Tanya Landman “Buffalo Soldier”

Iseenesest oli raamat hea ja huvitav, nii teema, tegelaste kui kirjutamisstiili tõttu.

On tore, kui ilukirjandust lugedes võib leida uusi teadmisekillukesi. Ma ei teadnud enne midagi piisonisõduritest. Need olid pärast kodusõda mustadest formeeritud USA väeüksused ja oma hüüdnime said nad indiaanlastelt, kelle vastu nad sõdima saadeti. Enamjaolt oli armee mustadele ka üks vähesid võimalikke töökohti, sest rassism vohas ja ega musti keegi kuhugi tööle väga ei tahtnud võtta, hea, kui lintšimiseks ei läinud ja hing sisse jäeti. No ega armees ka rassismist ei pääsenud, aga oli seda ikkagi pisut vähem, kui tsiviilelus.

Raamatu peategelane on orjuses sündinud tüdruk, kelle ainus maailm on alul istandus ja sealne köök, kui saabuvad vabastajad, ehk föderatsiooniväed, põletatakse istandus maatasa ja endised orjad käsutatakse armeega kaasa. Nii jõlgub ta armee sabas Idarannikuni välja, aga paneb siis kahe lähema kaaslasega putket, koduistandusse tagasi. Ega seal enam miskit peale ühe onnikese pole, retkele linna järgneb valgete linnaasukate raev ja kaaslasi enam ei ole. Nüüd otsustab tüdruk end poisiks riietada ja läheb end armeesse kirja panema. Vastu ta võetakse ja temast saab täitsa tubli sõdur. Veab tal sellega, et kuigi üldiselt on ohvitserid põmmpead, siis vähemalt nende üksuse juht on inimene. No ja nii ta siis sõdib ja sõdib ja sõdib… Kuni kord saab mõõt täis ja armastus kutsub ja paar aastat on ka õnne.

Kogu raamatus toimuv on minajutustaja pilgu läbi ja nii saab kogu tegevusest küll ühepoolse, aga väga isikupärase ja emotsionaalse vaate. Kaasa mõtlema pani see raamat kindlasti. Kui vahel mängitakse mängu, et millisel ajaloo-perioodil sa elada tahaks, siis ma enne 20. saj. teist poolt küll miskit ei võtaks.

Aga kuskil on aga. Ja see aga ei sõltu kirjanikust. Nimelt sai raamat 2015. a Carnegie medali, mis on laste- ja noortekirjanduse auhind. No ma ei tea… Nii hea see nüüd ka ei olnud. Ja eriti noorele lugejale ma ka seda ei kipuks soovitama, verd ja muud jama on ikka liitrite kaupa. Kuigi endale ma märgin ära, et kui selle autori teoseid veel ette juhtub, siis tõenäoliselt tasub lugemisplaani võtta.

Sebastien de Castell “Queenslayer”

Raamat algab küll lumeväljadelt, aga jõutakse nii lossidesse kui vangikongidesse. Kellen viiakse kohtumõistmiseks kuninganna ette, mängib kuningannaga partii kaarte, saab ootamatu ameti ja peab kohanema õukonnaeluga, püüab päästa hättasattund näitsikuid ja peab proovima ise ka kuidagi elus püsida. Oravkass on turtsakam kui kunagi varem, aga abi on tast kõvasti, paraku pole ka tema purunematu. Raamatu esimene pool meeldis mulle päris hästi, aga alates umbes sellest, kui Kelleni õeke kohale ilmus, hakkasid asjad mu jaoks metsa minema. Mulle ei meeldi, kui autor oma tegelasi liiga suure supi sisse keerutab, minu jaoks muudab see ebausutavaks nii supi sisse sattumise kui sealt väljarabelemise. Ja laipu sai liiga palju. Uudishimust lugesin küll edasi, aga seda õiget lugemismõnu raamatu teisele poolele enam ei jagunud. See oli küll hea nõks, et raamatu alul lumeväljadelt saadud vihje raamatu lõpupoole lossis kasulikuks infoks osutus, aga ikkagi, minu jaoks oli see vaid poolenisti hea raamat.

Mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin raamatu kõrtsi viia. Püssirohukeldrina oli ehitis kasutusel 18. saj. lõpul – 19. saj. algusaastatel, 19. saj. oli seal pikalt õllekelder, 20. saj. suures osas Tartu Ülikooli laohoone ja pisut tehti seal ka teadust ning 1982. aastast avati kõrts. Viimased ümberehitused olid 1999/2000, niiet tänase välimusega on kõrts tegutsenud üle paarikümne aasta. Ma arvan, et Kellenile meeldiks, et sõjalisest objektist on saanud meelelahtusasutus.

Teri Terry “Evolution”

Eellugu

Ma vahel venitan väljakutse teemade piire natuke mulle rohkem sobivasse suunda ja vahel teen lisakitsendusi. Selle punkti väljakuulutamise ajal võtsin ma pähe, et siia tuleb autor, kellest ma suurt midagi enne ei tea ja kelle loomingut ma enne 2021. aastat lugenud pole. Teri Terry on mu meelest lahe nimi, ma pole viitsinud otsida, on see õige nimi või pseudonüüm, aga vahet pole, mõlemal juhul on mu meelest tegu vahva nimega.

Raamat ise

Triloogia kolmas osa. Kui nüüd käsitööalaste võrdlustega (et esimene osa “Contagion” kui gobelään ja teine osa “Deception” kui lapitekk) jätkata, siis see viimane osa on ristpistes vaip. Jutustajaid tuleb üha juurde, aga käsitööoskuseid kõigile võrdselt ei jagu. Shayl on kõige paremad lõngad ning korralik tikkimistehnika, lugejana olen ma tänulik, et suurem jagu vaipa on tema tikitud, Freja lõngad on allahindlusest, kohati liiga luitunud, pisted pisut hooletud, Kai käis vanaema korvi kallal ja tema tehnika on püüdlik, aga veidi kange ja kohmakas, Calliel on enda ja teiste kampsunitest ülesharutatud kraam ning algaja ebaühtlus, aga enamjaolt pole viga, ning Jenna lõngad on kuskilt kaugelt värvilise traadi maalt, tema panus vaipa on mõned üksikud pisted, aga parasjagu õigetesse kohtadesse. Meditsiinile, militaarile ja füüsikale tuleb lisaks religioon (või midagi sellesarnast, igatahes on tegu uusvaimsuse sektiga) ja pealoogia ning natuke geneetikat. Palju jama ja happy end. Ei olnud sarja parim raamat. Võib-olla seepärast, et siin osas sahmerdati rohkem omavahel ja laiemat pilti anti näpuotsaga, võib-olla seepärast, et tegelased olid liiga must-valged, võib-olla seepärast, et lõpplahendus tundus mulle mage, võib-olla sai juhuslikke kokkusattumisi liiga palju, võib-olla oli jutustajaid liiast. Aga põhiküsimused said vastused ning üleüldinine loo- ja maailmaehitus väärib tunnustust.

Isiklik konks

Hoolimata sellest, et lugu mind enam kuigivõrd ei köitnud, vedas tekst end ladusalt edasi ja mingit poolelijätmise mõtet küll ei tekkinud. Ja kassid :) Teri Terry on üks neist kirjanikest, kellele tundub, et kassid ei ole päris tavalised maised olevused, Terryl on siin raamatus ka omapoolne seletus välja pakutud.

Teri Terry “Deception”

Eellugu

Lugemise väljakutse grupis tuli jutuks raamatute välimus ja ma kirjeldasin oma eelistusi pilguköitvuse osas umbes nii: “Tavaliselt miskit tumedat — must, tumesinine, tumeroheline, tumedam lilla — kuhu on vähesel määral ja sobivas toonis heledust lisatud, olgu siis pealkirja-autori või mõne kujunduselemendiga. Sellisest raamatust ma ootan, et see võiks mulle meeldida 🙂”

See raamat on must ja sinine ja valgega tekst. Kui tavaliselt need suured imelikest kohtadest poolitatud pealkirjad käivad mulle närvidele, siis selle raamatuga see nagu sobis. Kaasjuttu lugesin nii pinnapealselt, et arvasin teose esmapilgul noortekrimi olevat ja mõtlesin, et miks mitte. Autori nimi oli tundmatu, aga kuidagi huvitav. Mis mind aga tegelikult ja päriselt ära võlus, oli see, et leheservad olid värvilised, sinised nimelt. Internet on kole asi, sa saad üsna kähku teada, millest sa oled ilma jäänud, nimelt ma ostsin endale sarja esimese ja kolmanda osa ka, aga nendel mulle saadetud raamatutel on valged servad, kuid netis on näha, et mingid väljalasked on ka neil värviliste servadega….

Ok, hind oli ka määrav tegur, paari euro eest tundmatu looma nahka võib ju katsetada küll.

Raamat ise

Kui esimene osa oli seinavaip, siis see oli pigem lapitekk, et kõik värvid ja värvivariatsioonid on küll olemas, aga läbipõimumine ei ole nii sujuvate üleminekutega. See-eest on motiivid ja kui kui motiivid tekiks kokku panna, tuleb nähtavale ka muster. Shayle ja Calliele lisandub jutustajaks Kai ning enamasti on Kai ja Callie vaheldumisi ning siis pikema plokina Shay. Ühtpidi lisas see loo jutustamise vaatepunkte, aga se plokilisus tõmbas eelmisest osast tuttavat tempot maha. Raamatus uuritakse edasi viiruse puhkemise ja leviku põhjuseid, haiguspuhang jõuab ka Londonisse.

Raamatu üks peateemasid minu jaoks oli, et inimesed kardavad endast erinevaid ning hirm väljendub tihti vägivallas. No ja mõttemängud supervõimete üle. Ja tumeaine üle. Ja usalduse üle. Ja saladuste üle.

Isiklik konks

Mulle jäi miskipärast mulje, et autor on Buffy-fänn, seda nii mõnede stseenide ülesehituse kui mõnede kõrvalkarakterite iseloomustuse tõttu. Harry Pottery fännidele on ka raamatus omad laused. 

Teri Terry “Contagion”

Eellugu

Lugemise väljakutse grupis tuli jutuks ja tuli välja, et on päris palju inimesi, kes valivad oma lugemisvara hoolikalt ja teevad enne raamatu lugema hakkamist päris suure eeltöö ära, et loevad arvustusi, kirjanike elulugusid-intervjuusid, kirjandusülevaateid jne, sest elu on liiga lühike, et huupi lugema hakata. Mina olen see vastand, et mulle meeldib raamatut üsna puhta lehena käes keerutada, et kas tuleb see lugemistunne või ei tule, sest elu on liiga lühike, et end sekundaarkirjandusest läbi närida, parem lugeda raamatuid ja katsetada, kas sobib mulle või mitte :) Arvustusi meeldib mulle lugeda peale seda, kui ma olen raamatu läbi lugenud.

Vaatasin teemat utoopia-düstoopia ja vastavat pildialbumit ja kohe midagi ei kutsunud. Aga siis ostsin ma ehku peale ühe kaheeurose noorteka (miks just selle, kirjutan siis, kui selle läbi loen), avastasin, et see on triloogia teine osa ja noh, ostsin eelneva ja järgneva siis ka. Ja asutasin end lugema ning eel tiitellehte reklaamlaused kriiskasid, et düstoopia :)

Raamat ise

Raamatu lugemine kulges kui seinavaiba kudumisjärge kaedes. Alul on roosa ja helesinine (see tavapärane noortekasätung) ühest otsast jooksmas ja terashall ja valge (düstoopia ja meditsiin) teisest otsast jooksmas. Mingil hetkel mustrid põimuvad. Siis tuleb sisse verepunast ja leinamusta, kummitusekarva ja saladuste sügavsinist. Kuskil on Šotimaa metsade rohelist ja takjalillat ja maantetolmust beeži. Roosa ja helesinine tõmbuvad tumedamaks, siia-sinna satub erilisuse türkiisi ja sõjaväerohelist ja jälle valget. Terashall on peaaegu kogu aeg taustal, mida kulg edasi, seda rohkem. Ja kui vaip valmis, siis on selgelt näha, et oi, see on ju ainult osa triptühhonist.

Raamatus on kaks minajutustajat: 16-aastane Shay ja 12-aastane Callie, kolmandaks keskseks tegelaseks on Callie vend Kai. Peatükid on vaheldumisi jutustajatega ja üsna lühikesed, see annab raamatule mitu vaatepunkti ning tõstab tempot. Kui alul oli rõhk pigem noortekirjanduse suunal, siis loo edenedes läks pigem seikluslikkuse ja düstoopiate radadele, kuigi seda noortekaosa ei unustatud päris ära. Nii oligi, et raamatu alguses oli mul kuidagi kõhklemisi lugemine, aga raamatu teine pool haaras nii kaasa, et lugemine läks puhtalt une arvelt, sest raamat oli ju vaja enne hommikut läbi saada :)

Raamat ilmus 2017. aastal ja kirjeldab surmava haiguse puhangut. Praegusel katkuajal seda lugeda — nojaa, ühelt poolt on sest viirusejutust juba vägagi kõrini, aga teiselt poolt on nii mõnigi asi (n asulate karantiini minek) hõlpsamini ette kujutatav ning kui raamatulugu ja päriselu võrrelda, siis võib kergendunult ohata, et hää et niigi läts…

Isiklik konks

Ma arvasin, et ma olen oma Šotimaa-vaimustusest üle saanud, aga võta näpust, lugesin kohanimesid Edinburgh, Aberdeen, Stirling, Inverness, Shetland jne ja süda laulis sees :)

Sebastien de Castell “Soulbinder”

Tere, kallis õeke!

Kuidas sul läheb? Minul läheb hästi, isegi toredasti, st olen veel elus. Ma sulle täpsemalt ei kirjuta, kus ma olen ja mis teid ma käin, kuigi ma kahtlustan, et kui vaja, küll sa mu üles leiad, eelmine kord ju leidsid. Liivast, eriti mustast liivast, on mul küll kõrini, aga karta on, et ega ma sellest päriselt ei pääse. Ole siis tubli laps ja kuula vähem isa sõna ja kui vähegi saad, ära ettejäävaid argosisid ja oravkasse kiusa. Lehvitan!

Kellen

Sarja neljas osa. Mu meelest oli parem, kui kolmas, et möllu ja intriige ja ootamatusi oli siingi mu maitse natuke liiga palju, aga autori valik, millistele tegelastele seekord rohkem ruumi anda, tasakaalustas selle ära. Enamuse ajast on Kellen üksi maailma vastu ning otsuseid tuleb teha kiirelt ja käigu pealt, valikuid, keda mil määral usaldada ning keda mil määral välja vihastada tulevad hoo pealt. Otsides varjumustale ravi otsib Kellen Eebeni kloostrit, kloostri ta küll leiab, aga teisiti, kui tahtnuks, ka kloostris olev ei vasta tema ootustele. Küll aga saab ta jällegi teada varjumusta kohta midagi uut, nii enda oma kohta kui ka erinevate teiste varjumustade kohta. Kelleni suhted isaga saavad mingis osas lapitud ja mingis osas vastuseis tugevneb, õde Shallaga on sama lugu, et Kellen küll usub, et õde tast hoolib, aga ei usu, et ta õde enam usaldada saab. Suurema osa raamatu ajast on Kellen igasuguste asjade pärast mures ja mulle tundub, et see külg oli päris usutavalt kirja saanud, et kuidas muresolek võib mingite asjade otsustamisel olla faktor, et on see midagi, mis tuleb selgeks mõelda ja millele tuleb aega anda ja see ei lähe üle lihtsalt seepärast, et ümbritsevad ütlevad, et võiks ju juba. Järgmine osa ootab.

Roosipostkaart ei ole seepärast, et ma arvan, et see just nii ilus on, aga mul on tunne, et Kellen võiks olla selline poiss, kelle meelest see on ilus.

Sebastien de Castell “Charmcaster”

Üldiselt on loomingu põhjal inimese loomuse üle otsustamine üsna tänamatu tegevus, sest looming võib, aga ei pruugi, peegeldada autori olemust, looming võib olla ka hästi (või vahel ka halvasti) välja mängitud väljamõeldud karakterist lähtudes, või kasvab looming mingite painete väljakirjutamisel autoril üle pea ning avab hoopis ootamatuid mõõtmeid, mida autor ise eriti teadlikult tähelegi võib-olla ei pannud, või misiganes…

Aga kui ma võtan Sebastien de Castelli seniloetud loomingu ja näpuotsaga taustainfot ning proovin mõelda, milline inimene ta on, siis mingeid oletusi saan ma ju teha. See, et ta on kanadalane, annab talle minu silmis juba mõned plusspunktid juurde, mul on positiivne eelarvamus kanadalaste suhtes. Tema nimi annab teada, et tema suguvõsa lugu on tõenäoliselt kirju ja päris huvitav. Teemad, mis ta raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, mis näitab mulle, et ta võib küll paista pisut kahtlev, aga tegelikult ta usub inimlikkusesse ja näeb inimese helgemat poolt selgemini ja meelsamini. Natuke roosasid prille on ikka elule abiks, eriti kui need tulevad vaikse huumoriga ja mittedogmaatiliselt. Tõenäoliselt oleks de Castell kuskil kõrtsilauas või suitsunurgas hea vestuskaaslane teemadel ajalooline mõõgavõitlus, rollimängud, lemmikloomad ja kaardid (maakaardid, mängukaardid, taro, magic jne) ning ehk ka kunst ja kirjandus. Ja “Charmcasteri” põhjal oletan, et teemade ringi, mis teda huvitavad, mahuks ka ajalugu (eriti tehnoloogia ajalugu), poliitika ja mustkunst. Arvatavalt on ta ka veidi edev (NB! edevus on minu silmis positiivne loomujoon) ja vestleb meelsasti ka endast ja oma loomingust. Sellise tüübiga võiks ju tuttav olla küll.

“Charmcaster” on siis sarja kolmas osa. Minu jaoks nõksa nõrgem, kui eelmised, et kuigi intriige ja ootamatuid käike, mis põnevust kerisid, oli enam, kui varem, siis madinat oli ka rohkem ja see madinarohkus läks mingil hetkel väsitavaks. Ja mõned ootamatused olid natuke liiga ebausutavad. Aga tegelased on endiselt toredad ja väljamõeldud maailm rikas. Järgmine osa, palun.

Sebastien de Castell “Shadowblack”

Spellslingeri sarja teine osa, esimesest kirjutasin siin.

Raamatu alguses on maagipoiss Kellen, punapäine kartograaf Ferius ja oravkass Reichis paguteel. Ootamatult lisanduvad seltskonnaga Feriuse vana tuttav Rosie ja Seitsmeliivamaa ülikooli asutaja tütar Seneira nig sihtkohohaks saab ülikoolilinn.

Kellen saab rohkem teada, misasi on varjumust, ja kohtub erinevate inimestega, kel ka varjumust on või on olnud. Lisaks tavalisele varjumustale, mis ilmneb igaühel natuke erinevalt, veel vale varjumust. Kuidas sellest lahti saada ja mis hinnaga, lugetagu huvi korral ise. Pigem hoogsa ja humoorikana alanud lugu võtab vahepeal üsna tumedaid tuure üles…

Kuigi uued tegelased on päris huvitavaks kirjutatud, siis põhitähelepanu ja kaasaelamine läheb ikkagi alguskolmikule: Kellenile, kes õpib nii mõndagi teeloleku, sõnaseadmise, tantsimise, tüdrukute ja iseenda kohta, Feriusele, kelle kaardid sobivad nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks, ja Reichisele, kes kujunes selle köitega mu lemmiktegelaseks oma värvimuutva kasuka ning praalimise ja nokkimise taga oleva hea ja julge südamega.

Mind jäi painama raamatus korduv lause “Here endeth the lesson.” Väike guugeldus ja — oh muidugi, Buffy. Ja Sean Connery Oscari-film. Ja tegelt tuleb see üldse hoopis kristlikust jumalateenistusest, nii oli kombeks öelda pühakirja lugemisemise lõpetuseks.

Tuleb haarata järgmine osa. Võib-olla mahub too mõne teise ukse taha  :)

 

Leigh Bardugo “The Language of Thorns”

See on üks mu lemmikžanre — kogumik ümberjutustatud muinasjutte. Raamat, mille ostsin, sest see nägi nii ilus välja — see kaanekujundus ja jutu kasvades kasvavad illustratsioonid. Jutud on ka päris head ja omapärased. Suhteliselt tumemeelsed ja mõtlemapanevad. Just parajal määral algloole vihjavad ja kuidagi sobivas tempos uusi kihte lisavad ning kogu mängu juures autori oma lugu jutustavad.

Ainus, mille üle nurada, on see, et ma ei saa hästi aru, mis vanusele need mõeldud on — neile, kellele sobiks Paul-Eerik Rummo “Kokku kolm juttu”, on nagu vara, päris täiskasvanuile on küll tore lugeda, aga nati liiga hilja, mingi teismelisiga, kellele nagu oleks paras, on vist muinasjuttude eitamise faasis… Aga kuna jutud on paigutatud sinna “Varaste kuue” ja “Kõvera kuningriigi” (ja need teised ses maailmas olevad raamatud) maailma, siis ju need ikka teismelised on.

Kõige võimsamalt mõjus kogumiku pikim ja viimane jutt “When Water Sang Fire” — “Väikese merineitsi” uusversioon.  

Philip Reeve “Here Lies Arthur”

Üldmulje — väga hea lugemine.

Keeleliselt — piisavalt lihtsas keeles, et kiirelt ja mõnuga lugeda, ja piisavalt vimkasid, et asi igavaks ei läheks.

Sisu — kuningas Arthuri lood.

Peategelane — tüdruk, kes on sunnitud riietuma poisiks ja mõne aasta pärast tüdrukuks tagasi ja siis jälle korraks poisiks ja siis tüdrukuks tagasi. Nutikas, tähelepanelik ja ettevõtlik tegelane.

Pealkiri — kas “Siin lamab Arthur” või “Siin Arthur valetas”…

Peateema — lood ja nende mõju. Kui palju me tegelikult näeme ja kui paljust me üle libiseme. Kuidas me asjadest ja inimestest räägime ja edasi räägime ning mis sest räägitust jääb püsima.

Kõrvalteema — ajalugu. 

Soovitus — ärge järelsõna enne, kui muu jutt otsas, lugege.