Francesca Maria, Nate Olsen “Black Cat Chronicles: Greyfriars Cemetery”

Selle koomiksi pdf-i omanikuks sain ma Fb grupis Global Girls Online Book Club toimunud autori päeva loosimisel. Päeva autor oli Francesca Maria ja kuidagi jooksid need tema postitused ja küsimused seinale (FB on väga ettearvamatu, milliseid grupipostitusi sulle omal seinal näidata ja milliste järele sa pead gruppi sisse minema ja valima “uuemad enne”, sest kui sa jätad “asjakohasemad enne”, siis ei näe sa neid iial) ja tuli tahtmine vastata ja vestelda ja põgusa netivestluse käigus sai selgeks, et meil on palju ühist — ühised lemmikautorid ja üldine kirjanduslik maitse, natuke sarnane nalja-, idealismi- ja tunnetustsoon.

Koomiks on lühikõhelugu. Mulle tohutult meeldisid kaks asja: loo jutustajaks on must kass ja juttu on Edinburghi Greyfriarsi surnuaiast. Praegu on surnuaia väravad valdavalt kinni, sisse saab vaid kokkulepitud ekskursiooni ja giidiga, aga kui me mõned aastad tagasi Edinburghis käisime, siis värava vahelt piiludes oli üldmulje siiski mingil määral hoomatav. See paistis olevat ideaalne koht gootifoto sessiooniks :) Ma ei tea, palju sellest surnuaiast õudusjutte on kirjutatud, aga ma kaldun arvama, et üksjagu, lihtsalt meieni ei ole need jõudnud.

Francesca Maria on võtnud ette mõned hetked Edinburghi ajaloost, mõned hetked Greyfrarsi surnuaia ajaloost ning kohaliku kummitusloo ja selle siis koomiksistsenaariumiks kirja pannud, kunstnik Nate Olsen tegi pildid. Ühelt poolt oli selline natuke illustreeritud Wiki tunne, ma oleks natuke isikupärasemat lähenemist näha tahtnud, aga ju tundus tegijatele see lugu niisamagi värvikas — ja no tegelt ongi — ning see must kass, kes pea igal leheküljel ringi kondab, päästab päris palju.

Musta kassi järgmised lood tulevad Alaskalt ja Antartikast. Ma hoian kuskil aju tagasopis meeles, et kunagi võiks need järjed võimaluse korral üles otsida.

Mart Sander “Kaarnakuld”

Mart Sandriga on mul see häda, et tihtipeale mulle meeldib mõte sellest, et ta kirjutab, oluliselt rohkem, kui kirjutatu ise. See raamat … nooh … jah, ka siin mul on hea meel, et ta kirjutas ja selle raamatuna välja andis, lugemise enda üle nii hea meel ei ole. Et lugu on, ja mu meelest parem, kui ta varasemad lood, aga … jälle jäi minu jaoks mingi seletamatu miski puudu … Aga tore on, et see raamat on, küllap leiab see raamat ka omad õiged lugejad üles, lugege või Seili arvamust :) Ja illustratsioone kiidan küll :)

Mehis Heinsaar “Kadunud hõim”

Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks. Noh, et Heinsaar ja nii. Heinsaare looming on mulle üldiselt meeldinud, iseäranis hästi luule ja mõned jutud, näiteks see, kus Ohhoota meri külla tuleb. Aga selles romaanis ma seda heinsaarelikku imet ei leidnud, jaa, kirjutamise stiil oli selline peaaegu tavaheinsaarelik — lopsakas ja loodusrikas, omade toredate vimkadega ja tabavate kirjeldustega — , aga sisu suhtes oli mul suht möhh, et mul oli tunne, et seda lugu olen ma juba lugenud. Ja paraku, kui ulmekirjanduse radadele minna, siis peab arvestama, et lugeja ootab, et ta leiab sealt ka midagi uut… Järele mõeldes — kel hunnikut lugemiskogemust all ei ole, siis sel on uudsust ka. Ja võib-olla oli mul lihtsalt lugedes sant tuju. Niiet lugetagu ikka :)

Minu TOP 3 (etno)õudusjuttu: Karen Orlau “Rannahiidsed”, Indrek Hargla “Väendru”, Maniakkide Tänav “Läbi valu ja vaeva”. Ja minu esiõudukaautor on Matt Barker. Lugetagu noid ka :)

Neil Gaiman, Rafael Albuquerque “A Study in Emerald”

Mis saab siis, kui kokku panna Sherlock Holmes ja Cthulhu-müüdid?

Saab päris tore ja põnev kirjanduslik mäng. Mäng, kus ei ole ette teada, mis läheb nüüd selles tavapärases “Etüüd punases” rada pidi (läheb päris palju, eriti esialgne tutvustus ja üldine elukorraldus) ja kus astuvad mängu Iidsed (minu jaoks mitmetes üllatavates kohtades) ja kuidas kulgeb krimilugu ja…

Lugu on stiilne ja nutikas ja ka kunstniku töö on stiilne ja nutikas. Ja kunstnik võtab vahelehtedele mängu ka muid tolle ajastu märksõnu.

Üks asi, millele ma mõtlema jäin, et kuigi Arthur Conan Doyle’i raamatutes Watson on minajutustaja, jääb ta siiski kuidagi kõrvaltegelaseks, adaptsioonides — teatrilaval, filmides ja koomiksites — on Watson rohkem nähtaval. Ja see siin oli Watsoni lugu isegi rohkem, kui tavalistes ületõstmistes.

See pole nüüd puhas briti asi, Neil Gaimani jutu on koomiksivormi tõstnud Brasiilia koomiksikunstnik Rafael Albuquerque, aga ma arvan, et mahub punkti alla küll. Kui kellelegi see koomiks näppu jääb, siis soovitan sisse vaadata.

Indra Das “The Devourers”

Lühidalt: India libahundilugu.

Pikemalt: mäng mütoloogiate ja religioonidega (mitmesugused kujumuutjad ja nende erinevad vormid erinavates müütides (džinnid, deemonid, libaloomad jne, lisaks mõte, et hindu jumalate algupära on kujumuutjad)), mäng ajalooga (mingi osa tegevusest toimub 17. sajandil, mingi osa tänapäevas), mäng erinevate jutustajahäältega (tänapäevane ülikooli lektor, 17. saj. kirjaoskamatu moslemi naine, kuskilt kaugelt Põhjast Indiasse liikunud libahunt), tundlikke ja triggerdavaid teemasid (vägivald oma erinevates väljundites (mõne koha peal meenus see rootslane Natt och Dag, aga temaga võrreldes on Das mu meelest mitu sammu leebem) ja üsna vaba keelekasutus), allegooria eneseotsingutele ja eneseteostuse otsingutele, võimalustele ja valikutele. Lisaks veel idaeksootikat ja erinevaid seksuaalseid sättumusi.

Ma ei ole kuigi kindel, kas ma seda raamatut just edasi soovitaksin, aga minu jaoks oli see täitsa hea — süžee, mis pakkus üllatusmomente; tegelased, kes polnud küll kuigi kaasahaaravad, aga olid omapärased ja omanäolised; kirjutamislaad, kus oli küllalt hästi tasakaalus tegevuse kirjeldust, dialoogi, sisekõnet; teose üldine toon, mis pani kaasa mõtlema. Kui lisada juurde, et mul on mingi erihuvi India (ja siin oli see India natuke sordiini all, aga ikkagi oli siin vihjeid nii kirevusele, ülevusele, pikale ajaloole ja ka viletsamale poolele (alguse sai see huvi Kiplingi “Kimist”)) ja libahuntide (ma süüdistan siinkohal vanemaid, kes mulle sihukese nime panid :) (ja Kitzbergi “Libahunt”, eksole), aga mu jaoks on neil kujumuutjate juttudel mingi eriline võlu, siinkohal mulle meeldis, et kuju muutmise otsus, et millal, oli inimese teha, mitte mingi täiskuuvärk, nagu Lääne lugudes kipub olema, lisaks oli siin nõkse ja detaile, mida ma varasemates libahundilugudes polnud kohanud) vastu, siis pole väga imestada, et mulle isiklikult see raamat lugemiskogemusena meeldis. Ma ei ole lausvaimustuses, aga mulle meeldis.

Autori koduleht: indradas.com

Ahjaa, üks tehniline detail: raamatu lõpus on lõik, kus on lühidalt raamatus kasutatud šrifti ajaloost.

Anders Fager, Peter Bergting “The Crows”

Raamat, mis sai alguse kahest maalist. Kui kunstnik Peter Bergting korraldas oma näituse, siis ta pani tähele, et kõige enam jäid inimesed seisatama just nende kahe pildi ees. Jäi seisatama ka kirjanik Anders Fager. Ja tal tuli mõte. Aega läks, aga asja sai, ning kahepeale (kuigi suurem jagu oli siin vist Andersi jagu) kirjutasid nad valmis loo ning Peter joonistas veel hulga pilte juurde ning oligi valmis õuduskategooriasse kuuluv graafiline jutustus “Kaarnad”.

Loo sisu on umbes selles, et läheb noormees Kim kuskile Rootsi pärapõrgusse oma äsjalahkunud vanavanemate maja üle vaatama, meenutab seal olnud lapsepõlve, muuhulgas kaarnaid, meenutab valu ja vaime ning vaatab, kuidas nende vaimudega siis edasi elada. Sünk lugu. Pildiline pool tundus mulle sutsu tugevam kui jutupool, aga kokku oli päris hea, mitte suurepärane, aga hea.

Seda veel, et see ei ole tavapärane koomiksiraamat, vaid minu silma jaoks pigem jutt, mis on rikkalikult illustreeritud (illustratsioonides on küll kohati ka koomiksielemente), kus pildi ja teksti koosmõju on küll tugevalt olemas, aga seda teksti oleks võimalik (küll mõningaste kadudega) ka niisama lugeda. Aga samas, mul ei ole mingit tõrget seda raamatut graafilse jutustusena määratleda.

Üks kurb mõte, mis lugedes pähe tuli, oli Bullerby, omal ajal väike idülliline külake, aga aega on ju nii palju mööda läinud ja mis sest väiksest külast tänaseks võib olla saanud…

Anders Fager — https://www.gottick.com
Peter Bergting — https://www.bergting.com

Jutu aluseks olnud pildid:

Silvia Moreno-Garcia “Mehhiko õudusjutt”

Kas kirjutada raamatust, millega ma jõudsin ainult poole peale? Peale mõningast kaalumist arvasin, et ehk võiks ikka.

Ma olen selle raamatu kohta kuulnud kestvaid kiiduavaldusi ja mind valdab hämming, et mida need kiitjad küll lugesid ja mis neile meeldis? Mu meelest oli see tüütu-tüütu pika-pika sissejuhatusega tuta-tuta-tuta — ja seda mitte heas mõttes — kulgev ajaloolise alatooniga (tegevus toimub 1949. aastal, pisut antakse vihjeid ka kaugemale ajaloole) õudusõhustikku ja unenägusid pikkiv jahverdamine. Tragi peategelane oli küll enamvähem loetav karakter, aga see oli ka mu jaoks kõik. Suure punnimisega jõudsin 160. leheküljeni ja edasi tõesti enam ei tahtnud.

Polnd minu pits tequilat. Aga ma arvan, et ma annan sellele autorile kunagi veel võimaluse.

Charles de Lint “Mulengro”

Mmmm, milline lugemisnauding.

Kui võtta lihtsalt plot, siis on siin igast vägivalda ülepeakaela, aga see, kuidas see lugu on kirjutatud!

Kõige esmalt muidugi, et kuidas on valitud sõnu. Kuidas on üles ehitatud meeleolud. Kuidas on need meeleolud raamatu üldises kompositsioonis vahelduvad. Kuidas de Lint suudab kirjutada nii, et seda lihtsalt on niiiii hea lugeda. Ok, mu inglise keel ei ole päris nii hea, et ma kõigest sõnasõnalt aru saaksin, aga ikkagi, ma ei lase end sellest väga segada, sest see osa, millest ma saan aru, on ilu, muu tuletan analoogia põhjal ise, tõenäoliselt väga võssa ei lähe, lisaks see sõnade rütm, kõik kokku oli mu jaoks siin raamatus väga nauditav.

Aga ega sisust ka mööda saa. Siinkohal on mu meelest suur tugevus karakteritel — neid on küll palju, aga nad kõik on omaette isiksused ja saavad piisavalt tausta, minevikku, iseloomulikkust, igaüks neist on mõistetavaks kirjutatud. Teine asi on teema — mustlasteemat just väga palju kirjanduses ei esine (okei, on paar klassikat, “Carmen” näiteks) ja ma ju kõrvalseisjana ei tea, kui hästi see teema avamine romade poolt vaadates õnnestus, aga kõrvalseisjale selle rahvakillu vastu sümpaatiat ja huvi tekitav oli see raamat mu meelest küll. Kolmas on see igipõline hea ja kurja võitlus, see on juba pisut tavapärasem, aga loo arenguks oli seda ju vaja ja oma omapära oli ses ka.

Ja muidugi on de Lint meister selles, kuidas põimida kaasaegsus pärimusega. Tulemus on müstiline, võluv, kaasatõmbav. Kõigle krooniks on siin raamatus ka üks kõnelev kass :)

Lõpp läks ehk natuke liig roosapäiksekarva, aga kuna vahepeal oli seda verd ja porimusta külluslikult, siis selleks, et see lugu lugejasõbralikult lõpetada, oli asjaks.

World’s a crazy place, so you gotta catch what sanity you can.

“Sleepy Hollow” — 5 koomiksit

Ma isegi ei tea, mis mind selleks ajendas, aga ühel õhtul toksisin guugli otsingusse “sleepy hollow comics” ja siin need leitud viis koomiksit siis nüüd on, sobitusid ilusti igast veidrate punktide alla.

2016 — Raamat, mis on ilmunud aastal 2000 — “Sleepy Hollow” (DC Comics, 2000, [68] lk, tekst Steven T. Seagle, pilt Kelley Jones) on filmi adaptsioon. Ma küll ei mäleta filmi väga selgelt, aga mu meelest on koomiks suht kahvatu filmi vari. Kuigi kiireks süžee meeldetuletuseks sobib päris hästi. Ja need, kes filmi pole näinud, ei oska vast ka kurta, neile on vast täitsa keskmiselt hea koomiks, et ei miskit erilist, aga midagi väga nurada ka ei saa: lugu on ja pöörakuid on ja karaktereid on, vihjed ja kaasamõtlemisjuppe on, tempo on paigas. Kunstnik on ka enamvähem korralik, ei miskskit väga tähelepanuväärset, aga midagi silma ka ei kriibi.

#jubejutt — “Grimm Fairy Tales presents Sleepy Hollow” (Zenescope, 2012-2013, [132] lk; tekst Dan Wickline, Joe Brusha, Ralph Tedesco, Raven Gregory, pilt AC Osorio). Peata ratsaniku legend tõstetud tänapäeva. Tudengid, eksamivastuste ostusoov, liiga kaugele läinud ähvardus ja kolekole kättemaks. Loona üsna ok, erinevate tegelaste minevik ja mõtted tulid üsna ootamatult välja ning avasid lugu tasapisi läbi erinevate vaatepunktide. Pildiline pool oli veider, kohati täitsa hea — eriti mehed ja hobused — kohati täitsa totakas — eriti naistegelased.

Tartu Linnaraamatukogu lugemismäng — Võõrad suled – raamat, kus keegi ehib end kellegi teise saavutustega — “Sleepy Hollow: Origins” (Boom!, 2015, [28] lk; tekst Mike Johnson, pilt Matias Bergara). See oli nüüd mingi pudru ja kapsad, millest ma midagi aru ei saanud. Et pätiplikast saab politseinik, et Iseseisvussõja ajal keegi vahetas pooli, et saksa keel on kõikse kurja juur, kuskil on mingi oluline medaljon. Kui ikka sarja näinud ei ole, siis iseseisvana see koomiks mu meelest ei tööta. Kunstnik oli mu meelest keskmisest tsiba kabedam, aga mitte ülivõrdeid väärt. Tiitli “võõrad suled” teenib ära fännikirjanduse maiguga.

#ulmekirjandus — oktoober — nõiad või kuradid — “Sleepy Hollow: Providence” (Boom!, 2015, [102] lk; tekst Eric Carrasco, pilt Victor Santos). Whooosh! Kloppadi-kloppadi, mürts-põmm-pahh! Halvad koledad haldjad jahtimas inimesi ja artifakte ja hunnik mürtsu ja amišid ja happy end. Haldjad näevad suht põrgurahva moodi välja ja amišist ravitseja võib ju nõia ette käia küll. Lugu ise just väga kaasa ei tõmmanud (segane ja liiga tapelung), pildiline pool ka mitte (aga kritiseerimisvajadust ka eriti polnud), niiet edasi ei soovita, aga kiireks sirvimiseks kõlbas küll. Kes otsib LGBTQ esindatust koomiksites, siis siin veidi on.

#ulmekirjandus — august — ajaränd — “Sleepy Hollow” (Boom!, 2014-2015, [108] lk; tekst Marguerite Bennett, pilt Jorge Coelho). See oli nüüd kõigist neist “Sleepy Hollowitest” kõikse parem. Ajarännu moment tuleb sellest, et Ichabod Crane satub Iseseisvussõjaaegsest Ameerikast tänapäeva ja püüab siin kohaneda, abiks on talle noor politseinik Abbie Mills. Ichabod püüab vastutasuks olla abiks Abbiele politseitöös. Üsna ruttu keerab kõik hoopis ulmeliseks ära, teisi dimensioone ja igivanu koletisi on kapaga, lisaks pisut tegelaste psühoogias urgitsemist. Lugu jooksis täitsa huvitavalt ja pildiline pool oli keskmiselt kena. Sellel koomiksil oli tore lisand — iga vihiku lõpus hoopis teises stiilis joonistatud koomiline vahapala Ichabodi ja Abbie igapäevaelust. Seda koomiksit julgeks juba vabama käega edasi soovitada.