Jaan Kaplinski “Teiselpool järve”

Kaplinskilt oleks valida paljut — et mida üle lugeda ja mõned asjad on mul lugemata ka. Aga kuna mul on pooleli mitu eriti lohisevate lausetega raamatut, siis hindasin seekord lühidust ja võtsin selle haikukogu. Loodust ja ilma ja argihetki ja igavikulisi tõdemusi. Osad haikud puudutasid sügavamalt, osad pigem pinnapealselt. Ma mäletan, et ma olen seda kogu varem lugenud, osad emotsioonid tundusid tuttavad, mõne luuletuse puhul oli tunne, et see on ajaga paremaks läinud, mõni oli küll ka ajaga mu jaoks tähendust kaotanud. Kokkuvõttes tasakaalus. Kui see kogu on lugemata, siis soovitan. Teksti on vähe, aga mõtteid palju. Kujundus on ka täitsa kena.

Katariina Roosma “Nutmata pisarad”

Minu jaoks oli see ühe hobiluuletaja täitsa atsakas luulekogu.

Kuidas ma teen vahet, kes on hobiluuletaja ja kes on päriselt luuletaja? Najaa, tunde küsimus, aga laias laastus võib umbes öelda, et minu jaoks hobiluuletaja kirjutab endast, see võib küll ka paljusid lugejaid puudutada, aga autori lähtepunkt on ainult ta ise, päris luuletaja vaatab ilma ja inimesi laiemalt, võib küll kirjutada läbi enda, aga suudab selle siduda mingite ühiskondlike suundumuste, nähtuste, trendide, õhkkonnaga, kirjandus- või niisama ajalooga (isegi siis, kui kirjutab armastusluulet). Ja on mingi tabamatu käsitööoskuse vahe, et kes on lihtsalt andekas sõnaseadja ja kes tunnetab sõna kaalu sügavamalt. Ja hobiluuletajad kipuvad olema hõredama tekstiga, st luuletuses on üks, äärmisel juhul kaks mõtet, päris luuletajad suudavad ühte lühikesse teksti suruda rohkem tõlgndamisvõimalusi. Aga kokkuvõttes on see ikkagi puhtalt lugeja tunnetuse küsimus (mis võib hakata omama kaalu, kui lugejaid on palju ja enamus arvamusi kalduvad ühele või teisele poole, või siis, kui lugejal on kirjandusteadlase tiitel).

Katariina Roosma kirjutab varjamatult endast. See ei tähenda, et ta luuletused lugejaid ei suudaks kõnetada või sügavamalt puudutada, suudavad ikka, vast küll mitte iga lugejat, aga arvatavalt päris paljusid. Luuletused on elust, armastusest, tööst, enda leidmisest — selline suht tavaline noore inimese maailma avastamine. Aga need luuletused ei ole igavad, vahele tuleb nii tuttavaid tundeid kui nutikaid ootamatuid sõnastusi. Ma veetsin täitsa toreda õhtupooliku noore daami sõnade seltsis. Üks sõna, mis luulekogu veel võiks iseloomustada, on see paljukasutatud “uussiirus”, igatahes ma tundsin, et autor on minuga aus ja see tundus sümpaatne. Ja pealkirjast hoolimata ei ole see läbinisti kurb kogu, lootust ja rõõmu pakutakse siin ka.

ma juba aastaid
homme hakkan tubliks
ja loodan
et ei ole ainuke

#lootussurebviimasena

 

***

Tegelt oleks siia punkti alla olnud võimalik võtta väga palju väga erinevaid autorid ja oleks võinud lugeda kolleegide raamatuid (Mairi Laurik, Eve Pormeister, Ago Pärtelpoeg), aga tuju tuli sihuke, et meie sekretär on Kristiina ja Kristiina ja Katariina on suht sarnased nimed ju küll.

Joonas Veelmaa “Alaska”

Nõndaks. Noore mehe debüütkogu. Väljast roosa, nagu viieaastase plika barbiunistus või vanaema vannituba. Sees noore mehe vingumised. Ojaa, mõned luuletused tekitasid ju äratundmist ka, aga kokkuvõttes – oli siis seda nüüd vaja? Autorile kindlasti, aga lugejale? Ei, halb ei olnud, aga mul oli tunne, et ma olen kõike seda juba lugenud, natu teises sõnastuses küll, aga põhimõtteliselt … ei midagi uut ja värsket ega üllatavat. Ja oma vanuse lisandudes on mul tüüpilistele noore mehe virinatele juba natuke raske kaasa elada ka. Aga nooremale lugejale võib-olla kannatab see „Alaska” täitsa lugeda ja võib-olla isegi meeldib ja võib-olla on avastuslik … Niiet vastus eelnevale küsimusele — no vast ikka on lugejaid ka, kellele seda luulekogu vaja on, lihtsalt mulle ei ole. Kirjastus reklaamib luulekogu kui humoorikat, ma ühe huumori poole kalduva luuletuse isegi leidsin :)

Ma sain tausta uurides teada, et Joonas Veelmaa on nimega “Pöial on jala Alaska” fb- ja instaluule viljeleja. Jaa, sealsesse keskkonda sobivad need luuletused küll ja sealses keskkonnas mõjuvad need kohati isegi kuidagi tähenduslike ja tabavatena. Sama asja paberile ületõstmine ei ole mu meelest õnnestunud. Aga mul on see mure varemgi olnud, et netis täitsa heana tundunud tekst mind paberil enam üldse ei kõneta. Niiet lugege ise, paberit ja netti, mulle tõenäoliselt sellest ühest maitseproovist piisab.

 

“Poeetiline punane raamat. Ukraina”

See on üks isevärki raamat. Kui võtta seda luulekoguna, siis need luuletused ei ole mu meelest kuigi head, aga kui võtta, et need on lilledele-lindudele-loomadele-roomajatele pühendatud palved või meditatsioonid ning pigem saatetekstid imeilusatele joonistustele kui iseseisvad teosed, siis on tulemus täitsa kena. Ukraina loodusest annab see raamat pisut aimu ja kutsub ka huvi tundma, et mille kõigega see Ukraina kultuurikeskus Tallinnas veel tegeleb.

Indrek Hirv “Päiskivi”

Hirve luule mulle meeldib. Iseäranis need viimased kogud, sest nagu ta ise on öelnud, sai ta vormi kammitsast lahti, aga see lugejatele mingite salapäraste killukeste jagamine on alles. Ma olen kindel, et on neid, kes hindavad just neid varasemaid kindlas vomis-riimis asju rohkem, aga tegelt pole palju vahet, sest see sisu on tal läbi aastate ikka suhteliselt sama — mingi keskkond, selles kogus (minu jaoks) äratuntavalt Tartu, äraigatsus ja rännuteed, mõtteretked ja imeks kirjeldatud argihetked, see keegi, kes on kusagil lähemal või kaugemal, kellele armusõnu sosistada. Ühesõnaga — Suur Romantik, ühteaegu lootusrikas ja melanhoolne, ühteaegu sügav ja väikese muigega, ühteaegu isiklik ja üldistav ning omamoodi õhustiku ja mängureeglitega.

Kogu avaluuletus:

*

Kui lehed on langenud
jäävad vaid sõnad
need langevad nüüd
igal hommikul –
vahel kolme- või neljakaupa

nad ei lange selleks
et koolilapsed neid korjaks
ja vihikusse kleebiks
nad langevad langemise pärast –
möödujale tallata

ent üks neist jääb
okstesse pidama
ja hõredas vihmas
kaardub ta kohale
helendav võlv –
ning mägi on vaiksem kui enne

Soovitused kolmele inimesele praegu kirjutavatelt autoritelt:

Teismelisele, kes arvab, et ükski raamat pole huvitav:

Raske juhus. Ma vahel pinnin noori, kes tulevad seda kohustuslikku vaba valikut küsima, et öelge üks raamat, mis teile on meeldinud, siis ma saan edasi mõelda ja ehk mingitpidi sarnase ja sobiva leida. Üks poiss ütles, et talle pole kunagi mingi raamat meeldinud, tema sai soovituseks Mairi Lauriku “Mina olen Surm”, Joel Jansi “Tondilatern” ja Maniakkide Tänava “Viivuranna Online”, ta võttis kaasa selle kõige õhema, aga ära minnes ta nägu väga õnnetu polnudki, et ta nüüd miskit lugema peab.

Mehele, kes luges viimati koolis kohustuslikku kirjandust:

No siin oleneb natuke sellest, mis vanuses see mees on. Minuvanusestele ja vanematele soovitaks Andrus Kivirähu “Rehepappi”, noh nad pole seda pidand koolis lugema ja enamjaolt selle vanuserühma meestele see raamat istub, üldiselt Indrek Hargla ja Erkki Koorti ajaloolisi krimkasid.

Parimale sõbrale/sõbrannale:

Kuna me oleme päris palju asju koos ära avastanud, et näe on hea ja mõlemile meeldib, ja kuna proosat on igatepidi lihtsam üles leida, siis ma talle jagan eelkõige oma luulevaimustusi, viimases paarist aastast Aliis Aalmanni “Verihaljas”, Asko Künnapi “Minu riik”, Tõnis Tootseni “Uttu”.

Emily Brontë, Cesare Pavese, Doris Kareva “Tiibade hääl”

Kirjastus annab teada:

See kolmkeelne (eesti, inglise, itaalia) raamat pulseerib muusikast – kõik kolm luuletsüklit on sündinud eesti helilooja Tõnu Kõrvitsa nägemusest. Valiku Emily Brontë ja Cesare Pavese loomingust koostas, järjestas ja tõlkis eesti keelde Doris Kareva, kes kirjutas legendaarse ameerika naislenduri Amelia Earharti elu ja loomingu põhjal ka triptühhoni viimase osa. Koostanud ja tõlkinud Doris Kareva, Doris Kareva tekstide tõlge inglise keelde Miriam McIlfatrick-Ksenofontov.

See on täitsa tore pisike luulekogu. Kindlasti mõjuks see luulekogu teistmoodi, kui ma oleks midagigi Tõnu Kõrvitsa heliloomingust kuulnud, aga ka nõnda oli täitsa vahva.

Kõige enam meeldis mulle avatsükkel ehk siis Emily Brontë luuletused. Nii romantismus! Enamjaolt oli tegu luuletustega, mis paitasid mu seda osa hingest, mis on vahel gootikulemb :) Näitena üks gootiklišeena tõlgendatav luuletus ja üks luuletus, mis turgutas mu parandamatu optimisti loomust. Kummaline on, et ma võtsin kõrvale Märt Väljataga koostatud “Väikese inglise luule antoloogia” ja seal pakutud Emily Brontë luule ei kõnetanud mind eriti, aga siin selles kogus olev valik oli mulle küll tore, huvitav ja meeldiv lugemine.

Lange, leht

Lange, leht, ja närtsi, lill,
kasva, öö, ja kärbu, päev,
õnnis sõnum iga leht,
sügispuust, mis lendu läeb.
Naeratan, kui lumepärg
õitseb rooside alleel,
laulan, kui toob kõduöö
päeva, kõledam, mis veel.

 

Kuust kuusse

Kuust kuusse, aastast aastasse
mu harf vaid kaebeid vallandas —
ent lõpuks elav rõõmunoot,
lust teda häälestamas taas.

Miks arvasin, et tähed kuu
võib võtta hommiku hall vaev?
Öö märgid olid nemad vaid —
ja minu hing on päev!

Teine osa ehk Cesare Pavese looming läks must kolinal mööda. Korduvad sõnad sina, armastus, surm, tuul, aga luuletuste tunne ja mõte minuni ei jõudnud.

Sa oled kui maa

Sa oled kui maa,
mida keegi eikunagi lausund.
Midagi sa ei oota
nõnda kui sõna,
mis purskuks sügavikust
kui puuvili oksavõrast.
Tuul on see, mis sinuni jõuab.
Kõik kuivanu, ammusurnu
sinus kuhjub ja lahkub tuulde.
Iidsed liikmed ja sõnad.
Sa värised suves.

Kolmas osa on Doris Karevalt ja kui ma alul olin sutsu imestunud, et ei olnud nagu nii hea ja sügav Kareva nagu ma olen harjunud, aga siis sain teada, et pühendusluule ja nö laulusõnadeks kirjutatud ja niimoodi võttes oli ju täitsa ilus lugemiskogemus ning kui Amelia Earharti elulugu põgusalt kõrvali sirvida, siis see sõnadevalik oli täitsa leidlik, südamlik ja tabav.

Taevas ja tundmatus

Tead ju, et taevas ja tundmatus on minu koduma —
taevas ja tundmatus.

Keegi ei lähe kunagi kaduma.
Silmapiir vaid on uus.

 

Tähistulv

Kas tähti mäletad,
kes tookord nägid meid?
Nüüd on nad sõbrad.

Möödudes
me ikka noogutame,
ikka naeratame.

Lõpmatuse tähtulv
on nagu sinu lähedus —
nii soe.

 

Kaarel B. Väljamäe “Helesinine tahmakuu”

Ses raamatus on 36 luuletust, mis pealkirjastatud numbritega. Enamasti autorist endast, kaetud saavad hetked lapsepõlvest, noorusest ja täiseast, iseäranis täiseast, äramärkimist leiavad autori naine ja lapsed (tütar ja poeg), isa ja vanaisa ja oli nagu mõni suguvõsalane veel kuskil.

Seda luulekogu oli kuidagi lihtne lugeda. Mulle tundus, et autor tahtis olla korraga teatraalselt avali südamega nagu Jürgen Rooste, peod mõttetiineid kauneid sõnu täis nagu Doris Kareval, ühiskonnas ja isiklikus elus teravat pettumust ausalt pilduv nagu Charles Bukowski ning instasõbralik nagu Lauri Räpp. Ok, kõik neli punkti said mu meelest jupiti kaetud ka :) Mida Kaarel B. Väljamäe ise endast tegelikult kujutab, ma siit kogust ei näinud, aga jättis hea matkija mulje, st luuletused ei tundunud mulle kuigi originaalsed, aga enamjaolt olid mu meelest pigem ikka kirjanduse mõõtu mitte niisama hobisõnaseadejada. Ja mõned ootamatud ja värsked kujundid kõlksusid mõnes paigas ju kohale ka. Ma ei oskagi öelda, kas see luulekogu mulle meeldis, aga see tunne jäi küll, et kui uus raamat tuleb, siis ma loen, et mis tast siis edasi sai.

Katkeid luuletustest:

 

¤

hirmud on vist samad
et ei jääks üksi

et ei jääks sellega
vahele

¤

on armastusi kellest ei
saada üle
aga võib saada ülendatud

võib

ei pruugi

¤

pesin käsi
kraapisin küünealuseid
küünte all sinu
äraoleku hais

¤

see mis aknast paistab
hoiab tervet mõistust

ainult 
silmad tuleb lahti hoida

¤

päikest usaldan
pimesi

¤

hind selgub hiljem *
____________________
* see on nüüd otsene tsitaat Karevalt ja seda on kogus mitu korda

Krafinna “Kohtu tänava vares”

Ma olen siin kunagi juba maininud, et mu meelest ei ole eesti luuletajad selliseid kontseptuaalseid — ühele ideele või motiivile pühendatud — luulekogusid just üleliia palju avaldanud. Krafinna “Kohtu tänava vares” on tore näide sellest, midagi sellist meie luulemaastikul on ikka olemas ka. Luulekogus on läbivalt see Kohtu tänava vares, kes vaatab ja vaatleb ilma ja inimesi ja muid pudulojuseid, otsib, leiab, kaotab ja otsib jälle oma kohta, on erinevates luuletustes nii subjekt, objekt kui metafoor. Mulle meeldis, kuidas luuletused on kogus paigutatud: vasakul pool on suurelt pealkiri ja/või luuletuse esimene rida ning paremal pool luuletus. See andis lugemisele mingi hoopis teistsuguse rütmi ja nõksu. Ja mulle meeldisid luuletused muidu ka. Nii Krafinnal kui tema loodud Kohtu tänava varesel on terav pilk märkamaks nii üksikasju kui mingeid üldisi hoovuseid ning detailid võivad vahel ollagi vaid (kuigi toredad) detailid, aga vahel võivad need detailid viidata hoopis mingile suuremale probleemile, nähtusele või tõdemusele. Kõike seoseid ma muidugi ära ei tabanud, aga ühtteist enda meelest küll. Ja samas — eks need luuletused ole ka mu meelest nõnda kirjutatud, et tõlgendamisvabadus on lugejal üsna suur. Tehke siis üks tiir Kohtu tänava varesega ja vaadake, mida ta teile kõneleb. Eks ta kõnele igaühega pisut erinevalt ja ka erinevatel aegadel pisut erinevalt; mul oli see kogu ülelugemisel ja näiteks varasemast ma jürikolgilikke remiksi hetki nagu ei mäletanudki märkavat. Lõppu jäi mind täna painama, et huvitav, kas see Saaremaa vares on mingil olemuslikul kombel teistsugune kui mandrivares oleks… Kraaks!

Tõnis Arnover “Kreeka kapriisid”

Mul on teatav eelarvamus nende luuleraamatute suhtes, kus pilte on umbes sama palju kui luuletusi. Tavaliselt on siis pildid täitsa toredad, aga luuletused ei jõua oma kvaliteedilt kuidagi järele. See kogumik oli meeldiv üllatus. Et miskit suurt imet siit just leida pole, aga need haikulaadsed lühiluuletused olid täitsa vahvad, mõtterikkad ja nutikad ning luuleridade ja fotode (Mari Arnover) omavaheline sünergia oli palju parem kui väga paljudel teistel samalaadsetel raamatutel. Pisikeseks vahepalaks täitsa meeldiv lugemine. Eks kogenud tõlkijana Tõnis Arnover teab sõna kaalu.

on elus nähtud
nii seda kui teist egas
siis muud kui proosit!

Maret Suits-Elson “Tõrvalill on aniliin”

“Tõrvalill on aniliin” ei ole mu meelest just eesti luule suursaavutus, kuigi eelneva kesise lugemiselamuse taustal särab kut päikene, aga keskeltläbi korralik luulekogu küll. Luuletused on napid, kuid sisaldavad mu jaoks paljut, neis on pinge ja areng ja sõnade tundlikkus, mõttearendused ja tähelepanekud, hetketabamused ja igavikulisemad mõtisklused, ajastu tunnetus ja ajalikkuse väljendus. Raamatu lõpus olevad proosapalad on mu meelest pigem ajaloolise kui kirjandusloolise väärtusega, aga ma saan aru, miks need sinna on pandud. Raimond Kolgi eessõna on pikk ja põhjalik, annab ülevaate nii Maret Suits-Elsoni eluloost (mis oli kirju — Gustav Suitsu tütar oli näitleja, koristaja laevadel, arhiivitöötaja, medõde, ajalehe korrespondent, sündis Soomes, kasvas Tartus ja eluõhtu saabus Rootsis) kui eelmisest luulekogust “Oled kes oled”.

Luulenäited:

Maine seos

Vastu vett inimsiluett
ja vari vees

Küll tõusevad mõtted
ja lendlevad innud,

kuid vari maas või vees,
ikka, kas taga — või ka ees.

.

 

Näilisus

Kord olid.

See oli siis.

Kõik olid.

Nüüd on teisiti.

Seekord ka
see oli ekslik.

Aga ei teatud,
kui lahtine on kõik
ja kui näiline.

Nüüd küll.

Aga keegi ei taha uskuda.

.

 

Maa paljas

Ei ole lund
ega rohet.
Kuivanud kõlu
ja kirbe tuul.

Mahe vaid teadmine
muutlikkusest.