Mul oli siia punkti alla nii palju Plaane ja Mõtteid, aga kuu saab äkiste kohe läbi ja Plaanid ja Mõtted istuvad ikka kuskil nurgalauas ja vaidlevad, et mihuke neist see kõikse toredam on. Tulemus — minek luuleriiuli juurde ja esimene silmajääv kogu, mis tingimustele vastab.
Näppujäänu oli ok, et ei ole mu meelest väga hea, aga piinatuna ma end ka ei tundnud. Emotsioonid olid olemas, aga sõnastused oleks võinud veidi settinumad olla, kuigi täitsa kenasid ümberütlemisi ja väljendeid sattus ka vahele. Vabavärss oli ses kogus kuidagi parem ja loomulikum, riimid olid vahel sellised kistumakanti. Tunnustan katsetamisjulgust (n tsükkel “Lumi”) ja tahet mure luulesse valada (olgu selleks lein või argimured). Tulemus — no oleks võinud olla parem … aga ma usun, et oma lugeja see kogu siiski leiab.
Kõige sügavama mulje jättis mulle lk 18-19 olev luuletus “Ootus”.
Ja aasta viimaseks lugemiseks jääb päiksekaantega rikkaliku kujundusmänguga luulekogu. Minu maitse perra on seda mängu parasjagu, aga kõikse toredam on, et sel luulel on ka sisu, millega mängida. Jälle üks retk Künnapi ulma ja reaalia piirilt mõlemas suunas tehtud märkmetele. Ja jälle tuleb see tal mu meelest hästi välja, ma kadusin mõlemasse metsa täitsa ära :) Ja aegu, millesse kaduda, on siin raamatus ka.
Kaplinskilt oleks valida paljut — et mida üle lugeda ja mõned asjad on mul lugemata ka. Aga kuna mul on pooleli mitu eriti lohisevate lausetega raamatut, siis hindasin seekord lühidust ja võtsin selle haikukogu. Loodust ja ilma ja argihetki ja igavikulisi tõdemusi. Osad haikud puudutasid sügavamalt, osad pigem pinnapealselt. Ma mäletan, et ma olen seda kogu varem lugenud, osad emotsioonid tundusid tuttavad, mõne luuletuse puhul oli tunne, et see on ajaga paremaks läinud, mõni oli küll ka ajaga mu jaoks tähendust kaotanud. Kokkuvõttes tasakaalus. Kui see kogu on lugemata, siis soovitan. Teksti on vähe, aga mõtteid palju. Kujundus on ka täitsa kena.
Minu jaoks oli see ühe hobiluuletaja täitsa atsakas luulekogu.
Nõndaks. Noore mehe debüütkogu. Väljast roosa, nagu viieaastase plika barbiunistus või vanaema vannituba. Sees noore mehe vingumised. Ojaa, mõned luuletused tekitasid ju äratundmist ka, aga kokkuvõttes – oli siis seda nüüd vaja? Autorile kindlasti, aga lugejale? Ei, halb ei olnud, aga mul oli tunne, et ma olen kõike seda juba lugenud, natu teises sõnastuses küll, aga põhimõtteliselt … ei midagi uut ja värsket ega üllatavat. Ja oma vanuse lisandudes on mul tüüpilistele noore mehe virinatele juba natuke raske kaasa elada ka. Aga nooremale lugejale võib-olla kannatab see „Alaska” täitsa lugeda ja võib-olla isegi meeldib ja võib-olla on avastuslik … Niiet vastus eelnevale küsimusele — no vast ikka on lugejaid ka, kellele seda luulekogu vaja on, lihtsalt mulle ei ole. Kirjastus reklaamib luulekogu kui humoorikat, ma ühe huumori poole kalduva luuletuse isegi leidsin :)
See on üks isevärki raamat. Kui võtta seda luulekoguna, siis need luuletused ei ole mu meelest kuigi head, aga kui võtta, et need on lilledele-lindudele-loomadele-roomajatele pühendatud palved või meditatsioonid ning pigem saatetekstid imeilusatele joonistustele kui iseseisvad teosed, siis on tulemus täitsa kena. Ukraina loodusest annab see raamat pisut aimu ja kutsub ka huvi tundma, et mille kõigega see Ukraina kultuurikeskus Tallinnas veel tegeleb.
Hirve luule mulle meeldib. Iseäranis need viimased kogud, sest nagu ta ise on öelnud, sai ta vormi kammitsast lahti, aga see lugejatele mingite salapäraste killukeste jagamine on alles. Ma olen kindel, et on neid, kes hindavad just neid varasemaid kindlas vomis-riimis asju rohkem, aga tegelt pole palju vahet, sest see sisu on tal läbi aastate ikka suhteliselt sama — mingi keskkond, selles kogus (minu jaoks) äratuntavalt Tartu, äraigatsus ja rännuteed, mõtteretked ja imeks kirjeldatud argihetked, see keegi, kes on kusagil lähemal või kaugemal, kellele armusõnu sosistada. Ühesõnaga — Suur Romantik, ühteaegu lootusrikas ja melanhoolne, ühteaegu sügav ja väikese muigega, ühteaegu isiklik ja üldistav ning omamoodi õhustiku ja mängureeglitega.
Kirjastus annab teada:
Ses raamatus on 36 luuletust, mis pealkirjastatud numbritega. Enamasti autorist endast, kaetud saavad hetked lapsepõlvest, noorusest ja täiseast, iseäranis täiseast, äramärkimist leiavad autori naine ja lapsed (tütar ja poeg), isa ja vanaisa ja oli nagu mõni suguvõsalane veel kuskil.
Ma olen siin kunagi juba maininud, et mu meelest ei ole eesti luuletajad selliseid kontseptuaalseid — ühele ideele või motiivile pühendatud — luulekogusid just üleliia palju avaldanud. Krafinna “Kohtu tänava vares” on tore näide sellest, midagi sellist meie luulemaastikul on ikka olemas ka. Luulekogus on läbivalt see Kohtu tänava vares, kes vaatab ja vaatleb ilma ja inimesi ja muid pudulojuseid, otsib, leiab, kaotab ja otsib jälle oma kohta, on erinevates luuletustes nii subjekt, objekt kui metafoor. Mulle meeldis, kuidas luuletused on kogus paigutatud: vasakul pool on suurelt pealkiri ja/või luuletuse esimene rida ning paremal pool luuletus. See andis lugemisele mingi hoopis teistsuguse rütmi ja nõksu. Ja mulle meeldisid luuletused muidu ka. Nii Krafinnal kui tema loodud Kohtu tänava varesel on terav pilk märkamaks nii üksikasju kui mingeid üldisi hoovuseid ning detailid võivad vahel ollagi vaid (kuigi toredad) detailid, aga vahel võivad need detailid viidata hoopis mingile suuremale probleemile, nähtusele või tõdemusele. Kõike seoseid ma muidugi ära ei tabanud, aga ühtteist enda meelest küll. Ja samas — eks need luuletused ole ka mu meelest nõnda kirjutatud, et tõlgendamisvabadus on lugejal üsna suur. Tehke siis üks tiir Kohtu tänava varesega ja vaadake, mida ta teile kõneleb. Eks ta kõnele igaühega pisut erinevalt ja ka erinevatel aegadel pisut erinevalt; mul oli see kogu ülelugemisel ja näiteks varasemast ma jürikolgilikke remiksi hetki nagu ei mäletanudki märkavat. Lõppu jäi mind täna painama, et huvitav, kas see Saaremaa vares on mingil olemuslikul kombel teistsugune kui mandrivares oleks… Kraaks!
Sulepuru 