealtnäha paistab…
Timo Parvela, Bjørn Sortland “Kepler62. Esimene raamat: Kutse”
Et jaa, soovitus oli täitsa hea, aitäh, Seili :) Selline kiirelt edasiminev kaasahaarav lastekas küberpunklikus keskkonnas. Esimese raamatu lõpetamatus kutsub kohe järgesid haarama :) Kahele teksti autorile lisaks on üsna oluline roll selle raamatu kunstnikul Pasi Pitkänenil.
Ernest Cline “Valmistub esimene mängija”
Et siis raamat, mille valisin sisututvustust lugemata. Kui aus olla, siis ega ma ainult pealkirja ja kujunduse järgi seda raamatut ei valinud, autori nimi ei öelnud mulle midagi, aga tõlkija nimi andis lootust, ma uskusin, et päris jama Raul Veede küll tõlkida ei viitsiks.
Nii et jah, päris jama see ei ole, aga korraliku kiiksuga küll :) Ja mu meelest selleks, et lugu nautida, võiks ka lugejail olla mingeid kiikse. Väike valik (sulgudes minu skoor):
- küberpungivaimustus (olemas, päris priske)
- YA raamatute taluvus (enamvähem olemas)
- 80-aastate popkultuuri teadmised (no nendega on niglamini, ühtteist nagu oleks, aga kohati on suured valged laigud, eriti filminduse kohal)
- orienteerumine mängudes (sellega ei ole kuigi hästi, aga ma olen proovinud nii D&D-d kui larpi kui mõnda arvutimängu, niiet üldjoontes saan aru, millest jutt käib)
- mängulust (seda vahel lauamängudesse jagub)
- otakude mõistmine (lugesin just Linus Jonkmani “Introverti” ja olles ise ka küllalt introvertne, siis nooh, jaah)
- loo põnevus on olulisem kui loo usutavus (sellega on nii ja naa, antud loo puhul jaa)
- ladusa tõlke hindamine (no ma vahel ei pane tähele, a siin kiidaks küll)
Hoogne seiklus, mida lugeda on tore, aga mis lõpuks jätab kuidagi tühja tunde…
Kaanekujundajatel on aga lõbu laialt olnud:
J. J. Metsavana Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Jaan Martinson Eesti Päevalehes http://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-virtuaaltulevik-on-oudne-ja-ponev?id=78305970
17 Things We Learned at the Ernest Cline #BNAuthorEvent https://www.barnesandnoble.com/blog/17-things-we-learned-at-the-ernest-cline-bnauthorevent/
Sulepuru 