Katriin Fisch “Lubaduste lennurada”

Mis on head? — Korralikud laused ja korrektne eesti keel. Ja mõned detailid. Ajalisel ülesehitusel polnud ka midagi viga. — Mis on halba? — Igav, nii lõpmatult igav. Ja mõned eriti tüütud detailid. Ebaloomulik dialoog ja kiretud karakterid. Kõige enam masendasid mind tegelaste riietuste kirjeldused. — Mis see raamat olla tahab? — Ma ei tea. Naisteka jaoks on mu meelest liialt veniv ja targutav, kirjaniku arenguromaaniks liig pealispindne, ajastupildi jaoks ebausutav, psühholoogilise romaani jaoks liiga palju kantseliiti ja tarbetut ilukõnet ning liiga vähe süvenemist ning iga eelmainitud asja jaoks on liiga vähe emotsiooni. Aga kõigi eelmainitute alged on olemas. — Loovkirjutamise harjutus? — Jaa, see sobib küll, harjutuse või proovitööna ütleks, et täisa kabe. — Kokkuvõttes? — Võib olla, et selle raamatu jaoks on võti täitsa olemas, ainult mina ei leidnud üles… Aga võib ka olla, et ma viskasin kõik võimalikud võtmed ise põõsasse hetkel, kui lugesin esimest rõiva-kirjeldust, et pisiasi, aga kohutavalt segav, nagu kivike kingas.

Veronica Henry “Kuidas leida armastust raamatupoes”

Naistekas. Selline tsiba pealt keskmise. Autor ise on tõenäoliselt tahtnud kirjutada päris palju üle keskmise, a no ei vea välja. Kohati on ju täitsa kena lugeda, aga siis läheb siirupiks ja klišeedeks ja pealiskaudsuseks kätte ära.

Päris tore võte oli peatükkide vahele pikkida raamatute nimekirju, see, et nende kaudu karakterite taaskasutus läbi pistab, on muidugi iselugu, ja ühe peaaegu hea tsitaadi sain ma ka, et kui roosast kontekstist välja tõsta, siis on täitsa kasutatav: “Nii et sellepärast siis inimesed loevad. Sest raamatud seletavad asju: kuidas sa mõtled ja kuidas sa käitud, ning panevad mõistma, et sa pole üksi selles, mida sa teed, ega selles, mida tunned.”

Ma olen vist ennegi maininud, et mulle naistekad eriti ei istu ja nii võib tekkida küsimus, et miks ma neid lolli järjekindlusega aegajalt kätte võtan. Esiteks erialasest huvist ja tundest, et ma pean natuke selle žanriga ka kursis olema, ning teiseks — mu meelest ei ole õige ainult žanripõhiselt raamatuid headeks ja halbadeks liigitada, näiteks head naistekad olid mu meelest Margaret Atwoodi “Leedi Oraakel”, Daphne du Maurieri “Rebecca” ja Anna Gavalda “Koos, see on kõik”, no ja ma olen optimist, et järsku satub veel miskit head ette :)

 

Marcia Willett “Tantsu kajad”

Ma isegi ei mäleta, mida ma just Willettilt kunagi lugeda proovisin, igatahes meeldivat lugemismälestust mul sellest pole, vaid ähmane pilt, et miskit ma sealt raamatukogu naistekate riiuli tähestiku lõpust olen endale koju viinud.

“Tantsu kajades” on üsna kirju tegelaste galerii: tantsupedagoog, tema vend, venna endine naine, venna poeg, vennapoja kaaslane, tema endine õpilane ja tolle silmarõõm, venna sõbra lesk ja servapidi tolle pojad ja miniad, vilksamisi üks kuulus kirjanik ja neli toredat peni. Raamat on sihuke Cornwalli külaklatš, et igaühe töö- ja eraelust midagi, aga kildhaaval ja siivsalt. Tantsust niipalju, et see õpilane koreografeerib mõttes ühte ja teist ja raamatu lõpupoole juba päriselt ja tervet lavastust.

Keskmik või suts alla keskmist naistekas, et huvitav ei olnud peaaegu üldse, aga eriti loll ka ei olnud.

Tõlkest ka. Sattusin nägema Alexander Skarsgårdi “Tarzani legendi” promointervjuud, kus küsija palus: “Cry like Tarzan!” ja Skarsgård selle peale nutmist etendas. Intervjueerija hämmingus nägu seepeale :) . Mina tajusin, et küsimise peale lõi Skarsgård mõttes lahti inglise-rootsi sõnastiku, võttis sealt esmalt välja toodud nutmise, luges küll üle, et hüüe on ka, aga otsustas võtta selle esimese tähenduse. Ja mul oli seda päris lõbus vaadata. Seda tõlget nii lõbus lugeda ei olnud, sest aegajalt on tõlkija ilma mõtlemata võtnud selle esimese sõnastikusõna ja pole mingit tähelepanu pööranud sellele, et sel sõnal on eesti keeles sinna lausse mõtteliselt palju sobivamaid tõlkevasteid. Ja toimetaja on kenasti paika pannud küll komad, aga unustanud nii mõnedki jutumärgid ja ega ta seda teksti jutust arusaamise tasandil lugenud ei ole. Võib ju öelda, et nipet-näpet ja ikka juhtub, aga mind ajab turri, kui see juhtub end kvaliteetkirjastusena positsioneerival Varrakul, pisikirjastuste puhul olen ma leebem…

Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´  hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis.

Kerstin Gier “Igale lahendusele oma probleem”

“Igale lahendusele oma probleem” — see pealkiri intrigeeris mind juba siis, kui raamat raamatukokku tuli. Siis sain ma aru, et see raamat läheb naistekate riiulisse, ja kuna ma eriline naistekate lugeja ei ole, siis jäi see raamat minust tookord lugemata. Nüüd aga jäi jälle näppu ja kuna ma olen aastatega natuke tolerantsemaks muutunud, andsin raamatule võimaluse.

Raamat kuulub chick-lit kirjandusse: on naispeategelane vanuses 23-33, alguses vallaline, raamatu lõpuks paaris, vahele kerges toonis ja humoorikas võtmes kirjeldatud sekeldusi, olgugi et tegevuste sisu võib vahel olla üsna tõsine või eluline. Selle raamatu keskmeks on luhtaläinud enesetapp, mis selleni viis, saadetud viimased kirjad, kuidas hoolikalt planeeritud ettevõtmine untsu läks ja kuidas ümbritsevad sellele reageerisid. Vägagi tõsine teema ju, aga kirja on pandud komöödiana, nii et teeb sellest lihtsa ja kaasahaarava lugemise, aga paneb raamatus mainitud murekohtade üle ikkagi mõtlema ka.

Oma lisavõlu oli sellel, et kuna autor on sakslane ja raamatu tegevus toimub Kölnis, siis on see hea vaheldus angloameerika sedasorti kirjandusele. Lisanüansina oli päris hariv lugeda kirjastusmaailma puudutavat osa.

Ja lõppu üks üldisem mõru pill. Mõnikord on mul tunne, et pooled Eesti kirjastused peaksid pooltele oma raamatutele külge panema sildi: “Hea lugeja! Seoses sellega, et me anname oma toimetajatele ebareaalseid tähtaegu ja eriti maksta ka ei taha, on teil suurepärane võimalus meelde tuletada emakeeletundides õpitut ja proovida oma oskusi kirjavigade parandajana. Ära maga seda võimalust maha! Siiralt teie …” Sellel raamatul oleks võinud see silt olla, sest üks lugeja oli parandanud kirjavigu pastakaga, teine oli pliiatsiga lihtsalt vigu märkinud, mõlemad väsisid kahjuks poole raamatu peal ära ja nii pidin ma edaspidi vigu mõttes ise parandama… Ja see ei tee lugemiselamust paremaks, arvaku kirjastused oma suurepärasest lugejate kaasamise ideest, mida tahavad.

Jutt ilmus enne lugemissoovituse blogis

Sarah Addison Allen “Imeline aed”

Tagakaanel on autori lause: “Sellest pidi saama lihtne lugu kahest õest /–/ aga siis hakkas õunapuu õunu loopima ja lugu oma elu elama.” Mu meelest ütleb see palju ära. Et plaanis oli üsna tavapärane naistekas, aga kuidagi kogemata puges maagia sisse ja nõudis oma. Mis minu silmis on muidugi plusspooleks, see taimemaagia ja lõunaosariikide väikelinna õhustik sobitusid kuidagi päris hästi. Kokkuvõttes on mulje vist õlakehitus, et nohjahonkah ning edasi teistele soovitada väga ei julge, aga kellele n Hoffmani  “Igapäevane nõiakunst” ja Gabaldoni “Võõramaalane” istuvad, siis need võiks vast proovida, ahjaa, natuke meenutas ka Harrise “Chocolati” või Esquiveli “Nagu šokolaadi keeduvett”, et selline ulmesugemetega naistekas.

Aga “Nüüdisromaanist” — no ma ei saa aru, mille alusel siia sarja valik tehakse, ma ei ole seda sarja just palju lugenud, aga iga kord olen ma imestanud, et miks see või teine raamat just selles sarjas on…

Maia Sepp “Migreenimaffia”

See oli üsna üllatusterohke lugemine.

Teemavalik — elu migreeniga. Paljud arvustajad on öelnud, et need migreenikirjeldused on väga tõesed ja tabavad. Niiet kui keegi tahab teada, mismoodi on elu migreeniga, siis see raamat annab päris adekvaatse pildi.

Keskkonna valik — Toronto ja IT-firma.

Tegelaskujude valik — peategelane on pooleldi eestlane, väga tugeva eesti-identiteediga, tema abikaasa on tüüpilina kanadalane.

Kõrvalteema — väliseestlus, need üle aegade kestvad põhimõtted ja käitumismustrid on nii mõnusalt edasi antud.

Ja lõppeks — alles järelsõna lugedes sain ma aru, et see on tõlgitud, aplaus tõlkijale, kes suutis jätta mulje, et see raamat ongi eesti keeles kirjutatud.

Ja veel kiidusõnu — tagakaane reklaamtekst on ootamatult hea.

Maia Sepa koduleht — http://www.maiasepp.com/

Kuidagi väga hästi sobib paari eelneva raamatuga (Gail Honeyman “Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi”), kui eelmises oli juttu vaimsest tervisest, siis selles raamatus on juttu füüsilisest tervisest. Kiidu- ja laidusõnad on ka kokkuvõttes umbkaudu samad — et kaasahaaravalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja pandud ning kaastunnet äratavad lood, aga  nõrgavõitu lõpuga.

Gail Honeyman “Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi”

Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi. No ja ongi, seni kuni enam ei ole… Inimesed on üsna osavad oma probleeme varjama, nii enda kui teiste eest. Enda eest, et vaata, mõnel on veel hullem ja päris käpuli ju veel ei ole ja igalt poolt ju räägitakse, et mõtle positiivselt… Teiste eest, sest ega keegi ju ei viitsi eriti kuulata ja mis nad ikka teha saaks… Kuigi vahel võivad kogemata mõned valusad kohad välja lüüa (n dialoog raamatus, umbkaudu, et tead, kõik mehed ei ole halvad, ja rõõmsameelselt antud vastus, et ja-jah, ma ühte tean, kes ei ole).

See on ses suhtes kummaline raamat, et ma ei oska liigitada, kas see on selline tõsisemas toonis chick-lit või see on selline kergema lõpuga tõsiselt mõeldud kaasaegne kirjandus. Peategelane on pisut autistlike joontega kinnine ja otseütlev ja oma minevikuga kimpus olev kolmekümneaastane, kes lõpetas hiilgavalt ülikooli, aga nüüd töötab kontoris ja on on oma eluga suht rahul, sest vähemalt on katus pea kohal ja kindel elurütm ja sisemine valu on hoitud taltsutatuna. Kui armumine elu segi lööb, siis põhjalikult ja tagasilöögid tulevad esialgu üsna ootamatutes valdkondades… Aga lõpp on lootusrikas (kuigi mitte eriti usutav), et sõbrad ja toetus ja õige psühhiaater.

See raamat sobiks sellisele lugejale, kes tuleks umbes sihukese jutuga, et tahaks midagi elust ja inimestest ja suhetest, aga mitte päris lääget asja, krimkad muidu meeldivad, aga seekord päris krimi momendil ei taha, et võib olla nii nukrust kui muiet, aga päris nutulõppu eriti ei taha…

PS Erseni kohta oli päris hea tõlge.

 

Jojo Moyes “Mina enne sind”

Raamat oli ok, film oli möh. Lugesin raamatu läbi ja vaatasin filmi sinna otsa ja film näitas raamatu puudused ja voorused kuidagi paremini kätte, kui oleks olnud siis, kui oleks ainult lugemise peale jäänud. Mis mind siis filmis segas: 1. Lou olek ei vastanud sugugi minu ettekujutusele Loust, minu silme ees oli kombinatsioon üheksakümnendate Anu Samarüütlist, Kätlin Kaldmaast ja Elina Reinoldist ja lisaks sortsuke Björki, filmi Lous oli liiga palju Anu Saagimit ja/või Merle Palmistet; 2. Mõned minu jaoks raamatus olulised kohad olid filmist välja jäänud; 3. Film oli uinamuina tempoga; 4. Film tõi karakterite sterotüüpsuse, nutunuppudele vajutamise valemite kasutuse ja süžeelõikude (no ütleme viisakalt, et) laenamise eriti hästi esile; 5. Liiga palju oli ülegrimassitavat näitlemisstiili. Aga et mitte ainult viriseda, siis kiidaks mõnda näitlejatööd, mis olid nii keskmiselt korralikud: Willi ema ja isa. Raamatus tegelikult see karakterite stereotüüpsus ja need näpatud motiivid ei seganud, nutunuppude kasutus oli paremini peidetud, sisu, sügavust ja kaasamõtlemisainet rohkem kui ühelt tavapäraselt naistekalt oodata võiks ja tsitaadi-sõpradel on pidu (pane guugli pildiotsingusse “jojo moyes me before you quotes” ja küll sa siis näed). Niiet kui keegi küsib head naistekat, siis sobib riiulist võtta küll.

Ruth Hogan „Kaotatud asjade hoidja“

Ilus ja armas ja hästi kirjutatud, aga mitte päris minu tassike teed. Lugesin küll mõnuga ja mekutasin mingitel kohtadel, et see oli nüüd küll kenasti öeldud, aga kokkuvõttes jäi minu jaoks kuidagi natuke lahjaks. Kuidagi liiga leebelt ja sordiini all oli kogu see lugu ja ja kuigi need vahenovellid mulle meeldisid, siis nad kuidagi lõhkusid raamatu rütmi. Takkajärgi mõeldes olid karakterid liig tuttavate joontega ja kui ma vahel kirun, et loo niidiotsad jäävad raamatu lõpus laperdama, siis seekord olid need niidid liigagi korrektselt kokku põimitud. Ja siis veel tolksti see pisuhänd, lahtiseletatult: ilma kummituseta oleks minu meelest parema loo saanud. A kõigest virinast hoolimata oli see üsna tore lugemine ja seda raamatut julgeks teistelegi soovitada.