Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud”

Just siis, kui ma otsustasin, et aitab, ei mingit riimluulet enam, antagu mulle ainult vabavärssi, sattus mu kätte Vahur Afanasjevi “Hõbehundi laulud”, milles on ainult riimilist luulet. Afanasjev suutis taastada usu, et riimluulet on ka tänapäeval võimalik kirjutada huvitavalt ja värskelt ja nii, et see ei mõju piinlikuna.

Ega see kogu end mulle kohe kätte ei andnud, lugesin ühtpidi ja teistpidi ja jätsin natukeseks seisma ja lugesin jupiti üle ja mingil hetkel siis tuli täitsa tugevalt tunne, et jaa — hea, huvitav, südamesseminev ja kindlasti ka aastate pärast üha uusi mõtteid kaasa mõtlema panev ja lugemisnaudingut pakkuv luulekogu. On nukrust ja on helgeid hetki, on iseendas sudimist ja on laiemat pilku, on värskeid avastusi ja on kummardust kirjandusloole, on sõnaleide ja on kogu läbivad motiivid.

Raamatule ei tule sugugi kahjuks, et see on hästi kujundatud. Hundipilt kaanel annab kaugelt teada: “Me oleme ühte verd, sina ja mina,” illustratsioonid viivad mõtteid ja võimalusi edasi.

Ilus asi. Nii sisult kui vormilt. Parim Afanasjevi raamat nende hulgast, mida ma lugema olen sattunud (olgu, “Tünsamäe tigu” oli ka täitsa hea, aga need hundilaulud meeldivad mulle praegu rohkem).

Luulenäited https://luuleleid.wordpress.com/tag/vahur-afanasjev/

Jaan Kross “Maailma avastamine”

Raamat, mille eest hakatakse tõenäoliselt kujundusauhindu saama — kõrgem ja sihvakam formaat, tüpograafiaga mängimine, läbimõeldud ja stiilne kujundus –, aga mis paneb raamatukoguhoidjaid vaikselt ohkama, sest ebastandardset formaati on üsna tülikas riiulil pidada.

Raamatus on tegelikult üksainuke pikemat sorti viieosaline poeem, mis on ka varem ilmunud, näiteks kogus “Voog ja kolmpii”. Selle esimene osa, “Kõik inimesed on sündinud Genuas…” meeldis mulle üsna hästi. Tõenäoliselt oleks nooremana rohkem meeldinud, sest selle luuletusega kaasaminemine eeldab teatud hurraa-optimismi, sest mõneti on see mu meelest ülemlaul inimvaimu otsingutele, loovusele, uudishimule ja rännata-tahtmisele, praegu segab mind näiteks arusaamine, et uudishimu on tore seni, kuni kass ellu jääb, ning teadmine, et Kolumbuse-päeva peavad mitmed põlisameeriklased mitteametlikuks leinapäevaks. Teised osad tunduvad veel rohkem ajalised, aga ka neis on endiselt ilusaid või mõtlemapanevaid hetki, n “väsimatu rohi on tedremunakirjut sosinat täis”, “minu ea jooksul on teadmise helesinine liilia kasvanud”, “on olemas rattad, koormaks kaks halli kaalikapoolt”.

Lugemist ja/või ülelugemist tasub see raamat küll.

Maailma avastamine

 

Kolumbus oli kangru poeg
Genua linnast pärit

1

KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

Kõikide isad
on kummargil kangaspuude kohal
kudumas kangast
lastele jätkata

Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha

Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks

Ja kõik asuvad teele
sest kõik peavad asuma teele
Karavellidega
galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega
fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
venedega süstadega džonkidega butradega kanuudega
praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega aurikutega
õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-
plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega
ja vöö vahele pistetud hõlmadega
ning avastavad uue maailma

Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma

Teel
peab ta vaigistama nurinad
ja lämmatama vastuhakud
iseeneses iseenese vastu
sest tuhat kätt kisub teda
tagasi

Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS

Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi
uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

Sest kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale

Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata

Ja kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Krafinna “Kasse täis linn”

Nagu viimati loetud Ehingi: armastus ja omamütoloogia ja hinge pealt ära. Sarnaselt Ehiniga ma mõistuse tasandil väga hästi ei adunud, mis parasjagu käsil, aga seeeest emotsioonid said siit kogust oma osa kätte. Kui Ehini kogu pani pildiga mängima, siis see kogu äratas mus sahtlipoeedi:

.

 

Sinised saapad ja kassiküüntest räsitud tagi
kolm meetrit salli ja kaksteist meetrit seelikut
puudega enam ei räägi ja imesid enam ei oota
Varesekraaksatus Tartu tolmusel tänaval
lööb hinge lahti    Päev ja öö lähevad segi
Sina lehvitad ületulevast ja tunamullust kätt
üle Emajõe ja Raekoja platsi    Kadakalõhna on
ühtäkki kõik kohad täis    Veri tuletab end meelde
Murrab läbi    Kätteõpitud trikkidest mööda    Uute
hommikuteni    Siin- või sealpool klaasseina
Kuu kui punane käpik soos    Hundiulg kutsub koju
Tähed jooksevad paberile pakku    Mjäuh

Kristiina Ehin “Aga armastusel on metsalinnu süda”

Tartu Linnaraamatukogu tegi oma laenutuste edetabeleid eelmise aasta kohta viies kategoorias ja ma valisin sealt luuleraamatute kohta käiva.

Ma olen vist natuke imelik. Mulle meeldivad debüüdid, neis on mu meelest värskust ja õhinat. Hilisemates kogudes on küll rohkem küpsust ja meisterlikkust, aga mõnikord näib mulle, et luuletajad kaotavad vanemaks saades selle õhina ja sära kuskile ära. See ei kehti kõigi ja isegi enamiku kohta mitte, aga see vast kümnendik on mu jaoks ka juba päris palju. Kristiina Ehini debüütkogu mulle meeldis. Aga iga järgnev kogu läheb must sammukese kaugemale, et ilus ja kena ja puha, aga ma ei taba enam hästi ära, et millest ja milleks. Siin “Metsalinnus” on üsna ohtralt riimluulet, mida ma hästi ei talu. Ja vabavärss lihtsalt ei haagi. Ühe reaga olen ma nõus küll: “Kes tapab unistusi upub raudselt…”, aga ülejäänu oli lihtsalt sõnade lugemine. Kahju. See millest ja milleks on siin kogus vist armastusest ja omamütoloogiast ja hinge pealt ära, aga emotsioonid mulle see kord lugedes väga pärale ei jõudnud. Võib-olla mu jaoks veel see Ehini aeg ja mõistmine tuleb, kas mõnes teise koguga või sedasama paarikümne aasta pärast üle lugedes, võib-olla…

Aga ma sain raamatuga teistmoodi lustida ja siin on mu esimesed katsetused raamatufotograafia alal:

Kristiine Kikas “sees”

Valgevalge raamat. Ei autorit, ei pealkirja, vaid sissepressitud muster.

Esimene vasikas. Mitte aia taha minemise mõttes, vaid, et debüüt, üsna tüüpiline debüüt — veidi ebakindel ja hajevil ja nunnu, täis maailma avastamise rõõmu ja paineid, mingid eripärad on juba näha, aga selgust, mis iseloomuga loom sest kasvab, veel pole, ühtpidi natuke eklektiline ja teisalt on motiivide korduvkasutusi. Aga autor on ära õppinud mõned väga toredad nõksud, kuidas sõnadest luuletus kokku saab.

puude all seistes võsud
kasvavad peast

murdlained paremal
vasakul heliseb

inglise seriaal
me pühapäevadele taustaks

maalitud tapeet
õied kooldu aiatoolid

vaatemängu ootel reas
all õunapuude seisan

väädid võrsumas peast
mõned neist löövad õitsele

Kui keegi siin mõnda aega tagasi kurtis, et kaasaegsetes luuletustes pole punkte-komasid, siis siin on suurepärane näide, miks need vahel ära jäetakse, et lugeja saab ise mõelda, kas õied on tapeedil või õues ning kas kooldus on õied või aiatool :) Siit sammuke edasi on mõelda, kas tapeet on tapeet või taust või hoopis veel midagi muud ning kui oluline see siis selle väätide kasvamise jaoks lõppeks on…

Soovitan siia valgevalgesse raamatusse sisse vaadata küll, silmata siitsealt ja erinevatesse sõnapiltidesse ka pisut pikemalt sisse vaadata, mõni vast ikka on, mis südames kaasa helisema hakkab. Ja kui ei hakkagi, siis raamat on piisavalt pisike, et lihtsalt uudishimu pärast ja ajakaole mõtlemata need mõned hetked selle luulekogu seltsis veeta.

Liisi Ojamaa “Ajalaulud”

Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin ja tahtsin kirjanikku kallistada

Nojah, nutsin, sest kurb, nutsin, sest ilus, naersin, sest ilus, naersin, sest valus. Kallistama ma eriti inimesi ei kipu ja praegu on juba hilja ka, aga kunagi aegu tagasi ma sain talle ära öelda, et ta luuletused on mulle korda läinud. Kui ma oleks siis ta juurde kallistamisjutuga läinud, ma arvan, et ta oleks selle ära talunud, tal oli vist üldse suht suur taluvusaste inimeste kummaliste käitumiste suhtes, ta nagu osanuks näha sügavale inimeste sisse ja aru saada põhjustest, ka neist, mida endalegi ei tunnistata.

Ega ma kõigest aru saa, millest ta just kirjutab, aga sõnad on ritta säetud nii, et lummavad. See rütm ja sõnatunnetus. Ja mõtted, mis sõnade taga. Osad ta luuletused on pealtnäha nii lihtsad, aga seal taga on nii paljut ning iga lugeja saab sinna ühtteist veel juurdegi mõelda, kui ka algtõuge tabamatuks jääb, siis võimalused tühjad kohad oma fantaasiaga täita on avatud ning nõnda kõnelevad need luuletused erinevate inimestega tõenäoliselt vägagi erinevatel tasanditel, et toon on paigas, aga rõhud lisab lugeja…

Kaherealised katked pooltosinast luuletusest:

***

On jälle kewad. Jälle sama kewad.
Nahk õhuke & meeled ripakil.

***

Meri laulab, nagu ikka,
otse naha all.

***

Sa oled, Sa lihtsalt oled
nagu kiwide kohal tuul

***

korrax toetab & terwitab
tema sealt teiselt poolt.

***

Lootus on pilkaselt pime.
Ma loodaxin ikka veel.

***

Elame mööda.
Elame yle.

***

Raamatukogu raamatus on veel väike proosalisa “amarok.doc”, mida poest ostes luulekogu juures polnud. Sama oli ka “Jõega asfaldi all”. Need docid mõjusid mulle kuidagi eriti valusalt, kirjutada ma neist ei mõista…

Charles Bukowski “On Cats”

See raamat tahaks pisut seedimist, et sest korralikult kirjutada, aga teades ennast, on suur tõenäosus, et kui edasi lükata, siis ma ei kirjutagi midagi.

Charles Bukowski kassidest. Peamiselt luulena, aga on ka mõtteteri ja proosakatkeid, kirjutatud erinevatel aegadel ja pärast tema surma kogumikuks kokku korjatud. Kes iganes selle mõtte peale tuli, olgu ta tänatud! Kokkuseadmise töö tegi ära Abel Debritto, Linda Lee Bukowski valitud on raamatut illustreerivad kassifotod, olgu siis kassid Bukowskiga või ilma.

Bukowski on ikka Bukowski, see, kuidas ta elu näeb ja sellest kirjutab, on kuidagi halastamatult aus ja mülklik, aga kokkuvõttes on see kogumik kuidagi hellem ja õrnem kui muu tema looming, mida ma lugema olen juhtunud. Hea on teada, et tal oli miskit-keskit austada ja kalliks pidada läbi elu — kassid!

Neid kasse on siin kogumikus palju, mõned uhkete portreedena, mõned möödaminnes visandatud, mõned kodused ja mõned tuttavad, mõned võõrad ja mõned vilksti silmanurgast mällu kinni püütud. Igaühel oma roll, täitmaks siis kogu luuletust iseendaga või olla detail muud mõtet kandvas teoses või olla kunstiline kujund või olla arhetüüp. Manx tundub olevat lemmik, aga tähelepanu jagub teistelegi. Mingid motiivid lähevad kordusesse või taasasutusse, aga las olla, lugeja võib ju mõttes siis oma valiku teha, milline sõnastus oli õnnestunuim.

Nurrrr!

Ja aitäh Irinale, kes mind selle raamatuni juhatas!

Ja lõppu üks ninnunännu aaww pilt Bukowskist ja kassist:

Villu Tamme “Tuvi oli tihane”

Punkmuusika on mulle alati natuke närvidele käinud (olgu, Vennaskond on suur erand, Vennaskonda ma arrmasstann, aga see pole ka puhta punk), aga punkluule on mulle noores eas üsna oluline olnud. Seal on seda, mida tänapäeval nimetatakse uussiiruseks ja mis tegelt on maskideta aus väljendus, võib-olla veidi konarlik, aga tühja sest, emotsioonid loevad, olgu need argielu, ühiskondlike nähtuste või isiklikemate teemade kohta. Valu, äng ja rõõm on tugevad ja mulle lugejana läks see kirjapandu korda, isegi kui teemad kuigi hingelähedased polnud, mingi taust ja see teistmoodi, kõnekeelne haakuv sõnastus ning mõttepiiride avardamine oli see, mis köitis. Mul oli kohutavalt hea meel, kui üheksakümnendate alul ilmusid nii mõnedki punkluulekogud ja kui keegi kunagi mulle jõuludeks “Tagasi prügimäele” kinkis, olin ma rõõmsalt üllatunud, et mu kirjandusmaitse ära tabati.

Villu Tamme on olnud päris hea eesti pungi käilakuju, kuigi ta ise vahel sest rollist vist tüdimust tunneb, on ta paljudele see võrdluspilt — et lahe tüüp, kes mängib pilli, joonistab, luuletab, teab palju ja märkab asju, muretseb ja väljendab seda aeg-ajalt häälekalt, suudab alternatiivid tavakodanikele mõistetavaks teha ja jääb ikka iseendaks, kusjuures perfektsus pole oluline, oluline on muu. See peegeldub ka selles nüüd juba üle veerandsajandi tagasi ilmud luulekogus. Suures osas on see ülelugemine nostalgialaks, aga luuletusi, mis ka tänases päevas kõneleksid, on päris mitmeid. Siia panen kirja selle, mida ma tol ajal vahel sünnipäevakaartidele kirjutasin:

Kuniks elul on antud veel olla

Kuniks on sinu sõnades tera
Kuniks on sinu mõtetes tuum
Seniks olla võid siin sinu päralt
On päike ja maailmaruum

Kuniks minevik varjata suudab
Mida tulevik endaga toob
Seniks inimkond elab ja loodab
Ja ilusaid unelmaid loob

Kuniks päike veel valgustab päeva
Kuniks öös kumab kollane kuu
Seniks süda veel lööb silmad näevad
Ja rõõm tirib kõrvuni suu

Kuniks elul on antud veel olla
Kuniks ööle veel järgnemas päev
Tee ruttu ja ela – võibolla
enam homset su silmad ei näe

Vadi vestab raamatust siin

(:)kivisildnik „See õige luuleõpik”

„Ajutreening on aju treenimseks vajalik.
Ilma ajuta saab elada, aga ajuga on lõbusam.”
lk. 29

untitledNiisiis õpik. Luuleõpik. Ajutreening nii neile, kes tahavad luulet lugeda, kui neile, kes tahavad luulet kirjutada. Kes otsivad pigem lõbusat lugemist, neile soovitan võtta raamat ja lüüa see suvalises kohas lahti, lugeda peatükk, võtta järgmine suvaline peatükk, ja siis järgmine suvaline peatükk – mina nii alustasin ja sain jupp aega omaette naerda turtsuda. Kes tahavad sest raamatust teadmisi taga otsida, neile ma soovitan raamatut lugeda ilusti algusest lõpuni – huumor läheb küll kohati kaotsi, aga tarkuseterad hakkavad seda paremini silma.

Selleks, et luuletada ja/või luulet lugeda, on vaja teada, mis see luule üldse on. „Luuletamine on mõtestatud tegevus” lk. 99, „Luule on kodeeritud tekst” lk. 251, siia ritta sobib veel Aare Pilve lause „Luule on tihendatud tekst”. Luuletuse aluseks on luuleõpiku sõnul kujund ja kompositsioon. (:)kivisildnik viitab raamatus ühtelugu, et kujundist on rohkem juttu raamatus „(:)õpetaja ütles”, aga lühidalt: “kujund on pilt / mis tähendab enamat / kui see mis pildil paistab” lk. 223 ja “kujund on luuletuse kõige ägedam koht” lk. 136. Kompositsioon – mina lugesin välja, et igal luuletusel peaks olema algus, keskpaik ja lõpp.  „Valmista luuletusele fikseeritud algus, arenda teema välja, loo rutiin ja murra see rutiin kujundiga. Nii tehakse.” lk. 115. Tempotunnetus ja detailinägemine on ka abiks oskused.

luuletoimetus204Raamatut läbib punase niidina soovitus või koguni käsk: „Loe!”, lk. 21 – 22 on olemas kohustusliku kirjanduse nimekiri. Lihtsalt lugemisest jääb väheks, hea oleks ka loetut analüüsida. Otsesed juhised luule analüüsiks on lk. 138 – 142. ja 240 – 241. Toimetaja töö on oluline. Hea, kui luuletaja suudab seda ise teha, aga kui ei, siis oleks hea, kui luuletus leiaks toimetaja enne trükkiminekut. Muidu võib juhtuda nii nagu kõrvaloleval pildil.

Suure osa jutuga olen ma nõus. Eriarvamus seisneb peamiselt selles, et ma annaks siiski ka eluõiguse nn hingeväljavalamisluulele. Ja kuigi Kivisildnik ütleb sõprade-tuttavate kiituse kohta: „Ema ütles, et sa oled andekas. See on ema töö, aga kui ema ei tööta Kultuurkapitalis, siis on sellest vähe abi.” lk. 43, siis eks võivad needki luuletused tänulikke lugejaid leida. Ühtpidi mõjub (:)kivisildniku seisukoht “Mina tean, kuidas asjad peavad olema” pelutavalt enesekindlana, aga teisalt, kui ma kuulen (:)kivisildnikku kritiseeritavat, et kuidas ta söandab sellise õpetaja positsiooni võtta, siis tahaks ma nähvata, et tehku ise ja tehku paremini.

28. aprillil (2016) käis meie raamatukogu kirjanduskohvikus (:)kivisildniku “Sellest õigest luuleõpikust” kõnelemas keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Osati rääkis ta seda, mida ma isegi ses raamatus üles leidsin, aga palju paremas sõnastuses. Mida Hennoste juurde tõi ja millest ma muidu ise aru ei saanud, oli selle luuleõpiku sidumine 20. sajandi avangardiga ja erinevate voolude manifestidega ning tõdemus, et kaasaaegset luulet ei saa analüüsida samade mallide alusel, kui analüüsitakse 19. sajandi luulet. Kompositsiooni asemel või kõrvale tõi ta juurde termini “pinge” (mis tekib n esmapilgul mittekokkukuuluvatest asjadest). Eraldi rääkis Hennoste keelest — keel kui masin, mida saab vajaduse järgi muuta ja oma tahte järgi seadistada.

kivisildnikwikisMiks (:)kivildnik selle raamatu kirjutas? Üks võimalik vastusevariant: „Kaastunne armetute olendite vastu, koos tahtega aidata. Vahel aitan ka” lk. 70. Või otsida vastust Pille-Riin Larmi intervjuust (:)kivisildnikuga Sirbis. Või oodata (:)kivisildniku järgmise raamatu, mille kohta ta kirjanduskohvikus ka veksli välja andis, ilmumist ja vaadata, mis seal uut või senisele toeks on.

Luuleõpikust on rääkinud Peeter Helme Vikerraadios, kirjutanud Margit Peterson oma blogis, Joel Sang Keeles ja Kirjanduses. Raamatust “Õpetaja ütles” on kirjutanud Mihkel Kunnus Vikerkaares ja Annika Rebane selles blogis.

(:)kivisildniku pilt on pärit siit.
Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Sveta Grigorjeva “american beauty”

Sveta Grigorjeva kirjutab Sveta Grigorjevast. Kuivõrd on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, sarnane sellele Sveta Grigorjevaga, kes kirjutab Sveta Grigorjevast, ei ole päris täpselt aru saada. Tundub, et üsna, aga mitte päris. Küllap annaks raamatu pealkiri mingi lisavihje või võtme selle küsimuse lahtimuukimiseks, aga nii palju see raamat nüüd mulle ka ei meeldinud, et ma selle peale ühte vana Ameerikamaa filmi viitsiks vaatama hakata. Igatahes on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, eestivene päritolu vabakutseline koreograaf, tantsija ja luuletaja, suhtes eesti geeniusest joodikluuletajaga. Vahel jaurab see kirjutav Sveta Grigorjeva selle kirjutatava Sveta Grigorjeva elust ja olust niisama ja kohati on seda lugeda huvitav ja kohati tüütu, aga vahel saab Sveta Grigorjeva millelegi olulisele pihta ka, ja samamoodi, see oluline võib olla väljendatud väga tabavalt või mõnikord mitte nii väga. Mis see oluline on ja millised need tabavad kohad on, eks see ole muidugi lugeja silmades. Aga lugeda soovitan küll, sest ma arvan, et siin luulekogus on küll päris erinevatele lugejatele seda miskit, mida tabada.