Urmas Nemvalts “Laura, Martin ja metsavana maailm”

Kingiks saadud raamat, mis trügis lugemisjärjekorras ettepoole :) Tegu on Tallinna Keskraamatukogu välja antud raamatuga, mille said Tallinna koolide esimeste klasside lapsed sel sügisel. Tore, et raamatukogu julges riskida ja tellis koomiksiraamatu. Ilus, värviline, õpetlik. Kohati liig näpuganäitavalt õpetlik, aga selle eest topelt soe ja värviline. Paralleelmaailmad, loodushoid ja hirmust ülesaamine. Ja ma juba tean, kellele see raamat edasi sokutada :)

Tanya Landman “Mondays are Murder”

Ega mul erilist isu lastekrimkat lugeda polnud, aga kui ma teemasse uurimist tegin, siis sattus see raamat nimekirjas ette ja kuna mulle eelmine loetud Tanya Landmani raamat (“Buffalo Soldier”) üsna hästi meeldis, siis võtsin proovida.

Kuidagi väga agathachristielik — meeleolult meenutas seda vene filmi, kus Ita Ever miss Marple’it mängis (“Musträstaste saladus”), süžeelt oli pigem sarnasusi raamatuga “Kümme väikest neegrit”.

On üksik saar seal kuskil Šotimaal, saarel on 5 last ja 5 täiskasvanut. Laste vanust ei ole antud, aga nii varateismelised-eelteismelised vast umbes on. Mõrvu on mitu ja need on päris koledad. Miss Marple’i osas on peategelane-minategelane Poppy.

Midagi oli minu jaoks selles raamatus valesti. Raamatu algupool venis ja lõpp võttis otsad liiga kähku kokku. Krimiliin oli täitsa korralik, aga see oli liiga täiskasvanulik. Selles loos ei olnud soojust ega huumorit (iseäranis kui võrrelda mu lastekrimi etaloniga ehk Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lugudega). Lugeda võis, aga edasi ei soovita.

Jurga Vilé, Lina Itagaki “Siberi haiku”

Najaa, eks mul ikka ole hea meel, et graafilisi romaane rohkem eesti keeles ilmub, ja on ka hea meel, et leedu kirjandust ilmub. Raamat ise — ma ei teagi. Jah, olulisel teemal ja raamatu lõpuks harjusin ma ka stiiliga ära, aga mu meelest oli see täiskasvanud lugejale liiga lapsepärane ja lapsele üksi liiga suur pähkel pureda. Aga mine tea, võib-olla ma alahindan tänapäeva lapsi.

Iga Siberi-lugu on omamoodi ja oma traumadega, see lugu siin on antud läbi (eel)teismelise poisi silmade. Mis mulle tegelikult väga meeldis, oli teatud fantaasiataseme sissetoomine, näiteks et vaene isahani Martin käis hingena kirjatuviks ja niisama lohutamas. Ja et mõned sümbolid võivad olla vägagi toeks ka rasketel aegadel (“õunad on Leedumaa”). Ja et enda ja teiste elushoidmiseks on vahel kunstist abi, olgu selleks siis laulukoor või ühine haikude kirjutamine.

Olgugi, et kunstniku käekiri mulle eriti ei istunud, siis soovitan ma seda raamatut ikka.

Eugene Yelchin “Geenius laua all”

Ma ei oska öelda, kui palju see just on lasteraamat, aga ega see millekski muuks vist ka väga hästi ei liigitu. Seega — mälestused lapsepõlvest raudse eesriide taga, suunaga nooremale lugejale. Kuigi mulle tundub, et tegelikult loevad seda raamatut vanemad, vanavanemad, vanavanavanemad, sest neil on mingeid natuke samasuguseid asju mälust võrdluseks võtta. Eh, on ikka nõmedaid aegu siin ilmas olnud.

Leningradis, ühes tavalises kommunalkas elab ühes toas viieliikmeline juudi perekond: isa, ema, kaks poega ja vanaema. Minajutustaja roll on noorimal. Raamatus täpseid aastaarve ei anta, aga üks ajaline pidepunkt on 1974. aasta, mil Mihhail Barõšnikov Ameerikasse jäi. Inimeste ring, kellega Jevgeni raamatus suhtleb, on üsna ahas: balletifanaatikust ema ja luulefanaatikust isa, iluuisutamises tubli vend, kagebešnikust korterinaaber, mõistev vanaema, innustav kunstiõpetaja ja paar kokkupõrget eakaaslastega. Lootus, et kunst (selle laiemas mõttes) ja anne (selle kitsamas mõttes) suudavad igapäevajama talutavamaks teha. Teadmatus tegelikust ajaloost, nii perekondlikust kui laiemalt. Avastused, mis algavad nii süütult ja mis võib-olla seda julmemini lugejat rabavad. 

See ei ole helge lugu. Jah, kohati on sooja huumorit (ja kohati on kibedat huumorit) ja perekonna koosmeel (isegi need väiksed nagelemised kaasa arvatud) ning entusiasm on armas, aga kõik on ikkagi rusu all ja hirmul… 

Raamat on kuidagi katkendlikult kirja saanud. Need osad, mis on, on täitsa mõnusa sõnakasutusega, parasjagu tegevust, inimesi ja meeleolusid edasi andvad, aga vahele jäid nagu mingid täitmata tühikud. Enamjaolt seob Eugene Yelchin need tühikud oma toredate illustratsioonidega ära, niiet järjest lugedes ei pane nagu tähelegi, silma hakkavad siis, kui hakata raamatule takkajärgi mõtlema.

Eugene Yelchin sündis 1956. a Leningradis, 1983. aastast elab USAs. Ta õppis teatrikunstnikuks ning hiljem filmiasjandust, on kirjutanud ja illustreerinud mitmeid lasteraamatuid. Näiteid tema töödest võib leida https://eugeneyelchin.artstation.com/ . Kõige rohkem meeldisid mulle sealt need “Rango” tegelased, aga teised asjad on ka toredad.

Kristi Kangilaski “Suur rüütel”

Selline sisult argine, aga väljenduselt poeetiline nunnukas lasteraamat väikesest poisist, kes elab emaga ja kelle isa on kuskil kaugel.

Raamatuke on hästi lüheldase jutuga ja rikkalike illustratsioonidega. Mu tänasele pilgule need pildid täitsa meeldisid, sobisid looga nii hästi kokku, aga ma tean, et lapsena mulle need pildid poleks meeldinud… Niiet ma ei teagi, kui ausa näoga ma seda raamatut lapsele soovitada saaksin…

Mulle kui raamatukoguhoidjale oli muidugi eriti tore seik, et raamatus käidi ka raamatukogus ja loeti õhtujuttu ja see oli kuidagi nii normaalne :) Aga see raamat oleks olnud nunnukas ka ilma selle seigata, idee ja stiil oli nõnda tugevad, et pisuke muutus tegevustikus poleks muljet muutnud.

Miskipärast tuli mulle meelde üks mu algklasside õpetaja, kellele argiste asjade poeetiline ümberütlemine eriliselt närvidele käis. Niiet ma soovitan seda raamatut eelkõige õpetajatele, silmaringi avardamise mõttes või nii.

Kadri Hinrikus “Elevant”

Kontrolllugemine. Kontrolllugemine ses mõttes, et ma olen kahte Kadri Hinrikuse raamatut lugenud ja kumbki mulle ei meeldinud, mõtlesin, et proovin kolmandat, et kas Hinrikus enda jaoks autorina maha kanda või ikka aegajalt huvi tunda, mida ta kirjutab. Ja sedakorda läks siis sedapidi, et jaa, Kadri Hinrikusele tuleb minu poolt veel võimalusi, sest see “Elevant” oli täitsa hea lasteraamat. Algus oli natuke liig mustvalge ja otse, aga tasapisi tuli pooltoone ja värvikirevust. Olulisi teemasid, mida laps saaks oma peas edasi mõelda, kogunes nii pisikese raamatu kohta täitsa palju. Stiil mulle päris lõpuni küll meeldivaks ei saanud, aga ses oli mingi oma väljapeetus ja iseloom, mida oli täitsa hea lugeda, niiet selle mittemeeldimise ma kannan oma maitsevea arvele. Raamat ei ole roosaninnunännu, aga ei ole ka sünkhallmust, kuigi mõlemaid hetki on siin küll. Õpetussõnu on, aga parasjagu peidetult, seikluslikkust on, sellist argipäevast, aga rõõmsat, muresid on, aga kõige painavamad saavad lahenduse ning pisikestele tuleb tõdemus, et ega elu olegi läbinisti üks lust ja lillepidu… Täitsa soovitan lugeda.

Kätlin Kaldmaa “Lydia”

Ma nagu natuke pelgasin seda raamatut kätte võtta — kõik nii kiidavad, mulle on nii mõnigi Kätlin Kaldmaa raamat vägagi meeldinud, aga on olnud ka pettumusi, päris mitu lihtsalt sellelt pinnalt, et liiga õhukesed väljaanded, ma tunnen end altveetuna, et kena küll, aga raamatuks on sellest mu meelest vähe. Mulje “Lydiast” kõlgub seal vahepeal, et jälle täitsa ilusti kirjutatud, minu maitse jaoks liiga lühike. Aga lasteraamatu mõõdu annab välja, niiet see kord ma ei jorise.

Iga (Eesti) lapse lugemislaualt võiks see raamat läbi käia küll, olgu siis täislugemise või pelgalt piltide vaatamisega. Üks põhjus on muidugi teema, sest Lydia Koidula võiks kaanonivabalt lastele tuttavamaks saada, ja teine on ikkagi see, et no Kaldmaa oskab kirjutada. Ja Jaan Rõõmuse piltidest ei ole ma senini vaimustuses olnud, aga selles raamatus on need kuidagi väga mõnusalt tekstile toeks.

Raamat on saanud igast auhindu, alates valikust kauneimate raamatute hulka ja lõpetades Kulka kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse preemiaga.

Arvo Vallikivi “Ajaprintsess”

Peotäis lühikesi jutukesi. Edgar Valteri suurepäraste illustratsioonidega.

Neid jutukesi annab grupeerida, aga nii mõnedki jutud mahuvad mul mitmesse kategooriasse.

  • On punt absurdijutte või absurdijuttude jutustamise jutte: “Jutuvõimalused”, “Sobromornonte”, “Kassi tantsupidu”, “Araabia ratas”.
  • Unenäolisi, aga samas milleski nii maiseid, fantaasiad: “Televiisorikoletis”, “Sobromornonte”, “Kassi tantsupidu”, “Kuningas ja kärbes”, “Puujalaga päev”, “Märt kuningalossis”, “Seebimullitüdruk”.
  • Jutuks maskeerunud targutused: “Olematus”, “Teadmiste ring”, “Sõrmus”, “Liikumine ja surm”, “Pallimäng”, “Kangete kaotus”.
  • Klassikalisemat sorti kunstmuinasjutud: “Peeglid”, “Ajaprintsess”, “Märt kuningalossis”, “Muinasjutuaeg”, “Sõrmus”, “Pallimäng”, “Kangete kaotus”.
  • Üksi jääb natuke pikem romantiline lugu “Koobas”.

Palju lood mõjuvad nüüd üle lugede palju süngematena, kui mul meeles oli, “Ajaprintsessi” liigitaksin isegi õudukate alla. Ja seda targutamist ma ka nagu ei mäletanud, nüüd lugedes oli see ühtpidi huvitav ja teistpidi tüütu, vahel oli see kuidagi varjatumalt, aga “Kangete kaotuse” lõpus oli küll ohtralt ja otsesõnu. Ma ei mäleta, kuidas ma lapsepõlves absurdijuttudesse suhtusin, aga praegu tuli ette mälupilt, kus ma tundsin jõuetut nördimust, kui täiskasvanu hakkas lapsele vigurjuttu rääkima, tõenäoliselt mõjus lugedes absurd mulle paremini, ega ma muidu seda raamatut korda mitu lugenud oleks. Aga nagu toona nii ka nüüd meeldisid mulle kõige enam kunstmuinasjutud ja see seikluslik “Koobas”, absoluutne lemmik oli siis ja oli ka nüüd “Peeglid”. Ja nüüd märkasin ma paljudes lugudes kasse :)

Karl August Hindrey “Ants oli väikene saunamees”

Nuujah. Kui samal aastal ilmunud Jaigi “Hunt” oli täitsa tore lugemine, siis Hindrey saunamehe lugu polnd pooltki nii hea. Lugu oli küll hoogne ja seikluslik, aga värsid na konarlikud, et võtsid mul tuju ära. Algab lugu: “Ants oli väikene saunamees, saun oli suure metsa sees! Hundid, karud käisid seal, rebane istus katuse peal.” Ants läeb linna abi otsima ja kuigi tal seal linnas on sekeldamist omajagu ja esialgu tundub, et ega noist küll abi ole, siis lõppeks hundid-karud-rebased “üsna kaugelt vaid Antsu sauna näha said”. Rahvasuus on lauluna tekst, kus Ants on aus saunamees ja lõviosa jutust jäetakse rääkimata. Kumb kummast inspiratsiooni on saanud, seda ma ei tea :)

Akira Himekawa “The Legend of Zelda. Twilight Princess” 1.

Mul on raskusi aru saamisega, mis mangad millisele vanusele on, aga autorite (neid kaks ja nad on kahepeale ühe pseudonüümi võtnud) järelsõnast järeldasin, et ju see “Zelda” ikka lasteraamat on.

On fantaasiamaailm, kus on heledam valguse pool ja pimedam videvikumaa. Alguses tutvustatakse seda vastasseisu teket ja videvikuprintsess Zeldat, aga kohe varsti läheb tegevus ükte külakesse, kus on üks võõras — paar aastat tagasi külasse tulnud noormees, noh sellin, kes enam päris poiss ei ole, aga mehemõõtu veel ka välja ei anna. On ta külainimestele igatpidi abiks ja eriti hästi saab tema läbi külalastega. Seda külaeluidülli on siin raamatus päris pikalt. Kuigi aegajalt antakse mõista, et sel noormehel on minevik, siis ilmutab see minevik end servapidi üsna raamatu lõpupoole. Ja siis juhtub midagi hirmsat ja kollid tulevad ja taplus tuleb ja taplus on kole ja mis edasi saab, seda kõike saab lugeda juba järgmistest köidetest. Kas ma seda ka teen, ei ole veel kindel, kuigi joonistamisstiil meeldis mulle väga hästi, selline selge ja nunnukas, lugu oli ka päris huvitav, kuigi natikene segane ja ma tundsin küll, et minust nooremale lugejale mõeldud. Kõige krooniks on siin olemas mu fantaasiamaailma lemmikelukas ehk libahunt :)

Guugel annab teada, see Zelda on miski mäng. Ma ei tea sest miskit, aga mõnele võib see reklaamiks olla.