Juhan Jaik “Hunt”

Neljakümnendad olid Eestis raamatute ilmumise koha pealt üsna õnnetud. Nimetusi ilmus vähe ja ega neljakümnendatest sinna kirjanduslukku ka eriti miskit jäänud…

Aga miskit ju ikka ilmus ka, n 1942. aastal Juhan Jaigi pikk lasteluuletus “Hunt”.

Ra-rat-tat-taa–ta-rat-tat-taa rütmilis-riimiline lugulaul tahab alul pisut sisseelamist, aga üsna varsti hakkab see rütm ja riim täitsa mõnusalt tööle (umbes nagu Dahlbergi “Väike Mai”) ja sisu muutub järjest ogaramaks (hunt, kes küla sigu-lambaid-veiseid jne murdmas käib, saab sõbraks karjapoiss Jussiga, ja… no edaspidi on juttu nii taimetoidust kui jalgrattasõidust, sehkendamistest-rehkendamistest rääkimata),  niiet lausa lust on lugeda.

Raamat on võrgus täitsa saadaval: https://galerii.kirmus.ee/grafo/raamat.php?id=322

 

Karah Sutton “A Wolf for a Spell”

Hei, kõik, kel on lugemata selle aasta punkt 13 (tuntud muinasjutu uusversioon) või kes muidu armastavad muinasjuttude ümbermängimisi, piisava inglise keele oskuse korral kaaluge kindlasti selle hundiloo ettevõtmist!

Ma olen igasuguseid muinasjuttude ümberjutustamisi ikka omajagu lugenud (ja enamalt jaolt on need mulle meeldinud), aga see oli midagi erilist. Vähemalt praegu, vahetult peale raamatu lõpetamist, olen ma vaimustuses.

See raamat on üsna rahvusvaheline projekt: autor Karah Sutton jagab end Ameerika ja Uus-Meremaa vahel, illustraator Pauliina Hannuniemi on pärit Soomest ning muinasjuttude algupära on Venemaalt.

See, et muinasjuttude algupära on Venemaalt, on juba esimene asi, mis muudab selle raamatu eripäraseks. Kohtume halli hundiga (siin jutus on tal nimks Zima), nõid Baba Yagaga (koos oma kanajalgadel tarekesega), loos on koguni kaks orvutüdrukut (Nadya ja Katerina), on olemas Ivan ja tsaar ja tulilind. Taustal külarahvas ja metsaelanikud. Mis mulle hullupööra meeldis, oli meeldetuletus, et paljud tegelased vene muinasjuttudes pole üheselt halvad või head, vaid käituvad nii, nagu nad hetkel paremaks peavad. Ka mets ei ole halb või hea, vaid ta lihtsalt on ja temas on nii ande kui lõkse. Teine väga armas liin, küll natuke ninnunännu, aga siia juttu hästi sobivalt, oli hundi kohanemine inimestega. See teise saabastesse astumine tema motiivide mõistmiseks oli ootamatu ja huvitav. Oluline on ka see, et igale tegelasele oli juurde kirjutatud oma minevik ja motiivid ja neid avatakse tasapisi loo käigus ja nõnda, et see ei muutu koormavaks, vaid autor asetab lihtsalt pusletüki või paar õiges kohas suurema pildi mõistmiseks lauale. Vene muinasjuttude hõngust oli minu meelest väga hästi edasi antud ning muudatused nutikad ja sobivad ning täiesti oma isikupärase joonega. 

Määratletud on see küll lasteraamatuna, aga mu meelest sobib igale vanusele.

Ray Bradbury “Halloweenipuu”

Ma ei ole just kuigi tihti rahul kirjastajatepoolsete raamatu-tutvustustekstidega, aga selle raamatu puhul tahan kiita, et jaa, täitsa hästi kirjutatud ja nii sobiv.

Ray Bradbury noorteromaan «Halloweenipuu» (The Halloween Tree; 1972) on klassikule iseloomulikult õudusfantaasia, mõtteline edasiarendus või paralleelteos romaanile «Vist on kuri tulekul» (ek. 1999). Halloweeniõhtul kommijahile suundunud kaheksa poissi avastavad, et kõikvõimas deemon surnute vallast on ühe nende sõbra ootamatult röövinud. Läbi erinevate ajastute ja kultuuride tema jälgi ajades ja teda päästa üritades avastavad nad halloweeni-püha mütoloogilisi juuri ja algupära ning õpivad tundma, kuidas surmahirm, viirastused ja tondid on kujundanud inimtsivilisatsiooni ajalugu. Raamatu põhjal valminud täispika animafilmi stsenaariumi eest võitis Bradbury 1994. aastal Emmy auhinna. 2020. aasta suvel tuli uudis, et Warner Brothers kavatseb teose põhjal filmi teha.

Mis sinna ikka lisada. Bradbury laused on ilusad, jutujätk põnev ja meeleolude loomises on Bradbury meister. “Halloweenipuu” on mu meelest nooremale lugejale kui oli “Vist on kuri tulekul“, sest viimase puhul ma ei tundnud, et ma lugemiseks sutsu liiga vana olen, aga “Halloweenipuu” puhul tundsin küll. Et liiga pedagoogiliseks ja konstrueerituks jäi mu jaoks, aga ma arvan, et peategelaste vanuses (11-12-aastased) oleks see üks hiiglama vahva ning avastuste- ja emotsiooniderohke lugemine.

Kel halloweeni-teema painama jääb, siis Raul Sulbi järelsõnas on edasilugemisviiteid küllaga.

Mõned muljetelingid: Liine Toomse Tallinna Keskraamatukogu lehel, Karl Martin Sinijärv Rahvusraamatukogu lehel, Loterii blogis, Raamatulaeka blogis, Triinu raamatublogis.   

Chris Riddell “Ada Goot ja Täiskuupidustused”

Neid jõulukingiraamatute pilte on üsna tore vaadata, aga kõige enam köitis mind pilt, mille pani üles Piret Palts. Teisi eestikeelseid Ada Gooti raamatuid ma olen lugenud, see pidustuste oma jäi miskipärast vahele. Jälle: pööraselt palju tegelasi, viiteid kultuuriloole (siin siis maalikunstile, telemaaastikule, filmipärandile ja siiasinna miskit veel, mida ma ära ei tundnud, ehku peale arvan, et muuhulgas ka morrise tantsudele), hooga tegutsemist, palju toredaid detaile ning võrratud illustratsioonid. Lugu oli natuke sirgem, kui teised Ada lood, ja põnevust keriti kuidagi osavamalt, tegelasrohkusega olin ma juba ära harjunud, niiet see oli mu meedlivaim Ada-raamat.

Lauri ja Jaakko Ahonen “Väike pasknäär”

Käisin üle hulga aja lasteosakonnas. Jäi selline toredalt pahura pilguga linnukesega kaanepilt silma. Korraks sisse vaadates sain aru, et koomiks. Võtsin koju. Raamat on väga ilusate piltidega ja koomiksiloo jutustamisele väga hästi kaasaaitavad. Lugu ise on väga sünk ja väga kurb. See lind ei ole pahur, ta on väga hirmunud. Hirmuga hakkamasaamiseks valib ta valed vahendid, aga teeb ta seda talle teadaoleva info alusel… Šokikirjandus lastele?

“Bulgaaria muinasjutte”

Kui lapsepõlvelugemistest rääkida, siis on see vist koht, kus rääkida, et oma kooliaja kasvasin ma üles raamatusõbra paradiisis. Mu ema oli külaraamatukogu juhataja ja raamatukogu asus viietoalises korteris, kus suuremad toad oli raamatukogu jagu ja väiksemad meie elamine. Raamatukogu ja eluruumide vahel lukustatavaid uksi polnud. Lasteoa põrandal oli pikk pehme punane vaip, seal vaibal ma armastasin kõhutada ja raamatuid lugeda. Mul võttis hiljem ikka jupp aega harjuda, et hei, ma tahan öösel kell 2 ühte kindlat raamatut ja ma pean hommikuni ootama, et raamatukokku pääseda.

Ühed mu lemmikud olid rahvaste muinasjutud, no ikka see vana tuntud sari “Saja rahva lood”. “Bulgaaria muinasjutte” kui raamatu pealkiri on mul teistmoodi meeles seetõttu, et meie raamatukogus seda raamatut miskipärast polnud, seda ma pidin mujalt laenutama. Üle lugedes selgus, et ega mul raamatust suurt meeles olnud. Jah, seda ma mäletasin, et seal oli lugu tüdrukust, kel naerdes roose suust pudenes, aga et ta nuttes kullapisaraid valas ja et ta mitte päris peategelane ses loos polnud, seda ma ei mäletanudki.

Niisiis, raamatus on kolm lugu. “Lohemao noorik”, kus see naerurooside ja kullanutuga tüdruk on lohemao tütar, ainult et oma vanemaid näeb ta päris-päris pisikesena ja uuesti alles siis, kui ta on üheksaaastane. Lohemadu solvub oma naise peale, et too lohemao kasuõele saladuse välja lobises, ja läheb minema ning naine läheb teda otsima. Otsing võtab aega, naine käib Tuulel, Kuul ja Päiksel külas, noh isandate endiga ta rääkida ei saa, aga tüüpidel on jutukad mammad, kes küsimusi-vastuseid vahendavad ja abiaineid, mis noorikul kanund kaasat leida aitavad, teele kaasa annavad. Lõpp hea, kõik hea. “Peitusemäng” oli üks veider paarimineku lugu, lapsena võib-olla oli huvitav, aga praegu eriti ei meeldinud. Trummipõrina saatel kosilasi otsiv nõid-kuningatütar ja kalalt-kotkalt-hundilt-rebaselt abi saav julge poiss ja lõpus on pulmad. “Tamburiinimängijas” oli justkui mitu jutulõnga kokku põimitud ja muinasjutt tundus kuidagi tänapäeva hästi sobivat, et kui keegi sellise praegu kunstmuinasjutu pähe välja annaks, siis teemasid, mille kallal kriitikud omi ajusid ragistada saaksid, on üksjagu, olgu selleks siis rahaga ümberkäimise oskus, õppimise kasulikkus/mõttetus, võimalikest juhustest kinnihakkamine, oma õnnele saatuse sepaks olemine, kunsti mõju inimestele, heade sidemete ärakasutamine või miskit muud. Kokkuvõttes olid üsna pikad ja keerukad muinaslood. Kas ma neid ka tänasele lapsele soovitaksin? Eks ikka, jah, just selle keerukuse ja ebatavalise ülesehituse ning selge moraali puudumise tõttu.

Asta Vender ei ole mulle kunagi lasteraamatute illustraatorina meeldinud, aga see raamat oli minu jaoks enamvähem, nii veidrate juttudega vist klassikaliselt ilusad illustratsioonid ei sobikski.

Nüüd lugedes tekkis mul huvi Bulgaaria rahvarõivaste vastu, mõtlesin, et otsin siia jutu juurde mõne pildi, aga läks lappama, järgnevas pildigaleriis on pea poolteistsada joonist. Bulgaaria on üsna suur maa ja piirkondlikud erinevused on üsna tuntavad. Mõnes kohas armastatakse valget, mõnes musta, mõnes punast, mõnes sinist ja mõnes oranži. Mõned piirkonnad on rohkem naabritest mõjutatud ja mõned on täitsa omamoodi, mõnes kohas on Euroopa ühismoe mõju suurem ja mõnes paigas on tänu Türgi lähedusele pisut Idamaa hõngu. Seelikute pikkus on peapõlvest peakannani, triipe on igatpidi ja täitsa triibutuid on ka. Üks asi on ühine — tikkimist nad armastavad hullupööra, olgu särgil, jakil, seelikul, pihikul, põllel või alussärgil, kuskil on ikka rikkalikult tikandeid.

Jätka lugemist

J. K. Rowling “Bard Beedle’i lood”

Rowling ikka ei ole minu autor. Jah, ma olen läbinud kuus “Harry Potterit” ja polnud väga vigagi, kolmas ja viies osa olid täitsa kabedad, aga rohkem ei ole ma suutnud end lugema sundida. Mul käis aastaid “Surmav igavus”, vabandust, “Surmav valge” raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja raamatukogust koju ja kodust raamatukokku ja lõpuks andsin alla. Olgu siis “Bard Beedle’i lood”. Lugemiselamus on kröömikese positiivsem, kui lihtsat, et jah, see oli loetav, aga mingeid rõõmuhõiskeid mu poolt ei tule. Muinasjutud ise olid täitsa okeid, aga kommentaarid olid mu jaoks liiga näpuga näitavad ja ärapanevad. Küll aga ma tunnustan head tahet, selle raamatu tulu läks Children’s High Level Group heategevusfondile ja küllap mõnel lapsel on nüüd natuke parem, kui ilma selle fondita olnuks.

Eva Roos “Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk”

See ei ole punkti täitmine lihtsalt lasteraamatuga, Eva Roosi “Teistmoodi mööblipoe” esimene osa meeldis mulle täitsa hästi ja ma tahtsin järge lugeda juba siis, kui see kirjutatudki veel polnud.

Minu jaoks läks selle osa algus kuidagi natuke venimisi, aga hetkest, mil Matilda ehk Matu mööblipoodi sisse astus, läks lugu käima, hoogsalt, ootamatute nükete ja mõnusa sõnastusega. Mis mulle eriti meeldisid, olid Matu arutlused nähtamatusest ema ja isaga, see osa oli kuidagi eriti südamlik, helge ja hariv. Võõrsõnu sai kokku mu maitse jaoks sutsu liiga palju — vaene Piru! — aga loo seisukohast oli see päris tore võte. Ja kui mul meeles on, siis ma hakkan edaspidi raamatute liigitamisel kasutama kategooriat “nebuloosne ulme” :) Didaktikat oleks võinud kröömikese vähem olla, aga ehk see paistis ainult mulle nii ja laps-lugejad seda ei märka, sest suuremalt jaolt oli see värvika tegevustiku ja/või värvikate tegelastega ja/või värvikas sõnastuses edasi antud.

Igatahes on mul suured lootused järgmiste osade suhtes :)

Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina”

Saatusesepp jäi pikalt pooleli, sest N/G-ga algavaist maist ei suutnud ma miskit välja valida, alles nüüd, kui aasta lõpp käega katsuda, sähvatas päästev mõte — olgu see lasteraamat Gruusiast.

Olesja Tavadze “Murbi ja Paliina” on Eugene Ivanovi toredate piltidega juturaamat pisi-pisi-lugejatele. Murbi ja Paliina on koerad, Murbi on suur must valge sabaotsaga ja Paliina väike valge musta sabaotsaga. Nad mängivad päevad läbi koos metsas, puhkavad ja söövad koos ning on muidu sõbrad. Ühel päeval aga tõuseb tüli… Kuidas tülitsejaist jälle sõbrad saavad…

Nunnumeetrilskaalal saab raamat üsnagi kõrged punktid ja nii teksti autori kui kunstniku nimi tasuvad meeldejätmist.