Urmas Viik “Tume planeet. Episood 1”

Poliitiline satiir ulmekoomiksi vormis. Kuigi ma arvan, et minu ja Urmas Viigi poliitilised vaated on laias laastus suhteliselt sarnased, siis see satiir tundus mulle üle võlli ja nõme. Maitseasi, eksole. Aga teisalt jälle, eks seda satiiri ole ka vahel vaja ja võib-olla mõnele lugejale on just sihukest tarvis… Ja ei, ma ei arva sugugi, et seda raamatut peaks tsenseerima, lihtsalt mulle see asi ei istunud.

Viigi kunstnikukäsi mulle iseenesest meeldis, meeldis võib-olla isegi rohkem, kui ta mulle tavaillustraatorina meeldib, aga mulle oleks meeldinud, kui ta seda millegi toredama tarbeks oleks rakendanud.

Johan Egerkrans “Põhjala müütilised olendid”

See raamat on väga ilusate illustratsioonidega lühiülevaade igasugustest mütoloogilistest olevustest. Nii mõnedelgi on Maavallas sugulasi, olgu lähemalt — näkid, metsa-, maja- ja laevavaimud, kodukäijad — või kaugemalt — libahundid, luupainajad, ussikuningad, virvatulukesed –, aga on ka neid, keda siinmail ei tunta, — ennekõike muidugi trollid, aga ka draakonid, kaevandusvaimud, glosonid, Kraken jt.

1. märtsile https://www.daysoftheyear.com/days/2019/03/01/ on sattunud päris mitu toredat tähtpäeva ja see raamat katab nii mõnegi päevateema.

Kanna sinist (Dress in Blue Day) — raamatul on sinised kaaned.

Põrssapäev (Pig Day) — üks peatükk on glosonist. Gloson on olend, kelle olemasolust ma varem ei teadnud ja kelle sarnast eesti mütoloogiast ei leia, see on suur tige emis, kelle lepitamiseks viljalõikuse ajal kolm viljapead ohverdatakse. Ja nüüd ma sain vist aru mõnest asjast, millele Pratchett oma “Orikavanas” vihjas :)

Töötegijate tunnustamise päev (Employee Appreciation Day) — sinna alla kuuluksid need majavaimud ja kotermannid, kes asjadel silma peal hoiavad ja ringi toimetavad, vahel laisku utsitavad ja võõraid eemale peletavad, tasuks olgu igapäevane pudrukauss ja lugupidav suhtumine, muidu võib vaim oma tegemised unarusse jätta või hoopis minema minna.

Hobukaitsepäev (Horse Protection Day) — hobustest on raamatus vähe juttu, aga mainitakse siiski ära, et mõne näki või vetevaimu meelis-ilmumiskuju on hobune ja hobunäkk on teistest pisut suhtlemisaltim, võib sõidutada nii lapsi kui täiskasvanud, kuigi mitte alati sinna, kuhu nood ise oleks tahtnud minna.

Pulmaplaanide pidamise päev (Wedding Planning Day) — ega pulmad ses raamatus eriti jutuks tule, antakse vaid vaikselt mõista, et inimeste ja haldja(trolli/näki/vaimu)rahva paariminemisest tihti head nahka ei tule, mõned erandid muidugi on, ses mõttes, et paar võib omavahel täitsa hästi hakkama saada, aga ega sel inimesel külaühiskonda enam suurt asja pole.

Kompotipäev (Fruit Compote Day) — naah, sellega ei anna siin küll midagi seostada, kui hästi tahta, siis üks kibuvitsamarjadega haldjapilt.

Kompimentide pildumise päev (World Compliment Day) — pisut sarnane tunnustamisega, aga mitte päris. Võib-olla lihtsalt soovitus, et tundmatu rahvaga kohtudes võiks viisakas olla, ehk nad on siis abiks ja vastupidisel juhul on jahiloomad ja/või kodutee äkitselt kaotsis või mingi muu jama tulemas.

Lähen üksi reisile (Plan A Solo Vacation Day) — siit raamatust on ühtteist kõrva taha panna küll, n üksi ujuma minnes löö nuga kaldapiirile või et hoia pisut peenraha taskus valmis, et seda vajadusel kellegi, kes ennast võib-olla ei näitagi, aga ikka õige raja kätte näitab, poetada, või et segadusse sattumise korral tõmba kuub pahupidi selga, lööb mõistuse selgemaks, või noh, see jutt, mis kompimentide päeva kohta käis.

Wõrguvaba päev (Day of Unplugging) — jaa, see raamat jutustab vägagi wõrguvabadest tüüpidest :)

Ja seda viimast päeva — Refired, Not Retired Day — ma ei oskagi hästi tõlkida. Viimase aja keelekasutuses on saanud stampväljendiks “väärikas vananemine”, aga see siin peaks sisaldama ka suure annuse lustlikku ebaväärikust. Kui kõnelda vanusest, siis kõik see otsaga teispoolsuses olev punt on inimesega võrreldes oluliselt pikaealisemad (n saarehaldjas elab seni, kuni elab puu, seega mitusada aastat), aga vanast peast on nad ikka igaüks isemoodi, nagu inimesedki, kes lustlikum (eriti kalduvat sinnapoole trolliemandad), kes eraklikum (eriti üksindust ihkav olevat kaevanduste vaim).

Johan Egerkransi koduleht: https://johan-egerkrans.blogspot.com/

 

“Kiri kui kunst”

Oma lapsepõlvest ma mäletan, et emal oli suur karbitäis sulgi ja sulepäid ja tuššipotsikuid ning et ta tihtipeale õhtuti kirjutas plakateid, aukirju, sünnipäevakaarte ja muid sedasuguseid asju. Ja raamaturiiulil oli päris mitmeid kalligraafia-raamatuid, mida mulle meeldis uurida, hoolimata sellest, et mu enda käekiri oli üsna kole ja vihikud tindiplekised (st selleks kauniks tööks puudub igasugune anne) ning vajalikku kannatust (et kaunilt kirjutamine käe sees püsiks, tuleks seda iga päev, või vähemalt ülepäeva, harjutada) ka nappis. Aga teiste loodud ilu võis ikka nautida :) ja austus selle kunstiliigi vastu on tänaseni. See konkreetne raamat ei ole kuigi palju olulisem, kui kõik teised kirjakunsti-raamatud, aga miskipärast momendil tundus sümpaatseim. Tegu on näituse kataloogiga, kus on väga eriilmeliste kunstnike tööd ja millel on Villu Tootsi päris hea sõnakasutusega eessõna. Kõige enam meeldisid nii toona kui nüüd luuletuste tõlgendused, postitusepildina aga sobivad mõtteterad vist rohkem (pole küll sellest raamatust, aga raamatu meeleolu annavad edasi küll).

 

„Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas”

„Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas” Eesti Kunstimuuseumi poolt välja antud näituse kataloog, mille on koostanud Kersti Koll, Kristel Laur ja Toomas Järvet.

Näitus Adamson-Ericu muuseumis (19.08.2016–15.01.2017) ja sellega kaasnev raamat raamat „Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas” esitlevad esmakordselt Eestis eesti päritolu, Lõuna-Aafrikas sündinud ja töötanud silmapaistva ning rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud fotograafi Juhan Kuusi (1953–2015) loomingu ulatuslikku ülevaadet. Korraldajate soov on tuua siinmail seni peaaegu tundmatu maailmatasemega fotograaf ja ta looming vääriliselt Eesti kultuuriruumi ja kultuurilukku. Projekt jätkab Eesti Kunstimuuseumi üht pikaajalist töösuunda – väliseesti kunsti ja kultuuri kaardistamist, uurimist ja esitlemist.
17-aastase noorukina ajakirjanduses fotoreporteri tööd alustanud Juhan Kuusist kujunes tema 45 aasta pikkuse karjääri vältel üks Lõuna-Aafrika mõjukamaid ja radikaalsemaid fotograafe, kelle jäägitu pühendumise ja vahetu teravusega, kompromissitult sündmustega lähikontaktis võetud fotod leidsid tee maailma juhtivatesse pressiväljaannetesse, näitustele ja fotofestivalidele. Kümnete tunnustuste seas on ta Lõuna-Aafrikas mitmel korral valitud aasta fotograafiks ning ainsa eesti päritolu fotograafina on teda lausa kahel korral pärjatud maailma pressifoto prestiižseima tunnustusega – World Press Photo auhinnaga 1978. ja 1992. aastal.
Tekstide autorid: Gavin Furlonger, Ferit Düzyol, Birgit Püve, Kristel Laur, Toomas Järvet.

Juhan Kuus (1953–2015) oli keeruline, andekas ja põnev mees. Suurema osa oma elust töötas ta pressifotograafina. See raamat koosnebki enamjaolt fotodest, aga juttu on ikka ka, nii Juhan Kuusi enda kommentaarid fotodele kui näitusetegijate saatesõnad. Raamatus on rõhutatud tema soovi olla sündmuste keskel ja saada kätte võimalikult hea foto võimalikult lähedalt. Kiidetud on tema fotode kunstilist poolt ja antropoloogilist pilku ning õigete hetkede tabamist ning julgust käsitleda ka ebamugavaid teemasid. Juhan Kuus pälvis mitmel korral Lõuna-Aafrika aasta fotograafi tiitli ning sai 1978. ja 1992. aastal World Press Photo auhinna. See ei ole ilupildiraamat, vaid oma teravate, selgepilguliste ja mõjuvate fotodega on see huvitav ja mõtlemapanev pilguheit ühe inimese ellu ja loomingusse ning sellisesse kaugesse riiki nagu seda on Lõuna-Aafrika Vabariik. Kel on asja ja/või aega pealinnas konnata, siis näitus on Adamson-Ericu muuseumis avatud 15. jaanuarini 2017. a. Tallinna Televisoon on üks veider moodustis, aga Kultuurimeeter on päris hea saatesari.