Andris Purinš “Ärge küsige minult midagi”

1984 — mu esimene mõte oli, et aarh, igavamat aastat annab välja mõelda. Aga siis sattus maal olles see raamat näppu ja — ohjaa, miks mitte lugeda üle raamatut, mis on minu jaoks noorsookirjanduse etalon. Riia keskkoolipoisid seitsmekümnendate keskel (originaal ilmus 1977. a). Viimasest lugemisest on pea veerandsada aastat möödas, et kuidas see lugu siis tänapäeval mõjub.

Ei mõju üldse kehvasti. Ja oma etaloni-staatust see raamat ära ei kaotanud. Oma osa on sel muidugi nostalgial, ma olen noorest peast seda raamatut nii mitu korda lugenud, et miskit üllatust ei tulnud, lugu oli enamvähem meeles. Aga olulised teemad on üldised ja ajatud — pere, sõbrad, kool, hobid, lein, esimene armastus, maailma avastamine ja oma koha leidmine. Selles raamatus on nõukaaegset eluolu ja ajastust tulevad omapärad, aga punapropaganda õnneks puudub. Üllatavalt avameelne raamat selle ajastu kohta.

Üks asi on, millest kirjutatakse, teine asi on, et kuidas. Suhteliselt kõnekeelne, vabade seostega, ootamatute võrdlustega, omamoodi lopsakas ja lobe jutustamisviis muudab teose usutavaks, paneb kaasa elama, teeb talutavaks kirjeldatud reaalia, mahendab melanhooliat ja annab lootust…

Muuseas, sellest raamatust on pärit mu lemmikvabandus: “Baltikumi kliima!” See sobib õigustama peaaegu kõiki tehtud lollusi…

Lugedes meenus mulle Juris Podnieksi dokumentaalfilm “Kas on kerge olla noor?” (“Vai viegli but jaunam?”, 1986). Ja nüüd ma leidsin juutuubist, et sellele on ka järjed, kümme aastat hiljem 1996 ja kakskümmend aastat hiljem 2006… Kunagi ma vaatan need ära.

Täitsa põnev oleks teada saada, et kas tänased noored ka sest raamatust midagi leiavad.

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Mu esimene mõte peale raamatu lõpetamist oli — Buffy. Ainult et see Buffy on Cassidy — kaheteistaastane ja mitte vampiiritapja, vaid kummitustekütt. Oma kummitustenägemise võime saab ta üsna ootamatult ning hiljem saab ta ka teada, et ta pole ainus omasugune. Kui Buffyl oli oma isiklik mittetapmisele kuuluv vampiir, siis Cassidyl on oma sõber-vaim Jacob.

Raamatu valisin, sest a) Victoria Schwab (ma ammuilma ootan “Võlukunsti tumedama poole” kolmandat osa eesti keeles) ja b) Edinburgh. Ma olen korra Edinburghis käinud ja ma armusin sellesse linna :) Kummitustuuril ma küll ei käinud, aga selle linna ajalugu ja lugusid õhkub vist igast tänavakivist ja majaseinast.

Minu üllatuseks on Schwab ameeriklanna. Ma ei olnud sellele varem tähelepanu pööranud ning mu meelest ta kirjutab kuidagi euroopalikult. Ka selles raamatus mulle meeldis see osa, kui otsaga Šotimaale jõuti, oluliselt rohkem — see mõnus šoti kõnepruuk –, aga kuna tegu on raamatusarjaga, kus veel mööda erinevaid linnu kondama hakatakse, siis see algusotsa venimine oli mõistetav ja oli minu jaoks vähem tüütu, kui oli “Harry Potteri” sissejuhatus.

Üks seos Harry Potteriga veel — kui peategelane käis kohvikus, kus Rowling Harry Potterit kirjutas, siis mina sattusin poekesse, kus müüdi maagia- ja/või esoteerikakraami (taro kaarte ja kristalle ja nahkhiirekujukesi jne jne ning muuhulgas ka valitult raamatuid, ma sain sealt ühe oma lemmik-koomiksitest — Gordon Rennie ja Emma Beeby “Robbie Burns: Witch Hunter” ), mille uksel oli silt “Siin poes ei ole J. K. Rowling kunagi käinud”.

See eelnev jutt ei tähenda, et ma Harry Potteri lugusid ei hindaks või nende lugude austajaid alahindaks, lihtsalt ma ei ole lausvaimustuses… Ja kui keegi on padufänn, siis on see ju ainult tore :) Ja see, et Schwab oma peategelase Potteri-fänniks kirjutas, on ka tore.

“Vaimude linna” juurde tagasi tulles. Selle loo sihtrühm on vast 10-14-aastased, aga seda ei ole piinlik ka vanemast peast lugeda ning asisemad nooremad saavad ka raamatu loetud. Lugu jookseb kenasti ja mu meelest oskab Schwab üsna hästi stiiliga mängida ning sõnade täpse valikuga vajalikku meeleolu luua. Ja ma arvan, et see raamat on huviga loetav ka siis, kui Eginburgh ei juhtu just lugeja lemmiklinn olema.

Sümpaatne on ka see, et luues skeptikust isa, kes otsib ajalugu ja teaduslikku seletust, ning romantikust ema, kes tahab kummitustesse uskuda ja otsib tuge legendidest ja rahvajuttudest, tegelaskujud ja pannes need kaks harmooniliselt koostööd tegema, toob Schwab sisse idee, et eriarvamused ei pea tingimata olema takistused, vaid võivad olla ka üksteist täiendavad erinevad viisid maailma nägemiseks.

Ja killuke huumorit ei tule kunagi ühele raamatule kahjuks :) Ja kui keegi varem muljetas, et see lugu võiks täitsa kenasti tele- või kinolinal mõjuda, siis ma olen selle kirjutajaga nõus, et kui järgida raamatut ja mitte hakata liiga palju oma peaga mõtlema, siis võib sest täitsa tore linateos saada.

Leigh Bardugo “Kõver kuningriik”

Kui sarja esimese raamatuga oli nii, et alul ei saand vedama ja pärast ei saand pidama, siis teise raamatuga oli nii, et alul läks kut lepse reega ja lõpupoole hakkas kuidagi takerduma. Ma väsisin ära sellest, kui hoolega autor tegelasi supi sisse keerutas. Kokkuvõttes — nagu äsja valmissaanud lilltikand, et kena küll, aga mustrijoonis paistab läbi. Et ei ole kehv raamat, aga ma ootasin pisut enamat.

Leigh Bardugo “Vareste kuus”

Selle raamatu lugemine algas mul vaevaliselt, et kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus… ja siis äkki loksus maailm paika, tegelased said tuttavaks, ma sain aru, mis toimub, ja tasapisisi ka, et miks toimub, hakkasin kaasa elama ja kummalisi seikluspöörakuid ning omamoodi värvikaid karaktereid nautima ning lõpuks oli mul väga hea meel, et mul on järg kohe riiulist võtta.

Seda raamatut on tutvustatud küll ja ega mul midagi uut öelda pole, lisaks ei raatsiks ma mittelugenuile miskitki ära rääkida, vaid jätaks kõik põnevad kohad ja laused ise leida :) Otsisin hoopis hunniku fännipilte:

Ma väga vabandan, aga igale üksikule pildile ma viidet juurde ei otsinud, on googli otsing või pinterest, aga mõned lehed ikka märgin ära ka: https://cryingmanlytears.tumblr.com/ , https://morgana0anagrom.tumblr.com/ , https://monolime.tumblr.com/ , https://nouketou.tumblr.com/

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noortekas — kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb.

See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see n Donna Tratti “Ohakalinnule” kuigi palju alla ka jää. Ugrimugriduumiku jaoks on natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga optimistlikuma meelelaadiga inimeste jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Noortekas. Paduängne realism põimitud õrna müstikaga.

Tekst on ladus ja läheb kiirelt, on üsna mitmeid teemasid ja probleemipuntraid, mille üle noor lugeja saaks järele mõelda, ning raamat on üsna rikkalikult illustreeritud (pildid Marja-Liisa Plats).

Koolipoiss Morten ja tema igapäevaelu, segased (no see on nüüd küll hästi pehmendav sõna, aga ma ei tahaks mittelugenuile päris ära seletada) peresuhted ja püüd uude koolikeskkonda sobituda ning rõõmud kassinurrust ja hästi tehtud fotost. Kummaline tüdruk Emilie. Ja raba. Raba, kus saab olla vaba ja mis on koht, mis kahte peategelast omavahel ühendab.

Võib-olla selle raamatu peategelane ongi tegelikult raba. Mulle näib, et raba kirjeldades laseb Reinaus oma tunded vabaks, inimeste puhul on ta kammitsetum, ka taustainfot, nii folkloorset kui argiteaduslikku, jagab Reinaus raba kohta pisut lahkemalt kui oma inimetegelaste mineviku kohta. Pealegi on raba praegu moes, rabas ei käi enam kolamas üksikud loodusfanatid, vaid ka nn tavainimesed on raba võlu üles leidnud, seega võiks raamat juba ainuüksi seepärast tänast lugejat köita.

Tuli meelde Jääääre “Soo”. Niisugust sügavust ja emotsiooni, nagu see laul mu jaoks sisaldab, raamat mulle pakkuda ei suutnud, aga kohati vihjeid sinnakanti oli.

Ilusaid rabapilte on lehel https://www.puhkaeestis.ee/

Henri Zeigo “Hurda graal”

Nohetjahetkahet… Et ühest küljest on, mida kiita: Tartu ja eesti etno, et kirjutajal on veel oma kooliaeg ja selle pained päris hästi meeles, kohati oli ajaränd täitsa leidlik ning mõned lausestused täitsa toredad. Paraku on ka paljut, mida laita: kirjutamistiil, kangelased ja troobid on pigem fännikirjandusele kui päris kirjandusele iseloomulikud, nii mitmedki head võimalused on jäetud kasutamata, stiililiselt hüppab tekst vaheldumisi lamedustest ilukõnelusse ja erilist uba ma ka ses jutus ei leidnud. Aga niisama laupäevaõhtuse meelelahutuslugemisena, iseäranis nooremale rahvale, kõlbab vast tarvitada küll.

Mul oli kindel plaan siia punkti alla midagi folkloorset lugeda, kui see raamat läbi sai, siis leidsin, et kuigi ma alul ilukirjanduslikku tõlgendust ei mõelnud, siis folklooriga mängimine, Tartu kant ja Lõuna-Eesti on tegelikult just see, mida ma siia punkti alla tahtsin.

Joel Jans “Tondilatern”

Seda raamatut ootasin ma päris mitmel põhjusel. Esiteks näitab kolmas raamat, et on lootust, et see kirjastus jääb püsima ja elab ja õitseb rõõmsalt edasi. Teiseks on sel raamatukaanel kirjas “II koht 2019. aasta romaanivõistlusel” ja nii pealiskaudne või uudishimulik olen ma küll, et ma aegade jooksul nende romaanivõistluste esikolmikuraamatuid olen püüdnud kui mitte just lugeda, siis vähemalt veidi sirvida. Kolmandaks on see Joel Jansi esimene päris ise kirjutatud romaan, et varasemalt on tal (mõned nime all J. J. Metsavana) jutte-raamatuid kahasse kellegagi varem ka ilmunud ja need on täitsa toredad olnud, Stalkereidki võitnud, ta üksikirjutatud juttudega ma nii hästi kursis pole, ühtteist on näppu jäänud ja andnud mingi taustateadmise, et sel mehel on piiramatu ja pöörane fantaasia. “Tondilatern” andis kinnitust, et selle pöörase fantaasia on Joel Jans suutnud päris hästi ühe korraliku loo tarbeks õigetes kohtades vahtu lüüa ja õigetes kohtades tagasi hoida. Tegu on noorteromaaniga, mida pole ka täiskasvanul piinlik lugeda. Tegelased on usutavad ja inimlikud ja omapäraga, tegevustik hoogne, parajate käänakutega ja kaasakiskuv, maailm ja taust hästi läbimõeldud ja tekitas tunde, et mingite reaalsete teadmiste põhjalt edasi arendatud, mitte lihtsalt umbluu. Tempo ja ülesehitus on kuidagi sujuv ning detaile on puistatud kuidagi lugemismugavalt parajate vahedega ja mõnusas sõnastus. Üleskutse õpetajatele ja (kooli)raamatukoguhoidjatele — lugege ise ja laske lastel ka lugeda :) Ulmefännid leiavad niigi üles, eksju?

Jüri Kallas kirjutas Meie Maas https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=72&artid=89904

Scott Westerfeld “Leviathan”

Goodreads Choice Awards Best Science Fiction 2009 — niisiis kümnenditagune parim ulmekas Goodreadsi lugejate meelest.

Tegu on hoogsa YA aurupungiga, tegevusaeg on seal kusagil 1914. aasta kandis, peategelased on austria poiss ja briti tüdruk. Ja see on päris hea noorteulme. Peategelased on mõlemad omamoodi julged ja hakkajad, piisavalt õppimisvõimelised ja kohanejad ning samas oma põhimõtetes ja eesmärkides kindlad. Ja sõprus on siin romantikast pea puutumata (sari läheb veel edasi, ma ei tea, mis edasi saab). Poliitilised jõujooned jooksevad ses alternatiivmaailmas umbkaudu meile tuntud maailmaga sarnaselt, aga tehniline taust on hoopis midagi muud. On saksa koolkond, kus on õli ja hammasrattad ja rauakolin ning briti koolkond, kus püütakse elusloodust ja tehnikat ristata. Mõlemal variandil on oma voorused ja oma puudused ja mõlemad pooled on hästi läbimõeldud ning põnevalt kirja saanud. Südmustik on kiire ja haarav ja ootamatute käänakutega (ok, mõned klišeed ikka olid ka, aga mu meelest suht vähe) ning kõrvaltegelased loosse hästi sobituvad ja suht omanäolised. Niiet jah, kas just 2009. a parim, aga päris hää. Ahjaa, üks oluline asi veel — see raamat on illustratsioonidega! (Mitte küll nii värvilistega, nagu sama kunstniku näitepilt, aga ikkagi!)

Mimi Yu “The Girl King”

Kui teha lühidalt, siis — vaata kaanepilti, see raamat on täpselt seda, mida kaanepilt lubab.

Kui rääkida pikemalt, siis raamat on YA kõrg-fantasy, st on mõõka ja mantlit ja maagiat, paleeintriige ja kangelaslikku võitlust, oma reeglite järgi võlukunstisüsteem, psühholoogiliselt  mitte just kõige usutavamad, aga värvikad ja reljeefsed tegelased, rännak, mis lubab kangelastel kasvada ja küpseda, kapaga kokkusattumusi ja imelisi pääsemisi, võimuvõitlust ja esimest armastust, uhkeid lahingustseene ja ootamatuid pöördeid ja mingil määral täidet “tee ridu, rida on raha”.

Peakangelane on imperaatori tütar Lu, julge ja pealehakkaja tüdruk, kes on kasvanud ja keda on ka kasvatud troonipärija vaimus ja kes sellest troonist siiski ilma jääb, teised olulisemad tegelased on tema õde Min, kes on hoopis õrnema ja tagasihoidlikuma loomuga, tema sugulane Set, kes tema asemel troonile asub, tema endine mängukaaslane Nok, kes on nahavahetajate / libakskäijajate suguseltsist. Ja siis on ema, isa, teenijad, õukond, sõdurid, lihtrahvas ja vastuhakkajad ja muud, keda loo jaoks parasjagu vaja on.

Loo keskkond on pseudo-aasia, mis tundub praegu fantasys üsna popp olevat. Raamat meenutas mulle üsnagi Marjorie Liu ja Sana Takeda koomiksisarja “Monstress”, raamatu lõpus tänab Mimi Yu Marjorie Liud kirjutamiskursuste eest, ju see mõju oli siis suht otsene. Teine mõjutaja on George R. R. Martin oma “Jää ja tule lauluga”, ka seda mõju autor ei eita. Ja kolmanda võrdlusena tuli pähe Michael Moorcock ja tema Elricu lood. Niiet kohati suht sünge ja lootusetu, aga kuna tegu on YAga, siis mitte lausa sünkmust.

Järgmisse aastasse lubatakse selle raamatu teist osa. Seda ma enne lugemahakkamist ka ei teadnud, lootsin, et kuna tegu on üsna mahuka köitega, siis ehk suudab autor ühe raamatutäiega oma loo ära rääkida, aga näed siis, ei suutnud.

See raamat sattus mu valdusse, kuna ma võtsin tõsiselt Krista Kaera soovitust, et võiks rohkem huvi tunda, mida Aasia ja Aafrika autorid kirjutavad. Sellega ma läksin tegelikult alt, sest raamatus on aasiapärane setting ja Aasia juurtega on autor küll, aga Mimi Yu on sündinud-kasvanud Ameerikas, niiet läheb ikkagi amerina arvesse. Autori vanust ma kuskilt üles ei leidnud ja need aasia nukunäod püsivad kangesti kaua plikaohtu ilmega, niiet pildi järgi ka ei arva midagi, aga oluline fakt on teada — autor armastab kasse :)

Kokkuvõttes — vaimustusest ma üles-alla ei hüppa ja täitelauseid oli sutsu liiga palju, aga fantasy-fänn minus nautis selles loos päris mitut aspekti, iseäranis üldist õhkkonda ja seda libalooma liini.

Aga pühendus on: “For my 엄마 and 아빠 with infinite gratitude and devotion.”