Victor Hugo “Hernani”

Hugo, romantism, näidend, värssides. Mis saaks valesti minna? Eee, selgus, et mu jaoks saab küll. Suuremas osas oli see lugemine mu jaoks läbinärimine, mõne üksiku koha peal läks ladusamalt.

Ma alustasin “Hernani” lugemist üsna puhtalt lehelt, no ma teadsin, et kirjandusloos oluline teos, aga mingeid sisukokkuvõtteid ma kuulnud-lugenud polnud. Esimese üllatusena tuli see, et ma arvasin seni, et Hernani on naisenimi  :)

Wikil on näidendist päris hea ülevaatlik ja lisainfot jagav lehekülg. Ma kopipeistin selle teksti sealt siia ja lisan mõned oma kommentaarid.

“Hernani” on Victor Hugo näidend, mis pärineb 1830. aastast.

St kirjutati ammu. St mõned asjad peavad ajaproovile paremini vastu kui teised. Seda nii isiklikus lugemiskogemuses kui laiemalt võttes. Ma arvan, et mu isiklik kogemus oli veidi viletsam, kui selle näidendi koht üleüldises kirjanduslikus vananemisastmes.

Kui see esimest korda lavastati, oli ta stiililt ja sisult nii mässumeelne, et põhjustas Comédie Française’is rahutusi, mis kestsid rohkem kui kolm kuud.

Huvitav fakt. Poleks lugedes osanud kuidagi arvata.

Stiililine mässumeelsus väljendus juba esimeses kahes värsis:
Serait-ce déjà lui? C’est bien à l’escalier
Dérobé. /—/
mida Semper tõlgib:
Kas juba tema? Salatrepil astumist
On kuulda. /—/
Esimesest värsist teise murduv lause ehk siire on klassikalise maitse kohaselt viletsa luuletajameisterlikkuse märk. Théophile Gautier meenutab 1877. aastal vaimustusega, millist meelepaha see “klassikute” seas tekitas.

Mulle see siire meeldis. Andis elavust ja ma kujutasin päris hästi ette, kuidas see rütm võib laval toredasti mängima hakata.

Näidendi vastuolud klassikalise teatriga ulatuvad värsitehnikast mõistagi palju kaugemale, rikkudes kõiki olulisemaid klassikalise teatri reegleid

(1. Kolme ühtsuse reegel.
a) tegevusühtsuse nõue – üks ja kindel intriig, erinevate tegevusliinide puudumine;
b) ajaühtsuse nõue – tegevus peab toimuma ühe päeva jooksul (24 tundi);
c) ruumiühtsuse nõue – tegevus peab toimuma ühes kindlas kohas (soovitavalt salong, antichambre).
Minevikusündmusi ja võitlusi peab jutustama, mitte näitama.
2. Zanrite selge erinevus.
a) tragöödia
– väärikas sisu ja väärikad tegelased (ajaloolised või pärit antiikmuistenditest);
– lõpp on kurb ja muudab vaataja kurvaks;
– tegelasi tabavad suured hädaohud.
b) komöödia
– tegelased on keskklassist ja väljamõeldud;
– lõpp on õnnelik, lõpp muudab vaataja õnnelikuks;
– hädaohud pole suured.
3. Tõenäolikkuse reegel.
Ei tohi olla üleloomulikke asju, ebaloomulikke tegelasi, uskumatuid sündmusi.
4. Kombekuse reegel.
Ei tohi näidata vägivalda ega rõvedusi, samuti kasutada ebatsensuurseid väljendeid.).

Ahaa, ma hakkan paremini aru saama, miks see teos on kirjandusloos nii oluline.

Laval leiavad aset võitlused ja surevad inimesed.

Eee, jah. Tänapäevaste actionfilmide võrreldes on kaod muidugi väikesed, aga võib öelda, et Hugo avas ukse millelegi, millest ta poleks osanud undki näha.

“Hernani” tegevuskohad (Saragossa, Aachen, Aragón) asuvad mööda Euroopat laiali.

Tänapäevasele lugejale mitte eriti uudisväärtust pakkuv tõik, aga näitena, et Hugo tegi, mis tahtis, tema võimet omal ajal kastist välja mõelda illustreerib see lause kenasti.

Juba sellest tingituna venib näidendi tegevusaeg pikaks ning vaatuste vahele jäävad ebaühtlased ja mõnikord määramatud ajavahemikud.

Need vahemikud täidab tänane lugeja-vaataja üsna lihtsalt ise ära, aga jah, kui sa oled harjunud, et lavalt tuleb paari tunni jooksul ööpäeva jagu tegevust, aga siin venib vast aasta-mitme peale, siis võib see ärritada küll.

Tegevusliinide arvukusele viitavad juba pealkirjad, mis Hugo on vaatustele pannud (“Kuningas”, “Bandiit”, “Rauk”, “Hauakamber”, “Pulm”). Need tõstavad eri vaatuste juures esile eri temaatikat või tegelaskujusid.

Jälle asi, mis tänase lugeja-vaataja jaoks on pigem pluss.

Tegevusliinide arenedes ja põimudes ilmneb ka tegelaste keerukus ja vastuolulisus. Seda juba n-ö väliste vastanduste tasandil: Hernani on bandiit, kelle tegelik päritolu on kõrge ja väärikas ning kelle eesmärgiks bandiidina ei ole alatu röövlielu, vaid õilis, pojakohustusest tulenev kättemaks. Don Carlos, Hispaania kuningas, kasutab oma eesmärkide saavutamiseks märksa bandiitlikumaid võtteid kui Hernani. Don Ruy Gomezet haarab veel vana mehena kirglik armastus oma vennatütre doña Soli vastu.

See on see romantismuse näide vist… Põhimõtteliselt on see troop, mis mulle täitsa hästi meeldib, ses on kuidagi ka nende raamatute hõngust, mis mulle tänases päevas meeldivad. Saladused, karakterite erinevad ja vahel ootamatud tahud, rollid, motiivid, tegutsemisvalikud ja vastandused. On ju hea, et “Hernani” tegelaste puhul  pole tegu pabernukkudega, vaid neil on rohkem tahke. Ma ise oleks neid tahke veel juurde tahtnud, aga on nagu on.

Erinevalt klassikalisest näidendist, kus kogu tegevustik koondub ühe põhilise konflikti ümber, on “Hernani” tegelastel korraga käsil mitmeid probleeme: don Carlose poliitilised ambitsioonid on kõrvu isikliku püüuga doña Soli endale võita. Hernani kavandab kättemaksu don Carlosele, arendades samas oma suhet doña Soliga. Erinevad taotlused viivad ka sisemiste konfliktideni. Kokkupõrked don Carlosega sunnivad Hernanid lahkuma doña Solist, keda ta ei taha ohustada. Arusaam keisri rollist ning kohustustest, milleni don Carlos jõuab, mõjutab teda andestama Hernanile ja teistele vandenõulastele ning loobuma doña Soli piiramisest. Kuid sisekonfliktid ei ole tingitud ainult seda laadi välistest asjaoludest. Väärikas aadlimees don Ruy Gomez on lojaalne oma kuningale ja peab kalliks oma au (mis ei luba tal III vaatuses kord vastu võetud külalist jälitajatele välja anda), samas on ta kirgliku armastuse võimuses ning sama kirglikult tunneb armukadedust ja solvumist, mis ei luba tal Hernani ja doña Soli õnnega leppida. Sarnase sisemise võitlusega tuleb V vaatuses tegemist Hernanil, keda au teeb võlglaseks don Ruy ning armastus doña Soli ees. Nõnda asetatud probleemid, Hispaania-temaatika ning ka otsesed vihjed don Ruy Gomeze suust meenutavad Pierre Corneille’i ja tema näidendit “Cid”, just võimalikud paralleelid on aga need, mis toovad iseäranis ilmsiks Hugo näidendi kauguse klassikalisest teatrist ning selle kuulumise romantismi.

Jah.

Millest Wiki kirjutamata jätab, aga mis minu jaoks oli üsna oluline, on see, et üheks tegelaseks on ajalooline isik ning siia-sinna on puistatud märksõnu tolle aja ajaloost.

Peategelasi on neli ja kõigil on omad hetked, mil lasta end pisut publikule avada ja oma erinevaid külgi näidata. Paradoks on muidugi selles, et nn negatiivsed kangelased on huvitavamad ja rohkem kaasa mõtlema panevad kui õilis armastajapaar. Üks asi, mis mind veidi häiris, oli see, et näidendis oli liiga palju paarilauselisi kõrvaltegelasi, kes olid pigem dekoratsiooonid kui karakterid, aga teatud karakterjoonise suutis Hugo mõnele neist siiski anda.

Kokkuvõttes oli aga näidendi teema mu jaoks paks armastus, mis iseenesest ei ole halb teema, aga see oli minu jaoks liiga paljusõnaline, pateetiline ja dramaatiline, et mu lugemiskogemus ei saanud just seetõttu kõikse parem …

Ahjaa, üks huvitav lugemist hõlbustav seik: Hugo on tegevuskohtade ja kostüümide kirjeldamisel üsna spetsiifiline.

 

Hilisem retseptsioon
Tänapäeval mäletatakse seda näidendit peamiselt Giuseppe Verdi ooperi “Ernani” lähteteosena.

Ma ei ole ooperi-inimene ja ei ole ooperit näinud-kuulnud. Aga kunagi oli Verdist üks pikk ja tore telesari, mis õpetas mind Verdi loomingust lugu pidama, niiet Verdi võis sellest midagi täitsa toredat teha. Kunagi võiks vaadata, juutuub pakub päris mitut erinevat lavastust.

Näidendi tõlkis 1924. aastal eesti keelde Johannes Semper.

Ma prantsuse keelt ei oska ja seega hinnata ei tea, aga see Semperi tõlge tundus mulle ühekorraga leidlik ja kohmakas, oli nii toredaid sõnaleide kui riimi pärast otsituid, mõni värss mõjus voolavalt ja vabalt, mõni läks rohkem komistades. Vanamoeliselt mõjus see tõlge küll, selle tõlkega tänasel päeval enam lavale ei läheks. Või kui just https://www.uttv.ee/naita?id=26633

 

Kersti Merilaas “Kaks viimast rida”

1973. aasta oli “”Loomingu” raamatukogus” üsna huvitav aasta — ilmus hulk huvitavaid tõlkeid, mis on mingites seltskondades kultusraamatu tiitli saanud: Fernando Pessoa “Autopsühhograafia”, Saul Bellowi “Mr. Sammleri planeet”, Herman Hesse “Stepihunt”, Veikko Huovineni  “Joodiku eetika”, Richard Bachi “Jonathan Livingston Merikajakas”, Thomas Stearns Elioti “Valik esseid”. Tol aastal tuli sarjas koguni viis näidendiraamatut: Georg Bücheri “Dantoni surm”, Kazys Saja “Polüglott ; Abstinent ; Maniakk”, Joseph Helleri “Me pommitasime New Havenit”, Tadeusz Różewiczi “Kartoteek ; Veider vanake” ja Kersti Merilaasi “Kaks viimast rida”.

Tõenäoliselt oleks ma kõigist neist, mida ma lugemiseks ei valinud, saanud parema kunstilise elamuse, aga uudishimu on uudishimu ja põikpäisus on põikpäisus, nimelt seda nimekirja vaadates tekkis mul kinnisidee, et kohe kindlasti peab eesti autori näidendit lugema.

Teemasid on selles näidendis iseenesest päris palju: vananev näitlejanna, arstieetika, ärimiis nõukaajal, lahutus ja eksid, sõbrannad ja eksid, mälestused ja vaikimine, lein, seaduskuulekus, teatritöö, pereväärtused, lastekasvatus ja vanavanemad. Näpuga väga ei näidata, enamasti püsitakse pooltoonides, aga nii liiga roosasid kui liiga rohelisi karaktereid on küll ka ja need jäävad kuidagi õblukeseks, mõne puhul tekkis küsimus, et miks nad seal mängus üldse on, võtavad ainult aega ära ja tegevust edasi ei vii, pigem oleks võinud peategelased mahlakamaks kirjutada. Aga noh, selline see näitemäng oli. Ja ega omas ajas tükil vast väga viga polnudki, igatahes teenis ta välja J. Smuuli aastapreemia. Lavale jõudis näidend Vanemuises, sellest on ka üks pilt netiavarustest, aga mis rollides keegi oli, seda peaks “Teatrimärkmikust” järgi vaatama. Praeguse pilguga on näidendis liiga palju nõukogude olmet ja moraalitsemist, liiga ilmseid nutunuppe ning peategelase vanus (55) selgelt liiga väike vanuse pärast hädaldamiseks ja endale mulla peale kraapimiseks. Aga vähemalt kirjatehnika on Merilaasil olemas, lava jaoks võib-olla on tema laused isegi liiga kirjanduslikud, aga lugeda kannatas küll. Ja mõnede teemade tõstatus oli päris üllatav.

Bjørnstjerne Bjørnson “Leonarda”

See oli täitsa huvitav lugemine.

Üldjoontes on tegemist armudraamaga, aga siin-seal vilksatab komöödia elemente ning päris teravat ühiskonnakriitilisust. Lisaks ootamatult kulgevale armuloole on ka teisi huvitavaid suhteliine, näiteks vanavanaema ja lapselapselaps.

Üllataval kombel tõusid esile just naiskarakterid, nii nimitegelane kui tema kasutütar kui eelmainitud vanavanaema, neis oli palju rohkem elu ja mitmekülgsust, kui suhteliselt kahvatutena mõjuvates meestegelastes.

Ma arvan, et selle näidendi selgroo, süžee ja karakterid annaks päris hästi ka tänapäeva tõsta, küll mitte vast teatrilavale, pigem kinolinale, sest dialoogid on tänaseks küll liiga pateetilised ja käsilaiutavad, niiet need tuleks valdavalt kaasajastada, vaid mõned põhilaused saaks sõnasõnalt üle võtta, aga sisu ja probleemid kõlaksid tänases päevas ka küllalt aktuaalsetena ning lõppu jääb lahtisi otsi ja edasimõtlemist. 

Norra kirjanik Bjørnstjerne Bjørnson (1832 – 1910) kirjutas näidendi “Leonarda” 1879. aastal. Hakkasin võrdluseks vaatama, et millal Ibsen oma “Nora” kirjutas, tuli välja, et samal aastal. Nobeli kirjanduspreemia sai Bjørnson 1903. aastal. Tartus Hermanni trükikojas 1910. aastal välja antud raamatu tõlkis eesti keelde Liina Grossschmidt. Ja kui teil tekkis tahtmine see lugu ikkagi lavale tuua, siis iga korra etenduse päält tuleks Hermannile 2 rubla maksta.

Näidend on wõrgust loetav, Rahvusraamatukogu koleda sinise märgisega igal leheküljel, aga on olemas https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:427574