Tania Del Rio “August XIII ja Kõikenägev Silm”

Mul on tunne, et see raamat on teenimatult tähelepanuta jäänud.

On hotell, mis on paremaid päevi näinud, kaheteistaastane orvuks jäänud August XIII, kellest kunagi täisealiseks saades peaks saama hotelli täieõigusline omanik, aga kes praegu on ühekorraga koristaja, jooksupoisi, remondimehe, teenijatüdruku ja nii edasi ametites, seltsiks saamatu onu Rupert ja tolle verivärske abikaas Annaconda, koduõpetaja härra Friggs ning kokk Bunion. Ja siis ühel päeval hakkab juhtuma. Nõidu ja kaheksajalgu ja hordide kaupa ebaviisakaid külalisi ja mõned ootamatud sõbrad, kõik otsivad mingit Kõikenägevat Silma. Spoiler: raamatu lõpus see ka leitakse.

Jutuvedu on paraja hooga ning meeleolult kummaline segu 19. saj. sentimentaalsest orvuloost, ümbermängitud muinasjuttudest, klassikalisest krimist ja ajaloolisest seiklusloost, on noppeid traditsioonilistest õudus-, tondi-, gootikirjandusest ning lõppu viskab veel aurupunki ka. Kogu juttu seob päris hästi kokku Will Staehle kujundus ja illustratsioonid. Ma ei ole kindel, et need pildid lastele just meeldivad, aga omajagu huvitavad ja iseloomuga on need kindlasti.

Originaalis on raamatu pealkiri “Warren the 13th and the All-Seeing-Eye” ja kiidan tõlkija (Evelin Banhard) leidlikkust, üldiselt kogu raamatu puhul, aga iseäranis julguse eest Warren Augustiga asendada.

Mitte just maailma parim lasteraamat, aga omamoodi ja parasjagu põnev peaks see lugemine olema küll.

Eva Roos “Teistmoodi mööblipood”

Mu meelest on see raamat kõik selle kohta öeldud kiidusõnad kuhjaga ära teeninud. Igati uhke fantaasialend, toredad peategelased, mõnus-muhe-üllatusterohke sõnastus ja väga hästi on see maagilisuse ja reaalelu tasakaalu tempimine välja tulnud. Ja ma ootan nüüd tosinat järjeraamatut :)

Guðrún Helgadóttir “Islandi trollilugu”

Ot’ssa tupsununnu, kui halearmaspõnevõpetlik lugu :) Aitäh, Britt Suits, et seda raamatut tutvustasid! Nii tore lasteraamat!

Katke raamatu algusest: “Isa jutustab Islandi elanikest. Aga mitte ainult inimestest, kes elavad majades, vaid ka haldjarahvast küngaste all ja trollidest mägedes. Teiste maade lood on teistsugused.”

 

Aimée Beekman “Tondinahad”

Raamatu annotatsioon: “Huvitav allegooriline lugu, milles veel kord leiab kinnitust tõsiasi, et töö on teadaolevatest mõnudest kõige suurem mõnu.” Hmm… Huvitav, kas selle lause kirjutaja nuttis või naeris, kui ta seda kirja pani. Ma küll armastan oma tööd, aga see lause kõlab jubedalt. Võiks ju olla kaasakiskuv lugu uutest avastustest ja kohanemisest ja ellujäämisest, aga pigem oli see nihkes ühiskonna mudeldamine, millest liiga suur osa kulus kurtmisele, et inimesed (siin siis tondinahad) on lollid. Igatahes pole mul põrmugi kahju, et ma sain oma lapsepõlve ilma “Tondinahku” lugemata ära elatud. Helvi Tikandi illustratsioonid, mis mind lapsepõlves raamatust eemale hoidsid, ei meeldinud mulle nüüd ka.

Philip Reeve „Larklight”

reevelarklightPhilp Reeve’i „Larklight ehk valgete ämblike kättemaks ehk Saturni rõngasteni ja tagasi: virgutav lugu suurest vaprusest kosmose kaugemas servas” on aurupunk-lastekas/noortekas.

Ääremärkus aurupungist

Aurupunki olen ma kuulnud/lugenud defineeritavat peamiselt:
a) ulmekirjanduse kaudu – aurupunk kui ulme, täpsemalt teadusulme alamžanr, kus sisepõlemismootori, tuumaenergia ja elektroonika asemel on edasi arendatud aurumasinate ja mehhaanika võimalusi;
b) moevoolu kaudu – aurupunk kui 19. sajandi/20. sajandi alguse moest ja gooti subkultuurist mõjutatud korsettidest, torukübaratest, pruuni kõikvõimalikest varjunditest, prillidest ja hammasratastest vaimustuv stiil.

Seetõttu oli kuidagi värskendav ühes inglise kirjanduse loengus kuulata versiooni c) — aurupunk kui kirjandusstiil, mis on edasi arenenud historitsistlikkust voolust (parema puudumisel on laenatud termin arhitektuuriajaloost, ainult et 19. saj. moes olnud gootijäljendused on tänapäeva kirjanduspildis asendunud vikoriaanliku ajajärgu jäljendusega, näitena Sarah Watersi „Osavnäpp”).

Ääremärkus noortekirjandusest

Sattusin just lugema artiklit „Miks täiskasvanud peaksid häbenema, et nad loevad noortekirjandust”. Argumendid olid küllalt veenvalt esitatud, aga kuna ma selle lausega ka peale pikka põhjendamist ikkagi nõus ei ole, siis ma sellele artiklile ka ei viita.

See jagamine, et mis on just noortekirjandus, on kaunis keeruline. Tavakäsitlus ütleb vanusevahemiku 13-17, aga ka raamatuti kõigub see vanus ühele või teisele poole. Eks see määratlus sõltu vist suuresti lugeja kõhutundest ja kirjastuse turundusosakonna otsusest no ja vahel võetakse autori sõnu ka kuulda.

Raamatust endast ka

„Larklight” on hoogne, põnev, toredate karakteritega, hea stiilitajuga kirja pandud fantaasiaküllane lugu, mis segab aurupunki fantasy-ga.

Tegevus toimub 1851. aastal, Briti Impeerium ulatub üle poole Päikesesüsteemi, suur maailmanäitus Londonis on tulemas ja selle taustal võitleb 9-aastane noorsand Art kosmoseämblike vastu oma Kuu-taguse kodu, õe, vanemate ja Briti Impeeriumi eest. Egas kõik kuigi libedalt lähe, aga kus häda, seal abi. Lõppu ära spoilerdades – kõik saavad päästetud, ainult maailmanäituseks ehitatud Kristallpalee leiab õnnetu otsa.

Kiidusõnad lähevad raamatu kujundusele. Tilk tõrva meepotis – š-tähe asemel kaste lugeda oli tüütu.

Raamatumuljeid mujalt:

reevesurelikudPhilip Reeve’il on eesti keeles ilmud veel “Surelikud masinad”, “Kuldseeklid” ja “Põrgulikud leiutised”. Muljeid:

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Johan Egerkrans “Põhjala müütilised olendid”

See raamat on väga ilusate illustratsioonidega lühiülevaade igasugustest mütoloogilistest olevustest. Nii mõnedelgi on Maavallas sugulasi, olgu lähemalt — näkid, metsa-, maja- ja laevavaimud, kodukäijad — või kaugemalt — libahundid, luupainajad, ussikuningad, virvatulukesed –, aga on ka neid, keda siinmail ei tunta, — ennekõike muidugi trollid, aga ka draakonid, kaevandusvaimud, glosonid, Kraken jt.

1. märtsile https://www.daysoftheyear.com/days/2019/03/01/ on sattunud päris mitu toredat tähtpäeva ja see raamat katab nii mõnegi päevateema.

Kanna sinist (Dress in Blue Day) — raamatul on sinised kaaned.

Põrssapäev (Pig Day) — üks peatükk on glosonist. Gloson on olend, kelle olemasolust ma varem ei teadnud ja kelle sarnast eesti mütoloogiast ei leia, see on suur tige emis, kelle lepitamiseks viljalõikuse ajal kolm viljapead ohverdatakse. Ja nüüd ma sain vist aru mõnest asjast, millele Pratchett oma “Orikavanas” vihjas :)

Töötegijate tunnustamise päev (Employee Appreciation Day) — sinna alla kuuluksid need majavaimud ja kotermannid, kes asjadel silma peal hoiavad ja ringi toimetavad, vahel laisku utsitavad ja võõraid eemale peletavad, tasuks olgu igapäevane pudrukauss ja lugupidav suhtumine, muidu võib vaim oma tegemised unarusse jätta või hoopis minema minna.

Hobukaitsepäev (Horse Protection Day) — hobustest on raamatus vähe juttu, aga mainitakse siiski ära, et mõne näki või vetevaimu meelis-ilmumiskuju on hobune ja hobunäkk on teistest pisut suhtlemisaltim, võib sõidutada nii lapsi kui täiskasvanud, kuigi mitte alati sinna, kuhu nood ise oleks tahtnud minna.

Pulmaplaanide pidamise päev (Wedding Planning Day) — ega pulmad ses raamatus eriti jutuks tule, antakse vaid vaikselt mõista, et inimeste ja haldja(trolli/näki/vaimu)rahva paariminemisest tihti head nahka ei tule, mõned erandid muidugi on, ses mõttes, et paar võib omavahel täitsa hästi hakkama saada, aga ega sel inimesel külaühiskonda enam suurt asja pole.

Kompotipäev (Fruit Compote Day) — naah, sellega ei anna siin küll midagi seostada, kui hästi tahta, siis üks kibuvitsamarjadega haldjapilt.

Kompimentide pildumise päev (World Compliment Day) — pisut sarnane tunnustamisega, aga mitte päris. Võib-olla lihtsalt soovitus, et tundmatu rahvaga kohtudes võiks viisakas olla, ehk nad on siis abiks ja vastupidisel juhul on jahiloomad ja/või kodutee äkitselt kaotsis või mingi muu jama tulemas.

Lähen üksi reisile (Plan A Solo Vacation Day) — siit raamatust on ühtteist kõrva taha panna küll, n üksi ujuma minnes löö nuga kaldapiirile või et hoia pisut peenraha taskus valmis, et seda vajadusel kellegi, kes ennast võib-olla ei näitagi, aga ikka õige raja kätte näitab, poetada, või et segadusse sattumise korral tõmba kuub pahupidi selga, lööb mõistuse selgemaks, või noh, see jutt, mis kompimentide päeva kohta käis.

Wõrguvaba päev (Day of Unplugging) — jaa, see raamat jutustab vägagi wõrguvabadest tüüpidest :)

Ja seda viimast päeva — Refired, Not Retired Day — ma ei oskagi hästi tõlkida. Viimase aja keelekasutuses on saanud stampväljendiks “väärikas vananemine”, aga see siin peaks sisaldama ka suure annuse lustlikku ebaväärikust. Kui kõnelda vanusest, siis kõik see otsaga teispoolsuses olev punt on inimesega võrreldes oluliselt pikaealisemad (n saarehaldjas elab seni, kuni elab puu, seega mitusada aastat), aga vanast peast on nad ikka igaüks isemoodi, nagu inimesedki, kes lustlikum (eriti kalduvat sinnapoole trolliemandad), kes eraklikum (eriti üksindust ihkav olevat kaevanduste vaim).

Johan Egerkransi koduleht: https://johan-egerkrans.blogspot.com/

 

Cressida Cowell “Olid kord võlurid”

Häbi on, aga ei tunne, või kuidas see lendlause oligi. Ma ei arva, et mul peaks mingi autori või teose lugemata jätmise pärast piinlik olema, raamatuid on ju nii palju ja valik on nii suur, stiililiselt ja žanriliselt olen ma üsna laialt katsetanud ja terve aasta jooksul ei suutnud ma välja mõelda, mis mu lugemusest siis nii oluliselt puudu on. No muidugi võiks alati lugeda rohkem väärtkirjandust, aga las see jääda, küll jõuab kunagi ka see aeg. Aga ma olen vahel tabanud end mõttelt, et ma võiksin lastekirjandusest rohkem teada. Ja nii see valik siia punkti alla tuli.

Võluripoiss, kes ei oska võluda, ja sõdalasetüdruk, kes juhtumisi oskab. Kui nad kogemata kokku saavad, läheb möll lahti, nii võlurite kui sõdalaste kantsis. Omavaheline nägelemine erinevate maailmavaadete pärast jääb tahaplaanile, kui ilmub ühine vaenlane. Kõik ei lähe lihtsalt kui lepse reega ja mingid otsad jäävad lahti. Ma arvan, et see on päris tore lasteraamat, fantaasiat õhutav ja mõtlema panev, hoogsa tegevustikuga ja reljeefsete karakteritega, omapäraste illustratsioonidega pealekauba.