Ketlin Priilinn “Emily raamatuklubi”

Segu naistekast ja väga mahedast krimist. Mulle tundub, et autor on hoolega kuulanud-vaadanud, mis inimestele raamatutes meeldib ja selle siis kenasti kõrva taha pannud ning nende teadmiste põhjal raamatu kirjutanud. See ei ole etteheide, sugugi mitte, pigem tunnustustus kirjaniku suurepärasele käsitööoskusele ja turusituatsiooni tabamisele. Ma usun, et seda raamatut saadab lugejamenu. Mulle, ja ma usun, et väga paljudele tulevastele lugejatele, oli see kerge parasjagu põnev ja parasjagu tuttavlik meelelahutuslugemine. Ainus asi, mille kallal ma nuran, on rõivakirjeldused, aga ma olen vist selle koha pealt mingi imelik ka, mind on paljudes muudeski raamatutes rõivakirjeldused häirinud. Muidu kulges lugu mõnusalt tuta-tuta-tuttaa raamatutest pereprobleemideni, krimiloost suhtelooni, tööst sõpradeni ja nõnda edasi ja nõnda tagasi :)

Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

picoult19saksaVõtsin selle jutu peale raamatu koju ja hakkasin lugema: “19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida. /—/ 19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Jne. Lõpuni välja.

Sisu ei tahaks siinkohal väga ära seletada, piisab vast valikust märksõnadest: kool, kasvamine, lahkukasvamine, koolikiusamine, kohandumine, ootused, valikud, valed, laste suhted vanematega, vanemate hirm last valesti kasvatada, töö- ja pereelu klapitamine, suhtevägivald, kättemaks, haavad ja armid, tõde ja õigus, surm ja edasielamine, pisut ka sõprust ja armastust.

picoult19ingiseRaamat on kirjutatud mitmest vaatepunktist — Josie ja tema ema Alex, Peter ja tema ema Lacy ning politseinik Patrick — natuke stiililises segapudrus (on nii naisteka, noorteka kui krimi elemente), aga üldtoonis usutavalt ja igale tegelasele kaasa elama panevalt. Igatahes valusal teemal ja mõtlemapanevalt. “”Peter, kes tõmbas tikku?” Peter kergitas pead. “Kes ei tõmmanud?””

Raamat ei ole Eestis just kuigi palju tähelepanu pälvinud, tõenäoliselt just seetõttu, et sihtgrupp, kellel raamat mõeldud, ei ole seda üles leidnud. Jutu algusesse tagasi tulles — kujutage ette, et raamatul oleks umbkaudu selline kaanekujundus, nagu sel ingliskeelsel või tol saksakeelsel.

Ilmus Lugemissoovituse blogis

Zane Grey “Kaduv ameeriklane”

Ma olen üldiselt seda meelt olnud, et ilukirjandus ei vanane. See raamat pani lausele ühe sõna juurde, et hea ilukirjandus ei vanane. “Kaduv ameeriklane” oli minu jaoks selline, mis vananes.

Raamatu tegevusaeg on kuskil 1915-1918 ja peategelasteks idarannikult pärit keskklassi valge neiu ja lapsena kodukandist röövitud kolledžiharidusega oma isade maale tagasi pöördunud indiaaninoormees.

Kui ma lugesin, siis oli mul tunne, et tegu on vana kehva Hollywoodi stsenaariumiga. Kirjeldused olid enamvähem loetavad, looduse kohad kohati isegi täitsa hästi, aga tegevustik oli kuidagi imelik ja tegevustiku kirjeldus pateetiline ja tegelased üheplaanilised ja/või klišeed, loo moraal kõikus siia- ja sinnapoole, dialoogid olid ko-hu-ta-vad ja armustseenid veel hullemad. Esimene peatükk oli nagu täitsa hästi kirjutatud, see oli vist see, millega kirjastajalt leping osteti, edasi läks asi mu meelest laisaks ära. Probleemid, mida teoses välja toodi, olid ju täitsa tõsised ja olulised, aga see, kuidas ja mis tooniga neid käsitleti, oli kuidagi möhh…

Aga miskit ses raamatus ju ikka oli. Kui mitte muud, siis õhutus teemat pisukene edasi uurida. Millal said indiaanlased Ameerika Ühendriikide kodakondsuse? Jah, 1924. Aga kodakondsusega ei tulnud kohe õigus hääletada, see käis osariigiti erinevalt, üldiselt ida pool varem ja lääne pool hiljem, aga Wiki andmetel oli nii 1948. aastaks peaaegu kõik, välja arvatud mõned erandid, kellele saabus hääletusõigus alles 1970. aastal… Kuulge, see oli ju suht eile. Ma hakkan üha enam lugu pidama Marlon Brandost, kes 1973. aastal saatis indiaanitüdruku enda eest Oscari kõnet pidama.

Minust on Zane Grey nimi kuidagi mööda jooksnud, aga ta oli produktiivne (igal aastal raamat või paar, pigem paar, vahel rohkemgi) autor, üsna populaarne ja filme on tema raamatute põhjal tehtud palju. Seegi raamat tehti juba ilmumisaastal (1925) filmiks ja on hiljem ka (1955) tehtud.

Penelope Lively “Foto”

Sellest raamatust närisin end punkti pärast läbi, raamat oli just nii igav, nagu kaanepilt lubas. 300 lehekülge soigumist, et inimesed ei ole alati just sellised, nagu me neid ette kujutame, et inimestel on erinevad soovid, motiivid, probleemid, loomused. Ülla-ülla.

Maastikuarhitektuurist ja suhtedraamadest viitsin ma nii palju teada saada ainult siis, kui sellest räägib mu sõbranna (või kui see on segatud mõnusa ulmega :) ), muidu — hoidke omale. Ei ole halb raamat, aga oli mulle ebasobiv raamat.

Ella Carey “Pariisi ajakapsel”

Rrrraahh! Jälle on üks hea teema ära käkitud. Raamatu algus- ja lõpuosas on mõned leheküljed, mis siis, kui oleks naisteka lugemise tuju, kannataksid isegi enamvähem lugemist, aga 95% raamatust on halb-halb-halb-halb. Ma tean, et on parandamatuid optimiste, kes nüüd omaette mõtlevad, no kui halb see ikka olla saab… Saab küll :( Olete hoiatatud.

Raamatu algtõukel oleks ju potentsiaali: 2010. aastal leiti Pariisis 70 aastat puutumatuna seisnud korter. Korter kuulus Marthe de Florianile, kes oli kurtisaan ja näitlejanna ning Giovanni Boldini modell. Paraku on raamatus peateema ühe kaasaegse ameeriklanna  kõikvõimalikke klišeesid täis topitud ja ülituimalt kirja saanud reisi- ja armulugu…

Imetlege siis pilte. Fotod vanast korterist:

Marthe de Floriani portree:

Katriin Fisch “Lubaduste lennurada”

Mis on head? — Korralikud laused ja korrektne eesti keel. Ja mõned detailid. Ajalisel ülesehitusel polnud ka midagi viga. — Mis on halba? — Igav, nii lõpmatult igav. Ja mõned eriti tüütud detailid. Ebaloomulik dialoog ja kiretud karakterid. Kõige enam masendasid mind tegelaste riietuste kirjeldused. — Mis see raamat olla tahab? — Ma ei tea. Naisteka jaoks on mu meelest liialt veniv ja targutav, kirjaniku arenguromaaniks liig pealispindne, ajastupildi jaoks ebausutav, psühholoogilise romaani jaoks liiga palju kantseliiti ja tarbetut ilukõnet ning liiga vähe süvenemist ning iga eelmainitud asja jaoks on liiga vähe emotsiooni. Aga kõigi eelmainitute alged on olemas. — Loovkirjutamise harjutus? — Jaa, see sobib küll, harjutuse või proovitööna ütleks, et täisa kabe. — Kokkuvõttes? — Võib olla, et selle raamatu jaoks on võti täitsa olemas, ainult mina ei leidnud üles… Aga võib ka olla, et ma viskasin kõik võimalikud võtmed ise põõsasse hetkel, kui lugesin esimest rõiva-kirjeldust, et pisiasi, aga kohutavalt segav, nagu kivike kingas.

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Naistekas. Selline tsiba pealt keskmise. Autor ise on tõenäoliselt tahtnud kirjutada päris palju üle keskmise, a no ei vea välja. Kohati on ju täitsa kena lugeda, aga siis läheb siirupiks ja klišeedeks ja pealiskaudsuseks kätte ära.

Päris tore võte oli peatükkide vahele pikkida raamatute nimekirju, see, et nende kaudu karakterite taaskasutus läbi pistab, on muidugi iselugu, ja ühe peaaegu hea tsitaadi sain ma ka, et kui roosast kontekstist välja tõsta, siis on täitsa kasutatav: “Nii et sellepärast siis inimesed loevad. Sest raamatud seletavad asju: kuidas sa mõtled ja kuidas sa käitud, ning panevad mõistma, et sa pole üksi selles, mida sa teed, ega selles, mida tunned.”

Ma olen vist ennegi maininud, et mulle naistekad eriti ei istu ja nii võib tekkida küsimus, et miks ma neid lolli järjekindlusega aegajalt kätte võtan. Esiteks erialasest huvist ja tundest, et ma pean natuke selle žanriga ka kursis olema, ning teiseks — mu meelest ei ole õige ainult žanripõhiselt raamatuid headeks ja halbadeks liigitada, näiteks head naistekad olid mu meelest Margaret Atwoodi “Leedi Oraakel”, Daphne du Maurieri “Rebecca” ja Anna Gavalda “Koos, see on kõik”, no ja ma olen optimist, et järsku satub veel miskit head ette :)

 

Marcia Willett “Tantsu kajad”

Ma isegi ei mäleta, mida ma just Willettilt kunagi lugeda proovisin, igatahes meeldivat lugemismälestust mul sellest pole, vaid ähmane pilt, et miskit ma sealt raamatukogu naistekate riiuli tähestiku lõpust olen endale koju viinud.

“Tantsu kajades” on üsna kirju tegelaste galerii: tantsupedagoog, tema vend, venna endine naine, venna poeg, vennapoja kaaslane, tema endine õpilane ja tolle silmarõõm, venna sõbra lesk ja servapidi tolle pojad ja miniad, vilksamisi üks kuulus kirjanik ja neli toredat peni. Raamat on sihuke Cornwalli külaklatš, et igaühe töö- ja eraelust midagi, aga kildhaaval ja siivsalt. Tantsust niipalju, et see õpilane koreografeerib mõttes ühte ja teist ja raamatu lõpupoole juba päriselt ja tervet lavastust.

Keskmik või suts alla keskmist naistekas, et huvitav ei olnud peaaegu üldse, aga eriti loll ka ei olnud.

Tõlkest ka. Sattusin nägema Alexander Skarsgårdi “Tarzani legendi” promointervjuud, kus küsija palus: “Cry like Tarzan!” ja Skarsgård selle peale nutmist etendas. Intervjueerija hämmingus nägu seepeale :) . Mina tajusin, et küsimise peale lõi Skarsgård mõttes lahti inglise-rootsi sõnastiku, võttis sealt esmalt välja toodud nutmise, luges küll üle, et hüüe on ka, aga otsustas võtta selle esimese tähenduse. Ja mul oli seda päris lõbus vaadata. Seda tõlget nii lõbus lugeda ei olnud, sest aegajalt on tõlkija ilma mõtlemata võtnud selle esimese sõnastikusõna ja pole mingit tähelepanu pööranud sellele, et sel sõnal on eesti keeles sinna lausse mõtteliselt palju sobivamaid tõlkevasteid. Ja toimetaja on kenasti paika pannud küll komad, aga unustanud nii mõnedki jutumärgid ja ega ta seda teksti jutust arusaamise tasandil lugenud ei ole. Võib ju öelda, et nipet-näpet ja ikka juhtub, aga mind ajab turri, kui see juhtub end kvaliteetkirjastusena positsioneerival Varrakul, pisikirjastuste puhul olen ma leebem…

Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´  hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis.

Kerstin Gier “Igale lahendusele oma probleem”

“Igale lahendusele oma probleem” — see pealkiri intrigeeris mind juba siis, kui raamat raamatukokku tuli. Siis sain ma aru, et see raamat läheb naistekate riiulisse, ja kuna ma eriline naistekate lugeja ei ole, siis jäi see raamat minust tookord lugemata. Nüüd aga jäi jälle näppu ja kuna ma olen aastatega natuke tolerantsemaks muutunud, andsin raamatule võimaluse.

Raamat kuulub chick-lit kirjandusse: on naispeategelane vanuses 23-33, alguses vallaline, raamatu lõpuks paaris, vahele kerges toonis ja humoorikas võtmes kirjeldatud sekeldusi, olgugi et tegevuste sisu võib vahel olla üsna tõsine või eluline. Selle raamatu keskmeks on luhtaläinud enesetapp, mis selleni viis, saadetud viimased kirjad, kuidas hoolikalt planeeritud ettevõtmine untsu läks ja kuidas ümbritsevad sellele reageerisid. Vägagi tõsine teema ju, aga kirja on pandud komöödiana, nii et teeb sellest lihtsa ja kaasahaarava lugemise, aga paneb raamatus mainitud murekohtade üle ikkagi mõtlema ka.

Oma lisavõlu oli sellel, et kuna autor on sakslane ja raamatu tegevus toimub Kölnis, siis on see hea vaheldus angloameerika sedasorti kirjandusele. Lisanüansina oli päris hariv lugeda kirjastusmaailma puudutavat osa.

Ja lõppu üks üldisem mõru pill. Mõnikord on mul tunne, et pooled Eesti kirjastused peaksid pooltele oma raamatutele külge panema sildi: “Hea lugeja! Seoses sellega, et me anname oma toimetajatele ebareaalseid tähtaegu ja eriti maksta ka ei taha, on teil suurepärane võimalus meelde tuletada emakeeletundides õpitut ja proovida oma oskusi kirjavigade parandajana. Ära maga seda võimalust maha! Siiralt teie …” Sellel raamatul oleks võinud see silt olla, sest üks lugeja oli parandanud kirjavigu pastakaga, teine oli pliiatsiga lihtsalt vigu märkinud, mõlemad väsisid kahjuks poole raamatu peal ära ja nii pidin ma edaspidi vigu mõttes ise parandama… Ja see ei tee lugemiselamust paremaks, arvaku kirjastused oma suurepärasest lugejate kaasamise ideest, mida tahavad.

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis