Elizabeth Lim “Six Crimson Cranes”

Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes. 

Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.

Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.

Lool on ka järg “The dragon’s promise”, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.

Pildigalerii

Vanessa Len “Only a Monster”

Paljuski suht tavapärane ulmesugemetega noortekas — et tüdruk, kes avastab ootamatult mingid võimed ja selgub, et tema on see, kes peab mingi osa maailmast mingist jamast välja tõstma, et on kaks poissi, kes talle silmailu pakuvad, on keelatud armastus ja suguvõsade vaheline vaen jne. Aga see oli siiski nii mõnegi koha pealt päris hästi läbi mõeldud ja välja mängitud. Tüdruku võime on ajas rännata, aga selleks peab ta inimestelt aega näppama. See tekitab tas mitmeid moraalseid dilemmasid, aga eesmärk pühendab abinõu ja umbes 30 aasta jagu ta turistidelt aega võtab ja üheksakümnendate Londonisse satub. Edasine sisujutustus läheks juba liiga spoilerdamiseks, aga mainin ära, et mulle suht meeldis, et paika olid pandud üldised ajarännu-reeglid ja et alati tuli siiski valvel olla, sest trikstereid on ikka, mulle meeldisid ootamatused süžees, kõik ei läinudki nii libedalt, kui alul plaanitud, mingid vead osutusid juhusteks ja juhuslikeks ning mingid olid tõsisemate tagajärgedega. Kaasa just väga ei haaranud, ikka jäi see lugeja kõrvalpilk ja mingi norimistasand käiku, aga vastu ka ei hakanud, raamat lasi end üsna lihtsalt lugeda. Mitmed ebaloogilisused sai teismelise emotsionaalse kõikumisega ära põhjendatud ja mingitel puhkudel võis lihtsalt käega lüüa, ah, olgu peale. Lõpp oli selline, et nii võikski jääda, aga samas võiks ka edasi kirjutada (edit — autor otsustas edasi kirjutada, järgmised osad on “Never a Hero” ja “Monsters”). Mis mind segama jäi, oli see, kui lihtsalt peategelane otsustas, et perekond on kõige tähtsam ja kõik need võõraste inimeste elamata jäävad elud on seda teadmata tulemusega katset väärt. Ok, mingi kogus oli seal ka oma naha päästmist ja utsitamist kellegi poolt, kelle jaoks see polnud mingi probleem, aga ikkagi. Mis mulle meeldisid, olid mõttekäigud mälu ja mäletamise üle. Ja see pooleverelisus (peategelane on pool hiinlast, pol britti, pool koletist, pool inimest) oli ka päris hästi välja toodud, nii plussid (avaram vaade paljudele asjadele) kui miinused (oht mõlemal pool võõraks jääda). Võib lugeda, võib lugemata jätta, kummalgi puhul miskit erilist ei juhtu.

Jutta Treiber “Julia mängib Juliat”

Originaalis 2004. aastal (tõlge e. k. 2006) ilmunud Austria noortekas tütarlaps Juliast, kes tahab sisse saada tantsu-laulu-näitekunsti stuudiosse. Varasem pagas on väikelinna balletikool alates viiendast eluaastast, mõned aastad kooliteatrit, mingi aeg džässtantsu ja laulmist. Juttu tuleb pisut sellest varasemast, pisut eksamiteks ettevalmistamisest, suurem jagu on sisseastumiskatsed ja siis lõppu natuke seda, mis pärast sai. Mu meelest oli kuidagi tuimalt, kobamisi ja katkendlikult kogu see lugu kirja saanud, no viimastel lehekülgedel oli vist midagi kirjanduse sarnast isegi natuke olemas, aga üldiselt pigem kehvapoolne raamat. Aga kui teema huvi pakub, siis võib ju kõigist puudustest mööda vaadata ja ikkagi lugeda. Nii halb see ka ei olnud. Kusjuures, ma arvasin kogu lugemise aja, et autor on lihtsalt noor ja kogenematu, tuli välja, et tegu on tuntud ja tunnustatud laste- ja noortekirjanikuga, kirjutamise ajal juba pealt 50se daamiga.

Endla Tegova “Humalaaias”

Ega seda romaani omal ajal noorsookirjandusena välja ei pakutud, aga oma olemuselt see seda ju siiski on.

Tegevuskoht on kutsekoolis Kuressaares (toonases Kingissepas) ja tegevusaeg on õppeaasta 1979/1980. Peategelane on 17aastane Kill, kes on lastekodulaps, Puiatust läbi käinud ja kel oma sõnaõigust, kuhu õppima minna, pole. Killil on kerge sütik ja rasked rusikad, õiglane meel ja hell süda, kinnine iseloom ja alaväärsuskompleksid. Ja lauluand. Raamatukangelaseks päris hea kombo, päriselus oleks sihukeste läheduses keeruline.

Suurema jao raamatust võtavad koolipoiste rahmeldamised ja eneseotsingud, aga antakse ka ülevaade õpetajatest. Nooremana lugedes ma neid ajalookihte eriti ei tabanud ja nõukaretoorikast lugesin mööda, nüüd tuvastasin mõlemad kihid ära, et ühtpidi julgus Siberijutt sisse kirjutada ja teistpidi need kohustuslikud nõukalaused, aga nii siis kui nüüd oli see minu jaoks eelkõige Killi kasvamise lugu. Unistused, armumised, pettumised, mineviku taak ja püüd leida see oma koht.

Selle raamatu mõjul võiks kirjutada päris paljudest asjadest, aga ma võtan siia kirja panna tõdemuse, et iga sõna, mida piisavalt raevukalt öelda, võib olla sõimusõna. Rrrabarrrberrr.

Leslye Walton “The Prise Guide to the Occult”

Selle raamatu proloog on 19. sajandil ühel USA lääne(loode)ranniku saarel. Külas on kaheksa meest ja üks nõianaine. Ja see ei lõpe kuigi hästi, sest selle episoodi lõpuks on üleval needus mitme põlve järeltulijatele.

Raamatu ülejäänud tegevus on selsamal saarel, loo keskmes on 16/17aastane nõia üheksanda põlve tütretütre(jne)tütar Nor, kes püüab hakkama saada selle needuse, oma nõiavõimete, toksilise ema ja tavapärasemate teismeliste probleemidega.

See on alati paras arutelukoht, kui palju üks fantaasiaromaan peaks peegeldama kaasaja probleeme ja kui palju see peaks olema pelgalt meelelahutus, eks erinevad lugejad hindavad seda erinevalt, aga minu meelest oli selles raamatus asi üsna tasakaalus, no võib-olla oleks minu maitse jaoks võinud ekapismi pisut rohkem ja probleeme pisut vähem olla, kui ma raamatule järgi mõtlen, siis ilmuvad mälupildid suht vaheldumisi — oo, see oli täitsa lahe maagiadetail, oh, see on võib-olla abiks selle või teise probleemiga kimpus olijale.

Ma ei oskagi öelda, kas mulle see raamat meeldis. Siin oli toredaid kohti, aga oli ka ebamugavaid kohti ja liiga tavalisi kohti ja liiga tihedaid kohti ja liiga hõredaid kohti ja liiga roosasid kohti ja liiga veriseid kohti ja … aga oli ka kaasa ja edasi mõtlema panevaid kohti. Kellel on sedasorti trigger warnigut vaja, siis mainin ära, et siin raamatus on juttu enesevigastamisest. Raamatu lõpus on ka kaks lehekülge viiteid, kust võiks abi otsida, kui endal või sõbral/tuttaval sedasorti mure.

Raamat on inglise keeles ilmunud kahes kujunduses, see kollane oli mu jaoks meh, aga see tume oli see, mis mu pilku haaras ja raamatut ostma pani ja mis mu meelest raamatu sisu ka päris hästi peegeldab, lisavõlu on selles, et päris raamatul on need punased jooned pisut sissepressitud ja läikivad.

Sass Henno “Mina olin siin. 2. Tagasitulek”

Kaua tehtud, kaunikene. Või kuidas see rahvasõna käiski. Seda raamatut on küll kaua tehtud. Kaunikene? Najaa, päris esimese osa tase ei ole, aga väga palju puudu ka ei jää. Ja olgem ausad, see esimese osa latt oli ikka väga kõrgel ka. Esimest osa lugesin siis, kui see ilmus, vahepeal üle lugenud ei ole, niiet mälestused pole just kõige värskemad, aga midagi on meeles ka, et võtta võrrelda seda esimest ja teist osa.

Ausus — See, kui südamest on tahetud kirjutada, või tasakaal, et kui palju on autori/tema sõprade kogemusi ja kui palju on seda ilukirjandusega tihendatud, on vist umbes sama.

Vihasus — Kui esimeses raamatus oli autor vihane kuidagi sihitult ja kogu maailma peale, siis siin teises osas on see viha suunatum, osalt teadlikult ja osalt, ma arvan, et autorilgi teadvustamata.

Keelekasutus — Oleks nagu natuke muutunud. See tänavakeel on endiselt ehe, aga mulle tundub, et teises osas on sellega pisut tagasi tõmmatud. Seeeest tundub asi lihvitum, teksti voolavus on võib-olla isegi sutsu parem siin teises osas.

Usutavus — Jaa, olemas mõlemas loos. Iseäranis, kui panna see ajastu konteksti. Aastatuhandevahetus oli hoopis midagi muud kui on praegune üldine ühiskondlik foon. Et ma mäletan neid meeleolusid, aga ma ei näe juba ammu sedasorti asju enda ümber.

Rass — Kui esimese osa Rassi ma suutsin isegi kuidagi mõista, et valed valikud küll, aga ma sain nagu aru, mis pinnalt need tulid, siis teise osa Rassi hästi ei suutnud. Olen ma ise vanemaks jäänud või on autor Rassi natuke teistsuguseks kirjutanud või midagi muud või nende kombo.

Pätipoiss eliitkoolis — Kui muidu võiks öelda, et paljud asjad on ühiskonnas võrreldes paarikümne aasta tagusega edasi läinud, siis see on küll üks punkt, mis on tagasi läinud. Siis oli võimalik, et kui poisil on ajud, siis ta sinna eliitkooli ka saab ja seal püsib, tänapäeval ainult ajudest ei piisa.

Vägivallavastasus — Kas vägivalda kirjeldav raamat saab olla vägivallavastase sõnumiga? Ilmselgelt saab. Kuigi mulle tundub, et esimesse ossa sai see natuke kogemata sisse kirjutatud ja teise ossa natuke liiga teadlikult sisse kirjutatud.

Tartu — Esimene osa oli väga Tartu, ma olin nii kohutavalt pettunud, kui film tegevustiku Tallinnasse tõi. Teises osas oli seda tartulikkust sutsu vähem, aga minu jaoks siiski oli Tartu täiesti tuntavalt kohal.

Kas soovitan — Ikka. Nii esimest kui teist osa. Nii noortele kui nende vanematele.

Marje Aavik “#Koduõpe”

See raamat ei ole kindlasti esimeste hulgas, mis mul pähe tuleks, kui vaimsetest probleemidest noortekirjanduses teemana ette öeldakse. Ka ei oleks see mu esimene valik, mida noorele lihtsalt noortekirjandusena soovitada. Aga tasapisi ja oma nurga alt on siin päris paljudest asjadest, muuhulgas ka vaimsest tervisest, juttu ja halb see raamat ei ole. Võib-olla liig teadmiskilde täistopitud, (võlts?)positiivne, väljajätteline, liig korraliku keelekasutusega ja aeg-ajalt ebausutav (oleks autor peategelaseks poisi asemel tüdruku võtnud, oleks mu jaoks usutavam olnud), aga üldjoontes kannatas lugeda küll, mingid jupid olid täitsa noortepärased ja mingid jupid katsid olulisi teemasid (ja mingid jupid on tõenäoliselt koduloolise väärtusega, ilukirjanduslik hetkejäädvustus sellest, milline oli Viljandi 2019. aasta kevadel). Ja tegelt võib mu ebalus tulla põlvkonnavahest, ega need tänapäeva noored ongi vist üldjoontes korralikumad kui meie ajal oldi.

“Päeviku pidamine aitab mul mõtteid ja tundeid väljendada, ärevusega toime tulla ning mingeid imelikke sisemisi pingeid, mida see eriolukord minus tekitab, maandada.”

Vaimse tervise poole pealt oli teemadeks lein, suhtlemisbarjäärid, oma mina leidmine, depressioon, kohanemine, ühtteist veel. Probleemide tõstatamine oli küll tihtipeale kuidagi distantsilt, mitte emotsionaalse sisseelamisega (kõige paremini oli mu meelest lahti kirjutatud leina-osa), aga pluss oli see, et välja oli toodud ka mõned üldlevinud lahendused, raamatust õhkus veendumust, et kui on miskit kehvasti, siis üldjuhul saab seda olukorda muuta või sellega toime tulla. Peategelane on 13-aastane poiss ja raamat on päeviku vormis. Omapärase sisukujunduse eest tuleb lisapunkt :) (See oli see osa, mida ma isegi uskusin, mu tädipojal on umbes sarnane ümar, hästi loetav, ühtlane, ilus käekiri :) )

Yoon Ha Lee “Dragon Pearl”

Lugu, kus on kokku põimitud kosmoselendudega tulevik ja libaloomamüüdid. Laginal naerma ei pannud, aga turtsatada sai mitme koha peal. Päris nutma ei pannud, aga kurbi kohti oli küll. Peategelane on tarmukas libarebasetüdruk, kes läheb kosmosesse oma venda otsima. Teekonnal kohtub ta erinevate inimeste ja teiste libaloomadega, nii libarebaste, -draakonite kui -tiigritega, goblinite ja vaimudega, leiab nii sõpru kui vaenlasi, kuuleb kogemata saladusi ja teeb nende põhjal otsuseid, tormleb oma eesmärgi poole ja saavutab midagi muud. Lugeda oli päris tore. Vägagi ebausutav (tegevustiku ja tegelaste käitumismustrite poolest) ja pigem nooremale noorele mõeldud (noh nii kuni 13 vast on õige vanus) ja algus oli ka kuidagi venimisi, aga siis hakkas juhtuma ja tegelased olid valdavalt toredad ning kokkuvõttes jättis raamat mulle sellise täitsa hea mulje. Ahjaa, idaeksootika ka, sedakorda Korea.

Johan Theorin “Salajaki lahing”

Teoreetiliselt oleks see raamat võinud mulle meeldida, et noortekas ja Põhjala mütoloogia ja natike sünkjamat kanti. Aga ei meeldinud. Kõige enam vast seepärast, et kuigi mulle üldjoontes vahelduvate peategelastega peatükkide vastu pole suurt miskit, siis siin olid peatükid nii 4-5 lehekülge pikad ja see kirjanduslik stroboskoop ehk vilkumine erinevate tegelaste vahel hakkas üsna närvidele käima. Lisaks oli siin tegevus-tegevus-tegevus ja seda, mida need tegelased ka mõtlesid, ei olnud peaaegu üldse. Päeva päästab see sünkjas pool, et mingid kohad on usutavalt karmid ja kõik ei ole päriselt nii, nagu alul näidata tahetakse. Aga kokkuvõttes ei jäänud mulle siiski head lugemismuljet.

Maia Punak “Mängult ja päriselt”

Mulle kohutavalt meeldib selle raamatu idee — tosin lühinäidendit, mida saab siis tunnis või väljaspool tundi lavastada. Sisuga on natuke nadim. Mulle meeldisid igas näidendis mingid kohad ja paraku oli igas näidendis mingeid kohti, mis olid mu jaoks määähh. Kui mul poleks all seda ma-ei-tea-mitu-korda-nähtud 13. lennu “Teekond punktist A punkti B” ja ma-ei-tea-mitu-korda-loetud Karusoo 13-aastast, siis oleksin ma oluliselt vähem kriitiline ja seega ma arvan, et tänapäeva noored võiksid seda kogumikku sirvida küll, olgu siis lavastamiseks või niisama. Tegelt see soovitus sobib õpetajatele ka :) seda enam, et raamatu autor on ise ka õpetaja, Põlvas.