Kersti Merilaas “Kaks viimast rida”

1973. aasta oli “”Loomingu” raamatukogus” üsna huvitav aasta — ilmus hulk huvitavaid tõlkeid, mis on mingites seltskondades kultusraamatu tiitli saanud: Fernando Pessoa “Autopsühhograafia”, Saul Bellowi “Mr. Sammleri planeet”, Herman Hesse “Stepihunt”, Veikko Huovineni  “Joodiku eetika”, Richard Bachi “Jonathan Livingston Merikajakas”, Thomas Stearns Elioti “Valik esseid”. Tol aastal tuli sarjas koguni viis näidendiraamatut: Georg Bücheri “Dantoni surm”, Kazys Saja “Polüglott ; Abstinent ; Maniakk”, Joseph Helleri “Me pommitasime New Havenit”, Tadeusz Różewiczi “Kartoteek ; Veider vanake” ja Kersti Merilaasi “Kaks viimast rida”.

Tõenäoliselt oleks ma kõigist neist, mida ma lugemiseks ei valinud, saanud parema kunstilise elamuse, aga uudishimu on uudishimu ja põikpäisus on põikpäisus, nimelt seda nimekirja vaadates tekkis mul kinnisidee, et kohe kindlasti peab eesti autori näidendit lugema.

Teemasid on selles näidendis iseenesest päris palju: vananev näitlejanna, arstieetika, ärimiis nõukaajal, lahutus ja eksid, sõbrannad ja eksid, mälestused ja vaikimine, lein, seaduskuulekus, teatritöö, pereväärtused, lastekasvatus ja vanavanemad. Näpuga väga ei näidata, enamasti püsitakse pooltoonides, aga nii liiga roosasid kui liiga rohelisi karaktereid on küll ka ja need jäävad kuidagi õblukeseks, mõne puhul tekkis küsimus, et miks nad seal mängus üldse on, võtavad ainult aega ära ja tegevust edasi ei vii, pigem oleks võinud peategelased mahlakamaks kirjutada. Aga noh, selline see näitemäng oli. Ja ega omas ajas tükil vast väga viga polnudki, igatahes teenis ta välja J. Smuuli aastapreemia. Lavale jõudis näidend Vanemuises, sellest on ka üks pilt netiavarustest, aga mis rollides keegi oli, seda peaks “Teatrimärkmikust” järgi vaatama. Praeguse pilguga on näidendis liiga palju nõukogude olmet ja moraalitsemist, liiga ilmseid nutunuppe ning peategelase vanus (55) selgelt liiga väike vanuse pärast hädaldamiseks ja endale mulla peale kraapimiseks. Aga vähemalt kirjatehnika on Merilaasil olemas, lava jaoks võib-olla on tema laused isegi liiga kirjanduslikud, aga lugeda kannatas küll. Ja mõnede teemade tõstatus oli päris üllatav.

Bjørnstjerne Bjørnson “Leonarda”

See oli täitsa huvitav lugemine.

Üldjoontes on tegemist armudraamaga, aga siin-seal vilksatab komöödia elemente ning päris teravat ühiskonnakriitilisust. Lisaks ootamatult kulgevale armuloole on ka teisi huvitavaid suhteliine, näiteks vanavanaema ja lapselapselaps.

Üllataval kombel tõusid esile just naiskarakterid, nii nimitegelane kui tema kasutütar kui eelmainitud vanavanaema, neis oli palju rohkem elu ja mitmekülgsust, kui suhteliselt kahvatutena mõjuvates meestegelastes.

Ma arvan, et selle näidendi selgroo, süžee ja karakterid annaks päris hästi ka tänapäeva tõsta, küll mitte vast teatrilavale, pigem kinolinale, sest dialoogid on tänaseks küll liiga pateetilised ja käsilaiutavad, niiet need tuleks valdavalt kaasajastada, vaid mõned põhilaused saaks sõnasõnalt üle võtta, aga sisu ja probleemid kõlaksid tänases päevas ka küllalt aktuaalsetena ning lõppu jääb lahtisi otsi ja edasimõtlemist. 

Norra kirjanik Bjørnstjerne Bjørnson (1832 – 1910) kirjutas näidendi “Leonarda” 1879. aastal. Hakkasin võrdluseks vaatama, et millal Ibsen oma “Nora” kirjutas, tuli välja, et samal aastal. Nobeli kirjanduspreemia sai Bjørnson 1903. aastal. Tartus Hermanni trükikojas 1910. aastal välja antud raamatu tõlkis eesti keelde Liina Grossschmidt. Ja kui teil tekkis tahtmine see lugu ikkagi lavale tuua, siis iga korra etenduse päält tuleks Hermannile 2 rubla maksta.

Näidend on wõrgust loetav, Rahvusraamatukogu koleda sinise märgisega igal leheküljel, aga on olemas https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:427574