Liisi Ojamaa “Ajalaulud”

Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin ja tahtsin kirjanikku kallistada

Nojah, nutsin, sest kurb, nutsin, sest ilus, naersin, sest ilus, naersin, sest valus. Kallistama ma eriti inimesi ei kipu ja praegu on juba hilja ka, aga kunagi aegu tagasi ma sain talle ära öelda, et ta luuletused on mulle korda läinud. Kui ma oleks siis ta juurde kallistamisjutuga läinud, ma arvan, et ta oleks selle ära talunud, tal oli vist üldse suht suur taluvusaste inimeste kummaliste käitumiste suhtes, ta nagu osanuks näha sügavale inimeste sisse ja aru saada põhjustest, ka neist, mida endalegi ei tunnistata.

Ega ma kõigest aru saa, millest ta just kirjutab, aga sõnad on ritta säetud nii, et lummavad. See rütm ja sõnatunnetus. Ja mõtted, mis sõnade taga. Osad ta luuletused on pealtnäha nii lihtsad, aga seal taga on nii paljut ning iga lugeja saab sinna ühtteist veel juurdegi mõelda, kui ka algtõuge tabamatuks jääb, siis võimalused tühjad kohad oma fantaasiaga täita on avatud ning nõnda kõnelevad need luuletused erinevate inimestega tõenäoliselt vägagi erinevatel tasanditel, et toon on paigas, aga rõhud lisab lugeja…

Kaherealised katked pooltosinast luuletusest:

***

On jälle kewad. Jälle sama kewad.
Nahk õhuke & meeled ripakil.

***

Meri laulab, nagu ikka,
otse naha all.

***

Sa oled, Sa lihtsalt oled
nagu kiwide kohal tuul

***

korrax toetab & terwitab
tema sealt teiselt poolt.

***

Lootus on pilkaselt pime.
Ma loodaxin ikka veel.

***

Elame mööda.
Elame yle.

***

Raamatukogu raamatus on veel väike proosalisa “amarok.doc”, mida poest ostes luulekogu juures polnud. Sama oli ka “Jõega asfaldi all”. Need docid mõjusid mulle kuidagi eriti valusalt, kirjutada ma neist ei mõista…

Charles Bukowski “On Cats”

See raamat tahaks pisut seedimist, et sest korralikult kirjutada, aga teades ennast, on suur tõenäosus, et kui edasi lükata, siis ma ei kirjutagi midagi.

Charles Bukowski kassidest. Peamiselt luulena, aga on ka mõtteteri ja proosakatkeid, kirjutatud erinevatel aegadel ja pärast tema surma kogumikuks kokku korjatud. Kes iganes selle mõtte peale tuli, olgu ta tänatud! Kokkuseadmise töö tegi ära Abel Debritto, Linda Lee Bukowski valitud on raamatut illustreerivad kassifotod, olgu siis kassid Bukowskiga või ilma.

Bukowski on ikka Bukowski, see, kuidas ta elu näeb ja sellest kirjutab, on kuidagi halastamatult aus ja mülklik, aga kokkuvõttes on see kogumik kuidagi hellem ja õrnem kui muu tema looming, mida ma lugema olen juhtunud. Hea on teada, et tal oli miskit-keskit austada ja kalliks pidada läbi elu — kassid!

Neid kasse on siin kogumikus palju, mõned uhkete portreedena, mõned möödaminnes visandatud, mõned kodused ja mõned tuttavad, mõned võõrad ja mõned vilksti silmanurgast mällu kinni püütud. Igaühel oma roll, täitmaks siis kogu luuletust iseendaga või olla detail muud mõtet kandvas teoses või olla kunstiline kujund või olla arhetüüp. Manx tundub olevat lemmik, aga tähelepanu jagub teistelegi. Mingid motiivid lähevad kordusesse või taasasutusse, aga las olla, lugeja võib ju mõttes siis oma valiku teha, milline sõnastus oli õnnestunuim.

Nurrrr!

Ja aitäh Irinale, kes mind selle raamatuni juhatas!

Ja lõppu üks ninnunännu aaww pilt Bukowskist ja kassist:

Villu Tamme “Tuvi oli tihane”

Punkmuusika on mulle alati natuke närvidele käinud (olgu, Vennaskond on suur erand, Vennaskonda ma arrmasstann, aga see pole ka puhta punk), aga punkluule on mulle noores eas üsna oluline olnud. Seal on seda, mida tänapäeval nimetatakse uussiiruseks ja mis tegelt on maskideta aus väljendus, võib-olla veidi konarlik, aga tühja sest, emotsioonid loevad, olgu need argielu, ühiskondlike nähtuste või isiklikemate teemade kohta. Valu, äng ja rõõm on tugevad ja mulle lugejana läks see kirjapandu korda, isegi kui teemad kuigi hingelähedased polnud, mingi taust ja see teistmoodi, kõnekeelne haakuv sõnastus ning mõttepiiride avardamine oli see, mis köitis. Mul oli kohutavalt hea meel, kui üheksakümnendate alul ilmusid nii mõnedki punkluulekogud ja kui keegi kunagi mulle jõuludeks “Tagasi prügimäele” kinkis, olin ma rõõmsalt üllatunud, et mu kirjandusmaitse ära tabati.

Villu Tamme on olnud päris hea eesti pungi käilakuju, kuigi ta ise vahel sest rollist vist tüdimust tunneb, on ta paljudele see võrdluspilt — et lahe tüüp, kes mängib pilli, joonistab, luuletab, teab palju ja märkab asju, muretseb ja väljendab seda aeg-ajalt häälekalt, suudab alternatiivid tavakodanikele mõistetavaks teha ja jääb ikka iseendaks, kusjuures perfektsus pole oluline, oluline on muu. See peegeldub ka selles nüüd juba üle veerandsajandi tagasi ilmud luulekogus. Suures osas on see ülelugemine nostalgialaks, aga luuletusi, mis ka tänases päevas kõneleksid, on päris mitmeid. Siia panen kirja selle, mida ma tol ajal vahel sünnipäevakaartidele kirjutasin:

Kuniks elul on antud veel olla

Kuniks on sinu sõnades tera
Kuniks on sinu mõtetes tuum
Seniks olla võid siin sinu päralt
On päike ja maailmaruum

Kuniks minevik varjata suudab
Mida tulevik endaga toob
Seniks inimkond elab ja loodab
Ja ilusaid unelmaid loob

Kuniks päike veel valgustab päeva
Kuniks öös kumab kollane kuu
Seniks süda veel lööb silmad näevad
Ja rõõm tirib kõrvuni suu

Kuniks elul on antud veel olla
Kuniks ööle veel järgnemas päev
Tee ruttu ja ela – võibolla
enam homset su silmad ei näe

Vadi vestab raamatust siin

(:)kivisildnik „See õige luuleõpik”

„Ajutreening on aju treenimseks vajalik.
Ilma ajuta saab elada, aga ajuga on lõbusam.”
lk. 29

untitledNiisiis õpik. Luuleõpik. Ajutreening nii neile, kes tahavad luulet lugeda, kui neile, kes tahavad luulet kirjutada. Kes otsivad pigem lõbusat lugemist, neile soovitan võtta raamat ja lüüa see suvalises kohas lahti, lugeda peatükk, võtta järgmine suvaline peatükk, ja siis järgmine suvaline peatükk – mina nii alustasin ja sain jupp aega omaette naerda turtsuda. Kes tahavad sest raamatust teadmisi taga otsida, neile ma soovitan raamatut lugeda ilusti algusest lõpuni – huumor läheb küll kohati kaotsi, aga tarkuseterad hakkavad seda paremini silma.

Selleks, et luuletada ja/või luulet lugeda, on vaja teada, mis see luule üldse on. „Luuletamine on mõtestatud tegevus” lk. 99, „Luule on kodeeritud tekst” lk. 251, siia ritta sobib veel Aare Pilve lause „Luule on tihendatud tekst”. Luuletuse aluseks on luuleõpiku sõnul kujund ja kompositsioon. (:)kivisildnik viitab raamatus ühtelugu, et kujundist on rohkem juttu raamatus „(:)õpetaja ütles”, aga lühidalt: “kujund on pilt / mis tähendab enamat / kui see mis pildil paistab” lk. 223 ja “kujund on luuletuse kõige ägedam koht” lk. 136. Kompositsioon – mina lugesin välja, et igal luuletusel peaks olema algus, keskpaik ja lõpp.  „Valmista luuletusele fikseeritud algus, arenda teema välja, loo rutiin ja murra see rutiin kujundiga. Nii tehakse.” lk. 115. Tempotunnetus ja detailinägemine on ka abiks oskused.

luuletoimetus204Raamatut läbib punase niidina soovitus või koguni käsk: „Loe!”, lk. 21 – 22 on olemas kohustusliku kirjanduse nimekiri. Lihtsalt lugemisest jääb väheks, hea oleks ka loetut analüüsida. Otsesed juhised luule analüüsiks on lk. 138 – 142. ja 240 – 241. Toimetaja töö on oluline. Hea, kui luuletaja suudab seda ise teha, aga kui ei, siis oleks hea, kui luuletus leiaks toimetaja enne trükkiminekut. Muidu võib juhtuda nii nagu kõrvaloleval pildil.

Suure osa jutuga olen ma nõus. Eriarvamus seisneb peamiselt selles, et ma annaks siiski ka eluõiguse nn hingeväljavalamisluulele. Ja kuigi Kivisildnik ütleb sõprade-tuttavate kiituse kohta: „Ema ütles, et sa oled andekas. See on ema töö, aga kui ema ei tööta Kultuurkapitalis, siis on sellest vähe abi.” lk. 43, siis eks võivad needki luuletused tänulikke lugejaid leida. Ühtpidi mõjub (:)kivisildniku seisukoht “Mina tean, kuidas asjad peavad olema” pelutavalt enesekindlana, aga teisalt, kui ma kuulen (:)kivisildnikku kritiseeritavat, et kuidas ta söandab sellise õpetaja positsiooni võtta, siis tahaks ma nähvata, et tehku ise ja tehku paremini.

28. aprillil (2016) käis meie raamatukogu kirjanduskohvikus (:)kivisildniku “Sellest õigest luuleõpikust” kõnelemas keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Osati rääkis ta seda, mida ma isegi ses raamatus üles leidsin, aga palju paremas sõnastuses. Mida Hennoste juurde tõi ja millest ma muidu ise aru ei saanud, oli selle luuleõpiku sidumine 20. sajandi avangardiga ja erinevate voolude manifestidega ning tõdemus, et kaasaaegset luulet ei saa analüüsida samade mallide alusel, kui analüüsitakse 19. sajandi luulet. Kompositsiooni asemel või kõrvale tõi ta juurde termini “pinge” (mis tekib n esmapilgul mittekokkukuuluvatest asjadest). Eraldi rääkis Hennoste keelest — keel kui masin, mida saab vajaduse järgi muuta ja oma tahte järgi seadistada.

kivisildnikwikisMiks (:)kivildnik selle raamatu kirjutas? Üks võimalik vastusevariant: „Kaastunne armetute olendite vastu, koos tahtega aidata. Vahel aitan ka” lk. 70. Või otsida vastust Pille-Riin Larmi intervjuust (:)kivisildnikuga Sirbis. Või oodata (:)kivisildniku järgmise raamatu, mille kohta ta kirjanduskohvikus ka veksli välja andis, ilmumist ja vaadata, mis seal uut või senisele toeks on.

Luuleõpikust on rääkinud Peeter Helme Vikerraadios, kirjutanud Margit Peterson oma blogis, Joel Sang Keeles ja Kirjanduses. Raamatust “Õpetaja ütles” on kirjutanud Mihkel Kunnus Vikerkaares ja Annika Rebane selles blogis.

(:)kivisildniku pilt on pärit siit.
Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Sveta Grigorjeva “american beauty”

Sveta Grigorjeva kirjutab Sveta Grigorjevast. Kuivõrd on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, sarnane sellele Sveta Grigorjevaga, kes kirjutab Sveta Grigorjevast, ei ole päris täpselt aru saada. Tundub, et üsna, aga mitte päris. Küllap annaks raamatu pealkiri mingi lisavihje või võtme selle küsimuse lahtimuukimiseks, aga nii palju see raamat nüüd mulle ka ei meeldinud, et ma selle peale ühte vana Ameerikamaa filmi viitsiks vaatama hakata. Igatahes on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, eestivene päritolu vabakutseline koreograaf, tantsija ja luuletaja, suhtes eesti geeniusest joodikluuletajaga. Vahel jaurab see kirjutav Sveta Grigorjeva selle kirjutatava Sveta Grigorjeva elust ja olust niisama ja kohati on seda lugeda huvitav ja kohati tüütu, aga vahel saab Sveta Grigorjeva millelegi olulisele pihta ka, ja samamoodi, see oluline võib olla väljendatud väga tabavalt või mõnikord mitte nii väga. Mis see oluline on ja millised need tabavad kohad on, eks see ole muidugi lugeja silmades. Aga lugeda soovitan küll, sest ma arvan, et siin luulekogus on küll päris erinevatele lugejatele seda miskit, mida tabada.

Ene Mihkelson “Võimalus õunast loobuda”

See oli kunagi minu esmatutvus Ene Mihkelsoni loominguga. See oli see aeg, kui raha väärtus kukkus kolinal ja raamatupoest võis kopikate eest head kraami saada ja nii ostsin minagi vahel valimatult ja ehku peale. See valik läks õnneks. Ei saa öelda, et ma Mihkelsonist aru saaksin, ei toona ega nüüd, aga tema luules on miski, mis võlub ja kutsub üha üle lugema ning iga kord on sealt leida midagi uut.

Johannes Barbarus „Geomeetriline inimene”

Kui ma kevadel suurt luulenäitust tegin, siis üks suuremaid üllatajaid eesti luules oli minu jaoks Johannes Barbarus, kellelt ma kooliajal ridagi ei lugenud. Ligi sajand tagasi kirjapandu mõjub kuidagi värskelt ja kaasaegselt, isegi need vanas kirjaviisis sõnad ja väljendid võiksid tänapäeval kellegi poolt taotluslikult kasutuses olla ja ei segaks sugugi. Mind võlus vast kõige enam Barbaruse hoog ja mängulust ja vormikatsetused ja mingi sisemine sarnasus Jürgen Roostega. Et ühtpidi hästi isiklik ja teistpidi, ma ei ole tegelikult päris kindel, kas see on mul juurde mõeldud, teades Barbaruse edasist saatust, või tuli see niisama ka luulest välja, aga ühiskonda uuriv pilk tundus üsna kriitiline olevat. Lisaks kõigele muule oli minu jaoks neis luuletustes ulmele omast idealismi, samaaegset vaimustust tehnilisest progressist kui ka ohutunnetust ning selle salapärase igavikulisuse otsingut. Tausta uurides sain ma aimu, et Barbarus oli üsna edev mees, olgu paar pilti Rahvusarhiivist selle tõestuseks.

Yrgelemendid

 

Algusen polnud sõna

– oli joon

Polnd harmoonilist kõla

– oli toon.

Maakera vettinud risu

peksis torm,

polnud väärtuslist sisu

– oli vorm.

Oli mõõdetav keha,

kontuuritu hing, –

sõõr, millel unustet teha

ymbritsev ring:

Lehvis vee pääl kurvana

looja vaim,

ei pakatanud urvana

klorofylliline taim.

Oli algusen antud vaid kest

– õudne Ruum,

ilma lõi jumalik zhest

– tahtmine kuum.


Tervet raamatut saab lugeda Kirjandusmuuseumi ERNI lehelt.