William Gibson “Idoru”

Kolleeg tuletas mulle meelde, et võiksin William Gibsonit lugeda.

Vaatasin riiulis loetud ja lugemata Gibsoneid ja siis turgatas, et tahaks taastutvuseks midagi vana ja head, mida ma olen lugenud ja mis mulle on meeldinud, ja pealegi, see mahub nii toredasti siia Jaapani teemasse.

Et siis:

 * mittejaapanlane Jaapanist
 * mittejaapanlased Jaapanis
 * jaapanlasest kõrvaltegelasi on mõned küll

Peategelased ja kuidas ma nendega samastusin:

 * Laney — andmeanalüütik Californiast. Kui Laney püüab seletada, kuidas ta andmetest info kätte saab, siis see tuli mulle natuke tuttav ette, ma olen mitu aastat teinud raamatukoguhoidjate infootsivõistlusel kaasa ja eelvoorud pole kuigi kehvasti länud, aga kui küsida, et kuidas ma need vastused sain, siis mingi loogika asemel pean ma ütlema, et valdavalt kõhutunde pealt
 * Chia — 14-aastane fännitüdruk Seattle’ist. Et jah, mingi fändom võib mingil eluetapil väga oluline olla, mingitest fändomitest kasvatakse välja (ja see ei ole tegelt traagiline, tasub kaasa võtta head mälestused vaimustusetundest ja lähematest kaasfännidest), aga mingitest ei kasvatagi, lihtsalt fänluse vorm veidi muutub.

Vananenud detailid:

 * faksimasin
 * et arvutiga peab mööda linna kondama ja võrguühenduse kohta otsima
 * tänapäeval poleks ükski 14-aastane nii loll, et võtaks tollist võõra kohvri läbi kanda

Mida raamatus on ja meil veel ei ole:

 * küberprillide laialdane kasutus
 * nanotehnoloogia kasutus
 * ma tahaks kangesti loota, et ajakirjandus nii mäda ei ole

Mis läks täppi:

 * arvutite muutumine väiksemaks ja lihtsalt kaasaskantavaks 
 * virtuaalsed kohtumispaigad ja simulatsioonid (kuigi ma neist suurt midagi ei tea, aga midagi sinnakanti nad vist on)
 * nostalgia interneti metsikumate aegade järele

Jaapani märksõnad:

 * Laney kondamine mööda Tokyot oli natuke sarnane Ryu Murakami “Misosupis” kondamisele, minu rõõmuks vähem sünge kui Murakamil, aga mingid jooned olid samad
 * otaku — mulle meeldib Gibsoni definitsioon “asotsiaalsete-kalduvustega-patoloogiline-tehno-fetišist” (ma olen hiljem muude lisandustega otaku-tõlgendusi ka lugenud ja nood tunduvad kuidagi valed)
 * idoru — ehk siis masinapõhine popikoon. Neid ikka püütakse aegajalt teha ja haipida, aga mu meelest pole nad eriti kanda kinnitanud, kuigi juutuubis on mõned videod vägagi suurte vaatajanumbritega

Miskit veel olulist:

 * mul polnud meeleski, et seal nii palju märulit oli, mul oli meeles rohkem kulgemine
 * Gibson pani aluse ja kinnistas kirjanduses küberruumi kirjeldamise stambid
 * originaal ilmus 1996. a, eestikeelne tõlge (Juhan Habicht) 2002. a
 * Eestit on mainitud (küll põgusalt ja mitte kuigi positiivses mõttes, nimelt on jutuks, et vene maffia tahab Tallinnasse narkotehast püsti pana)

Jaah, meeldis jällegi, kuigi nüüd olid uued nüansid, mida tähele panna.

Illustratsiooni autor on Liis Roden. Kui pilt meeldib, siis pilti ennast või pildiga nänni saab siit: https://www.redbubble.com/shop/ap/21569481

Grant Morrison, Frank Quitely “WE3”

Mul ei ole kodus just palju koomiksiraamatuid, aga mul on hea meel, et ma kunagi küberpungi näitust tehes komistasin raamatupoes selle koomiksi otsa. Erinevalt paljudest teistest koomiksitest pole see pikk ja aastaid kestev sari, vaid selle ühe vihikuga ongi lugu läbi. Ja lugu on hea. Õõvastav. Nagu tihti juhtub, põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, tahtes säästa inimelusid ehitatakse loom-sõdureid, aga kui need loojale enam ei allu, siis on inimkaotused hullemad kui keegi suutis ette ennustada. Ja nunnu. Peategelaste kolmik koer Bandit, kass Tinker ja küülik Pirate ise on oma olemuselt ikkagi inimlähedust ja kodu otsivad lemmikloomad ja tapatalgud johtuvad vaid sellest, et neil on vaja end kaitsta. Kui keegi ütleks, et selle loo idee on pärit Maniakkide Tänavalt, siis ma isegi usuks, sest nii Maniakkide Tänava loomingus kui selles raamatus on inimlikkus ja hoolimine segatud soolikate ja verega ning jutustatav lugu paneb mõtlema palju enamale, kui pealtnäha paistab…

Timo Parvela, Bjørn Sortland “Kepler62. Esimene raamat: Kutse”

Et jaa, soovitus oli täitsa hea, aitäh, Seili :) Selline kiirelt edasiminev kaasahaarav lastekas küberpunklikus keskkonnas. Esimese raamatu lõpetamatus kutsub kohe järgesid haarama :) Kahele teksti autorile lisaks on üsna oluline roll selle raamatu kunstnikul Pasi Pitkänenil.

Ernest Cline “Valmistub esimene mängija”

Et siis raamat, mille valisin sisututvustust lugemata. Kui aus olla, siis ega ma ainult pealkirja ja kujunduse järgi seda raamatut ei valinud, autori nimi ei öelnud mulle midagi, aga tõlkija nimi andis lootust, ma uskusin, et päris jama Raul Veede küll tõlkida ei viitsiks.

Nii et jah, päris jama see ei ole, aga korraliku kiiksuga küll :) Ja mu meelest selleks, et lugu nautida, võiks ka lugejail olla mingeid kiikse. Väike valik (sulgudes minu skoor):

  1. küberpungivaimustus (olemas, päris priske)
  2. YA raamatute taluvus (enamvähem olemas)
  3. 80-aastate popkultuuri teadmised (no nendega on niglamini, ühtteist nagu oleks, aga kohati on suured valged laigud, eriti filminduse kohal)
  4. orienteerumine mängudes (sellega ei ole kuigi hästi, aga ma olen proovinud nii D&D-d kui larpi kui mõnda arvutimängu, niiet üldjoontes saan aru, millest jutt käib)
  5. mängulust (seda vahel lauamängudesse jagub)
  6. otakude mõistmine (lugesin just Linus Jonkmani “Introverti” ja olles ise ka küllalt introvertne, siis nooh, jaah)
  7. loo põnevus on olulisem kui loo usutavus (sellega on nii ja naa, antud loo puhul jaa)
  8. ladusa tõlke hindamine (no ma vahel ei pane tähele, a siin kiidaks küll)

Hoogne seiklus, mida lugeda on tore, aga mis lõpuks jätab kuidagi tühja tunde…

Kaanekujundajatel on aga lõbu laialt olnud:

J. J. Metsavana Reaktoris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Jaan Martinson Eesti Päevalehes http://epl.delfi.ee/news/martinson/raamatublogi-virtuaaltulevik-on-oudne-ja-ponev?id=78305970
17 Things We Learned at the Ernest Cline #BNAuthorEvent https://www.barnesandnoble.com/blog/17-things-we-learned-at-the-ernest-cline-bnauthorevent/