Tõnis Arnover “Kreeka kapriisid”

Mul on teatav eelarvamus nende luuleraamatute suhtes, kus pilte on umbes sama palju kui luuletusi. Tavaliselt on siis pildid täitsa toredad, aga luuletused ei jõua oma kvaliteedilt kuidagi järgi. See kogumik oli meeldiv üllatus. Et miskit suurt imet siit just leida pole, aga need haikulaadsed lühiluuletused olid täitsa vahvad, mõtterikkad ja nutikad ning luuleridade ja fotode (Mari Arnover) omavaheline sünergia oli palju parem kui väga paljudel teistel samalaadsetel raamatutel. Pisikeseks vahepalaks täitsa meeldiv lugemine. Eks kogenud tõlkijana Tõnis Arnover teab sõna kaalu.

on elus nähtud
nii seda kui teist egas
siis muud kui proosit!

Maret Suits-Elson “Tõrvalill on aniliin”

“Tõrvalill on aniliin” ei ole mu meelest just eesti luule suursaavutus, kuigi eelneva kesise lugemiselamuse taustal särab kut päikene, aga keskeltläbi korralik luulekogu küll. Luuletused on napid, kuid sisaldavad mu jaoks paljut, neis on pinge ja areng ja sõnade tundlikkus, mõttearendused ja tähelepanekud, hetketabamused ja igavikulisemad mõtisklused, ajastu tunnetus ja ajalikkuse väljendus. Raamatu lõpus olevad proosapalad on mu meelest pigem ajaloolise kui kirjandusloolise väärtusega, aga ma saan aru, miks need sinna on pandud. Raimond Kolgi eessõna on pikk ja põhjalik, annab ülevaate nii Maret Suits-Elsoni eluloost (mis oli kirju — Gustav Suitsu tütar oli näitleja, koristaja laevadel, arhiivitöötaja, medõde, ajalehe korrespondent, sündis Soomes, kasvas Tartus ja eluõhtu saabus Rootsis) kui eelmisest luulekogust “Oled kes oled”.

Luulenäited:

Maine seos

Vastu vett inimsiluett
ja vari vees

Küll tõusevad mõtted
ja lendlevad innud,

kuid vari maas või vees,
ikka, kas taga — või ka ees.

.

 

Näilisus

Kord olid.

See oli siis.

Kõik olid.

Nüüd on teisiti.

Seekord ka
see oli ekslik.

Aga ei teatud,
kui lahtine on kõik
ja kui näiline.

Nüüd küll.

Aga keegi ei taha uskuda.

.

 

Maa paljas

Ei ole lund
ega rohet.
Kuivanud kõlu
ja kirbe tuul.

Mahe vaid teadmine
muutlikkusest.

Linda-Anette Suss “Kahe südamega”

Ai, see oli valus. Ma ei ole jupp aega nii halba luulet lugenud. Mu jaoks oli see halb, halb, halb, rütmitundeta, otsitud riimidega, liiglihane, keeletuim soigumine. Isegi tammelugejal Imbil olid paremad värsid. A autor ise on vist täitsa tore inimene, ega ta muidu poleks seda raamatukest Hooandja toel välja saanud anda.

Näiteread:

Su naeratusest algas see maagia
Su naeratusest algas agoonia
ses pilgus mind midagi ootab
mu süda ei tohi seda loota

Niillas Holmberg “Tagasitee”

Aitäh Mathurale, et ta mööda maailma uusi ja huvitavaid autoreid leiab ja tõlgib!

Niillas Holmberg on saami luuletaja. Nagu väikerahvaste luuletajatega ikka kipub olema, ei ole nad mitte üksnes iseenda, vaid kogu rahvuse esindajad kirjanduses, st suurrahva kirjanik saab seda endale lubada, et ta on on piisake või lumehelbeke, just nii eriline kui tahab ja tiivad kannavad, küll kokku saab ikka meri või lumehang, aga kui olla keset tundrat see üks puu, siis selle puu järgi tehakse järeldusi kogu tundra kohta, okei võib-olla on teada, et mõnikond km eemal on veel üks puu, aga ikkagi…

Niillas Holmbergi luule on kaasaegse luulekeelega, vabavärsis ja voolav. Teemadeks saami traditsioonid ja nende võimalused tänapäevases maailmas, suguvõsaportreed ja eneseotsingud, loodus ja loodustunnetus, koos- ja ebakõlad. Ma ei saa öelda, et ma neist luuletustest just lõpuni aru sain, aga huvitavalt mitmesse suunda kiskuvaid emotsioone ja mõtteuiualgmeid sain ma siit kogust küll. Seda enam, et kujundeina või vihjetena on lisaks Põhjamaale ka lõunapoolsemaid märksõnu. Igatahes jääb loomingu põhjal mulje autorist kui mitmekülgsete huvidega, suure lugemusega ning hooliva ja avara mõttelaadiga inimesest. Sutsu pessimistlikust ka … aga see on see soomlaslik pessimism, kust kõigest hoolimata pressib lootusekiiri läbi, kasvõi jonni pärast …

***

Mida teeb üks saam
kui eksib maastikul ära
ta läheb koju

***

Ookean jäi mulle võõraks –
oli see enne või pärast seda,
kui olin oma paadi maha müünud?

***

 

Rein Ahas “Ühepäevikute elu”

Ma seda punkti nähes mõtlesin kohe, et jätan need kõrgemad koolid kõrvale ja võtan selle kooli, kus ma kõige kauem käisin: Luunja Keskkool. Kõige tuntum kirjanik Luunja koolist tarkust taga nõudjatest on tõenäoliselt Anti Saar, kõige värskem noortele kirjutanud Anett Tuisk. Ühe luulekogu on välja andnud must klass eespool olnud Erika Elmend. Ja siis tuli meelde Järvseljalt pärit Rein Ahas. Ma ei mäleta, kas ma teda nägu- ja nimepidi kooliajal üldse teadsin, aga kunagi hiljem käis mingi andmete ühendamine korraks ära, et koolivend või nii.

Rein Ahase elu sai kahjuks ootamatult ja ebaõiglaselt vara otsa. Pärast tema surma kogusid sõbrad ta luuletused kokku ja andsid välja raamatuna “Ühepäevikute elu”.

Ega see luulekogu mingeid kirjanduslikke kõrgusi vallutama ei kipu, aga ühe geograafi hobiluuletustena … pilguheitena siseilma … meenutusena inimesest, keda ma ei tundnud … leitena, et mingid emotsioonid on universaalsed … jaa.

Ja ma sain nüüd teada, et paar aastat tagasi ilmus ka Rein Ahase mälestusplaat “Ühepäevikute elu”, kus tema tekste esitavad Ühepäevikud, Riho Sibul, Bonzo, Jäääär, Jaan Pärn ja Pahad Seemned ja Jääboiler. Hmm. Selle peaks kunagi kuskilt üles otsima.

Kui keegi teab veel Luunja kooli taustaga kirjanikke/kirjutajaid, siis ma hea meelega võtan mõne veel lisalugemisse.

Heljo Mänd “Kurereha”

Mulle nii meeldib, kui inimene tuleb raamatukokku ja räägib ausalt ära, mida ta otsib ja mida tal vaja on. Ja veel meeldivad mulle imelikud küsimused. Alati neile just seda õiget vastust ei leia, aga need teevad päeva huvitavaks. 

Eile oli üks selline huvitav küsimus, tuulasin mööda riiuleid ja otsisin tosinkond raamatut, kus võiks see vastus olla ja üks raamatutest, mis niimoodi silma jäi, oli Heljo Männi “Kurereha”.

Tegu on mälestusteraamatu kolmanda osaga, eelmisi ma lugenud ei ole. Ma olen üldse vilets mälestuste lugeja. Mälestused on siin fragmentidena ja ajaliselt segipaisatud, on kirjanduslikku klatši ja pereelu, hingemõtisklusi ja loomemälestusi, kohtumisi ja unenägusid, lapsepõlve ja lapselapsi, aja möödu ja muutumist ning vahele mõned luuletused. Kui mõnes teises raamatus on vahelepuistatud luuletused mind seganud, siis siia raamatusse need justkui sobisid. Ma ei arva, et need oleks eraldi võttes kuigi head luuletused, aga selle raamatu kontekstis ja kompositsioonis olid need mu meelest õiged ja omal kohal.

Ega need mälestused ise mind just üleliia ei köitnud ja lähemale ma Heljo Männile selle raamatuga ka ei saanud, pigem võõrdusin enamgi, aga see lugemine tuletas mulle meelde, et mulle kunagi avaldas väga muljet Heljo Männi näidend “Üksteisest läbi ja mööda” (ja see telelavastus oli küll ka mõjus, aga midagi oli ses valesti), et “Mõmmi, sabata krokodill ja teised” oli mul ka üsna kapsaks loetud. Ja meenus Helle Laasi käre ja energiline hääl. Nende hetkede pärast ma mõtlen, et võib-olla ma ikka võiks Heljo Männi teisi mälesturaamatuid tulevikus kui mitte lugeda, siis vähemalt sirvida.

Aga jutuke, mis mulle raamatust silma jäi ja miks ma seda raamatut lugejale pakkusin, on selline:

Jänku-Jutal on käpas ilukotike.
Ta vaatab Mõmmi otsa kavalalt ja küsib: “Arva ära, mis mul siin kotis on?”
Mõmmi ei oska arvata ja ütleb, et kotis on saladus.
“Õige!” naerab Jänku-Juta ja avab ilukoti, milles on klaaskuulid.
“Igal kuulil on oma nimi,” ütleb Jänku-Juta ja võtab pihku kollasetriibulise kuuli.
“Selle kuuli nimi on mesilaspesa,” teatab ta ja tõstab kuuli Mõmmi kõrva äärde. “Kas kuuled suminat summ-summ?”
Mõmmi ei kuule. Ta kuuleb ainult Juta häält.

Asko Künnap “Kuuskümmend kuus luuletust kahekümne kahele tüdrukule”

Esimese hooga alustasin algusest ja olin kuidagi natuke häiritud, et ei olnud nii hea Künnap nagu ma harjunud olin. Lugesin edasi ja siis äkki oli see võimas ja tugev Künnap, kelle sõnad viivad ulmametsadesse, kelle read mõjuvad vägevalt nii mõistusele kui tunnetele, kelle luulesse on võimalik uppuda, kohal. Ja siis mingil hetkel sain ma aru, et see luulekogu on üles ehitatud kronoloogiliselt ja esimesed luuletused on sealt noorpõlvest, õpipoisiaastatest, liig korralikud ja lihvitud, aga midagi on juba näha, neid ootamatud vahesõnu ja võrdlusi, edasi läheb kõik palju vabamaks — aga ka täpsemaks — leidlikumaks, voolavamaks, manajalikumaks ning — kas tunnetes ausamaks või paremaks näitlejaks — usutavamaks. Luuletused, kust ei ole võimalik enam ühtki sõna välja toimetada, sest kõik on nii paigas. Luuletused, mis jõuavad üdini, varba- ja juusteotsteni ja kaugemalegi. Luuletused, mida ikka ja jälle lugeda ja lasta end hämmastada, milline on sõna võim, kui muutlikult võib joosta siiruse-iroonia hägune piir, kui palju on võimalik öelda nii vähesega ning kui kaugele on võimalik neist sõnust tõukudes edasi mõelda. Lugege!

Lauri Pilter “Laikmaa välu”

Pisike roheline luulekogu elust ja inimestest, loodusest ja linnast, kirjandusest ja aja mööduvusest. Aastaaegade vaheldumisest on eesti luuletajad ikka armastanud kirjutada, aga ma ei mäleta, et ma jupil ajal oleks lugenud luulekogu, kus oleks nii palju taimi, nii otseselt kui kujundina. Tundub, et autori lemmiktaimed on kuusk ja naat, põgusalt leiavad veel märkimist paju, luuderohi, ülane, raudrohi, lumemari, maasikas, lodjapuu, põdrasammal, õunapuu, tulikas, tarn (ja vist miskit veel). Vesised on need luuletused ka: oja ja jõgi ja kuskil on tagalaht. Ja sääsed. Oluline on põlvkondade side ja pisiasjade märkamine ning väga vabad assotsiatsioonid, mis vastavalt lugeja tujule võivad tunduda tüütult jaburad või fantastiliselt geniaalsed. Ma jäin oma elamusega sinna vahepeale, et mõned kohad tundusid väga ägedad, mõtteid ja tundeid ootamatu sõnastusega mõnusalt edasiandvad, ja mõned kohad tundusid olevat lihtsalt sõnad sõnade pärast. Raamatu esimene pool on tavapärased luuletused ja teine pool on poeem kolmikvärssides. See teine pool tundus mulle kuidagi ühtlasem olevat, aga mulle meeldis see esimene, kus oli minu jaoks laiemal skaalal nii meh-elamusi kui ahhaa-hetki, natuke rohkem.

Toon näitena katkeid erinevatest luuletustest:

Alguses oli kana. Juta liniku all.

Naadid tagaaias suvel täna nagu tuna.

Aasta hakkab pihta ojavulinaga.

Kala jookseb, põder lendab,
kiirrong sipleb sõiduvees.

Puud kohisevad suvel metsas,
talvel Karlova ahjudes.

Heida maha luuderohtu,
lepatriinudega kohtu.

Tahtsin miskit tähtsat öelda,
aga tunne on nii plass.

katku minusuguseid
üles palju tahad, juurega või varrelt, 
neid ühiseid pikki juuri pidi
püsime ikka

suuri sõnu teen
järjest harvem ikkagi
ilu on armas

Triin Tasuja “Armastust on ja armastust pole”

Triin Tasuja luulekogu hakkasin lugema poolkohustuslikus korras, aga see lugemine mulle päris sobis. 1989. aastal sündinud Triin Tasuja sai oma esikluulekogu “Provintsiluule” eest 2009. aastal Betti Alveri preemia.

2011. a ilmus tema teine luulekogu “Armastust on ja armastust pole”, kus Triin Tasuja kirjutab veenvalt, kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt noore inimese muredest, ängidest, hirmudest, lootustest, ja meeleheitest; kokkuvõttes elust ja armastusest. Esikkogu taotluslik rabedus on saanud kindlamad toonid ja selgema väljenduse ning paljudele, eriti neile, kes kunagi Tartus kõrgemas koolis käinud, peaksid meeleolud, situatsioonid või mõttekäigud mingitpidi tuttavad olema, see heiastus ootaski Triin Tasuja pea-püsti-mässumeelset (kui laenata iseloomustavat sõnastust Jürgen Roostelt) luulesse valamist.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Karl August Hindrey “Ants oli väikene saunamees”

Nuujah. Kui samal aastal ilmunud Jaigi “Hunt” oli täitsa tore lugemine, siis Hindrey saunamehe lugu polnd pooltki nii hea. Lugu oli küll hoogne ja seikluslik, aga värsid na konarlikud, et võtsid mul tuju ära. Algab lugu: “Ants oli väikene saunamees, saun oli suure metsa sees! Hundid, karud käisid seal, rebane istus katuse peal.” Ants läeb linna abi otsima ja kuigi tal seal linnas on sekeldamist omajagu ja esialgu tundub, et ega noist küll abi ole, siis lõppeks hundid-karud-rebased “üsna kaugelt vaid Antsu sauna näha said”. Rahvasuus on lauluna tekst, kus Ants on aus saunamees ja lõviosa jutust jäetakse rääkimata. Kumb kummast inspiratsiooni on saanud, seda ma ei tea :)