Asko Künnap “Minu riik”

Asko Künnapi luule on minu jaoks romantiline, mänguline, müstiline, irooniline, hämar, sünk, seosetihe, üllatav ja ilus. Piisavalt paljusõnaline, et ette antud teemasse sisse minna, ja piisavalt vähesõnaline, et luuletustest oma fantaasiatega edasi minna. Künnap võib võtta ette terve maailma või üheainsa väikse toa ja teha sellest imeriigi, helgema või sarkastilisema ja mõnikord mõlemat korraga ning lasta neil riikidel siis raamatulehekülgedelt kaugemale asuda. On omaette võimas, kuidas ta fantastilised pildid tabavad reaalsust ning realistlikud sõnavalikud turgutavad fantaasiailmu. Hämmatavalt täpselt tajub ta mu jaoks Lõuna-Eesti olemust, neid luuletusi on vähe, aga need on kuidagi nii õiged. Tema armastusluuletustes on romantikat just mulle sobival määral. Ma ei tea, mis kana Künnapil kirikuga kitkuda on, aga ju siis on, mõned norrabläkimehed käiksid ilmselt kõrvadel, et mõni luuletus laulusõnadeks saada. Kui olla kuulnud, kuidas Künnap räägib või oma luuletusi loeb, siis see rütm ja häälekõla tulevad raamatuisse kaasa. Raamatutes annavad luuletustele oma lisadimensiooni kujundus ja illustratsioonid, mis stiililiselt ei ole võib-olla just minu maitse, aga mis mind tegelikult alati ikkagi võluvad ja oma maailma sisse tõmbavad ja alati raamatuga nii imehästi kokku kõlavad. Teistes luulekogudes vast vähem, aga siin on küllalt seda ainest, mis annaksid tahtmise korral selle kogu ka gooti subkultuuri alla panna, st siin on olemas mitmed aspektid, mis mind ka gootikute juures veetlevad.

Üks möödundsügisene pooletunnine intervjuu:

Ryszard Krynicki “Keda ei ole” ja Tadeusz Dabrowski “Te Deum”

Otsuse, et siia punkti alla tuleb luulet, tegin ma juba jaanuaris, aga et siia tulevad poolakad, sai selgeks eile, kui ma raamatukogust järjekorraga viimase Lindepuu raamatu sain.

Hendrik Lindepuu on omaette fenomen. Ta on aastaid tõlkinud poola keelest seda, mida ta tahab tõlkida, ta on oma tõlgitu väljaandmiseks teinud oma kirjastuse. Selles, et väärtkirjanduse väikekirjastus vee peal püsib, on natu-natuke Kulka ja Poola saatkonna abi, aga suuremalt jaolt on see ikka Hendrik Lindepuu enda teene, kuna esiteks on ta väga hea tõlkija ning teiseks on tal kirjanduse osas väga hea maitse, nii on ta leidnud oma kirjastuse raamatutele hulgaliselt püsilugejaid, muuhulgas ka neid, kelt aastalõputi lugemissoovitusi küsitakse. Ma ise püsilugeja ei ole, aga nipet-näpet olen Lindepuu asju ikka vaadanud. Ja alati on hea olnud.

Polnud ka see kord erand.

Ryszard Krynicki (s 1943) luulekogu “Keda ei ole” on puhtalt Lindepuu oma maitse järgi kokku pandud ja see oli mu jaoks üks väga tore kogu. On natuke pikemaid ja hargnevaid ja mõtisklevamaid luuletusi, aga enamjaolt on värsid lühikesed, täpsed, väikese vimkaga ja kuigi võivad üsna valusalt mingile hingevalupunktile osutada, siis kuidagi elujaatavad.

Ka Tadeusz Dabrowski (s 1979) kogu “Te Deum” on Lindepuu omal valikul mitmest kogust kokku pannud. See kogu mind nii hästi kõnetada ei suutnud. Ju ma olen ikka liialt väikse silmaringiga ja liialt pagan, igatahes neid saatesõnas välja toodud religioosseid kihte ma eriti ei tabanud, armastuse ja luule kihte vast küll. Ja ootamatult tihti nii noore luuletaja kohta sattus luulekogus ette sõna “surm”.

Kujundusest ka. Päris mitu aastat on Lindepuu kirjastuse kaanekujunduse eest hoolitsenud Matthias Sildnik. Kui mulle üldiselt minimalistlikud kaanekujundused eriti ei meeldi, siis siin ma arvan küll, et tegu on väga õnnestunud kujundusega, see Poola lipuvärvide kasutus on kuidagi värske ja selge. Kõik kaaned on natukene erinevad, aga läbivalt ühtses stiilis ja Lindepuu raamatud on kaugelt äratuntavad.

Lugege poolakaid!

Jürgen Rooste “Kõik tänavanurkade muusikud”

Mis on luule? Kes on tänavanurkade muusikud? Mis saab pärast Päikese loojumist porilompi? Kas Smaug on ärganud? Kuhu peita oma sisemine hiir? Mis toimub püssirohujuuretasandil? Kesse karja koju kärgiks? Mes sääl kodo om? Mida teha või tegemata jätta tõniselaupäeval? Mis juhtub laupäevaõhtuses Tartus? Aga argipäeviti ja -öiti Taanilinnas? Kelle silmist otsida kirikindakirju? Kas kaelkirjakpiiga läheb lage värvima? Mida tähendab vabadus? Kes kellega noris? Mis särab tekstitihnikus? Mida riputada Facebooki? Kas elu on lill?

Vastuseid neile ja paljudele teistele küsimustele võib otsida ja leida Jürgen Rooste uuest luulekogust “Kõik tänavanurkade muusikud”.

Kirjatüki stiil on näpatud Loterii blogist.

2013, ilmus Lugemissoovituse blogis

 

Jürgen Rooste “Vana hiire laulud”

Jürgen Rooste kogude lugemiselamused on mul kuidagi valsitaktis: 1; 2; 3; 1; 2; 3 ehk mõh?; ahah; ouau!; mõh?; ahah; ouau! “Vana hiire laulude” lugemine läks sinna “ahah” kategooriasse.

Selles luulekogus on päris palju: ehedat emotsiooni, toredaid keele- ja mõttekujundeid, ootamatud võrdlusi ja teraseid tähelepanekuid, sotsiaalkriitilist pilku ja endassevaatamist, armastuse hellust ja argielu räsi. Aga midagi on nagu puudu… või üle… või… võib-olla on see lihtsalt teemade ja stiilide eklektilisus, mis mind segama jäi. Mõned näited teemadest ja stiilidest:

Algab luulekogu koolikiusamisteemalise poeemiga:

/ see ongi see et kui ma nüüd
näen siukest kiusajat
jobu siis ma löön vastu
ja löön nii palju et ta enam
ei tõuseks — ja see ei tee mu olemist paremaks
see ei tee midagi paremaks / (lk. 13)

Vahele iroonilist-satiirilist ühiskonnapeegeldust:

/ hommikuti õgime end
täis me kaerahelbeid
õhtul läeme valima
õigeid eesti helmeid / (lk. 16)

Sekka arutlusi luuletajaks olemise rollist:

/ ma tean
valetan end hulluks luuletajaks
alkohoolikuks geeniuseks bukowskiks
valetan nii hästi
et jään ise uskuma
olen rollis veel öiti ja
hommikuti

siiski kui mu etendus ammu
lavalt maha on võetud / (lk. 51)

Ja lõppeks nunnud kiisusalmid:

/ kass käib üle minu
ma olen talle üks
muhe küngas mis

aeg-ajalt üles tõuseb
ja süüa
paneb

ja kurgu alt kratsib
säält kus on see arm
millel karvad ei kasva / (lk. 56,57)

Mis sinna luulekogusse veel mahtus, saab igaüks huvi korral ise lugeda.

2016, ilmus Lugemissoovituste blogis

Amanda Lovelace “The Princess Saves Herself in This One”

Luule. Esmapilgul tundub liiga otse ja enter, aga lähemalt vaadates on teemad ja emotsioonid ja sõnum ja vormimängud. Otsetõlkena kõlaksid suurem jagu eesti keeles liiga lihtsatena, aga võib-olla tuleb see sellest, et erinevates keeltes on sõnadel natuke erinev kaal ja tähendusväli. Kui võrdlusi otsida, siis Rupi Kaur on natuke samasugune — suhteliselt sarnane teemade ring ning inglise keeles täitsa toredad luuletused võivad eesti keeles kõlada tühjana.

Ma ei ole kindel, aga mulle on jäänud mulje, et ingliskeelsel raamatuturul on luulekogudel tavaks olla kuidagi programmiline või temaatiline, eesti luules mahub ühte luulekogusse teemasid ja fookuseid nagu rohkem. Selle luulekogu märksõna võiks olla “võimestamine”. On poeetilise mina kogemused — õnnetu lapsepõlv, vägivaldne suhe, lähedase surm — , mis tekitavad kas äratundmist või kaastunnet, on helgemalt poolelt armumine ja lootus ning lõpupoole ka päris otsesõnune julgustus leida oma tee, võimalused ja õnn.

Luulekogu on saanud palju tunnustust, just emotsionaalse usutavuse ja feministliku külje tõttu, aga ka palju kriitikat, põhimure on vast see, et luuletused on liiga otseütlevad ja mõjuvad vahel pigem tsitaatidena. Mu jaoks on õigus mõlemal poolel, mu meelest üksikud luuletused ei kanna just väga mitut mõtet korraga, aga emotsionaalne laetus on enamasti olemas.

Kui ma kusagil kirjutasin, et ma luulekogust luuletusi loen tavaliselt mitte järjest, vaid kuidas juhtub ja millisest kohast juhtub, siis see läks algusest lõppu ja vist sobis niimoodi selle raamatuga tõesti rohkem.

Karl-Christoph Rebane “Artokraatia”

Kummaline luulekogu. Mõnes mõttes kokkuvõte raamatukogu uue eesti luule riiulist: on mõned tipud (olgu, tegelikult on häid eesti luuletajaid oluliselt rohkem kui siin kogus häid luuletusi, aga mõte on vast tabatav), on hulka korralikku keskmist (et luuletustesse jagub kas head mõtet, uudset ja tabavat kujundit, emotsionaalset laengut või vormitäpsust, aga kõiki nelja ühte luuletusse kuidagi ei jõua) ja on paras ports suht saasta. Mis mind võlus, oli see, et siin oli see värskus, mis teeb debüütkogud toredaks, ja siin kogus oli mitmeid ootamatusi või erroreid, mis panid luuletusi üle lugema. Vähetähtis pole ka see, et ma sain mitme koha peal südamest naerda. Et ma ei saa väita, et see oli hea kogu, aga minu jaoks mõnusalt teistmoodi ja lustlik luulekogu.

Katke luuletusest “Tema”:

Ta on tüdruk kelle
energeetilisest väljast võiks luua elektrijaama.
Ma ei tea kuidas ta kõike teeb
ning ma vist ei saagi aru saama.
Noh, laulab nagu kuulaksid
Marie Antoinette’i kujulisi helivõnkeid läbi oma kõrvade.

Ühe teise luuletuse pealkiri:

“Kuradile see pealkiri, mine, tee, ole, anna endast parim. Ja “mis-siis-kui” vormile ära isegi mõtle. Usu mind, millegagi saad ikka hakkama!”

Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud”

Just siis, kui ma otsustasin, et aitab, ei mingit riimluulet enam, antagu mulle ainult vabavärssi, sattus mu kätte Vahur Afanasjevi “Hõbehundi laulud”, milles on ainult riimilist luulet. Afanasjev suutis taastada usu, et riimluulet on ka tänapäeval võimalik kirjutada huvitavalt ja värskelt ja nii, et see ei mõju piinlikuna.

Ega see kogu end mulle kohe kätte ei andnud, lugesin ühtpidi ja teistpidi ja jätsin natukeseks seisma ja lugesin jupiti üle ja mingil hetkel siis tuli täitsa tugevalt tunne, et jaa — hea, huvitav, südamesseminev ja kindlasti ka aastate pärast üha uusi mõtteid kaasa mõtlema panev ja lugemisnaudingut pakkuv luulekogu. On nukrust ja on helgeid hetki, on iseendas sudimist ja on laiemat pilku, on värskeid avastusi ja on kummardust kirjandusloole, on sõnaleide ja on kogu läbivad motiivid.

Raamatule ei tule sugugi kahjuks, et see on hästi kujundatud. Hundipilt kaanel annab kaugelt teada: “Me oleme ühte verd, sina ja mina,” illustratsioonid viivad mõtteid ja võimalusi edasi.

Ilus asi. Nii sisult kui vormilt. Parim Afanasjevi raamat nende hulgast, mida ma lugema olen sattunud (olgu, “Tünsamäe tigu” oli ka täitsa hea, aga need hundilaulud meeldivad mulle praegu rohkem).

Luulenäited https://luuleleid.wordpress.com/tag/vahur-afanasjev/

Jaan Kross “Maailma avastamine”

Raamat, mille eest hakatakse tõenäoliselt kujundusauhindu saama — kõrgem ja sihvakam formaat, tüpograafiaga mängimine, läbimõeldud ja stiilne kujundus –, aga mis paneb raamatukoguhoidjaid vaikselt ohkama, sest ebastandardset formaati on üsna tülikas riiulil pidada.

Raamatus on tegelikult üksainuke pikemat sorti viieosaline poeem, mis on ka varem ilmunud, näiteks kogus “Voog ja kolmpii”. Selle esimene osa, “Kõik inimesed on sündinud Genuas…” meeldis mulle üsna hästi. Tõenäoliselt oleks nooremana rohkem meeldinud, sest selle luuletusega kaasaminemine eeldab teatud hurraa-optimismi, sest mõneti on see mu meelest ülemlaul inimvaimu otsingutele, loovusele, uudishimule ja rännata-tahtmisele, praegu segab mind näiteks arusaamine, et uudishimu on tore seni, kuni kass ellu jääb, ning teadmine, et Kolumbuse-päeva peavad mitmed põlisameeriklased mitteametlikuks leinapäevaks. Teised osad tunduvad veel rohkem ajalised, aga ka neis on endiselt ilusaid või mõtlemapanevaid hetki, n “väsimatu rohi on tedremunakirjut sosinat täis”, “minu ea jooksul on teadmise helesinine liilia kasvanud”, “on olemas rattad, koormaks kaks halli kaalikapoolt”.

Lugemist ja/või ülelugemist tasub see raamat küll.

Maailma avastamine

 

Kolumbus oli kangru poeg
Genua linnast pärit

1

KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

Kõikide isad
on kummargil kangaspuude kohal
kudumas kangast
lastele jätkata

Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha

Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks

Ja kõik asuvad teele
sest kõik peavad asuma teele
Karavellidega
galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega
fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
venedega süstadega džonkidega butradega kanuudega
praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega aurikutega
õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-
plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega
ja vöö vahele pistetud hõlmadega
ning avastavad uue maailma

Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma

Teel
peab ta vaigistama nurinad
ja lämmatama vastuhakud
iseeneses iseenese vastu
sest tuhat kätt kisub teda
tagasi

Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS

Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi
uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

Sest kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale

Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata

Ja kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Krafinna “Kasse täis linn”

Nagu viimati loetud Ehingi: armastus ja omamütoloogia ja hinge pealt ära. Sarnaselt Ehiniga ma mõistuse tasandil väga hästi ei adunud, mis parasjagu käsil, aga seeeest emotsioonid said siit kogust oma osa kätte. Kui Ehini kogu pani pildiga mängima, siis see kogu äratas mus sahtlipoeedi:

.

 

Sinised saapad ja kassiküüntest räsitud tagi
kolm meetrit salli ja kaksteist meetrit seelikut
puudega enam ei räägi ja imesid enam ei oota
Varesekraaksatus Tartu tolmusel tänaval
lööb hinge lahti    Päev ja öö lähevad segi
Sina lehvitad ületulevast ja tunamullust kätt
üle Emajõe ja Raekoja platsi    Kadakalõhna on
ühtäkki kõik kohad täis    Veri tuletab end meelde
Murrab läbi    Kätteõpitud trikkidest mööda    Uute
hommikuteni    Siin- või sealpool klaasseina
Kuu kui punane käpik soos    Hundiulg kutsub koju
Tähed jooksevad paberile pakku    Mjäuh

Kristiina Ehin “Aga armastusel on metsalinnu süda”

Tartu Linnaraamatukogu tegi oma laenutuste edetabeleid eelmise aasta kohta viies kategoorias ja ma valisin sealt luuleraamatute kohta käiva.

Ma olen vist natuke imelik. Mulle meeldivad debüüdid, neis on mu meelest värskust ja õhinat. Hilisemates kogudes on küll rohkem küpsust ja meisterlikkust, aga mõnikord näib mulle, et luuletajad kaotavad vanemaks saades selle õhina ja sära kuskile ära. See ei kehti kõigi ja isegi enamiku kohta mitte, aga see vast kümnendik on mu jaoks ka juba päris palju. Kristiina Ehini debüütkogu mulle meeldis. Aga iga järgnev kogu läheb must sammukese kaugemale, et ilus ja kena ja puha, aga ma ei taba enam hästi ära, et millest ja milleks. Siin “Metsalinnus” on üsna ohtralt riimluulet, mida ma hästi ei talu. Ja vabavärss lihtsalt ei haagi. Ühe reaga olen ma nõus küll: “Kes tapab unistusi upub raudselt…”, aga ülejäänu oli lihtsalt sõnade lugemine. Kahju. See millest ja milleks on siin kogus vist armastusest ja omamütoloogiast ja hinge pealt ära, aga emotsioonid mulle see kord lugedes väga pärale ei jõudnud. Võib-olla mu jaoks veel see Ehini aeg ja mõistmine tuleb, kas mõnes teise koguga või sedasama paarikümne aasta pärast üle lugedes, võib-olla…

Aga ma sain raamatuga teistmoodi lustida ja siin on mu esimesed katsetused raamatufotograafia alal: