Tõnis Tootsen “Uttu”

Tõnis Tootseni luulekogu. Nagu ta esikromaan “Esimene päev” on see kogu väga läbimõeldud täiesti teistmoodi kujundusega. Sedakorda siis poolläbipaistvad raamatulehed ja rohkelt illustratsioone. Teksti šrift on küll tavaline, aga paigutus on eriline.

Luuletused ise on sellised pealtkeskmised, väga hingekinnilöövad pole, aga nuramiseks pole ka alust. On tabavamaid ja huvitavamaid hetki-sõnu-kujundeid ja pisut ka trafaretsemaid, aga mingi oma hääl on neis luuletustes olemas ning enamik tekste sellest kogust mõjuksid päris hästi ka ilma selle uhke vormindamiseta. Kuigi minu puhul oli just raamatu välimus see, mis eelkõige tähelepanu köitis ja miks ma üldse raamatu kätte võtsin.

Luuletuste põhiteemad on elu, surm, aeg, saatus, sõda, linnud, lood. Näiteks Juhan Liivi preemia nominatsiooni saanud luuletus:

vares rogiseb rannas kui konn
pöörab nokaga ümber ühe lapiku kivi
et mis seal all on
ei midagi
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
pöörab ümber
et mis seal all on
ei midagi
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
pöörab ümber
joob kivipesast nokatäie soolast vett
ikka pidulikum kui merest
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
et mis seal all on

vaeseke
mis mõttetus
mõtlen

ja pööran järgmise lehe
et mis seal peal on

Adam Zagajewski “Hüvastijätt”

Adam Zagajewskilt on eesti keeles varem ilmunud “Valitud luuletused” (2010), nüüd ilmus “Hüvastijätt”, kus on Hendrik Lindepuu valik Adam Zagajewski kahest viimasest luulekogust. Lindepuu valikutele poola kirjandusest võib kindel olla, Zagajewski “Valitud luuletusi” pole ma lugenud, aga “Hüvastijätt” oli küll väga meeldiv lugemine. Selle kogu põhjal tundub Zagajewski vähem religioosseid sümboleid kasutav kui poola luules keskmiselt tavaks. Selle eest on tal palju vihjeid muusikale, kunstile, kirjandusele, ajaloole, geograafiale, kaasaja eluolule, perekonnaloole ja mõtisklusi luuletajaks olemisest.

Kõige enam kõnetasid mind “Luuletajad on presokraatikud” (lk 8), “See päev” (lk 30), “Meie põhjamaised linnad” (lk 41), “Viigimarjad” (lk 55).

“Mäetipp järve põhjas”

Kuna mul omal käel Jaapani vihmaraamatu otsimine lörri läks, siis tegin kiire otsingu, et mis teised on valinud ja mis ühe päevaga ka läbi saaks. “Mäetipp järve põhjas” on mulle tuttav raamat, ma olen seda paar korda juba lugenud, aga nagu kirjandusega üldse (ja mu meelest luulega iseäranis), siis erinevatel ajahetkedel kõnetavad erinevad teemad ja satuvad tähelepanu alla erinevad tekstilõigud. Eks ma nüüd otsisin iseäranis vihma ja seda oli ka, aga lähemalt kõnelesid muga seekord muidu vesised või putuklised luuletused.

Mu meelest on see väike kogu väga hästi valitud, on erinevaid autoreid, erinevaid meeleolusid, erinevaid mõttesuundi ja iga ülelugemisega leiab erinevaid lemmikluuletusi. Ja Rein Raua eessõna võib ka mitu korda üle lugeda :)

Autorid: Naito Joso, Kobayashi Issa, Hattori Ransetsu, Kamijima Onitsura, Matsuo Basho, Yosa Buson, Nishiyama Soin, Mukai Kyorai, Yasuhara Teishitsu, Ihara Saikaku, Ochi Etsujin, Sugiyama Sampu, Morikawa Kyoriku, Matsue Shigeyori, Takarai Kikaku, Naito Rosen, Matsunaga Teitoku, Suganoya Takamasa, Kawai Sora, Yamaguchi Sodo.

vihmahaiku

Ihara Saikaku

ššššššššš
pisike ärkas üles
vihmakrbinast


haiku, kus on rohkem vett

Kobayashi Issa

täielik vaikus
sügaval järve põhjas
pilvine mäetipp


putukhaiku

Matsuo Basho

mis roostenukrus
naela külge klammerduv
väike rohutirts

Siia lõppu veel mu värskelt omandatud teadmistekild, et Jaapani mangades sajab vihma potsu-potsu.

(1) バッ (BA!): FWOOSH A number of crows suddenly take flight in surprise
(2) スパン (SUPAN): SHPA The samurai’s sword slices through a bandit
(3) ビシィッ (BISHI-!): HWANG Throwing a ball with power
(4) こっそり (KOSSORI): SNEAK SNEAK The samurai secretly spying on the occupants
(5) チャキッ (CHAKI!): CHK Quickly turning sword round in the hands to threaten someone
(6) ふあ~・・・ (FUA~…): YAWN Yawning
(7) くらっ・・・ (KURA…): swoon・・・ Shows someone feeling dizzy or giddy
(8) ズズッ・・・ (ZUZU …): ZDDDD Sniffling in fear
(9) ずずーっ (ZUZU―): SLUUURP Sipping/slurping hot tea
(10) ぼ~・・・ (BO~…): *spaced out* Absent-mindedly staring into space
(11) ポツポツ (POTSU POTSU): PLIP PLIP A few drops of rain start to fall
(12) ザザ (ZA ZA): SHIF SHIF Wind rustling through the trees
(13) ゲロゲロ (GERO GERO): CROAK CROAK A croaking frog
(14) もぐもぐ (MOGU MOGU): MMG MMG Vigorous chewing
(15) しぃ...ん (SHI-…N): *deathly silence* Silence. No sign of life in a deserted village.
(16) サラサラ (SARA SARA): SWISH SWISH The appearance of long, beautiful, glossy hair
(17) さくっ (SAKU!): SHKK Something or someone being pierced or stabbed by something quite hard (in this case, an arrow to the heart.)
(18) うきうき (UKI UKI): YAHEY An excited appearance – appearing to look forward to something
(19) ぎゅぅ (GYU!): GRAB Hugging someone tightly
(20) ぼり (BORI): SKRITCH Someone scratching his head

Aliis Aalmann “Verihaljas”

Oo! Midagi värsket ja huvitavat ja head ja ilusat!

Esmalt ahmisin luulekogu hooga sisse, algusest otsani, kiiresti-kiiresti, ise kogu aeg üllatusseisundis, et ongi hea, kogu aeg on hea.

Siis panin kogu korraks kõrvale, guugeldasin, sain teada, et tegu on võrokesega, kes on uurinud rahvaluulet (link magistrtööle), kes teostab end ka kunsti alal (n juhendaja Aila Näpustuudios või galerii instas) ning “Verihaljas” on tema esimene luulekogu.

Ja siis hakkasin otsast peale naudiskledes lugema:

  • et oo, ma ei mäletagi värskemast eesti luulest regilaulu rütmi, sõnavara ja meeleolu kasutust, kui uus ja huvitav!
  • et oo, milline hõrk segu romantilisest minevikuihalusest ja realistlikust külaühiskonna tunnetusest!
  • et oo, kui vabalt ja nõtkelt ja mitmekesiselt voolav vabavärss!
  • et oo, millised lahedad sõnaleiud ja mõtteuperpallid ja ümberütlemised!
  • et oo, milline imetabane oskus edasi anda emotsioone, seda nii varjatult kui üsna otse!
  • et oo, kui läbimõeldud ja koguga kaasarääkiv kujundus!

Ja et oo, siit kogust on selle 1-2 näidisluuletuse väljavalimine ikka nii raske :) Niisiis jätan ma praegu selle tegemata ja jagan autori valikut autori esituses:

 

Jürgen Rooste Luuleloo kursus

8. aprillist 6. maini olin ma neljapäevaõhtuti arvuti taga ja kuulasin-vaatasin Tallinna Rahvaülikooli korraldatud Jürgen Rooste Luuleloo kursust. Tore oli.

Ma panen siia nüüd püstrasvaseskirjas Jürgen Rooste lauseid või teemasid (nii nagu need mulle meelde jäid või sel hetkel kirja said, st ta ei pruukinud sõnasõnalt nii öelda, aga ma sain aru, et asja mõte on umbes sihuke) ja kursiivis oma kommentaare.

Kursuse teema – kuidas luule kude kujuneb. Meetod – lugeda ette palju head luulet. Ülesehitus – ajaloolis-assotsiatiivne.

See teema-osa läks vist vahel natuke harali, aga meetod toimis, kuigi ma ei armasta eriti ettelugemisi, siis siin olid need kuidagi põhjendatud ning Jürgen suutis iga luuletaja jaoks leida selle õige hääle ja hääletooni. Ajaloolis-assotsiatiivne lähenemine, st üldine püüd järgida mingit ajajoont, aga kui oli vaja Homerose kõrvale Stevie Wonderit mainida, siis oli vaja, ja mulle see meeldis, et asi vahel selliseks hüplikuks läks.

Radu, mida mööda minna, on palju [millistest luuletajatest rääkida].

Jah. Aga mulle meeldis Rooste julgus valida välja omad lemmikud, et no kui ikka kogu romantismi saab Robert Burnsiga kokku võtta, siis ei ole vaja neist teistest, keda on koolipingis nagunii küllalt kuuldud, nii palju juttu teha.

Kõik luuletajad on kirjutanud seda ühte luuletust, ikka sellest inimeseks olemisest.

Jahah, ilus lause, et ühtpidi võtab nagu nii hästi kokku, aga kui järgi mõtlema hakata, siis sisaldab nii palju tühjust, mida igaüks saab oma maitse järgi täita. Ma kuulsin seda lauset aegu tagasi meie toonase direktori Asko Tamme suust, siis küll üldistusena kogu kirjandusele. Huvitav, kus selle lause algupära on?

Tantsu, laulu ja luule puhul on aktiivsed samad ajupiirkonnad.

Hmm… ma ei teadnudki seda… Võib-olla küll :) Siis on igatahes see eesti rahva tantsurahvaks ja laulurahvaks jagamine üsna tühi töö, et kõik see on üks ja seesama. 

Luuletamist õpitagu headest luuletustest.

See on täpselt sama, mida (:)kivisildnik kogu aeg räägib, et tarvis on lugeda-lugeda-lugeda ja häid asju lugeda. No siis ka kirjutada.

Krestomaatika ei ole alati paremik. Krestomaatika on kirjandusteaduslik võimuakt.

Nõus.

Luuletustel on oht liiga intensiivse tarvitamisega ära kuluda.

Nõus.

Luulet tuleb võtta oma aja kontekstis.

Nõus. Nagu üldse kirjandust ja kunsti, et muidugi saab vaadata, kuidas need tänapäeval kõnetavad, aga tuleb ka püüda mõista, kuidas need omal ajal mõjusid.

Kunstnikuks olemise hind on olla ühiskonnas veidrik.

Nii ja naa, et võib nii minna, võib-olla enamasti lähebki, aga alati küll mitte.

Luulet peaks tundma, mitte liiga ära analüüsima. Ei maksa ületõlgendada ja -mõelda.

Nii ja naa. Laias laastus nõus, aga vahel on väga nauditav lugeda-kuulata, kuidas oskaja luuletuse pulkadeks lahti võtab ja uue mõistmisega kokku paneb.

Kõik, kes olid noored ägedad eeskujud, saavad äkki 50 [kaasaegsest eesti luulest].

Jahah, see põlvkond, kes saamas või just sai 50, on minu meelest momendil see eesti kirjanduse kese. Jah, muidugi on veel tublisid vanemaid tegijaid ja punt nooremaid kirjandusse pürgijaid, aga üldiselt mu meelest annavad eesti kirjandusele praegu näo nende 50-kanti autorite looming.

Luulet tuleb võtta aegaselt, rahulikult ja sõõmukaupa.

Jah. Vahel võib mõne autori loomingusse küll ära uppuda, aga kuidagi väga tore on pärast üksikute lemmikluuletuste kaupa teda üle lugeda.

Luule ei kao ära, luule küll muutub, aga ei kao.

Jah ja aamen.

Mis veel puudu jäi?

Täpselt üks tund jäi puudu, et sellest kõige värskemast kraamist ka mingit ülevaadet saada. 

Millele tahaks vastu vaielda?

Aktiivselt vaidleks vastu lausele, et 90.-te esimesel poolel polnud luule oluline. Oli küll oluline! :)

Mul on kahju, et ma omal ajal Tartu Rahvaülikoolis Mart Velskri antud Tartu kirjanduse kursusest midagi sellist kokku ei kirjutanud. Rooste ja Velsker on muidugi väga erinevad esineja-natuurid, aga paljulugenud, karismaatilised ja kirglised oma teema suhtes on nad mõlemad.

Emily Dickinson “Kiri Maailmale”, Sylvia Plath “Luulet” 

Vahel võivad raamatute juurde viia üsna ootamatud viited. Näiteks netist leitud Lisa Perrini pildid kirjanikest. Täpsemalt siis Emily Dickinsonist ja Sylvia Plathist. Otsisin luulekogud välja, tassisin neid mitu nädalat kaasas, aegajalt vabal hetkel paari luuletuse kaupa lugedes.

Midagi tundus neis sarnast. Üksindus ja ühenduspüüd, hetke ülistus ja igaviku igatsus, tahe ajalikku ja ajatut omamoodi läbi tunnetada ja sõnadesse vormida. Mõlemad on saanud endale eesti keelde väga sobiva tõlkija – Emily Dickinsoni luulekogu “Kiri Maailmale” tõlkis Doris Kareva, Sylvia Plathi “Luulet” Tiina Aug.

Minu praeguse  minaga ei haakunud hästi kumbki luulekogu, aga ma mäletan paarikümneaastast mina, kes vaimustus Emily Dickinsoni luulest, ja mulle tundub, et paarikümne aasta pärast olen ma valmis Sylvia Plathi luulest aru saama. Aga aegajalt proovida, kuidas mõni luuletaja just antud ajahetkel sobib, võiks muidu ka.

Luulenäide ühelt ja teiselt.

Ilmus Lugemissoovituse blogis.

Tracy K. Smith “Life on Mars”

Yeah, te ei kujuta ette, kui suur palju vabamalt ma hingama hakkasin, kui ma Pulitzeri preemia nimekirju lapates aru sain, et romaanid ei ole ainus võimalus (mu meelest antakse romaanipreemiad tavaliselt sellistele tõsirealistlikkele teostele, mida ma väga ei taha lugeda), seda preemiat antakse väga mitmes kategoorias, näiteks luules.

Võtsin viimase kümne aasta jooksul luulepreemia saanutest 5 (sest niipalju neid meie raamatukogus oli) koju ja hakkasin lappama. Päriselt ja hingega lugemisele läks see Tracy K. Smithi (s 1972) “Life on Mars”.

Oma viimaste ameerika luule lugemiste põhjal ootasin ma teemaderingi “mina-minu-mind”, aga see raamatuke suutis mind üllatada, et jah, natuke on ka seda luuletaja enda mind, aga üldine pilt on palju laiem. On üldist suurlinnamelu, aga on ka hoopis kõrgemaid ja kaugemaid vaateid, on viiteid ulmeklassikale (n Arthur C. Clarke) ja päris mitu luuletust on David Bowie’ isiku ja loominguga seotud. Isiklik tsükkel on leinaline ja väiksema ringi oma valikuid lahkav, aga suuremat haaret võttev osa on oma meeleoludelt väga mitmekesine, nii ülev ja lootusrikas kui masendust väljaelav ning hulk võimalusi seal vahepeal. Kohati liig krüptiline ja paljusõnaline, aga alati pinget ja tähelepanu ülalhoidev, ühteaegu nii hingele kui ajule.

Väga huvitav kogu ja ma panen tallele, et kunagi ma loen seda veel. 

Triin Tasuja “Seksistentsialism”

Ma olen Triin Tasuja luuletaja-teekonda päris hoolsalt jälginud. Tema esikkogu “Provintsiluule”, mis pälvis kirjandusringkondade üldise tunnustuse, mind eriti ei köitnud, tema teine kogu “Armastust on ja armastust pole”, mida kriitikud debüüdist nõrgemaks pidasid, meeldis mulle päris hästi, kolmanda kogu “Vastuseta kirjad” kirjandusüldsuse vastuvõttu ma ei mäleta, aga mu meelest oli see ta parim kogu, paremuselt teisele potsatab nüüd see äsjailmunud “Seksistentsialism”. Miks teisele kohale? No seda pea-püsti-mässumeelsust, mis seob Tasuja loomingu mu jaoks punkluulega ja mida esimesed kogud kisendasid, jätkus natuke kolmandasse ka, siin neljandas on see mässumeelsus juba natuke resigneerunud ja sellest on mul kuidagi kahju. Kolmas kogu oli ka kuidagi üldisem ja pakkus rohkem samastumisvõimalusi, siit kogust sain pigem sellist võõra inimese päevikulugemise tunnet. Aga see päevik oli huvitav, mõne koha pealt silmiavav, mõne koha pealt jõhkralt karm ja mõne koha pealt ootamatult romantiline. Triin Tasuja luuletuste peateema on armastus ja elu pahupool, see kuidas ta need teemad kokku seob, on ainulaadne ja tabav ning tunnetest niivõrd tulvil  (kuigi need tundetulvad võivad olla argisõnadesse peidetud), et see teeb kaasaelamise ja kaasamõtlemise teemade raskusest hoolimata suhteliselt kergeks. Vennaskonna laulusõnade tsiteerimise eest ka aitäh. Ja raamatu kujundus on nii omamoodi ja luuletustega sobiv.

Wimberg “Just praegu”

Veider luulekogu. Poliitikat, päevapoliitikat, ajalugu, kirjandusajalugu, reisimuljeid, igapäevaelu, meenutusi, mõtisklusi.

Wimberg on üks neist Tallinna ühiskonnakriitilistest luuletajatest, minu maitse jaoks liialt otse ja lahmiv, liig realist ja üldistav.

Ma tunnustan, et Wimbergil on pilku märkamaks. Mõnikord on see pilk teravam, mõnikord hägusem, vahel on millegi uue avastamist, vahel vana asja tuiutamist ning vahel ka tunnelnägemist. Enamik luuletusi tunduvad sellised ajalaulud ja juhuluule, mis kõlavad korraks siin ja praegu, aga püsima ei jää, aga vist on vahel sellistki auruväljalaskmist või tellimustööde esitlust vaja.

Ühtteist endale lugemisväärset leidsin ma ikka ka, näiteks kogu nimiluuletus “Just praegu”, mis ei ole küll üleliia originaalne, aga kuidagi selles lullas asjad klapivad kokku ja on nii detaile kui üldistust kui värsket pilku kui läbimõtlemist kui rütmi kui ütlemist.

Wimbergi mäng keelega, n tava kirjutada topeltkonsonante sinna, kuhu need reeglipäraselt ei käi, mind ei sega, juurde mu meelest väga palju ei anna, aga no las siis olla, kui autor nii tahab. Ja ma sain kogu lugedes aru, et minu ja Wimbergi huumorisoolikas on täiesti erineva kujuga, ühe huumoritaotlusega luuletuse, mis mindki kõnetas, ma siiski leidsin:

Tõdemus

Film Kalevipojast
on juba tehtud
ja nimeks on sel
“Barbar Conan”.

Lilian Härm “Naeratus varjude varjus”

Imearmas luuleraamat. Kui keegi tahab vaielda, et siia punkti ei sobi, siis põgus vestlus raamatu ilmumist toetanud inimestega annab mulle kindlust väita, et sobib küll. Need luuletused on kunstniku kontsentreeritud ja väga valitud sõnadega väljendatud isiklikud mõtted. Lisaks on pea pool raamatust illustratsioonid, pealegi viisil, mida ma polegi varem Lilian Härmi nime all näinud, nimelt abstraktsed akvarellid. Kokku moodustub kena tervik. Luuletused on lühikesed, haikulikud, tabavad ja mõtteküllased, tundeid, kujutluspilte ja mälestusi äratavad. See, et autor on 92-aastane debütant, annab luulekogule veel mingi lisamõõtme juurde, et me kõik saame vanaks, aga see ei tähenda, et me vanast peast ei võiks uusi asju teha proovida, võib-olla õnnestubki, Lilian Härmil igatahes õnnestus. Ma tahaks kohe pool raamatut siia näitena kirja panna, aga no ei saa ju :) Olgu siis mõnigi luuletus:

* * *

magavate majade
suletud silmade taga
unenäod astuvad
läbi tummade tubade

* * *

mahedad mõtted
kassikäppadena jäid
soojendama öid

* * *