Kaia Raudsepp “Nähtamatu tüdruk”

Selle raamatu peategelasele raamatus otseselt diagnoosi pandud ei ole, aga ma panin lugedes ise, et tõenäoliselt mingi autismi vorm, ärevushäire ja stressist tingitud kõnehäire, palun vabandust, kui väga mööda panin, aga  tegemist on ilukirjandusega, siin võib tõlgendustes eksida. Siin-seal on kaeblemist olnud, et peategelane on liiga nutune, aga ma selle üle ei kurda, et kui elu juba on kord kellegi nii üksikuks ja suhtlemisvõimetuks ära mänginud, siis ega rõõmustamiseks suurt põhjust pole ning selle kaudu sai see teismeliste hormoonidemöll ka ära kirjeldatud. Iseasi on muidugi, et kuidas tüdruk üksikuks jäi. Ma loodan, et koolides nii julm see elu ikka ei ole, aga no mine tea, siinkohal oleks raamatus võinud olla kuidagi sisse toodud ka mõned muud ellujäämisvõtted, peale soovituse, et ära mõtle, kuigi tundub, et see soovitus on iseenesest täitsa pädev. Üldiselt, kõik see, mis on tüdrukuga otseselt seotud, oli mu meelest küllalt usutavalt kirja saanud, üksjagu imelik oli esialgu see koogisöömisrituaal, aga siis ma mõtlesin oma kohvijoomisele ja no miks mitte, inimesed on erinevad. Ebarealistlikud olid mu jaoks täiskasvanud, no näiteks: mismoodi ei pane üks ema tähele, et tema tütar ei ole kogu kooliaja ühegi klassikaaslase sünnipäeval käinud ega ole keegi talle külla tulnud. Aga see vast ongi mõneti selle raamatu eesmärk, et panna lugejaid mõtlema, et kuidas oleks saanud asjad minna teisiti, et see peategelane ei peaks nii üksik ja nutune olema… (Minu viis senti: huvialaring, kama kaks, kas joonistamine või tants või robootika või hoopis miskit muud.)  Pisiasi, aga lugedes tekkis uudishimu, et misasja see sõpradeta tegelane seal FBs tegi, laikis ema kohviku koogipilte? Sellest poolkiidungist-poolvirinast võiks ikkagi välja lugeda, et üldjoontes on mu meelest tegu õnnestumisega ning ma loodan Kaia Raudsepa nime alt veel kunagi mingeid raamatuid lugeda.

Brandon Sanderson “Taevasselend”

Seili ja Mairi üksteise võidu kiitsid ja soovitasid, võtsin siis ka lõpuks Sandersoni lugeda. Et oli jah hea lugemine, hoogne ja põnev ja leheküljepööraja ja suured ideed ja rauakolin ja kuulata tähtede laulu. Lisaks tähtedele ja tehnikale ja ühiskonnakorraldusele oli siin päris hästi läbi mängitud ka postapodele suht omane mälu teema ja siinkohal see kurb tõsiasi, et ega neid, kes tõesti mäletavad, miks ja kuidas asjad olid, keegi eriti ei kuula, pigem hakatakse aga jälle jalgratast otsast peale ehitama.

Hea lugu, aga hüpersupervaimustuses ma pole, sest mu jaoks oli see lugu liiga korralikult kirjutatud, see skeem — selleks, et A teeks tegevust X, mis viib tulemuseni Y, on tal vaja sõpru, nagu B ja C, vaenlasi, nagu D ja F, õpetajaid, nagu G ja H, leinatavaid, nagu I ja J, pärilust erilisest suguvõsast K ja mõned tähed tähestikust veel — oli natuke liiga läbipaistev. A nu, kõneleva rauakolaka ja puhtast lustist sissekirjutatud kodulooma, maailma üldise läbimõeldud sätungi ja kohati toreda kõnepruugi ning selle tähtede laulu kuulamise eest tulevad lisapunktid ja julgus soovitada seda raamatut ka mitteniiväga ulmelembestele.

Elizabeth Kiem “Dancer, Daughter, Traitor, Spy”

“November dusk slips into Moscow like a spy; you don’t know it’s there until it has stolen the day and vanished into the dark.” Ilus, eksole. See on raamatu avalause ja selle lausega olin ma müüdud…

Raamat on noortespioonikas. Tegevus algab 1982. a sügisel Moskvas ja lõpeb 1983. a kevadel New Yorgis. Peategelane on 17-aastane Moskva Suure Teatri juures oleva balletikooli õpilane Marina, kelle ema on baleriin ja isa keemik. Ühel õhtul ei jõua ema koju…

Kõik see meeleolu, mis kirjeldab Moskvat ja päevi enne Brežnevi matuseid, on kuidagi väga usutavalt kirja saanud, et tulid meelde nii mitmedki lapsepõlvemälestused. Kui alul oli tunne, et raamatu on kirjutanud venelane, kes on pidanud välismaalastele õige palju nõukaaja eripära seletama, siis loo edenedes sai sai selgeks, et tegu on ikkagi välismaalasega, kes on üsna palju seda nõukaaja eripärade seletamist kuulnud, aga ise seda aega kogemata kippusid tal mingid veidrad võõrad pisiasjad jutustamisse sisse.

New Yorki jõuavad isa ja tütar kahekesi. Sisseelamine läheb isal vaevalisemalt kui tütrel, kes kohaneb kooliga üsna kenasti ja saab jätkata ka balletiõpinguid. Ja kumbki neist ei ole tegelikult see spioon, aga kahtlustäratavaid isikuid nende ümber koguneb ja peamurdmist, kellele mida võib usaldada, jagub. Ja ses mõttes ebaameerikalik raamat, et valesid valikuid tehakse korduvalt.

Noortekale tavakohaselt on sisse kirjutatud ka armudraama, õnneks mitte liiga roosa, peategelase omamoodi must huumorisoon hoiab asjad kontrolli all.

New York oli vast keskkonna mõttes usutavam kui Moskva, aga tegevustik kiskus ebausutavamaks ja hakkas kohati venima ning meeleolu polnud enam see. Plusspoolele lähevad arutlused muusikast, mida New Yorki satub rohkem. Raamatu lõpetavad tänusõnad ДДТ-le, mida ma ise ei ole eriti kuulanud, sellekandi (olgu, natuke hilisema, aga ikkagi 80nendate) vene muusikast on mulle pigem südamesse läinud Kino, aga ma arvan aru saavat, miks.

Ma kardan, et ingliskeelsele lugejale oli neid vene sõnu ja väljendeid natuke liiga palju sisse pandud, aga eks autor tahtis oma teadmisi näidata ja ka eksootikale rõhuda. Täitsa hästi on, et raamatu algul on tehtud tubli selgitustöö vene nimede alal, vene nimed inglise transkriptsioonis on umbes sama õudsed kui anglo või prantsuse nimed vene keeles…

Loos on ka väike ulmeelement: Marina ema nägi vahel minevikku ja Marina ise näeb vahel tulevikku. Kui reaalsed need keemiakatsed olid, ei oska ma öelda, loodan, et need kuulusid ka ulmesse, aga ega ma tegelikult ei tea, mingi kahtlus, et neil tõepõhi all on, ikkagi jäi.

Ja — üääääüüü — kuskohast ma nüüd ilma ennast lolliks maksmata teise osa saan, sest selle esimese krabasin ma suht kogemata uuskasutuskeskuse allahindluselt kaasa.

Andris Purinš “Ärge küsige minult midagi”

1984 — mu esimene mõte oli, et aarh, igavamat aastat annab välja mõelda. Aga siis sattus maal olles see raamat näppu ja — ohjaa, miks mitte lugeda üle raamatut, mis on minu jaoks noorsookirjanduse etalon. Riia keskkoolipoisid seitsmekümnendate keskel (originaal ilmus 1977. a). Viimasest lugemisest on pea veerandsada aastat möödas, et kuidas see lugu siis tänapäeval mõjub.

Ei mõju üldse kehvasti. Ja oma etaloni-staatust see raamat ära ei kaotanud. Oma osa on sel muidugi nostalgial, ma olen noorest peast seda raamatut nii mitu korda lugenud, et miskit üllatust ei tulnud, lugu oli enamvähem meeles. Aga olulised teemad on üldised ja ajatud — pere, sõbrad, kool, hobid, lein, esimene armastus, maailma avastamine ja oma koha leidmine. Selles raamatus on nõukaaegset eluolu ja ajastust tulevad omapärad, aga punapropaganda õnneks puudub. Üllatavalt avameelne raamat selle ajastu kohta.

Üks asi on, millest kirjutatakse, teine asi on, et kuidas. Suhteliselt kõnekeelne, vabade seostega, ootamatute võrdlustega, omamoodi lopsakas ja lobe jutustamisviis muudab teose usutavaks, paneb kaasa elama, teeb talutavaks kirjeldatud reaalia, mahendab melanhooliat ja annab lootust…

Muuseas, sellest raamatust on pärit mu lemmikvabandus: “Baltikumi kliima!” See sobib õigustama peaaegu kõiki tehtud lollusi…

Lugedes meenus mulle Juris Podnieksi dokumentaalfilm “Kas on kerge olla noor?” (“Vai viegli but jaunam?”, 1986). Ja nüüd ma leidsin juutuubist, et sellele on ka järjed, kümme aastat hiljem 1996 ja kakskümmend aastat hiljem 2006… Kunagi ma vaatan need ära.

Täitsa põnev oleks teada saada, et kas tänased noored ka sest raamatust midagi leiavad.

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Mu esimene mõte peale raamatu lõpetamist oli — Buffy. Ainult et see Buffy on Cassidy — kaheteistaastane ja mitte vampiiritapja, vaid kummitustekütt. Oma kummitustenägemise võime saab ta üsna ootamatult ning hiljem saab ta ka teada, et ta pole ainus omasugune. Kui Buffyl oli oma isiklik mittetapmisele kuuluv vampiir, siis Cassidyl on oma sõber-vaim Jacob.

Raamatu valisin, sest a) Victoria Schwab (ma ammuilma ootan “Võlukunsti tumedama poole” kolmandat osa eesti keeles) ja b) Edinburgh. Ma olen korra Edinburghis käinud ja ma armusin sellesse linna :) Kummitustuuril ma küll ei käinud, aga selle linna ajalugu ja lugusid õhkub vist igast tänavakivist ja majaseinast.

Minu üllatuseks on Schwab ameeriklanna. Ma ei olnud sellele varem tähelepanu pööranud ning mu meelest ta kirjutab kuidagi euroopalikult. Ka selles raamatus mulle meeldis see osa, kui otsaga Šotimaale jõuti, oluliselt rohkem — see mõnus šoti kõnepruuk –, aga kuna tegu on raamatusarjaga, kus veel mööda erinevaid linnu kondama hakatakse, siis see algusotsa venimine oli mõistetav ja oli minu jaoks vähem tüütu, kui oli “Harry Potteri” sissejuhatus.

Üks seos Harry Potteriga veel — kui peategelane käis kohvikus, kus Rowling Harry Potterit kirjutas, siis mina sattusin poekesse, kus müüdi maagia- ja/või esoteerikakraami (taro kaarte ja kristalle ja nahkhiirekujukesi jne jne ning muuhulgas ka valitult raamatuid, ma sain sealt ühe oma lemmik-koomiksitest — Gordon Rennie ja Emma Beeby “Robbie Burns: Witch Hunter” ), mille uksel oli silt “Siin poes ei ole J. K. Rowling kunagi käinud”.

See eelnev jutt ei tähenda, et ma Harry Potteri lugusid ei hindaks või nende lugude austajaid alahindaks, lihtsalt ma ei ole lausvaimustuses… Ja kui keegi on padufänn, siis on see ju ainult tore :) Ja see, et Schwab oma peategelase Potteri-fänniks kirjutas, on ka tore.

“Vaimude linna” juurde tagasi tulles. Selle loo sihtrühm on vast 10-14-aastased, aga seda ei ole piinlik ka vanemast peast lugeda ning asisemad nooremad saavad ka raamatu loetud. Lugu jookseb kenasti ja mu meelest oskab Schwab üsna hästi stiiliga mängida ning sõnade täpse valikuga vajalikku meeleolu luua. Ja ma arvan, et see raamat on huviga loetav ka siis, kui Eginburgh ei juhtu just lugeja lemmiklinn olema.

Sümpaatne on ka see, et luues skeptikust isa, kes otsib ajalugu ja teaduslikku seletust, ning romantikust ema, kes tahab kummitustesse uskuda ja otsib tuge legendidest ja rahvajuttudest, tegelaskujud ja pannes need kaks harmooniliselt koostööd tegema, toob Schwab sisse idee, et eriarvamused ei pea tingimata olema takistused, vaid võivad olla ka üksteist täiendavad erinevad viisid maailma nägemiseks.

Ja killuke huumorit ei tule kunagi ühele raamatule kahjuks :) Ja kui keegi varem muljetas, et see lugu võiks täitsa kenasti tele- või kinolinal mõjuda, siis ma olen selle kirjutajaga nõus, et kui järgida raamatut ja mitte hakata liiga palju oma peaga mõtlema, siis võib sest täitsa tore linateos saada.

Leigh Bardugo “Kõver kuningriik”

Kui sarja esimese raamatuga oli nii, et alul ei saand vedama ja pärast ei saand pidama, siis teise raamatuga oli nii, et alul läks kut lepse reega ja lõpupoole hakkas kuidagi takerduma. Ma väsisin ära sellest, kui hoolega autor tegelasi supi sisse keerutas. Kokkuvõttes — nagu äsja valmissaanud lilltikand, et kena küll, aga mustrijoonis paistab läbi. Et ei ole kehv raamat, aga ma ootasin pisut enamat.

Leigh Bardugo “Vareste kuus”

Selle raamatu lugemine algas mul vaevaliselt, et kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus, kümmekond lehekülge ja paus… ja siis äkki loksus maailm paika, tegelased said tuttavaks, ma sain aru, mis toimub, ja tasapisisi ka, et miks toimub, hakkasin kaasa elama ja kummalisi seikluspöörakuid ning omamoodi värvikaid karaktereid nautima ning lõpuks oli mul väga hea meel, et mul on järg kohe riiulist võtta.

Seda raamatut on tutvustatud küll ja ega mul midagi uut öelda pole, lisaks ei raatsiks ma mittelugenuile miskitki ära rääkida, vaid jätaks kõik põnevad kohad ja laused ise leida :) Otsisin hoopis hunniku fännipilte:

Ma väga vabandan, aga igale üksikule pildile ma viidet juurde ei otsinud, on googli otsing või pinterest, aga mõned lehed ikka märgin ära ka: https://cryingmanlytears.tumblr.com/ , https://morgana0anagrom.tumblr.com/ , https://monolime.tumblr.com/ , https://nouketou.tumblr.com/

Catherine Ryan Hyde “Ega sa Luis Velezt pole näinud?”

Seda raamatut on üsna raske liigitada.

Laias laastus oleks vist kõige sobivam silt noortekas — kujunemis- või arenguromaan. Peategelane on 16-17-aastane poiss Raymond. Raymond on “kohvi ja koor”, tema mustanahaline hambaarstist isa, keda ta näeb igal teisel nädalavahetusel, elab New Yorgi keskosas ning ta ise koos oma valge ema, tolle uue mehe ning kolme noorema poolõega vaesemates oludes läänepool. Koolis läheb tal muidu kenasti, ainult et sõpru eriti pole ja ka kodus tunneb ta end üksi ja eraldiseisvana. Ja siis saab ta tuttavaks 92-aastase pimeda juudiproua Mildrediga ja sellest kohtumisest kasvab soe, südamlik ja teineteist toetav sõprus. Raymond aitab Mildredil käia poes ja pangas ning Mildred jagab poisile oma pika eluga kogutud tarkuseteri.

Siis on see kriminaalromaan, mis algab sellest, et Raymond püüab üles leida kadunud Luis Velezt, otsing kasvab kohtudraamaks ning lõppeb, nojah, seda võiks vist soovijad ise lugeda, millega see lõppeb.

See on sotsiaalne romaan, mis läbi üsna kirju tegelaste galerii toob välja rassiprobleemid, privileegipimeduse ja tribalismi. Ja psühholoogiline romaan, mis käsitleb võõrandumist, ellujäänu süütunnet, leina, depressiooni, armukadedust, eelarvamusi ja paljut muud.

Minu jaoks oli parasjagu üllatav, et nii palju erinevaid teemasid oli sellesse loosse täitsa tõsiseltvõetavalt kirja saanud. Päris väärtkirjanduse staatusesse ma seda raamatut ei tõstaks, aga ega see n Donna Tratti “Ohakalinnule” kuigi palju alla ka jää. Ugrimugriduumiku jaoks on natuke liiga palju õnnelikke kokkusattumusi ning õigel hetke saadud nõuandeid, aga optimistlikuma meelelaadiga inimeste jaoks vast mitte üleliia.

Minu isiklikud lisaboonused: 1. ses raamatus oli kass, 2. selle raamatu kooliraamatukoguhoidja oli tõeliselt meeldiv daam.

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Noortekas. Paduängne realism põimitud õrna müstikaga.

Tekst on ladus ja läheb kiirelt, on üsna mitmeid teemasid ja probleemipuntraid, mille üle noor lugeja saaks järele mõelda, ning raamat on üsna rikkalikult illustreeritud (pildid Marja-Liisa Plats).

Koolipoiss Morten ja tema igapäevaelu, segased (no see on nüüd küll hästi pehmendav sõna, aga ma ei tahaks mittelugenuile päris ära seletada) peresuhted ja püüd uude koolikeskkonda sobituda ning rõõmud kassinurrust ja hästi tehtud fotost. Kummaline tüdruk Emilie. Ja raba. Raba, kus saab olla vaba ja mis on koht, mis kahte peategelast omavahel ühendab.

Võib-olla selle raamatu peategelane ongi tegelikult raba. Mulle näib, et raba kirjeldades laseb Reinaus oma tunded vabaks, inimeste puhul on ta kammitsetum, ka taustainfot, nii folkloorset kui argiteaduslikku, jagab Reinaus raba kohta pisut lahkemalt kui oma inimetegelaste mineviku kohta. Pealegi on raba praegu moes, rabas ei käi enam kolamas üksikud loodusfanatid, vaid ka nn tavainimesed on raba võlu üles leidnud, seega võiks raamat juba ainuüksi seepärast tänast lugejat köita.

Tuli meelde Jääääre “Soo”. Niisugust sügavust ja emotsiooni, nagu see laul mu jaoks sisaldab, raamat mulle pakkuda ei suutnud, aga kohati vihjeid sinnakanti oli.

Ilusaid rabapilte on lehel https://www.puhkaeestis.ee/

Henri Zeigo “Hurda graal”

Nohetjahetkahet… Et ühest küljest on, mida kiita: Tartu ja eesti etno, et kirjutajal on veel oma kooliaeg ja selle pained päris hästi meeles, kohati oli ajaränd täitsa leidlik ning mõned lausestused täitsa toredad. Paraku on ka paljut, mida laita: kirjutamistiil, kangelased ja troobid on pigem fännikirjandusele kui päris kirjandusele iseloomulikud, nii mitmedki head võimalused on jäetud kasutamata, stiililiselt hüppab tekst vaheldumisi lamedustest ilukõnelusse ja erilist uba ma ka ses jutus ei leidnud. Aga niisama laupäevaõhtuse meelelahutuslugemisena, iseäranis nooremale rahvale, kõlbab vast tarvitada küll.

Mul oli kindel plaan siia punkti alla midagi folkloorset lugeda, kui see raamat läbi sai, siis leidsin, et kuigi ma alul ilukirjanduslikku tõlgendust ei mõelnud, siis folklooriga mängimine, Tartu kant ja Lõuna-Eesti on tegelikult just see, mida ma siia punkti alla tahtsin.