Leslye Walton “The Prise Guide to the Occult”

Selle raamatu proloog on 19. sajandil ühel USA lääne(loode)ranniku saarel. Külas on kaheksa meest ja üks nõianaine. Ja see ei lõpe kuigi hästi, sest selle episoodi lõpuks on üleval needus mitme põlve järeltulijatele.

Raamatu ülejäänud tegevus on selsamal saarel, loo keskmes on 16/17aastane nõia üheksanda põlve tütretütre(jne)tütar Nor, kes püüab hakkama saada selle needuse, oma nõiavõimete, toksilise ema ja tavapärasemate teismeliste probleemidega.

See on alati paras arutelukoht, kui palju üks fantaasiaromaan peaks peegeldama kaasaja probleeme ja kui palju see peaks olema pelgalt meelelahutus, eks erinevad lugejad hindavad seda erinevalt, aga minu meelest oli selles raamatus asi üsna tasakaalus, no võib-olla oleks minu maitse jaoks võinud ekapismi pisut rohkem ja probleeme pisut vähem olla, kui ma raamatule järgi mõtlen, siis ilmuvad mälupildid suht vaheldumisi — oo, see oli täitsa lahe maagiadetail, oh, see on võib-olla abiks selle või teise probleemiga kimpus olijale.

Ma ei oskagi öelda, kas mulle see raamat meeldis. Siin oli toredaid kohti, aga oli ka ebamugavaid kohti ja liiga tavalisi kohti ja liiga tihedaid kohti ja liiga hõredaid kohti ja liiga roosasid kohti ja liiga veriseid kohti ja … aga oli ka kaasa ja edasi mõtlema panevaid kohti. Kellel on sedasorti trigger warnigut vaja, siis mainin ära, et siin raamatus on juttu enesevigastamisest. Raamatu lõpus on ka kaks lehekülge viiteid, kust võiks abi otsida, kui endal või sõbral/tuttaval sedasorti mure.

Raamat on inglise keeles ilmunud kahes kujunduses, see kollane oli mu jaoks meh, aga see tume oli see, mis mu pilku haaras ja raamatut ostma pani ja mis mu meelest raamatu sisu ka päris hästi peegeldab, lisavõlu on selles, et päris raamatul on need punased jooned pisut sissepressitud ja läikivad.

Sass Henno “Mina olin siin. 2. Tagasitulek”

Kaua tehtud, kaunikene. Või kuidas see rahvasõna käiski. Seda raamatut on küll kaua tehtud. Kaunikene? Najaa, päris esimese osa tase ei ole, aga väga palju puudu ka ei jää. Ja olgem ausad, see esimese osa latt oli ikka väga kõrgel ka. Esimest osa lugesin siis, kui see ilmus, vahepeal üle lugenud ei ole, niiet mälestused pole just kõige värskemad, aga midagi on meeles ka, et võtta võrrelda seda esimest ja teist osa.

Ausus — See, kui südamest on tahetud kirjutada, või tasakaal, et kui palju on autori/tema sõprade kogemusi ja kui palju on seda ilukirjandusega tihendatud, on vist umbes sama.

Vihasus — Kui esimeses raamatus oli autor vihane kuidagi sihitult ja kogu maailma peale, siis siin teises osas on see viha suunatum, osalt teadlikult ja osalt, ma arvan, et autorilgi teadvustamata.

Keelekasutus — Oleks nagu natuke muutunud. See tänavakeel on endiselt ehe, aga mulle tundub, et teises osas on sellega pisut tagasi tõmmatud. Seeeest tundub asi lihvitum, teksti voolavus on võib-olla isegi sutsu parem siin teises osas.

Usutavus — Jaa, olemas mõlemas loos. Iseäranis, kui panna see ajastu konteksti. Aastatuhandevahetus oli hoopis midagi muud kui on praegune üldine ühiskondlik foon. Et ma mäletan neid meeleolusid, aga ma ei näe juba ammu sedasorti asju enda ümber.

Rass — Kui esimese osa Rassi ma suutsin isegi kuidagi mõista, et valed valikud küll, aga ma sain nagu aru, mis pinnalt need tulid, siis teise osa Rassi hästi ei suutnud. Olen ma ise vanemaks jäänud või on autor Rassi natuke teistsuguseks kirjutanud või midagi muud või nende kombo.

Pätipoiss eliitkoolis — Kui muidu võiks öelda, et paljud asjad on ühiskonnas võrreldes paarikümne aasta tagusega edasi läinud, siis see on küll üks punkt, mis on tagasi läinud. Siis oli võimalik, et kui poisil on ajud, siis ta sinna eliitkooli ka saab ja seal püsib, tänapäeval ainult ajudest ei piisa.

Vägivallavastasus — Kas vägivalda kirjeldav raamat saab olla vägivallavastase sõnumiga? Ilmselgelt saab. Kuigi mulle tundub, et esimesse ossa sai see natuke kogemata sisse kirjutatud ja teise ossa natuke liiga teadlikult sisse kirjutatud.

Tartu — Esimene osa oli väga Tartu, ma olin nii kohutavalt pettunud, kui film tegevustiku Tallinnasse tõi. Teises osas oli seda tartulikkust sutsu vähem, aga minu jaoks siiski oli Tartu täiesti tuntavalt kohal.

Kas soovitan — Ikka. Nii esimest kui teist osa. Nii noortele kui nende vanematele.

Marje Aavik “#Koduõpe”

See raamat ei ole kindlasti esimeste hulgas, mis mul pähe tuleks, kui vaimsetest probleemidest noortekirjanduses teemana ette öeldakse. Ka ei oleks see mu esimene valik, mida noorele lihtsalt noortekirjandusena soovitada. Aga tasapisi ja oma nurga alt on siin päris paljudest asjadest, muuhulgas ka vaimsest tervisest, juttu ja halb see raamat ei ole. Võib-olla liig teadmiskilde täistopitud, (võlts?)positiivne, väljajätteline, liig korraliku keelekasutusega ja aeg-ajalt ebausutav (oleks autor peategelaseks poisi asemel tüdruku võtnud, oleks mu jaoks usutavam olnud), aga üldjoontes kannatas lugeda küll, mingid jupid olid täitsa noortepärased ja mingid jupid katsid olulisi teemasid (ja mingid jupid on tõenäoliselt koduloolise väärtusega, ilukirjanduslik hetkejäädvustus sellest, milline oli Viljandi 2019. aasta kevadel). Ja tegelt võib mu ebalus tulla põlvkonnavahest, ega need tänapäeva noored ongi vist üldjoontes korralikumad kui meie ajal oldi.

“Päeviku pidamine aitab mul mõtteid ja tundeid väljendada, ärevusega toime tulla ning mingeid imelikke sisemisi pingeid, mida see eriolukord minus tekitab, maandada.”

Vaimse tervise poole pealt oli teemadeks lein, suhtlemisbarjäärid, oma mina leidmine, depressioon, kohanemine, ühtteist veel. Probleemide tõstatamine oli küll tihtipeale kuidagi distantsilt, mitte emotsionaalse sisseelamisega (kõige paremini oli mu meelest lahti kirjutatud leina-osa), aga pluss oli see, et välja oli toodud ka mõned üldlevinud lahendused, raamatust õhkus veendumust, et kui on miskit kehvasti, siis üldjuhul saab seda olukorda muuta või sellega toime tulla. Peategelane on 13-aastane poiss ja raamat on päeviku vormis. Omapärase sisukujunduse eest tuleb lisapunkt :) (See oli see osa, mida ma isegi uskusin, mu tädipojal on umbes sarnane ümar, hästi loetav, ühtlane, ilus käekiri :) )

Yoon Ha Lee “Dragon Pearl”

Lugu, kus on kokku põimitud kosmoselendudega tulevik ja libaloomamüüdid. Laginal naerma ei pannud, aga turtsatada sai mitme koha peal. Päris nutma ei pannud, aga kurbi kohti oli küll. Peategelane on tarmukas libarebasetüdruk, kes läheb kosmosesse oma venda otsima. Teekonnal kohtub ta erinevate inimeste ja teiste libaloomadega, nii libarebaste, -draakonite kui -tiigritega, goblinite ja vaimudega, leiab nii sõpru kui vaenlasi, kuuleb kogemata saladusi ja teeb nende põhjal otsuseid, tormleb oma eesmärgi poole ja saavutab midagi muud. Lugeda oli päris tore. Vägagi ebausutav (tegevustiku ja tegelaste käitumismustrite poolest) ja pigem nooremale noorele mõeldud (noh nii kuni 13 vast on õige vanus) ja algus oli ka kuidagi venimisi, aga siis hakkas juhtuma ja tegelased olid valdavalt toredad ning kokkuvõttes jättis raamat mulle sellise täitsa hea mulje. Ahjaa, idaeksootika ka, sedakorda Korea.

Johan Theorin “Salajaki lahing”

Teoreetiliselt oleks see raamat võinud mulle meeldida, et noortekas ja Põhjala mütoloogia ja natike sünkjamat kanti. Aga ei meeldinud. Kõige enam vast seepärast, et kuigi mulle üldjoontes vahelduvate peategelastega peatükkide vastu pole suurt miskit, siis siin olid peatükid nii 4-5 lehekülge pikad ja see kirjanduslik stroboskoop ehk vilkumine erinevate tegelaste vahel hakkas üsna närvidele käima. Lisaks oli siin tegevus-tegevus-tegevus ja seda, mida need tegelased ka mõtlesid, ei olnud peaaegu üldse. Päeva päästab see sünkjas pool, et mingid kohad on usutavalt karmid ja kõik ei ole päriselt nii, nagu alul näidata tahetakse. Aga kokkuvõttes ei jäänud mulle siiski head lugemismuljet.

Maia Punak “Mängult ja päriselt”

Mulle kohutavalt meeldib selle raamatu idee — tosin lühinäidendit, mida saab siis tunnis või väljaspool tundi lavastada. Sisuga on natuke nadim. Mulle meeldisid igas näidendis mingid kohad ja paraku oli igas näidendis mingeid kohti, mis olid mu jaoks määähh. Kui mul poleks all seda ma-ei-tea-mitu-korda-nähtud 13. lennu “Teekond punktist A punkti B” ja ma-ei-tea-mitu-korda-loetud Karusoo 13-aastast, siis oleksin ma oluliselt vähem kriitiline ja seega ma arvan, et tänapäeva noored võiksid seda kogumikku sirvida küll, olgu siis lavastamiseks või niisama. Tegelt see soovitus sobib õpetajatele ka :) seda enam, et raamatu autor on ise ka õpetaja, Põlvas.

Marie Lu “The Kingdom of Back”

Kui ma seda raamatut lugesin, siis oli täitsa hea lugeda. Raamatu peategelane on Wolfgang Amadeus Mozarti õde Maria Anna Mozart ja vaatluse all aeg, mil Nannerl (Maria Anna hellitusnimi) kasvab tüdrukust neiuks. Klaveritunnid, esinemised, ringreisid, isa nõudlikkus ja mure raha pärast, hell ema, mure venna tervise pärast. Helilooming, mida ta pidi salajas hoidma. Ja selle tõttu ka vahel pingelised suhted vennaga — üheltpoolt armastus ja toetus ja teisalt vahel kadedus, et Wolfgang on kogu tähelepanu keskpunkt. Ja siin tuleb mängu see Tagakuningriik oma isepärase floora-fauna ja haldjate-nõidadega. Ma ei ole Mozarti heliloominguga kuigi hästi kursis, aga isegi mina tundsin mõned vihjed Mozarti loomingule ära, tõenäolist muusikahuvilisele on see tasand siin päris rikkalik. Raamat algab ja lõpeb sama lausega, niiet ring saab kenasti täis. No natuke liig näpuga näitav ja YA oli see raamat kohati küll, aga üldjoontes — täitsa kobe.

Kui ma sinna otsa Maria Anna Mozarti wiki-artiklit lugesin, siis läks osa mu lugemisrõõmust kuskile kaotsi, tõenäoliselt sinna, et mingid jupid, mis ma arvasin autori fantaasia olevat, olid tegelt ka olemas olnud, st raamatu üldolemus — tõsielu ja fantaasia põimimine — jäi samaks, aga minu jaoks proportsioonid pisut nihkusid. A nu, kui ma tegelt valisin selle raamatu esialgu nii pinnapealselt, et oo, täitsa lahe kaanekujundus, siis ega mul pole midagi väga kobiseda ka :)

Sealt wiki-lehel on valik raamatuid, kus üks tegelastest on Maria Anna Mozart. Sellest nimekirjast omakorda valik:

  • Barbara Kathleen Nickel “The Secret Wish of Nannerl Mozart” (1996) 
  • Alison Bauld “Mozart’s Sister” (2005)
  • Nancy Moser “Mozart’s Sister: A Novel” (2006)
  • Ann Turnbull “Mary Ann and Miss Mozart” (2007)
  • Carolyn Meyer “In Mozart’s Shadow: His Sister’s Story” (2008)
  • Matt Rees “Mozart’s Last Aria” (2011)

Anders Fager, Peter Bergting “The Crows”

Raamat, mis sai alguse kahest maalist. Kui kunstnik Peter Bergting korraldas oma näituse, siis ta pani tähele, et kõige enam jäid inimesed seisatama just nende kahe pildi ees. Jäi seisatama ka kirjanik Anders Fager. Ja tal tuli mõte. Aega läks, aga asja sai, ning kahepeale (kuigi suurem jagu oli siin vist Andersi jagu) kirjutasid nad valmis loo ning Peter joonistas veel hulga pilte juurde ning oligi valmis õuduskategooriasse kuuluv graafiline jutustus “Kaarnad”.

Loo sisu on umbes selles, et läheb noormees Kim kuskile Rootsi pärapõrgusse oma äsjalahkunud vanavanemate maja üle vaatama, meenutab seal olnud lapsepõlve, muuhulgas kaarnaid, meenutab valu ja vaime ning vaatab, kuidas nende vaimudega siis edasi elada. Sünk lugu. Pildiline pool tundus mulle sutsu tugevam kui jutupool, aga kokku oli päris hea, mitte suurepärane, aga hea.

Seda veel, et see ei ole tavapärane koomiksiraamat, vaid minu silma jaoks pigem jutt, mis on rikkalikult illustreeritud (illustratsioonides on küll kohati ka koomiksielemente), kus pildi ja teksti koosmõju on küll tugevalt olemas, aga seda teksti oleks võimalik (küll mõningaste kadudega) ka niisama lugeda. Aga samas, mul ei ole mingit tõrget seda raamatut graafilse jutustusena määratleda.

Üks kurb mõte, mis lugedes pähe tuli, oli Bullerby, omal ajal väike idülliline külake, aga aega on ju nii palju mööda läinud ja mis sest väiksest külast tänaseks võib olla saanud…

Anders Fager — https://www.gottick.com
Peter Bergting — https://www.bergting.com

Jutu aluseks olnud pildid:

Joan He “Descendant of the Crane”

Selle loo juured on kuskil sügaval Hiina kultuuris ja ajaloos, aga seda Ida butafooriat on siiski kasutatud suhteliselt vähe, mõjud on keskkonnas ja tegelaste rõivastes ja mingil määral mõtteviisis, niiet seda on kogu aeg taustal õrnalt tunda, aga see ei muutu võõristavaks efektiks või teemaks, mille üle peaks pikemalt juurdlema.

Teine loo alustala on fännikirjandus. Ja seda mitte halvas mõttes, vaid see kumab läbi kirjutamisstiilist, mis kirjeldab tegelasi üsna vähe ja keskendub tegevusele (sest fännikirjanduse puhul on ju tegelaste välimus lugejatele teada) ning millel on teatud sarnasus ajalehesabade kirjandusega, st autoril võib ju kondikava lõpuni valmis olla, aga lugejatele kirjutatakse lugu valmis jupikaupa (see ei pruugi viia üldse kehva tulemuseni, võrlduseks Dickens, Balzac või Dumas, aga see annab loole teatud teistsuguse ülesehituse). Ma lugedes ise seda tähele ei pannud, aga kui kui raamatu lõpus oli autoritutvustuses see fännikirjanduse kirjutamise lause sees, siis kõlksus mu meeles miski paika, et jah, tegelt oli tunda küll.

Maailmaehitus ei ole väga keeruline, on üks kuningriik ja selle kolm-neli naabrit, kaugemaid paiku meile ei tutvustata, on inimesed ja siis on veel erivõimetega inimesed, kes suudavad ennustada, võluda ja kelle veri põleb sinise leegiga. Ligi kolmsada aastat tagasi toimus suur riigipööre, mille tagajärjel sattusid võluvõimetega inimesed põlu ja tagakiusamise alla.

Raamatu peategelane on Hesina, keda on kasvatatud troonipärijaks ja kes oma isa surma järel ka troonile asub. Perekondlikud suhted on keerulised: Hesina lähikonda kuuluvad tema kolm venda ja õde, osad on adopteeritud perekonda, osadel on üks vanem erinev. Hesina kuningannaks saades leiavad mõned neist koha riigiteenistuses ja mõned on niisama kuningannale abiks. See perekondlik dünaamika oli mu meelest päris kenasti kirja saanud.

Esimene asi, millele Hesina pühendub, on oma isa surma uurimine, sest ta on veendunud, et tema isa mõrvati ja seda pidi tegema keegi paleest. See mõrvauurimine käib pea läbi terve raamatu ja nii uurimise käik kui tulemused on üllatavad.

Sinna kõrvale tuleb tegeleda riigiasjadega: Ida poolt ähvardab sõda ja pealinnas toimuvad rahutused ning ministrid püüavad täita pigem oma kukrut kui mõelda riigi hüvangule.

Raamatus on ka tärkav armulugu, mis oli suht usutav ses mõttes, et see oli pigem juhuse ja aeglase tundmaõppimisega, et on inimesed mingi aeg ühe eesmärgi nimel ninapidi pikalt koos ja avastavad, et sümpaatia süveneb, aga see liin polnud kuigi hästi kirjutatud.

Tegelastest on kõige paremini lahti kirjutatud Hesina, kes mõne koha pealt on üleloomulikult positiivne kangelane — tark, uudishimulik, vapper, hooliv, heas võitlusvormis ja täis ideaale — aga keda on püütud inimlikumaks kirjutada läbi kahjatsuste, mis tulevad sellest, et mingid valikud teevad alati kellegile haiget, vali kuidas tahad. Ja keegi ei saa teada kõike. Ja valik, keda usaldada, muutub raamatu edenedes üha keerulisemaks.

Raamatu ülesehitus oli mu jaoks huvitav, iga peatüki eel on väljavõtted väljamõeldud seaduseraamatust, iga peatükk avab mingi tahu selle maailma või mõne tegelase ajaloost ning lõpp on täiesti ootuspäratu. Tegevust on nagu palju, aga jutustamisviis on kuidagi natuke aeglane, aga mu meelest see sobis siia.

Ma arvan, et keegi eesti kirjastustest võiks seda idasugematega noortefantasy trendi tähele panna ja kas just selle või mõne muu Ida mõjutustega noorteka ka ära tõlkida ja välja anda, sest kuigi on olemas Lian Hearni “Üle ööbikupõranda” ja järjed (eesti omadest on Jaapani mõjudega üks Mann Loper ja mõned Rait Piiri jutud ja võib-olla on miskit veel, täiendage :) ), siis “Ööbikupõradast” on juba jupp aega möödas…

Rachel Ward “Numbers – Time to Run”

Ilmunud varem (2011) lugemissoovituse blogis.

Mis:

Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas.

Head:

Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine.

Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust. Erilise tähelepanu all on usalduse ja usaldamatusega seonduv. Muu jutu sisse on küllalt osavalt põimitud briti sotsiaalhoolekandesüsteemi valupunktid, rassiprobleemid, noorte kuritegevus.

Ulmeline külg on üsna lihtne, aga mõjuv. Nimelt näeb peategelane, 15-aastane tüdruk inimestele silma vaadates nende surmakuupäevi. Ja kuna tüdruk ei soovi inimestele otsa vaadata, et vältida liigset informatsioni, siis lisab see suhtlemisraskustele veel ühe vindi.

Leidsin raamatu nimekirjast “Top 10 ootamatu lõpuga raamatuist”. Ise ma seda raamatut sinna nimekirja vist ei paneks, aga mõttetegevust peale raamatu sulgemist annab lõpulause mõneks ajaks küll.

Vead:

Konflikide lahendused on kohati ebarealistlikult ladusad, kokkusattumusi kuhjub ja armulugu on liig klišeelik. Tõenäoliselt parema keeleoskuse korral kurdaks ka sõnavara vähesust.

Kellele:

Kõigile, kes noortekaid loevad.

Tekstinäide:

“There are places where kids like me go. Sad kids, bad kids, bored kids and lonely kids, kids that are different. There are thousands of us. If you choose to find us, that is – most people don’t.”

“It was one of those grey October days when it never really gets light. The rain wasn’t exactly falling – it was just there. hanging in the air, in your face, blotting everything out.”

Mida veel:

Oodata on järge “Numbers 2 – The Chaos”.

PS. Küsimus, mitte ainult selle raamatuga seoses:

Kui autorid lasevad oma teismeliste peategelaste vanematel ära surra, siis kas sellepärast, et enne oli mõte, et vaatame, mis saab sest inimesest ilma vanemliku toeta, või oli vaja kangelane panna raskesse olukorda ja selleks tuli vanemad ära tappa?