Inga Grencberga “Armunud saatusesse”

Mulle meeldis selle raamatu puhul päris mitu asja. Kõigepealt see, et kogu lugu oli ajaliselt nii segiläbi esitatud, vaheldusid aastad 2005, 2020, 2012 jne. On mingid pildi olevikust, aegapidi tekivad ühised mälestused ja aegapidi tulevad esile kuskilt killud minevikust ning nende põhjal siis otsustad, mis inimene on. Peategelane on omadega üsna puntras. Ta küll püüab vaprat nägu teha, aga kui ta isegi tagasi vaatab, siis saab aru, et ega see väga ei õnnestunud. Armastus on vägev asi, aga kui panustada kogu oma armastus mehele, kes sinu kõrvalt jõuab mitu abielu läbi pidada, siis pole see kuigi õnnelik armastus. See puntrasolemise lahtikirjutamine oli teine asi, mis mulle meeldis. Mõjus kuidagi usutavalt ja kaasa tundma panevalt, et ohjah seda elu, mida inimesed ise oskavad keeruliseks elada. Ja erinevad peatükid olid kuidagi erinevas stiilis, vahel rohkem kirjeldavad, vahel emotsionaalsed pursked. Kogu see vaheldumine oli minu jaoks kuidagi õiges rütmis. Miinusema poole pealt — lõpp oli kuidagi meh ja ning seks läks kohati liiga kliiniliseks mu jaoks. Aga kokkuvõttes oli täitsa huvitav lugemine. Kuidagi lätlaslik ja rahvusvaheline ühekorraga.

Stiilinäide:

Sihti mul pole. Igatahes ei tea ma, kuhu õigupoolest suundun. Lasen oma jalgadel end ise kanda. Vananaistesuvi on sel aastal pikem kui tavaliselt, seepärast on linnas kohvikutes ikka veel päikese käes väljas lauad ja toolid. Inimesed jalutavad rahulikult parkides, naudivad jäätist ja kaasavõetud kohvi. Lobisevad, naeratavad, vaatavad sihitult taevasse või lasevad paokil silmi päikesekiirtel põski soojendada. Lapsed nopivad värvilisi vahtralehti, tudengid ja vanurid raamatust tähti. Ma armastan seda linna. 

Ahjaa, ma sain raamatust uue termini — spermaõed. 

Jenny Colgan “Väike õnnelike lõppude raamatupood”

Nohjahkah. Puder ja kapsad. Mingi osa probleemitõstatustega olmeromaani, mingi osa suht normaalset naistekat, mingi osa lääget naistekat, mingi osa Šotimaa turismiagentuuri reklaamteksti. Suurem osa raamatust oli keskpäraselt normaalselt, papernuklike karakteritega küll, aga žanrisse sobivalt, kirjutatud, aga vahel oli lehekülgi ja lõike, mis olid kohutavalt halvasti kirjutatud, nagu oleks keegi teine need sinna vahele pistnud. Kokkuvõttes meh. Ega ma seda ühelegi lugejale, kes naistekat tulevad küsima, ei soovita, aga ega ma sisemiselt ei nuta ka, kui keegi selle raamatu laenutada võtab — haiguse ajal ja uudishimu najal ja et mul on nõrkus Šotimaa vastu (ja et peategelane on endine raamatukoguhoidja ja siiralt armastab raamatuid) oli see ikkagi läbiloetav ju …

Kõige enam ma virisen kirjastuse kallal. Varrak, kuidas teil ikka ja jälle juhtub, et te annate välja raamatuid, millest jääb mulje, et mitte keegi kirjastusest seda läbi ei loe? Mille muuga oleks seletatav, et kaanel on valge kaubiku asemel punane väikebuss? See, et originaali kunstnik ka värve ei tunne, pole vabandus, et Varraku kujundus selles osas nii vihastamapanevalt vale on.

Maggie Shayne, Meljean Brook, Marjorie M. Liu, Alyssa Day “Wild Thing”

Võtsin üle hulga aja kätte raamatu, mis käib paranormaalse romantika (paranormal romance) alla.

Esimene lugu, Maggie Shayne “Animal Magnetism” oli saast. “I’m too sexy for my shirt” politseinik ja “I’m too sexy for my skirt” loomade mälestusi lugeda oskav loomaarst. Lame süžee ja papinuku kangelased ja suht nüri kirjutamisstiil.

Teine lugu, Meljean Brooki “Paradise” oli juba kabedam. “I’m too sexy for my shirt” vampiir ja “I’m too sexy for my skirt” kaitseingel. Maailm avanes järk-järgult ja sellesse oli panustatud, see mütoloogiline segapuder sai mingi loogika ja suutis vampiirindusse isegi mingi oma vaate lisada ning kaitseingli mõned nükked oli täitsa hästi välja mõeldud. A kokkuvõttes läks lugu liiga madinaks ja liiga žanri nahka ära.

Kolmas lugu, Marjorie M. Liu “Hunter Kiss” oli juba täitsa lugu. “I’m too sexy for my shirt” endine preester ja “I’m too sexy for my skirt” deemonikütt. Midagi oli neis karakterites tuttavlikku (“Buffy” ja muud deemonitapjate linalood), aga ikkagi täiesti omamoodi ja oma minevikuga. Need päeval tätoveeringutena kangelanna nahal puhkavad ja öösel teisi deemoneid rappivad pisikesed sellid olid vägagi teistmoodi ja huvitav lisandus ilukirjanduses ringilippavatele deemonitele. Kogu jutu õhutik oli mõnusalt dark ja parasjagu tempokas ning argisust ja üleloomulikku oli kuidagi minu maitse jaoks parajas vahekorras. Armulugu arenes kiirelt, aga see oli karakterite mineviku ja loomusega kuidagi usutavaks ära kirjutatud ning see oli parasjagu vaid üks osa loost. Kogumiku tähtlugu.

Neljas lugu, Alyssa Day “Wild Hearts in Atlantis” mahub sinna esimese ja teise loo vahele, et päris saast ei ole, aga päris jutu mõõtu nagu ka välja ei kanna. “I’m too sexy for my shirt” Atlantise sõdalane ja “I’m too sexy for my skirt” poollibapanter. Libaloomad on mu nõrkus, seega ma annan sellele jutule palju andeks, aga kokkuvõttes liigpositiivsed ja liignegatiivsed tegelasedd ja deus ex machina ja nüridapoolselt kirjeldatud lihalikkus ei jäta sest loost head mälestust.

Vahel võib seda žanri ka lugeda ja vahel võib sealt isegi toredaid üllatusi tulla, näiteks see Marjorie M. Liu lugu. Ma sain nüüd taustauuringuga teada, et Marjorie M. Liul on sellest deemonikütist lausa raamatusari. Kogumikus “Wild Things” ilmus jutt 2007. a, Hunter Kissi sarja esimene raamat “The Iron Hunt” ilmus 2008. a. Ja muide, Marjorie M. Liu on see autor, kes kirjutas “Koletise” koomiksi, mille esimene osa eelmise aasta lõpus ka eestikeelsena välja tuli, loo.

Ma panen siia kaanapildigaleriisse väga kitsa valiku, milliseid teoseid neil autoritel veel on ilmunud.

Ahjaa, kui on keegi, kes pole kuulnud laulu “I’m too sexy”, siis olge lahked:

Melissa Payne “Paljude lõppudega öö”

Misasi see nüüd oli? Et ühtpidi on situatsioon üsna omapärane — lumetormi ajal jäävad raamatukokku lumevarju raamatukoguhoidja Nora, turvamees Vlado, värske lesk Marlene, koolitüdruk Jasmine ja kodutu Lewis. Kui juba erinevad inimesed sunnitult koos on, siis tekib nii pingeid kui teatud ühistunnet. Kõige enam on avatud Nora minevik ja mõtted ja kõige vähem saab teada Vladost. Karakterid on isegi olemas, kuigi liiga stereotüüpsed, aga küllaltki usutavad. Probleemide pundar, mis öisest vestlust välja koorub, on päris lahmakas: tervis, sõltuvus, kaassõltuvus, lein, üksindus, süütunne, oma eesmärkide seadmine ja püüdmine, sassis perekonnalood ja sassimineku äärel sõpruslood. Lugedes oli valdavalt peaaegu päris kirjanduse moodi, siitsealt logises, aga üldiselt polnud väga viga. Ja siis tuli lõpp ameerikaliku suhkruglasuuriga. Et ühtpidi kena, et autor tegelastele õnnelikke lõppe välja mõtles, aga ega need mõnede tegelaste puhul kuigi usutavad tundunud. Kokkuvõttes mõjus see raamat kuidagi programmilisena ja see ei olnud eriti hea tunne. Ei soovita ega hoiata. Mu jaoks keskpärane lugu.

Freya Sampson “Viimane raamatukogu”

Keskeltläbi keskmine raamatukogulugu. Tegelased olid liig stereotüüpsed ja tegevustik liig ebausutav, aga paar mõtlikumat ja kaasanoogutamapanevat kohta oli olemas ka, lisaks meeldis mulle muidugi raamatu üldine positiivne suhtumine lugemisse ja raamatukogudesse. 

Minu raamatuvalik raamatukogust on väga eklektiline. Vahel panen silma peale, kui uusi raamatuid vastu võtan (iseäranis lähevad lugemisjärjekorda nõnda luulekogud). Vahel käin udusel pilgul riiulitest mööda ja püüan tunnetada, et millise raamatu tuju mul täna tegelikult on. Vahel teen enne eeltööd ja/või kuulan soovitusi ning tellin Estrist raamatu ära. Mõnikord on midagi vaja nn kohustuslikus korras töö jaoks võtta. Ja mõnikord harva pinnin kolleege, et soovitagu mulle midagi head :)

 

Amy Harmon “Kus uitavad kadunud”

Mind on raamatute suhtes mõnikord väga lihtne ära rääkida, pane ainult tagakaanele kirja, et üks tegelastest on pool poonit ja ma olen nõus isegi ajaloolist armastusromaani lugema.

Lugu ise oli… nojah, üks mu lemmiklugeja kommenteeris mu raamatu lühilühikokkuvõtet, et “highly unlikely” ja tõenäoliselt oligi tavaoludes “unlikely”, aga alati on mingeid x-erandeid, sest autor mainib järelsõnas, et raamatu üks prototüüp, see poolpooni, on tema abikaasa vaarisa, teose naispeategelane on inspireeritud autori enda perekonnaloost.

Tegevusaeg on 1850ndad ja minek idaosariikidest sinna kuskile lääne poole. Teekond, mis võttis kuid, teekond, kus paljud ka poole pealt tagasi pöördusid, teekond, kus paljud teeäärsetesse haudadesse maha jäid. Tavatseti minna kambakesi koos, et rodu vankreid ja teejuht. Valdavalt ongi tegelikult see raamat sellest valgete minejate vaatepunktist. Indiaaniteemat vilksab sisse, aga kuna meespeategelane on oma indiaaniema ja sidemed hõimuga üsna varakult kaotanud, siis tal on vaid alles natuke keelt, mõned mälestused ja nahavärv ning raskused ühiskonda sobitumisega. Neiu on aga naksakas ja otsusekindel, tema selle poisi saama peab. Saab ka. Lõpupoole on mingid hetked ka indiaanilaagrit ja pealik Washakiet.

Et jah, “highly unlikely”, aga vahel võib selliseid udujutte ka lugeda. Mulle see kahe jutustaja vaheldumine meeldis (tuletas meelde Mervyn Jonesi “John ja Maryt”) ja ajaline segipööratus ka. Lugu ise ja üldine usutavus polnud jah kõikse parem ja imelisi kokkusattumusi tuli nagu liiga palju ja kohati oli põhjendamatut julmust ning kõik tegelased olid sellises liigpositiivses võtmes kirjeldatud (välja arvatud see üks halb indiaanlane, eksole), aga olgem ausad, ega ma seda raamatut ei ajaloo ega armastusloo pärast lugenud, oma soovitud näputäie indiaaniteemat sain ma siit kätte küll.

Niina Mero “Inglise romanss”

See oli üks päris lõbus lugemine. Kirjastuse kiidulaulu tagakaanel ei maksa lõpuni uskuda, aga midagi sinnakanti lugu läheb küll.

Kuigi krimiliin on olemas, jääb see muu eluolu ja eriti armuelu taustal kuidagi tahaplaanile. Vihjeid küll loobitakse siia ja sinna ja hobidetektiiv hakkab kogemata jälgi ajama ja komistab kogemata lahenduse otsa ka, aga see kõik kulgeb nii aegamisi ja sutsakute kaupa, et krimiraamatuna ma seda ei soovita.

Romantika liin oli veider. Kohati uskumatult lääge — need liblikatele kõhus kolmekordseid axeleid põhjustavad kõhulihaste kirjeldused näiteks. Kohati tundus, et see liin on mingi irooniaga kirja saanud, kohati tundus, et ongi südamest kirjutatud naistekateklišeed. Aga no vähemalt oli seal vahetevahel suht omapärast keelekasutust. Romantika-lugejatele võiks isegi soovitada.

Võõrsilolemise liin oli üllatavalt sujuv — soomlane Inglismaal saab hakkama ilma suurema kultuurikonfliktita ja kui tal ongi see omamoodi aktsent, siis sõnavara on nii rikkalik ja grammatika korralik, et ei ole ka mingeid keelebarjääre, vaid aeg-ajalt peategelane õhkab, et oh, Inglismaa, aga üldjoontes lähevad nii peategelane kui tema õde inglise aristokraatide seltskonnast läbi nagu nuga võist.

Karakterite galerii on üsna kirju ja eripärane, aga ega me neist kuigi palju just teada ei saa ja väga südame külge need tegelased ka ei kasva ning ega usutavusega ka kõik hästi pole, aga no las olla, meelelahutuskirjandusele piisab sellest kirjususest ka. Pealegi, oma lemmiktegelase ma leidsin, see oli see poiss, kes jäi koju kassi hoidma :)

Raamatu võlu oli mu jaoks ennekõike need kultuuriviited — see Shelley-Byroni kamp ja muud romantikud sealt 19. saj. algusest, briti tele(krimi)sarjad ning soome punk-metal-gootibändid nii kümnekonna aasta tagant. Ega ma ühegi teemaga just ülearu hästi kursis ei ole, aga ebamäärane positiivne arvamus on mul neist kõigist. Õhutust edasi uurida sain ma mitmel suunal. Niiet kes mingi teemajupi vastu huvi tunneb, siis see võiks ka proovida seda raamatut lugeda, kuidas see kompott talle meeldib. Ja kui mõnikord on sellised viited raamatutes pelgalt nimepuistamised, siis siin olid nad mu meelest väga abiks meeleolu ja keskkonna loomisel, viisid edasi dialoogi ja süžeed ning aitasid mõista tegelaste mõttekäike. Siia lõiku märkena, et kõige enam tsiteeriti Shelleyt ja Keatsi ja kõige tihemini mainitud bänd oli Babylon Whores.

Tõlkija (Triin Aimla-Laid) on olnud tubli ja joonealuseid viiteid on murdu, vaid ühe asja õiendaks siinkohal ära: enne kui “Parfüümist” film sai, kirjutas Patrick Süskind raamatu.

Tracey Garvis Graves “Tüdruk, keda ta kunagi tundis”

Tegelikult on selles raamatus raamatukogust juttu õige vähe, see on eelkõige armastuslugu ja raamat autismist ja nipetnäpet teemasid lisaks, n sõprus, perekond, ameerikalik töökultuur jne, aga üks peategelastest on raamatukoguhoidja, kellele meeldib tema töö. Mu meelest on ta seda “peast raamatukoguhoidja” tüüpi, st on raamatukoguhoidjaid, kellele see on lihtsalt töö nagu iga teine, kell kukub ja mõte kukub, ja siis on need “peast raamatukoguhoidjad”, kellega raamatukogu käib pea igal pool ja igal ajal kaasas. Pisut-pisut on raamatus ka tegelikku raamatukogu keskkonda.

Lugu kulgeb kahes ajas: üheksakümnendate alul, kui peategelased on veel tudengid, ja kahetuhandeta alul, kui peategelased on endale juba elus mingi koha leidnud ja kohtuvad peale kümneaastast pausi uuesti.

Lugemismuljed on kuidagi kahetised: kohati oli mu maitse jaoks liiga naistekas, st liig lihtsustav ja tuhkatriinuloolik ja tavatõdesid puistav ja tundeline, aga mõneti oli ka korraliku kaasaegse romaani elemente — kindlasti tulevad plussid teemavaliku eest ning oli mõningaid häid kohti ja sõnastusi ning lõppkokkuvõttes ei jäänud väga roosamannavahu maiku.

Ma ei tea, mida päriselt autistlikud inimesed sellest raamatust arvavad, aga üks sammuke autistide normaliseerumise (st ühiskonnale teadvustamist, et sellised inimesed on olemas, vihjeid, kuidas nende mõtlemine töötab ja millega neil tuleb hakkama saada, ning ka vihjeid, kuidas nende elu pisut lihtsamaks saaks teha) teel on see raamat mu meelest küll.

Armulugu oli mu meelest pigem meh, aga romantikalugejatele võib-olla meeldiks.

Ajakirja “Raamatukogu” loen ma vähem kui peaks. Kuidagi eriliselt on mulle hinge jäänud Mart Velskri essee “Raamatukogud ja luule” 2018. aasta 2. numbrist:

Jennifer Crusie “Mehejaht”

See on paras aprillinali, et ma padunaisteka lugeda võtsin, aga ma mõtlesin, et ehk on hea peapuhastuseks. Jaa, oli küll peapuhastus. Kohati oli kohutavalt roosaseebivahune ja tüütu, aga mõned hetked olid päris lõbusad ka, ma sain päris mitmel puhul omaette naerda turtsuda.

On 35-aastane Kate, kes tahaks abielluda. Kahjuks on ta jobumagnet ja see õige “istub tõenäoliselt Alaskal ja püüab kala”. Sõbranna õhutusel läheb ta golfikeskusesse, kus mehejaht oleks “nagu kalapüük pesukausis”. Jobumagnetlus jätkub, kohtinguid on mitmeid, aga “neist, kes [temaga] välja lähevad, ei tule enam keegi tagasi”. Ja siis on seal Jake, kelle puhul Kate hindab omadusi, mida “leidub ka tähelepanelikul taksikoeral” ehk siis keegi, kes kuulab, hoolib ja laseb tal olla ta ise. Nojah, edasi ei ole sisu vaja rääkida, eksole.

Tõlge (Marge Paal) on kohati ok, kohati see halvamaiguline Erseni-tõlge.

Catherine Ryan Hyde “Seitse täiuslikku olendit”

Kui raamatu peategelaste hulgas on seitse kutsikat, siis see peab ju nunnukas olema, eksole. Noo, natuke oli ka. Ja mõned head noortekahetked olid ka, n peategelane, kolmeteistkümnaastane Abby arutlemas erinevate täiskasvanute suhtlemisstiilide üle. Naisteka pool oli selline keskeltläbi, et trafaretne ja ettearvatav, miskit lugemiselamust ei pakkunud, aga silmipööritamapanevalt tobe ka ei olnud. Punkt selle eest, et autor püüdis vaimset perevägivalda lahti kirjutada, päris mitu punkti maha selle eest, et see oli kuidagi ebausutav. Punkt leina lahtimõtetamiskatse eest, mitu punkti maha liigse konstrueerituse eest. Punkt toetava tegelaskuju ja vestluste eest, mitu punkti maha stereotüüpidel liugu laskmise eest. Aa, Abby tegelaskuju eest tuleb punkt, täitsa naksakas ja omanäoline tüdruk.

Mul jäi mulje, et autor koristas oma mustandisahtlit ja surus kiiruga ja jõuga mingid pooleliolevad ideed ühte raamatusse, rohkema aja ja hoolsama valikuga oleks vast parem raamat saanud, sest ideejupid olid ju iseenesest okeid, mulle ei meeldinud aga see, kuidas need olid kokku pandud.

Mingil hetkel meenus Nicholas Evansi “Hobulausuja”, noh et tüdruk, tema abielus ema, nägus lahke mees ja loomad, ma ei tea, kui laialdaselt sedasorti kirjandust kirjutatakse, “Hobulausuja” on küll suht positiivse lugemiselamusena meeles.

Aga kuidas see kõik teemapunkti alla läheb? No on jookmist, käimist ja matkamist siin raamatus, mitte põhiteemana, aga millegi olulise äramärkimisena küll. Lisaks on ujumist, mis mulle isiklikult on mõistlikum ja meeldivam tegevus, kui kolm eelnevat kokku :)