Maniakkide Tänav “Viivuranna Online”

Mul on natike tunne, et selle raamatuga hakkas kiire. Et üdjoontes jaa — hoogne ja jooksev lobamisi stiiliga noore-küberpunk, kus on nii seiklusi, vereplärtse kui nutikust ja üksteise toetamist. Paaris kohas oli eriomapäraseid kirjeldusi, vot noid kirjeldusi oleks rohkem tahtnud, senised olid nagu liig üksikud ja langesid nii üldisese jutuveere stiilist kuidagi välja. Tore oli kohtuda korraks ka Kreutzwaldi mänguga, sinna mängu ma ootan veel jutte juurde, olgu Maniakkide Tänavalt või kelleltki teiselt :) Mu jaoks läks liig tihedaks korduseks see karakterikaardi kuvamine, aga samas stiilivõttena see töötas ja kui lugejal pole aega lugu korraga läbi lugeda (kuigi lugu on lühike, aga ikkagi, vahel toob elu katkestusi sisse), siis annab mälule abi, et mis seisus parasjagu ollakse. Mul käis eile raamatukogus poiss, kes küsimusele, kas talle üldse mõni raamat kunagi on meeldinud, vastas, et ei ole. Vot sihukestele poistele tahaks selle raamatu küll pihku pista, et ehk leiab sellest raamatust selle lugemispisiku üles.

Koidu Ferreira “Domineeriv värv. Tumepunane”

Ookeei. Okei? Peaaegu. Selles raamatus oli armuhala kordades rohkem kui mulle meeldinuks, aga maailmaehitus oli hästi läbimõeldud, huvitav ja fanataasiarikas. Tegelased olid kuidagi keskpärased, aga taust oli ilus. Kirjutamisstiil liig argine ja paljusõnaline, aga raamatut pooleli jätta ka ei tahtnud. Kindlasti ei kandideeri mu lemmikraamatute sekka, aga pole ka silmapaistvalt vilets, selline keskmine lugu, mil omad head ja omad vead. Nagu Lugemise väljakutse grupist näha, siis oma lugejaskonna on raamat leidnud. Mis on ju ainult tore ja tervitatav :) 

2018. aastal pälvis raamat Tartu Lapsepõve auhinna (väljaandja Tartu linn, Tartu Linnaraamatukogu ja Mänguasjamuuseum) nominatsiooni. Muidugi oli mul ulmefännina hea meel, et ulmekirjandus tähelepanu sai, aga lugemiseni jõudsin alles nüüd.

Mann Loper “Inglite linn”

Hollarii! Täitsa Eesti oma noorte-ulme-põnevik!

Algab pisut tavapäraselt ühe üsna karmi postapo ühiskonna kirjeldusega, hiljem tuleb erinevaid ühiselu võimalusi veel juurde. Arutlused TI, vabaduse ja tuleviku üle. Sõprus ja seikluslikkus. Tragi peategelane, kes püüab asjadest sotti saada ja saab ka. Jüri Kallase järelsõna.

See sõna “noorte” on üsna ujuva tähendusega, ma paneks vist vanusele 12+ ja kuni keskkoolini võiks see igati haarav lugemine olla. Ma ise tundsin, et ma olen sellest õigest lugemiseast väljas, aga täitsa hoogne ja omapärane lugu oli ikka.

Soovitan oma noortele sõpradele ette sööta :) (no ja ise võiks ka lugeda, tükki küljest ei võta, kui mitte täiega, siis mõned aspektid on kindlasti, mis ka täiskasvanuid selle raamatu juures köidavad).

Catherine Ryan Hyde “Seitse täiuslikku olendit”

Kui raamatu peategelaste hulgas on seitse kutsikat, siis see peab ju nunnukas olema, eksole. Noo, natuke oli ka. Ja mõned head noortekahetked olid ka, n peategelane, kolmeteistkümnaastane Abby arutlemas erinevate täiskasvanute suhtlemisstiilide üle. Naisteka pool oli selline keskeltläbi, et trafaretne ja ettearvatav, miskit lugemiselamust ei pakkunud, aga silmipööritamapanevalt tobe ka ei olnud. Punkt selle eest, et autor püüdis vaimset perevägivalda lahti kirjutada, päris mitu punkti maha selle eest, et see oli kuidagi ebausutav. Punkt leina lahtimõtetamiskatse eest, mitu punkti maha liigse konstrueerituse eest. Punkt toetava tegelaskuju ja vestluste eest, mitu punkti maha stereotüüpidel liugu laskmise eest. Aa, Abby tegelaskuju eest tuleb punkt, täitsa naksakas ja omanäoline tüdruk.

Mul jäi mulje, et autor koristas oma mustandisahtlit ja surus kiiruga ja jõuga mingid pooleliolevad ideed ühte raamatusse, rohkema aja ja hoolsama valikuga oleks vast parem raamat saanud, sest ideejupid olid ju iseenesest okeid, mulle ei meeldinud aga see, kuidas need olid kokku pandud.

Mingil hetkel meenus Nicholas Evansi “Hobulausuja”, noh et tüdruk, tema abielus ema, nägus lahke mees ja loomad, ma ei tea, kui laialdaselt sedasorti kirjandust kirjutatakse, “Hobulausuja” on küll suht positiivse lugemiselamusena meeles.

Aga kuidas see kõik teemapunkti alla läheb? No on jookmist, käimist ja matkamist siin raamatus, mitte põhiteemana, aga millegi olulise äramärkimisena küll. Lisaks on ujumist, mis mulle isiklikult on mõistlikum ja meeldivam tegevus, kui kolm eelnevat kokku :)

Hugo Vaher “Punk ei ole surnud”

Punk on minu jaoks eelkõige omadussõna, mille tähendusväli on umbes selline: midagi pigem positiivset; segane, hooletu, kirev, narmendav, energiline, ootamatu, lärmakas, kontrastne, entusiastlik, isepäine ja norme eirav; kiirustades ja ülepeakaela tehtu, aga siiski efektselt välja tulnu; segu siirusest ja teatraalsusest, kätteõpitud poosidest ja vabast mõtlemisest, eputamistahtest ja maailmaparandamisest; pisukese koomilise varjundiga. Ja sellisena ei sure punk mitte.

Mulle meeldib pungi juurde kuuluv väljendusvabadus ja suhtumine, et ega sa enne ei tea, et sa midagi oskad, kui sa proovinud pole, seega proovi, katseta ja loo. Pungist eemale panevad mind hoidma üle võlli minna võiv agressiivsus ja optimism.

Võrdluseks pungist Wikis.

Raamatust

Ühelt poolt on tegu noorsooromaaniga, st kirjeldatud on noore inimese, antud juhul keskkooli lõpuklassi õpilase, küpsemise, kujunemise ja arengu lugu. Teisalt jääb kirjeldatud noorpõlv ligi veerandsaja aasta taha ja seetõttu määratud pigem vanemale põlvkonnale. Mõneti meenutab see Aidi Valliku raamatuid “Kuidas elad, Ann?” ja “Mis teha, Ann?”, kus jooksid paralleelselt teismelise  ja tema vanemate lood ja mis püüdsid nõnda lugejaks nii noori kui nende vanemaid.

Noorsooromaanile viitavalt on raamatus käsitletud aegumatuid teemasid: suhted vanematega, koolimured, sõbrad, esimene armastus, viited subkultuurile, alkohol, lisaks konkreetsest ajastust tulenevad mured. Teema, mis just tihti kajastust ei leia, on peategelase muusikaarmastus (esimesel hetkel meenub vaid Eve Petersoni “Copia”), mis on huvitav, aga ka parasjagu turvaline, sest kõikehõlmav ja aega nõudev muusikaharrastus jätab vähe võimalusi jamadesse sattumiseks.

Minu meelest on raamatus päris hästi doseeritud koomiline ja traagiline, olme ja hing, südamlikkus ja poos, skemaatilisus ja isiklik. Tasakaalust jäi puudu skaalal tihe ja hõre, oluline ja ebaoluline, detailne ja ülelibisev, usutavus ja liigne kokkusattumus, kirjandus ja lobe lugemine.

Lisalugemist

Arvustused:
Margus Haav Postimehes.
Mart Niineste Eesti Päevalehes.
Jaan Martinson Õhtulehes.
Blogi Becamp.
Klassikaraadios reedel, 29. juuni kell 12.30 ja kordusena laupäeval, 30. juuni kell 11.05 räägib raamatust Peeter Helme.
Andus Org üldisemalt kaasaegsest noortekirjandusest.

Raamatuid pungist:
Tony Blackplait & Cat Bloomfield “Eesti punk: 1976-1990: anarhia ENSV-s”
Stephen Colegrave & Chris Sullivan “Punk: a life apart”
Tõnu Trubetsky “Anarhistid: anarhia agendid”

Valik punk-kirjandust:
“Punk fiction”
“Tagasi prügimäele”
“Varjatud ilus haigus”
“Sõnaga näkku”
Villu Tamme “Tuvi oli tihane”
Tõnu Trubetsky &  Anti Pathique “Daam sinises”

Ja tervitused Tartu Kunstikoolile, mida on kirjeldatud kui vabaduse kantsi.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Angeline Boulley “Firekeeper’s Daughter”

Ma luban, et ma kunagi kirjutan siin sellest raamatust pikemalt, esialgu vaid määratlus, et see on kaasaegne krimisugemetega indiaaninoorsooromaan ja et mulle meeldis. Küll mitte täiega, aga ses raamatus oli päris mitmeid aspekte, mis mulle meeldisid.

***

Sarah Maria Griffin “Spare and Found Parts”

Ma enda meelest tean, et ma sain selle raamatu lugemiseks innustust Lugemise väljakutse grupist, aga grupist otsides FB mulle ühtegi vastet ei andnud. FB viga või nägin ma und?

Igatahes. See raamat oli üsna teistmoodi, kui ma arvustuste põhjal arvasin. Mis ei olnud kehvasti, aga mul olid natuke teised ootused. Siin oli tütarlapse teekond punktist A punkti B väikeste minevikuvinjettidega, aga ma oleks tahtnud näha, kuidas ta jõuab punkti C, sest tütarlapse enda seisukohast võis see punkt B küll loo lõpp olla, aga kui tegu oli postapo düstoopiaühiskonnaga, mida sel teekonnal läbi erinevate kõrvaltegelaste pisut avati, siis selle ühiskonna jaoks oli tütarlapse B mingi uus algupunkt ja ma oleks tahtnud teada, millises suunas ühiskond edasi liikus.

Lugemine läks ühteagu laisalt  — paari-kolmekümne lehekülje kaupa ja ega ma tundmatutele sõnadele ei viitsinud tähendust otsida — ja ladusalt — kui ma lugesin, siis läks raamat päris hästi edasi. Lugu keeras end lahti aeglaselt, aga kirjutatud oli üldiselt kenasti. Kas ma seda raamatut nüüd edasi soovitaksin, on pisut keeruline küsimus, et noh, kui aja ülejääke on ja noortekirjanduse taluvust on ja natuke teistmoodi Frankensteini lugemise isu on, siis laske käia. Halb see raamat ei ole.

Sebastien de Castell “Crownbreaker”

Ja saabki Kelleni rännutee ses kuuendas osas otsa. Kellen jõuab koju ja klaarib ära oma suhted nii õe kui isaga. Äh, see viimane osa oli küll päris põnev lugeda, aga kuidagi tühja tunde jättis, jäi mulje, et autor oli sest loost juba pisut tüdind ja tahtis otsad kokku tõmmata ja uute asjadega edasi minna… 

Aga kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist ning kui igast võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis oravkass on midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane).

Pisut lisapilte:

Jätka lugemist

Anna Jürgen “Sinine Lind”

Ma ei olnud kuigi kindel, kas ühe lapsepõlve lemmiku ülelugemine on ikka hea mõte, aga uudishimu ei andnud rahu, et palju ma sellest siis mäletan ja kuidas see lugu siis ikka oli. 

Üldjoontes läks õnneks, põhilugu oli ikka meeles, aga mul ei olnud meeles, et ses raamatus nii palju etnograafilist materjali (millised olid rõivad, mida söödi, kuidas põldu hariti, kuidas soola saadi, milliseid ravimtaimi kasutati, kuidas jahti peeti ja kala püüti, millised olid klannide ja hõimude omavahelised suhted jne) oli. Raamatu kirjutamisest on üle 70 aasta möödas ja mõne koha peal oli seda tunda, aga laias laastus kõlbaks sellise ajaloolise jutuna indiaanihuvilisele vast tänapäevalgi, kuigi need seiklusosa jutud, tegelase areng ning kombestikukirjeldused on igaüks sutsu erinevas stiilis ja liiga järskude üleminekutega. Natuke liiga hakitud, mustvalge ja naiivne oli see lugu küll, aga päeva päästab Schnapp (Sinise Linnu koer) ja autori siiras huvi teema vastu.

Lugu on siis sellest, kuidas 18. saj. teisel poolel valge poiss irokeeside juurde satub, saab uueks nimeks Sinine Lind, seal kasvab ja koduneb ning kui ta aastate pärast oma sünniperekonna juurde saadetakse, siis tahab ta tagasi irokeeside juurde. Taustal on brittide ja prantslaste sõda territooriumi pärast, piiriasukate edasiliikumine, Pontiaci juhitud indiaanlaste ülestõus, idaranniku hõimude sundmigratsioon jne. Millest raamat ei räägi ja millest on alles viimasel ajal rohkem rääkima hakatud, et rohkem kui lahingud laastasid indiaanlasi Euroopast tulnud nakkushaigused. 

Kui ma kevadel indiaaniraamatutest näitust tegin, siis selgus, et sakslased on ikka päris palju indiaanijutukaid kirjutanud. Tõlgitud on neist ainult mõned üksikud. Anna Jürgen kirjutas peale “Sinise Linnu” veel tosinkond indaaniraamatut, osad nime all Anna Müller-Tannewitz.

Ray Bradbury “Halloweenipuu”

Ma ei ole just kuigi tihti rahul kirjastajatepoolsete raamatu-tutvustustekstidega, aga selle raamatu puhul tahan kiita, et jaa, täitsa hästi kirjutatud ja nii sobiv.

Ray Bradbury noorteromaan «Halloweenipuu» (The Halloween Tree; 1972) on klassikule iseloomulikult õudusfantaasia, mõtteline edasiarendus või paralleelteos romaanile «Vist on kuri tulekul» (ek. 1999). Halloweeniõhtul kommijahile suundunud kaheksa poissi avastavad, et kõikvõimas deemon surnute vallast on ühe nende sõbra ootamatult röövinud. Läbi erinevate ajastute ja kultuuride tema jälgi ajades ja teda päästa üritades avastavad nad halloweeni-püha mütoloogilisi juuri ja algupära ning õpivad tundma, kuidas surmahirm, viirastused ja tondid on kujundanud inimtsivilisatsiooni ajalugu. Raamatu põhjal valminud täispika animafilmi stsenaariumi eest võitis Bradbury 1994. aastal Emmy auhinna. 2020. aasta suvel tuli uudis, et Warner Brothers kavatseb teose põhjal filmi teha.

Mis sinna ikka lisada. Bradbury laused on ilusad, jutujätk põnev ja meeleolude loomises on Bradbury meister. “Halloweenipuu” on mu meelest nooremale lugejale kui oli “Vist on kuri tulekul“, sest viimase puhul ma ei tundnud, et ma lugemiseks sutsu liiga vana olen, aga “Halloweenipuu” puhul tundsin küll. Et liiga pedagoogiliseks ja konstrueerituks jäi mu jaoks, aga ma arvan, et peategelaste vanuses (11-12-aastased) oleks see üks hiiglama vahva ning avastuste- ja emotsiooniderohke lugemine.

Kel halloweeni-teema painama jääb, siis Raul Sulbi järelsõnas on edasilugemisviiteid küllaga.

Mõned muljetelingid: Liine Toomse Tallinna Keskraamatukogu lehel, Karl Martin Sinijärv Rahvusraamatukogu lehel, Loterii blogis, Raamatulaeka blogis, Triinu raamatublogis.