Chris Riddell “Ada Goot ja Täiskuupidustused”

Neid jõulukingiraamatute pilte on üsna tore vaadata, aga kõige enam köitis mind pilt, mille pani üles Piret Palts. Teisi eestikeelseid Ada Gooti raamatuid ma olen lugenud, see pidustuste oma jäi miskipärast vahele. Jälle: pööraselt palju tegelasi, viiteid kultuuriloole (siin siis maalikunstile, telemaaastikule, filmipärandile ja siiasinna miskit veel, mida ma ära ei tundnud, ehku peale arvan, et muuhulgas ka morrise tantsudele), hooga tegutsemist, palju toredaid detaile ning võrratud illustratsioonid. Lugu oli natuke sirgem, kui teised Ada lood, ja põnevust keriti kuidagi osavamalt, tegelasrohkusega olin ma juba ära harjunud, niiet see oli mu meedlivaim Ada-raamat.

Lauri ja Jaakko Ahonen “Väike pasknäär”

Käisin üle hulga aja lasteosakonnas. Jäi selline toredalt pahura pilguga linnukesega kaanepilt silma. Korraks sisse vaadates sain aru, et koomiks. Võtsin koju. Raamat on väga ilusate piltidega ja koomiksiloo jutustamisele väga hästi kaasaaitavad. Lugu ise on väga sünk ja väga kurb. See lind ei ole pahur, ta on väga hirmunud. Hirmuga hakkamasaamiseks valib ta valed vahendid, aga teeb ta seda talle teadaoleva info alusel… Šokikirjandus lastele?

“Bulgaaria muinasjutte”

Kui lapsepõlvelugemistest rääkida, siis on see vist koht, kus rääkida, et oma kooliaja kasvasin ma üles raamatusõbra paradiisis. Mu ema oli külaraamatukogu juhataja ja raamatukogu asus viietoalises korteris, kus suuremad toad oli raamatukogu jagu ja väiksemad meie elamine. Raamatukogu ja eluruumide vahel lukustatavaid uksi polnud. Lasteoa põrandal oli pikk pehme punane vaip, seal vaibal ma armastasin kõhutada ja raamatuid lugeda. Mul võttis hiljem ikka jupp aega harjuda, et hei, ma tahan öösel kell 2 ühte kindlat raamatut ja ma pean hommikuni ootama, et raamatukokku pääseda.

Ühed mu lemmikud olid rahvaste muinasjutud, no ikka see vana tuntud sari “Saja rahva lood”. “Bulgaaria muinasjutte” kui raamatu pealkiri on mul teistmoodi meeles seetõttu, et meie raamatukogus seda raamatut miskipärast polnud, seda ma pidin mujalt laenutama. Üle lugedes selgus, et ega mul raamatust suurt meeles olnud. Jah, seda ma mäletasin, et seal oli lugu tüdrukust, kel naerdes roose suust pudenes, aga et ta nuttes kullapisaraid valas ja et ta mitte päris peategelane ses loos polnud, seda ma ei mäletanudki.

Niisiis, raamatus on kolm lugu. “Lohemao noorik”, kus see naerurooside ja kullanutuga tüdruk on lohemao tütar, ainult et oma vanemaid näeb ta päris-päris pisikesena ja uuesti alles siis, kui ta on üheksaaastane. Lohemadu solvub oma naise peale, et too lohemao kasuõele saladuse välja lobises, ja läheb minema ning naine läheb teda otsima. Otsing võtab aega, naine käib Tuulel, Kuul ja Päiksel külas, noh isandate endiga ta rääkida ei saa, aga tüüpidel on jutukad mammad, kes küsimusi-vastuseid vahendavad ja abiaineid, mis noorikul kanund kaasat leida aitavad, teele kaasa annavad. Lõpp hea, kõik hea. “Peitusemäng” oli üks veider paarimineku lugu, lapsena võib-olla oli huvitav, aga praegu eriti ei meeldinud. Trummipõrina saatel kosilasi otsiv nõid-kuningatütar ja kalalt-kotkalt-hundilt-rebaselt abi saav julge poiss ja lõpus on pulmad. “Tamburiinimängijas” oli justkui mitu jutulõnga kokku põimitud ja muinasjutt tundus kuidagi tänapäeva hästi sobivat, et kui keegi sellise praegu kunstmuinasjutu pähe välja annaks, siis teemasid, mille kallal kriitikud omi ajusid ragistada saaksid, on üksjagu, olgu selleks siis rahaga ümberkäimise oskus, õppimise kasulikkus/mõttetus, võimalikest juhustest kinnihakkamine, oma õnnele saatuse sepaks olemine, kunsti mõju inimestele, heade sidemete ärakasutamine või miskit muud. Kokkuvõttes olid üsna pikad ja keerukad muinaslood. Kas ma neid ka tänasele lapsele soovitaksin? Eks ikka, jah, just selle keerukuse ja ebatavalise ülesehituse ning selge moraali puudumise tõttu.

Asta Vender ei ole mulle kunagi lasteraamatute illustraatorina meeldinud, aga see raamat oli minu jaoks enamvähem, nii veidrate juttudega vist klassikaliselt ilusad illustratsioonid ei sobikski.

Nüüd lugedes tekkis mul huvi Bulgaaria rahvarõivaste vastu, mõtlesin, et otsin siia jutu juurde mõne pildi, aga läks lappama, järgnevas pildigaleriis on pea poolteistsada joonist. Bulgaaria on üsna suur maa ja piirkondlikud erinevused on üsna tuntavad. Mõnes kohas armastatakse valget, mõnes musta, mõnes punast, mõnes sinist ja mõnes oranži. Mõned piirkonnad on rohkem naabritest mõjutatud ja mõned on täitsa omamoodi, mõnes kohas on Euroopa ühismoe mõju suurem ja mõnes paigas on tänu Türgi lähedusele pisut Idamaa hõngu. Seelikute pikkus on peapõlvest peakannani, triipe on igatpidi ja täitsa triibutuid on ka. Üks asi on ühine — tikkimist nad armastavad hullupööra, olgu särgil, jakil, seelikul, pihikul, põllel või alussärgil, kuskil on ikka rikkalikult tikandeid.

Jätka lugemist

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

Rowling ikka ei ole minu autor. Jah, ma olen läbinud kuus “Harry Potterit” ja polnud väga vigagi, kolmas ja viies osa olid täitsa kabedad, aga rohkem ei ole ma suutnud end lugema sundida. Mul käis aastaid “Surmav igavus”, vabandust, “Surmav valge” raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja lõpuks andsin alla. Olgu siis “Bard Beedle’i lood”. Lugemiselamus on kröömikese positiivsem, kui lihtsat, et jah, see oli loetav, aga mingeid rõõmuhõiskeid mu poolt ei tule. Muinasjutud ise olid täitsa okeid, aga kommentaarid olid mu jaoks liiga näpuga näitavad ja ärapanevad. Küll aga ma tunnustan head tahet, selle raamatu tulu läks Children’s High Level Group heategevusfondile ja küllap mõnel lapsel on nüüd natuke parem, kui ilma selle fondita olnuks.

Eva Roos “Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk”

See ei ole punkti täitmine lihtsalt lasteraamatuga, Eva Roosi “Teistmoodi mööblipoe” esimene osa meeldis mulle täitsa hästi ja ma tahtsin järge lugeda juba siis, kui see kirjutatudki veel polnud.

Minu jaoks läks selle osa algus kuidagi natuke venimisi, aga hetkest, mil Matilda ehk Matu mööblipoodi sisse astus, läks lugu käima, hoogsalt, ootamatute nükete ja mõnusa sõnastusega. Mis mulle eriti meeldisid, olid Matu arutlused nähtamatusest ema ja isaga, see osa oli kuidagi eriti südamlik, helge ja hariv. Võõrsõnu sai kokku mu maitse jaoks sutsu liiga palju — vaene Piru! — aga loo seisukohast oli see päris tore võte. Ja kui mul meeles on, siis ma hakkan edaspidi raamatute liigitamisel kasutama kategooriat “nebuloosne ulme” :) Didaktikat oleks võinud kröömikese vähem olla, aga ehk see paistis ainult mulle nii ja laps-lugejad seda ei märka, sest suuremalt jaolt oli see värvika tegevustiku ja/või värvikate tegelastega ja/või värvikas sõnastuses edasi antud.

Igatahes on mul suured lootused järgmiste osade suhtes :)

Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina”

Saatusesepp jäi pikalt pooleli, sest N/G-ga algavaist maist ei suutnud ma miskit välja valida, alles nüüd, kui aasta lõpp käega katsuda, sähvatas päästev mõte — olgu see lasteraamat Gruusiast.

Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina” on Eugene Ivanovi toredate piltidega juturaamat pisi-pisi-lugejatele. Murbi ja Paliina on koerad, Murbi on suur must valge sabaotsaga ja Paliina väike valge musta sabaotsaga. Nad mängivad päevad läbi koos metsas, puhkavad ja söövad koos ning on muidu sõbrad. Ühel päeval aga tõuseb tüli… Kuidas tülitsejaist jälle sõbrad saavad…

Nunnumeetrilskaalal saab raamat üsnagi kõrged punktid ja nii teksti autori kui kunstniku nimi tasuvad meeldejätmist.

Astrid Lindgren “Kaisa”

Kimbuke lastejutte, mida ma varem ei olnudki lugenud.

Üldmulje on soe ja et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See suur mõistmine, et kui väikesel inimesel on mure, siis see on täitsa tõsine mure, ja kui on lootus, siis see on suur. Pisut üllatavad oli mu jaoks pisikesed looduspiltide tabamised, ma polnud seni seda külge Lindgrenis nagu väga tähele pannudki. Kokku tundusid need lood kuidagi vägaväga vanast ajast olevat, tänapäeva lugejale pigem muinasjutud kui olupildikesed (millena need tõenäoliselt omal ajal mõeldud olid).

Lood üksiti (mäluabiks :) ): “Hakkaja Kaisa” on tragist kuueaastasest ja tema vanaemast ja nende kenast jõuluajast; “Smalandi härjavõitleja” lihavõttepühadeaegne tigeda pulli trall, mille lõpetas seitsmeaastane popsipoiss Kalle; “Kullake” on väike tuhkatriinulugu, et tüdruklaps, kelle ema on haiglas, peab hakkama saama tõredate tädide ja täiesti tüütu täditütrega, ebaõiglane kohtlemine päädib suurima solvanguga, mida üks pisike tüdruklaps suutis välja mõelda; “Natuke Sammelaugustist” on üks tore lugu tulevasest küülikufarmerist; “Elus asi Kalle jaoks” on ühtpidi rõõmus ja teistpidi kurb kassijutt; “Kumb on kangem?” on tobe poisikeste üksteisest ületrumpamise katsete lugu; “Suur õde ja väikevend” kirjeldab suure õe kannatusi väikevennale muinasjutu jutustamisel, sest väikevend norib sõnastuse kallal ja tahab jutustada oma lugu; “Pelle kolib Vabakambrisse” on pisike lugu ähvardusest kolida välikempsu; lõpujutt “Head ööd, härra hulkur!” on jälle üks jõululugu. Aastaring saab täis.

Trace Moroney sari “Minu tunded” ja Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”

Ma olin täis veendumust, et ma tahan lugeda midagi Uus-Meremaast ja/või Uus-Meremaalt. Esiteks on see selline kaugem ja eksootilisem kant, teiseks on mulle need mitteingise ja mitteameerika — päritolumaa siis Kanada, Austraalia, Šoti, Iiri, Nigeeria, India jne — ingliskeelsed autorid ikka kuidagi põnevad ja kuidagi kodusemad ja inimlikumad tundunud ning kolmandaks tahtsin ma veel kord meelde tuletada Witi Ihimaera suurepärast raamatut “Vaalaratsanik”, mis mu meelest hoolimata ühest lapseeas peategelasest ei ole mitte lasteraamat, aga on üli-väga-mega-jne hea lugemine, mida kõigile kangesti soovitada tahaks, eesti keeles Mathura tundlikus ja ilusas tõlkes pealekauba.

Esmapilgul oli valikut väga nadilt, ainult Trace Moroney “Uneaeg”, aga siis ma leidsin, et Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sari, sari “Minu tunded”. See sari on mõeldud üsna nubludele — eelkool või siis esimese klassi juntsud — ja kõneleb pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas positiivseid tundeid jagada ja negatiivseid maandada. Lühidalt, selgelt, lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja übernunnud illustratsioonid (piltide autor on ka Trace Moroney). Tekst on küll kirjatähtedes, aga küllalt suure ja mugava šritiga ning leheküljed on tavapärasest paremast ja vastupidavamast paberist, et peavad ikka päris mitu lappamist vastu. Ma arvan, et kaasaegsele lapsele võiks neist raamatuist olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus” (Koolibri, 18 lk), “Headus” (Koolibri, 18 lk), “Hirm” (Koolibri, 20 lk), “Kadedus” (Koolibri, 18 lk), “Kurbus” (Koolibri, 20 lk), “Pettumus” (Koolibri, 20 lk), “Rõõm” (Koolibri, 20 lk), “Viha” (Koolibri, 20 lk), “Ärevus” (Koolibri, 20 lk), “Üksildus” (Koolibri, 18 lk), sarja tõlkijad on olnud üsna vaheldumisi Mari-Ly Tiitsmaa ja Kadri Haljamaa. Kõige rõõmsam raamat oli muidugi “Rõõm”, aga vulkaaniteemaga läks kõige paremini kokku “Viha” :)

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Mu esimene mõte peale raamatu lõpetamist oli — Buffy. Ainult et see Buffy on Cassidy — kaheteistaastane ja mitte vampiiritapja, vaid kummitustekütt. Oma kummitustenägemise võime saab ta üsna ootamatult ning hiljem saab ta ka teada, et ta pole ainus omasugune. Kui Buffyl oli oma isiklik mittetapmisele kuuluv vampiir, siis Cassidyl on oma sõber-vaim Jacob.

Raamatu valisin, sest a) Victoria Schwab (ma ammuilma ootan “Võlukunsti tumedama poole” kolmandat osa eesti keeles) ja b) Edinburgh. Ma olen korra Edinburghis käinud ja ma armusin sellesse linna :) Kummitustuuril ma küll ei käinud, aga selle linna ajalugu ja lugusid õhkub vist igast tänavakivist ja majaseinast.

Minu üllatuseks on Schwab ameeriklanna. Ma ei olnud sellele varem tähelepanu pööranud ning mu meelest ta kirjutab kuidagi euroopalikult. Ka selles raamatus mulle meeldis see osa, kui otsaga Šotimaale jõuti, oluliselt rohkem — see mõnus šoti kõnepruuk –, aga kuna tegu on raamatusarjaga, kus veel mööda erinevaid linnu kondama hakatakse, siis see algusotsa venimine oli mõistetav ja oli minu jaoks vähem tüütu, kui oli “Harry Potteri” sissejuhatus.

Üks seos Harry Potteriga veel — kui peategelane käis kohvikus, kus Rowling Harry Potterit kirjutas, siis mina sattusin poekesse, kus müüdi maagia- ja/või esoteerikakraami (taro kaarte ja kristalle ja nahkhiirekujukesi jne jne ning muuhulgas ka valitult raamatuid, ma sain sealt ühe oma lemmik-koomiksitest — Gordon Rennie ja Emma Beeby “Robbie Burns: Witch Hunter” ), mille uksel oli silt “Siin poes ei ole J. K. Rowling kunagi käinud”.

See eelnev jutt ei tähenda, et ma Harry Potteri lugusid ei hindaks või nende lugude austajaid alahindaks, lihtsalt ma ei ole lausvaimustuses… Ja kui keegi on padufänn, siis on see ju ainult tore :) Ja see, et Schwab oma peategelase Potteri-fänniks kirjutas, on ka tore.

“Vaimude linna” juurde tagasi tulles. Selle loo sihtrühm on vast 10-14-aastased, aga seda ei ole piinlik ka vanemast peast lugeda ning asisemad nooremad saavad ka raamatu loetud. Lugu jookseb kenasti ja mu meelest oskab Schwab üsna hästi stiiliga mängida ning sõnade täpse valikuga vajalikku meeleolu luua. Ja ma arvan, et see raamat on huviga loetav ka siis, kui Eginburgh ei juhtu just lugeja lemmiklinn olema.

Sümpaatne on ka see, et luues skeptikust isa, kes otsib ajalugu ja teaduslikku seletust, ning romantikust ema, kes tahab kummitustesse uskuda ja otsib tuge legendidest ja rahvajuttudest, tegelaskujud ja pannes need kaks harmooniliselt koostööd tegema, toob Schwab sisse idee, et eriarvamused ei pea tingimata olema takistused, vaid võivad olla ka üksteist täiendavad erinevad viisid maailma nägemiseks.

Ja killuke huumorit ei tule kunagi ühele raamatule kahjuks :) Ja kui keegi varem muljetas, et see lugu võiks täitsa kenasti tele- või kinolinal mõjuda, siis ma olen selle kirjutajaga nõus, et kui järgida raamatut ja mitte hakata liiga palju oma peaga mõtlema, siis võib sest täitsa tore linateos saada.