Amélie Fléchais “Little Red Wolf”

Otsanunnu! On hundike, kel punane keebike ja kes läheb läbi paksu metsa vanaemale jänkukest viima. Lool on päris mitu vinti, nii oodatuid kui ootamatuid. Natuke õudne ka, nagu üks õige muinasjutt peabki olema. Illustratioonid on imeilusad. Ja kokku polegi muud ölda, kui: “Otsanunnu!” :)

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

Rowling ikka ei ole minu autor. Jah, ma olen läbinud kuus “Harry Potterit” ja polnud väga vigagi, kolmas ja viies osa olid täitsa kabedad, aga rohkem ei ole ma suutnud end lugema sundida. Mul käis aastaid “Surmav igavus”, vabandust, “Surmav valge” raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja lõpuks andsin alla. Olgu siis “Bard Beedle’i lood”. Lugemiselamus on kröömikese positiivsem, kui lihtsat, et jah, see oli loetav, aga mingeid rõõmuhõiskeid mu poolt ei tule. Muinasjutud ise olid täitsa okeid, aga kommentaarid olid mu jaoks liiga näpuga näitavad ja ärapanevad. Küll aga ma tunnustan head tahet, selle raamatu tulu läks Children’s High Level Group heategevusfondile ja küllap mõnel lapsel on nüüd natuke parem, kui ilma selle fondita olnuks.

Eva Roos “Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk”

See ei ole punkti täitmine lihtsalt lasteraamatuga, Eva Roosi “Teistmoodi mööblipoe” esimene osa meeldis mulle täitsa hästi ja ma tahtsin järge lugeda juba siis, kui see kirjutatudki veel polnud.

Minu jaoks läks selle osa algus kuidagi natuke venimisi, aga hetkest, mil Matilda ehk Matu mööblipoodi sisse astus, läks lugu käima, hoogsalt, ootamatute nükete ja mõnusa sõnastusega. Mis mulle eriti meeldisid, olid Matu arutlused nähtamatusest ema ja isaga, see osa oli kuidagi eriti südamlik, helge ja hariv. Võõrsõnu sai kokku mu maitse jaoks sutsu liiga palju — vaene Piru! — aga loo seisukohast oli see päris tore võte. Ja kui mul meeles on, siis ma hakkan edaspidi raamatute liigitamisel kasutama kategooriat “nebuloosne ulme” :) Didaktikat oleks võinud kröömikese vähem olla, aga ehk see paistis ainult mulle nii ja laps-lugejad seda ei märka, sest suuremalt jaolt oli see värvika tegevustiku ja/või värvikate tegelastega ja/või värvikas sõnastuses edasi antud.

Igatahes on mul suured lootused järgmiste osade suhtes :)

Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina”

Saatusesepp jäi pikalt pooleli, sest N/G-ga algavaist maist ei suutnud ma miskit välja valida, alles nüüd, kui aasta lõpp käega katsuda, sähvatas päästev mõte — olgu see lasteraamat Gruusiast.

Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina” on Eugene Ivanovi toredate piltidega juturaamat pisi-pisi-lugejatele. Murbi ja Paliina on koerad, Murbi on suur must valge sabaotsaga ja Paliina väike valge musta sabaotsaga. Nad mängivad päevad läbi koos metsas, puhkavad ja söövad koos ning on muidu sõbrad. Ühel päeval aga tõuseb tüli… Kuidas tülitsejaist jälle sõbrad saavad…

Nunnumeetrilskaalal saab raamat üsnagi kõrged punktid ja nii teksti autori kui kunstniku nimi tasuvad meeldejätmist.

Astrid Lindgren “Kaisa”

Kimbuke lastejutte, mida ma varem ei olnudki lugenud.

Üldmulje on soe ja et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See suur mõistmine, et kui väikesel inimesel on mure, siis see on täitsa tõsine mure, ja kui on lootus, siis see on suur. Pisut üllatavad oli mu jaoks pisikesed looduspiltide tabamised, ma polnud seni seda külge Lindgrenis nagu väga tähele pannudki. Kokku tundusid need lood kuidagi vägaväga vanast ajast olevat, tänapäeva lugejale pigem muinasjutud kui olupildikesed (millena need tõenäoliselt omal ajal mõeldud olid).

Lood üksiti (mäluabiks :) ): “Hakkaja Kaisa” on tragist kuueaastasest ja tema vanaemast ja nende kenast jõuluajast; “Smalandi härjavõitleja” lihavõttepühadeaegne tigeda pulli trall, mille lõpetas seitsmeaastane popsipoiss Kalle; “Kullake” on väike tuhkatriinulugu, et tüdruklaps, kelle ema on haiglas, peab hakkama saama tõredate tädide ja täiesti tüütu täditütrega, ebaõiglane kohtlemine päädib suurima solvanguga, mida üks pisike tüdruklaps suutis välja mõelda; “Natuke Sammelaugustist” on üks tore lugu tulevasest küülikufarmerist; “Elus asi Kalle jaoks” on ühtpidi rõõmus ja teistpidi kurb kassijutt; “Kumb on kangem?” on tobe poisikeste üksteisest ületrumpamise katsete lugu; “Suur õde ja väikevend” kirjeldab suure õe kannatusi väikevennale muinasjutu jutustamisel, sest väikevend norib sõnastuse kallal ja tahab jutustada oma lugu; “Pelle kolib Vabakambrisse” on pisike lugu ähvardusest kolida välikempsu; lõpujutt “Head ööd, härra hulkur!” on jälle üks jõululugu. Aastaring saab täis.

Trace Moroney sari “Minu tunded” ja Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”

Ma olin täis veendumust, et ma tahan lugeda midagi Uus-Meremaast ja/või Uus-Meremaalt. Esiteks on see selline kaugem ja eksootilisem kant, teiseks on mulle need mitteingise ja mitteameerika — päritolumaa siis Kanada, Austraalia, Šoti, Iiri, Nigeeria, India jne — ingliskeelsed autorid ikka kuidagi põnevad ja kuidagi kodusemad ja inimlikumad tundunud ning kolmandaks tahtsin ma veel kord meelde tuletada Witi Ihimaera suurepärast raamatut “Vaalaratsanik”, mis mu meelest hoolimata ühest lapseeas peategelasest ei ole mitte lasteraamat, aga on üli-väga-mega-jne hea lugemine, mida kõigile kangesti soovitada tahaks, eesti keeles Mathura tundlikus ja ilusas tõlkes pealekauba.

Esmapilgul oli valikut väga nadilt, ainult Trace Moroney “Uneaeg”, aga siis ma leidsin, et Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sari, sari “Minu tunded”. See sari on mõeldud üsna nubludele — eelkool või siis esimese klassi juntsud — ja kõneleb pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas positiivseid tundeid jagada ja negatiivseid maandada. Lühidalt, selgelt, lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja übernunnud illustratsioonid (piltide autor on ka Trace Moroney). Tekst on küll kirjatähtedes, aga küllalt suure ja mugava šritiga ning leheküljed on tavapärasest paremast ja vastupidavamast paberist, et peavad ikka päris mitu lappamist vastu. Ma arvan, et kaasaegsele lapsele võiks neist raamatuist olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus” (Koolibri, 18 lk), “Headus” (Koolibri, 18 lk), “Hirm” (Koolibri, 20 lk), “Kadedus” (Koolibri, 18 lk), “Kurbus” (Koolibri, 20 lk), “Pettumus” (Koolibri, 20 lk), “Rõõm” (Koolibri, 20 lk), “Viha” (Koolibri, 20 lk), “Ärevus” (Koolibri, 20 lk), “Üksildus” (Koolibri, 18 lk), sarja tõlkijad on olnud üsna vaheldumisi Mari-Ly Tiitsmaa ja Kadri Haljamaa. Kõige rõõmsam raamat oli muidugi “Rõõm”, aga vulkaaniteemaga läks kõige paremini kokku “Viha” :)

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Mu esimene mõte peale raamatu lõpetamist oli — Buffy. Ainult et see Buffy on Cassidy — kaheteistaastane ja mitte vampiiritapja, vaid kummitustekütt. Oma kummitustenägemise võime saab ta üsna ootamatult ning hiljem saab ta ka teada, et ta pole ainus omasugune. Kui Buffyl oli oma isiklik mittetapmisele kuuluv vampiir, siis Cassidyl on oma sõber-vaim Jacob.

Raamatu valisin, sest a) Victoria Schwab (ma ammuilma ootan “Võlukunsti tumedama poole” kolmandat osa eesti keeles) ja b) Edinburgh. Ma olen korra Edinburghis käinud ja ma armusin sellesse linna :) Kummitustuuril ma küll ei käinud, aga selle linna ajalugu ja lugusid õhkub vist igast tänavakivist ja majaseinast.

Minu üllatuseks on Schwab ameeriklanna. Ma ei olnud sellele varem tähelepanu pööranud ning mu meelest ta kirjutab kuidagi euroopalikult. Ka selles raamatus mulle meeldis see osa, kui otsaga Šotimaale jõuti, oluliselt rohkem — see mõnus šoti kõnepruuk –, aga kuna tegu on raamatusarjaga, kus veel mööda erinevaid linnu kondama hakatakse, siis see algusotsa venimine oli mõistetav ja oli minu jaoks vähem tüütu, kui oli “Harry Potteri” sissejuhatus.

Üks seos Harry Potteriga veel — kui peategelane käis kohvikus, kus Rowling Harry Potterit kirjutas, siis mina sattusin poekesse, kus müüdi maagia- ja/või esoteerikakraami (taro kaarte ja kristalle ja nahkhiirekujukesi jne jne ning muuhulgas ka valitult raamatuid, ma sain sealt ühe oma lemmik-koomiksitest — Gordon Rennie ja Emma Beeby “Robbie Burns: Witch Hunter” ), mille uksel oli silt “Siin poes ei ole J. K. Rowling kunagi käinud”.

See eelnev jutt ei tähenda, et ma Harry Potteri lugusid ei hindaks või nende lugude austajaid alahindaks, lihtsalt ma ei ole lausvaimustuses… Ja kui keegi on padufänn, siis on see ju ainult tore :) Ja see, et Schwab oma peategelase Potteri-fänniks kirjutas, on ka tore.

“Vaimude linna” juurde tagasi tulles. Selle loo sihtrühm on vast 10-14-aastased, aga seda ei ole piinlik ka vanemast peast lugeda ning asisemad nooremad saavad ka raamatu loetud. Lugu jookseb kenasti ja mu meelest oskab Schwab üsna hästi stiiliga mängida ning sõnade täpse valikuga vajalikku meeleolu luua. Ja ma arvan, et see raamat on huviga loetav ka siis, kui Eginburgh ei juhtu just lugeja lemmiklinn olema.

Sümpaatne on ka see, et luues skeptikust isa, kes otsib ajalugu ja teaduslikku seletust, ning romantikust ema, kes tahab kummitustesse uskuda ja otsib tuge legendidest ja rahvajuttudest, tegelaskujud ja pannes need kaks harmooniliselt koostööd tegema, toob Schwab sisse idee, et eriarvamused ei pea tingimata olema takistused, vaid võivad olla ka üksteist täiendavad erinevad viisid maailma nägemiseks.

Ja killuke huumorit ei tule kunagi ühele raamatule kahjuks :) Ja kui keegi varem muljetas, et see lugu võiks täitsa kenasti tele- või kinolinal mõjuda, siis ma olen selle kirjutajaga nõus, et kui järgida raamatut ja mitte hakata liiga palju oma peaga mõtlema, siis võib sest täitsa tore linateos saada.

Tania Del Rio “August XIII ja Kõikenägev Silm”

Mul on tunne, et see raamat on teenimatult tähelepanuta jäänud.

On hotell, mis on paremaid päevi näinud, kaheteistaastane orvuks jäänud August XIII, kellest kunagi täisealiseks saades peaks saama hotelli täieõigusline omanik, aga kes praegu on ühekorraga koristaja, jooksupoisi, remondimehe, teenijatüdruku ja nii edasi ametites, seltsiks saamatu onu Rupert ja tolle verivärske abikaas Annaconda, koduõpetaja härra Friggs ning kokk Bunion. Ja siis ühel päeval hakkab juhtuma. Nõidu ja kaheksajalgu ja hordide kaupa ebaviisakaid külalisi ja mõned ootamatud sõbrad, kõik otsivad mingit Kõikenägevat Silma. Spoiler: raamatu lõpus see ka leitakse.

Jutuvedu on paraja hooga ning meeleolult kummaline segu 19. saj. sentimentaalsest orvuloost, ümbermängitud muinasjuttudest, klassikalisest krimist ja ajaloolisest seiklusloost, on noppeid traditsioonilistest õudus-, tondi-, gootikirjandusest ning lõppu viskab veel aurupunki ka. Kogu juttu seob päris hästi kokku Will Staehle kujundus ja illustratsioonid. Ma ei ole kindel, et need pildid lastele just meeldivad, aga omajagu huvitavad ja iseloomuga on need kindlasti.

Originaalis on raamatu pealkiri “Warren the 13th and the All-Seeing-Eye” ja kiidan tõlkija (Evelin Banhard) leidlikkust, üldiselt kogu raamatu puhul, aga iseäranis julguse eest Warren Augustiga asendada.

Mitte just maailma parim lasteraamat, aga omamoodi ja parasjagu põnev peaks see lugemine olema küll.

Guðrún Helgadóttir “Islandi trollilugu”

Ot’ssa tupsununnu, kui halearmaspõnevõpetlik lugu :) Aitäh, Britt Suits, et seda raamatut tutvustasid! Nii tore lasteraamat!

Katke raamatu algusest: “Isa jutustab Islandi elanikest. Aga mitte ainult inimestest, kes elavad majades, vaid ka haldjarahvast küngaste all ja trollidest mägedes. Teiste maade lood on teistsugused.”